Sina oled diplomaat, olnud Eesti suursaadik mitmes riigis. Sinu tööpõld on sel alal olnud lai. Aga kuna see intervjuu läheb internetis malega seotud lehekülgedele, siis keskenduksin täna ainult sinu ühele huvialale, millega sa kogu elu seotud oled olnud – malele.

Nõus, räägime malest.

Turniirimalest tundud sa küll kõrval seisvat. Aga mõnevõrra ootamatult lugesin hiljuti internetist sinu turniirivõidust.

Jah. Tulin Saue valla meistriks. See oli küll ühepäevane kiirturniir. Enne seda olin võitnud kiirturniiri Cooki saarte pealinnas Avaruas Rarotonga saarel. Pikka malet mängin küll harva. Viimati 2016. a. Brasiilias.

Mart Tarmak. Arhiivifoto.

Kui alustada nii-öelda algusest, siis kuidas tuli male sinu ellu?

Kui olin väike poiss, siis kodus õpetati. Sain käigud selgeks, aga rohkemat mitte…

Rohkem hakkasin mängima keskkooli ajal. Huvitavad olid Tallinna rahvusvahelised maleturniirid, kus sai siis ka maailmanimesid lähedalt näha. Eriti 1973. aastal, kui olin demonstraator.

Tartu Ülikoolis õppides jätkasin ka maletamist. Kuulusin isegi Eesti üliõpilaskoondisse, mille koosseisus võistlustel käies toimus minu esimene Leedus käik. Leeduga olen hiljem tihedalt seotud olnud. Õppisin ju Vilniuse Ülikoolis ajakirjanduse erialal.

Ja seda leedu keeles?

Seda küll. Olin keelt õppinud ja valmistunud. Mind ei tahetud vastu võtta, et kas saan hakkama. Läksin siis rektori juurde. Pärast vestlust minuga leidis ta, et oskan piisavalt ja saingi sisse. Matemaatik Jonas Kubilius oli rektor 33 aastat.

Mis puutub malesse, siis meeldib mulle partiisid rohkem vaadata kui ise mängida. Minu jaoks on üldse olulisem teel olemine kui kohale jõudmine. Olen kogu maailmas käinud erinevaid turniire vaatamas. Nüüd küll üha enam piiratakse mängusaali partiisid vaatama minemast. Nii et tundub, et targem on vaadata partiisid interneti kaudu.

Tänapäeval on selleks ju suurepärane võimalus. Mul oli viimase Budapestis toimunud maleolümpia ajal laual kaks arvutit kõrvuti. Ühes jälgisin meeste partiisid, teises naiste omi.

Enam nimetust meeste turniir ei kasutata. Ikka vaid open, mis tähendab, et ka naised võivad nendel mängida. Aga seda võis ka varem.

Budapesti maleolümpial eelmisel aastal olin kohal, saali sai lühikeseks ajaks vaid tribüünile, kus laudadel toimuvat näha ei olnudki. Püütakse petmist vältida.

Sinuga on huvitav meenutada ka maleolümpiat, kus meid ei lastud mängida. Püüdsid seal meie taotlust aktiivselt kaitsta.

Ei lastud mängida peale meie ka lätlasi ja leedulasi. See oli 1990.aastal tolleaegses Jugoslaavias Novi Sadis. Iseseisvusele püüdlevad Balti riigid tahtsid maleolümpial esineda oma võistkondadega. Eriti võimas oli Läti meeskond eesotsa Mihhail Tali ja Aleksei Široviga, veel olid seal Jānis Klovāns, Aleksandr Šabalov. See meeskond oleks medalitele konkureerinud. Meilt olid kohal nii mees- kui naiskond. Meestel esilaudadel Jaan Ehlvest ja Lembit Oll. Üles oli antud ka Iivo Nei, kes sel olümpial oli soomlaste treener. Mina olin kolme Balti riigi ühine esindaja, nii-öelda eestkõneleja. Peaksin sellest pikemalt kirjutama, sest on tõesti, mida meenutada. Maletajate poolt oli tugi tugev. Vastuseisu ei näidanud ka tollane FIDE president Florencio Campomanes. Põhjused olid poliitilised. Võistlus toimus Jugoslaavias, mis oli parajasti lagunemas. Belgrad kartis, et Balti riikide võistkondade oma lipu all mängida lubamine annab ohtliku signaali. Eriti tugevad iseseisvusmeeleolud olid siis Sloveenias. Eesti sai maleolümpial pärast 1939. a. pronksmedalivõitu Buenos Aireses kaasa mängida alles 1992. a. Filipiinidel Manilas, kui olime iseseisev riik.

Sinu ühiskondlik aktiivsus kestab tänaseni.

Kandideerisin möödunud aastal Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee koosseisu ja osutusin valituks. Täitevkomitee on EOK juhatus, kuhu kuulub 18 hääleõiguslikku liiget: president, kaks asepresidenti ja 14 täitekomitee liiget. Üheks alaks, millel mul tuleb silma peal hoida, on male. Mul on ka teisi alasid, näiteks kabe.

Oled mänginud ka kirimalet.

Olen. Eriti kui see toimus veel kirjateel. Nüüd mängitakse serveris. Internet on palju muutnud. Vaata praeguseid rahvusvaheliste kirimaleturniiride tabeleid. Puha viikide rodu. Turniiri võitmiseks piisab viikide kõrval vaid paari partii võitmiseks. Eks kasutatakse arvuti abi. Võib jääda mulje, et võidab see, kellel on võimsam arvuti.

Aga sai mängida ka rahvusvahelistel turniiridel. Välismaale pääses ju tollal raskustega. See oli üks võimalus välismaailmaga suhelda. Ütlen ausalt, et see oli ka üks põhjus, miks mina kirimalet mängisin.

Sina lõid ka meile sidemed Rahvusvahelise Kirimale Föderatsiooniga ICCF (International Correspondence Chess Federation). Olid Eesti delegaat ICCFi kongressil 1987.a. Buenos Aireses. Oled olnud Eesti delegatsiooni koosseisus ka hilisematel ICCF kongressidel.

Kui ICCF kongress 1998. a. toimus Riias, aitasin korraldada selle delegaatidele väljasõidu Pärnusse, kus nad kohtusid ka kirimale maailmameistri Tõnu Õimiga. Tegin seal külalistele ka meie kirimalet tutvustava näituse.

Kuigi nüüd üha enam kõik on internetis, pole kadunud ka raamatute osatähtsus. Millised raamatud on sinu elus olulised olnud?

Mul on olemas kõik informaatorid aastani 2017, aga nüüd olen loobunud. ChessBase on võitnud.

Oh-jaa. Üks suurmeister vastas ka minu küsimusele tema lemmikraamatu kohta: Informaatorid. Alati kõige viimane nendest.

Mulle olulise raamatuna nimetaksin Heino Hindre koostatud „Male Eestis“, aga ka kõike, mis on kirjutanud Valter Heuer. Praegu malest kirjutajatest on üks huvitavamaid Genna Sosonko, keda on ka eesti keelde tõlgitud.

Millistest maleüritustest tahaksid veel rääkida?

Mulle meeldivad konsultatsioonipartiid. See on nii, et omavahel mängivad mitte kaks inimest, vaid kaks gruppi, kummaski 3-4 inimest. Arutatakse, konsulteeritakse, mida vastase käigule vastata. Tavaliselt toimub see mõnusalt sõbralikus õhkkonnas. Ruumis on väike kõnekõmin, käike ju arutada tuleb. Viimasel kolmel aastal on Paul Kerese sünniaastapäeva tähistamiseks toimunud selline üritus Eesti saatkonnas Vilniuses. Ühelt poolt diplomaadid, teiselt Leedu parlamendi Seimas liikmed. Leedu parlamendi koosseisus on suurmeister Viktorija Čmilytė-Nielsen, varem Seimase esimees, nüüd asespiiker. Diplomaatidele andis nõu tema abikaasa, Taani maletaja Peter Heine Nielsen. Kõigil kolmel korral lõppesid võitluslikud partiid viigiga. Mullu osales ka Vytautas Landsbergis, taasiseseisvunud Leedu Vabariigi riigipea 1990-1992, hea maletaja, kes varasemalt tugevatel turniiridel mänginud.

Võib öelda, et Leedus algas ka sinu diplomaadi karjäär.

Jah, olin Leedus Eesti alaline esindaja 1990-1992. Suursaadiku nimetust meil veel ei kasutatud. Suursaadik olen olnud Portugalis, Marokos, Soomes ja Brasiilias. Viimases riigis oli mul kaasakrediteering Colombias, Peruus ja Tšiilis.

Mart Tarmak ja Soome Vabariigi president Tarja Halonen. Arhiivifoto.

Kui palju sa keeli oskad?

Inglise, vene, leedu, soome, hispaania, portugali. Pean oluliseks, et saadik oskaks selle maa keelt, kuhu ta on lähetatud.

Kuidas sul läti keelega on?

Ajalehetekstist arusaamise ja lihtsal tasemel suhtlemisega saan kuidagi hakkama, aga ma ei nimetaks seda keele oskamiseks.

Sa oled ka rännumees. Pool Eestit on sul jala läbi käidud. Tänavu on sul plaanis küll hoopis kaugemale minna.

Tänavu saab teoks ammu kavas olnud ettevõtmine – sõit ümber Brasiilia läbi kõikide osariikide ja nende pealinnade. Kohtumistel ja üritustel tutvustame Eestit ja hangime toetust Ukrainale. Algus ja lõpp on Santa Catarina osariigi pealinnas Florianopolises, kust ostetud autoga algab juuli lõpus kolmekuuline sõit. Auto koos humanitaarabiga läheb konteineris Euroopasse ja peaks jõuluks jõudma Ukrainasse.

Tean, et sa oled praegu kestva sõja ajal ka siit Eestist Ukrainat abistanud.

Sõprade ja ettevõtmisest teada saanud inimeste toetusel ostsin 20 aastat vana pikapi Mitsubishi L200 ja kolm elektrigeneraatorit koolidele, mille siis jõuluks Žõtomiri oblastisse Ovrutši linna viisin.

Kui pikk saab olema teekond Brasiilias?

Umbes 21 000 km ja kestab see sada päeva. Neist sõidupäevi on 72, mis teeb keskmiselt veidi alla 300 km päevas.

Palju edu sulle, Mart Tarmak, sellel teekonnal kui ka kõigis edasistes ettevõtmistes!

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

See pealkiri võib tunduda ebatavaline. Aga just selline mõte mul tekkis, kui olin vaadanud/uurinud/lugenud värskelt ilmunud Ülar Laugu kaht raamatut „Eesti male kuldne aastakümme I 1992 – 1995“ ja „Eesti male kuldne aastakümme II 1996 – 1999“. Need on ülevaateteosed möödunud sajandi Eesti maleelu viimastest aastatest. Kuid millised ülevaateteosed! Kui põhjalikud! Kumbki raamat üle 400 lehekülje. Turniiride tulemused, tabelid, artiklid. Kuid kõige enam on imetlusväärt, kui palju sel ajavahemikul meie maletajate mängitud partiisid on suutnud Ülar läbi analüüsida, diagrammidega varustada.

Nende raamatute koostamiseks tehtud töö on olnud kolossaalne. Eks Ülar ise teab, mitu aastat tal selleks kulus. Kui palju partiisid ta malelaual läbi tõstis, kõik ei mahtunud ju raamatusse, aga läbi vaadata tuli ikka. Ma ei kujutagi praegu ette, kas meil praegu leiduks kedagi teist, kes sellise töö ette võtaks. Tahaksin rõhutada, et Ülari analüüsimisvõime on märkimisväärne, aukartustäratav.

Tuletagem meelde, et möödunud sajandi lõpp oli eriline. Eesti oli saanud taas vabaks. Males tähendas see seda, et meie maletajad pääsesid välismaale mängima. Eelkõige Soome. Ülaril on märkimist leidnud ka väiksemadki võistlused, kõrvalisemadki turniirid, kus eestlased on osalenud. Kuidas ta need tulemused kõik saanud on? Seegi on nõudnud aega ja vaeva. Kuna mindi tõesti eelkõige Soome, siis mõned leheküljed oleksid nagu mitte Eesti, vaid Soome maleajalugu. Siiski mitte päris.

Nendes raamatutes on turniiride tulemuste ja partiianalüüside kõrval ka palju muud väärtuslikku materjali, mida meie maleajalugu tunda tahtval inimesel kasulik teada. Nii on ära toodud ajalehes „Sirp“ 1993.a. ilmunud Valter Heueri kirjutis „Tipa-tapa nii, tipa-tapa naa“, kus ta valgustab kõige hullemat perioodi nõukaajast – neljakümnendate lõpp, viiekümnendate algus. Küüditamine, meie intelligentsi hulgaline vangipanek. Ajakirjas „Kehakultuur“ ilmus artikkel „Paljastada ja kõrvaldada kodanlikud natsionalistid Nõukogude Eesti kehakultuuriliikumises“. Nahutati ka Kerest. „Malealastest raamatutest on Eesti NSV-s Paul Kerese poolt välja antud „Malekool“ I ja II ja „Maailmameistri turniir Haag – Moskva 1948“. Otsekohe aga tuleb ära märkida nende teoste äärmist apoliitilisust. Selle asemel, et esile tuua nõukogude malekultuuri eesrindlikku osa maailma maleliikumises, selle asemel, et näidata kodanliku maletaseme mandumist – on toodud kuivad statistilised tabelid.“

Ma siinkohal Valter Heueri artiklil pikemalt ei peatuks, Küll aga soovitan seda kindlasti kõigil lugeda. Mõtlemisainet see annab.

Ise lugesin erilise huviga ka ülevaadet Eesti malekirjandusest, mille on koostanud Margus Sööt. Ega neid eestikeelseid teoseid palju olegi. Nimekiri koos laiendustega mahub pea kolmekümnele leheküljele. Kõigepealt 1883.a. ilmunus Ado Grenzsteini „Male – õpetus“. Sellega 19. sajandil väljaantu piirdubki. 20. sajandil muidugi pilt muutub ja eestikeelseid maleraaamatuid tuleb järjest juurde. Lugedes nüüd Valter Heueri sulest, mismoodi nõukogude meedias Paul Kerese raamatuid vastu võeti, siis tahaks, et need kas või tagantjärele õiglasema hinnangu pälviksid. Ajalugu on seda juba teinud, mis nähtub sellest, et Kerese Haag – Moskva raamatut on korduvalt välismaal välja antud. Viimati möödunud aastal Inglismaal. Tellisin selle ingliskeelse väljaande. See Haag – Moskva turniiriraamat vääriks kindlasti eestikeelset kordustrükki. 20. sajandil ilmus ka Valter Heueri „Meie Keres“. Kahju, et Valter Heuerilt mitmesuguste põhjuste tõttu nii vähe raamatukaante vahele jõudis. Ajakirjandusest leiame tema kirjutatut päris rohkesti. Tema maleajalugu kajastav „Male lugu“ ilmus postuumselt alles sellel sajandil.

21. sajandil on eestikeelne malealane kirjavara päris jõudsalt täienenud. Mind rõõmustas oma sisukuselt eriti raamat, mille on kokku pannud väsimatu uurija Erik Terk. See on kogumik Paul Kerese konkurentidest ja kolleegidest „Mehed teiselpool malelauda“. Ja nüüd siis 2025.a. Ülar Laugu aukartustäratavalt mahukas kaks köidet.

Meeldejäävad on ülevaated meie maletajate suurvõistlustest välismaal. Esimeses köites peatükk „Noored Euroopas ja välismaal“, milles sissejuhatavalt öeldud: „1992. aasta sai noorte, kuni 20-aastaste mängijate jaoks pöördeliseks. Nii nagu maleolümpiale sai minna oma lipu all nüüd EM-idele ja MM-idele. Varem oli selleks võimalus langenud üksnes neile, kes läbisid NLiidu tšempionaatide ja valikturniiride kadalipu. Seal suutsid läbi lüüa tulevased tippsuurmeistrid Jaan Ehlvest ja Lembit Oll“. Järgnevad turniiriülevaated ja partiide analüüsid meie noorte esimestelt tugevamatelt rahvusvahelistelt jõuproovidelt.

Eriti väärtuslik on teises köites ära toodud ulatuslik ülevaade „Manilast Elistani“, milles käsitletakse Eesti meeskondade ja naiskondade esinemist maleolümpiatel 1992 – 1998. Sellesse perioodi kuulub meie senini parim tulemus taasiseseisvunud Eesti maletajatelt. Nimelt saavutasid meie naismaletajad raskes konkurentsis kõrge kuuenda koha Moskvas toimunud maleolümpial 1994. Eesti eest maletasid Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja Tuulikki Laesson. Kui meie meeste kolmandat kohta Buenos Airese maleolümpial 1939 on küllalt tihti meenutatud, siis naiste see edukas esinemine on kuidagi teenimatult varju jäänud. Nüüd siis võime voorude kaupa lugeda, kuidas kõrge kohani jõuti.

Maleolümpiatest on üldse põhjalikud ülevaated koos rohkete läbi analüüsitud partiinäidetega, mis paneb jälle tõdema, et autor on teinud titaanlikku tööd.

Tegelikult moodustavad partiianalüüsid kõikvõimalikelt selle perioodi turniiridelt lõviosa nendest kahest raamatust. Nagu juba alguses mainisin, on Ülaril lõputult palju tunde ja päevi aastate jooksul kulunud malelaua taga istumiseks, seisude uurimiseks. Arvan, et möödunud sajandi lõpus turniiridel osalenutel on võimalus oma partiisid nüüd läbi meistri silmade näha. On võimalus näha, mis vigu on tehtud. Ja kui on hästi mängitud, siis võib-olla, kuidas oleks saanud veel paremini mängida. Minul endal juhtus, et kui need raamatud kätte sain ja esimese köite juhuslikult avasin, nägin diagrammseisu, kus olin Eesti meistrivõistlustel ühele endast märksa tugevamale maletajale üheksandal (!) käigul mati pannud. Et selle ootamatult sülle kukkunud punkti üle ka tagantjärele liigselt ei rõõmustaks, nägin kõrvalleheküljel üht oma kaotuspartiid samalt turniirilt. Head oma partiide jällenägemisrõõmu kõigile!

Küll tahaks loota, et Ülar Lauk oma tööd jätkab. Et loeme, mida on meie maletajad korda saatnud alates aastast 2000, s.o. 21. sajandil. Jätkavad need, kes varem maletasid. Kuid on tulnud ka uusi nimesid, kellelt midagi oodata. Tööd jätkub, Ülar! Jõudu Sulle!

Et raamatusse ei mahtunud partiide register, siis toome selle ära siinkohal – lisatud fail „Partiide register“.

Lisainfo ja tellimine https://maleliit.ee/et/uudised/15-eesti/6879-eesti-male-kuldne-aastakymme

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Olen aastate, õigemini aastakümnete jooksul teinud intervjuusid erinevatest rahvustest maletajatega varem „Spordilehes“, nüüd internetis. Sina oled mul esimene väliseestlastest internetis küsitletav. Sina pole Eestist läinud, sündisid Rootsis 1955. a. Kas Sinu vanemad olid nn paadipõgenikud sõja lõpus 1944. aastal?

Ei, terve pere lahkus Eestist juba varem, päeval pärast hirmsat 9. märtsi Tallinna pommitamist. Nad nägid seda pealt Jüri pastoraadist, kuhu kõik olid kogunenud. Alustasid siis teekonda jalgsi, said kaasa võtta ainult mida kanda jõudsid. Läksid otsima kohta kus ei ole sõda. Šveits ei osutunud võimalikuks. Pärast mitmeid ohtlikke katsumusi sõjast räsitud Euroopas jõudsid nad mõne aasta pärast Rootsi, kus kõik aeg oli olnud rahu. Ülikoolilinnast Uppsalast sai perekonna uus kodulinn. Seal mina siis hiljem sündisin. Isa õppis arstiteadust. Ta tegi alguse Tartu ülikoolis, jätkas põgenikuna Saksamaal ja lõpetas eksamiga Uppsalas. Meil läks hästi, aga tean et kõik aeg oli küsimuseks, millal saab tagasi Eestisse? Ainult minu ema ja tema õde, minu tädi Inglismaal, elasid nii kaua et nägid aega, kus piirid jälle avanesid. Siis asusid nad kohe reisima!

Indrek Aunver. Foto Premrudi Prichai-Aunver.

Sa käisid rootsi koolis. Seega pidi rootsi keel juba enne kooli selge olema.

Tegelikult oli mul selge ka inglise keel. Minu emapoolne vanaisa arreteeriti, kuna ta oli kirikuõpetaja, hukati. Vanaema ülesanne oli olnud olla toeks abikaasa ettevõtmistes. Nüüd, kui ta jäi üksi, oli vaja tööd, et ära elada. Seda leidsid tema ja ta vanem tütar põgenikena Inglismaal! Põetajaid oli ju seal, pärast sõda, hirmsasti vaja. Nende juures olin ma väikse lapsena päris palju. Sealne keel hakkas külge, nii et seitsmeaastaselt läksin Rootsis kooli kolmkeelsena: rääkisin eesti, rootsi ja inglise keelt. Oskasin ka lugeda, mis tollal polnudki väikestel lastel nii tavaline, ja keelteoskus kaugeltki mitte. Paljud ei teadnudki et mõni teine keel olemas on!

Koolis olid viieline?

Jah kindlasti. Tunnistused olid kõik ained kokku läbilõikes 4,92. Õppida meeldis, aga tegelikult oli teine peamine põhjus. Vanaisa oli minule kunagi varakult malekäigud kätte näidanud. (Õpetada muud malelist tema vaevaks ei võtnud.) Sellest ajast peale aga, tegin malelaual kõik omapead ja ise. Tahtsin maleklubis käia ja kodus kirimalega tegeleda. Arvasin et vanemad seda ei luba, kui tunnistus korras pole. Veel eriti, kuna tundsime et meil on vastutus olla eriti korralikud, et rootslased näeksid ja mõtleksid, et sellised ongi eestlased.

Eestis on maleringid koolides, nüüd ka klubide juures. On treenerid.

Rootsis midagi seesugust polnud. Ma pole käinud maleringis, mul pole kunagi olnud treenerit. Minu keemiaõpetaja Martin Berglund mängis edukalt kirimalet. Temalt sain teada, kuidas kiriturniiridele registreeruda. Rootsis muide olid kõik iseõppijad, kui just perekonnas malelisi teadmisi polnud. Oli palju koolidevahelisi võistlusi. Nädalalõputurniire nagu teil siin, Rootsis ei olnud, küll aga klubide omavahelisi kohtumisi. Teinekord tuli vastasklubiga kokkusaamiseks sõita Lõuna-Rootsist Põhja-Rootsi. Päris pikk maa. Nende kohtumiste põhjal selgitati Rootsi klubide paremuse järjekord. Individuaalselt oli tähtsaim võistlus, millele pööratai palju tähelepanu, Rootsi meistrivõistlused eri klassides suvel, kus siis ka eraldi turniirid noortele ja täiskasvanutele. Kord mängisin samal võistlusel nii noorte kui ka täiskasvanute turniiril. Stockholmi raekojas toimus korduvalt "Tuhande mehe male", handicap nagu siin Pühajärvel! See suur saal, kus peetakse Nobeli pidustuste bankett, täitus siis täpselt tuhande malemängijaga. Eestlane Jaan Eslon on seal võitjaks tulnud. Aastavahetustel toimub ka alati Rilton Cup, kus eestlased on mänginud ja mängivad. Olen kõike seda kaasa teinud!

Olid iseõppija. Sel juhul pidi kindlasti raamatutest abi olema.

Tõsi. Bent Larseni „Öppningsspelet i schack“ oli noorele mängijale avangute osas ülioluline. Kui raamatutest üldse rääkida, siis olen kogu elu väga palju lugenud. Filosoofiaalast kirjandust lugesin juba gümnaasiumipäevil, eriti mõjukas oli minule siis Søren Kirkegaard, sinna juurde mitmeid India ja Kaug-Ida sügavalt mõtlejaid. Viimaste lugemiste hulgas on olnud Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, üllatavalt ka minu isapoolse vanaema Ida Aunveri lasteraamat „Teiste eest“, kui selle Raamatukoi poes leidsin.

Nii et kooli ajal oli sul malet päris palju?

14-aastaselt kõige intensiivsemalt, siis veel mõned aastad, malet ja kirimalet. Kõik aga muutus, kui astusin ülikooli. Ei jäänud enam aega. Õppisin Uppsala ülikoolis. Põhiaineks oli matemaatika. Lisaks lingvistikat, filosoofiat ja arvutipõhist arvutamist. Programmeerisin arvutisse malekäigud. Pärast leidsin et tegin seda taoliselt kui tegi seda, omal ajal, Botvinnik! Mängimiseks aga aega ei jätkunud. Palju hiljem, siis kui õppimine ja tööelu juba suurelt seljataga, õhutas Uppsalas elav välis-eesti maletaja Aleksander Hildebrand mind tegelema probleemmalega.

Tänu Alexander Hildebrandile sain ka mina sinuga tuttavaks, kui te vabanenud Eestis hakkasite aegajalt käima. Teadsin Hildebrandi juba varasemast ajast. Olin 1944.a. suvel isaga kaasas Viljandis, kus ta mängis Eesti meistrivõistlustel (sõja ajal veel selline turniir!). Samal turniiril osales ka Hildebrand. Nagu ta naljatades ütles, tema meie esimest kohtumist ei mäleta. Loomulikult polnud tal siis aega märgata 7-aastast plikatirtsu. Mõtted olid tal kindlasti sellel, kuidas Eestist minema pääseda, sest venelased liginesid jõudsalt. Tema saigi paadipõgenikuna Rootsi. Teame, et Keresele paat ei tulnud. Rootsi maletajate hulgas lõi Hildebrand hämmastavalt läbi. Kui siis Rootsis oli maleolümpia, oli ta valitud Rootsi meeskonna kapteniks. Emigrandi kohta saavutus.

Eks tähtsus olnud ka tema keelteoskusel. Muide, tema ema oli venelanna, isa prantslane, ja koolis õppis ta inglise keelt. Kusjuures ta kinnitas, et on eestlane!

Eks inimene ise võib määratleda, kes ta on. Paul Keresega rääkis ta sellel olümpial mitte eesti, vaid saksa keelt. Aeg oli selline, polnud vaja, et teataks, et rootslaste kapten Eestist on.

Polnud ka vaja, et teataks, et ta valdab vabalt vene keelt ja võis aru saada, mida NLiidu meeskond omavahel räägib.

Sind aga tõi Hildebrand probleemmale juurde, millega tegeled senini.

Jah, ja mis veel, esimese asi komponeerima! Arvasin muidugi, et seda küll ei oska. Alguses tegime aga koos ja varsti mina ka iseseisvalt.

Mõnes mõttes jõudsid väga kõrgele. Sa olid 12 aastat (2005 – 2017) Rootsi probleemmale ajakirja „Springaren“ peatoimetaja.

See ajakiri on rohkem kui 100 aastat vana. Mina muutsin selle väljaandmise järk järgult digitaalseks, ajakohastasin selle tegemise arvutis. Oma 200 leheküljega aastas pean seda ühe kõige tihedama infoga ajakirjaks Rootsis, kuna probleemmales on infotihedus suurem kui näiteks tavamales. Kuidas kõige sellega hakkama saadi enne arvutite ajastut, see on peaaegu mõistatus.

Aga hakkama saadi. Kes teab, mille üle inimesed saja aasta pärast imestavad meie kohta. Tean, et sa vestled tehisintellektiga. Mis keeles?

Pole vahet, AI toimib kõigis keeltes mida oskan, ka programmerimise keeltes teeb häid soovitusi. Aitas minul kord sorteerida malelist materjali. Siis soovitas minul kontakti võtta Eesti probleemmale klubiga!? Ütlesin et sellist ei ole. Tema aga jah, jah, vabandust väga, aga kui mujal on, siis peaks ju ka Eestis olema!

See on nagu vaimudega vestlemine.

Vaimudega just mitte, suhtlemine toimub täiesti arusaadaval moel, klahvide ja ekraani kaudu. Mida kogeda võib, mis tõesti võib sügavalt hämmastada, on tänapäeva arvutite ja otsingumootorite võimsus!

Tean, et oled osalenud ka Probleemmaletajate ülemaailmsetel kongressidel.

Aleksandriga käisin 2000.a. kongressil Pulas ja 2001.a. Wageningenis. Juhtkond tegi, meist olenemata, märkuse et Brasiilia, Bulgaaria, Eesti ja Läti ei ole nimetanud ametlikke delegaate. See jäi minul südamele. Võtsin kätte ja rääkisin Eesti maleliiduga. Eesti esindamisest järgneb kokkuvõte siin: Kongressil 2005.a. Eretrias olin esimest korda Eesti ametlik delegaat. Ka järgmistel kongressidel olin Eesti delegaat, minuga kaasas käis kõik aeg Margus Sööt. Tegelesime nii koostamise kui ka kongressi raames toimuvate lahendamisvõistlustega. Käisime 2006.a. Wageningenis ja 2007.a. Rhodosel. Kongressil 2008.a. Jurmalas oli meid rohkem. Lahendamisvõistlustel osalesid (tulemuste järjekorras) Margus Sööt, Tatjana Fomina, Indrek Aunver ja Eerik-Jaan Sergo. 2009.a. kongress toimus kaugel Rio de Janeiros, 2011.a. Jesis ja nüüd viimati 2024.a. käisime uuesti Jurmalas. Kongresside ajaloo kohta saab lugeda https://www.wfcc.ch/meetings/

Probleemmale kõrval mängid siiski vahel kaasa ka tavamale võistlustel. Vähemalt olen sind Eestis turniiridel osalemas näinud.

Kõige rohkem andev on olnud, et Urmas Randma on mind mõned korrad kutsunud mängima Pühajärve handicap turniiridel. Need on tõesti väga omapärased ettevõtmised, sageli maailmanimede osavõtul. Sai näiteks mängitud ja räägitud Viktor Kortšnoiga. Meil ju ühine sõber, seesamane Aleksander Hildebrand, kes teda toetas nn ärahüppamisel läände, ja kes hiljem tema raamatu skandaalsest Baguio MM-matšist rootsi keelde tõlkis. Minu üldine arusaam malest tõusis ka kõvasti. Veel olen Eestis mänginud Tartus, Tallinnas, Elvas ja Eesti meeskonnaga Soomes ja Lätis. Ega minul küll partiides eriti hästi pole läinud, aga las aeg veel annab arutust ja probleemmale istub seda paremini!

Indrek Aunver koos abikaasaga Tallinnas Mustamäel külas Merike Rõtoval, kelle tehtud on ka foto.

Sa käid aegajalt koos abikaasa Premrudi Prichai - Aunveriga tema kodumaal Tais. Kui palju seal malet mängitakse?

Seal on väga palju inimesi, suur rahvastikuarv, mis tähendab, et on kõike, ka maletajaid. Lauamängudest muidu on kõige populaarsem Tai kabe (makhos), mis reeglitelt erineb nii siin mängitavast 64-ruudulisest kui ka rahvusvahelisest 100-ruudulisest kabest. Samuti on neil ka täiesti oma male (makruk), mis teatavasti on kõige ürgsem veel käibel olev maleversioon. Kõik areneb selles aeglasemalt kui tavamales ja terve mängu käigus on kasulik mõelda nii nagu lõppmängus. Mängitakse igal pool, nii väljas kui sees, aedades, kohvikutes ja parkides. Ka mina osalen.

Tai male makruk.

Oli juttu sinu keelteoskusest – eesti, rootsi, inglise…

Saksa keelt oskan lugeda. See on ju sama, mis rootsi keel. Rootslane seda ei tunnista, aga kuna rootsi keel on minul õpitud keel, siis näen selgemini seda sarnasust.

Hm, sama? Ei ütleks. Ilmselt keelteandekas inimene, kui oskab üht, omandab ka teise kergelt. Kas sa räägid ka tai keelt?

Mitte päris, noorena oli kergem mingi uue keelega hakkama saada. Abikaasaga aga suhtleme omavahel nii inglise kui tai keeles läbisegi üllatavalt probleemivabalt. Ja ingliskeelseid laensõnu kasutatakse ju Tais nii kui nii.

Praegu tegeled sa probleemmalega ka organisatoorselt.

Aitan läbi viia rahvusvahelisi probleemmale lahendamisvõistlusi. On selline organisatsioon kui World Federation for Chess Composition (WFCC – koduleht https://www.wfcc.ch/). Nemad korraldavad järjekindlalt lahendamisvõistlusi. Mõned turniirid on sellised et algavad täpselt samal kellaajal kogu maailmas. USA lahendajad peavad siis vara tõusma, Jaapani lahendajad kaua üleval olema, aga kõik leiavad, et pingutus on asja väärt!

Kuna sa oled ka ise igat liiki maleülesandeid koostanud, siis palun sinult intervjuu lõppu ühe nendest.

Eks neid ülesandeid üks sadakond ole. Neid, mida ise koostanud ja ka palju koostöid. Koostöö meeldib tegelikult kõige rohkem, sellised kus kaks või enam maletajat kõik tegutsevad samal eesmärgil.

On olemas meeskondlik üritus, World Chess Composition Tournament (WCCT), mida ka kutsutakse kompositsioonmale olümpiaks. Kuna Eesti meeskonda ei ole, sain õiguse osaleda Rootsi meeskonnas. Viimati õnnestus minul eriti hästi. Üksi kogusin rootslastele rohkem punkte kui kõik teised nende meeskonna liikmed kokku! See tähendab ka, et kui leidub entusiastlike kaaslasi Eestis, on Eesti meeskond järgmisel sellisel olümpial täiesti mõeldav. Andke märku, kes osaleda soovib!

Kaj Engströmiga koos saavutasin kuuenda(!) koha kahekäiguliste osakonnas, WCCT a.2022. Olime tabeli eesotsas ainukesed tiitliteta koostajad. Teised meist ees- ja tagapool oli kõik kompositsioonmale suurmeistrid (GM). Muide, neid tiitleid jagatakse FIDE-Albumi põhjal.

Kahekäigulistele oli ette antud teema: Valge malend käib ühelt väljalt ära, ähvardades matti. Must, end kaitstes, käib sellele väljale kus valge malend varem seisis, ja seda vähemalt kahe malendiga. Ülesandes näeme seda efekti mitte ainult kahe, vaid viie malendiga. Olime ainukesed kellel samas probleemis õnnestus see rohkem kui neli korda!

Oda käib väljalt d4 ära ja ähvardab matt La7. Katsed: Kui 1.Oa1? siis Vdd4! 1.Ob2? Red4! 1.Oe5? d4! 1.Of6? Rfd4! 1.Og7? Vgd4! 1.Oh8? Og1!

Lahenduskäik: Od4-c3 ! 1. … Vdd4 2.Va1x 1. … Red4 2.La2x 1. … d4 2.Va5x 1. … Rfd4 2.Lf8x 1. … Vgd4 2.Vg8x 1. ... Og1 2.Vh8x 1. … Va1 2.V:a1x

Lõpuks veel pilt õlimaalist, mille autoriks tuntud Välis-Eesti kirjanik/kunstnik Helga Nõu.

Näeme, kuidas lipp lööb etturi ja matistab ratsu nagu see oli vigurmale probleemis, mille komponeerisin koos Margus Söödiga Rhodose saarel. Pikk Hermann on vanker, mis ootab oma aega, et tegutseda järgmises lahenduses. Malendid on kujundatud sellised, kui need milledega ma lapsepõlves mängisin.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Imetlusväärt! Tõepoolest imetlusväärt, millise neljaköitelise Paul Kerese partiide kogumiku on inglane Jimmy Adams kokku pannud. Olen ka varem oma artikleid meie suurmeistri sünnipäeva puhul pealkirjastanud „Suurmeister Paul Kerest ei unustata“, kuid tänavu on see eriliselt tõele vastav. Käesoleva aasta juunis möödub pool sajandit Paul Kerese surmast, kuid ikka veel leidub tema pärandi austajaid kogu malemaailmas. Jimmy Adamsi neli köidet on aga midagi ainulaadset.

Neid raamatuid andis pakiautomaadist koju tuua. Neli rasket köidet, kaks üle, kaks veidi alla tuhande lehekülje. Ligi tuhat kommenteeritud partiid. Veidi rohkem kui aasta tagasi kirjutas Jimmy Adams ajakirjas New in Chess pikema artikli Paul Keresest, kelle ta ütleb olevat oma eluaegseks lemmik malekangelaseks. Nagu tõdeb Jimmy Adams, oli maletaja – džentelmen, karismaatiline Paul Keres oma kodumaal Eestis rahvuskangelane, kuid ta oli populaarne kõikjal, kuhu turniirid teda viisid.

Kaks esimest köidet sisaldavad partiisid kommentaaridega Paul Kerese oponentidelt, kellest paljud on maailmanimega suurmeistrid. Kusjuures nad pole kommenteerinud ainult võidetud või viigiga lõppenud partiisid, vaid ka neid, kus on tulnud kaotus vastu võtta. Esimene köide pikkusega 1176 lehekülge sisaldab ligi 300 partiid ajavahemikust 1916 -1953. Teine köide – 1036 lehekülge ja üle 250 partii ajavahemikust 1954 -1975. See pole olnud lihtne neid kogu maailma male(aja)kirjandusest üles leida. Jimmy Adams on tegelikult üüratult palju vaeva näinud.

Kommentaaride autoriteks on Savielly Tartakower, Max Euve, Reuben Fine, Samuel Reshevsky, Alexander Alehhin, Miguel Najdorf, Mihhail Botvinnik, Vassili Smõslov, David Bronstein, Tigran Petrosjan, Mihhail Tal, Robert Fischer. Nimekiri kõige kuulsamatest autoritest sai pikk. Veel pikem oleks nimekiri pisut vähem kuulsatest, aga ikkagi tuntud suurmeistritest, kelle kommentaare on kasutatud. Kommentaarid on väga üksikasjalised ja varustatud lausa hämmastavalt hulgaliste diagrammidega. Kõigis neljas raamatus on väga palju pilte nii Paul Keresest endast kui ka tema vastastest. On pilte Paul Kerese perekonnast. Tema abikaasa Maria ja nende tütre Kadriniga on intervjuud. Üldse sisaldavad need köited palju materjali Keresest, kahes esimeses ka Joosep Grentsi kirjutatud suurmeistri eluloo. On mälestusartikleid Paul Keresest, sealhulgas maailmameistritelt Alexander Alehhin, Tigran Petrosjan, Mihhail Botvinnik, Mihhail Tal ja Boriss Spasski.

Fischer meenutab ühe oma kommentaari alguses Alehhini sõnu, kes on öelnud, et tal on tulnud üht ja sama partiid võita kolm korda – avangus, keskmängus ja lõppmängus. Sama pidi tegema Fischergi, et võita Kerest.

Spasski on öelnud, et maletajate hulgas oli Keres nagu Gulliver liliputtide hulgas. Kusjuures liliputtide juhiks oli Botvinnik.

Kolmas ja neljas köide sellest väljaandest on Paul Kerese enda kommenteeritud partiid. Neid on ka üllatavalt palju leitud. 3. köide hõlmab perioodi 1931 – 1958, 890 lehekülge ja üle 200 partii. 4. köide perioodist 1959 – 1975 samuti üle 200 partii, 910 lehekülge.

Eesti keeles on seni ilmunud vaid murdosa sellest, mida on leidnud Jimmy Adams. On kaks Paul Kerese raamatut – „Maailmameistri turniir Haag – Moskva 1948“ (1949) ja „Valitud partiid“ ( 1961). Mõlemad vääriksid kordustrükki. Haag – Moskva turniiri kajastavas raamatus on Paul Keres kirjutanud oma kommenteerimise põhimõtetest:

„Partiide avangulise osa juures on rõhku pandud eriti üksikute mänguviisidega seotud üldiste ideede selgitamisele, kergendades seega avangule järgnevast partiiosast arusaamist. Keskmängus on samuti püütud võimalikult vältida kuiva variantide rägastikku üksikuis positsioonides peituvate ideede selgitamise kasuks, mis samuti peaks kahtlemata kergendama partiide jälgimist. Lõppmängudes on püütud kogu järgneva edasimängu ideed lühidalt selgitada juba enne tegeliku partiijätku juurde asumist.“

Arvan, et need neli Jimmy Adamsi koostatud köidet Paul Kerese partiisid peaksid olema igal meie maleklubil, eelkõige Paul Kerese Malemajal Tallinnas. Treeneritel oleks lastele meie kuulsuse partiide näitamisel suur abi suurmeistrite kommentaaridest. Kõik küll inglise keeles, aga eks ilma selle keeleta ongi nüüdisajal raske hakkama saada. Kardan väga, et selle tõlkimist eesti keelde võib pidada soovunelmaks. Ühele inimesele olekski see raske, õigemini aega nõudev. Aga võib-olla võtab mõni nelik selle tõlketöö ette, igaüks ühe raamatu. Unistada ju võib…

Olen Paul Kerese sünniaastapäeva artiklitele alati lisanud mõne tema partii. Seekord nagu ei teagi, mida nendest neljas raamatus valitutest siia võtta. Otsustasin mitte võtta mõnda Kerese enda kommenteeritud partiid, kuna need on osaliselt ka eesti keeles kätte saadavad. Mulle meeldivad Robert Fischeri kommentaarid, aga tema 60 mälestusväärset partiid on ka maletajatele nii inglise kui vene keeles tuttavad. Lõpuks valik polegi nii tähtis, selles väljaandes halbu partiisid lihtsalt pole. Võtsin partii, mis on mängitud pretendentide turniiril Bled/Zagreb/Belgrade 1959, vastaseks suurmeister Svetozar Gligorič, kellelt ka kommentaarid, mis siinkohal tõlgin.

Svetozar Gligorič – Paul Keres

Nimzo – India kaitse

1.d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. e3 c5 5. Od3 d5 6. Rf3 0-0 7. 0-0 b6 8. c:d5 e:d5 9. Od2

Põhimõtteline vaidluskoht. Sama varianti oli juba varem samade vastaste vahel kahes partiis kasutatud. Esimest korda Alehhini mälestusturniiril Moskvas 1956 ja teist korda sama 1959. a. pretendentide turniiri kolmandas voorus. Kuid seekord oli valgel teine plaan.

Tekstikäiguga valge tahab lõpetada oma arengu loovutamata välja e4 kui keskset tugipunkti.

9. … Og4

Oda seisab siin paremini kui b7 või a6.

10. a3 O:c3 11. O:c3

11. … c4

Sel hetkel oli mustal valge kaksikodade tõttu probleeme. Kuid tekstikäiguga kindlustab ta oma ähvardavat etturiülekaalu liputiival. Ja see, et valgel pole väljal c3 ratsu, teeb samuti musta olukorra kergemaks.

12. Oe2

Ka 12.Oc2 tuli kõne ala. Kuid siis oleks jäänud sidumine liinil g4-d1, mis tähendaks probleeme kuningatiival.

12. … Rc6

Ka 12. … Re4 13.Oe1 on võimalik, Bronstein – Gligoriča, Belgrad 1954, kuid tekstikäik on lihtsam ja tugevam.

13. Re5 O:e2

Vahetus on kasulik mustale, kuid valgel pole teist teed oma kuningatiiva etturite aktiivsemaks muutmiseks.

14. L:e2 Ld6 15. f3 b5

16. b3

Musta etturite ülekaal liputiival muutub tugevamaks, seepärast valge püüab seda kahjutumaks muuta. Kuid see viib b-liini avamisele, väli b3 ja seda kaitsev ettur c4 tekitavad valgele uusi murekohti. Sitkemat mängu oleks võimaldanud 16.R:c6 L:c6 17.Oa5.

16. … Rd7

Muidugi mitte 16. … c:b3 17.L:b5 ja valge võidab etturi b3.

17. b:c4 b:c4 18. Vad1

Valgele ei meeldi enam oma seis ja ta otsustab hakata aktiivsemalt mängima. Ta annab ära a-etturi lootuses arendada rünnakut kuningatiival.

18. …Rd:e5 19. d:e5 L:a3 20. Le1 Vfd8 21. f4 Vab8 22. f5 Vb3 23. Vc1

See kõik oli forsseeritud. Valge loodab, et saab nüüd üle minna aktiivsemale vastumängule. Tundub endastmõistetav 23. …d4 24.e:d4 R:d4, kuna ähvardab 25. … V:b3. Valge hellitab lootust. Kuid must valib teise plaani.

23. …Ve8! 24. e6

24. … f6

Selles ongi puänt. Must võimaldab vastasele kaitstud vabaetturi, mis küll ei liigu, kuid vastutasuks see blokeerib seisu ja takistab valge rünnakut kuningatiival. Nii saab must aega tugevdada survet liputiival ja kasutada sealset materiaalset paremust.

25. Kh1 Veb8 26. h3 Ld6 27. Lh4 a5 28. Lh5 Re5

29. Od4

29. O:a5 V:e3 on nõrgem. Kuid viigivõimalusi oleks andnud variant 29. O:e5 L:e5 30. Lf7+ Kh8 31. e7 h6 32. Vfd1 V:e3 33. V:d5 L:e7 34. L:e7 V:e7 35. V:c4 Va8 36. Va4 Ve5 37. V:e5 f:e5 38. g4.

29. … h6 30. g4

Ainus järelejäänud võimalus, kuid see ainult kiirendab lõpu lähenemist.

30. … V3b7

Võtab võimaluse anda tuld väljal f7 ja annab ratsule tegutsemisvabaduse.

31. g5

Valge näeb, et tema kuningas jääb kaitsetuks pärast 31. h4 Rd3 32. Vc2 Lg3. Nii püüab ta järjekordse etturiohvriga anda lipule võimalus kaitsesse appi tulla.

31. … h:g5 32. Vc2 Rc6 33. Lf3 R:d4 34. e:d4

34. … Lf4

Nii forsseerib must ülemineku võidetud vankrilõppmängu.

35. L:f4 g:f4 36. Kg2

Kui 36. V.f4, siis võiks järgneda 36. … Vb2.

36. … Vb2 37. Vff2 V:c2 38. V:c2 a4 39. Kf3 a3 40. K:f4 Vb2 41. Vc3 ja valge alistus. Järgneks 41. … Vb3.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.