menüü

Hollandi metsavennad

Hollandi metsavennad

Wijk aan Zee turniir sai lahenduse, mida ei osanud ennustada mitte keegi. Paljude selle maailma vägevate – Magnus Carlseni, Fabiano Caruana, Anish Giri, Maxime Vachier-Lagrave, Aireza Firouja jt ees tuli võitjaks 21-aastane hollandlane Jorden van Foreest.

Tutvustamegi siin uut kuuma staari. Ühe live-kommentaari ajal viskas Vene suurmeister Jevgeni Barejev nalja, et ta teab nüüd, kes on metsavennad. „Foreest“ pole küll analoog ingliskeelsele sõnale „forest“ (’mets’), kuid on kõlalt väga sarnane ning maletajate hulgas on van Foreestide perekond tuntud - neli venda ja kaks õde mängivad kõik malet. Siit kalambuur - vennad van Foreestid ehk „metsavennad“.

Van Foreestidest tugevaim on vanim, 21-aastane (sünd 30.04.1999) Jorden, kuid kõva konkurentsi pakub järgmine vend Lucas (sünd. 3.03.2001). 2019. aasta Hollandi meistrivõistlustel jagasid nad esikohta ja järgnenud tie-breakis oli võidukas noorem vend!

Veel üks väga huvitav moment – nende vanavanaisa Arnold Engelinus van Foreest (1863-1954) ja Dirk van Foreest (1862-1956) olid malemeistrid ja tulnud korduvalt Hollandi meistriteks. Arnold võitis aastail 1889, 1893 (jagas esikohta) ja 1902, vanem vend Dirk 1885, 1886 ja 1887.

Max Euwe ütles Dirkist rääkides, et too võinuks tulla maailmameistriks, kui oleks end täielikult pühendanud malele.

Näide ka. 77-aastane Arnoldus alistab vägagi heas stiilis oma vastase.

Läheme päevakangelase juurde.

Jordeni saavutused on juba päris ilusad. Tema reiting on väga kõrge – 2671, kusjuures tippreiting oli tal 2020. aasta aprillis 2682. Ta on tulnud Euroopa U14 meistriks, 15-aastaselt sai rahvusvaheliseks meistriks ning 2016. aastal suurmeistriks. Sellega on ta Hollandi kõigi aegade noorim suurmeister, kui jätta välja Anish Giri, kes sai GM tiitli nooremana, kuid ei võistelnud tollal veel Hollandi lipu all.

2016 aastal tuli Jorden Hollandi meistriks performancega 2819.

Eelmisel Wijk aan Zee turniiril tuli ta Caruana, Carlseni ja Weskey So järel 4. kohale, edestades Daniil Dubovit, Giri, Anandi, Jan-Krzysztof Duda, Firouzja, Jeffrey Xiongi, Vladislav Artemjevit, Nikita Vitjugovi, Yu Yangyi ja Vladislav Kovaljovi. Seda nimekirja vaadates on raske talle kõrgemat kohta, kui eelviimane, pakkuda (reitingult olid Jorden ja Kovaljov ainsad alla 2700 mehed), ent ta ei kaotanud ka kõige kuulsamatele ässadele ja võitis Dubovit. Kaotused tulid Xiongilt ja Artemjevilt, võidud veel Vitjugovi ja Yu üle.

Tänavusi partiisid vaadates hakkas silma üks asi – väga peened positsioonilised etturiohvrid. Väga. Midagi täiesti uut ja värsket.

Turniiri algul mängis ta läbi kõigi ässadega – ja tegi vägagi kindlad viigid nii valgete kui mustadega ... Caruana, Giri, Wojtaszek, Carlsen, Firouzja.

Võitu 6. voorus David Anton Guijarro üle kiitis Jevgeni Tomaševski väga oma 5.-8. voorude ülevaates

Väga hea mulje jättis Tomaševskile ka 7. vooru võit Aryan Tari üle. Täiesti uskumatu, kuidas kõik mustad vigurid (välja on vahetatud vaid 1 oda) on järsku kuningarünnakul. Mänguplaan ise pani algul kulmu kergitama, kuid pärast 18. käiku olid valge üsna tavapäraselt seisvate vigurite vastas mustad, mis on d7-d5 või f6-f5 järel valmis valge kuningaseisu lõhki rebima.

 

Vaadake üle, Tomaševski kommentaarid on ekstraklassist.

8. voorus oli õhus sensatsiooniline võit MVL üle. Kusjuures täiesti värske avanguidee. 

10. voorus pääses üle noatera Duda. Aga milline partii! Kaks positsioonilist etturiohvrit mustadega.

11. voorus ohverdas Harikrishna talle avangus viguri, kuid piisavat kompensatsiooni ei saanud. Jorden realiseeris ülekaalu.

12. voorus ohverdas van Foreest taas mustadega etturi. Jessipenko keeldus ja pakkus varsti ise. Must oleks saanud selle võtta ja saada ülekaalu, kuid mitme jätku vahel valides ei teinud ta käiku, mis tõotas ülekaalu. Van Foreest tegi veel ühe positsioonilise etturiohvri (tõsi, see polnud kuigi üllatav... pigem elementaarne) ja hoidis partii lõpuni kerget initsiatiivi. Üle viigi ta siiski ei saanud.

13. voor. Van Foreest korraldab rootslasele Nils Grandeliusele (me mäletame väga hästi, kuidas ta näitas klassi Pühajärvel) kohutava hävingu.

Nii, väga võimas turniiri teine pool viis „metsavenna“ esikohta jagama koos Anish Giriga. Giri oli ühel korral esikohta juba jaganud – Carlseniga. Tookord ta kaotas 1,5:0,5.

Nüüd lõppesid kaks esimest partiid viigiga. Järgnes Armageddon. Van Foreest valis mustad ja lõpuks võitis äärmiselt dramaatiliselt kulgenud partii. Otsustaval hetkel ajas Giri ümber oma oda. Internetiülekanne sellega katkes... keegi ei saanud midagi aru, arvati, et ta ületas võiduseisus aja, kuid lugu oli veelgi dramaatilisem. Viimaste sekundite peal jõuti 60. käiguni, mille järel vastased hakkasid saama juurde iga käiguga 3 sekundit. Ent 60. käigul Giri eksis rängalt... käis 60.Va7??, kui ta oleks andnud tuld 60.Va8+, oleks ta võitnud, ent nüüd lipsas äkki must g-ettur lippu. Video sellest mängust on hollandikeelsel saidil.

https://nos.nl/artikel/2366917-timman-looft-opvolger-we-hebben-er-een-schaker-bij-voor-de-wereldtop.html?fbclid=IwAR19D_jdexudPd-Z10AWap97L1hfASLr8hw57dd_h5ujjrOPqUNy8wArM4o

Mis edasi? Van Foreesti avanguideed on nagu värske tuuleõhk ja suurmeistrid kindlasti hakkavad neid põhjalikult uurima. Loogiline on, et leitakse häid vastuplaane... jne. Aga suure tõenäosusega on vendadel van Foreestidel veel mõndagi huvitavat tagavaraks.

Ülar Lauk

Autorist:

LAUK, Ülar (sündinud 14. VI 1968 Võrus) on maletaja, maletreener ja -ajakirjanik. 2007. aastal rahvusvahelise meistri tiitli pälvinud Ülar on Eesti meistrivõistlustel võitnud hõbeda (1992) ja 3 pronksi (1994, 2003, 2007). Ülar on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

kommentaarid

Wijk aan Zee lumm

Wijk aan Zee lumm

 

Niikaua kui ma end mäletan, on Wijk aan Zee turniir alati olemas olnud. Wikipediasse pilku heites üllatusin ikkagi – seda on läbi viidud juba 1938. aastast alates.

Pilk ajalukku.

Pärast seda, kui Max Euwe tuli 1935. aastal maailmameistriks, rajasid terasekompanii „Hoogovens“ töötajad oma maleklubi. 1938. aasta jaanuari keskel organiseerisid nad turniiri, millest võttis osa 40 inimest, kes olid jagatud kümnesse gruppi (igaühes 4 inimest). 15.-16. jaanuari nädalavahetusel mängiti laupäeval 1. voor, pühapäeva hommikul külastati kirikut, pärast 2. vooru einetati koos ja õhtul mängiti viimane voor.

1940. aastal kutsuti osalema ka Max Euwe, kes organiseeris riigi ühele paremale mängijale - mobiliseeritud sõdurile Nicolaas Cortleverile – turniiri ajaks puhkuse.



Wijk aan Zee Foto: Wikipedia

Sama aasta 10. mail tungis natsi-Saksamaa Hollandile kallale. 15. mail, pärast Rotterdami pommitamist, andis Hollandi valitsus alla. Kuninglik perekond evakueerus Londonisse, printsess Juliana ja tema laps hiljem Canadasse.

Okupatsiooni ajal toimus 4 turniiri (1941-44). 1941. aasta võitja Arthur Wijnans (1920-45) oli Hollandi vastupanuliikumise liige, ta arreteeriti, viidi Neuengammeni koonduslaagrisse, kus ta hukkus liitlaste pommirünnaku ajal 3. mail 1945. 1943. aasta võitja Arnoldus Johanne van den Hoek (1921-45) viidi Saksamaale tööteenistusse ning hukkus 14. jaanuaril 1945, samuti liitlaste pommirünnaku ajal. Turniiride ajal serveeritud hernesupp on siiani üheks traditsiooniks, mida serveeritakse lõpubanketil ning mälestatakse II Maailmasõjas hukkunuid ja okupatsiooni koledusi.

1944. aasta lõpp – 1945. aasta mai on Hollandis tuntud kui „Hongerwinter“ („Näljatalv“). Hollandi 4,5 miljonilise elanikkonnaga lääneosas oli tõeline nälg – näljasurmi registreeriti 18000, lisaks suri palju eakaid inimesi haigustesse, mida süvendas toidupuudus. Kaartidega jagatud toidu hulk vähenes 1945. aasta aprilliks 400 grammile leivale ja 1 kg kartulitele inimese kohta nädalas (!). 1944. aasta lõpul saadeti kümned tuhanded lapsed linnadest maapiirkondadesse, kus oli pisut rohkem toitu.

Nälg oli nii suur, et sakslased saavutasid isegi kokkuleppe Canada ja USA-ga, kelle lennukitega toodi operatsioonide „Manna“ ja „Chowhound“ käigus toiduabi. Sakslased lubasid hädaabi toovaid lennukeid mitte tulistada, liitlased omakorda mitte pommitada Saksa positsioone.

See näljatalv oli põhjuseks, miks 1945. aasta turniir ära jäi. Kõigil ülejäänud aastatel on turniir toimunud. Algul Hoogovensi, seejärel Coruse ja praegu Tata Steel kompaniide egiidi all.

„Male Wimbledoni“ võitjate nimekiri on väga lai – kuulsustest Max Euwe, Bent Larsen, Tigran Petrosjan, Paul Keres, Lajos Portisch, Lev Polugajevski, Mark Taimanov, Boriss Spasski, Mihhail Botvinnik, Jefim Geller, Mihhail Tal, Ljubomir Ljubojevič, Ulf Andersson, Aleksander Beljavski, Juri Balašov, John Nunn, Nigel Short, Viktor Kortšnoi, Jan Timman, Valeri Salov, Boriss Gelfand, Anatoli Karpov, Vassili Ivantšuk, Vladimir Kramnik, Garri Kasparov, Viswanathan Anand, Veselin Topalov, Levon Aronjan, Peter Leko, Teimur Radjabov, Hikaru Nakamura, Wesley So, Sergei Karjakin, Magnus Carlsen, Anish Giri ning viimati - 2020. aastal Fabiano Caruana. Caruana edestas Carlsenit tervel 2 punktiga!! (1. Caruana 10 13-st 2. Carlsen 8, 3. So 7,5).

Siit on puudu veel palju nimesid – sh 1964. aastal koos Keresega esikohta jaganud Iivo Nei (1968. a-ni mängiti turniiri Beverwijkis). Nimekaid osavõtjaid on raske isegi üles lugeda – nimetame ainult kaks meest, kes EI mänginud – Vassili Smõslov ja Bobby Fischer.

Meie mängijatest osales 1993. aastal veel Lembit Oll, kes nokautsüsteemis peetud võistlusel alistas ameeriklase Patrick Wolffi, bosnialase Ivan Sokolovi ja lätlase Aleksei Širovi, kaotades alles poolfinaalis hispaanlasele Miguel Illescasele. Finaalis võitis Karpov Illescase 2,5:1,5.

Kuigi peaturniir annab igatpidi välja superturniiri staatuse, on võistlus huvitav just sellepärast, et sinna ei koguta kokku mingit ekstratugevat koosseisu (mis suurendab paraku viikide arvu), vaid antakse võimalus noortele ja võitlusliku stiiliga mängijatele. Sel aastal kahjuks B- ja C-turniire pole, kuid neil võis varasematel aastatel sageli näha naisi, veterane, väga noori talente ning see kirju seltskond teeb võistluse erakordselt huvitavaks. A-turniiril ei piisa selleks, et võita, lõpetada turniir näiteks +2-ga, mis kõikvõimalikel Linarese, Tilburgi, Reggio Emilia, Dortmundi jne jne superturniiridel olnuks väga kõva sõna, vaid reeglina vähemalt +5 (Caruana mullune +7 on siin muidugi ekstraklassi resultaat). B-turniiridel, mille võitja pääseb järgmisel aastal A-turniirile on konkurents veelgi ägedam - +7 on päris sage, 2015. aastal ei piisanud David Navaral aga isegi sellest, sest Wei Yi kogus +8! 2013. aasta C-turniiril sai Sabino Brunello lausa +9 (11 13-st), edestades argentiinlast Fernando Peraltat, kes sai „kõigest“ +8.
Kas teate turniiri, millel Vladimir Kramnik võiks jääda viimaseks? Jah, see juhtus 2019. aastal, mil Kramnik kogus Wijkis 4,5 punkti 13-st ja jäi viimasele kohale. Sama saatus on tabanud Aleksei Širovit (2007, 2011) ja Anish Giri (2012), Aleksander Morozevitši, Vassili Ivantšukki ja Michael Adamsit, kes jagasid viimast kohta 2009. aastal, Boriss Gelfandi (2008) jne.

Nende ridade kirjutamise ajal on Wijk aan Zee turniiril kolmikjuhtimine – 6 punkti 9-st omavad Caruana, Giri ja viimase aasta ülikuum nimi Alireza Firouzja. Firouzja on pärit Iraanist, kuid praegu mängib FIDE lipu all ja elab kuuldavasti Prantsusmaal.

Tänavusel turniiril on juhtunud nii mõndagi. 18-aastane venelane Andrei Jessipenko ohverdas Carlsenile avangus Sitsiilia kaitses etturi nii omapäraselt, et mul jäi suu lahti. See oli alles algus – Jessipenko ohverdas paar käiku hiljem ratsu b5-le ja kokkuvõttes võitis etturi. Carlsen ei suutnud oma harilikku visa vastupanu osutada, Jessipenko moodustas vabaetturi ja viis selle lippu. Paar aastat tagasi jäi noor venelane silma ülimalt efektse lipuohvri (ja 2 ratsuga tuleva matiga) võiduga Karjakini üle, nüüd võib ta kerkida superstaaride plejaadi (hetkel on ta +2-ga kohe esikolmiku selja taga, kusjuures kõigi tugevamatega on tal partiid mängitud).
Ning võibki lisada, et Jessipenko võitis hispaanlase David Antoni ja püüdis kinni Caruana ning Firouzja. Giri mäng veel kestab.

Kõike seda lõbu saab jälgida mitmetel malesaitidel, Youtubes, Twitchis jne. Ärge jätke end põnevatest sündmustest ilma!

Ülar Lauk

Autorist:

LAUK, Ülar (sündinud 14. VI 1968 Võrus) on maletaja, maletreener ja -ajakirjanik. 2007. aastal rahvusvahelise meistri tiitli pälvinud Ülar on Eesti meistrivõistlustel võitnud hõbeda (1992) ja 3 pronksi (1994, 2003, 2007). Ülar on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid