Mõeldes Marile

Laupäeval, 10. mai õhtul olin just tagasi jõudnud edukalt kiirmaleturniirilt Narvas ja oma kodupoe ukse ees Viimsis autost välja astumas, et teha mõned sisseostud, kui sain rabava telefonikõne osaliseks. Uudis oli ootamatu - lahkunud on maletreener Mari Kinsigo (12.07.1946 - 10.05.2014), helistajaks tema vanem tütar. Mari Kinsigo oli olnud aastakümneid väga paljudele tublidele noortele maletreeneriks, teiste seas ka minule. Tänases artiklis kirjutangi pikemalt oma isiklikest mälestustest seonduvalt minu noorteklassi aastatel perioodil 1987-1998 minu maletreeneriks olnud Mari Kinsigoga.

Esmalt olgu ära toodud Mari Kinsigo paremad tulemused males: Eesti noortemeister 1962, 1963 ja 1964; spordiühing "Jõud" meister 1966, 1967 ja 1970; Eesti meister 1968, 1974 ja 1976; NSV Liidu maasportlaste meister 1973, 1974 ja 1975; NSV Liidu ametiühingute meister 1977; NSV Liidu meistrivõistlustel 1967 26.-30 . koht (mängiti šveitsi süsteemis), 1970 4.-6. koht, 1972 15.-17. koht ja 1974 11.-12. koht. Pikemalt saab Mari Kinsigo kohta lugeda "Eesti Spordilehes" 23. novembril 2005 ilmunud artiklist siit.

Minu koostöö Mariga algas 7-aastasena, kui mu ema mind 1987. aasta sügisel käekõrval Tallinna vanalinnas Vene tänaval asuvasse Paul Kerese malemajja maletreeningutele viis. Ladusalt lugeda ma veel ei osanud, kuid kabe- ja malekäigud olid juba selged. Minu maletreeneriks sai esimesest päevast alates oma ala tõeline professionaal Mari Kinsigo.

Lapse mälu on valikuline, piiratud. Oma esimestest treeninguaastatest mäletan, et maletarkuste omandamise kõrvalt sai maletreeningutel tegeletud ka paljude kõrvaliste asjadega. See tähendas eelkõige malemajas ringijooksmist, hüppamist ja kilkamist (nagu tänasedki lapsed malemajas oma õpinguid alustavad), aga ka paljutki muud kõrvalist. Näiteks minu aasta noorem vend oli omal ajal maleringis kõva tegija vankrite üksteise otsa torni ladumises...

Tasapisi süvenesid Mari kindlal juhtimisel minu malealased teadmised, tulid esimesed tõsisemad võistlused ja 1990. aastate alguses ka esimesed malereisid välismaale - 1992. aastal Venemaa pealinna Moskvasse (male maailmameistri Aleksander Aljehhini 100. sünniaastapäeva puhul toimus tema sünnilinnas Moskvas suur mälestusturniir), 1993. aastal Soome, 1994. aastal Lätti. Mäletan, et 1990. aastate alguses oli Soome sõit ikka tõeline elamusreis, Eesti oli värskelt taasiseseisvunud vabariik ja piirid välismaailmaga üle pikkade aastakümnete taas valla - varasemalt oli tavakodanikule olnud mõeldav üldjuhul üksnes NSV Liidu piires reisimine.

Koos treeneri ja teiste õpilastega ringirändamine aitas luua ühise grupi tunnet, aitas kaasa kõikide õpilaste arengule ning süvendas tahtmist malega aina rohkem ja rohkem tegeleda. Mäletan, et 1994. aasta suvisel koolivaheajal lahendasin hästi palju vanadest ajaleheväljalõigetest leitud maleülesandeid ja sügisel taas maletreeningutega liitudes tundsin isegi, kuidas mu mänguoskus oli oluliselt paremaks muutunud. Sealtpeale muutusid ka võistlused üha kaalukamaks.

Suvised malelaagrid Viljandimaal

Mari tavatses meid lapsi ikka ja jälle, vaata et igal aastal, igal suvel, viia Viljandi lähistele malelaagrisse - oli ta ju ise sealtkandist pärit ja tema samuti maleorganisaatori ja -treenerina tegutsenud vanem vend Jüri Sammul (16.06.1943 - 10.07.2008) toimetas endiselt just Viljandimaal. Need suvised malelaagrid toimusid tavapäraselt Viljandis või selle vahetus lähiümbruses - Viiratsis, Vana-Võidus, Männimäel (vahel ka mitmel pool mujal, nagu näiteks Lõuna-Eestis Pühajärvel ja Piiril). Nii sai Mari aega olla oma lapsepõlvemaadel, oma lähedaste juures, kuid ühendades selle osavasti ka oma õpilastele nõnda vajaliku malelise "suvetööga".

Oli üsna loogiline, et suviste malelaagrite programmi mahtus ka mõni maleturniir - noorematele kohapealne treeningturniir, vanematele oli aga heaks proovikiviks Viljandi Maleseltsi korraldatav pikkade traditsioonidega Ilmar Raua mälestusturniir.

Mul on hästi meelde jäänud 14.-16. juulini 1995 Viljandis toimunud Ilmar Raua XXIX mälestusturniir. Selle võistlusega suutsin oma treenerile Marile pakkuda tõeliselt palju heameelt. Tegemist oli Eesti mõistes tollase absoluutse tippturniiriga, kus osales kokku 55 mängijat, sh külalismaletajad Soomest ja Lätist. Turniiri tabelit uurides selgub, et olin oma toonase reitinguga stardijärgse asetuse poolest 55 osaleja seas selgelt tabeli teises pooles, kuid lõpetasin turniiri 3,5 punktiga 5st ja 8.-13. koha jagamisega.

Tulemused: 1.-2. Sergei Zjukin, Leili Pärnpuu 4,5 punkti 5st, 3.-7. Robert Ševtšenko, Roman Sergejev, Riho Liiva, Andrei Šiškov, Anto Remmel 4 punkti, 8.-13. Olav Sepp, Margus Sööt, Sergei Neff, Hugo Päären, Leo Teemäe, Villu Kuld 3,5 punkti.

Alustasin turniiri valgetega viigiga Viljandi tugeva meistrikandidaadi Gert Elmaste vastu ja saavutasin seejärel teises voorus mõnevõrra üllatuslikult pingelises partiis mustadega võidu meister Hugo Pääreni üle. Mäletan, et see tulemus valmistas Marile iseäranis palju rõõmu - oli ju Hugo Päären korraliku klassiga meister, kes varasemalt Ilmar Raua mälestusturniiri kahel korral (1988, 1990) võitnud oli. Olgu siinkohal ära toodud see mõlemapoolsete vigaderohke partii.

Hugo Päären – Margus Sööt

Ilmar Raua XXIX mälestusturniir, 2. voor

Viljandi, 15. juuli 1995

1.e4 c5 2.Rf3 Rc6 3.Rc3 e6 4.d4 cxd4 5.Rxd4 a6 6.Oe2 Rf6 7.O-O Oe7 8.Oe3 O-O 9.f4 d6 10.a4 Lc7 11.Kh1 b6 12.Of3 Ob7 13.Le2 Rxd4 14.Oxd4 Rd7 15.Vad1 Oc6 16.e5 Oxf3 17.Vxf3 d5 18.Vg3 Vfc8 19.f5 Of8 20.f6 g6 21.Le3 Vab8 22.h4 h5 23.Ve1 Kh7 24.Lf3 Ve8 25.Vg5 Oh6 26.Vxh5 Vh8 27.Vxh6+ Kxh6 28.Ve3 Kh7 29.Lg4 Kg8 30.Rxd5 Lxc2 31.Re7+ Kf8 32.Vc3 Lb1+ 33.Kh2 Ke8 34.Of2 Lxb2 35.Ld4 Vd8 36.Rc8 Rxe5 37.Rd6+ Kf8 38.Lxe5 Lxf2 39.Vh3 Vxh4 40.Re4 Vxh3+ 41.Kxh3 Lf5+ 0:1.

Mari surus pärast partiid kõvasti-kõvasti minu kätt ja oli ilmselgelt heatujuline - tema jaoks oli see võit ilmselt selgeks märgiks, et tema õpilasest hakkab sirguma arvestataval tasemel mängumees (eks neid märke oli olnud võib-olla varemgi).

Pärast seda, kui olin kolmandas voorus alistanud valgetega Aare Haapsali, siis olin ilmselt paljudele ootamatult kerkinud turniiri liidrite hulka, kuid neljandas voorus tuli mul mustadega vastu võtta kiire kaotus ühe turniiri reitingufavoriidi Robert Ševtšenko vastu mängides. Siiski suutsin turniirile kauni punkti panna, kui alistasin viimases, viiendas voorus mustadega ühe toonase parema noormängija neidude seas, minust mõned aastad vanema Anna Abiševa. Marile valmistas minu lõpptulemus ja turniiril saavutatud koht tõeliselt palju heameelt, ka partiide kvaliteediga paistis ta rahul olevat (malelaagrites oli tavapärane partiisid turniiri ajal ja pärast turniiri põhjalikult analüüsida).

 Margus Sööt ja Mari Kinsigo. Ilmar Raua XXIX mälestusturniiri lõpetamine. Viljandi, juuli 1995.

(Foto: erakogu)

Noorte meistrivõistlused Narvas

1996. aasta jaanuaris toimunud kuni 18-aastaste noorte Eesti meistrivõistluste valikturniiril (toona niinimetatud "Eesti lahtised") õnnestus mul marulise lõpuspurdiga finišeerida ja tagada endale nõnda koht niinimetatud "Eesti kinnistel", mis pidid toimuma märtsikuu lõpus piirilinnas Narvas. See oli noorteklassi kaalukaim jõuproov, kuni 18-aastaste absoluutne tšempionaat ja oli suur au pääseda veel 15-aastasena sellele kinnisele turniirile, nii-öelda finalistide hulka. Ka Mari võttis asja väga tõsiselt, valmistusime selleks võistluseks turniirini jäänud aja jooksul võimalikult hästi ja Narvas toimunud turniirile pidas vajalikuks kohale tulla ka Mari, kes sai mind turniiri ajal abistada avanguteoreetilise ettevalmistuse juures, samuti analüüsisime vastaste partiisid.

Ma ei ole päris kindel, kas Mari sai viibida Narvas päris turniiri algusest kuni lõpuni, millegipärast on mul tunne, et ta liitus turniiri teisel poolel ja ei viibinud kohapeal mitte päris algusest peale (toona olid Eesti noorte meistrivõistlused väga tõsine 12-päevaline turniir). Kuid kindlalt on mul meeles see, et turniiri teisel poolel oli mul Marist partiideks valmistumisel väga suur abi.

Eesti kuni 18-aastaste meistrivõistlused ("Eesti kinnised"), Narva, 20.-31. märts 1996 (tabel)

Nagu tabelist näha, siis oli tegemist tõeliselt tugeva turniiriga, kus kohal kõik toonased paremad ja 16 osalejaga turniiri keskmine (!) reiting oli koguni 2062. Esikoha hõivas teenitult Narva andekas noormaletaja Juri Žitin 13 punktiga 15st. Tänast noortemale seisu vaadates tahaks vaid ohata, sama vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel osalevad vaid üksikud mängijad, kelle reiting ületab 2000 reitingupunkti piiri (samal ajal räägitakse reitingu pidevast devalveerumisest). Aga teadagi - ka muru oli vanasti rohelisem.

Turniiriga seoses on mulle hästi meelde jäänud paar fragmenti võistluse teisest poolest. Esmalt 12. vooru partii Juri Krupenskiga, kes oli toona turniiril üks nooremaid osalejaid ja kelle päralt oli lõpuks küll kõigest viimane, 16. koht, kuid kõikides partiides osutas ta südi vastupanu - nii ka nimetatud partiis minu vastu. Ehkki sain avangust enametturi ja võiduseisu, oskasin selle ajakontrolli eel tekkinud lõppmängus maha mängida ja mingil hetkel tundus nii, et lõppmäng valge oda musta ratsu vastu on mulle kaotatud. Mäletan, et partii katkestati (täpset katkestusseisu kahjuks ei mäleta, kuid ilmselt oli see kusagil pärast 40. käiku) ja tegime Mariga palju-palju tunde tööd selle seisu analüüsimisel, partii päästmise nimel – lõpuks see mul vastase mõningasel kaasabil õnnestuski. Kuid selle viigipunkti võib julgelt kirjutada Mari treeneritarkuse arvele, arvuteid tol ajal katkestusseisude analüüsimisel veel kasutada ei olnud.

Margus Sööt – Juri Krupenski

„Eesti kinnised“, 12. voor

Narva, 28. märts 1996

1.Rf3 Rf6 2.g3 g6 3.Og2 Og7 4.O-O d5 5.d4 O-O 6.c3 Of5 7.Ve1 Rbd7 8.Rbd2 Oe4 9.Rxe4 Rxe4 10.Rd2 f5 11.Lb3 Rb6 12.Rxe4 fxe4 13.Oxe4 e5 14.dxe5 Oxe5 15.Oh6 Og7 16.Oxg7 Kxg7 17.Og2 Ld6 18.Vad1 Lc5 19.Vf1 Vae8 20.e3 c6 21.Lc2 Vf7 22.Vde1 Rc4 23.b3 Rd6 24.Ld2 Re4 25.Ld4+ Lxd4 26.exd4 Vfe7 27.Ve3 Rd6 28.Vfe1 Vxe3 29.Vxe3 Vxe3 30.fxe3 Kf6 31.Kf2 Rb5 32.c4 dxc4 33.bxc4 Rc3 34.a3 a5 35.c5 Rb5 36.Oh3 Rxa3 37.Ke2 Rc4 38.Kd3 b5 39.e4 a4 40.Kc3 a3 41.Kb3 b4 42.d5 Ke5 43.dxc6 Ra5+ 44.Ka2 Rxc6 45.Od7 Ra5 46.Ob5 Rb7 47.c6 Rd6 48.c7 Kxe4 49.Kb3 Kf3 50.Oc6+ Kf2 51.g4 h6 52.Od5 h5 53.gxh5 gxh5 54.Kxb4 h4 55.Kxa3 Rb5+ ½:½.

Teine väga hästi meelde jäänud partii on eelviimasest voorust Tartu noormaletaja Pavel Vorobjovi vastu. Tartu maletajate seas oli populaarne mängida Sitsiilia avangu Draakoni varianti ja see oli ka üks põhilisi relvi Pavel Vorobjovi avangurepertuaaris. Mari oli mind õpetanud selle vastu mängima valgetega agressiivselt kuningarünnakule variandiga 8.h4 jne. Saan aru, et Mari oli ise oma mängija-aastatel seda varianti väga edukalt rakendanud ja nähes minu taktikalist mängijavaistu julges seda mulle lahkesti soovitada. Variant oli meil põhjalikult läbi analüüsitud kuni 15. käiguni, peavariantides ehk koguni 20.-25. käiguni, Mari jagas minuga lahkelt oma väljakirjutisi selle variandi osas (tol ajal oli kombeks avanguteooria väljakirjutamine perfokaartidele või lihtsalt paberile).

Tehtud töö tasuks sai mängitud surematu partii, kus musta kuningas põgenes g8-lt valgete laagrisse liputiivale ja ühes võimalikus variandis oleks saanud mati väljalt a2. Partii oli nõnda värvikas, et toonane ajalehe "Spordileht" malerubriigi toimetaja Ülar Lauk pidas vajalikuks just selle partii ära tuua oma noorte meistrivõistluste tulemusi kokku võtva artikli "Eesti meistriks Juri Žitin" juures ("Spordileht" 16.04.1996), ehkki see partii ei olnud sugugi mitte esikohavõitja ega medalistide sulest, vaid esikümne teises pooles lõpetanud noormaletajate kohtumine. Allpool ongi nimetatud partii ära toodud koos toonaste ajalehekommentaaridega, ilmus see kaks päeva enne minu 16. sünnipäeva.

Margus Sööt – Pavel Vorobjov

„Eesti kinnised“, 14. voor

Narva, 30. märts 1996

1.e4 c5 2.Rf3 d6 3.d4 cxd4 4.Rxd4 Rf6 5.Rc3 Rc6 6.Oe2 g6 7.Oe3 Og7 8.h4 O-O?! 9.h5 d5 10.Rxc6 bxc6 11.e5 Re8 12.f4 La5 13.Ld2 Vb8 14.O-O-O Rc7 15.g4 Rb5 16.Oxb5 cxb5 17.hxg6 fxg6 18.Lh2 Oxg4 19.Lxh7+ Kf7 20.f5! gxf5 21.e6+ Kxe6 22.Lxg7 Oxd1 23.Oc5! Vfe8 24.Ve1+ Kd7 25.Vxe7+ Kc6 26.Lf6+! Kxc5 27.b4+! Kc4 (Kaotusest ei päästa 27...Lxb4 28.Vc7+ ega 27...Kxb4 28.Ld4+ Ka3 29.Rb1+ Kxa2 30.Lb2#.) 28.bxa5 Vxe7 29.Lxe7 Kxc3 ja ühtlasi must alistus, 1:0.

Ka selle võidu võib kirjutada suuresti Mari treeneritarkuse arvele - ta andis mulle edasi oma parimad teadmised ja õnneks oskasin neid vahel ka päris edukalt realiseerida, nõnda tundsime sellest rõõmu mõlemad. Igal juhul oli turniiri lõppkoht meie mõlema arvates toona igati soliidne, 16 osaleja seas õnnestus välja mängida 7.-10. koha jagamine ja arvestades asjaolu, et mängisin "Eesti kinnistel" endast vanemate noormeeste konkurentsis esmakordselt, siis oli põhjust rahuloluks.

Tegelikult oli kogu 1996. aasta minu jaoks hullumeelselt mahukas maleaasta - mängisin aasta jooksul koguni 134 üleskirjutamisega malepartiid (vaata statistika allpool), muu hulgas olin lähedal viigi saavutamisele simultaanipartiis suurmeister Lembit Olliga 1996. aasta juulis. Suur osa nendest mängitud partiidest sai hiljem maletreeningute raames koostöös Mariga ka põhjalikult läbi analüüsitud, ikka ühise eesmärgi nimel - saada paremaks!

Teel noorte rahvusvahelistele tiitlivõistlustele

1997. aastal pääsesin "Eesti lahtistelt" edasi "Eesti kinnistele" juba märksa lihtsama vaevaga kui aasta varem, kogemus oli varasemast olemas ja turniirile minnes võis eelmise aasta tulemust eeskujuks võttes seada ka juba mõningaid eesmärke. Turniir ise oli pelgalt reitingunumbrite järgi otsustades aga veelgi tugevam kui aasta varem Narvas toimunu - märtsis lõpus ja aprilli alguses Tartus toimunud turniiril oli osalejaid 14 ja keskmine (!) reiting koguni 2101.

Eesti kuni 18-aastaste meistrivõistlused ("Eesti kinnised"), Tartu, 26. märts - 4. aprill 1997 (tabel)

Minu turniir paraku ebaõnnestus. Peab kohe ära mainima, et Mari minuga Tartusse kaasa sõita ei saanud, võõras linnas pidin seekord iseseisvalt hakkama saama. Üsna turniiri alguses juhtus mul ka päris tõsine äpardus, mis samuti turniiri käiku kõvasti mõjutas. Läksime Tartu sõpradega kohalikku spordihoonesse korvpalli mängima, kuid et mul polnud kaasas korvpallijalanõusid, siis otsustasin mängida sokkides. Pärast mõningast pallipatsutamist oli mul aga vaja teistele näidata, kuidas palli "pealt" korvi surutakse. Olin juba toona saavutanud enam-vähem oma tänase pikkuse, tõsi - olin vähemasti paarkümmend kilogrammi kergem - peenike ja kleenuke poiss, et mitte öelda vibalik. Sokkides palli korvi surumine lõppes aga karmilt libastumisega, sain küll korvirõngast kinni haaratud, kuid tasakaal oli lootusetult kadunud ja tulemuseks vasakule käele maandumisega kaasnenud luumurd küünarnukist ning teekond taksoga Maarjamõisa Polikliinikusse kipsi järgi.

Turniiri võitis lõpuks Vjatšeslav Uvarov (Vjatšeslav Koop) 10 punktiga 13st. Minu päralt oli turniiritabelis eelviimane koht. Polnud just see, mida oleks enne turniiri oodanud, kuid kõik osalejad olid korraliku malekooliga - igaühe reiting oli vähemalt 2000 reitingupunkti, nii-öelda juhuslikke külalisi sel turniiril ei olnud.

1998. aasta oli minu aasta. Oli õige aeg realiseerida aastatepikkune koostöö Mariga kauniks tulemuseks. Pärast nii-öelda kohustuslikku edasipääsu "Eesti lahtistelt" finaalturniirile "Eesti kinnistele" olid kõik eeldused hea tulemuse saavutamiseks loodud. Turniir toimus märtsi lõpus minu kodulinnas Tallinnas, mul oli kasutada igal vajalikul hetkel treeneri ja treeningukaaslaste kaasabi, samuti sain elada kodustes tingimustes, püüda medalit koduseinte toel. Turniiril oli osalejaid taaskord 14 ja keskmine (!) reiting koguni 2086.

Eesti kuni 18-aastaste meistrivõistlused ("Eesti kinnised"), Tallinn, 20.-29. märts 1998 (tabel)

Teine koht Eesti kuni 18-aastaste meistrivõistlustel teenitult võitnud Pavel Vorobjovi järel tähendas seda, et mul tekkis võimalus sõita Eestit esindama esmalt suvel kuni 18-aastaste noorte Euroopa meistrivõistlustele Austriasse ja seejärel sügisel ka kuni 18-aastaste noorte maailmameistrivõistlustele Hispaaniasse.

8.-17. juulini Austria väikelinnas Mureck'is toimunud Euroopa meistrivõistlustel kogusin 3,5 punkti 9st ja lõpetasin 38.-45. koha jagamisega. Mari seda reisi kaasa teha ei saanud, küll aga oli ta kaasas sügisel toimunud maailmameistrivõistlustel ja nagu mitmel puhul varemgi kajastus see kohe ka minu turniiri lõpptulemuses.

1998. aasta augusti keskpaigas sai teoks meie toonase treeninggrupi malereis Norra, minu jaoks oli see mingis mõttes ettevalmistus sügisel toimuvateks maailmameistrivõistlusteks.

 Brait Lelumees, Margus Sööt, Priit Potter ja Mari Kinsigo. Oslo, august 1998.

(Foto: erakogu)

Kogu selles malereiside virr-varris pidin 1998. aasta suvel värskelt keskkooli lõpetanuna kuidagimoodi tehtud saama ka sisseastumiskatsed ülikooli. Kokkuvõtvalt võib selle kohta öelda nii, et sel ajal kui teised astusid ülikooli, mängisin mina malet. Ülikooli astumata siiski ei jäänud ja mõned aastad hiljem sai see ka edukalt lõpetatud.

25. oktoobrist kuni 6. novembrini Hispaanias Oropesa del Mar'is toimunud kuni 18-aastaste noorte maailmameistrivõistlustel oli treenerina kaasas ka Mari. Tema jaoks oli 1998. aasta malelises plaanis väga hea aasta, sest koguni kaks tema õpilast mängisid Eesti koondises noorte maailmameistrivõistlustel, minu kõrval ka nooruke Jaan Parve, kes tegi kaasa kuni 10-aastaste turniiril.

Nagu etteruttavalt sai öeldud, siis kajastus Mari kohalolek ka minu lõpptulemuses - positiivses plaanis. Kui eelnevatel Euroopa meistrivõistlustel olin lõpetanud tagasihoidliku 3,5 punktiga 9st, siis maailmameistrivõistlustel õnnestus saavutada 50% lõpptulemus 5,5 punkti 11st ja lõpetasin 37.-53. koha jagamisega. See oli ilus punkt kogu minu noorteklassi aja perioodil 1987-1998 kestnud koostööle Mariga.

Eesti noortekoondise liikmed ja treenerid 1998. aasta noorte maailmameistrivõistlustel Hispaanias, väljasõidul Valenciasse. Esireas vasakult Ülar Lauk, Meelis Kanep (U16), Jaan Parve (U10), Mari Kinsigo, Marta Putrinš (U18), Lydia Barbot de Marny, Aksel Rei ja tagareas vasakult Margus Sööt (U18), Nikolai Danilov (U14), Igor Aleksejev (U12). Valencia, oktoober/november 1998.

(Foto: erakogu)

Edaspidi keskendusin ülikooliõpingutele ja töökohustustele, male jäi mõneks ajaks veidi tahaplaanile. Samas tajusin iga võistluse ajal selgelt, et Mari elas jätkuvalt minu käekäigule kaasa, tundis huvi minu tulemuste ja tegemiste vastu.

Lõpetuseks veidi statistikat eelpool põgusalt kirjeldatud perioodist 1994-1998, allpool ära toodud tabel ja graafika illustreerib siinkirjutaja malelist aktiivsust noorteklassi viimastel aastatel. Tagantjärgi tundub võrdlemisi uskumatu, et näiteks 1996. aastal mängisin aasta jooksul 134 üleskirjutamisega malepartiid, mis tähendab sisuliselt igal kolmandal päeval tõsisemat mängimist. Paljud nendest mängitud partiidest said hiljem treeneriga ka põhjalikult läbi analüüsitud.

Maletreener Mari Kinsigo õpilase Margus Söödi üleskirjutamisega mängitud partiide üldarv ja tulemused perioodil 1994-1998.

2013. aasta suvel korraldas dr Mark Braschinsky enda Tartu kodus Mari Kinsigo 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse õpilaste kokkutuleku ning kohal oli ka meie kõigi poolt väga hinnatud maletreener Mari oma abikaasaga. Elurõõmus nagu ikka, viimased aastad oli ta keskendunud oma lastelaste kasvatamisele - imetlesin tema võimet lahkuda male juurest, millega ta oli tegelenud terve oma elu, ja pühenduda oma perekonnale - abikaasale, lastele ja lastelastele (viimastel aastatel eriti just viimastele). Kuidagi ootamatult vara tuli see lahkumine...

Mari Kinsigo (esireas paremalt teine) koos oma 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse õpilastega. Tartu, august 2013.

(Foto: erakogu)

Täna, 17. mail kell 13:00 toimus Mari Kinsigo ärasaatmine Pärnamäe Krematooriumis.

Puhka rahus, kallis Mari!

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.