menüü

Kui pikk peab olema vaikus?

Septembri alguses võis meie ooperiteatri „Estonia“ laval näha balletti „Keres“. Kuna see etendub vaid projekti Eesti 100 raames, siis kavas seda kahjuks rohkem pole.

Küll aga kuulutati välja üks etendus Helsingis 29. oktoobril. Otsustasin siis vaatama minna, kuidas soomlased meie suurmeistri elust inspireeritud lavateose vastu võtavad. 27. oktoobri Helsingin Sanomat avaldas ka lühiteate, millest sai etenduse toimumisest teada ja kus oli paari lausega öeldud, kes Paul Keres kui malemängija oli. Tsiteeriti ka lavastuse koreograafi Teet Kaske: „Tema elu ja saatus oli küllalt samalaadne kui Eestil: see oli klassikaline lugu andest, julgusest ja kirest maailmasõja ja sellele järgnenud külma sõja õhkkonnas.“

Etendus toimus Aleksanterin teatteri ruumes. Saal umbes sama suur kui meil Tallinna Draamateatris. Lava kindlasti väiksem kui „Estonia“ oma, kuid ometi mahtus ballett sinna teatavate mööndustega ära. Isegi tundus, et selle saali aura sobis balletiks hästi ja võib-olla ka see oli üks põhjuseid, miks etendus mõjus veel hingesööbivamalt kui Tallinnas.

Saal ei olnud päris täis, mõningaid vabu kohti oli. Publik oli valdavalt vanemaealine, ilmselt need, kellele Kerese nimi veel midagi ütles. Mis mind küll häiris, oli kava. Samasugune kena väike piltidega väljaanne, nagu neid nüüd teatritükkide tutvustamiseks tehakse. Sama mis eestikeelne Tallinnas, isegi hind sama – 5 eurot. Ainult see oli inglisekeelne! Ausalt, ma ootasin soomekeelset. Enne algust teatrimaja ümber käies otsisin meie balletti tutvustavat plakatit, nende oma lavastuste kohta olid need olemas. Meie oma kohta ei olnud. Sees ühes fuajee nurgas oli küll Tallinnastki tuntav suur reklaamplakat. Siiski.

Kuidas võetakse vastu? Sellele küsimusele vastust saama olin ma tulnud. Pean veidi selgitama oma häälestust. Nimelt kartsin, kuidas tajutakse vaikust. Tallinnas oli sellega probleeme. Etendus algab pika vaikusega, on kuulda tinglikult ainult malendite kõlksumist. Lõpeb veel pikema vaikusega, kus midagi kuulda ei ole. Tallinnas, eriti esimesel etendusel tundus, et publiku hulgas on neid kaasaegseid inimesi, kellel on alati kuhugi kiire (ka kell üheksa õhtul) ja nad hakkasid enneaegselt plaksutama. Ülejäänud osa publikust, kes tahtis süveneda, oli nende peale pahane. Minu kõrvalistunu kinnitas ka eriti lõpuvaikuse vajalikkust: oli ju vaja mõtelda nähtu üle, seda lahti mõtestada.

Vaidlus vaikuse vajalikkuse üle jätkus kohapeal pärast etendust ja ka hiljem, kui kellegagi sellest balletiõhtust rääkisin. Tunnistati, et koreograafia oli väga huvitav, tantsijad lausa meistriklassist, muusika kuulama panev. Aga jutt kaldus ikka tühjale lavale ja harjumatult pikale vaikusele balleti lõpus. Oli, kes mõistsid autorite taotlust ja oli, kes valjuhäälselt nõudsid vaata et ümbertegemist!?

See kõik oli mul seal Soome teatris istudes meeles ja ma isegi pisut kartsin lõpus liiga varast plaksutamist. Kartsin asjata. Soome publik võttis lavastuse vastu, nagu see oli mõeldud. Aplaus puhkes pärast eesriide sulgumist. Tundsin ennast seal hästi. Kuigi silmad olid veel märjad. Ballett lõpeb ju väga emotsionaalse stseeniga, kus baleriin sammub paljajalu üle lava suurmeistri kujutletava sarga järel. Kingi hoiab ta käes vastu rindu surutult. Ta on need jalast võtnud, et kontsaklõbin ei häiriks vaikust. Meenusin iseendale leinarongkäigus Paul Kerese matustel üle 40 aasta tagasi. Arvasin, et nutsin oma pisarad siis ära. Aga ei, nutsin nüüd ka Soome teatris varjamatult. Lausa vajasin pikka järgnenud vaikust.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Rafael Vaganjan - malelegend Armeeniast

Novembrilõppu kaunistas juba traditsiooniliselt aasta parim maleturniir Eestis – Pühajärve rahvusvaheline kiirmaleturniir. Väsimatu Urmas Randma suudab sinna aasta-aastalt üha tugevama koosseisu kohale kutsuda. Tänavu oli 36 osavõtjate hulgas maletajaid kümnest riigist, nendest üheksa suurmeistrit.

Kui noore Läti suurmeistri Nikita Meškovsi esikoht oli isegi etteaimatav, siis enne turniiri algust mõtlesin, kuidas peavad 35 vooru ja handicup süsteemi küllalt karmidele tingimustele vastu veteransuurmeistrid, kunagi maailmatippude hulka kuulunud Artur Jussupov ja Rafael Vaganjan. Pidasid vastu ja kuidas veel! Aastate koorem on mõlemal mehel küll pea halliks teinud, aga maleline mõte on endiselt ergas. 2.-3. koha jagamine nende poolt on igati aukartustäratav.

Mul on Rafael Vaganjan hästi meeles Paul Kerese mälestusturniiridelt. 1979. aastal jagas ta koos Mihhail Taliga 2.-3. kohta. Eriti hästi õnnestus tal aga turniir „Tallinn 1983“, kus ta koos Taliga jagas esikohta.

 

Mihhail Tal ja Rafael Vaganjan – turniiri Tallinn 1983 võitjad.

Tallinna tuli ta tookord kuulsa Hastingsi turniiri võitjana, kus ta oli kogunud 11 punkti 13st. Tallinnas edestas ta oma kuulsat kaasmaalast Tigran Petrosjani, kes jäi neljandaks. Selliste meestega turniirid toimusid meil Tallinnas. Meie andekatel noormaletajatel oli võimalus koduseinte toetusel maailma parematega jõudu proovida. Sellel turniiril elas meie malepublik erutusega kaasa meie suurlootuste Jaan Ehlvesti ja Lembit Olli mängule. Ja neil läks hästi. Ehlvest kogus sama palju punkte kui Petrosjan, jäädes viiendaks. Nendest punkti vähem sai Oll.

Meenutasime Pühajärvel koos Rafael Vaganjaniga neid kaugeid aegu. Vaatamata väga tihedale ajagraafikule oli ta nõus ka lühiintervjuud andma.

  • Kas te kohtusite malelaua taga ka Paul Keresega?
  • Üks kord. Õnnestus 1972. aastal NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel mustadega viik teha. Olin siis 21-aastane, suurmeistriks olin saanud kaks aastat tagasi. Keresesse suhtus kogu minu põlvkond väga suure lugupidamisega. Loomulikult austati teda kui silmapaistvat maletajat, kuid eeskujuks oli ka tema laitmatu, samas sõbralik käitumine, tema elegantne stiil riietuda. Ma olin liiga noor, et tema hiilgeaegadel temaga samadel turniiridel mängida. Kui minu mänguklass tõusis, siis polnud enam teda. Mul on heameel, et mul õnnestus tema mälestusturniiridel edukas olla. Saan väga hästi aru, et Paul Keres oli eestlastele sama nagu Tigran Petrosjan meile, armeenlastele.
  • Tigran Petrosjan tuli maailmameistriks.
  • Seda tiitlit oleks väga väärinud ka Paul Keres. Aga mul on hästi meeles ka teised Eesti maletajad. Sellel 1983. aasta turniiril paistsid silma Jaan Ehlvest ja Lembit Oll. Ehlvest mängib praegugi siin Pühajärvel. Temast aastatelt nooremat Lembit Olli pole aga kahjuks juba ammu enam elavate hulgas. Oll torkas silma oma suurte teoreetiliste teadmiste poolest. Arvutieelsel ajastul oli ta nagu elav entsüklopeedia. Tal oli väga hea mälu.
  • Üleliidulistel võistlustel puutusite kindlasti kokku ka teiste meie maletajatega.
  • Jah, muidugi. Teil oli väga tugev plejaad meistreid. Eriti on mul meeles Hillar Kärner, kellega ma korduvalt malelaua taga kokku sain. Väga andekas maletaja, kes võis võita keda iganes. Mainitud 1983. aasta turniiril lõppes meie partii küll minu võiduga, aga Hillar võitis Mihhail Tali, mis oli minu jaoks esikoha konkurentsis Taliga väga tähtis. Mäletan ka Etrukit, Vooremaad, Uusit. Tugevad meistrid.
  • Tugevaid maletajaid on maailmas üha rohkem. Mis on males muutunud või kas üldse on?
  • Hea maleline nägemine ei sega ka praegu. (Naerab). Aga loomulikult on internet males avanud uued horisondid. Varem tuli kogu tarkus omandada raamatute ja male ajakirjanduse abil, mis polnud alati kättesaadavad. Nüüd on iga avanguteoreetiline uuendus arvutis paari klikiga nähtav. Maleolümpia ja suured rahvusvahelised turniirid on online ülekannetes vaadatavad. Praegu siin Pühajärvel mängime ise, aga jälgime ka Carlseni ja Caruana matši. Natuke igav? Jah, tänapäeva male, kus kaks tippsuurmeistrit on tipptasemel teoreetiliselt ette valmistatud, see ei ole Morphy aegade male.
  • Mis siis ikkagi on oluline?
  • Mälu, mälu ja veelkord mälu. Pean seda isegi talendist olulisemaks. Kes suudab arvutis nähtu paremini meelde jätta, sellel on suured eelised. Muidugi malelist tööd tuleb ikka teha, ainult et arvuti kaasabil.
  • Kuidas elatakse Armeenias?
  • Meil on probleeme. Tööpuudus. Noored lähevad ära. Detsembris tulevad valimised, loodame paremat. Aga mis puudutab malet, siis seda mängu armastatakse ja mängitakse Armeenias endiselt.
  • Teil on maailma paremikku kuuluv suurmeister Levon Aronian. Enne viimast maailmameistri pretendentide turniiri, mille võitis Caruana, ei peetud Aroniani šansse halvemateks. Kas ta elab Armeenias?
  • Nii ja naa. Tal on elamine Berliinis, samas on ta palju ka Jerevanis. Maailm on nüüd ju avatud. Mina ise olen aastaid elanud Saksamaal, nüüd olen küll pidevalt Armeenias.
  • Lõpuks paar sõna Pühajärve turniirist.
  • Oi, küll on tore, et Urmas Randma mind siia kutsus. Väga eriline ettevõtmine, väga hea korraldus, nii sõbralik õhkkond. Kui teil ei õnnestu enam korraldada rahvusvahelisi turniire nii-öelda tavamales nagu varem, siis selline handicup on midagi omapärast. Pühajärve turniiri teatakse malemaailmas juba laialdaselt, siia kutset saada on auasi. Minu kui lõunamaalase jaoks oli tore siin lund näha. Käisin selleks hommikul spetsiaalselt jalutamas!
  • Partiid kestavad 20 minutit. Turniir on jagatud taseme järgi viieks grupiks. Võrdsed vastased mängivad nii, et kummalgi on partiiks 10 minutit. Aga näiteks suurmeistrid peavad viienda grupi esindajatele ikka palju aega ette andma. Suurmeistril tuleb 2 minutiga vastase 18 minuti vastu hakkama saada. Ja saavadki. Kõrvalt on põnev vaadata. Tundub, et suurmeistrite käsi käib sama kiiresti kui mõte. Kas on vahel ka raske? Kaks minutit on ju nii lühike aeg.
  • Ma ei ütleks, et raske. Mänguklassilt olen ju nendest nõrgematest üle. Aga vahel teeb närviliseks. Kui vastasel on aega 18 minutit, siis võib ta mõnda käiku mõtelda viis või isegi kümme minutit. Mina pean oodates valmis olema iga hetk vastama. Siis lähengi närvi, et miks ta juba käiku ei tee! Punktid ikka tulid. Vahel jäi küll minu kellale ainult üheksa või kümme sekundit, aga olin jõudnud mati ära panna! Tuleval aastal pidi olema juubeliturniir – kahekümnes kord. Küll oleks tore, kui mind jälle kutsutakse!

 

Rafael Vaganjan Pühajärvel koos Merike Rõtovaga. Foto: Triin Narva.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Külas suurmeister Kaido Külaots

Eesti Spordiajaloo Seltsi Tallinna osakonnal on kord kuus kavas kohtumised tuntud sportlastega. Oktoobrikuu seltsiõhtul kohvikus „Kardemon“ Nõmmel oli külas maletaja, suurmeister Kaido Külaots. Meie spordiajaloo huvilised on üsna hästi kursis Eesti male varasemate tulemustega. Ei ole unustatud Paul Kerese võitu AVRO turniiril 80 aastat tagasi 1938 ja meie maletajate hiilgesaavutust, pronksmedaleid Buenos Airese maleolümpial 1939. Teatakse peast P. Kerese pretendentide turniire, aga ka meie naismaletajate Salme Rootare ja Maaja Ranniku saavutusi.

Kuna praegu Spordilehe puudumisel spordiinfo jääb suures osas internetipõhiseks, siis võib aga selguda, et spordihuviline netiavarustes nii palju surfata ei jõua, et kõigi aladega jooksvalt kursis olla.

Lünkade täitmiseks meie maleelu puudutavates küsimustes oligi külla palutud meie praegune esimaletaja Kaido Külaots. Sündinud on ta 1976, seega aasta pärast Paul Kerese surma. Kasvas ta Pärnu külje all Paikusel. Kuigi pikk kasv ja head füüsilised võimed oleksid võinud eeldada korvpalli eelistamist, jäi noormees siiski malelaual puunuppe liigutama. Eeskujuks oli ka kirimaletajast isa Aare Külaots, kelle partiianalüüse Kaido juba väiksena jälgis. Male juurde jäämist innustas ka see, et ta üha sagedamini võitis nii üksikuid partiisid kui ka turniire.

Kaido Külaots külas Eesti Spordiajaloo Seltsi Tallinna osakonnal. Foto: Merike Rõtova.

Noorpõlve tipptulemuseks jäi 1993 Bratislavas kuni 18-aastaste MMil võidetud pronksmedal. Ta jagas seal koguni 1.-3. kohta, kolmas oli ta vaid lisanäitajate tõttu. Läks üle 20 aasta, enne kui meie noormaletaja kõrgemal tiitlivõistlusel medali sai (Mai Narva EM kuld 2014.a.).

Eesti meister on Kaido Külaots olnud kaheksa korda. Nii palju vabariigi esimaletaja tiitleid on ka Iivo Neil, teistel meie maletajatel vähem. Kaido ütleb, et ka üheksanda kuldmedali kavatseb ta kindlalt kätte saada, et selle tiitli omanikuna arvuliselt esimene olla!

Paar aastat tagasi võitis Kaido Külaots FIDE Balti tsooniturniiride tsükli (kolm turniiri vastavalt Eestis, Lätis ja Leedus) saavutades sellega Baltimaade esinumbri tiitli.

Lähiminevikust hindab ta eriti esikohta käesoleval aastal Budapestis tugeval rahvusvahelisel turniiril.

Huvipakkuvad olid ka suurmeistri muljed hiljutiselt maleolümpialt Batumis, kus ta mängis Eesti meeskonna esimest lauda. Ka sellest võistlusest ju meie ajakirjanduses eriti palju juttu ei olnud. 1939.a. Buenos Airese ajad meie jaoks vaevalt kunagi tagasi tulevad. Male kandepind maailmas on väga laienenud. Meeskondi mängis seekord 185, Eesti sai 54. koha. Kaido arvates on see koht meie jaoks enam-vähem võimaluste kohane. Treenerina oli kaasas Jaan Ehlvest, kes ise kahjuks Eesti eest mängida ei saa, kuna ta juba aastaid maletab USA lipu all. Tulemustel Kaido eriti ei peatanud, kuna need on soovi korral ju internetist järele vaadatavad. Rohkem oli juttu telgitagustest. Saadi näiteks teada, et tänapäeval on probleemiks elektrooniliste abivahendite kasutamine. Seepärast ei tohi nüüd maleolümpial võistlejal mängusaali sisenedes kaasas olla mobiiltelefoni, käekella ja isegi mitte oma pastapliiatsit!

Maleolümpia koondislaste, kaptenite naasmine Gruusias Batumis toimunud maleolümpialt. Tallinna lennujaamas maanduti 7. oktoobri õhtul, samal päeval algusega kell 12 toimus ka maleliidu erakorraline üldkoosolek, kus meie paremad maletajad seekord kahjuks sõna ei saanud, ehkki nad seda soovinuks. Foto: Madis Staub.

Kuigi Kaido Külaots on jätkuvalt tegevmaletaja, on ta tegutsenud ka treenerina. Eriti rõhutas ta oma tööd Soome rahvusmeeskonna treenerina. Omalt poolt kinnitasin kokkutulnuile, et ka meie noormaletajad Ottomar Ladva ja Mai Narva on talle võlgu kvaliteetse malelise abi eest.

Omamoodi põnev oli suurmeistrile ka kevadel „Äripäeva“ poolt korraldatud ettevõtmine „Kaido Külaotsa meistriklass“. Võimalusi male populariseerimiseks tuleb ju alati ära kasutada.

Esitati hulgaliselt küsimusi. Milline on tema skoor Ehlvesti vastu? Üks kaotus, üks võit, ülejäänud viigid. Kas ta mängib ka pimemalet? Vahel ikka. Mõnikord lihtsalt pole malendeid käepärast. Ta tuletas meelde, kuidas nad nii peast mängisid Mai Narvaga laevakohvikus talvel Stockholmist Rilton Cup`i turniirilt naastes. Küsimusi oli veelgi. Kõigile ta enam vastata ei jõudnud, kohvikus reserveeritud aeg sai otsa. Poolteist tundi teda kuulates oli möödunud kiiresti. Kaido Külaots on hea ja vaimukas esineja, kes parajal määral ka huumoriga oma juttu oskab vürtsitada.

Kõneall oli ka maailmamale. Kokkutulnuile näidati maailmameister Magnus Carlseni (Norra) ja tiitlipretendent Fabiano Caruana (USA) pilte. Need kaks meest mängivad tänavu novembris Londonis MM-matši. Väga kena oli pildil ka hiinlanna Ju Wenjun, naiste praegune malemaailmameister.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et spordiajaloo huvilised, kellel on laialdaselt teadmisi ammustest aegadest, said nüüd ka tunnetada tänapäeva hõngu.

Kaido Külaots külas Eesti Spordiajaloo Seltsi Tallinna osakonnal. Foto: Merike Rõtova.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

KERES Ballett

Kui ma esmakordselt kuulsin ideest teha suurmeister Keresest ballett, siis suhtusin sellesse mõttesse skeptiliselt. Nüüd, kui olen ära näinud balleti esietenduse, pean tunnistama oma mõttemaailma kitsust, kujutlusvõime piiratust. Esietendus haaras kogu kohale tulnud saalitäit publikut, kes balletti lõpetavatel pikkadel vaikuseminutitel veel nähtut enda jaoks lahti mõtestasid, et siis püsti seistes ja kauakestvalt aplodeerida. Eesriie avanes korduvalt.

Kuid oma eksimusest olin juba varem aru saanud. Nimelt tulid balleti muusika autorid, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning stsenarist Andri Luup rohkem kui aasta tagasi mulle külla. Nad olid otsustanud kohtuda inimestega, kes olid suurmeister Kerest tundnud, temaga rääkinud, tema vaimsusest osa saanud. Nad tulid, jõime kohvi, rääkisime Keresest.

Ja huvitav, kohe sellel esimesel korral sain aru: need intelligentsed sümpaatsed inimesed teevad selle ära, nende mõte saab teoks! Nägin nende süvenemisvõimet. Nad olid nii kõigest meie suurmeistriga seonduvast nii huvitatud, et mul tekkis hirm: ma ei oska neile vajalikul määral abiks olla. Jah, ma tundsin Paul Kerest, aga kõik maletajad ju tundsid, ma polnud lähedane tuttav. Rohkem võisin ma rääkida taustast, nõukogude aegsest õhkkonnast, hirmudest ja lausa sundseisudest, millesse inimene tahes-tahtmata võis sattuda. Seda tausta ongi nooremale põlvkonnale juba üha raskem seletada, kuid ilma seda teadmata võib olla võimatu Paul Kerest kui inimest mõista, tema kui maletaja teele kerkivaid karisid tunnetada. Kohtusime sama seltskonnaga veelgi.

Nüüd on see ballett meie rahvusooperi lavalaudadel. Kui ma seda lugu kirjutan, on paar päeva mööda läinud. Püüan endale selgeks teha, mis mind lummas. Olen helistanud tuttavatele, kes olid etendusel. Küsinud arvamust nendelt, kes suurmeistrit tundsid kui ka nendelt, kellele ta on vaid nimi. Üldmulje on väga positiivne. Muidugi, tausta mittetundmine võib osa publikut segada. Keset etendust loetakse ette nimesid Capablanca, Alehhin, Euwe, Botvinnik… Ei saa nooremale põlvkonnale pahaks panna, et nad kunagisi malemaailmameistreid ei tea.

Oli ka, kes tunnistasid, et eelistavad ikkagi klassikalist balletti. Jah, „Luikede järv“ on ju imekaunis, aga sentimentaalses võtmes ei saaks rääkida Kerese lugu. Teet Kask lavastuse koreograafina räägib meiega kaasaegse lavakunsti keeles. Ta on rahvusvaheline mees, kes on töötanud Rootsi Kuninglikus Balletis ja Norra Rahvusballetis, lavastanud Balletto di Milano`le, andnud meistrikursusi Pekingis. Nagu ta ise on öelnud, annavad sellised kogemused vajaliku distantsi. „Väljaspoolt vaadates näed paremini. Näed paremini sedagi, kui väga on eestlastel vaja oma pärandit hoida,“ tõdeb Kask.

Koreograafi mõtted viib laval meisterlikult ellu trupp, kuhu on hoolikalt valitud välismaised tantsijad. Benjamin Thomas, Francesco Piccinin, Iago Bresciani, Carlos Campo Vecino, Abigail Mattox ja ainsa eestlasena Cristina Krigolson. Kavalehelt saab lugeda, et trupi rahvusvahelisus on Kerese rahvusvahelise haarde võrdkujuks.

Mind paelus balleti muusika, mille autoriteks on Timo Steiner ja Sander Mölder. Muusika koha pealt tunnen end olevat ebakompetentne pikemalt sõna võtma. Loodan, et asjatundjad oskavad seda paremini analüüsida. Mina olin lihtsalt tänulik kuulaja.

Etendus ei ole pelgalt ballett. Laval on oma tuntud headuses Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Muusikat teeb ka kuueliikmeline YXUS Ensemble, mille kohta targalt kavalehelt võib lugeda: Uuenduslikust lähenemisest ja muusikalistest eksperimentidest inspireeritud ansambel seab endale eesmärgi kuulajat kõnetada ja muusikasse kaasa haarata ootamatul ja erilisel viisil. Ütleksin, et see õnnestus.

Tänusõnad kuuluvad kindlasti ka alusepanijale libretist Andri Luubile. Tehtud on suur töö. Ma ei ütleks, et selle etenduse abil me Keresest midagi äärmiselt uut teada saame, pigem kinnistame oma teadmisi. Samas on tähtis neid teadmisi noorematele põlvkondadele edasi anda. Hästi koostatud kavaleht on selles paljuski abiks. Mõtlemapanev on see etendus kindlasti.

Kahju, et seda kõike nii vähe näha saab. Projekt Eesti 100 raames valminud balletiõhtu ei ole Rahvusooperi Estonia mängukavas. Seda etendatakse septembris kord Tartus ja seejärel veel üks kord Tallinnas. Oktoobris võib seda näha Helsingis, kuhu tahaksin seda vaatama sõita. Näha, kuidas põhjanaabrid võtavad vastu loo meie suurmeistrist, kelle elutee katkes nende pealinnas. Kuuldavasti jõuab etendus järgmisel aastal ka suurmeistri sünnilinna Narva publikuni.

Niisiis on valminud uus suurteos meenutamaks Paul Kerest. Seekord balleti keeles.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Ei saa me läbi Lätita!

Juba kaheksandat aastat tundus maailma male keskpunkt koonduvat augusti algul naabervabariigi pealinna. Malefestival Riga Technical University Open (RTU Open) omab üha suuremat kaalukust, on tuntud üle maailma. Seekord oli maletajaid tulnud Riiga 40st riigist. Viis tavaturniiri A, B, C, D ja E, lisaks kaks välkturniiri. Peatähelepanu on muidugi 260 osavõtjaga A-turniiril, kus osavõtjate hulgas nii palju suurmeistreid ja rahvusvahelisi meistreid, et neid on raske kokku lugeda.

Juuresoleval pildil teeb turniiri reitingufavoriidi, lätlaste praeguse esinumbri suurmeister Igor Kovalenko eest avakäigu suurmeister Dana Reizniece-Ozola. Temast paremal jälgib toimuvat Läti Maleliidu ja ühtlasi ka FIDE Balti tsooni president Aris Ozolinš, kes läbiviidava eest küll ainult kiidusõnu väärib. Rahvusvahelise arbiteri Andra Cimina kindlakäelisel juhtimisel olid A- ja B-turniir alanud. Hämmastav milline vaikus valitses seni veel ka mitmekeelsete avakõnede ajal mesilastaruna sumisenud Riia Tehnikaülikooli hiiglaslike mõõdetega spordikompleksi suures saalis. Ligi 400 pead olid ühtäkki kummardunud malelaudade kohale, malemõte oli pandud liikuma, seda terveks nädalaks.

 

Foto: Läti Maleliit

Vestlesin enne avamist Dana Reizniece-Ozolaga. Ta ütles, et tal on kahju, et ta tööülesannete tõttu turniiril osaleda ei saa. Mõistetav, teame ju, et see sümpaatne daam on Läti rahandusminister, kellel tööülesandeid jagub niigi kuhjaga. Kuid ta käis turniirilt tihti läbi, tegi fotoreportaaže ja teleülekandeid. Sel avapäeval rääkis ta rõõmsalt äsja toimunud saja laua matšist Leeduga, mille Läti maletajad võitsid suurelt 60,5:39,5. Naissuurmeistril oli rõõm tõdeda, et kümnel naiste laual löödi leedulannasid 8:2.

Olles pidevalt jälginud Läti Maleliidu interneti lehekülge ma tean, et lätlased on suurt tähelepanu pööranud sel aastal toimuvatele sajal laua kohtumistele Leedu ja Eestiga. Need on pühendatud Läti Vabariigi sajandale juubelile, mida tähistatakse 18. novembril. Läti maletajaid teadvustati internetis nendest matšidest juba mitu kuud tagasi, hakati avaldama teada olevate osavõtjate nimekirja ja muud vajalikku infot. Ikka, et inimestel oleks juba aegsasti võimalus valmistuda ja oma suveplaane vastavalt seada.

Läti Maleliidu kalenderplaan on tihe, mida järjepanu kasutavad agaralt ära Eesti maletajadki. Nii jagas vahetult enne Riias toimunud malesuurüritust malefestivali „Liepajas rokade-2018“ superturniiril 2.-3. kohta Kaido Külaots, samal turniiril mängis ka Jaan Ehlvest, seda küll ikka USA lipu all. Külaots oli võitnud ka samas toimunud kiirturniiri 10 punktiga 13st. Kuid tähelepanu! Kiirturniiril kogus täiskasvanutega mängides 7,5 punkti Tallinna koolitüdruk Sofia Blohhin, kelle sünniaasta on 2006! Temast tuleb juttu veel allpool.

RTU OPEN 2018. Igal aastal eestlasi üha enam, seekord kõigi turniiride peale üle 50. Eestis toimub ju maletajatele vajalikke pika kontrolliga turniire haruharva ja rahvusvaheliste tiitlite normiga võistlusi üldse mitte. Nii tuleb sõita mujale. Riia on muidugi lähedal, neli tundi autoga. Seal on täitnud suurmeistri normi Ottomar Ladva, rahvusvaheliseks meistriks saanud Jüri Krupenski. Seekord täitis kolmandat korda rahvusvahelise meistri normi Andrei Šiškov meie auväärse treeneri Tõnu Truusi malekoolkonnast. Palju õnne Andreile ja Tõnule.

Sõita võib rahvusvahelistele turniiridele ju mujalegi, näiteks Soome ja Rootsi, kui lähemaid maid nimetada. Mis seal salata, kõik maksab. Läti on odavam ja korraldajad on teinud RTU OPENi veel märkimisväärselt odavamaks, seda nii majutuse kui söögi osas. Tehnikaülikooli söökla oli erinevalt tavapärasest lahti peaaegu vooru lõpuni ja lõunatada sai seal 3 või 4 euro eest! Ka selline vastutulek osavõtjatele näitab korraldajate suhtumist. Suur tänu! Paldies!

Jooksvas informatsioonis on olnud juttu, et meie olümpiakoondis (aga maleolümpia on juba septembris) kasutas turniiri ära selleks ette valmistamiseks. Kohal olid Kaido Külaots, Ilja Siroš, Henrik Haavamäe, Mai Narva, Monika Tsõganova ja Triin Narva. Viimase vooru järel toimuvaks välkturniiriks saabus Riiga ka Ottomar Ladva.

Ma tulemustest pikemalt ei kirjuta. Neid saab igaüks ise tabelitest vaadata, analüüsida, järeldused teha. Kaksikvõidu saavutasid A-turniiril Armeenia suurmeistrid Robert Hovhannisjan ja Manuel Petrosjan. Meie maletajatest oli tippudele kõige lähemal Jüri Krupenski. Enne viimast vooru oli tal 6 punkti 8st. Viimases voorus tuli tal leppida kaotusega, punktisaagilt jõudis talle järele Kaido Külaots. Nemad kahekesi olidki siis meie parimad seekord. Eraldi tahaks aga esile tõsta E-turniiri võitnud Eesti kuni 12-aastaste tütarlaste tšempioni Sofia Blohhini. Reitingule sai ta juurde 45 punkti, mis räägib iseenesest.

RTU OPEN 2018 oli VÕIMAS, VÄGEV ja SUPER! KADESTAMISVÄÄRT!

Tulemused:

A-turniir http://chess-results.com/tnr327162.aspx?lan=1&art=1&rd=9&flag=30

B-turniir http://chess-results.com/tnr327163.aspx?lan=1&art=1&rd=9&flag=30

C-turniir http://chess-results.com/tnr327164.aspx?lan=1&art=1&rd=7&flag=30

D-turniir http://chess-results.com/tnr327165.aspx?lan=1&art=1&rd=7&turdet=YES&flag=30

E-turniir http://chess-results.com/tnr327168.aspx?lan=1&art=1&rd=7&turdet=YES&flag=30

F-turniir (välkmale) http://chess-results.com/tnr327170.aspx?lan=1&art=1&rd=9&turdet=YES&flag=30

G-turniir (välkmale) http://chess-results.com/tnr327169.aspx?lan=1&art=1&rd=11&turdet=YES&flag=30

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Naiste malemaailmameister, kaunitarist hiinlanna Ju Wenjun

Kui küsida, kes on praegu males naiste maailmameister, siis kardan, et vastust teavad vaid üksikud. Ja kuidas peakski teadma. Trükimeedia valgustab Eesti malesündmusigi harva, mis siis veel rääkida mujal maailmas toimuvaist. Pealegi MM-matš mängiti sel aastal ju kaugel Hiinas, kahes linnas Shanghais ja Chongqingis kahe hiinlanna Ju Wenjuni ja Tan Zhongui vahel.

Võitis Ju Wenjun, keda värske ajakiri „New in Chess“ tutvustab oma kaanepildil. Kaunitar missugune! Eks pilt ole poseeritud. Vaevalt ta muidu malelaua taga istub pidurõivais, pärlid kaelas, diadeem peas, glasseekindad käes. Aga nii võime teda nüüd imetleda – tõeline malekuninganna!

 

FIDE asutas naiste malemaailmameistri tiitli 1927. aastal. Ja kuni surmani 1944 kandis seda tšehhitar Vera Menchik, väga hea maletaja, kes suutis end maksma panna ka meeste turniiridel. Ta hukkus sakslaste pommirünnaku ajal Londonis. Pärast Teist maailmasõda jäi see tiitel aastakümneteks nõukogude maletajatele. Ljudmila Rudenko, Olga Rubtsova, Jelizaveta Bõkova – nende osa osutus küll tagasihoidlikumaks.

Murrang saabus, kui Nona Gaprindašvili 1962. aastal MM-matšis lausa hävitas Bõkova. 11st partiist võitis ta seitse ja ei kaotanud ühtegi. Algas gruusia naiste male fenomen. Gaprindašvili oli esimene naine, kellele FIDE omistas ka meeste suurmeistri tiitli. Talle järgnes Tšiburdanidze, kes alates 1978st aastast hoidis naiste maailmameistri tiitlit oma käes üle kümne aasta.

Järjekordne murrang tuli aastal 1991. Tšiburdanidze pidi tunnistama hiinlanna Xie Juni paremust. Sai alguse Hiina aeg naiste males, mis väikeste vaheaegadega kestab siiani. On küll vahepeal ka teisigi olnud, kuid ainult üheks matšijärgseks perioodiks. Ju Wenjun on kuues hiinlanna, kes kõrget maailmameistri nimetust kannab. Nimekaim on vahepealsetest olnud ilmselt Hou Yifan, kelle reiting on praegu 2658. Tema aga loobus naiste turniiridel mängimast ja nüüd võime ta nime näha maailma tugevamate meesmaletajatega samal turniiril, kus ta sugugi mitte edutult ei esine. Vahemärkusena olgu öeldud, et läbi aegade võimekaim naismaletaja Judit Polgar pole kunagi naiste maailmameistri krooni ihaldanud ega võitlusse selle eest sekkunud. Küll aga võitis tema õde Susan Polgar korraks selle tiitli Xielt, et siis jällegi hiinlannale matš kaotada.

Xie Juni võiduaastal 1991 sündis Šanghais Ju Wenjun. Ta ise on seletanud, et Ju on tema perekonnanimi. Hiinas on kombeks, et vanemate poolt pandav lisanimi väljendab vanemate soovi, kes nende lapsest saab. Wenjun pidi tähendama, et temast saaks kõrgelt haritud ülla iseloomuga inimene. Et väiksest tüdrukust kord maailmameister saab, selle peale ei osatud nime panekul tulla!

Malet mängima hakkas ta seitsmeaastaselt. Nähes lapse huvi selle mängu vastu, vahetas isa isegi koole, et paremaid võimalusi leida. Lapsena Ju Wenjun maleliselt eriti silma ei paistnud. Küll aga märgati tema suurt malelist töövõimet, mis on säilinud siiani: vähemalt kuus tundi päevas pühendada malele. Hiina naiste maletšempioniks tuli ta esimest korda 2010. a ja teist korda 2014. Sellest ajast on ta maleolümpial muidugi ka Hiina naiskonna liige. Suurmeister aastast 2014. Tema reiting on 2571. Möödunud aastal Saudi Araabias Riyadhis võitis ta naiste kiirmale maailmameistrivõistlused.

Kui Ju Wenjunilt pärast tänavu võidetud MM-matši küsiti, mis on tema edasised plaanid, siis vastas ta, et tahaks mängida matši Hou Yifaniga. Samuti kavatseb ta osaleda tugevatel meesteturniiridel.

Hiina nimed on meil rasked meelde jätta. Lugupidamisest valitseva maailmameistri vastu teadvustagem tema nimi endale siiski – Ju Wenjun.

 

NAISTE MALE MAAILMAMEISTRID

1927-1944           Vera Menchik (Tšehhoslovakkia/Suurbritannia, 16.02.1906-27.06.1944)

1950-1953           Ljudmilla Rudenko (NSV Liit/Ukraina, 27.07.1904-04.03.1986)

1953-1956           Jelizaveta Bõkova (NSV Liit/Venemaa, 04.11.1913-08.03.1989)

1956-1958           Olga Rubtsova (NSV Liit/Venemaa, 20.08.1909-13.12.1994)

1958-1962           Jelizaveta Bõkova

1962-1978           Nona Gaprindašvili (NSV Liit/Gruusia, sünd. 03.05.1941)

1978-1991           Maia Tšiburdanidze (NSV Liit/Gruusia, sünd. 17.01.1961)

1991-1996           Xie Jun (Hiina, sünd. 30.10.1970)

1996-1999           Zsusza Polgar (Ungari/USA, sünd. 19.04.1969)

1999-2001           Xie Jun

2001-2004           Zhu Chen (Hiina, sünd. 16.03.1976)

2004-2006           Antoaneta Stefanova (Bulgaaria, sünd. 19.04.1979)

2006-2008           Xu Yuhua (Hiina, sünd. 29.10.1976)

2008-2010           Aleksandra Kostenjuk (Venemaa, sünd. 23.04.1984)

2010-2012           Hou Yifan (Hiina, sünd. 27.02.1994)

2012-2013           Anna Ušenina (Ukraina, sünd. 30.08.1985)

2013-2015           Hou Yifan

2015-2016           Marija Muzõtšuk (Ukraina, sünd. 21.09.1992)

2016-2017           Hou Yifan

2017-2018           Tan Zhongyi (Hiina, sünd. 29.05.1991)

2018-...                Ju Wenjun (Hiina, sünd. 31.01.1991)

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Valter Heueri sõnamaagia. Lugegem!

Üha enam kuuleb suvehakul soovitusi: kui tahate korralikult välja puhata, siis vabanege puhkuseajaks nutitelefoni- ja arvutisõltuvusest. Leidke tee raamaturiiuli juurde, seal on nii mõndagi väärtuslikku, mida tasub uuesti üle lugeda, meelde tuletada.

14. juulil oleks saanud 90-aastaseks Valter Heuer, kes lahkus meie hulgast kaksteist aastat tagasi. Ajendatuna juubelitähtpäevast võtsin oma raamaturiiulist kaks Valter Heueri raamatut – „Meie Keres“ (1977) ja „Male lugu“(2008). Võtsin, hakkasin sirvima ja jäingi lugema. Olen neid teoseid malest kirjutades ennegi uuesti kätte võtnud kui väärtuslikku teatmematerjali. Seekord aga lugesin põhjalikumalt süvenedes ja tundsin, kuidas Valter Heueri sõnamaagia mind üha enam haaras.

 

Foto: Eesti spordi biograafiline leksikon

On korduvalt räägitud ja kirjutatud, ja seda on teinud ka Valter Heuer ise, et nii väikesel rahval kui eestlased on tohutult vedanud, et meil oli selline suurkuju kui Paul Keres. Ütleksin ka, et meil on samamoodi vedanud, et Paul Keresel oli selline biograaf nagu Valter Heuer. Tema sõnakasutus lummab, tema faktide otsimis- ja leidmisvõime tekitab lugupidamist.

„Meie Keres“. Selle raamatu tiraaž oli 40 000. Isegi nõukogudeaegsete suurte tiraažide juures oli seda palju, kuid see osteti kohe ära. See sai aastapreemia kui silmapaistvaim teos publitsistika valdkonnas. Veel enam, peaaegu selle ainsa teose põhjal võeti spordiajakirjanik Valter Heuer Kirjanike Liidu liikmeks. Tõsi, varem oli tema sulest ilmunud olümpiaraamat „Tokio 1964“. Kuid hinnatavaks osutus just meie suurmeistrile pühendatu. Ta kirjutas malest ja maletaja(te)st, kuid tema sõnum jõudis kõigini. Haaras neidki, kes võib-olla male kõike ei tundnudki. Tal oli, mida ütelda.

Andres Langemets on kirjutanud: „V.Heueri male-esseistika on terve humanistliku hoiaku õppetükk ka neile lugejaile, kes malest suurt ei taipa. Temasugust esseisti pole Eestis ennem olnud ega paista kuskilt ka juurde tulevat.“ Silmas on peetud ka aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud arvukaid artikleid.

 

Heueri „Male lugu“ on isegi teenimatult vähe tähelepanu saanud. See ei ole pelgalt lugu, see on male ajalugu, mille autor meile on pärandanud. Male teke aegade hämaruses Indias (või ka mujal) läbi sajandite kuni 1920. aastal algava uute suuruste perioodini. Valter Heuer ise on kirjutanud: „Tegemist on tagasihoidliku katsetusega võimalust mööda analüüsida sündmuste toimumisajast pärinevaid kommentaare, ideelisi ja maletehnilisi vaidlusi.“

Tõepoolest, raamatus on palju tsitaate, mis annavad edasi turniiride olustikku, iseloomustavad maletajaid. Kuid kõik see annab tunnistust ka sellest, millise tohutu töö on raamatu autor ära teinud seda hulgalist materjali kokku kogudes. Annab tunnistust autori keelteoskusest. Maleajalugu ilma saksa keeleta uurida oleks ju problemaatiline, tegelikult võimatu. Inglise keel on ju alles pärast Teist maailmasõda maailmakeeleks saanud.

Millisena ma ise mäletan Valter Heuerit? Tundsin ma teda ju üle poole sajandi. Eelkõige paljulugenud intellektuaalina, kes oli kodus mitte ainult male puudutavas ainestikus, mistõttu ta oli omainimene meie kirjandus- ja kultuuriringkondades. Ta oli erudiit, kelle sädelevat mõttelendu oli huvitav jälgida mitte ainult kirjas, vaid ka kõnes. Samas võis ta mõjuda asju siia-sinna kaotava boheemlasena, kelle prioriteetide hulka korraarmastus ei pruugi alati kuuluda. Selles viimases ma eksisin. Veendusin selles, kui ta kord kutsus mind külla vaatama tema malearhiivi. Seisin vist imestusest suu lahti riiuli ees, kus ranges ajalise järjestuses paiknesid kaustad male materjalidega. Oleksin oodanud, et toas kirjutuslaual või diivanil vedeleb käsikirju, mille vahelt pudeneb mõni malenupp. Ei midagi niisugust. Oli tunne, et nii korras kodust arhiivi pole ma näinudki. Siis ma veel ei teadnudki, et ta kirjutab raamatut maleajaloost. Minu jaoks oli ta tollal vaid Kerese eluloo talletaja.

Tal oli hämmastavaid organisaatori võimeid. 1976 oli ta esimese Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja üks põhilisi läbiviijaid. Õigemini ta oli selle festivali hing. Ta jõudis kõikjale, rääkis lahkunud suurmeistrist, innustas malet mängima. Mäletan, kuidas kogu festivali ideega tuldi kaasa, malelaine kandus üle Eestimaa. Üks mees tegi selleks palju. Ja see mees oli Valter Heuer.

Kuidagi kaootiline oli ta siiski. Tundus, et ta ei jõua oma töödega kunagi valmis. Tegelikult ei jõudnudki. 1977 ilmunud „Meie Keres“ vajas järge, lõppes see ju sündmustega enne 1948. aasta Haag-Moskva turniiri. Kirjastuses ei väsitud temalt seda küsimast. Katkendeid ilmus siin-seal perioodikas, järjelugudena ajakirjas „Kehakultuur“. Põhjusi võis olla mitmeid. Valter Heuer oli perfektsionist. Ta tahtis, et kõik materjalid oleks olemas. Kuid oli arhiive, millele ligipääs oli nõukogude ajal suletud. Valter Heuer oli aus inimene. Ausalt, nii nagu ta mõtles, kirjutada oli tollal võimatu. Meenub ka, kuidas Moskva ühe spordikirjastuse maleraamatute toimetaja käis aastaid Tallinnas lootuses lõpuks ometi saada Valter Heuerilt käsikirja venekeelse Paul Kerese raamatu jaoks.

Hea, et tal nii korras arhiiv oli. Nii ilmusid kaks tema raamatut postuumselt: „Malelugu“ 2008 ja oluliselt täiendatud „Meie Keres“ 2011. Lugegem neid veel ja veel. Soovitagem oma lastele ja lastelastele.

Ma ei ole siin rääkinud Valter Heuerist kui maletajast. Neid andmeid saab ju spordileksikonist kergesti vaadata. Ta oli sõjajärgsete aastakümnete meie üks arvestatavamaid maletajaid, meistersportlane. Kuulus veerand sajandit Eesti koondisse. Tal oli medaleid Eesti meistrivõistlustelt, üks neist 1976. aastal kuldne. Temast kui maletajast on kirjutanud suurmeister Larissa Volpert, kellega Valter Heuer kunagi Tartus ka malelist koostööd tegi:

„Tema erk ja elav mõistus neelas agarasti ja ahnesti muljeid, ta ei talunud labasust… Tema malelik anne oli adekvaatne nende hingeomadustega. Kerese ja Tali kombel oli ta veendunud, et ettevaatlik ja igav male ei olegi male.“

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Aleksander Arulaid – meeldetuletatud nimi

Sirvides kätte sattunud välismaiseid maleajakirju, otsin ikka, kas on midagi Eesti või eesti maletajatega seotut. Ega väga sageli ei leia. Paul Keresest siiski, eriti paar aastat tagasi, kui tema sünnist möödus sada aastat. Vahel juhtub ette küll ka mõni kaasaegsem nimi.

Seetõttu oli üllatav New in Chess värskes numbris näha hoopis Aleksander Arulaiu nime, tema 1955. aastal mängitud partiid Mihhail Taliga. Arulaid selle küll kaotas, kuid on selge, et eliitmaleajakirja lehekülgedele ei pääse juhuvõidud, kus vastasele on nuppe ette jäetud või paarikäigulist matti pole märgatud. Võit peab olema saavutatud vastase üle, kes on väärikalt vastupanu osutanud.

Vaadeldavas artiklis on juttu sellest, et Mihhail Tali meenutatakse eelkõige kui fantastilist ründemängijat, kes näiliselt kerge käega kahis vigureid vasakule ja paremale. Kuigi sageli selgus, et tema intuitsioon oligi olnud õigem. Kuid ungari maletaja ja maleraamatute autor Tibor Karolyi on leidnud, et samaväärset tähelepanu väärib ka Tali lõppmängukäsitlus. Pärast kahingute tulevärki saadud seis tuli ju punktiks realiseerida. Ajakirjas New in Chess ongi ära toodud just nimelt mitu huvi pakkuvat lõppmängu kunagise maailmameistri partiidest, üks neist siis Aleksander Arulaiu vastu. Vaadakem seda siis koos ajakirjas toodud Tibor Karolyi kommentaaridega.

Aleksander Arulaid - Mihhail Tal

Lugansk 1955

 

Seis pärast valge käiku 24.Kh1. Valge tunneb ennast rahulikult. Pole hullu, kui must saab pärast 24…R:d5 25.L:d5 L:b2 etturi tagasi, seis on võrdne. Kuid Tali mõte liigub keerulisemaid teid pidi. 24…Rg4 25.O:f7+ Kf8 25…K:f7 26.Ld7+ saaks viguri tagasi, kuid ettur jääks vähem.

26.O:e8 Rf2+ 27.Kg1 R:d1+ 28.Kf1 Re3+ 29.Ke2

 

Tundub raske uskuda, et must saab oma ratsu tempoga nii ära tuua, et ise takistamatult valge oda lüüa. Seda kõike pidi Tal juba 24…Rg4 käies arvestama. Risk eksida on suur ja õige tee ebatavaliselt kitsas.

29…Rc4 30.Lc3

30.Ld5 oli parem, kuid ka siis oli mustal paljulubavaid võimalusi. 30…Le3+ 31.Kd1 L:f4 32.Ld8 Lf1+ 33.Kc2 Re3+ 34.Kc3 Lc1+ 35.Kb4 L:b2+ 36.Ka4 L:a2+ 37.Kb5 Lc4+ 38.Ka5 Ld5+ 39.L:d5 R:d5 40.Oc6 Rc7 ja must võidab. Hämmastavalt hea koordinatsioon lipu ja ratsu tegevuses!

30…Le6+ 31.Kd3 Ld5+ 32.Kc2 L:g2+ 32…K:e8 33.L:g7 L:g2+ 34.L:g2 Re3+ 35.Kd3 R:g2 36.Ke4 oleks võinud anda valgele viigišansse.

33.Kb3 Rd2+ 34.Ka4 Le4+

 

35.Kb5 Või 35.Ka5 Rc4+ 36.Ka6 Le6+ 37.K:a7 Lb6+ 38.Ka8 Lc7 ja must võidab. 35…L:e8+ 36.Ka6 La4+ 37.Kb7 Rc4 38.Ld3 Lb5+ 39.K:a7 Lb6+ 40.Ka8 Lc6+ 41.Kb8 Rd6 See rahulik käik tihendab lõplikult püünise valge kuninga ümber.

42.Lb3 Lc8+ 43.Ka7 Lc7+ 44.Ka6 Lc6+ 45.Lb6 Lc4+ 0:1.

Selline lõppmäng siis, kus Aleksander Arulaiu malemõte tulevase maailmameistri omale alla jäi. Artiklis on märgitud ära aga ka, et samal 1955. aastal oli Arulaid viigistanud Taliga NSV Liidu meistrivõistluste veerandfinaalis partii, mis samuti oli kulgenud väga põnevalt.

Aleksander Arulaid (1924 – 1995) oli meie sõjajärgsete aastakümnete üks paremaid maletajaid.

 

Foto: Eesti spordi biograafiline leksikon

Tähelepanu äratas ta 1948. aastal Bakuus, kus nad koos Jüri Randviiruga saavutasid kaksikvõidu üleliidulisel meistrikandidaatide turniiril. Eesti meistriks tuli Arulaid kolm korda – 1948, 1955 ja 1964. Eesti meistrivõistlustelt jäi tema kontosse ka kolm hõbe- ja kolm pronksmedalit. Meistersportlase tiitli sai ta 1963. aastal.

Eks möödunud aastate tegijad ja nende saavutused kipuvad ununema. Päris tore, et maailma juhtiv maleajakiri üht meie omaaegset malemeistrit meelde tuletas. Jõudu praegusele malepõlvkonnale, et ka nende loomingus oleks partiisid, mida poole sajandi pärast või hiljemgi meenutada.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel üks maleraamat

Järjepanu on meie malehuviliste lugemislauale jõudnud kaks väärt tõlkeraamatut. Alles äsja võisime nautida Frank Brady suure sisseelamisega kirjutatud ja faktiküllast käsitlust Bobby Fischerist „Lõppmäng“. Nüüd jõudis trükikojast tunnustatud malekirjaniku Genna Sosonko esseede valimik „Male mustvalge maailm Keresega ja Kereseta“.

Saatesõnas kirjutab Ülo Tuulik, et Gennadi Sosonko oli 29-aastane, kui ta pärast Leningradi Riikliku Ülikooli lõpetamist Nõukogude Liidust emigreerus. Erinevalt paljudest oma rahvuskaaslastest – juutidest suundus ta elama Amsterdami. Emigreerunud oli ta meistersportlasena. Nelja aastaga sai temast suurmeister, kahekordne Hollandi tšempion. Kuid üha enam omandas ta tuntust kui malekirjanik Genna Sosonko, kes Garri Kasparovi hinnangul on praegu vaieldamatult kirjutav maletaja number üks.

Ülo Tuulik tõdeb, et kuigi Nõukogude Liit oli maailmas juhtiv malemaa, siis nõukogude perioodika vahendas malesaavutusi kohmakas, tihti bürokraatlikus kroonukeeles. Tuulik kirjutab: „Meeldejääval moel lunastas Genna Sosonko oma eelkäijate tegematajätmised ja kidakeelsuse, avaldades paarikümne aasta jooksul ridamisi silmapaistvate maletajate ilmekaid portreid, inimlikustades sel kombel kuivi turniiritabeleid osavõtjate elutruuduse ja karakteriomadustega.“

Eraldi raamatud on Sosonko talle omases paeluvas stiilis kirjutanud Vassili Smõslovist, David Bronsteinist ja Viktor Kortšnoist.

Eesti keeles ilmunud 500-leheküljelises valimikus on 16 portreed, mida autor ise nimetab esseedeks. Kõigepealt maailmameistrid Capablanca, Alehhin, Euwe, Botvinnik, Smõslov, Tal, Fischer, Kasparov. Oleme ju nendest kõigist lugenud, kuid Sosonko interpretatsioonis näeme neid kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega, kellele tuntud ütluse järgi midagi inimlikku pole nende suuruse juures võõras. Järgnevad suurmeistrid Kortšnoi, Taimanov, Polugajevski ja Flohr ning veel mõned mitte nii maailmakuulsad nimed.

Raamatu lõpulugu „Kroonimata kuningas“ on Paul Keresest. Võime seda lugedes nõustuda Ülo Tuulikuga, kes leiab, et Genna Sosonko ei ole pretendeerinud seniteadmata faktide ülesleidmisele ja avalikustamisele Paul Kerese saatuskäiku ümbritsevaist müütidest, legendidest, oletustest ja päristõest. Kuid Sosonko kirjapandu on austusavaldus meie suurmeistrile ja sellisena aktsepteeritav. Raamatu lõpetavad Sosonko sõnad: Täna kuulub Keres malele ja ajaloole. Eestile, kes pole teda unustanud.

Sosonko raamat valmis tänu tõlkijate kollektiivile. Idee anda välja Sosonkot eesti keeles pärineb Aksel Tammelt, kes oli ka kogu ettevõtmise põhiorganisaatoriks ja hingeks. Vahemärkusena olgu öeldud, et omal ajal, kui Aksel Tamm töötas kirjastuses „Eesti Raamat“, ilmus just tema algatusel ja toetusel märkimisväärselt palju malekirjandust. Seekord kaasas ta nimekaid tõlkijaid, kellest kõigepealt tahaksin mainida Jüri Ojamaad. Arvuka hulga venekeelse väärtkirjanduse tõlkijal jäi siinses kogumikus olev essee Viktor Baturinskist viimaseks. Teist ei jõudnud enam, kuna elutee lõppes. Tõlkijaiks on veel Ülo Tuulik, Toomas Kall, Aksel Tamm ise, aga samuti Maiga Varik, kes koos Maarja Ojamaaga väga kohusetundlikult ka väljaannet toimetas. Rikkaliku pildimaterjali valiku eest hoolitses Tõnis Toom. Jüri Kassi kujundus on minu arvates sugestiivne.

Olin rõõmus, et ka mind sellesse seltskonda võeti. Tõlkisin neli esseed. Neist üks on tähelepanuväärne sellepoolest, et see on ainus valimikus naismaletajale pühendatu. Kuna tegemist on Tallinnas elava minu hea sõbratari Lydia Barbot de Marny`ga, siis oli mul eriti heameel seda eesti keelde ümber panna. Essee temast kannab pealkirja „Saatus“ ja teadaolevalt on ju Lydia saatus küllalt imeline olnud.

Õigupoolest on naispeategelane veel ühes essees, mis on samuti minu tõlgitud. See kannab pealkirja „Ma tundsin Capablancat.“ Selleks, kes tundis kuulsat kuubalast, on tema lesk Olga Tšegodajeva-Capablanca. Jose Raul Capablancaga ei saanud ju Sosonko kohtuda, küll oli aga New Yorgis elus veel kunagise maailmameistri lesk, kellega kokkusaamisi siis on Sosonko väga värvikalt kirjeldanud.

Selline raamat siis. „Male mustvalge maailm Keresega ja Kereseta.“ Soovitan soojalt.

Raamat on müügil ka hästivarustatud raamatukauplustes:

Otselink Rahva Raamatu müügikuulutusele siin ja otselink Apollo müügikuulutusele siin.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Mister Chess ei unune

Võimaluse piires jälgin, kuidas rahvusvahelises maleajakirjanduses kajastub Eesti maleelu või mida kirjutatakse meie maletajatest. Seda pole just palju, aga vahel siiski.

Mõned päevad tagasi jõudis mu postkasti Hollandis ilmuva maineka ingliskeelse ajakirja New in Chess värske number. Kaanel muidugi hiljuti Berliinis vapustava turniirivõidu saanud Fabiano Caruana pilt. Sees sisukalt kommenteeritud partiid sellelt võistluselt, aga ka kirimaletajate ägedad oponeeringud suurmeister Nigel Shorti provokatiivsele artiklile selles ajakirjas kirimale mõttetusest 21. sajandil ja palju muud.

Minu tähelepanu aga köitis kõige muu kõrval lühike mälestuskild Ortvin Sarapuust (1924-1999). Sõja ajal Eestist lahkunud maletaja elas aastast 1950 Uus-Meremaal. Ta tuli 20 korda Uus-Meremaa ja üks kord ka Austraalia malemeistriks. Mängis korduvalt Uus-Meremaa koondises maleolümpiatel, võitis FIDE tsooniturniiri 1966 ja osales 1967 Sousse`is tsoonidevahelisel turniiril. Tema uuel kodumaal kutsuti teda Mister Chess.

Pärast aastakümnete pikkust vaheaega avanes tal võimalus Eestisse tulla 1989. aastal, kui ta kutsuti mängima Paul Kerese memoriaalile. Mäletan teda hästi sellelt turniirilt. Sõbralik, suhtlemisele avatud vanahärra äratas üldist sümpaatiat. Tegin temaga Spordilehele intervjuu. Ta lausa kurtis, et suhtlemist on liigagi palju, ei saa korralikult malele keskenduda. Tõepoolest, kunagised sõbrad ja tuttavad, kooliõed ja -vennad sõitsid kaugemaltki Eestist Tallinna, et talle terekätt anda, temaga juttu ajada. Kellele ta sai ära ütelda?

Kuid ta oli õnnelik jälle kodumaal viibides. Enne ärasõitu küsis ta minult, et kas mina kui kirjutav inimene võiksin talle aeg-ajalt Eesti maleelust kirjutada. Ta huvi oli siiras. Nii algas meie aastatepikkune kirjavahetus. Mina jutustasin siinsetest turniiridest, tema malevõistlustest meie jaoks nii-öelda maakera kuklapoolel - Uus-Meremaal ja Austraalias. Muidugi ei piirdunud ma ainult malega. Need olid ju Eesti jaoks pöördelised aastad. Kirjutasin kohe, kui Eesti sai taas iseseivaks ja kaugel Uus-Meremaalgi oldi selle üle südamest rõõmus.

 

 

Mul oli nii heameel, kui ta 1993. aastal saatis mulle oma maletajateest kirjutatud raamatu „Mr Chess. The Ortvin Sarapu Story“. (Sealses kirjapildis oli ta nimi Sarapu.) Otsisin selle üles oma malekirjanduse riiulist. Nii liigutav on lugeda, isegi klomp tõuseb kurku, aastatega tuttavaks saanud käekirjaga pühendust „Proua Merike Rõtovale mälestuseks. Loodan, et minu maleautori töö on Teile vastuvõetav. Südamlike ja maleliste tervitustega Ortvin Sarapuu M.B.E. Aucklandis Uus-Meremaal 23 – 5 – 1993.“ Minu kirjandusloolasest ja bibliofiilist isa ütles ikka, et raamatule on oma käega kirjutatud autori pühendus otsekui lisaväärtus. On küll. Tähed MBE võib oma nime taha kirjutada inimene, kes oli saanud kõrgelt hinnatud Briti impeeriumi ordeni.

Eesti keeles ilmus see raamat Otto Lahi tõlkes 1998 lihtsama pealkirjaga „Minu malelugu“. Sealt võib leida autori Spasski, Fischeri, Kortšnoi ja Kasparoviga mängitud partiisid. Sealt saab aimu, kui suur oli Ortvin Sarapuu eluaegne pühendumus malele.

Meie kirjavahetus kestis. Kuni 1999. aasta aprillis tuli minu viimane kiri avamata ümbrikus tagasi koos kurva teatega, et Ortvin Sarapuud ei ole enam.

 

Nüüd lugedes ajakirjast New in Chess lühimeenutust Ortvin Sarapuust, sain otsekui kinnitust sellele, et male kuulus viimaste päevadeni tema ellu. Ühtlasi tõendab kirjapandu, et Mister Chess ei unune.

Tõlkisin selle ära. Loo autoriks on Uday Bajracharya. Internetis guugeldades sain teada, et see eksootilise nimega mees elab Austraalias Sydneys. Pärit on ta Nepalist ja malet mängib selle maa lipu all. FIDE reiting on tal 1834, see on olnud ka kõrgem, aga selge, et males Ortvin Sarapuule temast vastast ei olnud.

 

Eakas mees

Tänan, et te olete ära märkinud Ortvin Sarapuu inforubriigis „Oma maade kuningad“ New in Chess 2018/1.

Ühel päeval 1999. aasta esimesel poolel juhtusin ma külastama kuulsat Mission Bay randa Aucklandis Uus-Meremaal. Nägin seal rannas pooltosinat lauda, mille taga mängiti malet! Esimese laua ääres istus üks eakas mees üksinda. Loomulikult läksin ma temaga mängima.

Ma polnud Uus-Meremaal käinud ja mul ei olnud aimugi, kes see eakas mees on. Me mängisime temaga vist kaheksa või kümme partiid välku ja minu üllatuseks võitis ta enamiku neist. Ma põhjendasin seda sellega, et viimased 15 aastat polnud ma tõsiselt malet mänginud.

Mõned nädalad hiljem nägin ma selle eaka mehe pilti ajalehes The New Zealand Herald , ta oli just surnud. Alles siis ma taipasin, et mees, kellega ma rannas maletasin, oli rahvusvaheline meister Ortvin Sarapuu, Uus-Meremaa Mister Chess. Taipasin ka, miks keegi peale minu ei söandanud temaga mängida.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Prohvet pole kuulus oma kodumaal

Hiljuti võis Eesti Male Toetusühingu Facebook`i leheküljelt lugeda Jaan Ehlvesti raamatu „Malegümnaasium“ ilmumisest läti keeles ja selle esitlusest Riias. Jagatud lätikeelsest postitusest nägime piltidel Jaan Ehlvesti lastele simultaani andmas, aga ka üritusel osalevaid Läti malejuhte ja suurmeistreid. Postituse tekst jäi küll paraku peale nimede läti keelt mitte valdajaile arusaamatuks. Kuna see siiski Eestis huvi pakub, lasin selle tõlkida.

Eesti keelde pani selle ümber Liena Muižniece. Tukumsi lähistelt pärinev lätlanna on õppinud eesti keelt Tartu Ülikoolis. Praegu töötab ta Luksemburgis Euroopa Liidu Väljaannete Talituses. Varem on ta ka ise malevõistlustel osalenud.

 

 

Jaan Ehlvesti Malegümnaasium läti keeles. Foto Läti Maleliit.

 

Jaan Ehlvesti maleõpiku ja töövihiku „Malegümnaasium“ esitlus

6. aprilli õhtul toimus Riia Malekoolis Jaan Ehlvesti Lätis, kirjastuses „Jumava“ äsja ilmunud õpiku ja töövihiku komplekti „Malegümnaasium“ esitlus. Komplekt on mõeldud kõigile, kes soovivad malemängu õppida. See sobib nii lastele, kes on raamatu peamine sihtlauditoorium kui ka täiskasvanutele, kes tahavad seda huvitavat, aga üsna keerulist mängu ära õppida.

Pidulikul üritusel oli kohal suur hulk malesõpru, maletreenereid ja õpilasi. Osavõtjate hulgas oli raamatu autor Jaan Ehlvest, kirjastuse „Jumava“ juhataja Juris Visockis, Läti Maleliidu president Āris Ozoliņš, Riia malekooli direktor ja Läti Maleliidu juhatuse liige Līga Ungure, Läti Maleliidu juhatuse liikmed Andris Ozols, Ilmārs Krūms, Alberts Cimiņš, Normunds Miezis ja Egons Lavendelis, naissuurmeistrid Laura Rogule ja Läti rahandusminister Dana Reizniece-Ozola.

Tänades autorit tema raamatu „Malegümnaasium“ eest, kinkis Läti Maleliit talle malevankri kujulise valge vaasi.

Nii paljude malesõprade kohalolekul ei saanud läbi ka ilma male mängimiseta. Suurmeistrid Jaan Ehlvest, Laura Rogule ja Dana Reizniece andsid noortele maletajalele simultaani. Jaan Ehlvest mängis üksi kaheksa vastasega, aga Laura Rogule ja Dana Reizniece andsid paarissimultaani. Ehlvesti võitis Mikelis Vingris, Arsens Bataševs mängis temaga viiki, aga Laurat ja Danat võitis Aleksandrs Krasiļņikovs. Ülejäänud partiid lõppesid suurmeistrite võiduga. Simultaanmängude kõrval mängiti ka teisi põnevaid partiisid.

Läti Maleliidu president Āris Ozoliņš iseloomustab õpikut järgnevalt: „Sinu käes on raamat, mis juhatab sind väga huvitavasse, põnevasse ja tohutult laia maailma, mis jääb sind alati võluma ja vaimustama – maagilisse malemaailma! Sõltumata su vanusest ja sellest kui palju oled varem malet mänginud, sellest raamatust on sulle palju kasu. Kuid pea meeles, et su järgmised sammud male õppimises sõltuvad mitte raamatust või arvutist, vaid sinu enda innukusest, huvist ja sihikindlusest. Läti Maleliit, kes on üks selle raamatu väljaandmise initsiaatoreid, teeb praegu ja ka edaspidi kõik võimaliku, et saaksid omandatud maleteadmisi kasutada nii mängides sõpradega maleringis kui ka rahvusvahelistel turniiridel!“

Ürituse ajal teatati, et lätikeelset malekirjandust täiendab varsti veel üks raamat. Nimelt on valmimas Zigurds Lanka maleõpik, mis on mõeldud juba põhjalikumate teadmistega ja kõrgema tasemega maletajatele.

 

 

Jaan Ehlvest Riias 2018. Foto Läti Maleliit.

 

Nagu enamik malesuurmeistreid maailmas kirjutab ka Jaan Ehlvest oma raamatud inglise keeles. Nii on neil lihtsalt laiem levik. 2004 ilmus tema sulest „The Story of a Chess Player“, mis autori sõnade järgi on mõeldud täiskasvanud maletajatele. 2011 ilmunud „Chess Gymnasium“ eeldab peamiseks sihtrühmaks algajaid, eeskätt lapsi.

Praegu on rahvusvahelises internetiportaalis Quality Chess välja pakkumisel ka Jaan Ehlvesti uuem raamat „Grandmaster Opening Preparation“ – http://www.qualitychess.co.uk/products/1/323/grandmaster_opening_preparation_by_jaan_ehlvest

 

Vestlesin Jaan Ehlvestiga pärast tema Riias käiku. Ta kinnitas, et esitlus oli korraldatud meeldivalt. Tundsin huvi, millal saaksid ka eesti lapsed oma emakeeles selle raamatu abil maleteadmisi täiendada. Ta ütles, et loodab, et see kunagi teoks saab. Kuid ta vajab toetust.

Tahaks loota, et iidset väljendit prohvet pole kuulus oma kodumaal, ei tarvitseks parafraseerida maleraamatute suurmeistrist autori kohta.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Andres Ammasest Urmas Randma pilgu läbi ja mitte ainult

Andres Ammas ja Urmas Randma – need kaks meest lausa pidid kokku saama. Mõlemal oli oma suur ja lai tööpõld, kus nad väga palju ära tegid – Andres viimasel ajal poliitikuna, Urmas tunnustatud jooksutreenerina. Kuid mõlemal oli üks ühine huvi (Urmas on öelnud isegi, et salaarmastus), mis neid ühendas. See oli male.

Tegijate inimestena ei tahtnud nad olla käed rüpes kõrvaltvaatajad, vaid ka ise midagi ära teha. Urmas Randma juba 18 aastat läbi viidud Pühajärve turniirid on saanud rahvusvaheliselt tuntuteks. Andres Ammase toetavat kätt tajusid maletajad eriti viimastel aastatel. 2016. a korraldas ta Paul Kerese sajanda sünniaastapäeva tähistamiseks malekonverentsi, kus räägiti nii meie male hetkeseisust kui ka tulevikuvisioonidest. Sel aastal poliitikuna ja Riigikogu liikmena aktiivselt Vabaerakonna probleeme lahendades leidis ta ikkagi aega ja tahtmist aidata kaasa kodulinnas Haapsalus kunagi toimunud Valge Daami turniiri taaselustamise kavandamisele.

Nagu meid kõiki oli Andres Ammase ootamatu lahkumine ka Urmas Randma jaoks valus šokk ja süda sundis teda kirja panema järgnevad read, mis ma siin ära toon. Need on küll juba internetis olemas, kuid killukesena Eesti maleajaloost väärivad jäädvustamist rohkemgi.

 

Enne 2016. aasta Pühajärve maleturniiri sain üllatuskõne Andres Ammaselt, kellega mul kahjuks varasemad kokkupuuted puudusid. Mees küsis luba tulla kaema Pühajärve maleturniiri, mis tema jutu järgi legendi staatuses. Minu poolt „Tere tulemast“ ja avamisel ütles Andres ka tervitussõnad. Pühajärvel mul kahjuks kõik mõtted ja keharakud turniiri juures, ometi saime põgusalt ka mehejuttu ajada ja vist isegi headeks tuttavateks... Leppisime kohe kokku, et eesti malet me lahkama ei hakka, rääkisime Pühajärve turniiri fenomenist, maletajate nii omapärastest ja huvitavatest isiksustest, mis nagu „issanda loomaaed“. Ja muidugi Haapsalust, mille esipatrioot ta oli olnud kogu teadliku elu. Ja minulgi selle kauni väikelinnaga soojad tunded (esimene naine päris Haapsalu tüdruk) 1982-1994... Lahkudes ta tänas ja kiitis mind tubli turniiri eest, nähtu ületas ta ootused.

2017 kohtusime põgusalt mitmel korral, pikemaks jutuks meil aega polnud. 2017 ta kahjuks Pühajärvele ei saanud tulla, tegusal mehel ikka kiired ajad.

Enne jõule sain Andreselt kõne, tal olevat salajutt varuks... Kohtusime vanas heas Wabaduse kohvikus, jõulumeeleolu lisas kolmetunnisele jutuajamisele hingekosutust. Oleksime vist rääkima jäänudki, lahatud said kõik need „südamel eesti asjad“... Andres tuli esmakordselt ka välja jutuga, et mind kaasata kuidagimoodi eesti maleeluga, ta ise vist selle mingi nõukogu liige. Ütlesin viisaka ei, põhjuseks eeskätt pühendumine treeneritööle ja ka maleelu pikaaegne totalitaarne juhtimine, mis mind väga häirinud. Andres mõistis mind ja luges teema igaveseks lõpetatuks. Pika jutuajamise lõpetuseks küsis Andres, et kas ma olen valmis 2018 Haapsalu turniiriks õla alla panema, et Eesti paremad ja ka välismaa mängijaid osalema saada? Tema on koos Ailar Ladvaga selle turniiri korraldajad ja soovivad hea korraldusega üle pikkade aastate jälle kuurortlinna malekaardile mängida!

Olin pikemalt mõtlemata nõus ja panin pea tööle.

 Kohtumiselt heas tujus naastes mõtlesin omaette, et heasüdamlikkus ja inimsõbralik ellusuhtumine pole õnneks maailmast veel kadunud, Andres Ammasel tundusid kõik inimloomuse head küljed esindatud olevat, mis tõstis minugi usku maailma...

Veebruaris saime uuesti kokku, tegime vahekokkuvõtteid, mis üsnagi rõõmustavad. Andrese rõõmuks olin peaaegu nõusse saanud ka Saksa malelegendi Robert Hübneri, kes oli Andrese esimene valik. Mehed olid 2016 Pühajärvel ka põgusalt tutvunud ja ruttu ühise keele leidnud.

Märtsis olin Portugalis laagris ja maleasjad ooterežiimil. Läinud reedel sain Saksamaalt hea uudise, kultuurihuvidega Hübner oli end juba Haapsalu ajaloogagi kurssi viinud... Andres oli siiralt õnnelik, turniir olevat juba „päästetud“, ka lootis ta maestroga isiklikult tutvuda (Andres ju saksakeele mees). Andsin Roberti koordinaadid ja lubasin ka ise 25.08. kaasa mängida, samuti välismaalt veelgi lisaväge hankida.

Esmaspäeval rääkisime veel telefoni teel pikad jutud, Andres oli väga rõõmus ja tänulik ja lootis suurepärast Haapsalu turniiri õnnestumist! Oli tunda, et see on ta südameasjaks ja ta on 100% ihu ja hingega asja juures. Lubasin enda poolt parima anda ja soovisin nagu alati ka head tervist...Huvitaval kombel me tervisest kunagi pikemalt ei rääkinud, aga alati ma esimese asjana just seda küsisin...Andres ütles, et „veab välja“...

Teisipäeva hilisõhtul sain Andreselt meili „Aitäh, Urmas! Ole meheks!“

Ta oli Hübneriga ühenduses olnud ja juba male- ja kultuurijuttugi ajanud.

Kolmapäeva hommikul saabunud kurb uudis oli „löök allapoole vööd“, nii ülekohtune tundus see... Pole kahtlustki, et kogu Eestimaa ja väike Haapsalu kaotasid mehe, kelletaolisi kahjuks ühe käe sõrmedel lugeda. Ja seda oma HINGESUURUSE parimate tahkude poolest, mis olid suures Läänemaa mehes kõik esindatud.

Meie omavaheline patserite malepartii jäigi mängimata, mulle nii hingeläinud omavahelised jutuajamised ei unune vist kunagi...

 

Nii kirjutas Urmas Randma. Ka minuga rääkis Andres Ammas Valge Daami turniirist. Mina omalt poolt püüdsin talle süstida ideed, et tulevikus võiks Haapsalus korraldada Eesti malele nii vajaliku normaalmõtlemisajaga soliidse rahvusvahelise turniiri. Suurmeister Ottomar Ladva kodulinn vääriks seda. Ta arvas, et kõigepealt teeme augustis kiirturniiri ära ja siis vaatame. Mõte meeldis talle.

Otsisin pilte selle artikli jaoks. Nutitelefoni ajastul on mul ka endal kombeks malevõistlustel midagi klõpsida. Need fotod on muidugi amatöörlikud, aga mälestuseks siiski. Andres Ammast nägin viimati jaanuaris Kalevi korraldatud järjekordsel Paul Kerese mälestusturniiril. Ta püüdis ju alati võimalusel leida aega malevõistlustelt läbi käia. Kätlesime, vestlesime pisut. Ta oli naeratav ja sõbralik. Sellisena jääbki ta meelde. Aga pildistasin ma suurmeistreid ja oma lapselast. Teiste jaoks tundus aega olevat mõni teine kord. Ma ju ei teadnud, et ühe olulise inimese jaoks seda teist korda enam ei tulegi. Ja seepärast ongi siin üks mu pilt varasemast ajast, samast Pühajärve turniirist 2016, millest Urmas Randma kirjutab. Andres Ammas jälgimas Roman Baskini mängu.

 

Andres Ammas jälgimas Roman Baskini mängu Pühajärve kiirmaleturniiril 2016. Foto: Merike Rõtova.

On ka üks hilisem foto. See on tehtud mullu 20. augustil. Sel päeval oleks saanud 80-aastaseks minu abikaasa Boriss Rõtov, kes samuti meie hulgast kahetsusväärselt vara lahkus. Korraldasime perega sel puhul tema memoriaali, kuhu kutsusin ka Andres Ammase. 20. august on tipp-poliitikule, eriti 20. Augusti Klubisse kuulujale, mitmete oluliste üritustega täidetud päev, kuid ta jõudis ka meie turniirilt läbi käia. Näeme teda keskendunult kellegi malepartiid jälgimas koos oma kunagise koolikaaslasega konservatooriumi päevilt, praeguse Muusika- ja Teatriakadeemia professori Margo Kõlariga, kelle kaks poega turniiril mängisid.

 

Margo Kõlar ja Andres Ammas, 20. august 2017 Tallinnas restoranis Trühvel. Foto: Merike Rõtova.

Andres Ammase toetust oma maletegemistes tunnetasin ka ise. Võtsin enne selle artikli kirjutamist oma Facebook`i lehe messengeri rubriigi tema nime alt lahti ja lugesin valusa nukrusega soovitusi, millest peaksin kirjutama, mida tõlkima. Püüan neid soovitusi jälgida.

Ammendamatu energiaga inimesena tegi ta ise väga palju ära ja õhutas ka teisi tegutsema. Eesti malele on tema lahkumine korvamatu kaotus. Kuid male oli vaid väike murdosa tema laiahaardelisest tegevusest, mis viimastel aastatel küll kinnistus poliitikale. Nii ajalehtedes kui internetis ilmunud järelehüüetes kajastus, kui paljude erinevalt elualadelt inimeste hinge oli ta jälje jätnud.

Mulle jäi eriti silma kirjanik Jaak Jõerüüdi mälestusartikkel, mille ta on pealkirjastanud „Südameheadusest“. Kirjutades sellest, et Andrese Ammase jäetud jälg Eesti elus ja Eesti riigi ajaloos on suur ja nähtav, ei unustanud loo autor rõhutamast, et Andres Ammas oli väga hea inimene. „Headus, mida kas on või pole inimesel, tehku ta mis tahes tööd. Headus, mis kaalub üles kõik muud inimese kui sellise võimalikud omadused.“

President Kersti Kaljulaid kirjutas Andres Ammase kaastunderaamatusse: „Eks kirega põlemine, see kulutab. Tuleb leppida.“

Mis parata, tuleb leppida, kuigi ei tahaks. Jääme puudust tundma Andres Ammase tegudele innustavast vaimujõust, tema südameheadusest.

Kaks viimast pilti on Paul Kerese 100. sünniaastale pühendatud Viimsi kiirmaleturniirilt 2016.a. oktoobris, kus Andres Ammas esines kõnega turniiri avamisel, pildistanud on Madis Staub.

Viimsi kiirmaleturniiri peakorraldaja Margus Sööt ja Andres Ammas kõnelemas turniiri avamisel. Foto: Madis Staub.

 

Eesti esimaletaja Kaido Külaots ja Andres Ammas mõttesse vajunuina. Foto: Madis Staub.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Lätimaale, Lätimaale...

Ei, ma ei kirjuta meie alkoholitarbijate retketest Lätimaale märjukese järele. Piirdun ikka vaid malega. Maletajad on Lätis käinud ammu enne, kui läks lahti praegune õllehullus. Maletajad on käinud malet mängimas. Sel lihtsal põhjusel, et Eestis pika ajakontrolliga turniire peaaegu enam ei toimugi ja kindlasti ei toimu meil turniire, kus saaks suurmeistri või vähemalt rahvusvahelise meistri normi täita.

Ja võetaksegi Lätimaale teekond ette. Lõunanaabrite juures on aastaringselt selliseid turniire lausa valida. Kõige enam on Eestist osavõtjaid, möödunud aastal üle 20, Riias augustis sealse Tehnikaülikooli open`il. Mängisin seal ka ise nõrgemal B- turniiril. Mäletan, kuidas seisin ilmtugeva A-turniiri tabeli ees, suutmata 318 osavõtja hulgas üle maailma kohale tulnud suurmeistreid kokku lugeda. Sedagi ma ei tuvastanud, kui palju riike oli esindatud. Tundsin kadedust, et seal selline turniir toimub ja lugupidamist selle korraldajate vastu - töö on hiiglaslik.

RTU Open 2017 plakat. Foto: Merike Rõtova.

Riias töö jätkub. Käesoleva aasta Riia Tehnikaülikooli open`i juhend on juba teist kuud väljas. Meie maletajad panevad end sinna juba kirja, tegelevad hotelli broneerimisega. Aeg läheb ruttu, pea see august käes ei ole. Lisainfo: http://www.rtuopen.lv/

Läti maleelu juhib Läti Maleliidu president Aris Ozolinš, kes on ühtlasi ka FIDE Balti tsooni president. Lisaks Läti turniiridele on suuresti tema õlul ka FIDE Balti tsooniturniiride korraldamine, mille käesoleva tsükli esimene etapp toimub juba selle aasta maikuus Tallinnas.

FIDE meister Aris Ozolinš on ka ise tegevmaletaja, mis kahtlemata võimaldab maleelus ettetulevaid probleeme paremini mõista ja lahendada. Teda võib kohata ka tihti osalemas Eesti maleturniiridel. Nii mängis ta tänavugi jaanuaris Tallinnas Kalevi korraldatud turniiril. Sage külaline ja lausa omainimene on ta novembrilõpus Pühajärve toimuvatel turniiridel, kus aasta-aastalt tema tulemused paranevad.

Aris Ozolinš Pühajärve turniiril 2017. Foto: Merike Rõtova.

Hiljuti võitis Aris Ozolinš Läti veteranide meistrivõistlused. Palju õnne talle ka Eesti malesõpradelt! Osavõtjaid oli sellel turniiril 54. Mängiti 7 vooru šveitsi süsteemis. Kaotamata ühtegi partiid võitis Läti malejuht 6 punktiga kindla esikoha. Esikuuikus võib meie vanema põlvkonna maletajatel teisigi tuttavaid olla. 2. Maigonis Avotinš 5,5; 3. Vitauts Boreisis 5,5; 4. Aivars Skuja 5; 5. Janis Daudzvardis 5; 6. Andris Jakobsons 5 punkti. Turniiri lõpptulemused Chess-Resultsis.

Kui Lätis nii tihti käia, siis paratamatult jääb mõni lätikeelne sõnagi külge lisaks eestlastele tavapäraselt teadaolevatele sveiki ja saldējums. Internetis guugeldades leiab kergesti kätte Latvijas Šaha Federacija - ja nagu selgub, nende kolme sõna tõlkimisega üldse vaeva pole. Läti Maleliidu leheküljelt saame peale turniiride toimumisaegade ja tulemuste nii mõndagi meid huvitavat teada.

Hiljuti olid seal ära toodud Läti võistkondade koosseisud sügisel Batumis toimuval 43. maleolümpial.

Naiskonnas mängivad suurmeistrid Laura Rogule (2358), Dana Reizniece-Ozola (2297), Ilze Berzina (2180) ja FIDE meister Linda Krumina (2109). Viiendana on varumängijaks viimase aja tulemuste põhjal rahvusvaheline meister Katrina Amerika (2211). Ka eelmisel olümpial Bakuus oli Läti naiskond meie omast tiitlitelt kõvem, suurmeistreid meil ju polnud. Kuid head mängu näidanud eestlannad esinesid aserite pealinnas üldse üllatavalt hästi ja suutsid lõunanaabreidki poole punktiga edestada. Hoidkem meie tüdrukutele ka seekord pöialt!

Läti meeskonnas on kirja pandud suurmeistrid Igor Kovalenko (2642), Arturs Neikšans (2584), Nikita Meškov (2536) ja Toms Kantans (2508). Kas Batumi sõidab suurmeister Normunds Miezis (2446) või FIDE meister Arturs Bernotas (2436), see selgub pärast Balti tsooniturniiri ja Läti tšempionaati.

Valdavalt suurmeistritest koosnev Läti meeskond on maleolümpiatel edukas olnud. Kaks aastat tagasi Bakuus tulid nad 180 meeskonna hulgas 17. kohale. Esikahekümnes püüavad nad kindlasti ka nüüd püsida. Eesti meeskond, kes viimastele olümpiatele on saadetud tagasihoidlikus koosseisus, on vastavalt ka tagasihoidlikult mänginud.

Järgmisel aastal võib Eesti male tähistada kena juubelit. Nimelt võitis Eesti meeskond 80 aastat tagasi 1939 Buenos Airese maleolümpial pronksmedalid. Esimesel laual Paul Kerese võiduprotsent oli 71. Jah, Kerest meil enam ei ole ja malegeograafia on mõõtmatult laienenud, aga kui olümpiale lähetataks meie tugevamad, siis esikolmekümnest võiks ju unistada. Samuti tahaks unistada, et selle tähtpäeva puhul Tallinnas soliidne rahvusvaheline turniir toimuks.

Käesoleval aastal tähistavad Balti riigid saja aasta möödumist iseseisvuse väljakuulutamisest. Leedul ja Eestil on see väärikas tähtpäev juba möödas. Lätil läks 1918 kauem aega, lätlaste iseseisvuspäev on 18. novembril. Läti Maleliidu kalenderplaanis on näha saja-aastase juubeli puhul planeeritud saja laua matš Läti – Leedu.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Eesti partii

EESTI PARTII

„Parem ükskord näha, kui sada korda kuulata.“

(suurepärane vene vanasõna)

Möödunud aasta novembris mängis Pühajärve rahvusvahelisel handicup kiirmaleturniiril kaasa ka rahvusvaheline meister Venemaalt Aleksandr Lõssenko. Oma muljetest jutustas ta Moskvas ilmuva maleajakirja „64“ veergudel artiklis „Eesti partii“. Tal polnud midagi selle vastu, et see ka eesti keelde tõlgitaks, mida alljärgnevalt ongi tehtud.

 

Unustamatu Paul Keres oli inimene, kes oskas hästi varjata oma tundeid. Vaid vähesed olid teda näinud ärritununa. Selliseid juhuseid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ükskord juhtus see 1954. aastal Amsterdami maleolümpial. Pärast hiilgavalt läbi viidud partiid Sajtariga, kus rünnak koos kahingutega oli väga energiline, samas ka elegantne, oli suurmeister oma inglise kolleegilt kuulnud: „Aga kas te teate, et Aleksandr Kotov (Nõukogude Liidu meeskonna kapten) ütles teie partii kohta: „Tõeline nõukogude partii.“ „Ei, tõeline eesti partii,“ vastanud Keres.

Omades oma ajaloos sellist hiiglast, on eesti maletajatel kergem propageerida meie kuninglikku mängu kui nende kolleegidel teistes maades. Pole imeks panna, et Eestis toimuvad erinevad, kusjuures vahel ka küllalt tugeva koosseisuga rahvusvahelised turniirid. Ühest sellisest, nimelt handicup turniirist Pühajärvel ma tahangi rääkida.

Kuidas mul õnnestus sinna pääseda?

Veel kevadel olin ma Skype`i teel vestelnud oma vana sõbra Jaan Narvaga. Me õppisime temaga kunagi koos Kõrgemas Treenerite Koolis Moskvas, kus kahe aasta jooksul valmistati ette eliittreenereid.

Möödusid aastad, olime endiselt head sõbrad, kuigi kokku saime harva. Ma tahtsin teda veel kord näha, aga peale selle, ma ei olnud viibinud Eestis pärast 1990. aastat, kui Eesti veel polnud iseseisev riik. Huvitav oli teada saada, kuidas seal elu tegelikult kulgeb. Omaenese erinevate maade külastamise kogemuste põhjal olin ma juba ammu aru saanud, et usaldada võib vaid oma silmi, mitte ajalehti ja televiisorit.

„Noh olgu,“ ütles Jaan, kuulnud minu soovist. „Peame sidet. Võib-olla tuleb midagi sobivat.“

Paar sõna Jaanist. Veidi flegmaatiline ja heasüdamlik, hämmastas ta meid oma metoodilisusega, kui ta konspekteeris kõik loengud ühte paksu kaustikusse, kahe aasta jooksul kogunes neid mitu tükki. Kui teile tundub, et selles pole midagi erilist, siis märgin, et kõik meie grupis ja ka teistes gruppides, kirjutasid kuuldu õhukestesse vihikutesse, mis muidugi pärast kergesti kaduma läksid.

Talle meeldis suitsetada ja ta jõi kanget kohvi. Nagu paljud eestlased, polnud ta eriti jutukas, kuid kui temaga jutule saadi, siis tema sõnaahtrus kadus. Kuigi ta on oma maa patrioot, on ta elu olnud tihedalt seotud Venemaaga. Ta sündis Magadanis, kuhu tema vanemad olid välja saadetud. Kolmeaastasena sõitis ta lennukiga Eestisse, kuid ütleb, et sellest sõidust ei mäleta ta midagi. Keskkooli lõpetamise järel astus Moskvas Riiklikku Kehakultuuri Keskinstituuti, seejärel Kõrgemasse Treenerite Kooli. Seega kuus aastat impeeriumi pealinnas. Nii et meie elu reaalsust tunneb ta hästi. Tema naine Regina on pärit tuntud Rõtovite vene-eesti maleperekonnast. Neil on viis last, 20. sajandil sündisid kolm tütart, 21. sajandil aga kaks poega. Triin ja Mai mängivad meistri tasemel ja kuuluvad maleolümpial Eesti naiskonda. Seal on mänginud ka Regina. Jaan on kord olnud treener. Sellist perekondlikkust maleolümpial on raske leida.

 

 

Perekond Narva. Vasakult: Jaan, Triin, Jaan Oskar, Regina, Mart, Ann ja Mai.

 

Suve algul teatas mu sõber, et ta rääkis Pühajärve turniiri peaorganiseerijaga, kes andis nõusoleku minu kutsumiseks. Pühajärv asub kolme kilomeetri kaugusel Otepääst, mis ammustel aegadel oli tuntud kui NSV Liidu suusakoondise ettevalmistuspaik. Kuna kogu Otepää ümbrus on täis hästi asfalteeritud teeradu rulluisutajate jaoks (üks selline viib otse Pühajärvele), siis võib öelda, et kolm kilomeetrit on sammu kaugusel. Loodus on seal kena, palju järvi ja kuusikuid, on väikseid künkaidki.

Turniir ise toimus juba kaheksateistkümnendat korda ja seda võib täie õigusega nimetada traditsiooniliseks. Peaorganisaator Urmas Randma ütles, et turniiri idee on lihtne, kutsuda malearmastajaid inimesi (nii professionaale kui ka amatööre) ja anda neile võimalus võistelda mugavates tingimustes ning sõbralikus õhkkonnas. Kusjuures amatööride hulgas peavad tingimata olema eredad isiksused  tuntud kirjanikud, näitlejad, ärimehed, poliitikud…

Võimaluste võrdsustamiseks on kasutusel handicup. Kogu koosseis on jagatud reitingute alusel viide gruppi. Vahe gruppide vahel on kaks minutit. Kuna ühe kiirpartii kestuseks on kakskümmend minutit, siis ühesuguse reitinguga mängijatel on ajad vastavalt kümme-kümme, aga näiteks esimese ja viienda esindajatel kaks-kaheksateist. Osavõtjaid on viimasel ajal 36, kusjuures kõik mängivad kõigiga läbi. 35 vooru kolme päevaga on väsitav, kuid arvestades turniiril valitsevat sõbralikku õhkkonda ja mugavaid olmetingimusi, suudavad seda üle elada ka vanemad inimesed, keda turniiril on tavaliselt küllalt palju.

Urmas on selle traditsiooni algataja, ta räägib meeleldi huvitavatest maletajatest, kes kaheksateist aasta jooksul on turniiril osalenud. Neli korda mängis siin Viktor Kortšnoi, ükskord isegi Anatoli Karpov. Eelmise aasta turniiri võitis Aleksei Širov. Selle aasta turniiri koosseisus oli kaheksa suurmeistrit, nendest kõige kõrgema reitinguga oli rootslane Nils Grandelius, kõige tuntumad Aleksandr Halifman ja Jaan Ehlvest.

Kuid ma ruttasin veidi ette, kuna enne Pühajärvet ma olin veel poolteist päeva Tallinnas.

Eesti pealinn oli selle 27 aasta jooksul, mis ma polnud siin viibinud, vähe muutunud. Linn ei tundunud puhtamana, sest oli ka varem küllalt puhas. Kuna olin vaid kesk- ja vanalinnas, siis ma ei näinud ka eriti palju uusi hooneid. Minu lemmikhotell „Viru“ seisis omal kohal, aga selle kõrvale on ehitatud suur kaubanduskeskus. Inimesed pole ka muutunud. Teenindamine poodides ja restoranides on viisakas ja kliendisõbralik. Keelega pole probleeme: tahate  rääkige inglise keeles, tahate – vene keeles. Kohvikud on Tallinnas olnud alati inimeste põhisuhtluspaikadeks, nüüd on neid mugavaid kohti veel rohkem. Mis puutub muutustesse, siis paistsid silma kaks asja. Esimene, mis pole küll nii väga tähtis, aga mis siiski näitab elanike moraalset palet (see tähendab kurikuulsat vaimsust)  tänavatel peaaegu ei ole kodutuid koeri ja kasse. Teine, aga selle kohta juba ei saa öelda, et see poleks tähtis – pooleteist päeva jooksul Tallinnas ja pooleteist päeva jooksul teel sinna ja tagasi nägin ma vaid kord inimest sõjaväelase vormis. Mis puutub politseisse, siis politseiautosid ma nägin, korravalvureid endid väga harva. Samas, kuidas oli varem? Nii nagu meil Venemaal praegu.

Urmas Randma ise ei ole üldsegi mitte maletaja, ehkki meie iidne mäng teda paelub. Ta on kergejõustiklaste treener ja mänedžer. Ja võib-olla just seepärast ta mõistab, et malemaailm pole ainult turniirid. Treeningud on sama tähtsad. Minu Tallinnas viibimise esimesel õhtul toimus kenas kohvikus „August“ kohtumine kohalike maletajate ja treeneritega. Loenguga malepsühholoogiast esines praegu Hispaanias elav suurmeister Arthur Kogan. Ta on võrdlemisi tuntud treener, kes on viimastel aastatel tegelenud Fabiano Caruana ja Hikaru Nakamuraga. Lühikese loenguga malelise ettevalmistuse probleemidest esines ka nende ridade autor.

Ütlen ausalt, et vaatamata oma treeneritööle Indias ja ka erinevate võistkondadega maleolümpial, oli mul raske püsida samal tasemel treeneritöö mõistmisest, mida võis kogeda Kogani loengust. Veel kord tänu Kõrgemale Treenerite Koolile. Tuli meelde tuletada paljugi sellest, mida meile seal õpetati, et mitte häbisse jääda. Seda enam, et Arthur oma loengus pidevalt kiitis vene male koolkonda. Muide, enne kui ta alustas, ta küsis, mis keeles rääkida, kas inglise või vene. Kuulajad valisid vene keele. Mullegi see sobis, vene keeles on mul mõistagi kergem esineda. Kogani loengus oli palju huvitavaid momente. Selgus, et isegi väljapaistvad maletajad ei tea paljusid asju, kuna mitte kõigil pole olnud häid esimesi treenereid. Näiteks Nakamural polnud automaatset harjumust viia vanker vabale joonele, see tähendab, et ta ei teadnud seda, mida meil treenerid õpetavad esimestest tundidest. Paljud tugevad noored suurmeistrid ei tunne üldse maleklassikat: nendele on isegi Botvinnik ja Tal midagi kauget ning vähetuntut, rääkimata juba Capablancast või Laskerist. Sellesuunalisi teadmisi saades tõusis Kogani hoolealuste mängutase märgatavalt.

Suurt tähelepanu pühendas lektor füüsilisele ettevalmistusele (selleta pole võimalik kõrgtasemel edu saavutada) ja muidugi ka psühholoogilisele küljele.

Kuulajatele esitati huvitavaid küsimusi.

„Kuidas te määratlete, mis on hea käik?“ küsis Arthur. Vastused teda ei rahuldanud. Mina vaikisin, keskendusin mõttes oma eelseisvale ettekandele.

„Kahe plussiga käik,“ ütles Kogan. Minu ütlemata jäänud vastus oli veidi täpsem: käik, mis lahendab kaks ülesannet.

Järgmise küsimuse puhul ma ei pidanud vastu. Küsimus: „Teil on võiduseis. Aju vabaneb pingest ja te loodate võita automaatselt. Nii tekivad võimalused midagi ette jätta. Mis teha, et seda ei juhtuks?“

Vastus: „Püstitada endale ülesanne teha hea käik.“

Arvasin ära. Lektor oli minu vastusega rahul. Tõsi, tema enda vastus oli laiahaardelisem.

„Polegi nii tähtis, milline ülesanne püstitada. Peaasi et aju saaks endale mingi ülesande, et ta ei lülituks välja.“ Ettekannete lõppedes jõime teed. Esitati veel kõige ootamatumaid küsimusi.

„Mis te arvate sellest, et paljudel väljapaistvatel maletajatel on nn tapjainstinkt?“ küsiti Koganilt.

„Jah, nii see on. Võimalik, et just sellest instinktist jäi puudu Keresel, et temast ei saanud maailmameistrit. Võin öelda, et üks kõige kuulsamaid kaasaja maletajaid ütles kord kerge auru all olles, et kui ta poleks see, kes ta on, siis hakkaks ta sarimõrtsukaks.“

Kuigi ka nimi nimetati, ma siiski ei söanda seda siin kirja panna.

Oli palju muudki huvitavat. See kõik tuletas meelde vahvaid aegu Kõrgemas Treenerite Koolis. Mis minusse puutub, siis kuulajatele avaldas muljet minu põhiline treeneritöö saladus, mille ma neile reetsin.

„Kui minu hoolealune mängib tähtsat või veel enam, otsustavat partiid, siis enne selle algust annan talle ainult ühe nõuande, mitte rohkem. Kui ma annan rohkem, siis satub ta segadusse, püüdes aru saada, milline nõuanne on tähtsaim, millele keskenduda esmajärjekorras ja nõnda edasi…“

See tähendab, et ma pean paljudest nõuannetest, mida tahaksin anda, valima tähtsaima. Uskuge, see polegi nii kerge. Selles seisnebki treeneritöö kunst.

Kuid on juba aeg siirduda Pühajärvele, kus 24. novembril algas handicup-turniir. Lühike kõne Urmas Randmalt ja peakohtunik Jaan Narva palus käivitada kellad.

Võistlus läks lahti ja asi oli naljast kaugel. Etteantaval ajal, mis oli vahel lausa 16 minutit, polnud seejuures väike osa. Stardist asusid liidripositsioonile noor rootsi suurmeister Nils Grandelius ja tema eesti kolleeg Kaido Külaots. Kümnenda vooruni liikusid nad edasi külg külje kõrval, siis rebis skandinaavlane end ette ja võitis teenitult turniiri, kaotamata seejuures ühtegi partiid. Tuntud Jaan Ehlvest, kes nüüd elab USAs, aga kes eestlastele on ikkagi oma tugevaim maletaja, mängis stardis ebaühtlaselt, kuid lõpupoole jõudis liidritele kannule ja finišeeris kolmandana.

Turniiri tulemused: 1. N.Grandelius 32,5 punkti 35st; 2. K.Külaots 28,5; 3. J.Ehlvest 27,5; 4. T.Sammalvuo (Soome) 27; 5. O.Sepp (Eesti) 25,5; 6. A.Kveinys (Leedu) 25,5.

Ülejäänud osavõtjatest märgiksin Aleksandr Halifmani, kes kogus 22,5 punkti (+12 =21 -2), 12. koht.

Tunduks nagu, et mis seal head kunagisele maailmameistrile rahulduda sellise kohaga. Kuid asi on selles, et esiteks pidi ta paljudes partiides aega ette andma ja teiseks, kiirmale on siiski noortele, aga Aleksandr kuulub juba veteranide hulka. Kolmandaks tema mängu kvaliteet oli kõrge, kuid veidi jäi puudu energiast. Ja mis kõige tähtsam: oma koha maleajaloos on ta juba saavutanud. Sellest, kuidas ta mõnel üksikul turniiril mängib, ei sõltu midagi. Kui inimene on ta kogu malemaailmas, sealhulgas ka Eestis, teenitult lugupeetud, et mitte öelda armastatud. Ütlen ausalt, mul oli väga meeldiv, et ainsaks minu kaasmaalaseks turniiril oli see suurepärane inimene. Temataolised ongi Venemaa tõeliseks uhkuseks. Ühel õhtul osutusid restoranis minu lauakaaslasteks Aleksandr Halifman ja leedu suurmeister Aloyzas Kveinys. Viimase huumoriga vürtsitatud lood tema treeneritööst eksootilises Iraanis ja peterburglase asjakohased repliigid valmistasid mulle tõelist naudingut. Sellistel hetkedel meenub Robert Fischeri lausutu, et talle meeldib maleturniiride atmosfäär.

Turniiril oli ka osavõtja, kes pälvis üldist tähelepanu. Dana Reizniece-Ozola mängis küllaltki soliidselt  22,5 punkti (+19 =7 -9), 13. koht. Maleliselt oli see isegi väga hea tulemus, ka mängukvaliteet oli hea. Kui malelaual algas taktika, siis tahes-tahtmata meenus, et ta on Riiast, kus maletajad alati on olnud kõrgtasemel taktikud ja väga head välgumängijad. See sümpaatne noor naine, peale selle, et ta on suurmeister (kord võitnud Hou Yifani ennast) on veel ka nelja lapse ema. Kuid nagu ütles kunagi nõukogude sportlaste parim sõber: „Ja see pole veel kõik!“ Tema põhitöökoht on Läti rahandusminister, aga enne seda oli ta kaks aastat majandusminister.

Mul õnnestus paar korda vestelda Danaga. Malemaailm on selline, et ühiseid tuttavaid leiab alati küllaldaselt. Proua minister oli väga üllatunud, et paar lauset ütlesin ma läti keeles. Seletasin, et kunagi vanasti käisin ma sageli Lätis ja mul on seal sõpru mitte ainult maletajate hulgas.

„Tavaliselt rahandusega tegelevaid inimesi peetakse kuivadeks ja pedantideks, aga teie olete väga energiline ja loominguline. Kas see ei sega teid teie töös?“ küsisin ma temalt.

„Vastupidi. See just aitab. Sageli tuleb ju vastu võtta ebastandardseid otsuseid,“ vastas ta.

„Mis te sooviksite ajakirja „64“ lugejatele?“

Dana dikteeris mulle teksti ja pärast kontrollis selle paikapidavust.

„Male on suurpärane mäng. See mitte ainult karastab iseloomu ja võimaldab kogeda emotsioone kogu spektri ulatuses, vaid see ka ühendab inimesi ja rahvaid. Parimate tervitustega ajakirja „64“ lugejatele

Dana Reizniece-Ozola

naiste suurmeister

Läti rahandusminister

24.11.2017.

Tema mängutugevust sain tunda ka omal nahal. Saanud vanaindia kaitses positsioonilise paremuse asusin seda kiirustamata realiseerima. Dana teravdas seisu väga agressiivse käiguga. Kogenud meister tavaliselt tunnetab, kuipalju tema vastane on valmis paati kõigutama. Sain minagi üllatudes aru, et mingeid kompromisse pole loota, ees seisis halastamatu võitlus. Ma ei suutnud nii ruttu ümber orienteeruda ja jäin taktika nägemises alla, mida minuga nii sageli ei juhtugi. Tõtt öelda, ega kaotus mind nii väga ei kurvastanud.

Kolm turniiripäeva möödusid tähelepandamatult. Ma mängisin halvasti, sain vaid +2, kuid ma ei kahetse sugugi, et sain osa võtta sellest nii huvitavast turniirist. Puhkekeskus, kus me elasime ja mängisime, oli väga meeldiv. Seal on suur bassein, bowling ja mis veel kõik.

Selle suure hoone omanik on Tiit Vähi. Kuigi tema põhitegevuskoht on Sillamäe Sadam. Seal on tema kaasomanikeks kompanjonid Peterburist.

„Väga meeldivad inimesed ja meie koostöö on viljakas,“ ütles ta mulle vestluse käigus.

Tiit on ka suur malehuviline ja pole juhus, et just tema on selle turniiri peasponsor. Väga tegeva inimesena leidis ta siiski aega sõita kohale turniiri viimaseks päevaks ja lõpetamiseks. Rääkisime möödaminnes kõigest. Tiit Vähi on väga huvitav vestluskaaslane, tal on, millest rääkida. Üheksakümnendatel aastatel oli ta Eesti peaminister.

Põhiline, mis ma mõistsin vestlusest temaga  naabrid peavad elama sõbralikult, saama aru üksteise probleemidest ja taotlustest ning lahendama kõik küsimused vastastikku sobivalt.

Kõik inimesed loovad enda ümber teatava aura. Vaadates mõningaid poliitikuid (televiisoris võib neid näha arutul hulgal) tunnetad teatavat pinget, rahutust. Selliste kõrval ei tahaks olla. Tiit Vähi on täiesti teistsugune  temast hoovab sõbralikkust, positiivsust. Hea, et just sellised inimesed saavad maleliste ettevõtmiste sponsoriteks ja see on ka pant, et Pühajärve turniire ootab ees kuulsusrikas tulevik. Kahekümnendale juubeliturniirile 2019 tahavad organisaatorid kutsuda Anatoli Karpovi ja rea teisi tuntud maletajaid.

Lõpetamine möödus kiiresti ja asjalikult. Lühikesed kõned, auhindade kätte andmine (esimene auhind oli tuhat eurot), ja omapärane loterii, kus mõned esemelised auhinnad jagati loosi teel. Lõbusa elevuse kutsus esile Jaan Ehlvestile sattunud auhind „Minu süsteem“. Kohalviibijate aplausi saatel ütles Urmas Randma Jaanile, et temalgi on aeg juba kirjutada sellise pealkirjaga raamat. Õhkkond oli soe ja sõbralik.

Lõpubanketil vestlesin ma kirjanik Ülo Tuulikuga, kes samuti osales turniiril. Tema vene keel oli niivõrd täiuslik, et ma tahtmatult küsisin, kuidas ta seda nii hästi räägib.

„Sõitsin laevadel koos vene madrustega,“ vastas minu heatujuline vestluskaaslane.

Tal on olnud väga huvitav elu. Ta oli hästi tundnud Sergei Dovlatovit, kui too elas Tallinnas. Ajapuudusel ei saanud ma teada veelgi huvipakkuvamaid detaile.

Tagasi Tallinna viis mind ja Arthur Koganit Raul Rebane, kellel on suured teened Gerd Kanteri tippu jõudmisel. Ka Raul mängis kaasa meie turniiril, kusjuures mitte halvasti. Veidi üle kahe tunni tema seltskonnas möödusid tähelepandamatult. Lugu, millest ta jutustas, avas minu silmad dopinguskandaalidele, mis juba mõnda aega vapustavad spordimaailma.

Raulil oli suur osa 2008. aasta kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri ettevalmistuses. Nende titaanliku töö alguses leppisid nad kokku, et igasugune doping on välistatud. Sellest lepingust peeti rangelt kinni. Koostöö aastate jooksul Gerd ei jätnud ühtegi treeningut vahele nii-öelda sotsiaalsetel põhjustel.

„Mis need on?“ pärisin mina.

„Noh näiteks tema tütarlapse vennal oli sünnipäev. Jätta treening vahele mingil niisugusel põhjusel ei tulnud pähegi.“ Ja siis triumf Pekingis…

Pärast seda võitu tuli Rauli juurde, et teda õnnitleda, vana sõber, vene spordikommentaator (tuleb märkida, et Raul Rebane oli varem 20 aastat töötanud Eesti Televisiooni spordikommentaatorina, nii et ta oli kunagi olnud juurdeastuja kolleeg).

„Õnnitlen südamest,“ ütles venelane.

„Ja veel pane tähele, et minu oma on „puhas“!“ vastas talle Raul.

„Vaata mulle silma,“ järgnes palve.

Pärast väikest pausi, kui küsija uuris minu vestluskaaslase silmi, lausus ta: „Tead, sul on nii ausad silmad, et tahaksin sind uskuda. Aga… ei suuda.“

Mulle oli ka varem paljugi arusaadav, aga pärast selle loo kuulamist oli kõik lõplikult selge.

Huvitav, et kõige erinevamate spordialade treeneritel on üksteiselt palju õppida. Ka meil, maletreeneritel. Õnneks dopinguprobleemi meil ei ole. Tõsi, on probleeme elektrooniliste vahendite kasutamisega, kuid minu meelest see pole siiski nii aktuaalne, kui dopingu kasutamine muudel spordialadel.

 

Muljeid sellest sõidust on mul palju, kuid lühikeses artiklis ei jõua kõigest kirjutada. Loodan ka järgmisel aastal Eestimaale sõita.

Seniks, head aega Eesti!

 

Vene keelest tõlkinud Merike Rõtova.

 

 

Pilt turniiri lõpetamiselt. Vasakult Aleksandr Lõssenko, Dana Reizniece-Ozola, Tiit Vähi ja Urmas Randma.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Algus on tehtud

Käesolev 2018. aasta on meie maletajatest alanud väga edukalt Mai Narvale. Aastavahetusel mängis ta Stockholmis Põhjamaade ühel prestiižikamal lahtisel turniiril Rilton Cup. Põhiturniiril oli 126 osavõtjat. Mai kogus sama palju punkte kui suurmeister Kaido Külaots - 5,5 punkti 9st. Külaots pidi seekord leppima 25. kohaga. Mai sai 33. koha ja kolmanda reitingugrupi esimese auhinna, aga olulisem oli see, et ta täitis esmakordselt naiste suurmeistri normi.

Mai alustas reitinguga 2211.

Ta mängis eranditult meestega. Reiting oli neil üle 2300. Itaallasel Bellia Fabriziol oli see küll üle 2400. Temale Mai kaotas. Mai pidi kolmandas voorus veel ühe kaotuse vastu võtma ja nii algas ta turniiri ühe punktiga kolmest. Siis hakkas aga punktilisa tulema ja eriti kindel oli turniiri lõpp. Võitudega kahes viimases voorus tagaski ta oma suurepärase tulemuse. Ligi viis tundi kestnud eelviimase vooru partii oli muljetavaldav töövõit lõppmängus.

http://view.chessbase.com/cbreader/2018/1/22/Game50040284.html (kommenteeris rahvusvaheline meister Ülar Lauk).

Enne viimast vooru teatasid korraldajad, et Mail on suurmeistri normi täitmiseks vaja viiki.

Vastaseks vene maletaja Aleksei Saveljev reitinguga 2372. Mai võitis. Turniiri mängijainfost on näha, et selle võistlusega sai ta FIDE reitingule juurde +111,2. Kes vähetigi malet mänginud on, see teab, kui raske on reitingule paarkümmendki punkti juurde saada, sajast rääkimata. Mai edukas esinemine jätkus jaanuaris traditsiooniliselt Eesti Spordiselts Kalevi korraldataval Paul Kerese mälestusvõistlusel. Ei ole palju öelda, et esimesel päeval välkturniiril tema tulemus oli vapustav. 114 osavõtjaga turniiril koos suurmeistritega 2.-7. koha jagamine, kusjuures seljataha jäi samuti küllaldaselt suurmeistreid. Ühtlasi oli ta parim Eesti esindaja. Nii et kiirturniiril (143 osavõtjat) 16. koht tundus peaaegu et tagasihoidlik. Ometi oli ta sellelgi turniiril parim naisvõistleja. Viimases voorus läks ta kokku Läti naiste praeguse esinumbri suurmeister Laura Rogulega, kes võitlusliku partii järel pidi alistuma.

Keegi Mai fännidest leidis, et ta maleline vorm on praegu nii hea, et ta peaks aina mängima. Suurmeistrinorm tuleb ju kolm korda täita, et tiitel saada. Elu ei ole siiski ainult male. Kevadel seisab Mail ees Gustav Adolfi Gümnaasiumis 12.klassi lõpetamine, nii et järgmised kuud kujunevad õppetöös kindlasti pingelisteks. Seejärel tuleb turniire otsida. Eestis normiga turniire pole. Eks tuleb uurida Läti Maleföderatsiooni kalenderplaani. Males on meil nii nagu mõnel muul alalgi: Ei saa me läbi Lätita. Ka Ottomar Ladva täitis Riias vajaliku viimase korra suurmeistri tiitli saamiseks. Normiga turniire muidugi Euroopas jagub, aga Läti on ju kõige odavam. Nii või teisiti: algus teel järjekordse suure eesmärgi (suurmeistri normi täitmise) poole on tehtud.

Koduleht: http://www.rilton.se

Tabel: http://chess-results.com/tnr286000.aspx?lan=1&art=1&rd=9&fedb=EST&fed=EST&flag=30&wi=821

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid