Maleolümpia analüüs: tublid naised, mudas mehed

Maailma suurim malepidu, 42. maleolümpia on tänaseks ajalugu, kaks viimast nädalat köitis malehuviliste tähelepanu Aserbaidžaani pealinnas Bakuus toimuv, kus selgitati ajavahemikul 2.-13. septembrini välja malemaailma parimad nii meeskondlikus kui naiskondlikus arvestuses.

Eesti koondised olid väljas koosseisus: meeskond Aleksandr Volodin, Ottomar Ladva, Tarvo Seeman, Andrei Šiškov ja Roman Jezov ning naiskond Mai Narva, Monika Tsõganova, Margareth Olde, Triin Narva ja Regina Narva. Meie meeskond lõpetas mittemidagiütleva 77. kohaga, seevastu naiskond saavutas igati tubli 26. koha – järgnevalt kõigest lähemalt.

Naiskonnalt sajandi parim etteaste

Esmalt positiivsemast. Naiskonnavõistluses näitas Eesti koondis kõigiti tublit mängu, lõpuks võideti viis matši (Svaasimaa alistati 4:0, Luksemburg 3,5:0,5, Iraan 2,5:1,5, Mehhiko 3,5:0,5 ja Brasiilia 2,5:1,5), viigistati neli matši (Hispaania, Araabia Ühendemiraatide, Colombia ja Tšehhimaaga) ning kaotati vaid kaks matši (Gruusiale 0,5:3,5 ja Vietnamile 1:3). Tasuks lõpuprotokollis 14 matšipunktiga selle sajandi kõrgeim 26. koht 140 naiskonna seas, vaid 1990ndatel on suudetud enamat.

Üksikmatšidest väärib ehk enim esiletõstmist stardieelse reitingu alusel 56. paigutuse saanud Eesti naiskonna võit 13. asetusega Iraani naiskonna üle, väärt viigipunktid võeti 14. asetusega Hispaanialt, 25. asetusega Tšehhimaalt ja 33. asetusega Colombialt. Ainuke tagasilöök oli viik Araabia Ühendemiraatidega (100. paigutus), kaotatud matšid Gruusiale (4. paigutus) ja Aasia kiiresti kerkivale maletiigrile Vietnamile (19. paigutus) pole midagi üllatavat – need mõlemad naiskonnad lõpetasid turniiri esikümnes.

Individuaalselt kogusid meie naised punkte järgnevalt: Mai Narva 4 punkti 10st, Monika Tsõganova 5,5 punkti 10st, Margareth Olde 5,5 punkti 10st, Triin Narva 8 punkti 9st ja Regina Narva 2,5 punkti 5st. Suurepärast mängu näidanud Triin Narva täitis sealjuures naiste rahvusvahelise meistri normi (WIM normi).

Järgnevalt on esitatud ka graafiliselt meie naiskonna lõpptulemused Baltimaade võrdluses läbi aegade – Baltimaade võrdlus sobib siinkohal hästi seetõttu, et oleme maleolümpial osalevate riikide sekka jõudnud ühisest taustsüsteemist, võrreldavatest oludest.

Naiskondlikus arvestuses krooniti maleolümpia võitjaks Hiina 20 matšipunktiga (+9, =2, -0), hõbe Poolale 17 matšipunktiga (+8, =1, -2) ja pronks Ukrainale samuti 17 matšipunktiga (+7, =3, -1). Lõpptabel: http://www.chess-results.com/tnr232876.aspx?lan=1&art=0&rd=11&flag=30&wi=821

Kuidas läks võrdluses Eestiga meie lähinaabritel? Olgu siis siinkohal välja toodud kõikide Läänemeremaade naiskondade lõppkohad: Poola 2. koht (17 matšipunkti), Venemaa 4. koht (16 matšipunkti), Leedu 12. koht (15 matšipunkti), Rootsi 23. koht (14 matšipunkti), Eesti 26. koht (14 matšipunkti), Saksmaa 31. koht (13 matšipunkti), Läti 44. koht (12 matšipunkti), Soome 69. koht (11 matšipunkti), Taani 89. koht (9 matšipunkti). Loetellu võiks veel lisada ehk ka Valgevene (17. koht, 15 matšipunkti) ja Norra (42. koht, 13 matšipunkti).

Meeskond osales taas ilma me parimateta

Kui Eesti naiskond oli maleolümpial tõepoolest tubli, siis Eesti meeskonna esinemine ja eriti lõppkoht turniiritabelis paneb taas kord sügavalt ohkama. Juba kolmandat maleolümpiat järjest jäävad Eesti koondisest maleliidu eestvedajate, president Andrei Korobeiniku ja tegevjuht Hendrik Olde tegevuse või tegevusetuse tulemusel eemale mitmedki me parimad meesmaletajad – maleolümpiale minnakse ikka ja jälle eksperimenteerima lootuses, et ehk seekord läheb natuke paremini, kuid ikka ja jälle saadakse lõpuprotokollile pilku heites valusasti vastu näppe...

Natuke paremini ju tegelikult läkski või mis? Viimaselt kolmelt maleolümpialt on naastud kohtadega esisaja teises pooles: 2012. aastal 80. koht, 2014. aastal 79. koht ja 2016. aastal 77. koht. Veel kunagi varem pole meie meeskonnal nii kehvasti läinud, ka Baltikumi võrdluses torkab järgnevat graafikat uurides silma tõsiasi, et kui meie naabrid teevad pärast tagasilööke järgmiseks olümpiaks vajalikud järeldused, siis meie malejuhtidel enesekriitika võime vististi puudub ning juba kolmandat korda astutakse ühe ja sama reha otsa.

Eesti meeskond võitis neli matši (Afganistan alistati 3,5:0,5, Soome 3:1, Andorra 3:1 ja Slovakkia 2,5:1,5), viigistas kolm matši (Katari, Kasahstani ja Monacoga) ning kaotas neli matši (Islandile 1:3, Singapurile 1,5:2,5, Kuubale 0:4 ja Saksamaale 1,5:2,5).

Lõpptulemuse juures võib ju kiruda loosi, et kaheks viimaseks vooruks sai stardieelse reitingu alusel 61. paigutuse saanud Eesti meeskond vastasteks 15. asetusega Kuuba ja 13. asetusega Saksamaa, kuid ega lõputult saagi loosiga vastasteks tulla endast reitingu järgi nõrgemad või vaid pisut tugevamad koondised (nii nagu esimeses üheksas voorus juhtus).

Individuaalselt kogusid meie mehed punkte järgnevalt: Aleksandr Volodin 2 punkti 9st, Ottomar Ladva 6,5 punkti 11st, Tarvo Seeman 4 punkti 8st, Andrei Šiškov 5,5 punkti 9st, Roman Jezov 4 punkti 7st. Individuaalselt võib oma tulemusega enim rahule jääda Andrei Šiškov, kes täitis rahvusvahelise meistri normi (IM normi).

Meeskondlikus arvestuses krooniti maleolümpia võitjaks USA 20 matšipunktiga (+9, =2, -0), hõbe Ukrainale samuti 20 matšipunktiga (+10, =0, -1) ja pronks Venemaale 18 matšipunktiga (+8, =2, -1). Lõpptabel: http://www.chess-results.com/tnr232875.aspx?lan=1&art=0&rd=11&flag=30&wi=821

Eesti on endiselt Läänemeremaade kehvim maleriik

Kahe aasta eest tõin oma maleolümpiat kokku võtvas artiklis „Maleolümpia kui Eesti maleelu lakmuspaber“ välja kurvakstegeva tõsiasja, et Eesti meeskond sai Läänemeremaade võrdluses toona kehvima tulemuse. Tänavu jääb üle taaskord kurvalt tunnistada: Eesti on endiselt Läänemeremaade kehvim maleriik.

Olgu siis siinkohal välja toodud kõikide Läänemeremaade lõppkohad: Venemaa 3. koht (18 matšipunkti), Poola 7. koht (16 matšipunkti), Läti 17. koht (15 matšipunkti), Saksmaa 37. koht (13 matšipunkti), Taani 45. koht (13 matšipunkti), Soome 55. koht (13 matšipunkti), Rootsi 59. koht (12 matšipunkti), Leedu 65. koht (12 matšipunkti) ja kõige lõpetuseks siis Eesti 77. koht (11 matšipunkti). Loetellu võiks veel lisada ehk ka Norra (5. koht, 16 matšipunkti) ja Valgevene (14. koht, 15 matšipunkti).

Stardieelse reitingu alusel 61. paigutuse saanud Eestist jäi lõppkokkuvõttes 180 meeskonna seas tahapoole meid stardis edestanud koondistest ainult 52. paigutusega alustanud Colombia, nende koondise käsi käis veelgi kehvemini kui meie meeste oma. Ettepoole mahtusid aga näiteks 110. paigutusega alustanud Sudaan, 97. paigutusega alustanud Jaapan, 96. paigutusega alustanud Angola, 95. paigutusega alustanud Boliivia, 91. paigutusega alustanud Jordaania, 87. paigutusega alustanud Nigeeria, 83. paigutusega alustanud Sambia, 82. paigutusega alustanud Ecuador...

Aga vaatame Euroopa riike, kes üldse jäid Eestist tahapoole? Iirimaa, Wales, Küpros, kääbused Monaco, Luksemburg, Fääri saared, Andorra, Malta, Guernsey, Jersey (viimased kaks on Briti krooni sõltkonnad La Manche'i väinas), San Marino, Liechtenstein. Samuti iseseisvana oma esimesi samme astuv Kosovo. Ja ongi kõik!

Samas kahe aasta taguses artiklis kirjutasin veel järgmist: „Siinkohal sobib ehk meenutada, et kui 2010. aastal Venemaal Hantõ-Mansiiskis mängis Eesti maleolümpial sisuliselt oma parimas rivistuses – koosseisus GM Kaido Külaots, GM Meelis Kanep, IM Olav Sepp, GM Aleksandr Volodin ja varus IM Tarvo Seeman (kapteni-treenerina oli toona tegev IM Kalle Kiik), siis saavutati märkimisväärne 26. koht. Toona toetas Eesti meeskonna maleolümpial osalemist ka Eesti Male Toetusühing. Sisuliselt oleks võinud meie malemeeskond tol aastal sellesama 26. kohaga kandideerida Eesti spordiaasta parima võistkonna tiitlile. Et asi ka malest kaugemal seisvale inimesele arusaadavamasse keelde panna, siis koostasin alljärgneva graafika – illustreerimaks, kuivõrd erinev võib olla Eesti võistkonna käekäik maleolümpial oma parimas rivistuses, suurmeistritega eesotsas (Hantõ-Mansiiskis 2010) ning nii-öelda teise ešeloni meestega kaasa lüües (Istanbulis 2012 ja Tromsøs 2014).“

Seekord jäi üle vaid seda graafikat tänavuste tulemustega täiendada ja järgnevalt seda ka lugejatele kaemiseks pakun. Tänavune „kõver“ on üsna sarnane kahe aasta tagusega, tõsi küll – seekord oli algus parem ja ka lõpu eel oli lähtepositsioon pisut parem, lõppkoht ise aga paraku mitte...

Pärast maleolümpia lõppu kirjutas meie FIDE reitingutabeli esimaletaja, rahvusvaheline suurmeister Kaido Külaots, kes muide osales maleolümpial Soome meeskonna treenerina, mitte aga Eesti meeskonna liidrina, oma Facebooki kontol järgmist: „Eesti meeskond saavutas Bakuus 77. koha. Eesti maleisade postitustest võib lugeda, kui tublid meie poisid ikka olid... Poisid olid tublid jah, sest nad tegid kindlasti nii palju, kui suutsid. Aga vahelduseks võiks tubli olla ka siinne maleliit. Siis võiks olümpiale sõitvad tublid poisid taas ka tõeliselt tublisid kohti koju tuua. Kui veidike kuulata asjatundlikku arvamust, siis on selleks kõik võimalused olemas.“

Meie kauaaegne FIDE reitingutabeli teine maletaja, rahvusvaheline suurmeister Meelis Kanep sekundeeris me esinumbrile oma Facebooki kontol silmnähtavalt mõnusalt iroonilistes nootides: „Eesti meeskond ikkagi sekkus maleolümpial medaliheitlusse! Tänu Andrei Shiskovi võidule tuli lisanäitajate alusel võitjaks USA. Algselt oli ekslikult Andreile märgitud 0 ja võitja oleks olnud Ukraina. Eeldatavalt joogid jänkide poolt :-)“

Meelis Kanep viitas oma postituses tõsiasjale, et kuna meeskondlikus arvestuses kaks kõrgemat kohta hõivanud USA ja Ukraina kogusid lõpuks võrdselt matšipunkte, siis selgus maleolümpia parim koondis lisanäitajate alusel, mille juures oli oluline USA ja Ukraina vastaste käekäik maleolümpial. Kuna Ukraina vastaste seas oli ka viimases voorus just Eestiga mänginud Saksamaa, siis sõltus just sellest matšist lõpuks maleolümpia lõppjärjestus (niipalju siis Eesti meeskonna sekkumisest maleolümpial medaliheitlusse). Pikemalt saab sel teemal lugeda siit.

Siinkirjutaja tahaks väga naiivselt loota, et Eesti malejuhid suudavad ikkagi ka järeldusi teha ning kahe aasta pärast toimuval maleolümpial on Eesti eest väljas me riigi parim esindus ja võideldakse maksimaalse võimaliku tulemuse nimel, mitte pseudokohtade nimel kusagil esisaja lõpus. Eks aeg näitab, kas ühe ja sama reha otsa on võimalik astuda „ainult“ kolm korda, või ikka ja jälle üha uuesti ja uuesti.

Pikemalt kirjutab maleolümpiast, sealhulgas eestlaste käekäigust koos valitud partiide kommentaaridega juba lähiajal siinsamas Eesti Male Toetusühingu artiklite rubriigis rahvusvaheline meister Ülar Lauk. Tema esimene lugu, mis käsitles maleolümpia nelja esimest vooru, on juba ilmunud, lähiajal on oodata lisa. Kel aga laiem huvi maleolümpia ajaloo vastu, siis seda saab teha suurepärase lehekülje http://www.olimpbase.org/ vahendusel.

Eesti sai juurde tiitlitega mängumehi

Maleolümpia ajal toimus Bakuus ka 87. FIDE kongress, kus oli ka Eesti jaoks positiivset. Nimelt kinnitati kongressil rahvusvahelise suurmeistri tiitel Ottomar Ladvale ja rahvusvahelise meistri tiitel Juri Krupenskile. Õnnitleme mõlemat!

Neid Eesti mehi ja naisi, kes rahvusvahelise tiitlini jõudnud, ei ole sugugi mitte ülearu palju – järgnevalt on esitatud nimekiri kõikidest nendest mängijatest koos tiitlini jõudmise aastaga. GM – rahvusvaheline suurmeister, IM – rahvusvaheline meister, WGM – naiste rahvusvaheline suurmeister, WIM – naiste rahvusvaheline meister.

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.