Möödunud sügisel oli kord selline juhtum. Pidin kahe sõbrannaga ühes kohvijoomise kohas kokku saama. Kui kohale jõudsin, oli seal rahvast palju. Minu sõbrannad istusid minu üllatuseks ühes lauas Tatjana Fominaga. Teadsin, et nad Tatjanat ei tunne. Läksin siis ja tutvustasin. Kui Tatjana veidi aja pärast lahkus, ütles üks mu sõbrannadest: „Ma arvasin, et Tatjana Fomina on venelane.“ Kinnitasin, et ongi. Sõbranna imestas, nii hea eesti keel, et petab ära. Tõsi, mul on küllalt palju vene rahvusest tuttavaid, kes räägivad päris hästi eesti keelt. Aga nii hästi kui Tatjana ei räägi keegi, nii rikkaliku sõnavaraga, täiesti aktsendivabalt. Nii et minu esimene küsimus: kuidas sa nii hästi eesti keelt räägid?
Ema pidi mind varakult sõime panema, seal oli eesti keel. Siis käisin eesti lasteaias. Lapsepõlves elasime Pelgulinnas. Naabrid olid eestlased. Naabrilastega mängides eks keeleoskus süvenes. Kodus rääkisime vene keelt ja käisin vene koolis. Tartus Ülikoolis õppisin õigusteadust aga eesti keeles.
Tatjana Fomina aprill 2024. Foto Jaan Oskar Narva.
Tean, et õppisid hiljem ka Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis eesti keelt võõrkeelena, õigemini kuidas õpetada eesti keelt teisest rahvusest lastele. Ma ei teagi kedagi tippmaletajat peale sinu, kellel oleks kaks kõrgemat haridust.
Ma töötasin 90ndate alguses 8 aastat ühes vene koolis eesti keele õpetajana. Seda teist haridust oli lihtsalt vaja. Oli omamoodi raske aeg. Õpilased tulid erineva meelsusega kodudest.
Tean, et sa pole mitte ainult eestikeelne, vaid ka eestimeelne. Seega pidi koolis selgitama, mis ühiskonnas toimub.
Jah. Riiklikul tasemel hakati siis rääkima lõimumisest, selle korraldamisest. Minu meelest korraldati seda liiga pehmelt, nagu kartes kedagi solvata. Ja siis nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem, on selle lõimumisega nagu on. Oleks pidanud vähemalt poole distantsi pealt otsustavam olema.
Eks paistab, kuidas eestikeelsele koolile üleminekuga läheb.
Kui nüüd male juurde tulla, siis millised on sinu esimesed mälupildid malest, kuidas Sinu maletajatee algas?
Mälupildid? Nägin ühes Tallinna pargis suuri malendeid, millega ka mängiti. Mind õpetas mängima isa kevadel, kui olin saanud 11. Olin käinud ka muudes ringides, nagu lapsed ikka. Aga siis tahtsin ainult malet mängida. Läksin sama aasta sügisel Pioneeride Paleesse, kus treeneriks oli Lembit Vahesaar. Ega ma tema tunde eriti ei mäleta. Pigem seda, et ta suhtus minusse väga hästi. Seda ka hiljem, kui ta vaid kohtunikuna tegutses. Tema juhitud turniiridel tundsin end kuidagi eriti turvaliselt.
Keda Sa veel oma treeneritest tahad meenutada?
Jüri Randviir. Tema ei olnud minu treener, aga ta oli treenerina kaasas, kui ma 1971. a. Riias NSV Liidu tütarlaste malemeistrivõistlused ära võitsin. Temal oli hea huumorisoon. Malest vabal ajal rääkis ta lustakaid lugusid, mis võistluspinget madaldada aitasid.
Minu treener oli Boriss Rõtov. Väga hea analüüsivõimega, mis tollal oli eriti tähtis, kuna partiid võisid minna katkestamisele ja katkestusseise tuli uurida. Tema oli minuga kaasas, kui ma 1975. a. Frunzes (nüüd Biškek) NSV Liidu meistrivõistlustel teiseks tulin. Selle tulemuse põhjal sain õiguse osaleda järgmisel aastal tsoonidevahelisel turniiril Roosendaalis Hollandis. Eeldasin ja lootsin, et Boriss tuleb minuga ka sellele võistlusele kaasa. Aga ei. Oli nõukogude aeg ja Moskvas otsustati teisiti. Minuga koos saadeti üks Moskva treener, kes Roosendaalis elas oma elu ja kellest mulle mingit abi polnud.
Hiljem oli minu treeneriks Harry Pohla, kellelt omandasin palju kasulikku. Ja käis minuga võistlustel kaasas ka Andres Vooremaa. Tänud kõigile mu treeneritele sinna teispoolsusse, sest kahjuks pole nendest kedagi enam elavate kirjas.
Et mitte sinu mälu liigselt pingutada, kasutan teatmeteoste abi sinu heade ja veel paremate tulemuste meenutamiseks. Neid on lihtsalt nii palju. Eesti meistrivõistlustel oled Sa võitnud 10 kulda (meenutuseks: Rootare 15 ja Ranniku 10), 5 hõbedat ja 8 pronksi. Oled võitnud kolm naiste Balti turniiri. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osalesid 9 korda. Tsoonidevaheline turniir Hollandis 1976. Taasiseseisvunud Eesti naiskonnas maleolümpial 9 korda, kolmel neist esimesel laual. Kõiki rahvusvaheliste turniiride võite ei jõua nimetadagi. Siis tulid rahvusvahelised seenioride võitlused: 5-kordne seenioride MMi pronks, seenioride EMi kuld 2014.a. Viimane tulemus tähendas suurmeistriks saamist, mille järel otsustasid suurest malest loobuda.
Nii. Nüüd küsin jälle sinult. Tean, et Sa loed palju. Ilukirjanduslike teoste arutelu jätame teiseks korraks. Mind huvitab, millisest maleraamatust on Sul elus kõige enam kasu olnud?
Neid on kaks. Kõigepealt Alehhini 300 partiid.
See on venekeelne, mis sulle ei valmistanud raskusi. Mäletan, et seda raamatut pidas enda jaoks kõige olulisemaks ka Maaja Ranniku. Aga tema ütles, et tema õppis sellest nii malet kui ka vene keelt.
Teine raamat muidugi see valgete kaantega 1995.a. ilmunud Paul Kerese partiide kogumik. Vaatan neid partiisid ise ja näitan oma õpilastele.
Sa töötad Mustamäe Huvikoolis maleõpetajana. Käisin seal hiljuti Sinu korraldatud Maaja Ranniku karikaturniiril, mida sa juba aastaid läbi viid.
Ega ma üksinda. Seal on terve meeskond, kes mind aitab. See on mõeldud kõige pisematele, väikestele tüdrukutele, et neid innustada mängima. Vahepeal jäi aastaid vahele, nüüd tahan küll jätkata.
Mulle meeldis, et seal olid stendid meie kunagise legendaarse esimaletaja Maaja Ranniku piltidega. Meenus, kui mu lapselaps Mai Narva sellel turniiril mängis. Ta oli viieaastane ja see oli tema elus esimene turniir. Nüüd tegi kaasa minu noorim lapselaps Els Marie. Ka tema on praegu viieaastane ja ka temal oli see muidugi elu esimene võistlus.
Tatjana Fomina koos Els Marie Narvaga Maaja Ranniku karikaturniiril. Foto Regina Narva.
Sa oled öelnud, et ise enam suures males ei osale. Veteranide võistlustel sa siiski malenuppe tõstad. Kas on ka lähitulevikus midagi kavas?
Suvel juulis on Poolas seenioride võistkondlikud maailmameistrivõistlused. Läheme sinna Eestist toreda naiskonnaga: Monika Tsõganova, Regina Narva, Kersti Kõrge, Silvi Salupere ja mina.
Nagu mul tavaks, küsin lõpuks, mis ma küsimata olen jätnud, aga millest sa tahaksid rääkida?
Sa ei küsinud, mis ma need viimased kümme aastat teinud olen, kui ma suurest malest, näiteks maleolümpiast, loobusin. Aega jäi ju üle.
Noh, siis ma küsin. Mida sa teed veel peale maletundide andmise?
Juba üheksa aastat käin klassikalise balleti tundides stuudios „Tantsupööning“, mis on mõeldud täiskasvanutele. Tallinnas asuvas Hispaania Majas käin hispaania keele tundides. Klaverimängu õpin interneti abil, seal juhendatakse. Nii olen jõudnud oma kolme lapseea unistusega tegelemiseni – ballett, hispaania keel ja klaverimäng. Lapsepõlves hõivas male kõik aja, muuks ei jätkunud enam võimalust.
Aga mis kõige tähtsam, minu elu on rikastunud kolme lapselapsega – Adele, Helene, Oliver. Nendega on nii tore koos olla.
Sa teed ikka väga palju. Aga nagu öeldakse: kes teeb, see jõuab. Sina vist küll ühtki minutit kaotsi ei lase. Ballett! Fantastiline!
Intervjuule lisaks palun sinult üht partiid, mis on võib-olla turniiri saatuse otsustanud või siis mõnda muud meelde jäänud partiid.
Üks sellistest on partii Esfir Epsteiniga (keda me omavahel Asjaks kutsusime) 1971. a. NSV Liidu tütarlaste malemeistrivõistlustelt Riias. Mäletan, kuidas läksime koos Jüri Randviiruga viimasele voorule. Jüri nagu ikka tegi nalja. Esikoha mõtet peas ei olnud, sest kolm osavõtjat olid minust eespool, küll ainult poole punktiga, aga ikkagi ees. Kui aga umbes kolmveerand partiid oli läbi, märkasin kõrvallaudade tulemuste järgi, et kui ma nüüd võidan, siis olen esimene. Lausa mäletan seda tunnet: kui ma nüüd võidan…
Selline tunne võib tulemusele ka pärssivalt mõjuda.
Võib. Pidin sellest tundest üle saama ja keskenduma mängule. Sain üle. Keskendusin. Võitsin. Ja olin tšempion! Turniiril kohtunik olnud Lembit Vahesaar kinkis minule kui oma kunagisele õpilasele komplekti malendeid. Olin liigutatud.
Partii ilmus samal 1971. aastal prantsuse ajalehe “L`Humanité Dimanche“ malenurgas. Pole just igapäevane, et meie maletajate partiid Prantsusmaal meediasse jõuavad. See oli koos kommentaaridega, mida oma kesise prantsuse keele oskusega sõnastiku abil ära tõlgin.
Tatjana Fomina – Esfir Epstein
Sitsiilia kaitse
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. c3 Sagedamini mängitakse 3. d4. 3. … Rf6 4. Oe2 Hea on ka 4. Ob5+ Od7 5. O:d7+ Rb:d7 6. Le2. 4. … Rc6 5. d3 g6 6. 0-0 Og7 7. Ve1 0-0 8. Rbd2 Od7 9. Rb3 b5 Must haarab liputiival initsiatiivi. 10. e5 Aga musta vastumäng neutraliseeritakse tsentris. 10. … Rd5 11. e:d6 e:d6 12. d4 c4 13. Rbd2 Rf4 14. Re4 R:e2+ 15. V:e2 Og4 16. Of4 d5 17. Rc5 Lf6 18. Ld2 b4 19. Vee1 b:c3 20. b:c3 O:f3 21. g:f3 Lf5 Ähvardades Lh3. 22. Kg2 Rb8 Musta seis pole hea ja arvatavasti oleks olnud parem 22. … Vfe8. 23. Ve7 Of6 24. Vc7 Od8 25. Vb7 Ob6 26. Oe5 Rc6 Kui 26. … O:c5, siis 27. Lh6 f6 28. Lg7 matt. 27. Rd7 R:e5 28. d:e5 Vfd8 29. Rf6+ Jätkates energiliselt teed võidule. 29. … Kg7 30. Rg4 Ähvardab 31.Lh6+. 30. … g5 31. Ve1 Ähvardab 32. e6. 31. …Kg6
32. h4! h5 33. V:f7!! Tõhus ja briljantne! 33. … L:f7 Kui K:f7, siis 34. Rh6+ võidab lipu. 34. L:g5+ Kh7 35. Lh6+ Must alistus. 1:0.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
