On juhtunud nii, et teen järjest intervjuusid maailmameistritega. Märtsis vastas mu küsimustele Kersti Kõrge, nüüd siis sina. Mõlemad tulite ju Krakowis kaks aastat tagasi Eesti naiskonnas seenioride maailmameistriks. Mis tunne oli seda kõrget tiitlit saada?
Silvi Salupere aprillis 2026. Foto Merike Rõtova.
Ausalt öeldes, ega erilist tunnet ei olnudki, sest olin juba tulnud maailmameistriks ja sellepärast oli mind korduvalt, küll sõbralikult, aga ikkagi nöögitud.
Seda siiski teisel alal.
Jah, taliujumises, kokku kuus korda. Esimest korda aastal 2018, mis oli täielik üllatus. 2018 oli mul üldse tulemusrikas aasta, siis kaitsesin ka doktori väitekirja.
Kas tegeled talisuplusega talvel igapäevaselt? Emajões?
Igapäevaselt nüüd enam mitte, varem küll. Ja ka mitte Emajões, vaid Anne kanalis. Kanalis on parem, kuna seal on seisev vesi.
See intervjuu on mõeldud interneti malelehekülgedele, seega alustagem sinu maleteekonna algusest. Sa oled sündinud Venemaal Krasnojarski krais. Seal ilmselt sa malekäike veel selgeks ei saanud.
Minu ema koos õdedega oli küüditatud aastal 1949. Pärast Stalini surma hakati sealt tagasi tulema, nii et mina tulin Siberist aastavanuselt.
Malet õppisin mängima hoopis hiljem, kümneaastaselt. Olin suviti sugulaste juures Viljandimaal. Seal oli üks minust paar aastat vanem poiss, kellel oli igav ja kes õpetas mulle malekäigud selgeks. Mängis minuga seni, kuni ma teda võitma hakkasin, siis loobus. Aga male hakkas mulle kohe meeldima. Mäletan, et mängisime tundide ajal ja vahetundides. Koolis käisin Tartus. Kuskil esindasin pioneerimalevate vahelistel võistlustel oma kooli. See oli mu esimene suur turniir ja ma võitsin esimese laua. Ega ma ise ei teadnud, kellega ma mängisin või kui tugevad nad on, aga pärast kirjutati mul koolilõpu iseloomustusse, et „võitis kõiki malekoolis käivaid vastaseid”. Mäletan isegi mingeid partiisid, kus mul täiesti lootusetust seisust õnnestus matt panna. Algaja õnn suuresti.
Oli sul ka treener?
Juhtus nii, et minust sai hilisema tuntud Tartu treeneri Aksel Rei esimene õpilane. Ta oli just lõpetanud malealased õpingud Moskva kõrgkoolis ja alustas oma treeneritööd. Ta oli väga leebe ja rahulik õpetaja.Võib olla ta tundis ennast veel ebakindlalt. Kui tulin hiljem Tartu tšempioniks (tollal oli Tartus naiste meistrivõistlustel pea 20 osalejat) soovitas ta mul minna ennast täiendama Gunnar Uusi juurde, kes oli kuuekordne Eesti meister. Oligi temaga räägitud, aga ma ei saanud sel päeval minna. Pärast selgus, et oligi hea, sest sel päeval Uusi suri.
Jah, kahjuks Gunnar Usi lahkus meie hulgast liiga vara – 50-aastaselt. Mäletan, et käisin Tartus tema matustel, see oli 1981. aastal.
Ega mul rohkem otseselt treenereid polnud. Vahel vaatas minuga malet Aarne Hermlin. Mängisin mingeid oma versioone, sest „õigeid” ei teadnud. Larissa Volpert, kes oli mu väliskirjanduse õppejõud ülikoolis ja kellega mängisime korduvalt ühes võistkonnas ja ka omavahel, ütles kord, et vaadates minu partiid on tal mulje, nagu tegutseks seal automaadiga relvastatud purjus mängija. Aga hämmastaval kombel suudan ma sellest kaosest ikkagi välja keerutada. Tolleaegsest Leningradist nagu Juri Lotmangi Tartusse tulnud suurmeister elas meie ülikoolilinna maleelusse hästi sisse. Tema tundis teooriat. Ratsionaalse ja positsioonitunnetusega maletajale võis minu mäng tõesti hirmus välja näha. Kord öeldi mulle, et nii ikka ei mängita, et ohverdad viguri kahe etturi eest, sest vigur on kolm punkti jms. See teadmine mõjus mulle kohe halvavalt, hakkasin kaotama.
Nii et igale oma. Kus sa üldse mängisid?
Tollal oli palju võistkondlikke turniire. Mängisin Tartu võistkonnas naiste laual. Käisime nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus. Ülikooli ajal mängisin malet vähe, aga pea 10 aastat osalesin Tartu Ülikooli võistkonnas Eesti Akadeemilise Spordiliidu korraldatavatel ülikoolide töötajate vahelistes mõõduvõtmistes.
Mulle avaldas maletajana ja muidugi ka inimesena suurt muljet minu tädi Aalo Põvvat, kes oli tõeline malefanaatik, mängis kõrge eani kaasa nädalalõputurniiridel ja veel kaks päeva enne surma oli kohal iganädalasel esmaspäevasel turniiril meie kodu lähedal. Maailmameistrivõistlustel Krakowis mõtlesin, et küll tal oleks minu ja meie kõigi pärast heameel olnud. Ausalt öelda ma ainult tema pärast ja tema mälestuseks nõustusingi seal osalema, olin ju aastaid aktiivsest malest eemal olnud.
Mida sa ülikoolis õppisid?
Olin vene filoloog.
Mis keeli sa peale eesti ja vene keele veel valdad?
Saksa ja inglise, õppinud olen ka prantsuse ja leedu keelt. Maleraamatuid lugesin saksa keeles. Siis oli meil ju raamatukauplustes saada Saksa DV-s väljaantavat kirjandust, sealhugas küllaldaselt maleraamatuid. Nagu ütlesin, ega ma avanguteooriaga ei tegelenud. Rohkem huvitasid mind raamatud lõksudest, neid leidus.
Varem mängisid naised ilmselt meestest halvemini. Nüüd on naisi, kes suudavad meestega võrdväärselt või isegi paremini mängida. Üha enam on hakatud rääkima, et naised ja mehed ei peaks mängima eraldi turniiridel, vaid koos. Sinu arvamus?
Muidugi koos. Eduka maletaja saladus on kalkulatsioonivõime. Mis vahet seal on, kas malelaual tekkivaid variante arvestab mees või naine. Siiski mööngem, et meeste ja naiste mängustiil on erinev. Meestel ratsionaalsem, isegi masinlikum, naistel emotsionaalsem. Kui mehed-naised omavahel mängivad, siis mehi võib segada hirm naismaletajale kaotada. Kes sellest hirmust vabaneb, sellel läheb paremini. Naistel mingit sellist hirmu pole: mis siis, kui kaotan. Naiste partiisid vaadata on tihtipeale huvitavam.
Pärast ülikooli lõpetamist ei jäänud sa Tartusse?
Siis pidi ju kohustuslikus korras tasuta saadud hariduse eest kolm aastat erialal töötama. Nii olin aasta Hiiumaal Kärdla keskkoolis vene keele õpetaja. Siis tulin Tartusse tagasi ja jätkasin oma pedagoogikarjääri pisteliselt ülikoolis. Lugesin filoloogidele, ajaloolastele ja defektoloogidele vene kirjanduse kursust.
Praegu tuntakse sind kultuurisemiootikuna. Ava palun seda mõistet, seost malega. Räägi ka Juri Lotmanist.
Semiootika osakond loodi Juri Lotmani initsiatiivil vene filoloogia baasil ja algselt loeti seal loenguid vene keeles. Eestikeelse õppekava lisandumisega 1994. a. tehti mulle pakkumine hakata lugema kursust semiootika ajaloost. Kerge see ei olnud, õppematerjalid puudusid ja iga loengut ette valmistades olin ainult sammukese ees kuulajatest. Juri Lotmanit tundsin lapsest saadik, mu ema oli tema aspirant. Kui Lotman valiti akadeemikuks, siis sain tööd tema isikliku sekretärina.
Semiootika seost malega on ammu täheldatud. Esmalt läbi selle, et malemängu võib käsitleda sarnaselt loomuliku keelega kui märgisüsteemi, kus on oma kindel sõnavara ja paikapandud reeglid. Saussure toob välja küll ühe olulise erinevuse, kuskil oli ka karikatuur selle kohta, kuidas malelaua taga istuvad kaks mängijat ja mõlemad on teadvusetus seisundis. Tähendab, et rääkides (ema) keeles me ei teadvusta neid reegleid.
Veel on malel ja maletajatel olnud oluline roll inimintellekti uurimisel. Keegi on kuskil öelnud, et male on mõtlemise uurijate jaoks sama oluline abivahend nagu äädikakärbsed geneetika jaoks.
AI – kas hävitab male või hoopis tõhustab seda?
See on üldine küsimus AI kasutamise kohta ükskõik missuguses inimmõtlemise valdkonnas. Kindlasti avaneb siin palju võimalusi just analüüsimise ja harjutamise mõttes. Samas ollakse kindlasti kogenud, et programmi vastu on ebameeldiv mängida ja eelistatakse inimest. Ühes hiljutises dokfilmis rääkis Kasparov sellest kuulsast matšist Deep Bluega (1997), kus ta viimase partii kaotas. Kasparov ei uskunud, et arvuti suudab teha „inimlikku” käiku. See tähendab, et me intuitiivselt tajume vahet inimese ja arvuti poolt tehtavate käikude vahel. Nii et las parem mängivad omavahel.
Mida ma ei küsinud malest, mida tahaksid rääkida?
Selle eelneva AI küsimusega seoses ja mitte malest vaid võrdlusena. Lugesin mõni aasta tagasi, et arvuti õpetati mängima mängu go (mängulaud ja nupud samad mis gomokus, aga kui gomokus peab võitmiseks viis oma nuppu ritta saama, siis go puhul peab hõivama suurema territooriumi). Esimeses versioonis õppis arvuti inimeste mängude põhjal ja kui ta pandi maailmameistriga mängima, siis see suutis ka vastupanu osutada. Järgmine versioon õpetas ennast ise. Talle sisendati ainult mängu eesmärk. Kõigepealt võitis ta nulliga vanema versiooni ja siis maailmameistrit. Kõige huvitavam oli inimese mulje, et mängiks justkui tulnukaga, absoluutselt ei saa aru, miks selliseid käike teeb.
Kui alustasin seda intervjuud meenutades seenioride maailmameistrivõistlusi Krakowis paar aastat tagasi, siis lõpetuseks lisan ühe pildi sellelt meie naistele nii edukalt lõppenud turniirilt. Sina olid seal meie naiskonna kapten.
Jah, kaaslased usaldasid mulle selle austava rolli ja ma pidin otsustama, kes millisel laual mängib. Mul oli endal kindel ettekujutus, et just kolmas laud on võtmelaud ja oli suurepärane, et Tatjana Fomina nõustus seda mängima. Esimesele lauale panime Monika Tsõganova, kes sel hetkel oli kõige aktiivsem mängija. Nii jäi teisele lauale Regina Narva, kes oma alalises tagasihoidlikkuses leidis, et ta on liiga kõrgel, aga ma teadsin, et ta mängib selle laua välja. Neljandale lauale jäime meie Kersti Kõrgega, mängis küll ainult tema. Kaido Külaots siin sinu eelmises intervjuus rääkis erinevustest naiste ja meeste võistkondade vahel (ta on mõlema kapten olnud), et mehed tahavad puhkepäevi, naised tahavad kogu aeg mängida. Nii või teisiti, meil mingeid arusaamatusi ei olnud. Meil oli väga sõbralik ja üksmeelne naiskond, kuigi näiteks Tatjanaga ma polnud varem lävinud. Võib-olla kõige kokkuhoidvam sealsetest naiskondadest – see oli meie edu pandiks. Eks sellele pani aluse ka pea ööpäeva kestnud bussisõit Tallinnast Krakowisse.
Pildil on ka Krakowis teiega samal ajal olnud Jaan Ehlvest. Ka tema tuli maailmameistriks, seda küll Ameerika Ühendriikide meeskonna kooseisus.
Maailmameistrid Krakowis 2024. (Vasakult) Kersti Kõrge, Regina Narva, Jaan Ehlvest, Silvi Salupere, Tatjana Fomina ja Monika Tsõganova. Arhiivifoto.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
