See pealkiri võib tunduda ebatavaline. Aga just selline mõte mul tekkis, kui olin vaadanud/uurinud/lugenud värskelt ilmunud Ülar Laugu kaht raamatut „Eesti male kuldne aastakümme I 1992 – 1995“ ja „Eesti male kuldne aastakümme II 1996 – 1999“. Need on ülevaateteosed möödunud sajandi Eesti maleelu viimastest aastatest. Kuid millised ülevaateteosed! Kui põhjalikud! Kumbki raamat üle 400 lehekülje. Turniiride tulemused, tabelid, artiklid. Kuid kõige enam on imetlusväärt, kui palju sel ajavahemikul meie maletajate mängitud partiisid on suutnud Ülar läbi analüüsida, diagrammidega varustada.
Nende raamatute koostamiseks tehtud töö on olnud kolossaalne. Eks Ülar ise teab, mitu aastat tal selleks kulus. Kui palju partiisid ta malelaual läbi tõstis, kõik ei mahtunud ju raamatusse, aga läbi vaadata tuli ikka. Ma ei kujutagi praegu ette, kas meil praegu leiduks kedagi teist, kes sellise töö ette võtaks. Tahaksin rõhutada, et Ülari analüüsimisvõime on märkimisväärne, aukartustäratav.
Tuletagem meelde, et möödunud sajandi lõpp oli eriline. Eesti oli saanud taas vabaks. Males tähendas see seda, et meie maletajad pääsesid välismaale mängima. Eelkõige Soome. Ülaril on märkimist leidnud ka väiksemadki võistlused, kõrvalisemadki turniirid, kus eestlased on osalenud. Kuidas ta need tulemused kõik saanud on? Seegi on nõudnud aega ja vaeva. Kuna mindi tõesti eelkõige Soome, siis mõned leheküljed oleksid nagu mitte Eesti, vaid Soome maleajalugu. Siiski mitte päris.
Nendes raamatutes on turniiride tulemuste ja partiianalüüside kõrval ka palju muud väärtuslikku materjali, mida meie maleajalugu tunda tahtval inimesel kasulik teada. Nii on ära toodud ajalehes „Sirp“ 1993.a. ilmunud Valter Heueri kirjutis „Tipa-tapa nii, tipa-tapa naa“, kus ta valgustab kõige hullemat perioodi nõukaajast – neljakümnendate lõpp, viiekümnendate algus. Küüditamine, meie intelligentsi hulgaline vangipanek. Ajakirjas „Kehakultuur“ ilmus artikkel „Paljastada ja kõrvaldada kodanlikud natsionalistid Nõukogude Eesti kehakultuuriliikumises“. Nahutati ka Kerest. „Malealastest raamatutest on Eesti NSV-s Paul Kerese poolt välja antud „Malekool“ I ja II ja „Maailmameistri turniir Haag – Moskva 1948“. Otsekohe aga tuleb ära märkida nende teoste äärmist apoliitilisust. Selle asemel, et esile tuua nõukogude malekultuuri eesrindlikku osa maailma maleliikumises, selle asemel, et näidata kodanliku maletaseme mandumist – on toodud kuivad statistilised tabelid.“
Ma siinkohal Valter Heueri artiklil pikemalt ei peatuks, Küll aga soovitan seda kindlasti kõigil lugeda. Mõtlemisainet see annab.
Ise lugesin erilise huviga ka ülevaadet Eesti malekirjandusest, mille on koostanud Margus Sööt. Ega neid eestikeelseid teoseid palju olegi. Nimekiri koos laiendustega mahub pea kolmekümnele leheküljele. Kõigepealt 1883.a. ilmunus Ado Grenzsteini „Male – õpetus“. Sellega 19. sajandil väljaantu piirdubki. 20. sajandil muidugi pilt muutub ja eestikeelseid maleraaamatuid tuleb järjest juurde. Lugedes nüüd Valter Heueri sulest, mismoodi nõukogude meedias Paul Kerese raamatuid vastu võeti, siis tahaks, et need kas või tagantjärele õiglasema hinnangu pälviksid. Ajalugu on seda juba teinud, mis nähtub sellest, et Kerese Haag – Moskva raamatut on korduvalt välismaal välja antud. Viimati möödunud aastal Inglismaal. Tellisin selle ingliskeelse väljaande. See Haag – Moskva turniiriraamat vääriks kindlasti eestikeelset kordustrükki. 20. sajandil ilmus ka Valter Heueri „Meie Keres“. Kahju, et Valter Heuerilt mitmesuguste põhjuste tõttu nii vähe raamatukaante vahele jõudis. Ajakirjandusest leiame tema kirjutatut päris rohkesti. Tema maleajalugu kajastav „Male lugu“ ilmus postuumselt alles sellel sajandil.
21. sajandil on eestikeelne malealane kirjavara päris jõudsalt täienenud. Mind rõõmustas oma sisukuselt eriti raamat, mille on kokku pannud väsimatu uurija Erik Terk. See on kogumik Paul Kerese konkurentidest ja kolleegidest „Mehed teiselpool malelauda“. Ja nüüd siis 2025.a. Ülar Laugu aukartustäratavalt mahukas kaks köidet.
Meeldejäävad on ülevaated meie maletajate suurvõistlustest välismaal. Esimeses köites peatükk „Noored Euroopas ja välismaal“, milles sissejuhatavalt öeldud: „1992. aasta sai noorte, kuni 20-aastaste mängijate jaoks pöördeliseks. Nii nagu maleolümpiale sai minna oma lipu all nüüd EM-idele ja MM-idele. Varem oli selleks võimalus langenud üksnes neile, kes läbisid NLiidu tšempionaatide ja valikturniiride kadalipu. Seal suutsid läbi lüüa tulevased tippsuurmeistrid Jaan Ehlvest ja Lembit Oll“. Järgnevad turniiriülevaated ja partiide analüüsid meie noorte esimestelt tugevamatelt rahvusvahelistelt jõuproovidelt.
Eriti väärtuslik on teises köites ära toodud ulatuslik ülevaade „Manilast Elistani“, milles käsitletakse Eesti meeskondade ja naiskondade esinemist maleolümpiatel 1992 – 1998. Sellesse perioodi kuulub meie senini parim tulemus taasiseseisvunud Eesti maletajatelt. Nimelt saavutasid meie naismaletajad raskes konkurentsis kõrge kuuenda koha Moskvas toimunud maleolümpial 1994. Eesti eest maletasid Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja Tuulikki Laesson. Kui meie meeste kolmandat kohta Buenos Airese maleolümpial 1939 on küllalt tihti meenutatud, siis naiste see edukas esinemine on kuidagi teenimatult varju jäänud. Nüüd siis võime voorude kaupa lugeda, kuidas kõrge kohani jõuti.
Maleolümpiatest on üldse põhjalikud ülevaated koos rohkete läbi analüüsitud partiinäidetega, mis paneb jälle tõdema, et autor on teinud titaanlikku tööd.
Tegelikult moodustavad partiianalüüsid kõikvõimalikelt selle perioodi turniiridelt lõviosa nendest kahest raamatust. Nagu juba alguses mainisin, on Ülaril lõputult palju tunde ja päevi aastate jooksul kulunud malelaua taga istumiseks, seisude uurimiseks. Arvan, et möödunud sajandi lõpus turniiridel osalenutel on võimalus oma partiisid nüüd läbi meistri silmade näha. On võimalus näha, mis vigu on tehtud. Ja kui on hästi mängitud, siis võib-olla, kuidas oleks saanud veel paremini mängida. Minul endal juhtus, et kui need raamatud kätte sain ja esimese köite juhuslikult avasin, nägin diagrammseisu, kus olin Eesti meistrivõistlustel ühele endast märksa tugevamale maletajale üheksandal (!) käigul mati pannud. Et selle ootamatult sülle kukkunud punkti üle ka tagantjärele liigselt ei rõõmustaks, nägin kõrvalleheküljel üht oma kaotuspartiid samalt turniirilt. Head oma partiide jällenägemisrõõmu kõigile!
Küll tahaks loota, et Ülar Lauk oma tööd jätkab. Et loeme, mida on meie maletajad korda saatnud alates aastast 2000, s.o. 21. sajandil. Jätkavad need, kes varem maletasid. Kuid on tulnud ka uusi nimesid, kellelt midagi oodata. Tööd jätkub, Ülar! Jõudu Sulle!
Et raamatusse ei mahtunud partiide register, siis toome selle ära siinkohal – lisatud fail „Partiide register“.
Lisainfo ja tellimine https://maleliit.ee/et/uudised/15-eesti/6879-eesti-male-kuldne-aastakymme
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
