Stahlberg, Gideon (1908 – 1967) oli Rootsi maletaja, kes kuulus 1940ndatel aastatel ja 1950ndate aastate algul maailma maleparemikku, kahekordne MM tiitlipretendentide turniiril osaleja. NSV Liidu väliste maletajate hulgas on Stahlberg mänginud Paul Keresega kõige enam võistluspartiisid. Ta oli ka Kerese lähimaid sõpru välismaa maletajate hulgas.

Chessmetricsi järgi kuulus maailma 25 tugevama maletaja hulka 1934-1954, ajavahemikul 1940-1953 (väikeste vahedega) maailma kümne tugevama hulka ja aastatel 1942-1944 ning 1947-1948 tükati ka viie tugevama hulka.

Paremad tulemused:

Matš A. Nimzowitschiga 1934 - võit

Varssavi maleolümpia 1935    - individuaalarvestuses 3.-4. koht esimesel laual

Podebrady 1936                      - 4.-5. koht

Matš P. Keresega 1938           - viik

Kemeri 1939                            - 2.-3. koht

Mar del Plata 1941                  - 1. koht

Mar del Plata 1943                  - 1. koht

Buenos Aires / La Plata 1947  - 1. koht

Saltsjöbaden (tsoonidevaheline turniir) 1948 - 6.-9. koht, edasipääs

Trencianske Teplice 1949       - 1. koht

Amsterdam 1950                     - 3. koht

Budapest 1950 (MM tiitlipretendentide turniir) - 7. koht

Budapest 1952 (Maroczy memoriaal) - 3.-5. koht

Stockholm / Saltsjöbaden (tsoonidevaheline turniir) 1952 - 5.-8. koht, edasipääs

Helsingi maleolümpia 1952      - individuaalarvestuses 2. koht esimesel laual

Gideon Stahlberg (täisversioonis: Anders Gideon Thome Andersson-Stahlberg) sündis 26. jaanuaril 1908 Göteborgi lähistel, ta poisipõlv möödus Surte töölisasulas. Ta isa, kes oli alustanud tehases klaasipuhujana, oli tõusnud selleks ajaks ise klaasitehase direktori ametisse. See võimaldas hiljem Gideonil esitleda end vastavalt soovile ja tujule, kas klaasipuhuja pojana või direktori pojana. Kuigi isa suri 1919. aastal, võimaldati poisile hea haridus Göteborgi Kõrgemas Reaalkoolis (Realläroverket for Gossar), mille ta lõpetas 1928. aastal. Lõpetamisele ei järgnenud aga ei täiendavaid õpinguid ega asumist asisesse ametisse, noormeest tõmbas hoopis malemängu poole.

Esmane malehuvi tekkis poisil nähes 1917. a ajalehes tol ajal toimunud Põhjamaade meistrivõistluste partiide diagramme. Need tundusid atraktiivsetena ja varsti olid käigud selged. Algul jäi Gideon alla oma vanemale vennale, aga kui ta leidis juhuslikult kasvuhoones venna salarelva, ärapeidetud maleteooria õpiku, pöördus mänguedu kiiresti noorema poole.

Esiletõus Rootsis

Esialgu piirdus poisi malepartnerite ring valdavalt koduasulaga, pööre toimus 1924. aastal, kui Stahlbergil tekkis võimalus mängida simultaanis Göteborgi külastanud Austria suurmeistri Rudolf Spielmanni vastu. 15aastasel poisil õnnestus ainsana mängijatest suurmeistrile tuul alla teha, misjärel kutsuti ta mängima Göteborgis toimuvatele turniiridele. Neil sai noormees endast vanemate partneritega korralikult hakkama. Järgnesid osavõtud muudest Rootsimaistest turniiridest kuni riigi meistrivõistlusteni välja. 1927. aastaks oli selge, et Stahlbergi näol on tegemist juba Rootsi paremikku kuuluva mängijaga. Õnneks ei tulnud edu ka liiga kergelt. Vastaste seas oli nii Göteborgis kui ka mujal ülemaalistel turniiridel teisigi noori ja andekaid. Enne Haagi maleolümpiat korraldatud treeningturniiril 1928. a suvel jäi Stahlberg Gösta Stoltzi ja Erik Lundini järel kolmandaks. Malemetseen Cojlin korraldas noormeestele samal aastal veel ühe treeningturniiri, seekord Tšehhoslovakkia suurmeistri Reti osavõtul. Reti hinnang oli: Stoltz mängib praegu neist kolmest kõige tugevamini, aga Stahlberg hakkab mängima kõige paremini. See ennustus hakkas päris ruttu täide minema. 1929. a tuleb ta Lundini ees Põhjamaade tšempioniks, samal aastal ka Rootsi tšempioniks, võites matšis eelmist tšempioni, aktiivsest malest juba tagasi tõmbuma hakkavat Allan Nilssonit. 1931. a mängib ta juba Rootsi meistrina matši Stoltziga. Matš jääb viiki ja Stahlberg säilitab tiitli. Ehkki järgmiste aastakümnete jooksul võidab Rootsi meistritiitli mitmeid mängijaid jääb nüüdsest riigi tunnustatud esimängijaks ikkagi vaid üks ja see on Stahlberg.

Maleprofessionaal

1930. a lõpus asub Stahlberg elama Göteborgi asemel Stockholmi. Umbes sealtmaalt võiks teda lugeda ka selgelt maleprofessionaali rajale suundunuks. Võistlustel osalemise kõrval tähendab see muidugi ka ajalehtede malenurkade toimetamist, simultaanide andmist, ka treenerirolli täitmist siin ja seal. Ta saab ka Rootsi Maleliidu poolt väljaantava maleajakirja toimetajaks. Ehkki ta elab nüüd pealinnas, ei katke ka tema sidemed Göteborgiga. Linna maleselts aitab korraldada ja finantseerida mitmeid Stahlbergi treeningmatše rahvusvaheliselt tuntud malesuurustega. Loomulikult toimuvad need matšid siis ka Göteborgis.

1933. a võidab Stahlberg matši austerlase Spielmanni vastu. Tema rahvusvahelisel areenil jõulisema esilekerkimise aastaks on 1934. a, kui ta võidab matšis ka 1920ndate aastate ja 1930ndate aastate alguse maailma ühte tippmängijat Nimzowitschit. 1935. a esineb ta väga edukalt saksa ja rootsi maletajate vahelisel ševeningeni süsteemis peetud matšil kuurortlinnas Sopotis (saksapäraselt Zoppot), saades Saksamaa koondislaste vastu 6,5 punkti 8st.

Oluline koht Stahlbergi malekarjääris on mängimisel Rootsi meeskonna eest maleolümpiatel. Esimest korda esines ta Rootsi eest olümpial 1928. aastal. 1933. a Folkstone`i maleolümpial mängis ta pronksile tulnud Rootsi meeskonnas esimest lauda. Hästi mängis Stahlberg Varssavi maleolümpial 1935. a, kus Rootsi meeskond tuli USA järel hõbedale. Stahlberg jagas esimesel laual Flohri ja Alehhini järel Tartakoveriga 3.-4. kohta, Paul Keres lõpetas seal viienda kohaga ja tõusis sellega rahvusvahelise maleavalikkuse vaatevälja. Nn mitteametlikul maleolümpial Münchenis 1936. a sai Stahlberg esimesel laual individuaalarvestuses Kerese ja Pirci järel 3. koha. Kui lugeda ka Müncheni maleolümpia arvesse minevasse olümpiate nimekirja, siis osales Stahlberg ajavahemikul 1928 kui 1964 kokku 14 maleolümpial ja peale 1928. ja 1930. a. olümpiate, kus ametlikku fikseeritud laudade järjestust ei olnud, alati Rootsi koondise esimesel laual. Midagi võrreldavat on maleolümpiate osas ette näidata tippmaletajatest vaid Najdorfil, kes sõjaeelsel perioodil mängis olümpiatel Poola, hiljem aga Argentina eest ja Gligoricil.

Stahlberg saab hakata kaasa mängima ka tugevatel rahvusvahelistel turniiridel, kuid erinevalt matšidest ja esinemistest maleolümpiatel, ei ole seal edu kiire tulema. Rea Kesk- ja Ida-Euroopa paremate maletajate osavõtul 1934. a Ujpestis toimunud turniiril (võitjad Lilienthal ja Pirc) saab Stahlberg 5.-7. koha, mis on turniiri ühtlast taset arvestades vast isegi rahuldav tulemus. Mitmete rahvusvaheliste tippude osavõtuga Zürichi turniiril 1934 (võitja Alehhin) on Stahlberg saadud punktide poolest küll omadega plussis, aga kedagi kuulsustest edestada siiski ei suuda. Tema selja taha jäävad valdavalt teistest osavõtjatest nõrgemad väljakuperemehed šveitslased. Tugeval rahvusvahelisel turniiril Moskva 1935 (võidavad Botvinnik ja Flohr kahe eksmaailmameistri Laskeri ja Capablanca ees) jääb Stahlberg 20 osavõtja hulgas 17. kohale. Teda edestab terve rida rahvusvahelisel areenil praktiliselt veel tundmatuid nõukogude maletajaid. Moskva ebaedu seletuseks on toodud Stahlbergi liigset innustumist turniiri ajal bridžimängimisest. Turniiril Margate`is 1936 tuleb ta Capablanca ja Flohri järel kolmandaks, vahe kahe paremaga on aga veel suur. Eduks saab nimetada 4.-5. koha jagamist tugeval Podebrady turniiril 1937 (võitis Flohr Alehhini ees) ja kahte turniiri Poolas: Jurata 1937 ja Lodz 1938. Esimesel tuli Stahlberg teiseks vanameister Tartakoveri järel, edestades poolakate tõusvat tähte Najdorfi. Lodzis jagas ta Petrovi ja Eliskasesega 3.-4. kohta sel ajal heas hoos olnud jugoslaavlase Pirci ja jällegi Tartakoveri järel.

Real 1930ndate aastate rahvusvahelistel turniiridel mängib Stahlberg koos noore Keresega, neist enamikel on Keres edukam. Erandiks on Dresden 1936 (võitja Alehhin), mis on Keresele suureks põrumiseks, aga kus Stahlberg jagab koos vanameister Maroczyga 3.-4. kohta, edestades teiste hulgas ka Bogoljubovit.

1937. a suvel jõuab Stahlberg Kerese kutsel ka Eestisse. Pärnus viiakse läbi rahvusvaheline turniir ja Paul Keres aitab sellele oma tuttavaid tippmaletajaid mängima meelitada. Turniir lõpeb suure üllatusena Eesti teise esindaja baltisakslase Paul Schmidti võiduga. 2.-4. kohta jagavad Keres, Stahlberg ja Flohr. Positiivseks emotsiooniks Stahlbergile võis olla Tartakoveri edestamine poole punktiga, varem oli too mitmel korral rootslast edestanud.

1938. a kevadel korraldab Göteborgi Maleselts Stahlbergi ja Kerese vahelise treeningmatši, mis lõpeb viigilise tulemusega 4:4. Kuna Keres on eelmise aasta sügisel võitnud väga tugeva Semmering-Badeni turniiri, on rootslastel põhjust pidada viigilist resultaati igati väärt saavutuseks.

Kui tugeval 1937. a Kemeri turniiril Lätis oli Stahlberg saanud vaid 50% punktidest, siis natuke nõrgemal Kemeri turniiril 1939. a jagas ta Szaboga Flohri järel 2.-3. kohta.

Oma nooruses mängis Stahlberg küllalt hasartselt, kasutades selliseid eksootilisi avanguid nagu kuningagambiit, viini avang, Birdi avang (1.f4). Tugevamatel turniiridel mängima hakates aga muutus nii tema mängustiil kui ka avangurepertuaar. Tugevnes positsiooniline alge, 1930ndate aastate algusest alustas ta partiid valgetega peaaegu eranditult käiguga 1.d4. Stahlbergile kaotatud matši järel tõstis Nimzowitsch esile seda, kuidas Stahlbergi stiilis liituvad positsiooniline manööverdamine ja elav kombinatsiooniline mäng. Rootslane oskavat hästi tekitada malelaual keerukusi, ta rünnakud olevat väga täpsed ja lõppenud tihti ilusate puänteeritud löökidega. Mõnevõrra kriitilisem oli eksmaailmameister Lasker, kes oli ise 1934. a Zürichi turniiril Stahlbergi käe läbi kannatanud. Stahlberg olevat tugev, kuid erinevalt eelmise põlvkonna mängijatest, kes püüdsid malesse tuua oma uusi kontseptuaalseid nägemusi, esindavat ta praktilist ja karmi põlvkonda, kelle jaoks pole niivõrd oluline mitte kontseptsioon vaid võit. Sellest kommentaarist tundub läbi kumavat süüdistus liigses ratsionalismis, tehnokraatlikkuses. Põlvkonna kohta võis ju taoline hinnang isegi õigustatud olla. Kontseptuaalsetelt otsingutelt jäi 1930ndate aastate male 1920ndate aastate omast tõesti maha, tegeldi pigem eelmise perioodi novaatorite (Reti, Nimzowitsch) uudsete ideede edukaks kasutamiseks kohandamisega ja erinevate stiilide sünteesimisega. Samas Stahlberg, kes oli küll visa mängija, ei olnud kindlasti vaid punktide kogumisele orienteerunud maletaja. Oma boheemlikult karakterilt erines ta tugevalt näiteks Flohrist või Fine`ist, kelle puhul tehnokraatlikkusesüüdistus võinuks olla tunduvalt enam kohane. Stahlbergi kaasaegsed väidavad, et rootslane suutis ilusast positsioonilisest ideest või efektsest kombinatsioonist tunda oluliselt suuremat heameelt kui võidetud punktist. Ta mäng ei olnud kaugeltki igav. Alles vanemas eas, kui ta tippvorm oli juba seljataga, võis teda kritiseerida valdavalt vastase vigade ootamisele suunatud tuima manööverdamise eest.

Teatud miinuseks võib Stahlbergi puhul pidada mustade malenditega suhteliselt passiivsete avangusüsteemide kasutamist. Ta üheks lemmikavanguks oli prantsuse kaitse ja ta oli üks viimaseid lipugambiidi klassikalise variandi harrastajaid. Ta tundis neid süsteeme hästi. Ka tugevad vastased ei suutnud tihti valge malenditega neis mõra leida, aga mängida mustade malenditega võidule oli sellise avangurepertuaari puhul siiski kaunis raske. Tõsi, hiljem hakkas Stahlberg mustadega kasutama prantsuse kaitse kõrval ka teravamat sitsiilia kaitset.

Lõuna-Ameerika aastad

Buenos Airese maleolümpial 1939. a mängib Stahlberg Rootsi koondise, kes oli võitluses pronksmedalite eest Eesti üheks kardetavamaks konkurendiks, esimest lauda. Ta saab seal 68,8% punktidest ja individuaalselt 6. koha, mis on päris hea, kuid siiski mitte hiilgav saavutus. Rootsi kaotab Eestile pronksmedaliheitluses poole punktiga.

Vahetult peale maleolümpia lõppu mängis Stahlberg kaasa rahvusvahelisel turniiril Buenos Aireses, kus tuleb esikohta jaganud Kerese ja Najdorfi järel kolmandaks.

Alanud Teise maailmasõja tingimustes otsustas Stahlberg ookeani ületamist mitte ette võtta ja jääda esialgu Argentinasse. Lõuna-Ameerika periood tema elus venis kaunis pikaks. Ka sõja lõppedes ei pöördunud ta kohe koju. Peale Argentina elas ta lühikest aega ka Tšiilis. Rootsi jõudis ta tagasi alles 1948. aastal. Stahlberg on öelnud, et elu Lõuna-Ameerikas, sealne mentaliteet, toit ja isegi kliima talle lihtsalt meeldisid. Ta õppis ruttu ära hispaania keele, avaldas selles keeles ka maleraamatuid (sh. Capablanca klassikaliste partiide kohta), oli paaris Argentina maleklubis palgal treenerina, mängis tihti kaasa maleturniiridel (1940. a oli neid vähe, aga alates 1941. a nende arv suurenes ja tänu maleolümpia järel Argentinasse jäänud välismaa maletajatele polnud ka tase üldsegi kehv) ja teenis neilt honorare, andis malesimultaane. Kuuldavasti oli tal sissetulekuallikaks ka bridž ja bridžiõpetamine. 1942. a püstitas Stahlberg simultaani andmisel kestvusrekordi. Ta mängis 36 tunni jooksul kokku 400 vastasega. Korraga käis mäng küll vaid neljakümnega. Kui mõni mäng lõppes, asus asemele kohe uus vastane.

Rootsi teabekirjandus väidab, et oma Ladina-Ameerika perioodil mängis Stahlberg kaasa kolmekümnel turniiril ja võitis neist 16 (kõik need turniirid ei ole küll kirjas tugevuskoefitsientide arvutamisel aluseks olevates andmebaasides). Kõige tuntumad neist on iga-aastased Argentina mereäärses kuurortlinnas Mar del Platas peetud turniirid. Tugevaid turniire aga peeti ka pealinnas Buenos Aireses ja La Platas (Buenos Airese provintsi halduskeskus).

Sel perioodil Argentinas peetud tugevamatele turniiridele oli peaaegu kõigile omane üks ja sama mudel. Esikoha pärast konkureerisid kaks maletajat: endine Rootsi koondise esilaud Stahlberg ja endine Poola koondise teine laud Najdorf. Neile sekundeerisid olümpial Poolat esindanud Frydman (küll vaid esimestel aastatel), Saksamaa koondislased Eliskases, Engels ja Michel ning varasem immigrant Saksamaalt, Pilnik. Reeglina kellelgi neil kahe staari kahevõitlusesse sekkuda ei õnnestunud, erandiks vaid Eliskasese edu 1948. a Mar del Plata turniiril. Seega tegemist oli tugevamatel turniiridel suuresti emigrantide omavahelise mõõduvõtmisega, pärisargentiinlastel (vennad Bolbochanid, Rossetto, Guimard) oli medališansse vähe. Viimastel oli tegemist, et saada hakkama mitte ainult pagulaste eliidiga, vaid ka immigrantide nii-öelda teise liiga mängijatega nagu Czerniak, Tšehhi koondises mänginud J. Pelikan või Leedut esindanud Luckis. Samas, pagulaste poolt pakutav tugev konkurents loomulikult elavdas kohalikku maleelu ja aitas pikkamööda kaasa ka kohalike mängijate esilekerkimisele.

Stahlberg ja Najdorf võitsid turniire enam-vähem kordamööda. Mõnikord läks esikoht ka jagamisele. Mingit kokkuleplust siin ei olnud, konkurents oli äge, väidetavalt olid ka Stahlbergi ja Najdorfi suhted üldse läinud selle pideva konkurentsi käigus kaunis „karvaseks“. Tasapisi hakkas Najdorf siiski sagedamini peale jääma.

Stahlbergile edukamate turniiride hulka Lõuna-Ameerika perioodil võib lugeda Mar del Plata turniiri 1941 esikohaga Najdorfi, Eliskasese, Frydmani ja Engelsi ees, samuti vaid natuke nõrgema koosseisuga Mar del Plata turniiri 1943, kus tal õnnestus selja taha jätta nii Najdorf kui ka mitmed pagulased ja ka argentiinlaste üks tulevikumees Rossetto.

Sõja ajal ja ka vahetult pärast seda oli maailmas tugevaid maleturniire vähe. Stahlberg ja Najdorf mängisid Argentinas aga tihti ja saavutasid peaaegu alati häid kohti. Chessmetricsi edetabelid näitavad neid tõusvat oma reitingukoefitsientidega lausa sõjaaastate maailma maleeliidi absoluutsesse koorekihti. Kui tõsiselt taolisi arvutusi võtta saab, on siiski vaieldav. Stahlberg ja Najdorf mängisid oma Lõuna-Ameerika turniire siiski justkui kinnises anumas. Ehkki Argentinasse oli jäänud üksjagu tuntud maletajaid enamik maailma maleeliidist neil turniiridel ju ikkagi ei osalenud. Kontrolli meeste tegeliku tugevuse üle sai näidata ikkagi vaid „uste avanemine“, kas Lõuna-Ameerikas edu saavutanute tulek muu maailma turniiridele või siis muu maailma tippmängijate saabumine Lõuna-Ameerikasse. Teatud mõttes ukse praotamiseks oli eksmaailmameister Max Euwe saabumine Argentinasse 1947. a. Selle esimese katse tulemused rääkisid pigem Lõuna-Ameerika turniiridel ringelnud seltskonna tugevusest kui nõrkusest. Esimene Euwe osalusega peetud võistlus, kaheringiline kuue mehe turniir Buenos Aires/ La Plata 1947 kujunes Stahlbergi triumfiks ja vast kõige paremaks tulemuseks tema kogu karjääri jooksul: esikoht Najdorfi, Eliskasese, Euwe ja Pilniku ees. Sellele järgneb suurema osavõtjate arvuga Mar del Plata 1947, kus Najdorf suudab siiski napilt Stahlbergi edestada, kolmas on jällegi Eliskases, Euwe jääb jagama 5.-6. kohta.

Tagasi Rootsis. Uued pürgimised

Pole välistatud, et Stahlberg olekski jäänud elama Lõuna-Ameerikasse, talle meeldis siin, kui ta poleks tervise tõttu sattunud haiglasse ja pidanud läbi tegema operatsiooni. Sellega seotud kulude kinnimaksmine muutis ta majandusliku seisundi kriitiliseks. Nendes tingimustes võis ainult rõõmustada kodumaalt tulnud teate üle, et rootslased on nõus finantseerima kadunud poja tagasipöördumise ja FIDE tsoonidevahelise turniiriga, mis toimus 1948. a Rootsis Saltsjöbadenis, seotud ettevalmistus- ja osalemiskulud ning ühtlasi maksma korraliku honorari, kui Stahlberg koostab Saltsjöbadeni turniirist raamatu. See sai otsustavaks. Võib vist väita, et tagasipöördumine Rootsi ei tulnud kahjuks ka Stahlbergi malekarjäärile, sellele järgnes rida edukaid maleaastaid.

Eriti rahule oma mänguga Saltsjöbadenis Stahlberg ei jäänud, rea voorude jooksul ta isegi juhtis turniiri, aga siis vajus tahapoole. Turniiri võitis Bronstein, Szabo ja Boleslavski ees, Stahlberg jäi jagama kuuendat kohta. Sellest siiski piisas, et saada edasi maailmameistrivõistluste järgmisesse ringi, pretendentide turniirile. Viimane toimus 1950. aastal Budapestis. Kaheringilise turniiri võitjateks tulid Boleslavski ja Bronstein, Keres jäi nende ja Smõslovi järel neljandaks, Stahlberg kümne osavõtja hulgas seitsmendaks. Arvestades turniiri väga tugevat koosseisu see väga halb ei olnud, ka õnnestus Stahlbergil saada kätte ilusates partiides võidupunktid Smõslovi ja Bronsteini üle. Samas, peale tugevate NSV Liidu maletajate edestas Stahlbergi ka „vana vingamees“ Najdorf. See tähendas, et peale Euwe malelise aktiivsuse vähenemist võis nn vaba maailma esimaletaja nimetusele pretendeerida koos Reshevskyga, kes selles MM tiitlitsüklis küll ei osalenud, pigem Najdorf, mitte Stahlberg.

Küllalt edukalt lähevad Stahlbergile mitmed järgnenud rahvusvahelised turniirid. 1949. a võidab ta turniiri Slovakkias Trencinske Teplices, kus edestab Kesk-ja Ida-Euroopa tugevamate hulka kuuluvaid Pachmani ja Szabot. Amsterdamis 1950 tuleb ta Najdorfi ja Reshevsky järel kolmandaks, aga edestab eksmaailmameister Euwet ja uut Jugoslaavia tähte Gligorici. Stauntoni memoriaalil Birminghamis 1951, mille võidab Gligoric, jagab ta 2.-4. kohta. Budapestis Maroczy memoriaalil 1952 jagab Stahlberg võitja Kerese ja uue nõukogude tähe Gelleri järel kolmandat kohta Botvinniku ja Smõsloviga, temast tahapoole jäävad Szabo ja hilisem maailmameister Petrosjan [1]. Väga hästi mängib Stahlberg 1952. a maleolümpial Helsingis, kus saavutab Rootsi meeskonna 1. laual mängides 76,9%ga punktidest individuaalarvestuses 2. koha, edestades teiste hulgas ka NSV Liidu koondise esimest lauda mänginud Kerest. Nagu nöögiks on aga esikohavõitja selles arvestuses ei keegi muu kui jällegi Najdorf.

Järgmisel tsoonidevahelisel turniiril, jällegi Stockolmi lähedal Saltsjöbadenis sügisel 1952, kus ülivõimsaks võitjaks tuli Kotov, ja kõik viis esimest kohta kuulusid NSV Liidu maletajatele, jagab Stahlberg 5.-8. kohta (koefitsiendi alusel on ta küll kaheksas). Ehkki üle noatera jõuab ta selle tulemusega elus teist korda MM tiitlipretendentide turniirile. Sellega hakkab tema tipp-periood ka läbi saama. Tiitlipretendentide turniir Zürichis 1953 läheb Stahlbergil kapitaalselt aia taha, ta jääb 15. osaleja hulgas viimaseks. Võidab Smõslov, 2.-4. kohta jagavad Bronstein, Keres ja Reshevsky.

Boheemlane, malediplomaat, kohtunik

Siitpeale jäävad Stahlbergi tulemused valdavalt keskpärasteks. 1954. a tsooniturniiril, mis toimub Prahas ja Marianske Laznes ja mille võidab nii-öelda majaperemees tšehh Ludek Pachman, jagab Stahlberg 4.-5. kohta ja esialgu tundub, et kehvema koefitsiendi tõttu jääb Göteborgis toimuvale tsoonidevahelise turniirile saajate hulgast välja. Lõpuks talle koht tsoonidevahelisel turniiril siiski tekitatakse. Vist parem kui seda poleks tehtud, Göteborg 1955 kujuneb suureks pettumuseks. Endine göteborglane jääb turniiril, mille võidab Bronstein Kerese ees, jagama 21 osaleja hulgas 17.-18. kohta.

Korra õnnestub Stahlbergi malehällil Göteborgil teda siiski veel koduseintena abistada. 1958. aastal tähistasid 50 aasta juubelit kolm omavahel küllalt tihedalt lävivat maletegelast: Stahlberg, Flohr ja Ragozin. Nende auks peeti aastavahetusel 1957/1958 Göteborgis väike rahvusvaheline turniir. Stahlbergil õnnestus seal oma kahte vana konkurenti edestada ja esimeseks tulla. Muide, 4.-5. kohta jagas turniiri kaheksa osavõtja hulgas endine Eesti meister ja olümpiameeskonna liige 1930ndatest aastatest, pagulasena Göteborgi elama suundunud Leho Laurine.

Stahlbergi maleliste tulemuste langust on osaliselt võimalik seletada lisandunud eluaastatega. See pole aga kindlasti kogu tõde. Taani suurmeister Bent Larsen on ironiseerinud, et Stahlberg oli eriti kõva käsi spetsiifilist laadi kombinatsioonimängus, nimelt malemängu kombineerimisel alkoholi, eriti kange alkoholi tarbimisega. Lisaks lagunes ka 1950ndate aastate algul sõlmitud abielu. Üksinda jäänud Stahlberg kolis endisesse tudengikorterisse, mille ta muutis millekski malekirjanduse lao sarnaseks ja kuhu sissepääs oli võimaldatud ainult väga üksikutele. Tema avalik elu kulges valdavalt ühes Stockholmi Klara linnajaos asuvas restoranis. Seal oli tema kui maleajakirjaniku niiöelda vastuvõtupunkt, kust teda oli võimalik alati kelneri kaudu telefonile kutsuda, kus ta kirjutas kokku malenurki Aftonbladetile ja teistele ajalehtedele, võttis vastu sõpru ja külastajaid, suhtles kohalike boheemlastega ja kus ta olevat olnud pidevalt „vines“.

Ehkki mõned on väitnud, et 1960ndatel aastatel olnud Stahlbergi näol tegemist juba parandamatu alkohoolikuga, ei paistnud kõik kaugeltki nii hull välja. Erinevalt oma endisest konkurendist ja võistkonnakaaslasest Gösta Stoltzist, kellele puhul akoholisõltuvus viis elu lõpp-perioodil tõelise allakäiguni, ei langenud Stahlberg välja malega seotud sotsiaalsest suhtlusest. Enamgi veel, Rootsi Maleföderatsiooni president, 1940ndatel aastatel ka FIDE presidendi ametit pidanud Folke Rogard kasutas teda kui hea suhtlusoskusega ja keeli valdavat isikut mitmesuguste malediplomaatiaga seotud küsimuste lahendamisel. Oluline selle juures oli ka see, et Stahlbergil oli hea klapp Nõukogude Liidu maletajate ja malefüüreritega. Ta tegutses rahvusvahelisel areenil malekohtunikuna, aastatel 1957-63 oli ta peakohtunik tervenisti viiel Mihhail Botvinniku osalusel toimunud maailmameistrimatšil. Ilmselt suutis Stahlberg end vajadusel sedavõrd kätte võtta, et alkoholilembus tal peakohtuniku funktsioonide täitmist ei seganud, või kui segas, siis mitte liiga tõsisel määral. Tolleaegsed MM tiitlimatšid olid ju ka NSV Liidu maletajate siseasi, välismaalasest peakohtunik selle juures pigem sümboolse tähendusega kuju. Matše puudutavad sisulised probleemid ja detailid olid lahendatud ja paika pandud juba varem riigisiseselt. Matšide jooksul mõningaid väiksemaid intsidente ju ette tuli, Botvinnik oli võimaluse tekkel kaunis kiuslik protestija, aga need ajad, kus tiitlimatšidel hakkavad osalema tõeliselt ettearvamatu käitumisega tegelased nagu Fischer või Kortšnoi, polnud veel saabunud.

Rahvusvaheline kohtunikutegevus ja jätkuv maleajakirjaniku töö kindlustasid Stahlbergile ilmselt piisava sissetuleku, Stoltzile sarnasesse majanduslikku situatsiooni langemist polnud karta. Probleem oli pigem tervises. Stahlberg oli mitmel korral sõpradele öelnud, et oma vanaduse pärast ta ei muretse, sellise elulaadiga nagu talle meeldib elada, ta üle 60 eluaasta välja ei venita.

Ennustus osutus täpseks. 1967. a Stahlberg oli kutsutud osalema rahvusvahelisele turniirile Leningradi. Vaatamata väga lünklikule mängupraktikale ja logisevale tervisele otsustas ta pakkumise vastu võtta ja sõita. Esimest vooru mängima hakata ta aga ei saanud. Päev enne seda viidi ta haiglasse ja varsti saabus surm. Milliseid slaavi külalislahkusega läbiviidud vastuvõtuüritusi sellele traagilisele sündmusele eelnes, aga eelnema neid pidi, turniir oli pühendatud Suure Oktoobrirevolutsiooni saabuvale 50ndale aastapäevale, sellest malekirjandus delikaatselt vaikib.

Stahlbergi põrm tuhastati Moskvas, urn toimetati hiljem maletaja sünnikoha kalmistule Rootsis.

Keresega on Stahlberg mänginud kokku 28 võistluspartiid (kui nende hulka lugeda ka 1938. a Göteborgi treeningmatši 8 partiid), neile lisandub veel üks 1960. a telegraafi teel mängitu. Rohkem partiisid pole Keresega mänginud ükski väljapool NSV Liitu elanud maletaja. NSV Liidu maletajatest on Keres rohkem mänginud vaid Smõslovi, Petrosjani ja Gelleriga.

Esimest korda kohtusid Keres ja Stahlberg malelaua taga 1935. a Varssavi maleolümpial. Võit juba rahvusvaheliselt tuntud Stahlbergi üle oli Kerese olümpial saadud võitudest ilmselt üks kõige kaalukamaid. Nende kahe maletaja sõjaeelse perioodi 18st kohtumisest (arvestame siia tinglikult juurde ka 1939. a Argentinas mängitud kaks viimast partiid, kuigi Euroopas sõda juba käis) lõppesid 7 partiid Kerese võiduga, Stahlberg võitis 4 ja viigiga lõppes 7 mängu. Stahlberg oli Kerese vastu võidukas Dresdenis 1936, Kemeris 1937 ja Göteborgis peetud matši kahes partiis.

Sõjajärgsetele kohtumistele (10 partiid pluss telegraafipartii) on iseloomulik küllalt sarnane muster: vastutusrikkamates MM-sarja partiides jääb peale tavaliselt Keres, tavaturniiride kohtumistest enamik lõpeb vanade rivaalide ja sõprade vahel viigiga. Tiitlipretendentide turniiril Budapestis 1950. a võtab Keres 1,5 punkti kahest ja Zürichis 1953. a kahest kaks. Stahlbergi revanšiks jääb võit Kerese üle tsoonidevahelisel turniiril Göteborgis 1955. a. Telegraafi teel peetud partii 1960. aastal nagu ka viimane nendevaheline partii Stockholmi turniiril 1967. a lõpevad Kerese võiduga.

Kerese lülitas oma „Valitud partiide“ raamatusse võidupartii Stahlbergi vastu 1936. a Bad Nauheimi turniirilt. H. Postma toob oma Kerese monograafias ära Stahlbergiga telegraafi teel mängitud partii 1960. aastast ja J. Neustadt oma raamatus „Paul Kerese maleülikool“ Kerese esimese võidu Stahlbergi üle 1935. a Varssavi maleolümpialt ja rea partiifragmente teistelt võistlustelt. Eelpool nimetatud kolm partiid on lülitanud oma Kerese monograafiasse ka A. Suetin.

Keres ise on tõstnud esile ka oma võitu Stahlbergi üle Buenos Airese maleolümpia eelringis.

Stahlbergi aadressi ja telefoni Stockholmis kasutas Paul Keres Nõukogude perioodil vahel sidepidamiseks oma välismaal elavate tuttavate, näiteks Eino Tubinaga. Vana sõbrana, kes pealegi ka küllalt tihti Nõukogude Liitu külastas, abistas ta vahel Kerest ka siis, kui oli vaja midagi vastu võtta või üle anda, mida Nõukogude posti kaudu saata polnud just mõistlik.

Partiisid:

Stahlberg – Keres, Bad Nauheim 1936

Keres – Stahlberg, Dresden 1936

Keres – Stahlberg, Buenos Aires (olümpia alagrupp) 1939

Pilnik – Stalberg, Mar del Plata 1943

Stahlberg – Najdorf, Buenos Aires 1947

Keres – Stahlberg 1950, Budapest

Stahlberg – Smõslov, Budapest 1950

Stahlberg – Szabo, Helsingi 1952

Kotov – Stahlberg, Zürich 1953

[1] Pal Benkö kirjutab oma memuaarides, et tallalakkujatest Ungari turniirikorraldajad, kes olid olnud huvitatud, et võidaks kindlasti keegi Nõukogude seltsimeestest, olid avanud Stahlbergile hotellis tasuta alkoholiarve. Salakaval meetod polnud töötanud, mida rohkem Stahlberg joonud, seda paremini ta mänginud. Benkö memuaarid küll eriti usaldusväärne ajalooallikas ei ole, tihti kisuvad seal lood jahimehejuttude poole.

Autorist:

TERK, Erik (sündinud 28. V 1952) on Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor. 1960ndate aastate lõpus kuulus Paul Kerese poolt juhendatavasse Tallinna tugevamate koolinoorte treeninggruppi. Hakkab käesolevas rubriigis avaldama maleajalooga seotud kirjutisi, sh ka mõningaid peatükke tema poolt koostatud ja sügisel ilmuvast Paul Kerese kolleegidest ja konkurentidest rääkivast raamatust „Mehed teisel pool malelauda“.

Eestis oli Ludek Pachman (1924 − 2003) esialgu tuntud eelkõige kui avanguteoreetik. Tema saksa keeles välja antud avanguteooria käsiraamatud olid omal ajal kraam, milleta ükski korralik maletaja läbi ei saanud. Hiljem 1968. aasta nn Praha kevade ajal ja sellele järgnenud perioodil kandsid ta tegevuse valgustamise eest hoolt õhtuti eestlaste poolt suure huviga kuulatavad välismaa raadiojaamad. Pachmanist oli saanud üks kõige kirglikumaid NSV Liidu poliitika vastu võitlejaid, tankide abil osutatava proletaarse internatsionalismi hukkamõistjaid. Tema suu sulgemisega ei saadud ega saadud hakkama. 1969. aastal kohtus Pachmaniga Tšehhoslovakkias turniiril viibinud Paul Keres, see kohtumine ei jäänud NSV Liidu võimudele saladuseks ja lõppes Keresele ajutise NSV Liidust väljasõitmise keeluga. Mis täpselt juhtus, sellest sai avalikkus teada alles hiljem, kõik detailid pole lõpuni selged siiani.

Maletajana oli suurmeister Pachman NSV Liidu välise Kesk- ja Ida-Euroopa tugevamaid mängijaid. Ta osales kuuel korral FIDE MM tsoonidevahelistel turniiridel. Chessmetricsi järgi kuulus ta maailma 25 tugevama mängija hulka ajavahemikul 1951-1961, sellele lähedal oli ka 1966. aastal. Oma tippperioodil 1958-1960 figureeris ta ka maailma 20 tugevama hulgas. 50 parema hulka kuulus ajavahemikus 1945-1967, erandiks vaid 1947. aasta. Kuuekordne Tšehhoslovakkia meister, hiljem, emigratsiooniaastatel tulnud ka Saksa LV meistriks.

Ludek Pachman (hiljem on ta lasknud oma nime kirjutada ka saksapäraselt kahe n-iga, Pachmann) sündis 11. mail 1924. a väikeses Põhja-Tšehhi linnakeses nimega Bela pod Bezdezem. Malekäigud õpetas talle lapsena selgeks tädi. Asi läks küll natuke viltu, tädi versiooni järgi olid malelaua algseisus ratsude ja odade kohad omavahel ära vahetatud. Mängimist see ei seganud. Hiljem tädi autoriteet siiski peale ei jäänud ja malendite asetuse osas tuli ümber õppida. Kui Pachman seda seika hiljem ühe rahvusvahelise turniiri ajal teistele jutustas, lubas Paul Keres sõbraliku nöökamisena kontrollida kõik Pachmani poolt koostatud mahukad avanguteooria käsiraamatud üle, et ega seal pole leida jälgi tädi omaaegsest õpetusest.

Male hakkas poissi huvitama, aga väikelinnas mingit organiseeritud maleelu ei olnud. Linna lähedal Cista külas oli siiski aktiivne, isegi enam kui saja liikmega maleklubi ja poiss hakkas seda regulaarselt külastama. Ilmselt on Pachman üks väga vähestest malemeistritest, kes võiks enda kohta öelda, külamaletaja. Tema esimene maletiitel oli 1940. a Cista maleklubi meistri tiitel.

Ludek Pachmani haridustee jätkus lähedal asuva Mlada Boleslavi linnas Kõrgemas Tööstuskoolis. Koolivendade hulgas hakkas Ludek silma oma fenomenaalse, fotograafilise mäluga. Ta polevat õppimise käigus praktiliselt märkmeid teinud, lihtsalt lugenud, kuulanud ja jätnud meelde. Liikus isegi legend, et ta olevat võimeline tegema inseneriarvutusi ilma logaritmitabeleid kasutamata, teadvat neid peast.

Sõjaaegne ja sõjajärgne periood

Ludek Pachman tegeles nooruses male kui hobiga laial skaalal, peale praktilise mängu osales ta maleülesannete lahendamise konkurssidel, koostas ka ise maleülesandeid ja analüüsis avanguteooria aktuaalseid variante. Tema koostatud maleülesandeid ja analüüse ilmus tšehhi maleajakirjas Sachy 1940. aastast alates.

Kindlasti stimuleeris Pachmani malehuvi maailmameister Alehhini viibimine sõjaaegses Prahas. Et jälgida 1942. a detsembris Durase juubeliturniiri mänge Prahas kulus noormehel Praha vahet sõitmiseks parajalt rongipiletiraha, kui aga Alehhin suutis viimases voorus noort sakslast Klaus Junget võita ja talle esikohavõitluses järele jõuda oli rõõm suur ja rahakulu unustatud. Ikkagi slaavlane võitis sakslast! Pachmani lähem tutvumine Alehhiniga jäi siiski järgmisesse aastasse.

Alates märtsist 1939 oli Tšehhoslovakkia riik likvideeritud, alles jäänud vaid nn Böömi-Määri protektoraat, millel oli küll formaalselt mingi autonoomia, kuid kus peremehetsesid sakslased. Noorel Mlada Boleslavis tudeerival Pachmanil, nooruses oli ta muide kuni tšehhi skautide organisatsiooni laialisaatmiseni sakslaste poolt aktiivne kohaliku mastaabi skaudijuht, tekkis nendega 1941. aastal (mõned allikad väidavad, et juba 1940. aastal) ohtlikke sekeldusi, ta arreteeriti gestaapo poolt süüdistatuna osalemises noorte saksavastases meeleavalduses [1]. Poiss pääses peale paarinädalast kinnipidamist siiski terve nahaga, vangistuse aega oli ta ära kasutanud maleülesannete koostamiseks. 1943. a lõpetab ta Kõrgema Tööstuskooli.

Noormehe saksavaenulikku meelsust oli süvendanud kindlasti ka see, et nood olid arreteerinud ja paigutanud Sachsenhauseni vangilaagrisse ta vanema venna Vladimiri, kellest hiljem sai rahvusvahelise tuntusega malekomponist ja ülikooli filosoofiaõppejõud. Ludek oli reageerinud sellele situatsioonile omapärasel moel. Ta saatis ühe enda poolt koostatud maleülesande avaldamiseks saksa maleajakirjale lisades sinna märkuse, et see on pühendatud ta vennale. Sakslased ilmselt taustauuringuga ei tegelnud, ülesanne koos pühendusega avaldati.

Pachman kirjutab, et 1943. a kevadest tekkisid tal sidemed põrandaaluse vastupanuliikumisega, enam-vähem sellesse aega langeb ka ta osalemine järgmisel Praha rahvusvahelisel maleturniiril (Lihavõtteturniiril), kus löövad kaasa nii Alehhin kui Keres. Nii aktiivne see vastupanuliikumises kaasalöömine ei tundunud olevat, et oleks seganud noormeest sukeldumast täiega unikaalset malesündmust ümbritsevasse ja tema jaoks täiesti uude atmosfääri. Mis, tõsi küll, polnud lausa poliitikavaba.

Pärast atentaati Böömi ja Määrimaa Reich Protectorile, kurikuulsale Reinhard Heidrichile 1942. a suvel olid sakslased võtnud karmi liini, toimusid kättemaksuoperatsioonid, tšehhide iseseisva tegutsemise võimalusi kärbiti kõigis elusfäärides. Korraldada neis tingimustes rahvusvahelist maleturniiri eeldas loa ja toetuse saamist Berliinist. Nii nagu 1942. aastal oli ka 1943. a tingimus see, et osalema tuleb kutsuda vähemalt kaks Saksamaa esindajat, see nõue siis muidugi ka täideti. 1943. a turniir õnnestus siiski läbi viia ilma suuremate kintsukaapimisteta sakslaste ees, Suur-Saksa Maleliidu esimees vanema põlve maletaja Erhardt Post, kes oli end näidanud üldiselt ka varem mittesakslaste suhtes mõistliku inimesena, loobus isegi kohale sõitmisest ja enda austada laskmisest. Saatis vaid telegrammi vajaliku deklaratsiooniga, et turniir toimub Suur-Saksa kõrgeima maleorganisatsiooni nõusolekul ja tema kaitse all ning tšehhid said toimetada enam vähem omatahtsi. Nende kurvastuseks jäi küll turniiri koosseis oodatust nõrgemaks, sest tulemata jätsid Euwe ja Vidmar [2]. Enamik mängijaid olid tšehhid, kelle hulgas, kui uskuda Pachmani meenutusi, valitsenud rahvuslik vaim ja kuluaarides arutatud kaunis avameelselt, kui kaua veel aega võtab enne kui Saksa riik kokku kukub ja sakslaste ülemvõim lõpeb [3]. Mõnedes allikates on taolisele justnagu liiga ilusale ja üksmeelt rõhutavale pildile siiski ka vastu vaieldud, klaaritud tagantjärgi, kes tšehhidest olla turniiril kui väärikalt käitunud ja kes kaldunud sakslastele pugema. Võta sa kinni.

Pachmani saamine Praha 1943 turniirile oli tegelikult kõva vedamine. Tõsi, ta polnud enam päris külamaletaja, aga ka Mlada Boleslav oli Tšehhi malekaardil ikkagi pigem kolgas. Mõnedel laiema osavõtjaskonnaga turniiridel oli ta jõudnud osaleda, tulemused olid aga kaugel sellest, et maailmameistriga ühele turniirile mängima tükkida. Otsustavaks sai mitme planeeritud osavõtja äralangemine ja lõpuks, sõna otseses mõttes 12ndal tunnil tšehhi ühe tugevama mängija meister Karel Opocensky [4] soovitus turniiri korraldajatele: Võtke see noor sell ka mängima, ta jääb tõenäoliselt küll viimaseks, aga mängib päris huvitavat malet.

Praha 1943 kujunes Pachmanile väga oluliseks kahes mõttes. Esiteks ei jäänud ta kaugeltki viimaseks vaid tuli 20 turniiri lõpetanud maletaja hulgas kümnendaks, edestades poole punktiga ka Opocenskyt. Teiseks suutis ta äratada enda vastu maailmameister Alehhini huvi. Pärast seda, kui Pachman oli suutnud võita tšehhide esimaletajat Foltysit, oli maailmameister kutsunud ta enda juurde hotelli partiid analüüsima ja edasi veetis noormees kuni turniiri lõpuni õhtuti aega valdavalt Alehhini seltskonnas, kas neis paaris Praha kohvikus, kus veel korralikku kohvi saada oli või hotellis partiisid analüüsides.

Turniiri võitis väga heas vormis olev Alehhin, teiseks tuli Keres. Iseloomustades turniiril osalenud tšehhi meistreid oma „Postimehele“ saadetud ülevaates kiidab Keres neist eriti kahte, turniiril kolmandaks tulnud Miroslav Katetovit ja Ludek Pachmanit. Viimane mängivat Kerese sõnade järgi oma nooruse kohta haruldaselt selgesti ja kindlalt.

Et ta on oma mängutugevuselt tõusnud tugevamate maletajate hulka protektoraadis, seda kinnitab Pachman veel sama aasta suvel saavutatud kolmanda kohaga tšehhi maletajate omavahelisel turniiril (Zlin, suvi 1943), endast ette peab ta laskma siiski veel vanemad ja kogenenumad Kottnaueri ja Foltysi.

Järgmisel aastal kuulub Pachman nende maletajate hulka, kes saavad mängida treeningpartiisid endise NSV Liidu meistri Bogatõrtšukiga. Too on lahkunud Kiievist koos sakslastega ja leidnud nüüd ühise keele sakslastega koostööd tegeva, kuid juba ka teistsuguste variantide peale mõtleva endise nõukogude kindrali Vlassoviga. Kui saabub 1945. aasta maikuu ja Prahas algab tšehhide ülestõus pööravad vlassovlased relvad sakslaste vastu, väidetavalt just tänu neile ei õnnestu sakslastel linna purustada. See aga vlassovlasi ei päästa, nad jäävad nõukogude vägede kätte ja kes Siberiga pääseb on veel hästi pääsenud. Nagu Pachman vanemas eas kahetsusega tunnistab, polnud tal tol ajal vlassovlaste suhtes mõistmist, ta näinud neis eelkõige Nõukogude Liidu reetureid, keda tuligi vastavalt karistada. Samamoodi suhtus ta ka Läände pääsenud Bogatõrtšukki, keda asus pärast sõda hoolimata omaaegsest koosmaletamisest ajakirjanduses ägedasti tümitama. Hiljem antikommunistiks muutudes on Pachman selle eest endale tuhka pähe raputanud.

Pachman kirjutab, et mõned päevad pärast sakslaste Prahast kadumist ja venelaste saabumist nägi linnas liikudes ühele majale ilmunud Kommunistliku Partei peakorteri silti. Ilma pikemalt mõtlemata astub ta sinna sisse ja esitab parteisse astumise avalduse. See samm määrab ta saatuse sisuliselt kogu eluks, algul aktiivse kommunistina, hiljem kommunismi kriitikuna ja selle vastu võitlejana.

Tšehhid said pärast sõja lõppemist oma maleelu kaunis kiiresti käima. Nad väidavad, et esimeseks rahvusvahelise hõnguga maleturniiriks Euroopas pärast sõja lõppu oli 1945. a juunis Moraavia linnas Zlinis peetud turniir, kus peale tšehhide-slovakkide osales ka jugoslaavia maletaja Trifunovic. Trifunovic võitiski turniiri, aga seda vaid poolepunktilise eduga noore Ludek Pachmani ees, kusjuures kumbki ei kaotanud turniiril ühtegi partiid. Edestada enamikku riigi paremaid maletajaid (Zita, Šajtar, Opocensky, Hromadka, Kottnauer) oli Pachmanile muidugi suureks saavutuseks. Pachmani esimeseks välismaiseks turniiriks oli osalemine külalisena 1945. a detsembris Ljubljana sakslaste käest vabastamisele pühendatud turniiril. Turniiri võidab Gligoric, kallis tšehhi külaline saab tugevate jugoslaavia maletajate käest korralikult raasida ja jääb tabeli lõppu.

Kuna Pachman oli aastatel 1943-45 endale juba mingil määral nime teinud ja 1946. a tuli ta ka esimest korda Tšehhoslovakkia meistriks, siis sai ta pärast sõja lõppu mängida suhteliselt tihedalt. Selle perioodi kaheks kõige tugevamaks turniiriks olid kaheldamatult Treybali memoriaal Prahas 1946. a, kus ta jäi veel turniiritabeli teise poolde (võitis Najdorf Stoltzi, Trifunovici ja Gligorici ees) ja Tšigorini memoriaal Moskvas 1947. a. Viimatinimetatud väga tugeva koosseisuga turniiril lõpetas Pachman 8. kohaga. Võitis Botvinnik Ragozini, Smõslovi, Boleslavski jt ees. Pachman oli turniiril parim välismaalane, kaheldamatult hea saavutus. Ta suutis edestada jugoslaavlaste liidreid, kellest ta oli Treybali turniiril tahapoole jäänud ja ta tulemus oli Kerese omast nõrgem vaid pool punkti. Ta oli ka ainuke, kes sai punkti kirja väga heas hoos olnud turniirivõitja Botvinniku vastu. Varssavis 1947 üllatab suure punktisumma ja esikohaga Gligoric, kes suutis veenvalt edestada tugevaid NSV Liidu mängijaid Smõslovi ja Boleslavskit. Kuna Pachman kuulus koos viimatinimetatutega 2.-5. koha jagajate hulka, siis ei saa ka tema tulemust kindlasti ebaõnnestumiseks lugeda.

Nõukogude maletajatega sai Pachman mängida juba 1946. a Praha meeskonna liikmena Leningradi ja Moskva vastu. Et paaril esimesel sõjajärgsel aastal ei olnud kommunistid suutnud oma võimu riigis täies ulatuses kehtestada, olid ka kontaktid Läänemaailmaga veel täiesti võimalikud. Tšehhoslovakkia koondis, kes oli Euroopa üks tugevamaid, käis 1947. a turneel Lääne-Euroopas mängides matše nii Prantsusmaa, Suurbritannia kui Hollandiga, Pachmanil oli võimalik korra ka Šveitsis mängimas käia.

MM tsükli käivitamine FIDE poolt toimub esialgu kaunis suurte segadustega. Pachman mängib 1947. a suvel kaasa FIDE tsooniturniiril Hilversumis. Ta on kaua üks turniiri liidreid, kaotab aga viimase partii ja jääb jagama belglase O'Kelly järel Trifunoviciga 2.-3. kohta. Turniiri koosseisu ei saa väga nõrgaks pidada, seljataha jääb mitmeid küllalt tuntud mängijaid, näiteks inglaste esimaletaja C.H.O`D. Alexander ja Szabo, millegipärast on aga esialgu otsustatud lasta edasi tsoonidevahelisele turniirile vaid võitja, O'Kelly [5]. FIDE poolt hääletatakse hiljem tsoonidevahelisele turniirile mängima siiski veel rida maletajaid, nende hulgas ka Pachman.

1948. a suvel Saltsjöbadenis peetud tsoonidevahelise turniiri võitis Bronstein Szabo ja Boleslavski ees. Pachman jäi 20 mängija hulgas vaid 17. kohale. Selle tiitlipretendentide tsükli aiatahaminek Pachmanit siiski oluliselt ei demotiveerinud, ta jätkab ja on edaspidi selgelt edukam.

1949. a mängib Pachman hästi oma koduriigis Trencianske Teplices peetud turniiril. Turniiri võidab kindlalt küll heas hoos olev rootslane Stahlberg, kuid Pachman jagab Szaboga 2.-3. kohta. Nad teevad omakorda selge vahe sisse järgnevatega (Julio Bolbochan, Rossolimo, Foltys, O'Kelly). Järgmisel, 1950. aastal peab Pachman Veneetsia turniiril tunnistama, et kaks NSV Liidu suurmeistrit, Kotov ja Smõslov on tast selgelt üle. Napilt edestab teda ka neil aastatel tublilt mängiv Rossolimo.

Järgmine FIDE tsooniturniir, kus Pachman 1951. a kaasa lööb, toimub jällegi kodumail Marianske Laznes. Koduseinte toetusel võidab ta selle Szabo ees. Stoltz, Barcza jt jäävad juba oluliselt kaugemale. See on Pachmanil esimene FIDE tsooniturniiri võit, hiljem tuleb neid veel mitmeid.

1952. a suvel osaleb Pachman esimest korda maleolümpial, Helsingis, seda Tšehhoslovakkia teisel laual. Esimesel mängib noorem konkurent Miroslav Filip. Pachmani 57,1% pole tulemusena ei eriti hea ega paha, lauavõitjaks tuleb ülikindlalt Smõslov, teisel kohal sakslane Lothar Schmid.

Sama aasta sügisel on siis Pachman oma teisel tsoonidevahelisel turniiril, Stockholm 1952, kus enamik partiisid mängiti, samuti nagu eelmisel korral, linna lähedal Saltsjöbadenis. Turniiri võidab hiilgavalt mänginud Kotov, kellele järgneb terve rivi tast olulisemalt nooremaid Nõukogude Liidu maletajaid. Pachmanil läheb paremini kui eelmisel korral, ta saab 50% punktidest. 20st partiist kaotab ta küll ainult kolm, aga kolm võitu on siiski liiga vähe, et tiitlipretendentide hulka pürgida.

Pachman elas paralleelselt kahte elu, mängis malet ja osales aktiivse noorkommunistina parteilises tegevuses ja kommunistliku režiimi kehtestamises riigis. Ta oli ka aktiivne miitingukõneleja. Tast sai Tšehhoslovakkia Ametiühingute Kesknõukogu koolide ja kursuste osakonna juhataja, lisaks parteikoolis dialektilise ja ajaloolise materialismi õppejõud. Mõnes allikas on teda kirjeldatud väga mõjuvõimsa isikuna Gottwaldi Tšehhoslovakkias, kardetud „polkovnik Pachmanina“. Väga keskne isik kommunistide võimuaparaadis ta siiski vaevalt olla sai, ei olnud Ametiühingute Kesknõukogu see kõige olulisem organ kommunistlikus riigis ja ka osakonnajuhataja staatus kisub rohkem kesk- kui tipptasandi tšinovniku poole. Küll oli ta oma parteilise tegevuse kõrgperioodil komisjoni esimees, mis pidi kontrollima õppeasutuste ja avaliku sektori töötajate teadmisi marksismist-leninismist. Tegemist polnud muidugi niivõrd teadmiste kui pigem lojaalsuse kontrolliga kommunistlikule ortodoksiale, teatud mõttes intellektuaalse terroriga. Näiteks ülikooli õppejõud, kes taolist kontrolli ei läbinud, võis unistused professorikohast maha matta, halvemal juhul olla sunnitud jätkama näiteks aknapesijana. Seetõttu oli ka mõistetav, et Pachmanit mitmetes ringkondades ei sallitud ja peljati.

1952. a, pärast suuremaid poliitilisi kohtuprotsesse Tšehhoslovakkias otsustab Pachman siiski poliitilise karjääri kõrvale jätta ja täielikult malele pühenduda. Pole põhjust kahelda Pachmani hilisemas selgituses, et poliitilise arveteõiendamise sigaduste kõrvalt nägemine oli selle otsuse langetamisel oluline tegur, pealegi oli see ka märk poliitilise karjääriga seostuda võivatest ohtudest. Oluline võis aga olla lihtsalt ka arusaam, et males on tal rahvusvahelisel areenil edu saavutamiseks eeldused olemas, aga kahe jumala teenimise jätkamise juures pole suuremat loota. Üks tolleaegsetest ministritest, kui talle oli Pachmani ideoloogiliselt rindelt deserteerimise üle kaevati, olevat reageerinud küüniliselt, aga tõenäoliselt adekvaatselt: „Aga mis siin muretseda, lolle ametiühingutegelasi on meil kümneid, selle tasemega maleajusid annab aga küünlatulega otsida.“

Pachman on tunnistanud, et ega ta poliitikast mõnevõrra kaugemale liikumine veel mingit maailmavaatelist murrangut ei tähendanud, veel hulgaks ajaks jäi ta oma hoiakutelt kaunis ägedaks kommunistiks ja tundub, et siiraks. Näiteks rääkinud ta 60ndate aastate alguses Kuubal toimunud turniiril teistele maletajatele, kuidas ta kuubalasi maleliselt treenides õppinud selle kõrval ka tanki juhtima. Peab ju olema valmis meie sotsialistlikku Kuubat kaitsma!, väitnud ta.

Ka maletajana Pachmanil poliitilised sidemed, st sidemed võimuladvikuga säilisid. Neid olevat ta kasutanud ka maleelu edendamiseks, õigetest ringkondadest pärit mehe renomee tõttu kõlbas just teda võistkonna kapteniks panna või talle muid malega seotud vastutusrikkaid ameteid usaldada. Teiselt poolt tähendas see aga, nagu kolleegid on meenutanud, ka seda, et kui Pachman näiteks mingil rahvusvahelise turniiri aegsel õhtusel olengul seltskonnaga liitus, hoidsid idaeurooplaste mängijad, kelle hulgas ka kaunis võimukriitilisi kujusid oli, ettevaatlikkusest suu kinni.

Tõus ja maleline tippaeg

1950ndate aastate keskpaiku ei olnud Pachmani malekarjääris küll hiilgetulemusi, kuid ta resultaadid olid stabiilselt head. Amsterdami maleolümpial 1954 mängis ta tublilt Tšehhoslovakkia esimesel laual. Ta kaotas vaid ühe partii, Najdorfile ja sai kokku 63,3% punktidest. A-finaalis mänginud meeskondade liidritest suutsid enamat vaid Botvinnik, Najdorf ja Unzicker. Hastingsi uusaastaturniiril 1954/55, mille võitsid Keres ja Smõslov jagas ta Szabo ja Fudereriga (Jugoslaavia) 3.-5. kohta jättes selja taha Unzickeri, Alexanderi ja Donneri. 1955. a osales ta kahel küllalt tugeval turniiril Argentinas, Buenos Aireses ja Mar del Platas. Need turniirid tõid maleavalikkuse ette uue tähe, jugoslaavlase Borislav Ivkovi. Pachman ei mahtunud kummalgi turniiril esikolmikusse, kuid oli selle lähedal. Aasta kõige tähtsamaks turniiriks oli tema jaoks muidugi tsoonidevaheline turniir Göteborgis 1955. Siin jäi tal edasipääsust tiitlipretendentide hulka puudu tõesti väga vähe. Turniirilt, mille võitis hiilgemängu teinud Bronstein Kerese ees, sai edasi tervenisti üheksa maletajat. Vähe kaotanud, aga palju viike teinud Pachman jäi 50%se tulemusega jagama Georgi Ilivitskiga 10.-11. kohta. Järgmisel, 1956. aastal pandi nad mängima omavahelist matši selgitamaks varuvõistlejat juhuks, kui keegi tiitlipretendendi õiguse saaja peaks loobuma. Pachman kaotas matši, aga see ei otsustanud ka midagi, kuna loobujaid polnud.

1956. a mängis Pachman kaasa väga tugeval Alehhini memoriaalturniiril Moskvas ja jäi seal „pluss kahega“ jagama Paul Keresega 7.-8. kohta. Turniiri võitsid Botvinnik ja Smõslov.

Pachmani maleline tippaeg oli 50ndate aastate lõpp. Jah, Nõukogude Liidu tippmängijad olid omaette klass ja neile ta vastu ei saanud, aga muudest Euroopa mängijatest oli sel perioodil temast tugevam vaid Gligoric. Teistega, nagu Szabo ja tõusvad tähed Põhjamaadelt, Larsen ja Olafsson konkureeris ta sel perioodil üldiselt edukalt. Ja ega ka mujal maailmas temast palju tugevamaid mängijaid ei olnud. Kui siis vast ainult Reshevsky ja Najdorf, supernimed, aga pigem juba langustrajektooril olevad. Noore Fischeriga õnnestus tal sel perioodil mängida mitmeid partiisid ja neis jäi ta valdavalt peale.

1957. a võidab Pachman selge ülekaaluga FIDE MM tsooniturniiri Dublinis Gligorici ja Benkö ees. Gotha turniiril Saksa DVs jääb ta poole punktiga maha küll Bronsteinist, kuid edestab teist NSV Liidu mängijat Vasjukovi ja mitmeid küllalt tugevaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikide maletajaid.

Samal aastal viiakse Viinis läbi ka esimesed Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused. Pachman on Filipi järel Tšehhoslovakkia teisel laual. Ta mängib Viinis ka kaks partiid Keresega, ühe viigistab, teise kaotab. See kaotus jääb talle turniiril ka ainsaks. Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused jätkuvad ka hiljem, aga suurt populaarsust nad ei võida. Eriti NSV Liit on teistest peajagu üle ja ka järgmised kohad on peaaegu nagu broneeritud Jugoslaaviale ja Ungarile, nii et tõsist pinget ei teki [6].

Tsoonidevaheline turniir 1958. a sügisel Portorožis, Sloveenias on äärmiselt pingerikas. Võidab säravalt mängiv noor Mihhail Tal jugoslaavlase Gligorici ees, järgmise nelja edasipääsukoha pärast toimub aga väga tihe rebimine. Alles viimane voor näitab, et edasisaajateks on Petrosjan, nüüd juba USAd esindav Benkö, 15 aastane imelaps Bobby Fischer ja võib öelda, et mõningase vedamisega, vastane paneb viigilises katkestusseisus ümbrikusse partii kaotava salakäigu, ka islandlane Olafsson. Pachman jagab Bronsteini, Averbachi, Szabo ja Matanoviciga 7.-11. kohta. Kui Olafssonil poleks vedanud oleksid nad saanud mängida koos temaga järelturniiri viimase tiitlipretendentide turniirile saava mängija selgitamiseks, nüüd peavad nad edasisest jätkamisest suu puhtaks pühkima. Järgnevate hulgas on tugevamatest veel Panno, kodune konkurent Filip ja Larsen jt. Ehkki väljajäämine tiitlipretendentide hulgast on sama napp kui eelmisel korral Göteborgis, siis arvestades seekordse turniiri väga tugevat koosseisu, võib Portoroži lugeda Pachmani kõige paremaks saavutuseks tema kuue tsoonidevahelise turniiri seas.

Portoroži järel mängib Pachman 1958. a Müncheni maleolümpial Tšehhoslovakkia esimest lauda, kuid seekord kuidagi tujutult. Punktide arvul pole väga viga, aga need tulevad valdavalt nõrgemate vastaste arvel. Tõsisemate konkurentide, nagu Gligoric ja Reshevsky vastu peab ta leppima kaotusega.

1959. aastaks on Pachman end jälle kogunud ja vormis. Võitnud kodus oma järjekordse Tšehhoslovakkia meistri tiitli (Filip [7] ei osale, nii et probleeme ei teki) siirdub ta üle ootuste edukaks osutunud turneele Lõuna-Ameerikasse. Argentinas Mar del Platas 1959 jagab Pachman esikohta nende turniiride spetsialisti Najdorfiga. 3.-4. kohta jagavad Ivkov ja Fischer. Tšiilis Santiagos on Pachman jälle esikoha jagaja, seekord Ivkoviga. Kolmas on Pilnik.

16-aastane Bobby Fischer on sunnitud piirduma 4.-6. koha jagamisega argentiinlase Sanguinetti ja Venezuela mängija Sancheziga, ta pole üldse rahul ei enda ega ebaõiglase maailmaga. Limas on mängijate koosseis natuke nõrgem, Fischer kaasa ei mängi. Pachman jagab esikohta Ivkoviga, järgnevad Pilnik ja Sanguinetti.

Santiago turniiri ajal tekkis Pachmanil kuidagimoodi usalduslik, Pachman väidab isegi, et isa ja poja laadi suhe Bobby Fischeriga. Fischer palus teda tõlgina appi mõningates tema ja turniirikorraldajate vahelistes läbirääkimistes. Neist esimestes, lasta majutada endaga kaasasolev ema endast võimalikult kaugele, suutis Pachman teda vist abistada (ehkki Fischeri algselt püstitatud eesmärki, kümme miili enda ja ema vahele siiski ei saavutatud), teises küsimuses, nõuda täiendavat honorari osavõtu eest, vist mitte. Millegipärast hakkas noorukil aga läbikäimine Pachmaniga klappima, nad suhtlesid kõikidel Santiagos viibimise päevadel ja valmistusid koos ka partiideks. Viimane pidi olema eriline usalduse märk, sest Fischer on tihti kaevanud, et teised varastavad tema ideed ära.

Aastatel 1958-1959 Fischeriga mängitud partiidest sai Pachman ühe viigi (Portorožis) ja kaks võitu (Lõuna-Ameerika turniiridel). Pika aja jooksul võis Pachman uhkustada, et ta on Bobbyga kõikide mängude arvestuses plussis. Alles pärast nendevahelise viimase partii võitmist (1966 a Havanna olümpial) suutis Fischer selle seisu viigistada. Vahepeale mahtus peale ühe Fischeri võidu ka mitmeid viike.

Nimetatud aastad olid Pachmanile viljakad väga mitmes mõttes. Ta jõudis valmistada ette veel Kuuba malekoondist ja lõpetas raamatu „Kaasaegne malestrateegia“ koostamise. Seda hiljem mitmetesse keeltesse tõlgitud raamatut peetakse silmapaistvalt heaks, väga loogiliselt ja süsteemikindlalt üles ehitatud strateegilise mängu õpikuks, mis kirjeldab tüüpsituatsioone, milles ühtede või teiste malendite väärtused muutuvad, tsentri tüüpe, tiibadel surve avaldamise viise, strateegilisi nõrkusi ja tugevusi, initsiatiivi haaramise võimalusi, positsioonilisi kahinguid jm. Pachman on avaldanud ka neljaköitelise avangute käsiraamatute komplekti, mis on ühemeheprojektina muidugi hiigeltöö, kuid avanguteooria vananeb teatavasti palju kiiremini kui mängu üldpõhimõtted.

Pachmani mängu puhul on esile tõstetud just selle professionaalsust. Ta valdas laia avangurepertuaari, mängis alati väga läbimõeldult, keskendunult ja külmavereliselt ja vähemalt oma tippaastatel „rullis“ niimoodi nõrgemad vastased armutult üle. Sellest annab tunnistust kasvõi mitmete FIDE tsooniturniiride võitmine. Tugevate vastastega võidule mängimine ta tugevam külg ei olnud. Ta aktivas on küll võite mitmete maailma tippmaletajate (Botvinnik, Fischer) üle, kuid need on saavutatud tavaliselt vastasepoolse ülepingutamise ja eksimise tulemusena. Fischeri mõlema kaotuse osas on Bobby kaotatud partiidest eraldi raamatu avaldanud USAs elanud läti maletaja Mednis formuleerinud lüüasaamise põhjuse ühtemoodi: liigne võidutahe.

Kuuekümnendad

Järgmised aastad (1960-1963) Pachmanile enam nii ühemõtteliselt head ei ole. Tuleb nii häid ja keskmisi tulemusi kui ka ebaõnnestumisi. Tugevakoosseisulistest turniiridest kujunes pettumuseks Bled 1961, kus Pachman jäi tabeli lõpuossa. Võitis Tal Fischeri ees, Keres jagas kolmandat kohta. Suur edu oli aga kindlasti 2.-4. koha jagamine Capablanca memoriaalil 1963. aastal Havannas Tali ja Gelleriga võitja Kortšnoi järel. Chessmetricsi koefitsientide järgi arvutades on see üldse Pachmani kogu karjääri kõige parem tulemus.

Väga tugeva koosseisuga tsoonidevahelisel turniiril Amsterdam 1964 Pachman seekord reaalne pretendent edasipääsule ei olnud, ta lõpetas turniiritabeli keskosas. 1.-4. kohta jagasid Larsen, Smõslov, Tal ja Spasski.

Tundub, et see turniir on märk tipppunkti ületamisest Pachmani malekarjääris. Rahvusvahelistelt turniiridelt tuleb veel korralikke tulemusi, kuid mitte tippkohti. Küll näitab ta ennast tugeva meeskonnamängijana esindades Tšehhoslovakkiat 1. laual maleolümpiatel nii Tel Avivis 1964 kui Havannas 1966. Tel Avivis kaotas ta 15st partiist vaid ühe, Lajos Portischile ja sai 63,3% punktidest. A-finaalis osalenud mängijatest said enam vaid Portisch, maailmameister Petrosjan ja Unzicker. Näiteks Reshevsky ja Gligorici eduprotsent oli madalam. Havanna olümpial 1966 oli Pachmani tulemus isegi natuke kõrgem, 64,7%. Ta oli peaaegu et konkureerimas laua esikoha pärast Fischeriga, turniiri lõpposas sai aga kaks kaotust, Fischerilt ja Larsenilt. Temast paremad olid A-finaali mängijatest seekord Petrosjan, Fischer, Uhlmann ja Portisch, selja tahad jäid tugevatest Olafsson, Gligoric, Najdorf ja Larsen. Igati soliidne positsioon maailma tugevamate maleriikide esimängijate hulgas. Viga polnud ka Tšehhoslovakkia meeskonna kui terviku tulemustel, Tel Avivis viies, Havannas kuues koht. Juba küllalt kogenud Pachmani ja Filipi kõrval näitasid häid tulemusi noorema põlvkonna mängijad Hort, Kavalek ja Jansa.

Kokku mängis Pachman Tšehhoslovakkia eest kaheksal maleolümpial, sellele lisandus hiljem veel üks kord Saksa LV koondises.

Capablanca memoriaal Havannas 1965 pälvis suurt avalikkuse tähelepanu just tänu Bobby Fischeri distantsilt (New Yorgist) kaasamängimisele. Pachman sai sellel tugeval turniiril 6. koha. Võitis Smõslov, 2.-4. kohta jagasid Fischeriga Ivkov ja Geller, viies oli rahvusvahelisele maleavalikkusele suht tundmatu mees, Ratmir Holmov. Tuntumatest edestas Pachman Szabot ja Donnerit.

Pachmani kodumaal mängitud rahvusvahelise turniiri Marianske Laznes 1965 võidavad Keres ja Hort. Pachman just ei hiilga, vaid 5.-6. koha jagamine. Jugoslaaviast Sarajevost 1966 tuleb 3.-4. koha jagamine Ivkoviga. 1.-2. kohta jagavad Tal ja üllatuslikult jugoslaavlane Ciric.

Oma positsiooni riigi esimängijana suudab Pachman säilitada Tšehhoslovakkia meistrivõistlustel 1966. a Harrachovis. Need on korraldatud seekord lahtise turniirina, kus lööb kaasa ka välismaalasi. Turniiri võitsid mõnevõrra üllatuslikult 40ndate aastate lõpul esile tõusnud, siis aga arengus justkui pidama jäänud Semjon Furman, hiljem saanud tuntuks eelkõige Anatoli Karpovi treenerina ja jugoslaavlane Janosevic. Pachman jagas Mark Taimanoviga 3.-4. kohta, aga suudab edestada kõiki turniiril mänginud tšehhe−slovakke: Horti, Filipit, Kavaleki jt.

MM tsükli tsooniturniir Vrnjacke Banjas 1967, ehkki mitte hirmus tugeva koosseisuga, läheb aga Pachmanil aia taha. Kuuenda koha jagamine tsoonidevahelisele turniirile edasi ei vii. Turniiri võidab Ivkov Matanovici ees.

Uuesti poliitikas: Praha kevad ja selle järelsündmused

Edasi algab Pachmani elus staadium, kus male jääb paratamatult tahaplaanile. Ludek Pachmanist saab üks nn Praha kevade tegelasi ja sellele järgneva nõukogude interventsiooni vastase võitluse sümboleid.

Enne 1967. a polevat erilisi nihkeid Pachmani poliitilistes vaadetes märgata olnud, siis saab see muutumine kiireks ja juba pöördumatuks. Üheks tõukejõuks on siin paradoksaalsel kombel NSV Liidu külastamine tolle suurel pidupäeval, nn Suure Oktoobrirevolutsiooni 50ndal aastapäeval. 1967. a mais-juunis peetakse Moskvas juubeliaasta tähistamiseks väga tugeva koosseisuga rahvusvaheline turniir, millest osa võtma on kutsutud ka Pachman. Turniiril, mille võidab Leonid Stein, jääb Pachman tabeli lõpuossa, mis pole turniiri tugevust arvestades ka üllatav, aga tippürituse raames on tal mitmeid nii-öelda kommunistilt kommunistile tüüpi jutuajamisi erinevate NSV Liidu asjameestega ja need olevat šokeerinud juba väheke vabama õhkkonnaga harjunud tšehhi oma dogmatismi ja suurriikliku šovinismiga. Tagasi Prahas osaleb ta Tšehhoslovakkia Kirjanike Liidu Kongressil 1967. a juunis, ürituses, millest kujuneb alguspunkt protsessil, mis viib endise kommunistliku liidri Novotny väljavahetamisele Dubceki vastu jaanuaris 1968 ja kogu elu hüppelisele demokratiseerimisele. Pachman läheb Kongressil pulti ja ütleb küllalt otsese tekstiga välja, mida ta NSV Liidu poliitikast, välispoliitikast ja selle orjalikust kopeerimisest Tšehhoslovakkias arvab. Algab tema koostöö Praha kevade initsiaatoriteks olnud haritlastega.

Eriti intensiivseks kujuneb Pachmani tegevus pärast Nõukogude Liidu invasiooni algust 1. augustil 1968. Ta peab kõnesid, annab intervente häbistavaid intervjuusid, korraldab protestiaktsioone ja trükiste levitamist. Vastupanule kutsuvatest liidritest on ta üks aktiivsemaid ja passionaarsemaid. Ta tegutseb väga järjekindlalt ja süsteemselt, nii nagu oma parimatel aegadel malelaua taga, tundub väsimatuna. Mõned temasse mitte hästi suhtujad leiavad küll teistsuguse paralleeli ja ironiseerivad, et omaaegne tulihingeline noorkommunist temas on uuesti üles ärganud. Pachman ei kuulunud vast Praha kevade põhiliste intellektuaalsete liidrite hulka, aga kindlasti oli tal väga oluline roll nõukogude sissetungi järgses elanikkonna võitlusvaimu ülalhoidmises, ja välismaailma ergutamises Tšehhoslovakkiat toetama. „Selle vangla parimaid oraatoreid,“ nagu on väikese huumorivarjundiga, aga tunnustavalt hiljem tema rolli kommenteerinud tulevane president Vaclav Havel, pidades vangla all silmas NSV Liidu poolt okupeeritud Tšehhoslovakkiat.

Esialgu pole situatsioon veel täiel määral Moskva kontrolli all ja ka riigi piirid pole hermeetiliselt suletud. Oktoobris 1968 algab Lugano maleolümpia, koos Tšehhoslovakkia koondisega sõidab sinna ka Pachman. Mängima ei kavatse ta aga hakata, küll aga taotleda maleolümpia korraldajatelt invasioonis osalenud riikide koondiste olümpialt kõrvaldamist. FIDE juhtkond selle ideega kaasa ei lähe, küll saavad nad tema initsiatiivi ära kasutada. Nõukogude Liit on esitamas FIDEle hääletamiseks resolutsiooni Lõuna Aafrika maleföderatsiooni eemaldamiseks maleolümpialt ja FIDEst. Nüüd tehakse neile selgeks, et kui nad kavatsevad veel selle paberiga vehkida, siis pannakse see tõesti hääletusele, aga siis juba koos Pachmani poolt esitatud resolutsiooniga Nõukogude Liidu kui agressor-riigi eemaldamise kohta. Moskva sellest muidugi huvitatud ei ole ja võtab „viigipakkumise vastu“, see tähendab oma resolutsiooni tagasi. Tšehhoslovakkia võistkond, küll mitte Pachman, jääb maleolümpiale osalema, mängides on neil aga seotud mustad leinalindid ümber käsivarre. Pachman liigub seejärel ringi mööda Euroopat, annab hulgi okupeerimist hukkamõistvaid avaldusi ja jõuab kõige sellega paralleelselt mängida kaasa ja võita ära ka maleturniiri Ateenas. Ja siis astub ta sammu, mille üle mitmed emigratsioonitee valinud tšehhid avaldavad suurt imestust. Ta läheb kodumaale tagasi. Võitlus ei ole tema jaoks veel lõppenud.

Kodumaal jätkab Pachman oma vastupanu ärgitavat tegevust. Esialgu teda ei puudutata, küll aga võetakse nii-öelda luubi alla.

1969. a mais-juunis toimub Tšehhoslovakkias Luhacovices maleturniir, millel osalevad ka kaks NSV Liidu suurmeistrit, Paul Keres ja Viktor Kortšnoi. Pärast turniiri lõppu viibivad nad paar päeva Prahas. Õhtul enne lahkumist, kui linnas liikunud Kortšnoi hotelli tagasi jõuab, leiab ta eest sedeli Kereselt, et on saabunud Ludek Pachman ja viinud ta kaasa, et, nagu Keres kirjutab, minna kohtuma huvitavate inimestega. Kohe hommikul aga läheb saginaks, kohal on mingid kahtlased kujud NSV Liidu saatkonnast, kes transpordivad tagasijõudnud Kerese ja Kortšnoi lennuväljale ja ei jäta momendikski valveta. Moskva lennuväljal olevat Keres viidud Kortšnoi sõnul peaaegu et lennukitrapi juurest KGB-sse ülekuulamisele. Pachman oli olnud pideva jälgimise all, kohtumist „huvitavate inimestega“ oli lindistatud ja Keres patuteos, suhtlemises dissident Pachmani ja tema sõpradega vahele võetud. Ilmselt tema kohta lintidelt midagi väga kompromiteerivat siiski ei leitud. Asi päädis korraliku alandava peapesu ja paariaastase kapitalistlike maade külastamise keeluga [8].

Augustis 1969, kui Dubcek oli juba mitmendat kuud ka formaalselt võimult kõrvaldatud, Pachman arreteeritakse. Teda vangis pidada pole aga lihtne, ta nõuab pidevalt enda vabastamist, saadab (või vähemalt üritab saata) protestikirju riigi presidendile Svobodale, ÜROsse, isegi Kuubasse Fidel Castrole. Järk-järgult läks asi hullemaks. Pachmanit keelitatakse riigist lahkuma, ta ei nõustu. Pachmanile ja dramaturg Pavel Kohoutile püütakse määrida kaela süüd tudeng Jan Palachi hukkumises. Palach süütas end põlema protestiks nõukogude okupatsiooniga seotud demokratiseerumise mahasurumise ja rahva demoraliseerimise vastu 1969. a jaanuaris. Üks ajaleht oli väitnud, et ta on teinud seda Pachmani ja Kohouti juhtnööride alusel ja et veenjad olevat Palachile öelnud, et vedelik, mida ta peab endale peale valama tekitab nn külma tuld, mis tegelikult ei põleta. Pachman ja Kohout üritavad kaevata paskvilli avaldanud ajalehte kohtusse. Pachman keeldub oma vangishoidjatega igasugusest suhtlemisest ja kuulutab välja näljastreigi, teda hakatakse vägisi söötma. 1969. a jõulupühade ajal muutub olukord eriti dramaatiliseks, Pachman on poolteadvuseta, vaheldumisi sellega märatsushood. Ta abikaasat hoiatatakse, et mees ei pruugi aasta lõppu üle elada. Mis täpselt juhtub, polegi lõpuni selge. Igal juhul saab ta tõsiselt vastu oma vanglanari nurka vigastada. Selle kohta liigub eri versioone ja ka Pachman ise on seda mõneti erinevalt valgustanud. Et kommunistide käsilased püüdsid teda vastu nari surnuks tagudes või kusagilt alla visates tappa. Või et ta üritas meeleheites ise oma elu lõpetada. Või olid traumad rabelemise tagajärg teda ahistavate vangivalvuritega. Ja kui täpselt afektiseisundis olnud mees suudab toimunut üldse taastada. Resultaat oleks võinud igal juhul osutuda fataalseks, peale pea oli saanud kannatada ka selgroog. Võimud olid parajalt ehmatanud. Pachman oli rahvusvaheliselt tuntud figuur, tema surm vanglas võinuks kujuneda ajendiks uutele rahutustele ja pikaajaliseks kuumaks teemaks rahvusvahelises pressis. Teiste sõnadega, takistada „normaliseerimist“ Tšehhoslovakkias. Pachman paigutatakse haiglasse, mõistetakse talle kiirkorras küll kaks aastat vangistust, õhus on olnud palju pikemaid tähtaegu, siis aga, põhjendades seda mehe tervise raske seisundiga, vabastatakse ta 1970. aastal vanglast. Pachman aga ei taltu, natuke kosununa jätkab ta režiimivastast tegutsemist. Jaanuaris 1972 vangistatakse ta uuesti [9]. 1972. a novembris lõpeb asi siiski tema väljasaatmisega Tšehhoslovakkiast Saksa LVsse. Või nagu on väljendatud: leiab ta end ühel momendil istumas koos oma naise ja kassiga teisel pool riigipiiri. Saksamaal saab ta endale elatamisallika ühe kohaliku maleklubi juhendamises, jätkab aga muidugi ka oma poliitilist tegevust.

Pärast Saksamaale saabumist üritab Pachman jätkata korraga mõlemal, nii poliitika− kui ka malerindel. Uuesti rahvusvahelisse maleellu sisenemisega on aga raskusi. Nõukogude Liit boikoteerib kõiki turniire, kuhu Pachman mängima kutsutakse ja sunnib ka oma satelliitriike sama tegema. Kaotada Pachmani osavõtu pärast võimalus kaasata Ida-Euroopa tugevaid mängijaid, seda turniirikorraldajad reeglina ei taha. Pachman mängib mõnel väikesel nurgatagusel turniiril, tõsisemaks turniiriks on esialgu vaid Netanya 1973, Iisraelis. Iisrael sel perioodil kommunistliku leeri maadega niikuinii tegemist ei tee. Turniirilt 3.−4. koha jagamine, esikoht nooremale tšehhi emigrandile Kavalekile, teiseks tuleb Reshevsky [10]. Korraliku tulemuse saab Pachman kirja 1975. a Saksa LV lahtistel meistrivõistlustel Mannheimis, kus ta jääb turniirivõitjast, USAs elavast, aga oma sünnimaad Austraaliat esindavast Walter Browne'ist maha vaid poole punkti võrra ja tuleb teiseks. Sel 1975. aastal on Pachman saanud ka Saksa kodakondsuse, see võimaldab tal aasta lõpul osaleda ka FIDE tsooniturniiril Barcelonas, kus tal õnnestub kolmanda kohaga NSV Liidu emigrandi Sosonko ja hispaanlase del Corrali järel saada ka tsoonidevahelise turniiri pääse [11]. Manila tsoonidevaheline turniir 1976 on Pachmanile küll moraalseks rahulduseks, nüüd need kommunistlikud riigid lihtsalt peavad laskma oma maletajaid temaga mängida, kui ei taha kaotada šansse tiitlipretendentide hulka jõuda. Maleliselt läheb see turniir aga tal aia taha, ta jääb jagama viimast kohta. Turniiri võidab noor brasiillane Mecking.

Puhuvad külma sõja tuuled. Maleolümpial Iisraelis (Haifa 1976) ei osale kommunistlikud maad ega enamik arengumaid. Pachman mängib suhteliselt edukalt Saksamaa teist lauda, esimesel on Wolfgang Unzicker. Laua esikoha pärast võistlemise šansse tal siiski ei teki, siin võimutseb kindlalt Hollandit esindav endine NSV Liidu mängija Sosonko.

Küllalt hea maleaasta on Pachmanile 1977. Ta tuleb Saksa LV meistriks, tõsi teisi Saksa tugevamaid seekord kaasa ei tee. Ta osaleb ühel vähestest ilma NSV Liidu ja tolle liitlasmaade maletajate osalemiseta toimuval tugeval rahvusvahelisel turniiril, mis toimub Genfis ja jagab seal 14 osaleja hulgas 5.−6. kohta. Võidab Larsen Ulf Anderssoni ees. Pachmani tulemus pole laita, temast tahapoole jäävad sellised nimed, nagu Ivkov, Robert Byrne, Timman ja Olafsson.

Aasta naelaks on Pachmani jaoks Euroopa meeskondlikud meistrivõistlused, mis seekord toimuvad Moskvas. Võiks arvata, et Moskva on viimane koht, kuhu dissident minna tahaks ja Pachman on ka viimane inimene, keda Moskvas näha tahetakse, aga võta näpust. Pachman otsustab sõita just selle pärast, et teda Moskvas vihatakse. Ja katsugu nad teda kui Saksa LV kodanikku ja Saksa meeskonna liiget mitte vastu võtta, tuleks rahvusvaheline skandaal. „Lähen ja olen neil nagu kont kurgus,“ otsustab ta. Et Moskvas ka piisavalt punkte saada laseb ta paigutada end Saksa LV 5. lauale. Sõjakavalus õigustab, Pachman jagab oma laual koos Juri Balašoviga 1.-2. kohta ja Nõukogude Liidu esindajad peavad virila näoga laskma talle autasustamisel lauavõitja medali kaela panna.

Sellega aga hakkab Pachmani tõsisem malekarjäär ka otsa saama. Ainsana tuleks märkida veel vast Saksa LV lahtisi, st teiste riikide kutsutud esindajate osavõtul peetavaid meistrivõistlusi Münchenis 1979. aastal. Ennäe imet, seekord osalevad, ja seda Pachmani kaasamängimisele vaatamata, seal ka NSV Liidu maletajad. Võib arvata, et sellele imele aitasid kaasa ka lähenevad Moskva suveolümpiamängud. Nüüd oli Moskval vaja näidata, et ta oskab sporti ja poliitikat lahus hoida. Turniiril käib esikoha pärast äge võitlus, lõpus jagavad seda lausa neli maletajat: Spasski, Balašov, Andersson ja Hübner. Pachman jagab 5.-6. kohta, aga seda lausa maailmameister Karpoviga endaga. Võib arvata, et Karpov eelistaks küll ükskõik millist muud naabrust. Tundub aga, et kui Pachmanit maletajana nüüd enam ei boikotita, hakkab male tema jaoks poliitika, sh ka Saksamaa sisepoliitikas osalemise kõrval selgelt tahaplaanile jääma. Ta mängimine jääb harvaks ja piirdub valdavalt teisejärguliste turniiride, sh erinevate open'itega.

Pachmani edasist poliitilist tegevust on küllalt põhjalikult ja atraktiivses vormis kirjeldanud tema kaks kolleegi, mõlemad idaleeri emigrandid, Genna Sosonko ja Ljubomir Kavalek. Mõlemad nad on võrreldes Pachmaniga juba noorema, vähemideologiseeritud ja enam skeptilise põlvkonna esindajad, võib-olla ka seetõttu on neil teatud raskusi Ludek Pachmani kirgliku natuuri mõistmisel. Kui uskuda nende kirjeldusi, siis kaotab Pachmani poliitiline rähklemine pärast väljasaatmist samm-sammult tõsiseltvõetavust ja muutub pigem naeruväärseks.

Mis siis ikkagi juhtub? Saksamaal toimub Pachmani poliitilises maailmavaates tugev nihe paremale. Kui esimestes intervjuudes pärast Saksamaale väljasaatmist oli ta ennast kirjeldanud kui kommunismi eitavat sotsialisti, siis varsti muutub ta paduparempoolseks, liitub Franz Josef Straussi Kristlik-Sotsiaalse Liiduga ja olevat lugenud ka selle esimehele moraali, et see olevat liiga pehme. Pachman muutub süvausklikuks inimeseks ja liitub katoliku kirikuga. Sellest aga ei piisa. Pachman hakkab osalema Saksa paremradikaalse rühmituse Konservatiivne Aktsioon lärmakates poliitilistes ettevõtmistes, esineb miitingutel kõnelejana Saksa vasakpoolsete noorsooliikumiste vastu ja kirjutab vastavasisulisi filipikaid, üheks lähemaks kaasvõitlejaks selles tegevuses muide 1990ndate aastate algul Läti poliitikasse sekkunud ja ja Läti presidendiks kandideerinud skandaalne Joachim Siegerist. Jah, ta ei ole vasakpoolsetele kerge vaidluspartner selles mõttes, et endise marksismi-leninismi õppejõuna valdab ta ülimalt hästi selle ideoloogia klassikute tsitaatidega vehklemise kunsti ja üritab nuhelda oma vastaseid nende endi väitlusväljal, väga paljude jaoks on aga taoline vehklemine tervikuna üks suur mõttetus. Pachman on väga must-valge, dogmaatiline ja moraliseeriv ja eriti nooremale publikule see peale ei lähe. Nagu kirjutab Sosonko: ükskõik mida Pachman räägib, siis on see ainumas tõde, ta ei luba ühelgi teemal kahtlusevarjugi. Ju see oli tal samamoodi ka 40ndate aastate lõpul, kui ta noorkommunist oli, arvab Sosonko. Lihtsalt mees on leidnud uue usutunnistuse, millele jäägitult pühenduda, stiil on aga vana.

Pachman hakkab oma propagandaga ära tüütama ka maletajaid. Alailma on tal hambus hollandlane Jan Donner, kelle maailmvaade on küll vasakpoolne, aga kes oli olnud kogu aeg väga kriitiline Nõukogude Liidu suhtes. Nüüd on huvitab Pachmanit seoses Donneriga ikka ainult see, millal too kavatseb minna Kuubale Castro juurde suhkruroogu lõikama. Tegelikult oli ju nimelt just Pachman omal ajal tõesti nii Castro [12] kui Che Guevara sinasõber. Aga ta tegeleb ka selliste maletajatest kolleegide poliitilise kasvatamisega, kel pole kunagi, vähemalt enda teada mingeid kommunismikanti sümpaatiaid olnud. Üks neist, ameeriklane Anthony Saidy, pidi isegi avalikult ajakirjanduses sõna võtma ja nõudma, et Pachman lõpetaks ausate inimeste kallal oma kommunismijuttudega norimise.

Emigratsioonis muutub Pachman kaunis riiakaks. Ta olevat suutnud peaaegu kõigi teda abistanud inimestega (Max Euwe, vend Vladimir Pachman, teda Saksamaal oma elu sisse seada aidanud inimesed) raksu minna. Nii tema poolt antavad hinnangud inimestele kui temapoolne mingite sündmuste interpreteerimine olevat kõikunud väga laias kaares. Kui ta Praha kevade aegsete memuaaride raamatu, selle esialgne pealkiri kõlas „Kuidas see oli“ käsikirja näidati ühele teisele tšehhi emigrandile, siis olevat see ohanud ja öelnud, et kui Pachmani raamat ilmub sellise peakirja all, siis on tema sunnitud panema oma memuaaride pealkirjaks „Kuidas see tegelikult oli“.

Kui Tšehhoslovakkias toimus 1989. a nn Sametrevolutsioon, sai Pachman sinna triumfeerides tagasi pöörduda. Omaaegsed kaasdissidentidest sõbrad, kes ta iseloomu tundsid, soovitasid talle targu: Sa oled oma töö teinud. Sul oli õigus, lase nüüd ennast kiita, naudi elu ja mängi malet! Pachman tegi aga täpselt vastupidist, ta üritas uuesti pea ees poliitikasse sukelduda. Välja sest midagi ei tulnud, tema asutatud väike kristlik partei põrus valimistel. Mida riigisotsialismist väljunud maaga reaalsuses ette võtta, selle kohta ta parteil suurt midagi öelda polnud. Ja kui Pachman oli oma valimiskampaania üheks hobuseks võtnud vajaduse nõuda Ukrainalt, sel ajal veel isegi Nõukogude Liidult, tagasi peale II maailmasõda äravõetud ja 1920ndatel ja 30ndatel aastatel Tšehhoslovakkia koosseisus olnud Taga-Karpaatia alad, siis oli raske leida ka poliitilisi liitlasi. Ukrainlastega norima hakkamise vastu ei tuntud huvi.

Tšehhi Vabariigiga Pachmani suhted aegade jooksul kord halvenesid, siis jälle natuke paranesid. Ta elas kord kodumaal, kord selle lähedases Saksa piirilinnas Passaus. Ta oli väga mobiilne, jõudis mingitel perioodidel mängida korraga kaasa male klubiturniiridel mõlemal pool piiri, kui tuli tuju üritas kaasa rääkida mõlema riigi poliitikas. Korra vihastas ta Tšehhi riigi peale nii tõsiselt, et teatas, et Tšehhi riik on teda reetnud ja ta katkestab selle maaga üldse kõik suhted. Siia ooperisse kuulub ka perekonnanime muutmine Pachmanist saksapärasemaks Pachmanniks. Päriselt see boikott siiski ei teostunud. Ehkki Ludek Pachman(n) suri 2003. aastal tõesti Saksamaal Passaus, oli ta viimasel eluperioodil oma kodumaaga küllalt tihedalt kontaktis. Elu lõpuaastatel oli ta iseloom muutunud pehmemaks, tolle perioodi tuttavad mäletavad teda lahket ja abivalmis vanahärrat.

Paul Kerese vastu on Pachman mänginud kokku kümme võistluspartiid, neist esimese 1943. ja viimase 1967. aastal. Keres oli Pachmanile raske vastane, kümnest partiist suutis Pachman viigistada neli, kuues pidi vastu võtma kaotuse. Kerese Valitud partiides (parimad partiid aastani 1958) Pachmani vastu mängitud partiisid ei leidu, küll aga sisaldab H. Postma poolt koostatud ja Kerese hilisperioodi loominguparemikku sisaldav raamat Paul Keres Ausgewählte Partien 1958-1975 tema kaks võidumängu Pachmani vastu, Bledis 1961 ja Moskvas 1967. Neustadti poolt Moskvas 1983. a ja Suetini poolt 1987. a Ida−Saksamaal väljaantud Keresele pühendatud raamatutes Pachmani nimi puudub. Võib ka eeldada, et Pachman oli otsustatud Moskva poolt lihtsalt surnuks vaikida. Tema nime meeldetuletamine, kasvõi seoses tema poolt kaotatud malepartiidega, oli lihtsalt ebasoovitav.

Paremad tulemused.

Partiisid:

Pachman − Foltys, Praha 1943

Pachman − Holmov, Moskva 1947

Pachman − Szabo, Hilversum 1947

Pachman − Donner, Rotterdam 1955

Pachman − Keres, Viin 1957

Pachman − Keres, Bled 1961

Keres − Pachman, Moskva 1967

[1] Ühe allika järgi oli tegu olnud protesti väljendava käitumisega kinoseansile eelnenud sakslasi ülistava ringvaate ajal (vilistamine, jalgade trampimine või midagi taolist).

[2] Mõlemad nimetatud hoidusid sõja ajal Saksamaal korraldatud turniiridest, küll oli Euwe mänginud 1941. a Tšehhimaal Karlovy Varys (Karlsbadis) matši Bogoljuboviga.

[3] Umbes taolise küsimusega oli noor pahaaimamatu Pachman pöördunud ka turniiril mängiva kohaliku Praha maletaja Max Dietze poole, kes oli vastanud rahulikult, et jah, ega siin enam pikka pidamist ole. Pärast selgus, et tegemist oli rahvuselt sakslasega, ta heast tšehhi keelest ei olnud saanud seda välja lugeda, tagatipuks töötanud ta veel Praha gestaapos. Midagi hullu see avameelne küsimus kaasa ei toonud, ju siis mees oma ametikohale vaatamata hingelt nats ei olnud. Pärast selgus, et ta oli püüdnud mitmes situatsioonis isegi gestaapo kätte sattunud tšehhe päästa. Hiljem, kui venelased Prahasse jõudsid, kostsid tšehhi maletajad, nende hulgas leidus mitmed kommuniste, jällegi Dietze eest, et venelased ta lahti laseksid.

[4] Madis Kõiv on toonud Opocensky episoodilise tegelaskujuna sisse oma Paul ja Harald Keresest rääkivasse näidendisse "Keskmängustrateegia".

[5] O'Kelly hiljem loobus tsoonidevahelisel turniiril mängimisest.

[6] Viinis Ungari meeskond puudus, tõenäoliselt oli see seotud mingil viisil sealsete poliitiliste sündmustega ja seetõttu sai Tšehhoslovakkia meeskond panna pronksmedali oma taskusse.

[7] Üldkokkuvõttes võitis Pachman 7 Tšehhoslovakkia meistritiitlit, Filip 3. Filip oli aga Pachmanist edukam MM sarjas edasijõudmiste poolest (mängis kaks korda tiitlipretendentide turniiridel).

[8] Kortšnoi oli kartnud, et Keres peab teda kohtumise ülesandjaks. Vaevalt et Keresel selline kahtlus üldse oli ja kui, siis ainult esialgu. Mõne aasta pärast, kui neil see jutuks tuli, kinnitas ta Kortšnoile, et ei pea teda keelekandjaks ja teab, kust info lekkis. Selle jutuajamise momendiks oli Kereseni jõudnud vahendatud teade Pachmanilt, et kohtumisest ja seal räägitust oli (ülekuulamisel?) julgeolekumeestele rääkinud endine legendaarne Tšehhoslovakkia sportlane, jooksukuulsus Emil Zatopek, kes ka kohtumisel osales. See versioon on esitatud ka Kortšnoi memuaarides. See süüdistus ei pruugi aga olla õige, hilisemad allikad lähtuvad sellest, et kohtumisruumis olid "lutikad" ja jutuajamine lindistati.

[9] Mõnede allikate järgi on ta sel perioodil vangis olnud kolmel korral.

[10] Näide tolleaegsest poliitilise võitluse arsenalist. Nõukogude press hakkab pärast seda turniiri levitama kumu, et Pachman olevat tegelikult juut. See selgitavat, miks ta Nõukogude Liitu nii halvasti suhtub, mis sionistilt tahta.

[11] Barcelona tsooniturniiriga seoses on palju segadust. Nimelt mitmete Ida-Euroopa riikide maletajad ja üks rootslane loobusid seal kaasa mängimast, mistõttu turniir kujunes kaunis alamõõduliseks. Loobumise põhjusena on toodud see, et frankistlikud võimud oli parajasti mõistnud surma mõned politseiniku tapmises süüdistatud režiimivastased. Samas on avaldatud ka arvamust, et idabloki valitsuste otsuse taga oma mängijate osavõtu keelamiseks võis olla pigem soov kiusata kahte idabloki emigranti, Pachmanit ja Sosonkot. Teemaks oli nii Barcelona turniiri kui liiga nõrga tulemuste tühistamine, kui ka see, et edasi saaks sealt mitte kolm vaid ainult kaks võitjat. Mingil põhjusel lõppesid need kuluaarivõitlused siiski Pachmanile soodsal viisil.

[12] Fidel Castro peale oli ta küll vimma kandnud selle pärast, et too oli teda sundinud sundkorras sigarit suitsetama (argumendiga, et iga Kuuba sõber suitsetab sigarit).

Autorist:

TERK, Erik (sündinud 28. V 1952) on Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor. 1960ndate aastate lõpus kuulus Paul Kerese poolt juhendatavasse Tallinna tugevamate koolinoorte treeninggruppi. Hakkab käesolevas rubriigis avaldama maleajalooga seotud kirjutisi, sh ka mõningaid peatükke tema poolt koostatud ja sügisel ilmuvast Paul Kerese kolleegidest ja konkurentidest rääkivast raamatust „Mehed teisel pool malelauda“.

Najdorf, Miguel (1910 – 1997) Poolast pärit Argentina suurmeister, oli 20. sajandi üks säravamaid maletajaid. Ta oli pikka aega Ladina-Ameerika esimängija, kuulus 1940ndate aastate teisel ja 1950ndate esimesel poolel maailma absoluutsesse tippu. Kahekordne osaleja MM tiitlipretendentide turniiridel. Andnud olulise panuse mitmete avangusüsteemide nagu sitsiilia kaitse ja vanaindia kaitse edasiarendamisse.

Chessmetricsi reitingult kuulus Najdorf maailma kümne tugevama hulka aastatel 1942 – 1955 (lühemate vaheaegadega), 1940ndatel aastatel kuulus ta mitmel korral ka kolme kõrgeima reitinguga maletaja hulka. Maailma 25 tugevama hulgas oli ta enam-vähem pidevalt peaaegu 35 aasta jooksul: 1936 aastast 1970 aastani, väikese vahega vaid oma Poolas elamise lõpuperioodil. 50 tugevama hulgas oli ta 40 aasta jooksul: 1935 – 1975. Seda võib pidada üheks kõige pikemaks karjääriks tippmales maailmas, midagi taolist on ta kaasaegsetest vastu panna vaid Smõslovil, Keresel, Botvinnikul ja Reshevskyl. Saavutas häid tulemusi tippturniiridel hiljemgi, üle 60 aasta vanusena saavutatud tulemustelt ületab teda vaid Smõslov ja juba nooremast generatsioonist Kortšnoi.

Miguel Najdorf on öelnud ühes oma intervjuus, et ta on sündinud kaks korda, esimest korda Poolas ja teist korda pärast emigreerumist oma teisele kodumaale Argentinasse. Poisslapsele, kes sündis 15. aprillil 1910 [1] tööstuskaupade müügiga tegeleva Gdalik Najdorfi perekonnas Grodzisk Mazowiewckis (midagi suure alevi või väikese linna vahepealset 30 km kaugusel Varssavist) ei pandud nimeks muidugi mitte Miguel vaid heebreapäraselt Mo(i)she Menahem. Jidiši kõnepruugis vastab Menahemile Mendel, igapäevases elus poissi tavaliselt nii kutsutigi. Poola riigi tekkega sai dokumentides kirjas olnud Mendel Najdorfist Mieczclaw (või Mieczyslaw) Najdorf. Mingite aastate pärast koliti ema kodukohast Grodziskist Varssavisse.

Informatsioon poisi nooruse kohta Poolas on küllalt vastuoluline ja lünklik, põhipõhjuseks järjepidevuse katkemine nii perekonna liinis kui Poola juudi kogukonna kui terviku saatuses Teise maailmasõja ajal. Vastukäivat informatsiooni on nii perekonna jõukuse, Varssavisse ümberkolimise täpsema aja, poisi kooliskäimise kui koolijärgse tegevuse kohta. Maletaja elulugu kirjeldavad allikad baseeruvad valdavalt Najdorfi enda väidetele, need eri aegade intervjuudest pärit vastused ei lange aga tihti kokku ei omavahel ega tegelikkusega. Selle kohta, millal poiss malet mängima õppis, ringlevad kirjanduses kolm täiesti erinevat versiooni: a) väga varakult (mis see iganes peaks tähendama); b) 9-aastaselt; c) 12-aastaselt. Mängu olevat poisile õpetanud Varssavi Filharmoonias viiulimängijana töötav isa sõber ajaviitena, kui ta vahel külla saabudes pidi poisi isa ootama. Teismelisena olevat igal juhul poisi lemmikajaviiteks kujunenud Varssavi erinevates kohvikutes  „hängimas“ ja malet mängimas käia, võib eeldada, et raha peale. Ema polevat sellesse üldse hästi suhtunud, oleks eelistanud, et poiss pigem koolitükkidega tegeleks. Peres olevat sel teemal olnud suuri klaarimisi.

Kooliharidust sai poiss Poola prestiiźikamate õppeasutuste hulka kuuluvas Staszici Gümnaasiumis Varssavis. Selles, kui kaugele ta haridustee ulatus, on samuti olnud segadust. Ta on kunagi ise väitnud, et ta omandas Varssavis õppides matemaatikaõpetaja kutse. Hilisemas eas on ta tunnistanud, et kolmeaastast kolledžikursust ta küll alustas, aga see jäi tal lõpetamata kuna male ja äri huvitasid enam. Seda, mis laadi äriga ta Varssavis tegeles pole Najdorf kommenteerinud, on pakutud, et ju oli perekonnaettevõttes osanik. Küllalt noorelt ta ka abiellus [2].

Maletajana Poolas

Kohvikumängijast tõsisemaks turniirimaletajaks ümberkujunemine algas noormehel kahekümnendate aastate lõpus ja see käis aegamööda. 1928. aastast varasemaid turniiritulemusi pole maleajaloolased ta kohta välja kaevanud. Esimeseks märkimisväärseks saavutuseks on teine koht Varssavi meistrivõistlustel 1932. a. Küll on aga juba varasemast perioodist teada mõningaid kaelamurdvaid rünnakupartiisid, neist kõige enam tuntud on partii Glicksberg – Najdorf, 1928 (?), milles Najdorfil õnnestub vastase kuninga matistamiseks ohverdada pool lauatäit nuppe. Seda partiid on nimetatud ka „Poola surematuks“. Nagu paljude muude Najdorfi puudutavate seikade kohta, on ka selle hiljem publitseeritud partii ümber palju segast. Vaidlustatud on nii partii mängimise aeg, koht kui isegi Najdorfi vastase nimi. Mis iseenesest ei sega malesõpru tänaseni selle partii kahingute efektsust nautimast. Najdorfi edasiliikumisel malelise arengu teel 1920ndate aastate lõpul 1930ndate algul olevat palju abi olnud David Przepiorkast, Varssavi juudi ärimehest maleentusiastist ja Poola maleelu põhilisest metseenist, kes oli ka 1920ndatel aastatel ise tugev rahvusvahelise klassiga mängija [3].

Hüpe Najdorfi tulemustes seostub 1935. aastaga, siis sai ta küll juba 25-aastaseks. Võib arvata, et stiimuliks oli lähenev Varssavi maleolümpia ja võimalus pääseda mängima Poola koondisesse. Poola oli varasemal perioodil omandanud maleolümpiatelt juba täiskomplekti medaleid, nii kulla, hõbeda kui pronksi. 1935. a Poola meistrivõistlustel jagas Najdorf Tartakoveri järel 2.-3. kohta. Akiba Rubinstein oli selleks ajaks vaimse tervise pärast malest eemaldunud, Poola esimaletaks oli küll põhiliselt Pariisis elav Tartakover, kõige kindlamateks kandidaatideks järgmistele laudadele olid Paulin Frydman ja Najdorf.

Enne 1935. aasta Varssavi olümpiat mängib Najdorf Tartakoveriga lühikese treeningmatši ja üllatuslikult võidab selle [4]. Tartakoveri positsiooni riigi esimängijana see treeningmatš siiski ei kõiguta. Küll tuleb märkida Tartakoveri edaspidist olulist rolli Najdorfi kui maletaja väljakujunemisel, seda nii mängustiili osas kui võib-olla veel enam üldse innustajana. Najdorf on oma intervjuudes otsesõnu rõhutanud, et peab end Tartakoveri õpilaseks.

Varssavi olümpial mängib Najdorf Poola koondises kolmandat lauda, ja saavutab seal viienda koha, Poola meeskond saab pronksmedali. Tulemus polnud paha, Varssavi olümpia uute tähtede kategooriasse see Najdorfit siiski ei tõstnud. Poola koondise teist lauda mänginud Frydman oli oluliselt edukam ja isegi tema jäi mitmete teiste säravamate varju.

Järgmiste aastate tulemused olid kõikuvad. Saavutustest saab esile tuua esikoha jagamise väliskülaliste osavõtul peetud Ungari meistrivõistlustel 1936. a Lajos Steineriga ja esikoha 1937. a Jugoslaavias Rogaska Slatinas Pirci, Foltysi ja sakslase Sämischi ees. Oli aga ka kehvemaid tulemusi: Lodzis 1938 ja Margates 1939 kevadel jäi ta tabeli teisele poole, võitjateks vastavalt Vasja Pirc ja Keres (Capablanca ja Flohri ees). Tulemuste kõikumist saab täheldada ka maleolümpiate osas. 1936. a korraldasid sakslased paralleelselt Müncheni olümpiamängudega Münchenis ka nn mitteametliku maleolümpia. Esialgu kavatses Poola suures osas juutidest koosnev maleesindus seda boikoteerida. Siis aga otsustati siiski osaleda, võimalus sakslastele nende omas kodus ära teha tundus ilmselt liiga ahvatlevana. Tõsi, Tartakover osalema ei nõustunud, tema asemel mängis esimest lauda Frydman. Najdorf mängis Münchenis hästi, ta võitis L. Steineri ees teise laua. Poola pidi loovutama esikoha küll Ungarile, aga tuli teiseks ja edestas Saksamaad [5]. 1938. a maleolümpial Stockholmis oli Najdorfi tulemus aga nõrgem. Mängides Poola meeskonnas Tartakoveri järel teist lauda saavutas ta vaid 8. koha. Laua võitis võimsalt ameeriklane Fine. Poola meeskonna koosseisus sai Najdorf Stockholmist pronksmedali.

Argentinasse

29. juulil 1939 a astus Najdorf Antverpenis auriku „Piriapolis“ pardale, et sõita Buenos Aireses toimuvale maleolümpiale. Siis oli ta males pigem keskmik kui tipp. Jah, ta oli mitte ainult Poola aga ka Kesk-Euroopa ulatuses juba tuntud mängija, resultaatidelt jäi aga siiski märgatavalt maha tervest reast samast regioonist pärit maletajatest, nagu Szabo, L. Steiner, Pirc, Eliskases, Flohr ja Lilienthal. Ehkki ta pandi mängima Poola meeskonnas teisele lauale, Tartakoveri järele, oli ka arvamusi, et sellega on ta meeskonnakaaslasele Paulin Frydmanile liiga tehtud. Mõne aasta pärast polnud küsimust selle kohta, kes neist tugevam on enam mõtet esitada, Najdorf oli oma tulemustelt kõigist eelnimetatutest selgelt ette tõmmanud.

Buenos Airese maleolümpial 1939, mis pidi dramaatiliste poliitiliste sündmuste tõttu peaaegu katkema, kuna maleolümpia ajal, 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale, aga mis suudeti läbi häda siiski lõpule viia, sai Najdorf teisel laual 12 võitu 4 viigi ja 2 kaotuse juures. See andis talle oma laual esikoha jagamise. Poola tegi metsiku lõpuspurdi, et püüda kinni ühtlase koosseisuga väga hästi mänginud agressorriigi Saksamaa meeskonda, natuke jäi neil kuldmedalist siiski puudu. Esimene Saksamaa, teine Poola, kolmas Eesti. Eesti vastu mängides võitis Najdorf Ilmar Raua, kes oli küll meie kolmanda laua mängija, kuid oli pandud selles matšis asendama kehvas vormis olnud Paul Schmidti.

Vahetult pärast maleolümpiat, 1939. a oktoobris osalesid nii Najdorf kui Keres Buenos Aireses toimunud individuaalturniiril. Võib arvata, et ainult malemängule keskenduda polnud vist Euroopast pärinevatel osalejatel võimalik. Turniiri ajal elasid Keres ja Najdorf ühes hotellitoas, õhtuti-ööseti olevat nad kolmekesi koos rootslase Stahlbergiga uidanud ringi mööda Buenos Airese tänavaid ja arutanud murelikult omavahel isiklikke eksistentsiaalseid plaane, kes mida kavatseb puhkenud maailmasõja tingimustes ette võtta. Lõppotsused on teada, Keres pöördus tagasi koju, Najdorf ja Stahlberg mitte. Päris koju tagasi minna oli Najdorfil nüüd juba ka võimatu. Varssavi, kuhu oli jäänud ta pere, oli septembri keskel sisse piiratud. 1.oktoobril sisenesid sinna Saksa väed ja natuke enam kui nädal pärast seda alistusid ka viimased sakslastele vastu pannud sõjaväeosad Poolas. Tee perekonna juurde oli Najdorfil kui juudil sellega ära lõigatud.

Turniiril mängis kodumaa kaotanud Najdorf aga hästi, ta jagas Keresega esikohta. Kolmandat kohta jagasid Stahlberg ja Palestiina esimängija, samuti nagu Najdorfgi Poolast pärinev Czerniak.

Del Grandeks saamine

Kui inimesena kaotas Najdorf alanud traagilistes sündmustes nii kodumaa kui perekonna, siis maletajana tal uue keskkonnaga vedas. Paremat kohta, kus neil aastatel malet mängida ja sel alal edasi liikuda kui Argentina oleks olnud vist üldse raske leida. Maailmas käis sõda ja paljude tugevate mängijate võimalused võistlusmalega tegelda olid vähemalt mingiks ajaks või mingis ulatuses takistatud, Lõuna-Ameerikas mitte. Hiljutilõppenud olümpia oli huvi male vastu Argentinas suurendanud, seal oli hulk maleklubisid, simultaanidele tuli massiliselt osavõtjaid. Toimus ka turniire, konkurents neil oli parajalt tihe. Lisaks kohalikele mängijatele oli kohale jäänud ka paras hulk eurooplasi, kes ei saanud või ei soovinud sõja rüppe langenud Euroopasse tagasi minna, vähemalt osal neist oli võimalik end aktiivse tegutsemise korral malega elatada [6]. Argentinast kujunes immigrantide ja kohalike mängijate sümbioosis sõjaaegsel ja sõjajärgsel perioodil üks maailma juhtivaid malemaid.

Uues keskkonnas läheb mäng Najdorfil kuidagi eriti hästi käima. Ta malekarjääris algab hoogne ja katkematu tõus, mis viis ta sõja lõpuaastatel selgelt maailma esikümnesse, Chessmetricsi reitingute järgi arvestades 1944. aastaks isegi selle esimesse poolde. Kuni aastateni 1946-47 tal tagasilööke praktiliselt polnudki, juba teiseks jäämine mõnel turniiril oli paras pettumus.

Turniiridest olid kõige tugevamateks igal aastal mereäärses Mar del Platas korraldatavad turniirid, millest Najdorf kõigist osa võttis, lisaks oli mõningaid turniire ka Argentina teistes linnades ja naaberriikides [7]. Esimesel Mar del Plata turniiril, millest Najdorf osa võtab, 1941. aastal, jääb ta Stahlbergi järel teiseks edestades olümpial Saksamaa esilauda mänginud Eliskasest. 1942. a tuleb ta aga juba võitjaks edestades 2.-3. kohta jaganud Stahlbergi ja Pilnikut. 1943. a tuleb Mar del Platast teine koht Stahlbergi järel. 1944. a jagab ta seal esikohta Pilnikuga Micheli, Guimardi ja Stahlbergi ees. 1945. a tuleb puhas esikoht Stahlbergi ees. Muudest turniiridest on märkimisväärsed La Plata [8] 1944, kus Najdorfil õnnestub jälle edestada Stahlbergi (kolmas on argentiinlane Julio Bolbochan) ja Buenos Aires 1945, jällegi esikoht, 2.-3. kohta jagavad kohalik mängija Guimard ja Stahlberg.

Niipalju Argentinas turniire, et maletajad oleksid saanud ainuüksi neis osalemisega ära elada, siiski ka ei olnud. Elatise hankimiseks oli üheks võimaluseks simultaanide andmine ja Najdorf võtab selle tegevuse ette suurejooneliselt, püüdes lüüa üle teadaolevaid maailma tipptulemusi vastaste arvult nii pime- kui tavasimultaanides. 1941. a mängib ta pimesimultaani korraga 41 vastasega. Ta on väitnud, et lisaks enda proovilepanekule ja teenimisvõimalusele, oli ettevõtmise taga olnud ka lootus, et äkki jõuab teade sellest rekordist mingit pidi ka Poolasse, pere ja sugulased saavad vähemalt teada, et ta on elus. Väidetavalt oligi jõudnud, vaatamata kõigile ümberringi toimuvatele õudustele jätkus Varssavi getos ka oma maleelu ja kuidagi tilkus sinna läbi ka teiste maade malepressist tulnud teateid. 1943. a andis Najdorf tavasimultaani 202 laual, ka see tulemus pretendeeris mitteametlikule maailmarekordile. Pimesimultaanis viis ta 1947. a Sao Paulos Brasiilias oma rekordi isegi 45 vastasele. Mäng kestis ilma ühegi vaheajata 23 tundi ja 25 minutit, Najdorf võitis 39 partiid 4 viigi ja 2 kaotuse juures. Edasi samas suunas jätkata oleks tähendanud küll oma tervise tõsisesse ohtu panemist.

Malemängu kõrval hakkas Najdorf Argentinas ka äriga tegelema. Tema sellealase võimekuse ja saavutuste kohta võib kergemakaalulises maleajakirjanduses lugeda lausa legende. Ta olevat Argentinasse jõudes seal kindlustusfirma asutanud, see olevat ta pururikkaks teinud, varsti kuulunud talle Buenos Aireses juba hulk pilvelõhkujaid jne. Päris niimoodi see kõik nüüd olla ei saanud, juba kindlustusala reeglid ei võimalda, et saja dollariga riiki saabunud võõramaalane, aga umbes nii palju Najdorfil ta enda jutu järgi olevat taskus olnud, taolise äri püsti paneb. Tuli alustada ikka lihtsamast vahendusärist ja siin oli Najdorfil palju abi kohalikust maletajast Carlos Guimardist, kellega ta oli sõbrunenud. Guimardil oli ajakirjanikuna ja üldse paremas ja jõukamas seltskonnas ringiliikuva inimesena lai kontaktidevõrk ja seda nad kahekesi äriajamiseks kasutama hakkasid, Najdorf sealjuures aktiivsema poolena. Alates 1949. aastast hakkasid nad esindama Argentinas ühte USA kindlustusfirmat, see töö olevat võimaldanud kahel sõbral Argentinas firma rahade eest ringi tuuritades päris hästi ka leivateenimisametit ja hobi, malemängu ühendada. Palgatöö lõppes ühel momendil kindlustusäri väljaostmisega jänkide käest ja nüüd juba kahele maletajale kuuluva iseseisva firma edukalt töölepanekuga. Mõne aja pärast sai kahemeheettevõttest vaid Najdorfi oma. Kurjad keeled räägivad, nagu oleks ta oma sõbra ettevõtmisest mingil viisil kõrvale puksinud. Kui see ka nii oli, siis pikka tüli sellest ei tekkinud, vähemalt vanemas eas polnud Najdorfi ja Guimardi suhetes küll mingeid pilvi tunda olnud [9]. Ju see kindlustusäri siis ikka mõlemad rikkaks tegi, on arvatud.

Ka pilvelõhkujate osas oli tegelikkus juttudest natuke tagasihoidlikum. Tõtt on jutus niipalju, et Najdorfi firma asus ühes Buenos Airese pilvelõhkujas ja omas seal paari korrust. Tegemist oli aga tõesti eduka kindlustus- ja investeerimisfirmaga, kus selle hiilgeajal töötas üle kahesaja inimese. Najdorf olevat jaotanud oma aega firma juhtimise ja välkmale mängimise vahel, ilma hommikuse „välguta“ polevat võimalik mõistust korralikult tööle saada, väitnud ta.

1944. aastal sai Najdorf Argentina kodakondsuse. Sellest ajast peale oli tema eesnimeks ametlikult Miguel, nii olid ta Argentina uued sõbrad teda kohe hüüdma hakanud. Nime, mis on ju saksa Michel`i ja eesti Mihkli paralleelvariant, oli ta väga kergelt omaks võtnud. Nimelt olid ta vanemad teda tema pikale eesnimede loendile vaatamata lapsepõlves hellitavalt ka Micheliks või Michelikeseks kutsunud. Ette rutates võib öelda, et Najdorfi oma kodakondsusesse võttes kindlustasid argentiinlased endale kaheksakordse riigi tšempioni (esimest korda 1949, viimast korda 1975. aastal) ja mis peamine, asendamatu osaleja riigi koondises maleolümpiatel.

Ladina-Ameerika mentaliteet sobib Najdorfile, ta tunneb siin end nagu kala vees ja oma sõbralikkuse, seltskondlikkuse ja ülekeeva energia tõttu meeldib ta kohalikele. Nii oma iseloomu kui ka eelkõige malelise tugevuse tõttu kujuneb hiljutisest sisserännanust Argentina maletajate liider, kohalik maleelu, kaasa arvatud Mar del Plata turniirid, hakkavadki üha enam tema ümber keerlema. See, et neil on nüüd oma maailmaklassi tasemega ja lisaks ka veel inimesena väga atraktiivne maleliider, Miguel Del Grande (Suur Miguel) aitab tugevalt kaasa male populaarsusele riigis. Kui USA maleveteran Eduard Lasker [10] külastab 1940ndate aastate lõpupoole Argentinat, siis, nagu ta kirjutab oma raamatus, on ta üllatusest peaaegu šokis. Buenos Airese kohvikud on maletajaid täis nii päeval, õhtul kui isegi öösel. Pealinnas on üle 60 maleklubi, neist mõned väga suured. Mar del Platas, suvituslinnas kuhu pealinlased sõidavad oma teenitud raha kasiinos maha mängima või muul viisil läbi lööma, korraldatud maleturniir on korraldatud ambitsioonikalt, linna väljapaistvaim hoone, kasiino, maletajate käsutuses - kaunid vaated merele, tugevad mängijad, palju publikut. Kõik see annab selgelt USA maleelule silmad ette. Läänepoolkera maletsenter on liikunud Argentinasse, on USA külaline sunnitud nentima.

1945. aastal saab don Miguel teada, et ta on kaotanud holokaustis kõik pereliikmed ja sugulased: naise, tütre, ema ja isa, kõik neli venda. Pääsenud pole keegi. Mõnes kirjatükist võib lugeda pärast sõda varemetes kodulinna külastanud mustas masenduses malemeistrist, kes avastab, et elus pole enam kedagi. Tõenäoliselt seda külaskäiku siiski ei toimunud. Najdorf viibib 1946. a küll Euroopas ja kaunis oma endise kodumaa lähistel, Tšehhimaal, kuid ilmselt mitte Poolas. Ühes intervjuus on ta väitnud, et talle polevat antud viisat. On aga avaldatud ka arvamust, et ta seda ei taotlenudki, asjade seis olevat juba enne teada olnud. Oli see nii või teisiti, elu tahtis elamist. Najdorf leidis endale Argentinas kaunis ruttu uue naise, perre sünnivad kolm tütart. Kui 1959. a külastab Argentinat noor malegeenius Bobby Fischer, siis peatub ta ka Najdorfi külalislahkes kodus, pressis levivad fotod, kus tulevane maailmameister, siis veel mitte nii inimpelglik kui hiljem, poseerib rõõmsalt Najdorfi teismeliste tütardega.

Najdorfi Lõuna-Ameerika turniiride tulemused olid küll head, kuid neil turniiridel tiirutas ikkagi suuresti üks ja sama seltskond. Malemaailma tunnustusele tõelise tippmängijana oli võimalik loota siiski vaid pärast oma tugevuse tõestamist mõnel turniiril, kus osalevad ka NSV Liidu, Kesk-Euroopa ja Põhja-Ameerika parimad. 1946. a siirdubki Najdorf sel eesmärgil Euroopa turneele. Tal on võimalik mängida turniiridel Prahas ja Gröningenis. Mõlemad olid mõeldud tugevakoosseisuliste võistlustena, FIDE on kuulutanud välja, et nende kaudu tahetakse selgitada osavõtjaid kavandatavale maailmameistri tiitlipretendentide turniirile [11] Prahas Treybali memoriaalil õnnestuski Najdorfil esimeseks tulla, ta võitis Trifunovici, Stoltzi, Gligorici ja Foltysi ees. Turniiri koosseis osutus siiski mõnevõrra nõrgemaks, kui esialgu eeldati. Gligoric, kes mõne aasta pärast tõusis maailma tippklassi, oli sel ajal veel praktiliselt tundmatu suurus. Teised Najdorfi konkurendid olid Prahas küll tuntud maletajad, kuid siiski mitte see päris eliit. Küll aga paistis eriliselt tugeva koosseisuga silma Hollandis Gröningenis toimunud Stauntoni mälestusturniir, kus osales ka rida NSV Liidu staarmängijaid. Esikohale pretendeerisid seal Botvinnik ja eksmaailmameister Euwe. Najdorf lasi endast ette ka Vassili Smõslovi ja jagas 4.-5. kohta tugeva ungarlase Szaboga. Omavahelises partiis turniiri viimases voorus õnnestus Najdorfil saada jagu Botvinnikust, see võit oleks äärepealt võtnud Botvinnikult turniirivõitja tiitli. Najdorf tekitas furuoori sellega, et juba enne mängu algust käis turniirisaalis ringi ja teatas kõigile, kes vastu juhtusid, et pange tähele, selle partii ma nüüd võidan.

1946. aastasse langes Najdorfil ka turniirivõit Barcelonas kanadalase Daniel Yanofsky [12] ees ja järjekordne võit Mar del Platas, seekord veenva eduga vana konkurendi Stahlbergi ees.

1947. a kevadel oli Najdorfil võimalik proovida Argentina pinnal kahel turniiril jõudu Max Euwega. Euwe ei olnud heas vormis ja jäi mõlemal korral esikolmikust välja. Esimesel turniiril Mar del Platas oli Najdorf Stahlbergi järel teine, seejärel Buenos Aireses tuli esimeseks.

MM-tsüklid

1947. a sügisel lepiti FIDE kongressil pärast küsimuse mitmekordset „solgutamist“ lõplikult kokku, et uus maailmameister selgitatakse tiitlipretendentide turniiril, kuhu otsustati lasta kuus osalejat. Najdorf jäi kuue hulgast napilt välja. Võidetud, aga hiljem „alamõõduliseks“ kuulutatud Praha turniiril ta ühtegi oma suurtest rivaalidest ei edestanud, kuna neist keegi seal kaasa ei mänginud. Gröningenis oli ta jäänud Smõslovist, keda võis lugeda tema põhikonkurendiks kuue hulka saamisel, aga napilt tahapoole. Siis aga tundus, et õnn pöördub. Nimelt teatas ameeriklane Fine turniirist loobumisest, tekkis vaba koht ja Najdorf oli oma tulemuste alusel ilmselt kõige tõsisem pretendent sellele. Gröningenis oli ta lasknud endast ette vaid kolm juba tiitlipretendentide turniirile pääsenud mängijat, samas suutnud jätta selja taha sellised tugevad mängijad, nagu Flohri ja Boleslavski. Lisaks prestiižipunktidena veel Euwe edestamine kahel hilisemal turniiril Argentinas. Najdorfi tiitlipretendentide turniiril osalemisvõimaluse šansse peeti kaunis kindlateks, ta fännid olid mures küll tema ettevalmistatuse pärast nii tugevaks võistluseks. Professionaalidena olid ta konkurendid, erandiks võib-olla vaid raamatupidajatööga elatist teeninud Reshevsky, saanud oma vormi otsustavaks võistluseks pikemalt „timmida“, Najdorf oli malet mänginud pigem nagu oma lõbuks, äritegevuse vahele. Optimistlik Najdorf rahustas oma pooldajaid, tal piisavat vaid mõnest kuust segamatult malele keskendumisest, et end tippturniiriks vajalikku konditsiooni viia. See jäi kõik aga vaid hüpoteesiks. Mingitel põhjustel kuuendat kohta tiitlipretendentide turniirile ei täidetudki, Haagis/Moskvas mängiti 1948. a kevadel vaid viiekesi: Botvinnik, Keres, Euwe, Reshevsky ja Smõslov. Miks, see polegi selge, on antud mõista, et Najdorfi tiitlipretendentide turniirile mittelaskmise taga oli Nõukogude Liidu surve. Tõenäoliselt tajuti Najdorfit raskeltprognoositava ohtliku konkurendina. Ta oli olnud pikka aega heas vormis ja Gröningenis oli ta võitnud Botvinnikut, riskimise asemel oli targem taoline konkurent välistada. Garri Kasparov väljendab end oma nn Eelkäijate raamatusarja Najdorfi puudutavas peatükis elegantselt: tiitlipretendentide turniirile mittesaamise põhjuseks oli NSVLiidu, loe Botvinniku, vastuseis.

Võimalik, et eelkirjeldatud pettumuse tõttu kujunevad järgmised paar aastat Najdorfil maleliselt eelmistega võrreldes kehvemaks. 1948. a kevadel s.t. samal ajal kui toimub Haag/Moskva suurvõistlus, mängib ta oma lemmikturniiril Mar del Platas, kus tulemus jääb tema jaoks ootamatult nõrgaks: 4.-5. koha jagamine. Võidab oma sõjajärgse perioodi ilmselt parima etteaste teinud Eliskases. Suvel 1948 mängib Najdorf kaasa juba järgmise MM tsükli tsoonidevahelisel turniiril Saltsjöbadenis. Teda peetakse turniiri üheks favoriidiks, tulemuseks aga vaid 6.-9. koht. Tiitlipretendentide turniirile edasisaamise jaoks on see kriitiline tsoon. Sellelt turniirilt edasisaajate arvu osas oli mitmeid segadusi ja muudatusi, vahepeal on reaalne nelja maletaja järelvõistlus ühe väljajääja selgitamiseks (vaata osad: Bondarevski ja Trifunovic). Lõpuks selgub, et Najdorf saab siiski edasi ilma täiendava võistluseta. Temast ettepoole tulevad Saltsjöbadenis neli NSV Liitu esindavat maletajat: Bronstein, Boleslavski, Kotov ja Lilienthal ning turniiril väga hästi mänginud ja teiseks tulnud ungarlane Szabo [13]. Aasta lõpupoole võidab Najdorf turniiri Veneetsias ungarlase Barcza ees, kus Haag-Moskva tiitlipretendentide turniiril saadud saunast veel mitte toibunud Max Euwe jääb neljandaks. Detsembris mängib ta kaasa New Yorgis, kus jääb selgelt maha malemängu oma tegevuses juba tagaplaanile jätnud Reuben Fine`ist. Ka sel turniiril jääb Euwe esikolmikust välja.

1949. aastal Najdorf rahvusvahelistel turniiridel ei osale, küll aga mängib tiitlipretendentide turniiriks ettevalmistamiseks mõned treeningmatšid. Võidab napilt Julio Bolbochani, viigistab Trifunovići ja Fine`iga. Kui neist tulemustest ta vormi kohta midagi välja lugeda on raske, siis järgmisel aastal võidetud Amsterdami turniir 1950, kus Najdorf edestas Reshevskyt, Stahlbergi ja Gligorici, andis märku, et eesseisval elu tähtsaimal turniiril võib temalt üht-teist oodata.

1950. a tiitlipretendentide turniiril Budapestis ongi Najdorf võitlustahteline ja võitlusvõimeline. Ta saab kaheringilisel turniiril kümne osavõtja hulgas 5. koha. Võitjate, esikohta jaganud Boleslavski ja Bronsteiniga on vahe küll märgatav, kuid Smõslovist jääb ta maha vaid punktiga ja turniiri lõpus mängutuju kaotanud Keresest vaid poole punktiga. Selja taha jäid Kotov, Stahlberg jt.

Kui lisada teda edestanud nelikule ka maailmameister Botvinniku, siis võis pärast Budapesti väita, et Najdorf oli tõestanud oma kuuluvuse maailma kuue või seitsme tugevama maletaja hulka. Miks mitte öelda kuue? Nimelt ei mänginud Budapestis kaasa Najdorfi kõrval teine Poola taustaga maailma paremikku kuuluv mängija, USA-d esindav Samuel Reshevsky. Kumba neist pidada Läänepoolkera tugevaimaks või ka Läänemaailma (mittekommunistliku maailma) tugevaimaks, muutus omaette põnevaks küsimuseks. Wartheimi memoriaalil New Yorgis 1951. a õnnestub Reshevskyl Najdorfi ülinapilt edestada. Najdorf jagab Euwega 2.-3. kohta, neljas on Fine, kellele see on viimane tõsine turniir tema karjääri jooksul üldse. Selguse saamiseks, kes on kõvem, pidasid Najdorf ja Reshevsky omavahel kaks matši. Neist esimene toimus 1952. a lausa kolmes linnas, esimene pool New Yorgis, edasi jätkus kahevõitlus Mexico Citys ja siis San Salvadoris. Matš kulges ülikummaliselt, New Yorgi perioodil ei saanud Najdorf üldse jalgu maha: kuus kaotust ja kaks viiki. Seejärel Mexico Citys läks kõik justkui vastupidi, Najdorf võidab partiisid jutti ja ei kaota ühtegi. Kolmandal, st San Salvadori etapil on ta aga uuesti kaunis jõuetu ja Reshevsky võidab kogu matši tulemusega 11:7 [14]. Kaks kanget olid samal aastal veel mitu korda vastastikku. Havanna turniiril jagasid nad omavahel esikohta, kolmas koht läks Gligoricile. Sügisesel maleolümpial Helsingis on Najdorf edukam, võites esimesel laual individuaalse esikoha, omavahelise partii Reshevskyle ta aga kaotab. Seejärel 1953. aasta ja uus matš Buenos Aireses president Peroni pilgu all. See matš lõpeb siiski Reshevsky napi võiduga 9,5:8,5. Vähemalt ametlikult oli sellega paika pandud, et nn Vaba Maailma esimaletaja nimi on Reshevsky. Kuivõrd Najdorf seda tunnistab või ei tunnista, on juba teine küsimus.

Mis puutus NSV Liidu tippmängijatesse, siis pidi Najdorf möönma, et ega neile siiski hästi vastu ei saa.  „Ega venelased ei ole maleliselt andekamad, neil on lihtsalt enam aega ja võimalust malega tegelda“, väitis ta vabanduseks. Tagantjärele võib taoline põhjendus tunduda ju kummaline, kui mängija kuulub juba maailmaeliiti nagu Najdorf, mis peaks teda siis veel takistama kogu oma energia malele pühendada, et püüda absoluutsesse tippu välja jõuda. Oli ju juba 19. sajandi lõpust – 20. algusest maailmas olemas professionaalsete maletajate seltskond, kes tuuritas ühelt rahvusvaheliselt turniirilt teisele ja vähesed erandid välja arvatud, oli maailmameistri väljaselgitamine selle grupi siseasi. Ka kahe maailmasõja vahel olid tippmaletajad peale Max Euwe kui erandi professionaalid. Paradoksaalsel kombel aga pärast Teist maailmasõda piirdus professionaalsete maletajate hulk vaid NSV Liidu ja teiste sotsialistlike maade mängijatega (nende tegelikku profistaatust muidugi salati), Lääneriikides aga professionaalseid maletajaid praktiliselt polnudki [15]. Ka tippmängijad teenisid elatise millegi muuga. Põhjuseks oli suuresti Lääneriikide suhteliselt hõredavõitu maleelu, rahvusvahelisi turniire mille auhindadest võis end elatada oli suhteliselt vähe ja idaplokis toimuvatel turniiridel Lääne maletajad praktiliselt mängida ei saanud. Olukord paranes mõnevõrra pärast poliitilist pingelõdvendust, kui suurematel rahvusvahelistel turniiridel hakkasid osalema nii Lääne- kui Idamaailma tippmängijad [16].

Jätkus Najdorfi juba enne sõda alanud osalemine maleolümpiatel, nüüd siis juba Argentina meeskonna esilauamängijana. Dubrovniku olümpial 1950, kus teatavasti NSV Liit ja tema sateliitriigid ei osalenud, jagas Najdorf esimesel laual esikohta Unzickeriga, kolmas oli Reshevsky. Helsingi olümpial 1952 võidab ta individuaalselt esilaua Stahlbergi, Szabo ja Reshevsky ees. Edestatute hulgas on ka NSV Liidu esimest lauda mänginud Keres, kel põhjanaabrite pealinnas mäng eriti ei klapi. Tegelikult võib Najdorfi esimesel laual parimaks lugeda ka Varna maleolümpial 1962, kuigi ametlikus statistikas teda lauavõitjate nimekirjast ei leia. Selleks on islandlane Olafsson, kes aga kogus oma punktid pärast alagrupimängude lõppu mitte A- vaid B-finaalis, kus vastasmängijate tase oli loomulikult oluliselt nõrgem. Nendest aga, kes mängisid turniiri teise poole A-finaalis, oli Najdorfi võiduprotsent (alagrupi pluss finaalgrupi mängud kokku) kõige suurem. Ta edestas esimesel laual Varnas nii Botvinnikut, Gligorici kui Fischerit, ainsa kaotuse olümpial sai ta Fischerilt.

Kokku mängis Najdorf maleolümpiatel kokku, kui arvestada ka nn Müncheni vaheolümpiat 1936. a, 15 korda, sellest 4 korda Poola ja 11 korda (aastatel 1950 – 1976) Argentina eest ning tema maleolümpiatel mängitud partiide koguarv on 242 mängu. See on rohkem, kui on suutnud maailmas ükski teine maletaja [17]. Poolale aitas ta võita kaks meeskondlikku hõbemedalit ja kaks pronksi, Argentinale kolm hõbemedalit ja ühe pronksi. Tema panus Argentina poolt võidetud medalisaagis ei seisne ainult tema enda poolt kogutud punktides, ta olevat olnud võrratu ka meeskonna liidri rollis, seda nii katkestusseisude analüüsimise korraldajana kui lihtsalt kaaslastesse võitlusvaimu sisendaja ja innustajana.

Najdorf oli persoon, keda teistega juba segamini ei aja. Nii turniiridel kui väljaspool mängusaali väga kontaktne ja „kärarikas“, tema käitumist võis pidada ka ekstravagantseks. Vooru ajal käis ta mööda saali ringi ja päris teiste mängijate käest, mida need ta seisust arvavad. Tihti võttis see küsimus vormi;  „No seisan ma ju hästi?“ Malelaua taga võis ta lubada endale trikke, näiteks teha ehmatanud näo ja haarata peast kinni, jättes mulje, et on just jämeda vea teinud ja viguri ette jätnud, seda olukorras, kus tegemist polnud mitte vea vaid vastasele pandud kavala lõksuga. Nii mõnigi kord viis taoline kavaldamine sihile. Mõningad ta impulsiivsed reaktsioonid partiis juhtunule olid sellised, mille peale vastane oleks võinud ka kergesti solvuda. Näiteks võitnud ilupartiis Mark Taimanovit, ei suutnud ta jätta kuulutamata: „Mine mängi oma klaverit [18], males pole sul (minu vastu) midagi teha!“. Samas oli ta aga sedavõrd võluv isiksus, et talle anti kõik andeks. Najdorfi peale polevat lihtsalt olnud võimalik vihane olla!

Suhtlemisfanaatiku ja edeva inimesena ei hoidunud Najdorf muidugi ka suhtlemisest poliitikataeva staaridega, seda riigijuhtide ja revolutsionäärideni välja. Vastastikku fännasid nad teineteist Che Guevaraga, oli ju viimane päritolult argentiinlane ja malesõber (nagu ka Fidel Castro). Oma sõnutsi olevat Najdorf malet mänginud ka Rooma paavstiga ja pea enamikega tuntud poliitikutest, riigijuhtidest, ka Churchilli ja Nikita Hruštšoviga. Vähemalt viimane väide on kindlasti bluff.

Najdorfi kohta on väidetud, et ta oli oma suure eeskuju Tartakoveri õpilane nii käitumises (teravmeelsus, seltskonna lemmikuks olemine) kui ka mängustiililt. Tegelikult oli Najdorfi omast kohast võluv impulsiivsus ja optimism vist siiski Tartakoveri paradokse pilduvast sardoonilisest teravmeelsusest kaunis erinev. Najdorfi maletajastiilil – terav, originaalne, hasartne – võib Tartakoveri omaga rohkem ühist olla. Ka tema avangurepertuaaris, näiteks vanaindia kaitse tüüpi skeemide kasutamisel, võib ju leida midagi ühist sajandialguse hüpermodernistide ideestikuga, aga omad piirid on ka sellel sarnasusel.

Avanguteoorias on Najdorfil peale vanaindia kaitse arendamise suuri teeneid ka sitsiilia kaitse Najdorfi variandi (1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 a6) populaarseks muutumisel. Sealjuures oli Najdorf kõike muud kui kuude kaupa mingit varianti detailideni läbi töötav analüütik. Garri Kasparov, kelle avangurepertuaaris on sitsiilia kaitse nimetatud variandil oluline koht ja kes tunneb selle terava ning raskeltprognoositava mänguviisi probleeme väga põhjalikult, on öelnud, et ei saa siiamaani aru, kuidas Najdorf seda varianti minevikus ikkagi edukalt mängis. „Vanal pidi olema meeletult hea intuitsioon!“ on ta resümeerinud.

Budapesti MM tiitlipretendentide turniiri viies koht 1950. aastal andis Najdorfile automaatselt õiguse mängida kaasa ka järgmisel tiitlipretendentide turniiril, 1953. a sügisel Zürichis. Punkte saab ta Zürichis protsentuaalselt isegi minimaalselt enam kui Budapestis, koht on siiski natuke kehvem: ta jagab Jefim Gelleriga 15 osaleja hulgas 6.-7. kohta. Ettepoole tulevad turniirivõitja Smõslov, kes pääseb esimest korda Botvinnikuga tiitlimatši mängima ning Bronstein, Keres, Reshevsky ja Petrosjan. Et aga Najdorf polnud turniiril papist poiss, seda tunnistab asjaolu, et ta ei jäänud ühegagi endast ettepoole tulnud viiest mängijast miinusesse, Petrosjani vastu sai ta 1,5 punkti kahest, teistega jäi tulemuseks 1:1.

Edasi peab Najdorf MM sarjas jätkama juba tsoonidevahelise turniiri kaudu. Seal peavad seekord kaasa mängima ka kõik eelmise vooru tiitlipretendendid peale Smõslovi. 1955. a sügisel Göteborgis peetud turniir tal aga ei õnnestu, ta jääb 21 osavõtja hulgas jagama vaid 11.-13. kohta ja edasi tiitlipretendentide turniirile ei pääse. Tsoonidevahelise turniiri võidab Bronstein Kerese ja üllatusmehe, noore argentiinlase, juunioride maailmameistri Oscar Panno ees. Formaalselt on Argentina male saanud uue liidri, tegelikkuses, vähemalt publiku jaoks jääb selleks siiski veel pikka aega don Miguel.

Pikk hiliskarjäär

Pärast Göteborgi turniiri tundub Najdorfil kaduvat huvi MM sarja võistluste vastu [19], küll aga jätkab ta veel pikka aega aktiivselt osalemist rahvusvahelistel turniiridel. Eriti head on ta tulemused sealjuures Ladina-Ameerikas toimuvatel turniiridel, võib arvata, et seal aitab teda kui väga ladinaameerikalikuks kujunenud natuuri hea vastastikune klapp publikuga.

1955. a Mar del Platas on Najdorf päris heas hoos, aga peab endast siiski mööda laskma noore jugoslaavlase Ivkovi. Selja tahab jääb siiski rida tugevaid: Gligoric, Szabo, Pachman, Panno. 1956. a sügisel läheb Najdorf esimest korda „lõvikoopasse“, osalema ülitugeva koosseisuga Alehhini memoriaalturniiril Moskvas. Ta jääb turniiril punktide poolest soliidsesse plussi ja tuleb kuueteist osavõtja hulgas kuuendaks. Esikohta jagavad Botvinnik ja Smõslov, neile järgnevad Taimanov, Gligoric ja Bronstein. Najdorf on turniiritabelis eespool nii Paul Keresest kui kõigist väljaspoolt NSV Liitu osalejatest peale Gligorici: Stahlbergist, Unzickerist, Szabost jt.

1957. a laseb ta vaat et oma koduturniiriks kujunenud Mar del Platas endast ette vaid Kerese, aga edestab Kotovit, oma kodumaist konkurenti Pannot ja tugevat noort ameeriklast Lombardyt.

1959. a jagab Najdorf Mar del Platas esikohta tšehh Ludek Pachmaniga edestades Ivkovit ja noort Bobby Fischerit. 1961. a tuleb sealtsamast puhas esikoht eespool ameeriklast Robert Byrne`i, oma kaasmaalast Rossettot, Matanovici ja Filipit.

Hiilgetulemuse teeb Najdorf 1962. a Capablanca mälestusturniiril Havannas. Kuna Kuubal on võimule tulnud Fidel Castro valitsus, siis on NSV Liit hakanud Capablanca mälesturniiridele saatma suuremal hulgal ka oma maa tippmängijaid. Vähemalt seekord võitjaau NSV Liitu ei lähe. Najdorf võidab turniiri edestades Polugajevskit, Spasskit, Smõslovi ja Gligorici. Samasse aastasse kuulub ka Najdorfi väga hea mäng Varna maleolümpial.

1963. a kutsutakse kaheksa maailma tippmängijat Piatigorskyte karikaturniirile Los Angeleses [20]. Kaheringilisel turniiril jagavad esikohta Keres ja värske maailmameister Petrosjan. Kolmandat kohta jagasid aga Najdorf ja islandlane Olafsson. Mõlema hea tulemus on malemaailma jaoks üllatus. Seljataha jäävad Najdorfi vana konkurent Reshevsky, Gligoric jt.

1965. a tuleb silmapaistev võit Mar del Platas, järgnevad NSV Liidu mängijad Stein ja Averbach, Läände hüpanud ungarlane Paul Benkö, argentiinlased Bolbochan ja Panno, treener ja õpilane.

1966. a saab Najdorf veel korra osaleda Piatigorskyte karikaturniiri tippseltskonnas Santa Monicas. Seekord peab ta piirduma siiski kaheksanda kohaga kümne osavõtja hulgas, lohutuseks jääb võit omavahelises partiis Bobby Fischeri üle. Turniiri võidab Spasski Fischeri ees.

1967. a tähistatakse Moskvas tippkoosseisuga turniiriga 50 aasta möödumist bolševike võimuletulekust Venemaal, Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist. Võidab Leonid Stein. Najdorf saab 50% punktidest ja jääb jagama 18 osavõtja hulgas üheksandat kohta. Oli see nõrk tulemus? Kindlasti mitte, kui vaatame kellega Najdorf seda kohta jagas: Keres, Petrosjan, Geller.

1969. a jagab Najdorf MM valikvõistluste Lõuna-Ameerika tsooniturniiril 1.-2. kohta, edestades ka kontinendi uut tähte, brasiillast Meckingit. Tsoonidevahelisel turniiril osalemast, edasi sai antud tsooniturniirilt kolm maletajat, ta aga loobus.

1970. a suvel mängis just 60-aastaseks saanud Najdorf kaasa tugeval Buenos Airese turniiril, mille võitis võimsas vormis olev Bobby Fischer. Najdorf jagas seal vana konkurendi Reshevskyga 4.-6. kohta, temast ettepoole tulid veel Tukmakov ja Panno. Sama aasta kõige enam tähelepanu äratanud tulemus seostub tal sellise maleajaloos ajalooliseks sündmuseks kujunenud võistlusega, nagu Belgradis peetud matš NSV Liit maailmakoondise vastu. Najdorf pandi mängima maailmakoondise üheksandat lauda. Oli kommentaatoreid, kes pidasid seda puht austusžestiks veterani vastu. Tegelikult oli Najdorf üks väheseid, kes maailmakoondise liikmena tugevatele NSV Liidu maletajatele alla ei jäänud, tema minimatš Mihhail Taliga lõppes tulemusega 2:2.

Häid tulemusi laekus Najdorfilt ka veelgi soliidsemas eas. Näiteks 1979. a Buenos Airese rahvusvahelisel turniiril, mille võitis hiigelvormis olnud Bent Larsen, jagas Najdorf inglase Miles`i, Anderssoni (kõik Najdorfist üle 40 aasta nooremad) ja Spasskiga 2.-5. kohta, edestades teiste tugevate maletajate hulgas ka eksmaailmameister Petrosjani. Järgmise aasta Buenos Airese turniir oli veelgi tugevam. Võitis jällegi Larsen. 70-aastane veteran Najdorf jääb küll seekord jagama 5.-6. kohta, kuid edestab teiste hulgas ka rahvusvahelisel areenil esimesi tõsisemaid samme tegevat tulevast maailmameistrit Anatoli Karpovit.

Najdorf jätkab mängimist ka veel 1980ndatel aastatel, aga vanus võtab oma ja väga silmapaistvaid tulemusi enam ei tule. Ajakirjanike jaoks on ta aga jätkuvalt tõeline „rosin“. Nüüd kirjutatakse temast rohkem küll mitte kui turniirimängijast, aga kui maleelu sponsorist [21] ja jätkuvalt ka seltskonnaelu kesksest kujust. Kui maletajatel ja kiibitsejatel näiteks ööklubisse minek arutlusel, siis olnud kaheksakümne kanti vanahärra esimeste initsiaatorite hulgas. Ja loomulikult mitte igasugusesse ööklubisse vaid ikka sinna, kus kõige ägedamad tüdrukud!

Paul Keresega on Najdorf mänginud kokku 15 võistluspartiid, neist võitis kumbki 2 partiid, 11 jäid viiki.

Najdorf ja Keres osalesid alates 1935. aastast koos mitmetel maleolümpiatel, kuna aga Najdorf ei mänginud Poola esimesel laual, siis nad omavahel ei kohtunud. Nende ainsaks võistluspartiiks II maailmasõja eelsel perioodil jäi kohtumine Margate turniiril Inglismaal 1939 ja selle võitis Keres. Teist korda istusid nad teineteise vastu malelaua taha samal aastal Buenos Aireses vahetult pärast maleolümpia lõppu toimunud individuaalturniiril oktoobris 1939, siis aga käis Euroopas juba sõda. Seekord käsitles Keres partiid hooletult, avas ettevaatamatult oma seisu ja kaotas küllalt kiiresti. Najdorfil võimaldas see tõusta turniiril koos Keresega esikohta jagama. Järgmised kaks partiid toimusid juba MM tiitlipretendentide turniiri raames Budapestis 1950 ja lõppesid viigiga. 1952. a kohtuti Helsinki maleolümpial, kus Najdorf mängis Argentina ja Keres NSV Liidu esimest lauda, tulemuseks viik.

Zürichis MM tiitlipretendentide turniiril oli Najdorfi ja Kerese mängude tulemuseks samuti kaks viiki. Keres tunnistas, et neist partiidest esimeses oli ta kaotuse äärel. Najdorf andnud võidu ära vaid viimase ebatäpse käiguga enne kui partii läks katkestamisele.

Göteborgi tsoonidevahelisel turniiril 1955 oli võitjaks Keres ja seda väga ilusas kahingupartiis.

Järgmised mängud kahe vastase vahel ei toimunud enam MM võistluste sarjas vaid erinevatel rahvusvahelistel turniiridel. Viimasest kuuest partiist lõppesid viis (Moskva 1956, Mar del Plata 1957, Bled 1961, Buenos Aires 1964 ja Moskva 1967) viigiga, Piatigorskyte korraldatud superturniiril Los Angeleses 1963, kus Keres mängis väga hästi ja jagas koos Petrosjaniga esikohta, pidi ta aga omavahelises partiis tunnistama Najdorfi paremust.

Kõikide partiide kokkuvõttes viigiline tulemus näitab, et Najdorf polnud Keresele kerge vastane. Üllatab see, et kuigi mõlemad olid ründava stiiliga mängijad, oli nendevaheliste resultatiivsete partiide osakaal kaunis madal. Partiidest, kus Najdorfil olid valged malendid lõppes suur osa juba küllalt ruttu viigilise resultaadiga, kui Keresel olid valged malendid surus ta tavaliselt vastast küllalt pikalt, kuid reeglina oli lõpptulemus ikkagi viik, mis peaks andma tunnistust, et ka Najdorfi mängu tehniline pool pidi olema tugev. Keres ei saanud talt võidupunkti kätte ka üheski neljas tiitlipretendentide turniiri partiis.

Mõlemad oma võidupartiid Najdorfi üle paigutas Keres oma parimaid mänge sisaldavasse „Valitud partiide“ kogumikku.

Paremad tulemused.

Partiisid:

Steiner – Najdorf, Varssavi 1937

Raud – Najdorf, Buenos Aires (ol) 1939

Schmidt – Najdorf, Stockholm (ol) 1937

Najdorf – Botvinnik, Groningen 1946

Lilienthal – Najdorf, Budapest 1950

Taimanov – Najdorf, Zürich 1953

Najdorf – Stahlberg, Zürich 1953

Najdorf – Pachman, Amsterdam (ol) 1954

Keres – Najdorf, Göteborg 1955

Najdorf – Keres, Los Angeles 1963 (Piatigorsky Cup)

[1] Või mõnel lähedasel kuupäeval. Nii nagu mitmel muu maletaja on ka Najdorfi puhul sünniaja osas liikvel eri versioone. Originaaldokumendid sünni registreerimise kohta hävisid Esimese maailmasõja käigus.

[2] Pruut oli intelligentsest perekonnast ja kuna kooli poolelijätmine Mendeli poolt pruudi vanematele üldsegi ei meeldinud, oleksid pulmad peaaegu ära jäänud.

[3] Sündinud 1880. aastal. Tuli 1928. a Haagis nn maailma amatööride meistrivõistlustel Max Euwe järel teiseks. Arreteeriti 1940. a sakslaste poolt ja mõrvati.

[4] Mõned allikad siiski väidavad, et matš jäi viiki, „Najdorfiaanale“ muide täiesti tüüpiline seik. Matš toimus Torunis, kus Najdorf läbis kohustuslikku sõjaväeteenistust. Mis annab märku, et Poola riik võttis lähenevat Varssavi olümpiat tõsiselt ja ka sõjaväeülemused ei olnud selles olukorras väiklased, lastes soldatil teenistuse ajal malet mängida.

[5] Najdorf on oma hilisemates intervjuudes korduvalt meenutanud ajaloo grimassina tunduvat seika, et Müncheni olümpial pani talle autasustamisel medali kaela ei keegi muu kui hilisem Varssavi kindralkuberner Hans Frank, kõige suurem maleentusiast natsliku Saksamaa võimuladvikus, kes sõjaaegsete poolakate ja juutide massimõrvade eest Nürnbergi tribunalis süüdi mõisteti ja üles poodi.

[6] Neid oli Argentinasse jäänud paarikümne ringis, tõsi, mõned otsisid varsti uut elukohta mujal, mõned osalesid turniiridel harva. Tugevamatest mängisid regulaarsemalt Argentina turniiridel Stahlberg, Najdorf, olümpial Saksamaad esindanud Eliskases (viibis vahepeal küll Brasiilias) ja Paul Michel, Moshe Czerniak (Palestiina), Markas Luckis (Leedu) ja Jiri Pelikan (olümpial oli ta võistkonna nimetuseks Böömi-Määri Protektoraat, mis tähistas sakslaste kanna all olnud osa kärbitud Tšehhoslovakkiast). Meie Ilmar Raud sai kaasa mängida vaid kahel turniiril (Buenos Aires 1940 ja Mar del Plata 1941. a kevadel), 1941. a. suvel ta suri. Meeste turniiridel lõi kaasa ka maailma naismaletaja nr. 2, sakslanna Sonja Graf. Kui siia lisada ka argentiinlaste endi tugevamad nagu Guimard, Pilnik (tema oli küll varasem immigrant Saksamaalt), vennad Bolbochanid, Rossetto jt, siis andis see kokku juba päris arvestatava seltskonna. Najdorf pidi, kui ta soovis turniiridel esikohtadele pretendeerida, end nende vastu parajalt pingutama, seda põhjustas tugev konkurents ka peaaegu alati kaasa mängiva Stahlbergiga.

[7] Välismaalasi võeti tihti väljaspool arvestust kaasa mängima ka Argentina meistrivõistlustel. Najdorf seda võimalust enne kodakondsuse saamist küll ei kasutanud.

[8] Linn Buenos Airese lähedal, Buenos Airese provintsi pealinn, ei ole sama, mis Mar del Plata.

[9] Ka males oli Najdorf Guimardi jaoks vaieldamatu autoriteet. Ka viimane sai varsti suurmeistriks, Najdorfiga mängides aga tundnud ta end oma karjääri lõpuni kui lihtmeister suurmeistri vastu.

[10] Omaaegse maailmameistri Emanuel Laskeri kauge sugulane, insenerist amatöörmaletaja, kelle saavutustenimekirjas on muide nii Berliini, Londoni kui New Yorgi meistri tiitel. Pariisis elas ta liiga vähe, et ka selle linna meistritiitlit oma trofeedekogusse lisada, küll aga võitis ta sõprusmatšis Prantsusmaa meistrit.

[11] Aleksandr Alehhin oli 1946. a kevadel surnud. Kuidas vabaksjäänud maailmameistri trooni täita, selle ümber oli palju segadust ja edasi-tagasi arupidamisi. Kõige populaarsem oli siiski idee, et tuleb korraldada maailma tippmaletajate mitmeringiline turniir, midagi omaaegse AVRO turniiri taolist, mille võitja siis saabki uueks maailmameistriks. Keda sellele tiitlipretendentide turniirile mängima lasta, oli muidugi omaette küsimus.

[12] Pärit Ida-Poolast, debüteeris rahvusvahelisel areenil 14-aastase poisina Kanada koondises 1939. a maleolümpial Buenos Aireses. Hiljem õppis juristiks ja malega tegeles vaid hobi korras. Lausa imetlusväärne, kui palju andekaid poola-juudi päritoluga noormehi rikastas nendel aastakümnetel maailma maleelu ja kui erinevate riigilippude all nad seda tegid.

[13] Smõslov ja Keres Budapesti saamiseks tsoonidevahelisel turniiril kaasa mängima ei pidanud.

[14] Mis matšil tegelikult toimus, sellest on üliraske aru saada. Najdorf on vanemas eas kommenteerinud, et tal olevat võistluse teise etapi ajal tekkinud suhe ühe daamiga ja see olevat teda sedavõrd inspireerinud, et Reshevskyst polevat enam vastast olnud. Matši viimasele etapile San Salvadoris polevat aga uus kallim kaasa tulnud ja see ka Reshevsky päästnud. Afäär daamiga võis Najdorfil kui tuntud seelikukütil muidugi tekkida, aga vaevalt sellega saab põhjendada ta ülinõrka mängu New Yorgi etapil, samuti ka Reshevsky mängu kõikuvust.

[15] Erandiks võib lugeda vast ainult Stahlbergi.

[16] Eriti tänu Jugoslaavias ja Hispaanias korraldatud turniiridele tekkis tippmaletajatel aastaringne mängimis- ja teenimisvõimalus. Tippturniire lisandus ka mujal, näiteks Capablanca memoriaal Havannas. 60ndatel aastatel polnud vähemalt Lääne parimatel nagu Larsen ja Fischer enam male baasil elatise teenimisega muret. Ka Argentinas Mar del Platas ja Buenos Aireses jätkuvad turniirid, kus nüüd osales idaploki mängijaidki, säilitasid oma tähtsa koha rahvusvahelises malekalendris.

[17] Najdorfiga võrdselt maleolümpiaid on kirjas ka Gligoricil ja kui FIDE poolt mittetunnustatud Müncheni olümpiat mitte arvestada, siis maleolümpiatel mängitud partiide arvu osas ületab ta sel juhul Najdorfi rekordit ühe partii võrra.

[18] Viide sellele, et Taimanov oli tõesti mitte ainult malemängija vaid ka professionaalne pianist.

[19] 1957. a MM tsooniturniirilt, mille võitis Panno, Najdorf edasi tsoonidevahelisele turniirile ei pääsenud. Ühe korra ta siiski veel saavutas edasipääsuõiguse tsoonidevahelisele turniirile, juba 60ndale eluaastale lähenedes jagas 1969. a MM Lõuna-Ameerika tsooniturniiril Pannoga 1.-2. kohta, aga loobus tsoonidevahelisel turniiril osalemast.

[20] Turniiri korraldab koos oma tšellovirtuoosist abikaasa Gregor Piatigorskyga (20ndatel aastatel NSV Liidust pagenud Suures Teatris töötanud muusik) naismaletaja ja skulptor Jaqueline Piatigorsky. Kuna proua pärines Rotchildide pankuriteperest, siis polnud raha selle ettevõtmise elluviimisel probleemiks.

[21] Najdorf olevat toetanud rahaliselt nii Argentina koondise osalemist maleolümpiatel kui turniire, sealhulgas muidugi oma lemmikturniiri, Mar del Plata turniiri läbiviimist. Kui suurte annetustega tegu oli, selle kohta arvamused lahknevad.

Autorist:

TERK, Erik (sündinud 28. V 1952) on Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor. 1960ndate aastate lõpus kuulus Paul Kerese poolt juhendatavasse Tallinna tugevamate koolinoorte treeninggruppi. Hakkab käesolevas rubriigis avaldama maleajalooga seotud kirjutisi, sh ka mõningaid peatükke tema poolt koostatud ja sügisel ilmuvast Paul Kerese kolleegidest ja konkurentidest rääkivast raamatust „Mehed teisel pool malelauda“.