Pachmani lugu – kuidas kommunistist tšehhi maletaja muutus kommunismi vastu võitlemise sümboliks

Eestis oli Ludek Pachman (1924 − 2003) esialgu tuntud eelkõige kui avanguteoreetik. Tema saksa keeles välja antud avanguteooria käsiraamatud olid omal ajal kraam, milleta ükski korralik maletaja läbi ei saanud. Hiljem 1968. aasta nn Praha kevade ajal ja sellele järgnenud perioodil kandsid ta tegevuse valgustamise eest hoolt õhtuti eestlaste poolt suure huviga kuulatavad välismaa raadiojaamad. Pachmanist oli saanud üks kõige kirglikumaid NSV Liidu poliitika vastu võitlejaid, tankide abil osutatava proletaarse internatsionalismi hukkamõistjaid. Tema suu sulgemisega ei saadud ega saadud hakkama. 1969. aastal kohtus Pachmaniga Tšehhoslovakkias turniiril viibinud Paul Keres, see kohtumine ei jäänud NSV Liidu võimudele saladuseks ja lõppes Keresele ajutise NSV Liidust väljasõitmise keeluga. Mis täpselt juhtus, sellest sai avalikkus teada alles hiljem, kõik detailid pole lõpuni selged siiani.

Maletajana oli suurmeister Pachman NSV Liidu välise Kesk- ja Ida-Euroopa tugevamaid mängijaid. Ta osales kuuel korral FIDE MM tsoonidevahelistel turniiridel. Chessmetricsi järgi kuulus ta maailma 25 tugevama mängija hulka ajavahemikul 1951-1961, sellele lähedal oli ka 1966. aastal. Oma tippperioodil 1958-1960 figureeris ta ka maailma 20 tugevama hulgas. 50 parema hulka kuulus ajavahemikus 1945-1967, erandiks vaid 1947. aasta. Kuuekordne Tšehhoslovakkia meister, hiljem, emigratsiooniaastatel tulnud ka Saksa LV meistriks.

Ludek Pachman (hiljem on ta lasknud oma nime kirjutada ka saksapäraselt kahe n-iga, Pachmann) sündis 11. mail 1924. a väikeses Põhja-Tšehhi linnakeses nimega Bela pod Bezdezem. Malekäigud õpetas talle lapsena selgeks tädi. Asi läks küll natuke viltu, tädi versiooni järgi olid malelaua algseisus ratsude ja odade kohad omavahel ära vahetatud. Mängimist see ei seganud. Hiljem tädi autoriteet siiski peale ei jäänud ja malendite asetuse osas tuli ümber õppida. Kui Pachman seda seika hiljem ühe rahvusvahelise turniiri ajal teistele jutustas, lubas Paul Keres sõbraliku nöökamisena kontrollida kõik Pachmani poolt koostatud mahukad avanguteooria käsiraamatud üle, et ega seal pole leida jälgi tädi omaaegsest õpetusest.

Male hakkas poissi huvitama, aga väikelinnas mingit organiseeritud maleelu ei olnud. Linna lähedal Cista külas oli siiski aktiivne, isegi enam kui saja liikmega maleklubi ja poiss hakkas seda regulaarselt külastama. Ilmselt on Pachman üks väga vähestest malemeistritest, kes võiks enda kohta öelda, külamaletaja. Tema esimene maletiitel oli 1940. a Cista maleklubi meistri tiitel.

Ludek Pachmani haridustee jätkus lähedal asuva Mlada Boleslavi linnas Kõrgemas Tööstuskoolis. Koolivendade hulgas hakkas Ludek silma oma fenomenaalse, fotograafilise mäluga. Ta polevat õppimise käigus praktiliselt märkmeid teinud, lihtsalt lugenud, kuulanud ja jätnud meelde. Liikus isegi legend, et ta olevat võimeline tegema inseneriarvutusi ilma logaritmitabeleid kasutamata, teadvat neid peast.

 

Sõjaaegne ja sõjajärgne periood

 

Ludek Pachman tegeles nooruses male kui hobiga laial skaalal, peale praktilise mängu osales ta maleülesannete lahendamise konkurssidel, koostas ka ise maleülesandeid ja analüüsis avanguteooria aktuaalseid variante. Tema koostatud maleülesandeid ja analüüse ilmus tšehhi maleajakirjas Sachy 1940. aastast alates.

Kindlasti stimuleeris Pachmani malehuvi maailmameister Alehhini viibimine sõjaaegses Prahas. Et jälgida 1942. a detsembris Durase juubeliturniiri mänge Prahas kulus noormehel Praha vahet sõitmiseks parajalt rongipiletiraha, kui aga Alehhin suutis viimases voorus noort sakslast Klaus Junget võita ja talle esikohavõitluses järele jõuda oli rõõm suur ja rahakulu unustatud. Ikkagi slaavlane võitis sakslast! Pachmani lähem tutvumine Alehhiniga jäi siiski järgmisesse aastasse.

Alates märtsist 1939 oli Tšehhoslovakkia riik likvideeritud, alles jäänud vaid nn Böömi-Määri protektoraat, millel oli küll formaalselt mingi autonoomia, kuid kus peremehetsesid sakslased. Noorel Mlada Boleslavis tudeerival Pachmanil, nooruses oli ta muide kuni tšehhi skautide organisatsiooni laialisaatmiseni sakslaste poolt aktiivne kohaliku mastaabi skaudijuht, tekkis nendega 1941. aastal (mõned allikad väidavad, et juba 1940. aastal) ohtlikke sekeldusi, ta arreteeriti gestaapo poolt süüdistatuna osalemises noorte saksavastases meeleavalduses [1]. Poiss pääses peale paarinädalast kinnipidamist siiski terve nahaga, vangistuse aega oli ta ära kasutanud maleülesannete koostamiseks. 1943. a lõpetab ta Kõrgema Tööstuskooli.

Noormehe saksavaenulikku meelsust oli süvendanud kindlasti ka see, et nood olid arreteerinud ja paigutanud Sachsenhauseni vangilaagrisse ta vanema venna Vladimiri, kellest hiljem sai rahvusvahelise tuntusega malekomponist ja ülikooli filosoofiaõppejõud. Ludek oli reageerinud sellele situatsioonile omapärasel moel. Ta saatis ühe enda poolt koostatud maleülesande avaldamiseks saksa maleajakirjale lisades sinna märkuse, et see on pühendatud ta vennale. Sakslased ilmselt taustauuringuga ei tegelnud, ülesanne koos pühendusega avaldati.

Pachman kirjutab, et 1943. a kevadest tekkisid tal sidemed põrandaaluse vastupanuliikumisega, enam-vähem sellesse aega langeb ka ta osalemine järgmisel Praha rahvusvahelisel maleturniiril (Lihavõtteturniiril), kus löövad kaasa nii Alehhin kui Keres. Nii aktiivne see vastupanuliikumises kaasalöömine ei tundunud olevat, et oleks seganud noormeest sukeldumast täiega unikaalset malesündmust ümbritsevasse ja tema jaoks täiesti uude atmosfääri. Mis, tõsi küll, polnud lausa poliitikavaba.

Pärast atentaati Böömi ja Määrimaa Reich Protectorile, kurikuulsale Reinhard Heidrichile 1942. a suvel olid sakslased võtnud karmi liini, toimusid kättemaksuoperatsioonid, tšehhide iseseisva tegutsemise võimalusi kärbiti kõigis elusfäärides. Korraldada neis tingimustes rahvusvahelist maleturniiri eeldas loa ja toetuse saamist Berliinist. Nii nagu 1942. aastal oli ka 1943. a tingimus see, et osalema tuleb kutsuda vähemalt kaks Saksamaa esindajat, see nõue siis muidugi ka täideti. 1943. a turniir õnnestus siiski läbi viia ilma suuremate kintsukaapimisteta sakslaste ees, Suur-Saksa Maleliidu esimees vanema põlve maletaja Erhardt Post, kes oli end näidanud üldiselt ka varem mittesakslaste suhtes mõistliku inimesena, loobus isegi kohale sõitmisest ja enda austada laskmisest. Saatis vaid telegrammi vajaliku deklaratsiooniga, et turniir toimub Suur-Saksa kõrgeima maleorganisatsiooni nõusolekul ja tema kaitse all ning tšehhid said toimetada enam vähem omatahtsi. Nende kurvastuseks jäi küll turniiri koosseis oodatust nõrgemaks, sest tulemata jätsid Euwe ja Vidmar [2]. Enamik mängijaid olid tšehhid, kelle hulgas, kui uskuda Pachmani meenutusi, valitsenud rahvuslik vaim ja kuluaarides arutatud kaunis avameelselt, kui kaua veel aega võtab enne kui Saksa riik kokku kukub ja sakslaste ülemvõim lõpeb [3]. Mõnedes allikates on taolisele justnagu liiga ilusale ja üksmeelt rõhutavale pildile siiski ka vastu vaieldud, klaaritud tagantjärgi, kes tšehhidest olla turniiril kui väärikalt käitunud ja kes kaldunud sakslastele pugema. Võta sa kinni.

Pachmani saamine Praha 1943 turniirile oli tegelikult kõva vedamine. Tõsi, ta polnud enam päris külamaletaja, aga ka Mlada Boleslav oli Tšehhi malekaardil ikkagi pigem kolgas. Mõnedel laiema osavõtjaskonnaga turniiridel oli ta jõudnud osaleda, tulemused olid aga kaugel sellest, et maailmameistriga ühele turniirile mängima tükkida. Otsustavaks sai mitme planeeritud osavõtja äralangemine ja lõpuks, sõna otseses mõttes 12ndal tunnil tšehhi ühe tugevama mängija meister Karel Opocensky [4] soovitus turniiri korraldajatele: Võtke see noor sell ka mängima, ta jääb tõenäoliselt küll viimaseks, aga mängib päris huvitavat malet.

Praha 1943 kujunes Pachmanile väga oluliseks kahes mõttes. Esiteks ei jäänud ta kaugeltki viimaseks vaid tuli 20 turniiri lõpetanud maletaja hulgas kümnendaks, edestades poole punktiga ka Opocenskyt. Teiseks suutis ta äratada enda vastu maailmameister Alehhini huvi. Pärast seda, kui Pachman oli suutnud võita tšehhide esimaletajat Foltysit, oli maailmameister kutsunud ta enda juurde hotelli partiid analüüsima ja edasi veetis noormees kuni turniiri lõpuni õhtuti aega valdavalt Alehhini seltskonnas, kas neis paaris Praha kohvikus, kus veel korralikku kohvi saada oli või hotellis partiisid analüüsides.

Turniiri võitis väga heas vormis olev Alehhin, teiseks tuli Keres. Iseloomustades turniiril osalenud tšehhi meistreid oma „Postimehele“ saadetud ülevaates kiidab Keres neist eriti kahte, turniiril kolmandaks tulnud Miroslav Katetovit ja Ludek Pachmanit. Viimane mängivat Kerese sõnade järgi oma nooruse kohta haruldaselt selgesti ja kindlalt.

Et ta on oma mängutugevuselt tõusnud tugevamate maletajate hulka protektoraadis, seda kinnitab Pachman veel sama aasta suvel saavutatud kolmanda kohaga tšehhi maletajate omavahelisel turniiril (Zlin, suvi 1943), endast ette peab ta laskma siiski veel vanemad ja kogenenumad Kottnaueri ja Foltysi.

Järgmisel aastal kuulub Pachman nende maletajate hulka, kes saavad mängida treeningpartiisid endise NSV Liidu meistri Bogatõrtšukiga. Too on lahkunud Kiievist koos sakslastega ja leidnud nüüd ühise keele sakslastega koostööd tegeva, kuid juba ka teistsuguste variantide peale mõtleva endise nõukogude kindrali Vlassoviga. Kui saabub 1945. aasta maikuu ja Prahas algab tšehhide ülestõus pööravad vlassovlased relvad sakslaste vastu, väidetavalt just tänu neile ei õnnestu sakslastel linna purustada. See aga vlassovlasi ei päästa, nad jäävad nõukogude vägede kätte ja kes Siberiga pääseb on veel hästi pääsenud. Nagu Pachman vanemas eas kahetsusega tunnistab, polnud tal tol ajal vlassovlaste suhtes mõistmist, ta näinud neis eelkõige Nõukogude Liidu reetureid, keda tuligi vastavalt karistada. Samamoodi suhtus ta ka Läände pääsenud Bogatõrtšukki, keda asus pärast sõda hoolimata omaaegsest koosmaletamisest ajakirjanduses ägedasti tümitama. Hiljem antikommunistiks muutudes on Pachman selle eest endale tuhka pähe raputanud.

Pachman kirjutab, et mõned päevad pärast sakslaste Prahast kadumist ja venelaste saabumist nägi linnas liikudes ühele majale ilmunud Kommunistliku Partei peakorteri silti. Ilma pikemalt mõtlemata astub ta sinna sisse ja esitab parteisse astumise avalduse. See samm määrab ta saatuse sisuliselt kogu eluks, algul aktiivse kommunistina, hiljem kommunismi kriitikuna ja selle vastu võitlejana.

Tšehhid said pärast sõja lõppemist oma maleelu kaunis kiiresti käima. Nad väidavad, et esimeseks rahvusvahelise hõnguga maleturniiriks Euroopas pärast sõja lõppu oli 1945. a juunis Moraavia linnas Zlinis peetud turniir, kus peale tšehhide-slovakkide osales ka jugoslaavia maletaja Trifunovic. Trifunovic võitiski turniiri, aga seda vaid poolepunktilise eduga noore Ludek Pachmani ees, kusjuures kumbki ei kaotanud turniiril ühtegi partiid. Edestada enamikku riigi paremaid maletajaid (Zita, Šajtar, Opocensky, Hromadka, Kottnauer) oli Pachmanile muidugi suureks saavutuseks. Pachmani esimeseks välismaiseks turniiriks oli osalemine külalisena 1945. a detsembris Ljubljana sakslaste käest vabastamisele pühendatud turniiril. Turniiri võidab Gligoric, kallis tšehhi külaline saab tugevate jugoslaavia maletajate käest korralikult raasida ja jääb tabeli lõppu.

Kuna Pachman oli aastatel 1943-45 endale juba mingil määral nime teinud ja 1946. a tuli ta ka esimest korda Tšehhoslovakkia meistriks, siis sai ta pärast sõja lõppu mängida suhteliselt tihedalt. Selle perioodi kaheks kõige tugevamaks turniiriks olid kaheldamatult Treybali memoriaal Prahas 1946. a, kus ta jäi veel turniiritabeli teise poolde (võitis Najdorf Stoltzi, Trifunovici ja Gligorici ees) ja Tšigorini memoriaal Moskvas 1947. a. Viimatinimetatud väga tugeva koosseisuga turniiril lõpetas Pachman 8. kohaga. Võitis Botvinnik Ragozini, Smõslovi, Boleslavski jt ees. Pachman oli turniiril parim välismaalane, kaheldamatult hea saavutus. Ta suutis edestada jugoslaavlaste liidreid, kellest ta oli Treybali turniiril tahapoole jäänud ja ta tulemus oli Kerese omast nõrgem vaid pool punkti. Ta oli ka ainuke, kes sai punkti kirja väga heas hoos olnud turniirivõitja Botvinniku vastu. Varssavis 1947 üllatab suure punktisumma ja esikohaga Gligoric, kes suutis veenvalt edestada tugevaid NSV Liidu mängijaid Smõslovi ja Boleslavskit. Kuna Pachman kuulus koos viimatinimetatutega 2.-5. koha jagajate hulka, siis ei saa ka tema tulemust kindlasti ebaõnnestumiseks lugeda.

Nõukogude maletajatega sai Pachman mängida juba 1946. a Praha meeskonna liikmena Leningradi ja Moskva vastu. Et paaril esimesel sõjajärgsel aastal ei olnud kommunistid suutnud oma võimu riigis täies ulatuses kehtestada, olid ka kontaktid Läänemaailmaga veel täiesti võimalikud. Tšehhoslovakkia koondis, kes oli Euroopa üks tugevamaid, käis 1947. a turneel Lääne-Euroopas mängides matše nii Prantsusmaa, Suurbritannia kui Hollandiga, Pachmanil oli võimalik korra ka Šveitsis mängimas käia.

MM tsükli käivitamine FIDE poolt toimub esialgu kaunis suurte segadustega. Pachman mängib 1947. a suvel kaasa FIDE tsooniturniiril Hilversumis. Ta on kaua üks turniiri liidreid, kaotab aga viimase partii ja jääb jagama belglase O'Kelly järel Trifunoviciga 2.-3. kohta. Turniiri koosseisu ei saa väga nõrgaks pidada, seljataha jääb mitmeid küllalt tuntud mängijaid, näiteks inglaste esimaletaja C.H.O`D. Alexander ja Szabo, millegipärast on aga esialgu otsustatud lasta edasi tsoonidevahelisele turniirile vaid võitja, O'Kelly [5]. FIDE poolt hääletatakse hiljem tsoonidevahelisele turniirile mängima siiski veel rida maletajaid, nende hulgas ka Pachman.

1948. a suvel Saltsjöbadenis peetud tsoonidevahelise turniiri võitis Bronstein Szabo ja Boleslavski ees. Pachman jäi 20 mängija hulgas vaid 17. kohale. Selle tiitlipretendentide tsükli aiatahaminek Pachmanit siiski oluliselt ei demotiveerinud, ta jätkab ja on edaspidi selgelt edukam.

1949. a mängib Pachman hästi oma koduriigis Trencianske Teplices peetud turniiril. Turniiri võidab kindlalt küll heas hoos olev rootslane Stahlberg, kuid Pachman jagab Szaboga 2.-3. kohta. Nad teevad omakorda selge vahe sisse järgnevatega (Julio Bolbochan, Rossolimo, Foltys, O'Kelly). Järgmisel, 1950. aastal peab Pachman Veneetsia turniiril tunnistama, et kaks NSV Liidu suurmeistrit, Kotov ja Smõslov on tast selgelt üle. Napilt edestab teda ka neil aastatel tublilt mängiv Rossolimo.

Järgmine FIDE tsooniturniir, kus Pachman 1951. a kaasa lööb, toimub jällegi kodumail Marianske Laznes. Koduseinte toetusel võidab ta selle Szabo ees. Stoltz, Barcza jt jäävad juba oluliselt kaugemale. See on Pachmanil esimene FIDE tsooniturniiri võit, hiljem tuleb neid veel mitmeid.

1952. a suvel osaleb Pachman esimest korda maleolümpial, Helsingis, seda Tšehhoslovakkia teisel laual. Esimesel mängib noorem konkurent Miroslav Filip. Pachmani 57,1% pole tulemusena ei eriti hea ega paha, lauavõitjaks tuleb ülikindlalt Smõslov, teisel kohal sakslane Lothar Schmid.

Sama aasta sügisel on siis Pachman oma teisel tsoonidevahelisel turniiril, Stockholm 1952, kus enamik partiisid mängiti, samuti nagu eelmisel korral, linna lähedal Saltsjöbadenis. Turniiri võidab hiilgavalt mänginud Kotov, kellele järgneb terve rivi tast olulisemalt nooremaid Nõukogude Liidu maletajaid. Pachmanil läheb paremini kui eelmisel korral, ta saab 50% punktidest. 20st partiist kaotab ta küll ainult kolm, aga kolm võitu on siiski liiga vähe, et tiitlipretendentide hulka pürgida.

Pachman elas paralleelselt kahte elu, mängis malet ja osales aktiivse noorkommunistina parteilises tegevuses ja kommunistliku režiimi kehtestamises riigis. Ta oli ka aktiivne miitingukõneleja. Tast sai Tšehhoslovakkia Ametiühingute Kesknõukogu koolide ja kursuste osakonna juhataja, lisaks parteikoolis dialektilise ja ajaloolise materialismi õppejõud. Mõnes allikas on teda kirjeldatud väga mõjuvõimsa isikuna Gottwaldi Tšehhoslovakkias, kardetud „polkovnik Pachmanina“. Väga keskne isik kommunistide võimuaparaadis ta siiski vaevalt olla sai, ei olnud Ametiühingute Kesknõukogu see kõige olulisem organ kommunistlikus riigis ja ka osakonnajuhataja staatus kisub rohkem kesk- kui tipptasandi tšinovniku poole. Küll oli ta oma parteilise tegevuse kõrgperioodil komisjoni esimees, mis pidi kontrollima õppeasutuste ja avaliku sektori töötajate teadmisi marksismist-leninismist. Tegemist polnud muidugi niivõrd teadmiste kui pigem lojaalsuse kontrolliga kommunistlikule ortodoksiale, teatud mõttes intellektuaalse terroriga. Näiteks ülikooli õppejõud, kes taolist kontrolli ei läbinud, võis unistused professorikohast maha matta, halvemal juhul olla sunnitud jätkama näiteks aknapesijana. Seetõttu oli ka mõistetav, et Pachmanit mitmetes ringkondades ei sallitud ja peljati.

1952. a, pärast suuremaid poliitilisi kohtuprotsesse Tšehhoslovakkias otsustab Pachman siiski poliitilise karjääri kõrvale jätta ja täielikult malele pühenduda. Pole põhjust kahelda Pachmani hilisemas selgituses, et poliitilise arveteõiendamise sigaduste kõrvalt nägemine oli selle otsuse langetamisel oluline tegur, pealegi oli see ka märk poliitilise karjääriga seostuda võivatest ohtudest. Oluline võis aga olla lihtsalt ka arusaam, et males on tal rahvusvahelisel areenil edu saavutamiseks eeldused olemas, aga kahe jumala teenimise jätkamise juures pole suuremat loota. Üks tolleaegsetest ministritest, kui talle oli Pachmani ideoloogiliselt rindelt deserteerimise üle kaevati, olevat reageerinud küüniliselt, aga tõenäoliselt adekvaatselt: „Aga mis siin muretseda, lolle ametiühingutegelasi on meil kümneid, selle tasemega maleajusid annab aga küünlatulega otsida.“

Pachman on tunnistanud, et ega ta poliitikast mõnevõrra kaugemale liikumine veel mingit maailmavaatelist murrangut ei tähendanud, veel hulgaks ajaks jäi ta oma hoiakutelt kaunis ägedaks kommunistiks ja tundub, et siiraks. Näiteks rääkinud ta 60ndate aastate alguses Kuubal toimunud turniiril teistele maletajatele, kuidas ta kuubalasi maleliselt treenides õppinud selle kõrval ka tanki juhtima. Peab ju olema valmis meie sotsialistlikku Kuubat kaitsma!, väitnud ta.

Ka maletajana Pachmanil poliitilised sidemed, st sidemed võimuladvikuga säilisid. Neid olevat ta kasutanud ka maleelu edendamiseks, õigetest ringkondadest pärit mehe renomee tõttu kõlbas just teda võistkonna kapteniks panna või talle muid malega seotud vastutusrikkaid ameteid usaldada. Teiselt poolt tähendas see aga, nagu kolleegid on meenutanud, ka seda, et kui Pachman näiteks mingil rahvusvahelise turniiri aegsel õhtusel olengul seltskonnaga liitus, hoidsid idaeurooplaste mängijad, kelle hulgas ka kaunis võimukriitilisi kujusid oli, ettevaatlikkusest suu kinni.

 

Tõus ja maleline tippaeg

 

1950ndate aastate keskpaiku ei olnud Pachmani malekarjääris küll hiilgetulemusi, kuid ta resultaadid olid stabiilselt head. Amsterdami maleolümpial 1954 mängis ta tublilt Tšehhoslovakkia esimesel laual. Ta kaotas vaid ühe partii, Najdorfile ja sai kokku 63,3% punktidest. A-finaalis mänginud meeskondade liidritest suutsid enamat vaid Botvinnik, Najdorf ja Unzicker. Hastingsi uusaastaturniiril 1954/55, mille võitsid Keres ja Smõslov jagas ta Szabo ja Fudereriga (Jugoslaavia) 3.-5. kohta jättes selja taha Unzickeri, Alexanderi ja Donneri. 1955. a osales ta kahel küllalt tugeval turniiril Argentinas, Buenos Aireses ja Mar del Platas. Need turniirid tõid maleavalikkuse ette uue tähe, jugoslaavlase Borislav Ivkovi. Pachman ei mahtunud kummalgi turniiril esikolmikusse, kuid oli selle lähedal. Aasta kõige tähtsamaks turniiriks oli tema jaoks muidugi tsoonidevaheline turniir Göteborgis 1955. Siin jäi tal edasipääsust tiitlipretendentide hulka puudu tõesti väga vähe. Turniirilt, mille võitis hiilgemängu teinud Bronstein Kerese ees, sai edasi tervenisti üheksa maletajat. Vähe kaotanud, aga palju viike teinud Pachman jäi 50%se tulemusega jagama Georgi Ilivitskiga 10.-11. kohta. Järgmisel, 1956. aastal pandi nad mängima omavahelist matši selgitamaks varuvõistlejat juhuks, kui keegi tiitlipretendendi õiguse saaja peaks loobuma. Pachman kaotas matši, aga see ei otsustanud ka midagi, kuna loobujaid polnud.

1956. a mängis Pachman kaasa väga tugeval Alehhini memoriaalturniiril Moskvas ja jäi seal „pluss kahega“ jagama Paul Keresega 7.-8. kohta. Turniiri võitsid Botvinnik ja Smõslov.

Pachmani maleline tippaeg oli 50ndate aastate lõpp. Jah, Nõukogude Liidu tippmängijad olid omaette klass ja neile ta vastu ei saanud, aga muudest Euroopa mängijatest oli sel perioodil temast tugevam vaid Gligoric. Teistega, nagu Szabo ja tõusvad tähed Põhjamaadelt, Larsen ja Olafsson konkureeris ta sel perioodil üldiselt edukalt. Ja ega ka mujal maailmas temast palju tugevamaid mängijaid ei olnud. Kui siis vast ainult Reshevsky ja Najdorf, supernimed, aga pigem juba langustrajektooril olevad. Noore Fischeriga õnnestus tal sel perioodil mängida mitmeid partiisid ja neis jäi ta valdavalt peale.

1957. a võidab Pachman selge ülekaaluga FIDE MM tsooniturniiri Dublinis Gligorici ja Benkö ees. Gotha turniiril Saksa DVs jääb ta poole punktiga maha küll Bronsteinist, kuid edestab teist NSV Liidu mängijat Vasjukovi ja mitmeid küllalt tugevaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikide maletajaid.

Samal aastal viiakse Viinis läbi ka esimesed Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused. Pachman on Filipi järel Tšehhoslovakkia teisel laual. Ta mängib Viinis ka kaks partiid Keresega, ühe viigistab, teise kaotab. See kaotus jääb talle turniiril ka ainsaks. Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused jätkuvad ka hiljem, aga suurt populaarsust nad ei võida. Eriti NSV Liit on teistest peajagu üle ja ka järgmised kohad on peaaegu nagu broneeritud Jugoslaaviale ja Ungarile, nii et tõsist pinget ei teki [6].

Tsoonidevaheline turniir 1958. a sügisel Portorožis, Sloveenias on äärmiselt pingerikas. Võidab säravalt mängiv noor Mihhail Tal jugoslaavlase Gligorici ees, järgmise nelja edasipääsukoha pärast toimub aga väga tihe rebimine. Alles viimane voor näitab, et edasisaajateks on Petrosjan, nüüd juba USAd esindav Benkö, 15 aastane imelaps Bobby Fischer ja võib öelda, et mõningase vedamisega, vastane paneb viigilises katkestusseisus ümbrikusse partii kaotava salakäigu, ka islandlane Olafsson. Pachman jagab Bronsteini, Averbachi, Szabo ja Matanoviciga 7.-11. kohta. Kui Olafssonil poleks vedanud oleksid nad saanud mängida koos temaga järelturniiri viimase tiitlipretendentide turniirile saava mängija selgitamiseks, nüüd peavad nad edasisest jätkamisest suu puhtaks pühkima. Järgnevate hulgas on tugevamatest veel Panno, kodune konkurent Filip ja Larsen jt. Ehkki väljajäämine tiitlipretendentide hulgast on sama napp kui eelmisel korral Göteborgis, siis arvestades seekordse turniiri väga tugevat koosseisu, võib Portoroži lugeda Pachmani kõige paremaks saavutuseks tema kuue tsoonidevahelise turniiri seas.

Portoroži järel mängib Pachman 1958. a Müncheni maleolümpial Tšehhoslovakkia esimest lauda, kuid seekord kuidagi tujutult. Punktide arvul pole väga viga, aga need tulevad valdavalt nõrgemate vastaste arvel. Tõsisemate konkurentide, nagu Gligoric ja Reshevsky vastu peab ta leppima kaotusega.

1959. aastaks on Pachman end jälle kogunud ja vormis. Võitnud kodus oma järjekordse Tšehhoslovakkia meistri tiitli (Filip [7] ei osale, nii et probleeme ei teki) siirdub ta üle ootuste edukaks osutunud turneele Lõuna-Ameerikasse. Argentinas Mar del Platas 1959 jagab Pachman esikohta nende turniiride spetsialisti Najdorfiga. 3.-4. kohta jagavad Ivkov ja Fischer. Tšiilis Santiagos on Pachman jälle esikoha jagaja, seekord Ivkoviga. Kolmas on Pilnik.

16-aastane Bobby Fischer on sunnitud piirduma 4.-6. koha jagamisega argentiinlase Sanguinetti ja Venezuela mängija Sancheziga, ta pole üldse rahul ei enda ega ebaõiglase maailmaga. Limas on mängijate koosseis natuke nõrgem, Fischer kaasa ei mängi. Pachman jagab esikohta Ivkoviga, järgnevad Pilnik ja Sanguinetti.

Santiago turniiri ajal tekkis Pachmanil kuidagimoodi usalduslik, Pachman väidab isegi, et isa ja poja laadi suhe Bobby Fischeriga. Fischer palus teda tõlgina appi mõningates tema ja turniirikorraldajate vahelistes läbirääkimistes. Neist esimestes, lasta majutada endaga kaasasolev ema endast võimalikult kaugele, suutis Pachman teda vist abistada (ehkki Fischeri algselt püstitatud eesmärki, kümme miili enda ja ema vahele siiski ei saavutatud), teises küsimuses, nõuda täiendavat honorari osavõtu eest, vist mitte. Millegipärast hakkas noorukil aga läbikäimine Pachmaniga klappima, nad suhtlesid kõikidel Santiagos viibimise päevadel ja valmistusid koos ka partiideks. Viimane pidi olema eriline usalduse märk, sest Fischer on tihti kaevanud, et teised varastavad tema ideed ära.

Aastatel 1958-1959 Fischeriga mängitud partiidest sai Pachman ühe viigi (Portorožis) ja kaks võitu (Lõuna-Ameerika turniiridel). Pika aja jooksul võis Pachman uhkustada, et ta on Bobbyga kõikide mängude arvestuses plussis. Alles pärast nendevahelise viimase partii võitmist (1966 a Havanna olümpial) suutis Fischer selle seisu viigistada. Vahepeale mahtus peale ühe Fischeri võidu ka mitmeid viike.

Nimetatud aastad olid Pachmanile viljakad väga mitmes mõttes. Ta jõudis valmistada ette veel Kuuba malekoondist ja lõpetas raamatu „Kaasaegne malestrateegia“ koostamise. Seda hiljem mitmetesse keeltesse tõlgitud raamatut peetakse silmapaistvalt heaks, väga loogiliselt ja süsteemikindlalt üles ehitatud strateegilise mängu õpikuks, mis kirjeldab tüüpsituatsioone, milles ühtede või teiste malendite väärtused muutuvad, tsentri tüüpe, tiibadel surve avaldamise viise, strateegilisi nõrkusi ja tugevusi, initsiatiivi haaramise võimalusi, positsioonilisi kahinguid jm. Pachman on avaldanud ka neljaköitelise avangute käsiraamatute komplekti, mis on ühemeheprojektina muidugi hiigeltöö, kuid avanguteooria vananeb teatavasti palju kiiremini kui mängu üldpõhimõtted.

Pachmani mängu puhul on esile tõstetud just selle professionaalsust. Ta valdas laia avangurepertuaari, mängis alati väga läbimõeldult, keskendunult ja külmavereliselt ja vähemalt oma tippaastatel „rullis“ niimoodi nõrgemad vastased armutult üle. Sellest annab tunnistust kasvõi mitmete FIDE tsooniturniiride võitmine. Tugevate vastastega võidule mängimine ta tugevam külg ei olnud. Ta aktivas on küll võite mitmete maailma tippmaletajate (Botvinnik, Fischer) üle, kuid need on saavutatud tavaliselt vastasepoolse ülepingutamise ja eksimise tulemusena. Fischeri mõlema kaotuse osas on Bobby kaotatud partiidest eraldi raamatu avaldanud USAs elanud läti maletaja Mednis formuleerinud lüüasaamise põhjuse ühtemoodi: liigne võidutahe.

 

Kuuekümnendad

 

Järgmised aastad (1960-1963) Pachmanile enam nii ühemõtteliselt head ei ole. Tuleb nii häid ja keskmisi tulemusi kui ka ebaõnnestumisi. Tugevakoosseisulistest turniiridest kujunes pettumuseks Bled 1961, kus Pachman jäi tabeli lõpuossa. Võitis Tal Fischeri ees, Keres jagas kolmandat kohta. Suur edu oli aga kindlasti 2.-4. koha jagamine Capablanca memoriaalil 1963. aastal Havannas Tali ja Gelleriga võitja Kortšnoi järel. Chessmetricsi koefitsientide järgi arvutades on see üldse Pachmani kogu karjääri kõige parem tulemus.

Väga tugeva koosseisuga tsoonidevahelisel turniiril Amsterdam 1964 Pachman seekord reaalne pretendent edasipääsule ei olnud, ta lõpetas turniiritabeli keskosas. 1.-4. kohta jagasid Larsen, Smõslov, Tal ja Spasski.

Tundub, et see turniir on märk tipppunkti ületamisest Pachmani malekarjääris. Rahvusvahelistelt turniiridelt tuleb veel korralikke tulemusi, kuid mitte tippkohti. Küll näitab ta ennast tugeva meeskonnamängijana esindades Tšehhoslovakkiat 1. laual maleolümpiatel nii Tel Avivis 1964 kui Havannas 1966. Tel Avivis kaotas ta 15st partiist vaid ühe, Lajos Portischile ja sai 63,3% punktidest. A-finaalis osalenud mängijatest said enam vaid Portisch, maailmameister Petrosjan ja Unzicker. Näiteks Reshevsky ja Gligorici eduprotsent oli madalam. Havanna olümpial 1966 oli Pachmani tulemus isegi natuke kõrgem, 64,7%. Ta oli peaaegu et konkureerimas laua esikoha pärast Fischeriga, turniiri lõpposas sai aga kaks kaotust, Fischerilt ja Larsenilt. Temast paremad olid A-finaali mängijatest seekord Petrosjan, Fischer, Uhlmann ja Portisch, selja tahad jäid tugevatest Olafsson, Gligoric, Najdorf ja Larsen. Igati soliidne positsioon maailma tugevamate maleriikide esimängijate hulgas. Viga polnud ka Tšehhoslovakkia meeskonna kui terviku tulemustel, Tel Avivis viies, Havannas kuues koht. Juba küllalt kogenud Pachmani ja Filipi kõrval näitasid häid tulemusi noorema põlvkonna mängijad Hort, Kavalek ja Jansa.

Kokku mängis Pachman Tšehhoslovakkia eest kaheksal maleolümpial, sellele lisandus hiljem veel üks kord Saksa LV koondises.

Capablanca memoriaal Havannas 1965 pälvis suurt avalikkuse tähelepanu just tänu Bobby Fischeri distantsilt (New Yorgist) kaasamängimisele. Pachman sai sellel tugeval turniiril 6. koha. Võitis Smõslov, 2.-4. kohta jagasid Fischeriga Ivkov ja Geller, viies oli rahvusvahelisele maleavalikkusele suht tundmatu mees, Ratmir Holmov. Tuntumatest edestas Pachman Szabot ja Donnerit.

Pachmani kodumaal mängitud rahvusvahelise turniiri Marianske Laznes 1965 võidavad Keres ja Hort. Pachman just ei hiilga, vaid 5.-6. koha jagamine. Jugoslaaviast Sarajevost 1966 tuleb 3.-4. koha jagamine Ivkoviga. 1.-2. kohta jagavad Tal ja üllatuslikult jugoslaavlane Ciric.

Oma positsiooni riigi esimängijana suudab Pachman säilitada Tšehhoslovakkia meistrivõistlustel 1966. a Harrachovis. Need on korraldatud seekord lahtise turniirina, kus lööb kaasa ka välismaalasi. Turniiri võitsid mõnevõrra üllatuslikult 40ndate aastate lõpul esile tõusnud, siis aga arengus justkui pidama jäänud Semjon Furman, hiljem saanud tuntuks eelkõige Anatoli Karpovi treenerina ja jugoslaavlane Janosevic. Pachman jagas Mark Taimanoviga 3.-4. kohta, aga suudab edestada kõiki turniiril mänginud tšehhe−slovakke: Horti, Filipit, Kavaleki jt.

MM tsükli tsooniturniir Vrnjacke Banjas 1967, ehkki mitte hirmus tugeva koosseisuga, läheb aga Pachmanil aia taha. Kuuenda koha jagamine tsoonidevahelisele turniirile edasi ei vii. Turniiri võidab Ivkov Matanovici ees.

 

Uuesti poliitikas: Praha kevad ja selle järelsündmused

 

Edasi algab Pachmani elus staadium, kus male jääb paratamatult tahaplaanile. Ludek Pachmanist saab üks nn Praha kevade tegelasi ja sellele järgneva nõukogude interventsiooni vastase võitluse sümboleid.

Enne 1967. a polevat erilisi nihkeid Pachmani poliitilistes vaadetes märgata olnud, siis saab see muutumine kiireks ja juba pöördumatuks. Üheks tõukejõuks on siin paradoksaalsel kombel NSV Liidu külastamine tolle suurel pidupäeval, nn Suure Oktoobrirevolutsiooni 50ndal aastapäeval. 1967. a mais-juunis peetakse Moskvas juubeliaasta tähistamiseks väga tugeva koosseisuga rahvusvaheline turniir, millest osa võtma on kutsutud ka Pachman. Turniiril, mille võidab Leonid Stein, jääb Pachman tabeli lõpuossa, mis pole turniiri tugevust arvestades ka üllatav, aga tippürituse raames on tal mitmeid nii-öelda kommunistilt kommunistile tüüpi jutuajamisi erinevate NSV Liidu asjameestega ja need olevat šokeerinud juba väheke vabama õhkkonnaga harjunud tšehhi oma dogmatismi ja suurriikliku šovinismiga. Tagasi Prahas osaleb ta Tšehhoslovakkia Kirjanike Liidu Kongressil 1967. a juunis, ürituses, millest kujuneb alguspunkt protsessil, mis viib endise kommunistliku liidri Novotny väljavahetamisele Dubceki vastu jaanuaris 1968 ja kogu elu hüppelisele demokratiseerimisele. Pachman läheb Kongressil pulti ja ütleb küllalt otsese tekstiga välja, mida ta NSV Liidu poliitikast, välispoliitikast ja selle orjalikust kopeerimisest Tšehhoslovakkias arvab. Algab tema koostöö Praha kevade initsiaatoriteks olnud haritlastega.

Eriti intensiivseks kujuneb Pachmani tegevus pärast Nõukogude Liidu invasiooni algust 1. augustil 1968. Ta peab kõnesid, annab intervente häbistavaid intervjuusid, korraldab protestiaktsioone ja trükiste levitamist. Vastupanule kutsuvatest liidritest on ta üks aktiivsemaid ja passionaarsemaid. Ta tegutseb väga järjekindlalt ja süsteemselt, nii nagu oma parimatel aegadel malelaua taga, tundub väsimatuna. Mõned temasse mitte hästi suhtujad leiavad küll teistsuguse paralleeli ja ironiseerivad, et omaaegne tulihingeline noorkommunist temas on uuesti üles ärganud. Pachman ei kuulunud vast Praha kevade põhiliste intellektuaalsete liidrite hulka, aga kindlasti oli tal väga oluline roll nõukogude sissetungi järgses elanikkonna võitlusvaimu ülalhoidmises, ja välismaailma ergutamises Tšehhoslovakkiat toetama. „Selle vangla parimaid oraatoreid,“ nagu on väikese huumorivarjundiga, aga tunnustavalt hiljem tema rolli kommenteerinud tulevane president Vaclav Havel, pidades vangla all silmas NSV Liidu poolt okupeeritud Tšehhoslovakkiat.

Esialgu pole situatsioon veel täiel määral Moskva kontrolli all ja ka riigi piirid pole hermeetiliselt suletud. Oktoobris 1968 algab Lugano maleolümpia, koos Tšehhoslovakkia koondisega sõidab sinna ka Pachman. Mängima ei kavatse ta aga hakata, küll aga taotleda maleolümpia korraldajatelt invasioonis osalenud riikide koondiste olümpialt kõrvaldamist. FIDE juhtkond selle ideega kaasa ei lähe, küll saavad nad tema initsiatiivi ära kasutada. Nõukogude Liit on esitamas FIDEle hääletamiseks resolutsiooni Lõuna Aafrika maleföderatsiooni eemaldamiseks maleolümpialt ja FIDEst. Nüüd tehakse neile selgeks, et kui nad kavatsevad veel selle paberiga vehkida, siis pannakse see tõesti hääletusele, aga siis juba koos Pachmani poolt esitatud resolutsiooniga Nõukogude Liidu kui agressor-riigi eemaldamise kohta. Moskva sellest muidugi huvitatud ei ole ja võtab „viigipakkumise vastu“, see tähendab oma resolutsiooni tagasi. Tšehhoslovakkia võistkond, küll mitte Pachman, jääb maleolümpiale osalema, mängides on neil aga seotud mustad leinalindid ümber käsivarre. Pachman liigub seejärel ringi mööda Euroopat, annab hulgi okupeerimist hukkamõistvaid avaldusi ja jõuab kõige sellega paralleelselt mängida kaasa ja võita ära ka maleturniiri Ateenas. Ja siis astub ta sammu, mille üle mitmed emigratsioonitee valinud tšehhid avaldavad suurt imestust. Ta läheb kodumaale tagasi. Võitlus ei ole tema jaoks veel lõppenud.

Kodumaal jätkab Pachman oma vastupanu ärgitavat tegevust. Esialgu teda ei puudutata, küll aga võetakse nii-öelda luubi alla.

1969. a mais-juunis toimub Tšehhoslovakkias Luhacovices maleturniir, millel osalevad ka kaks NSV Liidu suurmeistrit, Paul Keres ja Viktor Kortšnoi. Pärast turniiri lõppu viibivad nad paar päeva Prahas. Õhtul enne lahkumist, kui linnas liikunud Kortšnoi hotelli tagasi jõuab, leiab ta eest sedeli Kereselt, et on saabunud Ludek Pachman ja viinud ta kaasa, et, nagu Keres kirjutab, minna kohtuma huvitavate inimestega. Kohe hommikul aga läheb saginaks, kohal on mingid kahtlased kujud NSV Liidu saatkonnast, kes transpordivad tagasijõudnud Kerese ja Kortšnoi lennuväljale ja ei jäta momendikski valveta. Moskva lennuväljal olevat Keres viidud Kortšnoi sõnul peaaegu et lennukitrapi juurest KGB-sse ülekuulamisele. Pachman oli olnud pideva jälgimise all, kohtumist „huvitavate inimestega“ oli lindistatud ja Keres patuteos, suhtlemises dissident Pachmani ja tema sõpradega vahele võetud. Ilmselt tema kohta lintidelt midagi väga kompromiteerivat siiski ei leitud. Asi päädis korraliku alandava peapesu ja paariaastase kapitalistlike maade külastamise keeluga [8].

Augustis 1969, kui Dubcek oli juba mitmendat kuud ka formaalselt võimult kõrvaldatud, Pachman arreteeritakse. Teda vangis pidada pole aga lihtne, ta nõuab pidevalt enda vabastamist, saadab (või vähemalt üritab saata) protestikirju riigi presidendile Svobodale, ÜROsse, isegi Kuubasse Fidel Castrole. Järk-järgult läks asi hullemaks. Pachmanit keelitatakse riigist lahkuma, ta ei nõustu. Pachmanile ja dramaturg Pavel Kohoutile püütakse määrida kaela süüd tudeng Jan Palachi hukkumises. Palach süütas end põlema protestiks nõukogude okupatsiooniga seotud demokratiseerumise mahasurumise ja rahva demoraliseerimise vastu 1969. a jaanuaris. Üks ajaleht oli väitnud, et ta on teinud seda Pachmani ja Kohouti juhtnööride alusel ja et veenjad olevat Palachile öelnud, et vedelik, mida ta peab endale peale valama tekitab nn külma tuld, mis tegelikult ei põleta. Pachman ja Kohout üritavad kaevata paskvilli avaldanud ajalehte kohtusse. Pachman keeldub oma vangishoidjatega igasugusest suhtlemisest ja kuulutab välja näljastreigi, teda hakatakse vägisi söötma. 1969. a jõulupühade ajal muutub olukord eriti dramaatiliseks, Pachman on poolteadvuseta, vaheldumisi sellega märatsushood. Ta abikaasat hoiatatakse, et mees ei pruugi aasta lõppu üle elada. Mis täpselt juhtub, polegi lõpuni selge. Igal juhul saab ta tõsiselt vastu oma vanglanari nurka vigastada. Selle kohta liigub eri versioone ja ka Pachman ise on seda mõneti erinevalt valgustanud. Et kommunistide käsilased püüdsid teda vastu nari surnuks tagudes või kusagilt alla visates tappa. Või et ta üritas meeleheites ise oma elu lõpetada. Või olid traumad rabelemise tagajärg teda ahistavate vangivalvuritega. Ja kui täpselt afektiseisundis olnud mees suudab toimunut üldse taastada. Resultaat oleks võinud igal juhul osutuda fataalseks, peale pea oli saanud kannatada ka selgroog. Võimud olid parajalt ehmatanud. Pachman oli rahvusvaheliselt tuntud figuur, tema surm vanglas võinuks kujuneda ajendiks uutele rahutustele ja pikaajaliseks kuumaks teemaks rahvusvahelises pressis. Teiste sõnadega, takistada „normaliseerimist“ Tšehhoslovakkias. Pachman paigutatakse haiglasse, mõistetakse talle kiirkorras küll kaks aastat vangistust, õhus on olnud palju pikemaid tähtaegu, siis aga, põhjendades seda mehe tervise raske seisundiga, vabastatakse ta 1970. aastal vanglast. Pachman aga ei taltu, natuke kosununa jätkab ta režiimivastast tegutsemist. Jaanuaris 1972 vangistatakse ta uuesti [9]. 1972. a novembris lõpeb asi siiski tema väljasaatmisega Tšehhoslovakkiast Saksa LVsse. Või nagu on väljendatud: leiab ta end ühel momendil istumas koos oma naise ja kassiga teisel pool riigipiiri. Saksamaal saab ta endale elatamisallika ühe kohaliku maleklubi juhendamises, jätkab aga muidugi ka oma poliitilist tegevust.

Pärast Saksamaale saabumist üritab Pachman jätkata korraga mõlemal, nii poliitika− kui ka malerindel. Uuesti rahvusvahelisse maleellu sisenemisega on aga raskusi. Nõukogude Liit boikoteerib kõiki turniire, kuhu Pachman mängima kutsutakse ja sunnib ka oma satelliitriike sama tegema. Kaotada Pachmani osavõtu pärast võimalus kaasata Ida-Euroopa tugevaid mängijaid, seda turniirikorraldajad reeglina ei taha. Pachman mängib mõnel väikesel nurgatagusel turniiril, tõsisemaks turniiriks on esialgu vaid Netanya 1973, Iisraelis. Iisrael sel perioodil kommunistliku leeri maadega niikuinii tegemist ei tee. Turniirilt 3.−4. koha jagamine, esikoht nooremale tšehhi emigrandile Kavalekile, teiseks tuleb Reshevsky [10]. Korraliku tulemuse saab Pachman kirja 1975. a Saksa LV lahtistel meistrivõistlustel Mannheimis, kus ta jääb turniirivõitjast, USAs elavast, aga oma sünnimaad Austraaliat esindavast Walter Browne'ist maha vaid poole punkti võrra ja tuleb teiseks. Sel 1975. aastal on Pachman saanud ka Saksa kodakondsuse, see võimaldab tal aasta lõpul osaleda ka FIDE tsooniturniiril Barcelonas, kus tal õnnestub kolmanda kohaga NSV Liidu emigrandi Sosonko ja hispaanlase del Corrali järel saada ka tsoonidevahelise turniiri pääse [11]. Manila tsoonidevaheline turniir 1976 on Pachmanile küll moraalseks rahulduseks, nüüd need kommunistlikud riigid lihtsalt peavad laskma oma maletajaid temaga mängida, kui ei taha kaotada šansse tiitlipretendentide hulka jõuda. Maleliselt läheb see turniir aga tal aia taha, ta jääb jagama viimast kohta. Turniiri võidab noor brasiillane Mecking.

Puhuvad külma sõja tuuled. Maleolümpial Iisraelis (Haifa 1976) ei osale kommunistlikud maad ega enamik arengumaid. Pachman mängib suhteliselt edukalt Saksamaa teist lauda, esimesel on Wolfgang Unzicker. Laua esikoha pärast võistlemise šansse tal siiski ei teki, siin võimutseb kindlalt Hollandit esindav endine NSV Liidu mängija Sosonko.

Küllalt hea maleaasta on Pachmanile 1977. Ta tuleb Saksa LV meistriks, tõsi teisi Saksa tugevamaid seekord kaasa ei tee. Ta osaleb ühel vähestest ilma NSV Liidu ja tolle liitlasmaade maletajate osalemiseta toimuval tugeval rahvusvahelisel turniiril, mis toimub Genfis ja jagab seal 14 osaleja hulgas 5.−6. kohta. Võidab Larsen Ulf Anderssoni ees. Pachmani tulemus pole laita, temast tahapoole jäävad sellised nimed, nagu Ivkov, Robert Byrne, Timman ja Olafsson.

Aasta naelaks on Pachmani jaoks Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused, mis seekord toimuvad Moskvas. Võiks arvata, et Moskva on viimane koht, kuhu dissident minna tahaks ja Pachman on ka viimane inimene, keda Moskvas näha tahetakse, aga võta näpust. Pachman otsustab sõita just selle pärast, et teda Moskvas vihatakse. Ja katsugu nad teda kui Saksa LV kodanikku ja Saksa meeskonna liiget mitte vastu võtta, tuleks rahvusvaheline skandaal. „Lähen ja olen neil nagu kont kurgus,“ otsustab ta. Et Moskvas ka piisavalt punkte saada laseb ta paigutada end Saksa LV 5. lauale. Sõjakavalus õigustab, Pachman jagab oma laual koos Juri Balašoviga 1.-2. kohta ja Nõukogude Liidu esindajad peavad virila näoga laskma talle autasustamisel lauavõitja medali kaela panna.

Sellega aga hakkab Pachmani tõsisem malekarjäär ka otsa saama. Ainsana tuleks märkida veel vast Saksa LV lahtisi, st teiste riikide kutsutud esindajate osavõtul peetavaid meistrivõistlusi Münchenis 1979. aastal. Ennäe imet, seekord osalevad, ja seda Pachmani kaasamängimisele vaatamata, seal ka NSV Liidu maletajad. Võib arvata, et sellele imele aitasid kaasa ka lähenevad Moskva suveolümpiamängud. Nüüd oli Moskval vaja näidata, et ta oskab sporti ja poliitikat lahus hoida. Turniiril käib esikoha pärast äge võitlus, lõpus jagavad seda lausa neli maletajat: Spasski, Balašov, Andersson ja Hübner. Pachman jagab 5.-6. kohta, aga seda lausa maailmameister Karpoviga endaga. Võib arvata, et Karpov eelistaks küll ükskõik millist muud naabrust. Tundub aga, et kui Pachmanit maletajana nüüd enam ei boikotita, hakkab male tema jaoks poliitika, sh ka Saksamaa sisepoliitikas osalemise kõrval selgelt tahaplaanile jääma. Ta mängimine jääb harvaks ja piirdub valdavalt teisejärguliste turniiride, sh erinevate open'itega.

Pachmani edasist poliitilist tegevust on küllalt põhjalikult ja atraktiivses vormis kirjeldanud tema kaks kolleegi, mõlemad idaleeri emigrandid, Genna Sosonko ja Ljubomir Kavalek. Mõlemad nad on võrreldes Pachmaniga juba noorema, vähemideologiseeritud ja enam skeptilise põlvkonna esindajad, võib-olla ka seetõttu on neil teatud raskusi Ludek Pachmani kirgliku natuuri mõistmisel. Kui uskuda nende kirjeldusi, siis kaotab Pachmani poliitiline rähklemine pärast väljasaatmist samm-sammult tõsiseltvõetavust ja muutub pigem naeruväärseks.

Mis siis ikkagi juhtub? Saksamaal toimub Pachmani poliitilises maailmavaates tugev nihe paremale. Kui esimestes intervjuudes pärast Saksamaale väljasaatmist oli ta ennast kirjeldanud kui kommunismi eitavat sotsialisti, siis varsti muutub ta paduparempoolseks, liitub Franz Josef Straussi Kristlik-Sotsiaalse Liiduga ja olevat lugenud ka selle esimehele moraali, et see olevat liiga pehme. Pachman muutub süvausklikuks inimeseks ja liitub katoliku kirikuga. Sellest aga ei piisa. Pachman hakkab osalema Saksa paremradikaalse rühmituse Konservatiivne Aktsioon lärmakates poliitilistes ettevõtmistes, esineb miitingutel kõnelejana Saksa vasakpoolsete noorsooliikumiste vastu ja kirjutab vastavasisulisi filipikaid, üheks lähemaks kaasvõitlejaks selles tegevuses muide 1990ndate aastate algul Läti poliitikasse sekkunud ja ja Läti presidendiks kandideerinud skandaalne Joachim Siegerist. Jah, ta ei ole vasakpoolsetele kerge vaidluspartner selles mõttes, et endise marksismi-leninismi õppejõuna valdab ta ülimalt hästi selle ideoloogia klassikute tsitaatidega vehklemise kunsti ja üritab nuhelda oma vastaseid nende endi väitlusväljal, väga paljude jaoks on aga taoline vehklemine tervikuna üks suur mõttetus. Pachman on väga must-valge, dogmaatiline ja moraliseeriv ja eriti nooremale publikule see peale ei lähe. Nagu kirjutab Sosonko: ükskõik mida Pachman räägib, siis on see ainumas tõde, ta ei luba ühelgi teemal kahtlusevarjugi. Ju see oli tal samamoodi ka 40ndate aastate lõpul, kui ta noorkommunist oli, arvab Sosonko. Lihtsalt mees on leidnud uue usutunnistuse, millele jäägitult pühenduda, stiil on aga vana.

Pachman hakkab oma propagandaga ära tüütama ka maletajaid. Alailma on tal hambus hollandlane Jan Donner, kelle maailmvaade on küll vasakpoolne, aga kes oli olnud kogu aeg väga kriitiline Nõukogude Liidu suhtes. Nüüd on huvitab Pachmanit seoses Donneriga ikka ainult see, millal too kavatseb minna Kuubale Castro juurde suhkruroogu lõikama. Tegelikult oli ju nimelt just Pachman omal ajal tõesti nii Castro [12] kui Che Guevara sinasõber. Aga ta tegeleb ka selliste maletajatest kolleegide poliitilise kasvatamisega, kel pole kunagi, vähemalt enda teada mingeid kommunismikanti sümpaatiaid olnud. Üks neist, ameeriklane Anthony Saidy, pidi isegi avalikult ajakirjanduses sõna võtma ja nõudma, et Pachman lõpetaks ausate inimeste kallal oma kommunismijuttudega norimise.

Emigratsioonis muutub Pachman kaunis riiakaks. Ta olevat suutnud peaaegu kõigi teda abistanud inimestega (Max Euwe, vend Vladimir Pachman, teda Saksamaal oma elu sisse seada aidanud inimesed) raksu minna. Nii tema poolt antavad hinnangud inimestele kui temapoolne mingite sündmuste interpreteerimine olevat kõikunud väga laias kaares. Kui ta Praha kevade aegsete memuaaride raamatu, selle esialgne pealkiri kõlas „Kuidas see oli“ käsikirja näidati ühele teisele tšehhi emigrandile, siis olevat see ohanud ja öelnud, et kui Pachmani raamat ilmub sellise peakirja all, siis on tema sunnitud panema oma memuaaride pealkirjaks „Kuidas see tegelikult oli“.

Kui Tšehhoslovakkias toimus 1989. a nn Sametrevolutsioon, sai Pachman sinna triumfeerides tagasi pöörduda. Omaaegsed kaasdissidentidest sõbrad, kes ta iseloomu tundsid, soovitasid talle targu: Sa oled oma töö teinud. Sul oli õigus, lase nüüd ennast kiita, naudi elu ja mängi malet! Pachman tegi aga täpselt vastupidist, ta üritas uuesti pea ees poliitikasse sukelduda. Välja sest midagi ei tulnud, tema asutatud väike kristlik partei põrus valimistel. Mida riigisotsialismist väljunud maaga reaalsuses ette võtta, selle kohta ta parteil suurt midagi öelda polnud. Ja kui Pachman oli oma valimiskampaania üheks hobuseks võtnud vajaduse nõuda Ukrainalt, sel ajal veel isegi Nõukogude Liidult, tagasi peale II maailmasõda äravõetud ja 1920ndatel ja 30ndatel aastatel Tšehhoslovakkia koosseisus olnud Taga-Karpaatia alad, siis oli raske leida ka poliitilisi liitlasi. Ukrainlastega norima hakkamise vastu ei tuntud huvi.

Tšehhi Vabariigiga Pachmani suhted aegade jooksul kord halvenesid, siis jälle natuke paranesid. Ta elas kord kodumaal, kord selle lähedases Saksa piirilinnas Passaus. Ta oli väga mobiilne, jõudis mingitel perioodidel mängida korraga kaasa male klubiturniiridel mõlemal pool piiri, kui tuli tuju üritas kaasa rääkida mõlema riigi poliitikas. Korra vihastas ta Tšehhi riigi peale nii tõsiselt, et teatas, et Tšehhi riik on teda reetnud ja ta katkestab selle maaga üldse kõik suhted. Siia ooperisse kuulub ka perekonnanime muutmine Pachmanist saksapärasemaks Pachmanniks. Päriselt see boikott siiski ei teostunud. Ehkki Ludek Pachman(n) suri 2003. aastal tõesti Saksamaal Passaus, oli ta viimasel eluperioodil oma kodumaaga küllalt tihedalt kontaktis. Elu lõpuaastatel oli ta iseloom muutunud pehmemaks, tolle perioodi tuttavad mäletavad teda lahket ja abivalmis vanahärrat.

Paul Kerese vastu on Pachman mänginud kokku kümme võistluspartiid, neist esimese 1943. ja viimase 1967. aastal. Keres oli Pachmanile raske vastane, kümnest partiist suutis Pachman viigistada neli, kuues pidi vastu võtma kaotuse. Kerese Valitud partiides (parimad partiid aastani 1958) Pachmani vastu mängitud partiisid ei leidu, küll aga sisaldab H. Postma poolt koostatud ja Kerese hilisperioodi loominguparemikku sisaldav raamat Paul Keres Ausgewählte Partien 1958-1975 tema kaks võidumängu Pachmani vastu, Bledis 1961 ja Moskvas 1967. Neustadti poolt Moskvas 1983. a ja Suetini poolt 1987. a Ida−Saksamaal väljaantud Keresele pühendatud raamatutes Pachmani nimi puudub. Võib ka eeldada, et Pachman oli otsustatud Moskva poolt lihtsalt surnuks vaikida. Tema nime meeldetuletamine, kasvõi seoses tema poolt kaotatud malepartiidega, oli lihtsalt ebasoovitav.

Paremad tulemused.

 

Partiisid:

 

Pachman − Foltys, Praha 1943

Pachman − Holmov, Moskva 1947

Pachman − Szabo, Hilversum 1947

Pachman − Donner, Rotterdam 1955

Pachman − Keres, Viin 1957

Pachman − Keres, Bled 1961

Keres − Pachman, Moskva 1967

 

[1] Ühe allika järgi oli tegu olnud protesti väljendava käitumisega kinoseansile eelnenud sakslasi ülistava ringvaate ajal (vilistamine, jalgade trampimine või midagi taolist).

[2] Mõlemad nimetatud hoidusid sõja ajal Saksamaal korraldatud turniiridest, küll oli Euwe mänginud 1941. a Tšehhimaal Karlovy Varys (Karlsbadis) matši Bogoljuboviga.

[3] Umbes taolise küsimusega oli noor pahaaimamatu Pachman pöördunud ka turniiril mängiva kohaliku Praha maletaja Max Dietze poole, kes oli vastanud rahulikult, et jah, ega siin enam pikka pidamist ole. Pärast selgus, et tegemist oli rahvuselt sakslasega, ta heast tšehhi keelest ei olnud saanud seda välja lugeda, tagatipuks töötanud ta veel Praha gestaapos. Midagi hullu see avameelne küsimus kaasa ei toonud, ju siis mees oma ametikohale vaatamata hingelt nats ei olnud. Pärast selgus, et ta oli püüdnud mitmes situatsioonis isegi gestaapo kätte sattunud tšehhe päästa. Hiljem, kui venelased Prahasse jõudsid, kostsid tšehhi maletajad, nende hulgas leidus mitmed kommuniste, jällegi Dietze eest, et venelased ta lahti laseksid.

[4] Madis Kõiv on toonud Opocensky episoodilise tegelaskujuna sisse oma Paul ja Harald Keresest rääkivasse näidendisse "Keskmängustrateegia".

[5] O'Kelly hiljem loobus tsoonidevahelisel turniiril mängimisest.

[6] Viinis Ungari meeskond puudus, tõenäoliselt oli see seotud mingil viisil sealsete poliitiliste sündmustega ja seetõttu sai Tšehhoslovakkia meeskond panna pronksmedali oma taskusse.

[7] Üldkokkuvõttes võitis Pachman 7 Tšehhoslovakkia meistritiitlit, Filip 3. Filip oli aga Pachmanist edukam MM sarjas edasijõudmiste poolest (mängis kaks korda tiitlipretendentide turniiridel).

[8] Kortšnoi oli kartnud, et Keres peab teda kohtumise ülesandjaks. Vaevalt et Keresel selline kahtlus üldse oli ja kui, siis ainult esialgu. Mõne aasta pärast, kui neil see jutuks tuli, kinnitas ta Kortšnoile, et ei pea teda keelekandjaks ja teab, kust info lekkis. Selle jutuajamise momendiks oli Kereseni jõudnud vahendatud teade Pachmanilt, et kohtumisest ja seal räägitust oli (ülekuulamisel?) julgeolekumeestele rääkinud endine legendaarne Tšehhoslovakkia sportlane, jooksukuulsus Emil Zatopek, kes ka kohtumisel osales. See versioon on esitatud ka Kortšnoi memuaarides. See süüdistus ei pruugi aga olla õige, hilisemad allikad lähtuvad sellest, et kohtumisruumis olid "lutikad" ja jutuajamine lindistati.

[9] Mõnede allikate järgi on ta sel perioodil vangis olnud kolmel korral.

[10] Näide tolleaegsest poliitilise võitluse arsenalist. Nõukogude press hakkab pärast seda turniiri levitama kumu, et Pachman olevat tegelikult juut. See selgitavat, miks ta Nõukogude Liitu nii halvasti suhtub, mis sionistilt tahta.

[11] Barcelona tsooniturniiriga seoses on palju segadust. Nimelt mitmete Ida-Euroopa riikide maletajad ja üks rootslane loobusid seal kaasa mängimast, mistõttu turniir kujunes kaunis alamõõduliseks. Loobumise põhjusena on toodud see, et frankistlikud võimud oli parajasti mõistnud surma mõned politseiniku tapmises süüdistatud režiimivastased. Samas on avaldatud ka arvamust, et idabloki valitsuste otsuse taga oma mängijate osavõtu keelamiseks võis olla pigem soov kiusata kahte idabloki emigranti, Pachmanit ja Sosonkot. Teemaks oli nii Barcelona turniiri kui liiga nõrga tulemuste tühistamine, kui ka see, et edasi saaks sealt mitte kolm vaid ainult kaks võitjat. Mingil põhjusel lõppesid need kuluaarivõitlused siiski Pachmanile soodsal viisil.

[12] Fidel Castro peale oli ta küll vimma kandnud selle pärast, et too oli teda sundinud sundkorras sigarit suitsetama (argumendiga, et iga Kuuba sõber suitsetab sigarit).