menüü

Andres Ammasest Urmas Randma pilgu läbi ja mitte ainult

Andres Ammas ja Urmas Randma – need kaks meest lausa pidid kokku saama. Mõlemal oli oma suur ja lai tööpõld, kus nad väga palju ära tegid – Andres viimasel ajal poliitikuna, Urmas tunnustatud jooksutreenerina. Kuid mõlemal oli üks ühine huvi (Urmas on öelnud isegi, et salaarmastus), mis neid ühendas. See oli male.

Tegijate inimestena ei tahtnud nad olla käed rüpes kõrvaltvaatajad, vaid ka ise midagi ära teha. Urmas Randma juba 18 aastat läbi viidud Pühajärve turniirid on saanud rahvusvaheliselt tuntuteks. Andres Ammase toetavat kätt tajusid maletajad eriti viimastel aastatel. 2016. a korraldas ta Paul Kerese sajanda sünniaastapäeva tähistamiseks malekonverentsi, kus räägiti nii meie male hetkeseisust kui ka tulevikuvisioonidest. Sel aastal poliitikuna ja Riigikogu liikmena aktiivselt Vabaerakonna probleeme lahendades leidis ta ikkagi aega ja tahtmist aidata kaasa kodulinnas Haapsalus kunagi toimunud Valge Daami turniiri taaselustamise kavandamisele.

Nagu meid kõiki oli Andres Ammase ootamatu lahkumine ka Urmas Randma jaoks valus šokk ja süda sundis teda kirja panema järgnevad read, mis ma siin ära toon. Need on küll juba internetis olemas, kuid killukesena Eesti maleajaloost väärivad jäädvustamist rohkemgi.

 

Enne 2016. aasta Pühajärve maleturniiri sain üllatuskõne Andres Ammaselt, kellega mul kahjuks varasemad kokkupuuted puudusid. Mees küsis luba tulla kaema Pühajärve maleturniiri, mis tema jutu järgi legendi staatuses. Minu poolt „Tere tulemast“ ja avamisel ütles Andres ka tervitussõnad. Pühajärvel mul kahjuks kõik mõtted ja keharakud turniiri juures, ometi saime põgusalt ka mehejuttu ajada ja vist isegi headeks tuttavateks... Leppisime kohe kokku, et eesti malet me lahkama ei hakka, rääkisime Pühajärve turniiri fenomenist, maletajate nii omapärastest ja huvitavatest isiksustest, mis nagu „issanda loomaaed“. Ja muidugi Haapsalust, mille esipatrioot ta oli olnud kogu teadliku elu. Ja minulgi selle kauni väikelinnaga soojad tunded (esimene naine päris Haapsalu tüdruk) 1982-1994... Lahkudes ta tänas ja kiitis mind tubli turniiri eest, nähtu ületas ta ootused.

2017 kohtusime põgusalt mitmel korral, pikemaks jutuks meil aega polnud. 2017 ta kahjuks Pühajärvele ei saanud tulla, tegusal mehel ikka kiired ajad.

Enne jõule sain Andreselt kõne, tal olevat salajutt varuks... Kohtusime vanas heas Wabaduse kohvikus, jõulumeeleolu lisas kolmetunnisele jutuajamisele hingekosutust. Oleksime vist rääkima jäänudki, lahatud said kõik need „südamel eesti asjad“... Andres tuli esmakordselt ka välja jutuga, et mind kaasata kuidagimoodi eesti maleeluga, ta ise vist selle mingi nõukogu liige. Ütlesin viisaka ei, põhjuseks eeskätt pühendumine treeneritööle ja ka maleelu pikaaegne totalitaarne juhtimine, mis mind väga häirinud. Andres mõistis mind ja luges teema igaveseks lõpetatuks. Pika jutuajamise lõpetuseks küsis Andres, et kas ma olen valmis 2018 Haapsalu turniiriks õla alla panema, et Eesti paremad ja ka välismaa mängijaid osalema saada? Tema on koos Ailar Ladvaga selle turniiri korraldajad ja soovivad hea korraldusega üle pikkade aastate jälle kuurortlinna malekaardile mängida!

Olin pikemalt mõtlemata nõus ja panin pea tööle.

 Kohtumiselt heas tujus naastes mõtlesin omaette, et heasüdamlikkus ja inimsõbralik ellusuhtumine pole õnneks maailmast veel kadunud, Andres Ammasel tundusid kõik inimloomuse head küljed esindatud olevat, mis tõstis minugi usku maailma...

Veebruaris saime uuesti kokku, tegime vahekokkuvõtteid, mis üsnagi rõõmustavad. Andrese rõõmuks olin peaaegu nõusse saanud ka Saksa malelegendi Robert Hübneri, kes oli Andrese esimene valik. Mehed olid 2016 Pühajärvel ka põgusalt tutvunud ja ruttu ühise keele leidnud.

Märtsis olin Portugalis laagris ja maleasjad ooterežiimil. Läinud reedel sain Saksamaalt hea uudise, kultuurihuvidega Hübner oli end juba Haapsalu ajaloogagi kurssi viinud... Andres oli siiralt õnnelik, turniir olevat juba „päästetud“, ka lootis ta maestroga isiklikult tutvuda (Andres ju saksakeele mees). Andsin Roberti koordinaadid ja lubasin ka ise 25.08. kaasa mängida, samuti välismaalt veelgi lisaväge hankida.

Esmaspäeval rääkisime veel telefoni teel pikad jutud, Andres oli väga rõõmus ja tänulik ja lootis suurepärast Haapsalu turniiri õnnestumist! Oli tunda, et see on ta südameasjaks ja ta on 100% ihu ja hingega asja juures. Lubasin enda poolt parima anda ja soovisin nagu alati ka head tervist...Huvitaval kombel me tervisest kunagi pikemalt ei rääkinud, aga alati ma esimese asjana just seda küsisin...Andres ütles, et „veab välja“...

Teisipäeva hilisõhtul sain Andreselt meili „Aitäh, Urmas! Ole meheks!“

Ta oli Hübneriga ühenduses olnud ja juba male- ja kultuurijuttugi ajanud.

Kolmapäeva hommikul saabunud kurb uudis oli „löök allapoole vööd“, nii ülekohtune tundus see... Pole kahtlustki, et kogu Eestimaa ja väike Haapsalu kaotasid mehe, kelletaolisi kahjuks ühe käe sõrmedel lugeda. Ja seda oma HINGESUURUSE parimate tahkude poolest, mis olid suures Läänemaa mehes kõik esindatud.

Meie omavaheline patserite malepartii jäigi mängimata, mulle nii hingeläinud omavahelised jutuajamised ei unune vist kunagi...

 

Nii kirjutas Urmas Randma. Ka minuga rääkis Andres Ammas Valge Daami turniirist. Mina omalt poolt püüdsin talle süstida ideed, et tulevikus võiks Haapsalus korraldada Eesti malele nii vajaliku normaalmõtlemisajaga soliidse rahvusvahelise turniiri. Suurmeister Ottomar Ladva kodulinn vääriks seda. Ta arvas, et kõigepealt teeme augustis kiirturniiri ära ja siis vaatame. Mõte meeldis talle.

Otsisin pilte selle artikli jaoks. Nutitelefoni ajastul on mul ka endal kombeks malevõistlustel midagi klõpsida. Need fotod on muidugi amatöörlikud, aga mälestuseks siiski. Andres Ammast nägin viimati jaanuaris Kalevi korraldatud järjekordsel Paul Kerese mälestusturniiril. Ta püüdis ju alati võimalusel leida aega malevõistlustelt läbi käia. Kätlesime, vestlesime pisut. Ta oli naeratav ja sõbralik. Sellisena jääbki ta meelde. Aga pildistasin ma suurmeistreid ja oma lapselast. Teiste jaoks tundus aega olevat mõni teine kord. Ma ju ei teadnud, et ühe olulise inimese jaoks seda teist korda enam ei tulegi. Ja seepärast ongi siin üks mu pilt varasemast ajast, samast Pühajärve turniirist 2016, millest Urmas Randma kirjutab. Andres Ammas jälgimas Roman Baskini mängu.

 

Andres Ammas jälgimas Roman Baskini mängu Pühajärve kiirmaleturniiril 2016. Foto: Merike Rõtova.

On ka üks hilisem foto. See on tehtud mullu 20. augustil. Sel päeval oleks saanud 80-aastaseks minu abikaasa Boriss Rõtov, kes samuti meie hulgast kahetsusväärselt vara lahkus. Korraldasime perega sel puhul tema memoriaali, kuhu kutsusin ka Andres Ammase. 20. august on tipp-poliitikule, eriti 20. Augusti Klubisse kuulujale, mitmete oluliste üritustega täidetud päev, kuid ta jõudis ka meie turniirilt läbi käia. Näeme teda keskendunult kellegi malepartiid jälgimas koos oma kunagise koolikaaslasega konservatooriumi päevilt, praeguse Muusika- ja Teatriakadeemia professori Margo Kõlariga, kelle kaks poega turniiril mängisid.

 

Margo Kõlar ja Andres Ammas, 20. august 2017 Tallinnas restoranis Trühvel. Foto: Merike Rõtova.

Andres Ammase toetust oma maletegemistes tunnetasin ka ise. Võtsin enne selle artikli kirjutamist oma Facebook`i lehe messengeri rubriigi tema nime alt lahti ja lugesin valusa nukrusega soovitusi, millest peaksin kirjutama, mida tõlkima. Püüan neid soovitusi jälgida.

Ammendamatu energiaga inimesena tegi ta ise väga palju ära ja õhutas ka teisi tegutsema. Eesti malele on tema lahkumine korvamatu kaotus. Kuid male oli vaid väike murdosa tema laiahaardelisest tegevusest, mis viimastel aastatel küll kinnistus poliitikale. Nii ajalehtedes kui internetis ilmunud järelehüüetes kajastus, kui paljude erinevalt elualadelt inimeste hinge oli ta jälje jätnud.

Mulle jäi eriti silma kirjanik Jaak Jõerüüdi mälestusartikkel, mille ta on pealkirjastanud „Südameheadusest“. Kirjutades sellest, et Andrese Ammase jäetud jälg Eesti elus ja Eesti riigi ajaloos on suur ja nähtav, ei unustanud loo autor rõhutamast, et Andres Ammas oli väga hea inimene. „Headus, mida kas on või pole inimesel, tehku ta mis tahes tööd. Headus, mis kaalub üles kõik muud inimese kui sellise võimalikud omadused.“

President Kersti Kaljulaid kirjutas Andres Ammase kaastunderaamatusse: „Eks kirega põlemine, see kulutab. Tuleb leppida.“

Mis parata, tuleb leppida, kuigi ei tahaks. Jääme puudust tundma Andres Ammase tegudele innustavast vaimujõust, tema südameheadusest.

Kaks viimast pilti on Paul Kerese 100. sünniaastale pühendatud Viimsi kiirmaleturniirilt 2016.a. oktoobris, kus Andres Ammas esines kõnega turniiri avamisel, pildistanud on Madis Staub.

Viimsi kiirmaleturniiri peakorraldaja Margus Sööt ja Andres Ammas kõnelemas turniiri avamisel. Foto: Madis Staub.

 

Eesti esimaletaja Kaido Külaots ja Andres Ammas mõttesse vajunuina. Foto: Madis Staub.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova