Eesti on ju teadupärast väike. Aga ikkagi tunduvad mõned kohad Tallinnast vaadatuna kaugel. Näiteks ka sinu kodukant Põlvamaa. Kas Põlvast vaadatuna on Tallinn ka kaugel?
Ma elan jah Põlvamaal, Kanepi vallas, Erastvere külas. Tallinnast päris kaugel. Aga vahel mulle tundub, et Tallinnast on Erastverre rohkem maad, kui Erastverest Tallinna, et Tallinn on Erastverest kaugemal kui Erastvere Tallinnast.
Kersti Kõrge märtsis 2026. Foto Merike Rõtova.
Sa oled põnev naine, väga mitmekülgsete tegevusalade ja harrastustega. Peatuksin küll kõigepealt malel, tulid sa ju kaks aastat tagasi võistkondlikult seenioride maailmameistriks. Kuidas kõik algas? Kodus keegi õpetas malet mängima?
Ei, kodus mul keegi malet ei mänginud. Mina jõudsin maleni tänu korvpallile.
Tänu korvpallile?!
Mängisin kuni kuuenda klassini korvpalli. Aga siis hakkasid põlved valu tegema. Arst soovitas millegi rahulikumaga tegelda. Alternatiiviks oligi male. Õppisin Tartu 10. Keskkoolis. Siis toimusid klassidevahelised malevõistlused, sealt sain esimese kokkupuute malega ja mulle see meeldis. 1979. a. hakkasin käima Pioneeride Maja maleringis, kus nägin esimest korda oma tulevast meest - Ülarit. Jäin kusagil silma Spordikooli treener Aksel Reile, kes kutsus mind enda juurde. Meenutan teda sügava tänutundega, ta õpetas mulle palju.
Tulid ka esimesed tulemused?
Meenub noorte kevadturniir Viljandis. Esimest korda seal mängides jäin viimaseks. Järgmisel aastal võitsin selle turniiri ära.
Kus sa praegu töötad?
2019. aastast töötan Eesti Kaitseväes, olen sotsiaaltöötaja. Meil on sport au sees, sealhulgas ka male. Igal aastal toimuvad Eesti Kaitseväe Akadeemia turniirid. Mehed ja naised mängivad koos, naised eraldi auhindu ei saa. Võin ju olla parim naine, aga see jääb mu enese teadmiseks.
Aga nende turniiride põhjal sa siiski NATO turniiridele oled saanud.
Jaa, olen osalenud NATO meistrivõistlustel kuuel korral, erinevates riikides. Selleks, et NATO turniiridel mängida saaksin, peab mul olema kehtiv tööleping Eesti Kaitseväega. Häid maletajaid meil ülearu palju ei tööta ja sõel kahjuks liiga tihe pole.
Juba Ado Grenzstein kirjutas 19. sajandil, et male on sõjamäng ja tuletas sõna male sõnast malev.
NATO turniiridel mängivad ka mehed ja naised koos ning eraldi arvestust ei peeta. Mõnel aastal on naiste esikolmik siiski saanud eraldi medalid. Kui 2022. a. NATO meistrivõistlused toimusid Tartus, siis said kõik osavõtnud naised medali.
Sinu suurpäev saabus 2024. a. Poolas Krakowis, kui sa Eesti naiskonna kooseisus tulid seenioride maailmameistriks.
Ma olin väga üllatunud, kui Tatjana Fomina helistas ja kutsus mind naiskonda. Arvasin, et on minust paremaid, ma pole ennast kunagi heaks maletajaks pidanud.
Taheti sõbralikku naiskonda. Võistkondlikel võistlustel on mängijate omavahelisel läbisaamisel suur tähtsus. Pealegi oli sul NATO võistlustelt rahvusvahelisi kogemusi. Ja valik oli õige. Ühtne väikeriigi naiskond tuli esimeseks edestades USA ja Inglismaa maletajaid.
Krakowist jäi meelde, et seal oli ka Jaan Ehlvest, kes samuti tuli maailmameistriks, aga seda USA meeskonnas.
Maailmameistrid on jõudnud Krakowist Tallinna.
(Vasakult) Regina Narva, Monika Tsõganova, Silvi Salupere, Kersti Kõrge ja Tatjana Fomina ning nooruke pöidlahoidja Els Marie.
Praegu on internetiajastu, inimesed elavad arvutimaailmas. Küsin siiski, kui olulised on sulle maleraamatud? Nimetaksid mõnda.
Mis puutub malesse, siis mina olen jäänud raamatuinimeseks. Saan raamatutest rohkem kasu kui internetist. Enne võistlustele minekut võtan ikka mõne maleteose kätte. Aksel Rei õpetas mulle üht avangut, mida mängis Aivars Gipslis, olen seepärast uurinud tema partiide valimikku. Meeldivad Mihhail Tali rünnakupartiid, kuna ka ise püüan aktiivselt mängida.
Nii et kaldu Läti poole?
Mitte ainult. Oluline on minu jaoks Jakov Neustadti teos „Paul Kerese maleülikool”, mille abil saab malet õppida ja veel meie suurmeistri partiide põhjal.
Mida ütleksid veel male kohta?
Male on midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. Kui oled hakanud mängima, tahad seda ikka ja jälle uuesti teha, ei saa ilma. Male on minu jaoks enamat kui hobi. Hobiks on sellel sajandil mulle ja mu mehele saanud orienteerumine. Kui palju see annab elule juurde! Orienteerumine on liikumine ja ma rõhutaksin, et liikumine on kõigile vajalik. Kunagi on keegi öelnud, et orienteerumine on nagu keskmaajooks ja malemäng samal ajal tehtavana: sa pead täpselt nii kiiresti liikuma, et mõte ka veel töötada suudaks. Liikumine annab aluse selleks, et malelaua taga aju töötaks, annaks jõudu iga käigu tegemisel õige otsus vastu võtta.
Oled sa tegelenud ka male õpetamisega?
Kui järele mõelda, siis olen küll ja seda just Võrumaal. Esimest korda 1988. aastal, kui Võrumaal Kuldre koolis õpetasin malet ja käisime koolidevahelisel malevõistlusel. Sellest ajast pärineb ka minu kuulsaim õpilane, keda terve Eesti ja pool Lätimaad teab Contra nime all. Samuti olen õpetanud Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liikmetele (kodutütardele ja noorkotkastele) malemängu aluseid. Võrumaal peetakse seda väga oluliseks.
Loen internetist sinu kohta, et oled Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kanepi Jaani koguduse juhatuse liige. Räägi palun usu tähtsusest oma elus.
Usk on alati olnud minu elus erineval määral olemas 2023. aastal hakkasin õppima Tallinna EELK Usuteaduse Instituudis luterlikku teoloogiat.
See tähendab ka erinevaid keeli.
Piibli mõistmiseks aramea ja kreeka keelt, ladina keelt kahjuks mitte.
Sinust võib saada kirikuõpetaja?
Hetkel mitte, selleks peaks veel kauem õppima.
Intervjuusid tehes ma väldin isiklikku elu puutuvaid küsimusi. Inimsaatused on keerukad. Võib selguda, et keegi lahutab, tahab kuhugi põgeneda... Sina minu meelest ei lahuta, ei põgene.
Ei lahuta. (Naerab) Nagu juba ütlesin, nägime Ülariga esimest korda 1979.a. Tartu Pioneeride Majas. Ega me kohe teineteist tähele panna osanud. Aga 1983. aasta detsembris kutsus ta mind kinno.
Sa ilmselt filmi ei mäleta?
Ei mäleta. Ju see polnud oluline. Kino oli „Ekraan”. Siis meie lugu algas ja kestab siiamaale. Meil on viis last ja hetkel üheksa lapselast. Ülar on mind alati aidanud. Kui 1986. a. Toimusid Tallinnas Eesti esivõistlused males ja ma olin sinna kvalifitseerunud Tartu meistrina, oli Ülar nõus jääma meie esiklapsega koju ja ta sai kenasti hakkama. Mul on nii töö kui võistluste tõttu päris palju kodust ära olemisi, ta ei ole mulle kunagi sellepärast etteheiteid teinud ja toetab mind alati. Mul on super mees!
Ma arvan, et ta ütleb ka sinu kohta, et tal on super naine! Soovin teile mõlemale veel pikki õnnelikke aastaid!
Kersti ja Ülar Kõrge. Kersti Eesti Kaitseväe vormis. Arhiivifoto.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
