Aasta olulisim turniir on käima läinud! 8 osalejat on võistlusesse sisse elanud, mõni paremini, mõni mitte nii hästi.
Enne malelise osa juurde asumist tasub kindlasti öelda mõned sõnad ka korraldusliku poole kohta – sel võib malelaual toimuvaga teinekord olla pisut rohkem kui kaudne seos.
Mängukohaks on KühlHaus Berlin. Eesti keeli siis Berliini külmhoone. Varasemalt kasutati seda kompleksi tõepoolest eelkõige laohoonena, kuid tänapäeval on ta ümber profileeritud erinevate sündmuste läbiviimiseks.
Nüüd jõudis sinna meie jaoks kõige põnevam sündmus – Pretendentide turniir.
Arvamusi on venue kohta olnud erinevaid. Garri Kasparov salvas oma Twitteris, et FIDE on maletajad jällegi viinud keldrisse, illustreerides oma säutsu visuaalselt süngete sügavusse viivate trepiastemetega.
Agoni CEO Ilja Merenzon aga rääkis, et kõik on täielikult kooskõlas Agoni visiooni ja strateegiaga – mängukohas domineeriv tellis ning loft ongi see, mis nende nägemuses võiks tippturniiride miljööle palju lisada. Samuti oli nende jaoks oluline, et meedial/pealtvaatajatel avaneks vaade aktsioonis maletajatele otse ülevalt. Uued rakursid – uudsed elamused.
Märgin meeldetuletuseks, et Agoni näol on tegemist kompaniiga, kellel on õigused nii Pretendentide turniiri kui ka MM-tiitlimatši enda läbiviimiseks. Selleni viis neid mõned aastad tagasi kommertstehing FIDEga.
Mängijatelt endilt on tingimuste suhtes esialgu olnud kuulda küllalt palju ka kriitilisi noote. Esimese vooru järgne kriitikarahe oli nii intensiivne, et mõni hakkas juba tõsiselt muretsema, et mis ja kas nüüd üldse edasi saab. Suurim kriitika kostus nende huulilt, kes olid juhtumisi esimese voorus kaotanud. Tõsi, nii Grištšuk kui ka Karjakin rõhutasid, et kriitikal ei ole miskit ühist just lõppenud partii tulemusega.
Toodi välja puudujäägid tualettruumi standardis, kuid samuti ka aktsepteerimatult kõrge müratase vooru ajal. Nagu juba märgitud, siis pealtvaatajatele avaneb vaade maletajatele ka otse ülalt ning seda mitmelt tasapinnalt. Kui ennast lobisema unustatakse, siis kostub see päris kenasti mängijateni.
Varasematest aegadest on tuttav lahendus, kus mängijad on täielikult pealtvaatajatest isoleeritud piltlikult öeldes helikindlasse klaaskuplisse – nii ei jõua maletajateni ükski väline helisignaal. Agon on organiseerimisel läinud teist teed. Veelkord Kasparovit tsiteerides – kui panna maletajad hämarasse maaalusesse ruumi, ning vaadata neile ülevalt alla nagu Colosseumis, siis võitlevad nad nagu gladiaatorid!
Pärast kolmandat vooru võib tõdeda, et konstruktiivsele kriitikale on reageeritud ning organisatoorseid puudujääke on likvideeritud. Maletajad on aga tõepoolest võidelnud gladiaatorite vääriliselt.
Kui võtta ette eelmine Pretendentide turniir ja analüüsida selle resultatiivsust, siis võis karta, et selgi korral saab vähemasti algus olema väga luurav ning mitteresultatiivne. Üks huvitav fakt CT 2016lt – üks toonastest osalejatest, Anish Giri, lõpetas kõik oma 14 partiid viigiga. Sellega kindlustas ta pikaks ajaks enda suunas tögavad säutsud ja kommentaarid. Seekord on noormees kohal Vladimir Kramniku sekundandina ning just Kramnik on see, kes on stardilõigul kõige rohkem pauku teinud!
Foto: salvestus Youtube videost
Kramniku kogemused on üüratud ning nö turniirile sisseelamisega pole ta olnud mitte mingeid probleeme. On muidugi võimalik, et Kramnik asetabki teadlikult rõhu tugevale stardile/esimesele poolele. Kui asi läheb distantsi peale, siis võib eelis tekkida mängijatel, kes vanuse poolest sobivad Kramnikule, ütleme nii, tugevalt nooremateks kolleegideks.
Esimeses voorus Grištšuki vastu ei plaaninud ta valgetega üldsegi lõhata mingit avangupommi, vaid asetas rõhu keskmängule. Väga ratsionaalne valik – Grištšuk on tuntud ajapuuduse sõltlane ning ei ole paha kui ta igal käigul mitmekesiseid probleeme lahendama panna, ilma pikkade forsseeritud variantideta.
Grištšuk lõi lauale loomingulise seisu, kuid seda paraku koos kaasnenud ajapuudusega. Tekkinud kaost ei suutnud ta hallata ning Kramnik võttis külmavereliselt esimese punkti.
Kramniku teine partii oli märgiline. Ta mängis taas sootetšestvenniku, nüüd Karjakini, vastu. Tuleb märkida, et paarimine on poolenisti sunduslik, põhimõttel, et sama riigi mängijad ei kohtuks omavahel lõpuvoorudes. See peaks siis vältima potentsiaalset kollusiooni, kui üks enda šansid juba minetanud mängija teist sama riigi mängijat „abistab“. See on siis kauge kaja Curacao päevilt, kus Fischer suurest riigist pärit konkurente kokkumängus süüdistas. Usun siiski, et tänapäeval on see reegel puhtformaalne.
Aga Kramniku ja Karjakini partiis tekkis lauale … Berliini müür! Ja Kramnik mängis valgetega. See ei ole igapäevane vaatepilt. Ise ta märkis, et tundis väga suurt rõõmu, kui sai seda seisu nautida valgete poolt! Tal õnnestus Karjakinile püstitada tõsiseid probleeme, kuid „kaitseminister“ oli siiski ülesannete kõrgusel.
Ja siis tuli kolmas voor. Veidi utreeritult võib öelda, et see oli päev, mis muutis malemaailma.
Aronjan valis Kramniku vastu esimeseks käiguks R.J. Fischeri (ja ka L.I. Brežnevi) lemmikkäigu e2-e4. Varsti pidi ta seda otsust koledal kombel kahetsema… Mitte milleski süüdi olev Aronjan astus miinile, mida Kramnik oli paar aastat hoidnud hoopis Carlseni või Anandi tarbeks. Tagasiteed enam ei olnud. See tuletab kangesti meelde 2014. a. Pretendente Hantõ-Mansiiskis, mil juba esimeses voorus Aronjan kaotas Anandile. Toona lõpetas Vishy esikohal ja miljonimatšil Carlseni vastu, Aronjan aga tabeli sügavikus. Kas tõesti on midagi analoogset kordumas selgi korral – turniiri eakaim mängija edasi ja turniiri peafavoriit (minu jaoks kindlasti) kahvatum kui KühlHausi seinad? Veel on siiski väga vara teha lõplikke järeldusi.
Teised mängijad on praeguse hetkeni kindlalt Suure Vladi varjus.
Tõsi, päris hea mulje on jätnud ka reitingufavoriit Mamedjarov ning Caruana. Eile mängisid nad omavahel põnevuspartii, mis lõppes viigiga alles seitsmendal tunnil. Tähelepanu väärib Mamedjarovi ülim kompromissitus. Esimeses voorus oma vana sõbra (ja muuseas ka tööandja 2016 MM-matši päevilt) Karjakini vastu loobus ta avangus mustadega efektsest jätkust, mis oleks koheselt lahendanud kõik mured, kuid viinud suure tõenäosusega kiire viigini. Ta eelistas hoida pinget ning lõpuni ei pidanud vastu isegi sam ministr oboronõ.
Ka eile läks ta Caruana vastu kõrvale võimalikust käikude kordamisest ja seda väga ebaselges seisus ning vähese aja juures. See suhtumine võib viia teda väga kaugele. Või hoopis… Saame näha.
Huvitavat malet on näidanud Aleksandr Grištšuk. Tema probleem esimeses voorus Kramnikuga oli ehk see, et ta närveeris siis liiga vähe. Teiseks vooruks Wesley So vastu olid asjad veidi muutunud. Pressikonverentsil ütles ta küsimusele vastates, et kui mängija tähtsates partiides ei närveeri, siis on temaga midagi valesti. Kui tegemist ei ole just kontrollimatu üle keha värisemisega, siis on asjad hästi.
Igatahes So vastu tundus tema ärevusaste olema optimaalne ja tulemuseks tõeline šedööver!
Sümpaatne on olnud turniiri debütandi Dingi esinemine. Jätkuvalt on teda raske ette kujutada selle turniiri võitjana ja Carlseni väljakutsujana, kuid noormees on näidanud sisukat ja kartmatut malet. Fotoreportaažid sündmuskohalt on paljastanud, et temaga on Berliinis kaasas ei keegi muu kui Hiina meteoriit Wei Yi. Seni sujub kahe noore mehe koostöö kenasti.
Ülejäänud mängijad ei saa seniks millegagi hõisata. Õnnetut Aronjani ma juba märkisin. Tal olid väga tõsised võimalused võtta täispunkt juba esimeses voorus Dingi vastu, kuid ta ei olnud selle võtmiseks siiski veel valmis ning tüüris partii viigisadamasse. Kõigest pool punkti, kuid samas ka tõsine märk.
Loodan siiski väga, et ta oma mängumasina (ja ka psühholoogilise konditsiooni) korda saab.
Kui Karjakin jääb liialt kaitseministri rolli toppama, siis sellisel turniiril suurt loota ei ole. Jah, Carlseni vastu matšis jõudis ta sensatsiooni lävele, kuid seal toimetas ta täielikult kaitsest lähtuvalt. Carlseni enesedestruktsioonist tulenevast ühest võidust oleks äärepealt piisanud tiitlivõiduks. Siin aga on kindlasti vaja võita rohkem. Seni ei ole Karjakinil veel õnnestunud oma agressiivset poolt valla päästa.
Spordis peab keegi alati olema ka viimane ning praeguse seisuga on sel tänamatul positsioonil Wesley So. Veel üsna hiljuti oli periood, mil So tegi peaaegu kõigi aegade pikima kaotusteta partiide seeria. Seetõttu oli üsnagi üllatav näha, et kahest esimesest partiist ei laekunud tema kontole punktipoolikutki. Nigel Short kommenteeris paljude arvates hea maitse piire ületavalt, et pühapäeval Wesley So palvetele ei reageeritud. Põhjus – jumalal oli siis puhkepäev.
Ise arvan, et just tänu oma vankumatule usule leiab So siiski jõudu sellest raskest olukorrast välja tulemiseks ning kerge eluga tema vastased kindlasti arvestada ei saa.
Täna on gladiaatoritel puhkepäev, kõik malehuvilised ootavad kannatamatult järgmisi lahinguid!
Autorist:
KÜLAOTS, Kaido (sündinud 28. II 1976 Pärnus) on rahvusvaheline suurmeister, 8-kordne Eesti meister klassikalises males (1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014), ta on võitnud või jaganud esikohta mitmetel rahvusvahelistel maleturniiridel. Kaido on kuulunud Eesti malemeeskonda iga kahe aasta tagant toimuvatel maleolümpiatel perioodil 1998-2010.
