menüü

Veel üks maleraamat

Järjepanu on meie malehuviliste lugemislauale jõudnud kaks väärt tõlkeraamatut. Alles äsja võisime nautida Frank Brady suure sisseelamisega kirjutatud ja faktiküllast käsitlust Bobby Fischerist „Lõppmäng“. Nüüd jõudis trükikojast tunnustatud malekirjaniku Genna Sosonko esseede valimik „Male mustvalge maailm Keresega ja Kereseta“.

Saatesõnas kirjutab Ülo Tuulik, et Gennadi Sosonko oli 29-aastane, kui ta pärast Leningradi Riikliku Ülikooli lõpetamist Nõukogude Liidust emigreerus. Erinevalt paljudest oma rahvuskaaslastest – juutidest suundus ta elama Amsterdami. Emigreerunud oli ta meistersportlasena. Nelja aastaga sai temast suurmeister, kahekordne Hollandi tšempion. Kuid üha enam omandas ta tuntust kui malekirjanik Genna Sosonko, kes Garri Kasparovi hinnangul on praegu vaieldamatult kirjutav maletaja number üks.

Ülo Tuulik tõdeb, et kuigi Nõukogude Liit oli maailmas juhtiv malemaa, siis nõukogude perioodika vahendas malesaavutusi kohmakas, tihti bürokraatlikus kroonukeeles. Tuulik kirjutab: „Meeldejääval moel lunastas Genna Sosonko oma eelkäijate tegematajätmised ja kidakeelsuse, avaldades paarikümne aasta jooksul ridamisi silmapaistvate maletajate ilmekaid portreid, inimlikustades sel kombel kuivi turniiritabeleid osavõtjate elutruuduse ja karakteriomadustega.“

Eraldi raamatud on Sosonko talle omases paeluvas stiilis kirjutanud Vassili Smõslovist, David Bronsteinist ja Viktor Kortšnoist.

Eesti keeles ilmunud 500-leheküljelises valimikus on 16 portreed, mida autor ise nimetab esseedeks. Kõigepealt maailmameistrid Capablanca, Alehhin, Euwe, Botvinnik, Smõslov, Tal, Fischer, Kasparov. Oleme ju nendest kõigist lugenud, kuid Sosonko interpretatsioonis näeme neid kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega, kellele tuntud ütluse järgi midagi inimlikku pole nende suuruse juures võõras. Järgnevad suurmeistrid Kortšnoi, Taimanov, Polugajevski ja Flohr ning veel mõned mitte nii maailmakuulsad nimed.

Raamatu lõpulugu „Kroonimata kuningas“ on Paul Keresest. Võime seda lugedes nõustuda Ülo Tuulikuga, kes leiab, et Genna Sosonko ei ole pretendeerinud seniteadmata faktide ülesleidmisele ja avalikustamisele Paul Kerese saatuskäiku ümbritsevaist müütidest, legendidest, oletustest ja päristõest. Kuid Sosonko kirjapandu on austusavaldus meie suurmeistrile ja sellisena aktsepteeritav. Raamatu lõpetavad Sosonko sõnad: Täna kuulub Keres malele ja ajaloole. Eestile, kes pole teda unustanud.

Sosonko raamat valmis tänu tõlkijate kollektiivile. Idee anda välja Sosonkot eesti keeles pärineb Aksel Tammelt, kes oli ka kogu ettevõtmise põhiorganisaatoriks ja hingeks. Vahemärkusena olgu öeldud, et omal ajal, kui Aksel Tamm töötas kirjastuses „Eesti Raamat“, ilmus just tema algatusel ja toetusel märkimisväärselt palju malekirjandust. Seekord kaasas ta nimekaid tõlkijaid, kellest kõigepealt tahaksin mainida Jüri Ojamaad. Arvuka hulga venekeelse väärtkirjanduse tõlkijal jäi siinses kogumikus olev essee Viktor Baturinskist viimaseks. Teist ei jõudnud enam, kuna elutee lõppes. Tõlkijaiks on veel Ülo Tuulik, Toomas Kall, Aksel Tamm ise, aga samuti Maiga Varik, kes koos Maarja Ojamaaga väga kohusetundlikult ka väljaannet toimetas. Rikkaliku pildimaterjali valiku eest hoolitses Tõnis Toom. Jüri Kassi kujundus on minu arvates sugestiivne.

Olin rõõmus, et ka mind sellesse seltskonda võeti. Tõlkisin neli esseed. Neist üks on tähelepanuväärne sellepoolest, et see on ainus valimikus naismaletajale pühendatu. Kuna tegemist on Tallinnas elava minu hea sõbratari Lydia Barbot de Marny`ga, siis oli mul eriti heameel seda eesti keelde ümber panna. Essee temast kannab pealkirja „Saatus“ ja teadaolevalt on ju Lydia saatus küllalt imeline olnud.

Õigupoolest on naispeategelane veel ühes essees, mis on samuti minu tõlgitud. See kannab pealkirja „Ma tundsin Capablancat.“ Selleks, kes tundis kuulsat kuubalast, on tema lesk Olga Tšegodajeva-Capablanca. Jose Raul Capablancaga ei saanud ju Sosonko kohtuda, küll oli aga New Yorgis elus veel kunagise maailmameistri lesk, kellega kokkusaamisi siis on Sosonko väga värvikalt kirjeldanud.

Selline raamat siis. „Male mustvalge maailm Keresega ja Kereseta.“ Soovitan soojalt.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid