Stahlberg, Gideon (1908 – 1967) oli Rootsi maletaja, kes kuulus 1940ndatel aastatel ja 1950ndate aastate algul maailma maleparemikku, kahekordne MM tiitlipretendentide turniiril osaleja. NSV Liidu väliste maletajate hulgas on Stahlberg mänginud Paul Keresega kõige enam võistluspartiisid. Ta oli ka Kerese lähimaid sõpru välismaa maletajate hulgas.
Chessmetricsi järgi kuulus maailma 25 tugevama maletaja hulka 1934-1954, ajavahemikul 1940-1953 (väikeste vahedega) maailma kümne tugevama hulka ja aastatel 1942-1944 ning 1947-1948 tükati ka viie tugevama hulka.
Paremad tulemused:
Matš A. Nimzowitschiga 1934 - võit
Varssavi maleolümpia 1935 - individuaalarvestuses 3.-4. koht esimesel laual
Podebrady 1936 - 4.-5. koht
Matš P. Keresega 1938 - viik
Kemeri 1939 - 2.-3. koht
Mar del Plata 1941 - 1. koht
Mar del Plata 1943 - 1. koht
Buenos Aires / La Plata 1947 - 1. koht
Saltsjöbaden (tsoonidevaheline turniir) 1948 - 6.-9. koht, edasipääs
Trencianske Teplice 1949 - 1. koht
Amsterdam 1950 - 3. koht
Budapest 1950 (MM tiitlipretendentide turniir) - 7. koht
Budapest 1952 (Maroczy memoriaal) - 3.-5. koht
Stockholm / Saltsjöbaden (tsoonidevaheline turniir) 1952 - 5.-8. koht, edasipääs
Helsingi maleolümpia 1952 - individuaalarvestuses 2. koht esimesel laual
Gideon Stahlberg (täisversioonis: Anders Gideon Thome Andersson-Stahlberg) sündis 26. jaanuaril 1908 Göteborgi lähistel, ta poisipõlv möödus Surte töölisasulas. Ta isa, kes oli alustanud tehases klaasipuhujana, oli tõusnud selleks ajaks ise klaasitehase direktori ametisse. See võimaldas hiljem Gideonil esitleda end vastavalt soovile ja tujule, kas klaasipuhuja pojana või direktori pojana. Kuigi isa suri 1919. aastal, võimaldati poisile hea haridus Göteborgi Kõrgemas Reaalkoolis (Realläroverket for Gossar), mille ta lõpetas 1928. aastal. Lõpetamisele ei järgnenud aga ei täiendavaid õpinguid ega asumist asisesse ametisse, noormeest tõmbas hoopis malemängu poole.
Esmane malehuvi tekkis poisil nähes 1917. a ajalehes tol ajal toimunud Põhjamaade meistrivõistluste partiide diagramme. Need tundusid atraktiivsetena ja varsti olid käigud selged. Algul jäi Gideon alla oma vanemale vennale, aga kui ta leidis juhuslikult kasvuhoones venna salarelva, ärapeidetud maleteooria õpiku, pöördus mänguedu kiiresti noorema poole.
Esiletõus Rootsis
Esialgu piirdus poisi malepartnerite ring valdavalt koduasulaga, pööre toimus 1924. aastal, kui Stahlbergil tekkis võimalus mängida simultaanis Göteborgi külastanud Austria suurmeistri Rudolf Spielmanni vastu. 15aastasel poisil õnnestus ainsana mängijatest suurmeistrile tuul alla teha, misjärel kutsuti ta mängima Göteborgis toimuvatele turniiridele. Neil sai noormees endast vanemate partneritega korralikult hakkama. Järgnesid osavõtud muudest Rootsimaistest turniiridest kuni riigi meistrivõistlusteni välja. 1927. aastaks oli selge, et Stahlbergi näol on tegemist juba Rootsi paremikku kuuluva mängijaga. Õnneks ei tulnud edu ka liiga kergelt. Vastaste seas oli nii Göteborgis kui ka mujal ülemaalistel turniiridel teisigi noori ja andekaid. Enne Haagi maleolümpiat korraldatud treeningturniiril 1928. a suvel jäi Stahlberg Gösta Stoltzi ja Erik Lundini järel kolmandaks. Malemetseen Cojlin korraldas noormeestele samal aastal veel ühe treeningturniiri, seekord Tšehhoslovakkia suurmeistri Reti osavõtul. Reti hinnang oli: Stoltz mängib praegu neist kolmest kõige tugevamini, aga Stahlberg hakkab mängima kõige paremini. See ennustus hakkas päris ruttu täide minema. 1929. a tuleb ta Lundini ees Põhjamaade tšempioniks, samal aastal ka Rootsi tšempioniks, võites matšis eelmist tšempioni, aktiivsest malest juba tagasi tõmbuma hakkavat Allan Nilssonit. 1931. a mängib ta juba Rootsi meistrina matši Stoltziga. Matš jääb viiki ja Stahlberg säilitab tiitli. Ehkki järgmiste aastakümnete jooksul võidab Rootsi meistritiitli mitmeid mängijaid jääb nüüdsest riigi tunnustatud esimängijaks ikkagi vaid üks ja see on Stahlberg.
Maleprofessionaal
1930. a lõpus asub Stahlberg elama Göteborgi asemel Stockholmi. Umbes sealtmaalt võiks teda lugeda ka selgelt maleprofessionaali rajale suundunuks. Võistlustel osalemise kõrval tähendab see muidugi ka ajalehtede malenurkade toimetamist, simultaanide andmist, ka treenerirolli täitmist siin ja seal. Ta saab ka Rootsi Maleliidu poolt väljaantava maleajakirja toimetajaks. Ehkki ta elab nüüd pealinnas, ei katke ka tema sidemed Göteborgiga. Linna maleselts aitab korraldada ja finantseerida mitmeid Stahlbergi treeningmatše rahvusvaheliselt tuntud malesuurustega. Loomulikult toimuvad need matšid siis ka Göteborgis.
1933. a võidab Stahlberg matši austerlase Spielmanni vastu. Tema rahvusvahelisel areenil jõulisema esilekerkimise aastaks on 1934. a, kui ta võidab matšis ka 1920ndate aastate ja 1930ndate aastate alguse maailma ühte tippmängijat Nimzowitschit. 1935. a esineb ta väga edukalt saksa ja rootsi maletajate vahelisel ševeningeni süsteemis peetud matšil kuurortlinnas Sopotis (saksapäraselt Zoppot), saades Saksamaa koondislaste vastu 6,5 punkti 8st.
Oluline koht Stahlbergi malekarjääris on mängimisel Rootsi meeskonna eest maleolümpiatel. Esimest korda esines ta Rootsi eest olümpial 1928. aastal. 1933. a Folkstone`i maleolümpial mängis ta pronksile tulnud Rootsi meeskonnas esimest lauda. Hästi mängis Stahlberg Varssavi maleolümpial 1935. a, kus Rootsi meeskond tuli USA järel hõbedale. Stahlberg jagas esimesel laual Flohri ja Alehhini järel Tartakoveriga 3.-4. kohta, Paul Keres lõpetas seal viienda kohaga ja tõusis sellega rahvusvahelise maleavalikkuse vaatevälja. Nn mitteametlikul maleolümpial Münchenis 1936. a sai Stahlberg esimesel laual individuaalarvestuses Kerese ja Pirci järel 3. koha. Kui lugeda ka Müncheni maleolümpia arvesse minevasse olümpiate nimekirja, siis osales Stahlberg ajavahemikul 1928 kui 1964 kokku 14 maleolümpial ja peale 1928. ja 1930. a. olümpiate, kus ametlikku fikseeritud laudade järjestust ei olnud, alati Rootsi koondise esimesel laual. Midagi võrreldavat on maleolümpiate osas ette näidata tippmaletajatest vaid Najdorfil, kes sõjaeelsel perioodil mängis olümpiatel Poola, hiljem aga Argentina eest ja Gligoricil.
Stahlberg saab hakata kaasa mängima ka tugevatel rahvusvahelistel turniiridel, kuid erinevalt matšidest ja esinemistest maleolümpiatel, ei ole seal edu kiire tulema. Rea Kesk- ja Ida-Euroopa paremate maletajate osavõtul 1934. a Ujpestis toimunud turniiril (võitjad Lilienthal ja Pirc) saab Stahlberg 5.-7. koha, mis on turniiri ühtlast taset arvestades vast isegi rahuldav tulemus. Mitmete rahvusvaheliste tippude osavõtuga Zürichi turniiril 1934 (võitja Alehhin) on Stahlberg saadud punktide poolest küll omadega plussis, aga kedagi kuulsustest edestada siiski ei suuda. Tema selja taha jäävad valdavalt teistest osavõtjatest nõrgemad väljakuperemehed šveitslased. Tugeval rahvusvahelisel turniiril Moskva 1935 (võidavad Botvinnik ja Flohr kahe eksmaailmameistri Laskeri ja Capablanca ees) jääb Stahlberg 20 osavõtja hulgas 17. kohale. Teda edestab terve rida rahvusvahelisel areenil praktiliselt veel tundmatuid nõukogude maletajaid. Moskva ebaedu seletuseks on toodud Stahlbergi liigset innustumist turniiri ajal bridžimängimisest. Turniiril Margate`is 1936 tuleb ta Capablanca ja Flohri järel kolmandaks, vahe kahe paremaga on aga veel suur. Eduks saab nimetada 4.-5. koha jagamist tugeval Podebrady turniiril 1937 (võitis Flohr Alehhini ees) ja kahte turniiri Poolas: Jurata 1937 ja Lodz 1938. Esimesel tuli Stahlberg teiseks vanameister Tartakoveri järel, edestades poolakate tõusvat tähte Najdorfi. Lodzis jagas ta Petrovi ja Eliskasesega 3.-4. kohta sel ajal heas hoos olnud jugoslaavlase Pirci ja jällegi Tartakoveri järel.
Real 1930ndate aastate rahvusvahelistel turniiridel mängib Stahlberg koos noore Keresega, neist enamikel on Keres edukam. Erandiks on Dresden 1936 (võitja Alehhin), mis on Keresele suureks põrumiseks, aga kus Stahlberg jagab koos vanameister Maroczyga 3.-4. kohta, edestades teiste hulgas ka Bogoljubovit.
1937. a suvel jõuab Stahlberg Kerese kutsel ka Eestisse. Pärnus viiakse läbi rahvusvaheline turniir ja Paul Keres aitab sellele oma tuttavaid tippmaletajaid mängima meelitada. Turniir lõpeb suure üllatusena Eesti teise esindaja baltisakslase Paul Schmidti võiduga. 2.-4. kohta jagavad Keres, Stahlberg ja Flohr. Positiivseks emotsiooniks Stahlbergile võis olla Tartakoveri edestamine poole punktiga, varem oli too mitmel korral rootslast edestanud.
1938. a kevadel korraldab Göteborgi Maleselts Stahlbergi ja Kerese vahelise treeningmatši, mis lõpeb viigilise tulemusega 4:4. Kuna Keres on eelmise aasta sügisel võitnud väga tugeva Semmering-Badeni turniiri, on rootslastel põhjust pidada viigilist resultaati igati väärt saavutuseks.
Kui tugeval 1937. a Kemeri turniiril Lätis oli Stahlberg saanud vaid 50% punktidest, siis natuke nõrgemal Kemeri turniiril 1939. a jagas ta Szaboga Flohri järel 2.-3. kohta.
Oma nooruses mängis Stahlberg küllalt hasartselt, kasutades selliseid eksootilisi avanguid nagu kuningagambiit, viini avang, Birdi avang (1.f4). Tugevamatel turniiridel mängima hakates aga muutus nii tema mängustiil kui ka avangurepertuaar. Tugevnes positsiooniline alge, 1930ndate aastate algusest alustas ta partiid valgetega peaaegu eranditult käiguga 1.d4. Stahlbergile kaotatud matši järel tõstis Nimzowitsch esile seda, kuidas Stahlbergi stiilis liituvad positsiooniline manööverdamine ja elav kombinatsiooniline mäng. Rootslane oskavat hästi tekitada malelaual keerukusi, ta rünnakud olevat väga täpsed ja lõppenud tihti ilusate puänteeritud löökidega. Mõnevõrra kriitilisem oli eksmaailmameister Lasker, kes oli ise 1934. a Zürichi turniiril Stahlbergi käe läbi kannatanud. Stahlberg olevat tugev, kuid erinevalt eelmise põlvkonna mängijatest, kes püüdsid malesse tuua oma uusi kontseptuaalseid nägemusi, esindavat ta praktilist ja karmi põlvkonda, kelle jaoks pole niivõrd oluline mitte kontseptsioon vaid võit. Sellest kommentaarist tundub läbi kumavat süüdistus liigses ratsionalismis, tehnokraatlikkuses. Põlvkonna kohta võis ju taoline hinnang isegi õigustatud olla. Kontseptuaalsetelt otsingutelt jäi 1930ndate aastate male 1920ndate aastate omast tõesti maha, tegeldi pigem eelmise perioodi novaatorite (Reti, Nimzowitsch) uudsete ideede edukaks kasutamiseks kohandamisega ja erinevate stiilide sünteesimisega. Samas Stahlberg, kes oli küll visa mängija, ei olnud kindlasti vaid punktide kogumisele orienteerunud maletaja. Oma boheemlikult karakterilt erines ta tugevalt näiteks Flohrist või Fine`ist, kelle puhul tehnokraatlikkusesüüdistus võinuks olla tunduvalt enam kohane. Stahlbergi kaasaegsed väidavad, et rootslane suutis ilusast positsioonilisest ideest või efektsest kombinatsioonist tunda oluliselt suuremat heameelt kui võidetud punktist. Ta mäng ei olnud kaugeltki igav. Alles vanemas eas, kui ta tippvorm oli juba seljataga, võis teda kritiseerida valdavalt vastase vigade ootamisele suunatud tuima manööverdamise eest.
Teatud miinuseks võib Stahlbergi puhul pidada mustade malenditega suhteliselt passiivsete avangusüsteemide kasutamist. Ta üheks lemmikavanguks oli prantsuse kaitse ja ta oli üks viimaseid lipugambiidi klassikalise variandi harrastajaid. Ta tundis neid süsteeme hästi. Ka tugevad vastased ei suutnud tihti valge malenditega neis mõra leida, aga mängida mustade malenditega võidule oli sellise avangurepertuaari puhul siiski kaunis raske. Tõsi, hiljem hakkas Stahlberg mustadega kasutama prantsuse kaitse kõrval ka teravamat sitsiilia kaitset.
Lõuna-Ameerika aastad
Buenos Airese maleolümpial 1939. a mängib Stahlberg Rootsi koondise, kes oli võitluses pronksmedalite eest Eesti üheks kardetavamaks konkurendiks, esimest lauda. Ta saab seal 68,8% punktidest ja individuaalselt 6. koha, mis on päris hea, kuid siiski mitte hiilgav saavutus. Rootsi kaotab Eestile pronksmedaliheitluses poole punktiga.
Vahetult peale maleolümpia lõppu mängis Stahlberg kaasa rahvusvahelisel turniiril Buenos Aireses, kus tuleb esikohta jaganud Kerese ja Najdorfi järel kolmandaks.
Alanud Teise maailmasõja tingimustes otsustas Stahlberg ookeani ületamist mitte ette võtta ja jääda esialgu Argentinasse. Lõuna-Ameerika periood tema elus venis kaunis pikaks. Ka sõja lõppedes ei pöördunud ta kohe koju. Peale Argentina elas ta lühikest aega ka Tšiilis. Rootsi jõudis ta tagasi alles 1948. aastal. Stahlberg on öelnud, et elu Lõuna-Ameerikas, sealne mentaliteet, toit ja isegi kliima talle lihtsalt meeldisid. Ta õppis ruttu ära hispaania keele, avaldas selles keeles ka maleraamatuid (sh. Capablanca klassikaliste partiide kohta), oli paaris Argentina maleklubis palgal treenerina, mängis tihti kaasa maleturniiridel (1940. a oli neid vähe, aga alates 1941. a nende arv suurenes ja tänu maleolümpia järel Argentinasse jäänud välismaa maletajatele polnud ka tase üldsegi kehv) ja teenis neilt honorare, andis malesimultaane. Kuuldavasti oli tal sissetulekuallikaks ka bridž ja bridžiõpetamine. 1942. a püstitas Stahlberg simultaani andmisel kestvusrekordi. Ta mängis 36 tunni jooksul kokku 400 vastasega. Korraga käis mäng küll vaid neljakümnega. Kui mõni mäng lõppes, asus asemele kohe uus vastane.
Rootsi teabekirjandus väidab, et oma Ladina-Ameerika perioodil mängis Stahlberg kaasa kolmekümnel turniiril ja võitis neist 16 (kõik need turniirid ei ole küll kirjas tugevuskoefitsientide arvutamisel aluseks olevates andmebaasides). Kõige tuntumad neist on iga-aastased Argentina mereäärses kuurortlinnas Mar del Platas peetud turniirid. Tugevaid turniire aga peeti ka pealinnas Buenos Aireses ja La Platas (Buenos Airese provintsi halduskeskus).
Sel perioodil Argentinas peetud tugevamatele turniiridele oli peaaegu kõigile omane üks ja sama mudel. Esikoha pärast konkureerisid kaks maletajat: endine Rootsi koondise esilaud Stahlberg ja endine Poola koondise teine laud Najdorf. Neile sekundeerisid olümpial Poolat esindanud Frydman (küll vaid esimestel aastatel), Saksamaa koondislased Eliskases, Engels ja Michel ning varasem immigrant Saksamaalt, Pilnik. Reeglina kellelgi neil kahe staari kahevõitlusesse sekkuda ei õnnestunud, erandiks vaid Eliskasese edu 1948. a Mar del Plata turniiril. Seega tegemist oli tugevamatel turniiridel suuresti emigrantide omavahelise mõõduvõtmisega, pärisargentiinlastel (vennad Bolbochanid, Rossetto, Guimard) oli medališansse vähe. Viimastel oli tegemist, et saada hakkama mitte ainult pagulaste eliidiga, vaid ka immigrantide nii-öelda teise liiga mängijatega nagu Czerniak, Tšehhi koondises mänginud J. Pelikan või Leedut esindanud Luckis. Samas, pagulaste poolt pakutav tugev konkurents loomulikult elavdas kohalikku maleelu ja aitas pikkamööda kaasa ka kohalike mängijate esilekerkimisele.
Stahlberg ja Najdorf võitsid turniire enam-vähem kordamööda. Mõnikord läks esikoht ka jagamisele. Mingit kokkuleplust siin ei olnud, konkurents oli äge, väidetavalt olid ka Stahlbergi ja Najdorfi suhted üldse läinud selle pideva konkurentsi käigus kaunis „karvaseks“. Tasapisi hakkas Najdorf siiski sagedamini peale jääma.
Stahlbergile edukamate turniiride hulka Lõuna-Ameerika perioodil võib lugeda Mar del Plata turniiri 1941 esikohaga Najdorfi, Eliskasese, Frydmani ja Engelsi ees, samuti vaid natuke nõrgema koosseisuga Mar del Plata turniiri 1943, kus tal õnnestus selja taha jätta nii Najdorf kui ka mitmed pagulased ja ka argentiinlaste üks tulevikumees Rossetto.
Sõja ajal ja ka vahetult pärast seda oli maailmas tugevaid maleturniire vähe. Stahlberg ja Najdorf mängisid Argentinas aga tihti ja saavutasid peaaegu alati häid kohti. Chessmetricsi edetabelid näitavad neid tõusvat oma reitingukoefitsientidega lausa sõjaaastate maailma maleeliidi absoluutsesse koorekihti. Kui tõsiselt taolisi arvutusi võtta saab, on siiski vaieldav. Stahlberg ja Najdorf mängisid oma Lõuna-Ameerika turniire siiski justkui kinnises anumas. Ehkki Argentinasse oli jäänud üksjagu tuntud maletajaid enamik maailma maleeliidist neil turniiridel ju ikkagi ei osalenud. Kontrolli meeste tegeliku tugevuse üle sai näidata ikkagi vaid „uste avanemine“, kas Lõuna-Ameerikas edu saavutanute tulek muu maailma turniiridele või siis muu maailma tippmängijate saabumine Lõuna-Ameerikasse. Teatud mõttes ukse praotamiseks oli eksmaailmameister Max Euwe saabumine Argentinasse 1947. a. Selle esimese katse tulemused rääkisid pigem Lõuna-Ameerika turniiridel ringelnud seltskonna tugevusest kui nõrkusest. Esimene Euwe osalusega peetud võistlus, kaheringiline kuue mehe turniir Buenos Aires/ La Plata 1947 kujunes Stahlbergi triumfiks ja vast kõige paremaks tulemuseks tema kogu karjääri jooksul: esikoht Najdorfi, Eliskasese, Euwe ja Pilniku ees. Sellele järgneb suurema osavõtjate arvuga Mar del Plata 1947, kus Najdorf suudab siiski napilt Stahlbergi edestada, kolmas on jällegi Eliskases, Euwe jääb jagama 5.-6. kohta.
Tagasi Rootsis. Uued pürgimised
Pole välistatud, et Stahlberg olekski jäänud elama Lõuna-Ameerikasse, talle meeldis siin, kui ta poleks tervise tõttu sattunud haiglasse ja pidanud läbi tegema operatsiooni. Sellega seotud kulude kinnimaksmine muutis ta majandusliku seisundi kriitiliseks. Nendes tingimustes võis ainult rõõmustada kodumaalt tulnud teate üle, et rootslased on nõus finantseerima kadunud poja tagasipöördumise ja FIDE tsoonidevahelise turniiriga, mis toimus 1948. a Rootsis Saltsjöbadenis, seotud ettevalmistus- ja osalemiskulud ning ühtlasi maksma korraliku honorari, kui Stahlberg koostab Saltsjöbadeni turniirist raamatu. See sai otsustavaks. Võib vist väita, et tagasipöördumine Rootsi ei tulnud kahjuks ka Stahlbergi malekarjäärile, sellele järgnes rida edukaid maleaastaid.
Eriti rahule oma mänguga Saltsjöbadenis Stahlberg ei jäänud, rea voorude jooksul ta isegi juhtis turniiri, aga siis vajus tahapoole. Turniiri võitis Bronstein, Szabo ja Boleslavski ees, Stahlberg jäi jagama kuuendat kohta. Sellest siiski piisas, et saada edasi maailmameistrivõistluste järgmisesse ringi, pretendentide turniirile. Viimane toimus 1950. aastal Budapestis. Kaheringilise turniiri võitjateks tulid Boleslavski ja Bronstein, Keres jäi nende ja Smõslovi järel neljandaks, Stahlberg kümne osavõtja hulgas seitsmendaks. Arvestades turniiri väga tugevat koosseisu see väga halb ei olnud, ka õnnestus Stahlbergil saada kätte ilusates partiides võidupunktid Smõslovi ja Bronsteini üle. Samas, peale tugevate NSV Liidu maletajate edestas Stahlbergi ka „vana vingamees“ Najdorf. See tähendas, et peale Euwe malelise aktiivsuse vähenemist võis nn vaba maailma esimaletaja nimetusele pretendeerida koos Reshevskyga, kes selles MM tiitlitsüklis küll ei osalenud, pigem Najdorf, mitte Stahlberg.
Küllalt edukalt lähevad Stahlbergile mitmed järgnenud rahvusvahelised turniirid. 1949. a võidab ta turniiri Slovakkias Trencinske Teplices, kus edestab Kesk-ja Ida-Euroopa tugevamate hulka kuuluvaid Pachmani ja Szabot. Amsterdamis 1950 tuleb ta Najdorfi ja Reshevsky järel kolmandaks, aga edestab eksmaailmameister Euwet ja uut Jugoslaavia tähte Gligorici. Stauntoni memoriaalil Birminghamis 1951, mille võidab Gligoric, jagab ta 2.-4. kohta. Budapestis Maroczy memoriaalil 1952 jagab Stahlberg võitja Kerese ja uue nõukogude tähe Gelleri järel kolmandat kohta Botvinniku ja Smõsloviga, temast tahapoole jäävad Szabo ja hilisem maailmameister Petrosjan [1]. Väga hästi mängib Stahlberg 1952. a maleolümpial Helsingis, kus saavutab Rootsi meeskonna 1. laual mängides 76,9%ga punktidest individuaalarvestuses 2. koha, edestades teiste hulgas ka NSV Liidu koondise esimest lauda mänginud Kerest. Nagu nöögiks on aga esikohavõitja selles arvestuses ei keegi muu kui jällegi Najdorf.
Järgmisel tsoonidevahelisel turniiril, jällegi Stockolmi lähedal Saltsjöbadenis sügisel 1952, kus ülivõimsaks võitjaks tuli Kotov, ja kõik viis esimest kohta kuulusid NSV Liidu maletajatele, jagab Stahlberg 5.-8. kohta (koefitsiendi alusel on ta küll kaheksas). Ehkki üle noatera jõuab ta selle tulemusega elus teist korda MM tiitlipretendentide turniirile. Sellega hakkab tema tipp-periood ka läbi saama. Tiitlipretendentide turniir Zürichis 1953 läheb Stahlbergil kapitaalselt aia taha, ta jääb 15. osaleja hulgas viimaseks. Võidab Smõslov, 2.-4. kohta jagavad Bronstein, Keres ja Reshevsky.
Boheemlane, malediplomaat, kohtunik
Siitpeale jäävad Stahlbergi tulemused valdavalt keskpärasteks. 1954. a tsooniturniiril, mis toimub Prahas ja Marianske Laznes ja mille võidab nii-öelda majaperemees tšehh Ludek Pachman, jagab Stahlberg 4.-5. kohta ja esialgu tundub, et kehvema koefitsiendi tõttu jääb Göteborgis toimuvale tsoonidevahelise turniirile saajate hulgast välja. Lõpuks talle koht tsoonidevahelisel turniiril siiski tekitatakse. Vist parem kui seda poleks tehtud, Göteborg 1955 kujuneb suureks pettumuseks. Endine göteborglane jääb turniiril, mille võidab Bronstein Kerese ees, jagama 21 osaleja hulgas 17.-18. kohta.
Korra õnnestub Stahlbergi malehällil Göteborgil teda siiski veel koduseintena abistada. 1958. aastal tähistasid 50 aasta juubelit kolm omavahel küllalt tihedalt lävivat maletegelast: Stahlberg, Flohr ja Ragozin. Nende auks peeti aastavahetusel 1957/1958 Göteborgis väike rahvusvaheline turniir. Stahlbergil õnnestus seal oma kahte vana konkurenti edestada ja esimeseks tulla. Muide, 4.-5. kohta jagas turniiri kaheksa osavõtja hulgas endine Eesti meister ja olümpiameeskonna liige 1930ndatest aastatest, pagulasena Göteborgi elama suundunud Leho Laurine.
Stahlbergi maleliste tulemuste langust on osaliselt võimalik seletada lisandunud eluaastatega. See pole aga kindlasti kogu tõde. Taani suurmeister Bent Larsen on ironiseerinud, et Stahlberg oli eriti kõva käsi spetsiifilist laadi kombinatsioonimängus, nimelt malemängu kombineerimisel alkoholi, eriti kange alkoholi tarbimisega. Lisaks lagunes ka 1950ndate aastate algul sõlmitud abielu. Üksinda jäänud Stahlberg kolis endisesse tudengikorterisse, mille ta muutis millekski malekirjanduse lao sarnaseks ja kuhu sissepääs oli võimaldatud ainult väga üksikutele. Tema avalik elu kulges valdavalt ühes Stockholmi Klara linnajaos asuvas restoranis. Seal oli tema kui maleajakirjaniku niiöelda vastuvõtupunkt, kust teda oli võimalik alati kelneri kaudu telefonile kutsuda, kus ta kirjutas kokku malenurki Aftonbladetile ja teistele ajalehtedele, võttis vastu sõpru ja külastajaid, suhtles kohalike boheemlastega ja kus ta olevat olnud pidevalt „vines“.
Ehkki mõned on väitnud, et 1960ndatel aastatel olnud Stahlbergi näol tegemist juba parandamatu alkohoolikuga, ei paistnud kõik kaugeltki nii hull välja. Erinevalt oma endisest konkurendist ja võistkonnakaaslasest Gösta Stoltzist, kellele puhul akoholisõltuvus viis elu lõpp-perioodil tõelise allakäiguni, ei langenud Stahlberg välja malega seotud sotsiaalsest suhtlusest. Enamgi veel, Rootsi Maleföderatsiooni president, 1940ndatel aastatel ka FIDE presidendi ametit pidanud Folke Rogard kasutas teda kui hea suhtlusoskusega ja keeli valdavat isikut mitmesuguste malediplomaatiaga seotud küsimuste lahendamisel. Oluline selle juures oli ka see, et Stahlbergil oli hea klapp Nõukogude Liidu maletajate ja malefüüreritega. Ta tegutses rahvusvahelisel areenil malekohtunikuna, aastatel 1957-63 oli ta peakohtunik tervenisti viiel Mihhail Botvinniku osalusel toimunud maailmameistrimatšil. Ilmselt suutis Stahlberg end vajadusel sedavõrd kätte võtta, et alkoholilembus tal peakohtuniku funktsioonide täitmist ei seganud, või kui segas, siis mitte liiga tõsisel määral. Tolleaegsed MM tiitlimatšid olid ju ka NSV Liidu maletajate siseasi, välismaalasest peakohtunik selle juures pigem sümboolse tähendusega kuju. Matše puudutavad sisulised probleemid ja detailid olid lahendatud ja paika pandud juba varem riigisiseselt. Matšide jooksul mõningaid väiksemaid intsidente ju ette tuli, Botvinnik oli võimaluse tekkel kaunis kiuslik protestija, aga need ajad, kus tiitlimatšidel hakkavad osalema tõeliselt ettearvamatu käitumisega tegelased nagu Fischer või Kortšnoi, polnud veel saabunud.
Rahvusvaheline kohtunikutegevus ja jätkuv maleajakirjaniku töö kindlustasid Stahlbergile ilmselt piisava sissetuleku, Stoltzile sarnasesse majanduslikku situatsiooni langemist polnud karta. Probleem oli pigem tervises. Stahlberg oli mitmel korral sõpradele öelnud, et oma vanaduse pärast ta ei muretse, sellise elulaadiga nagu talle meeldib elada, ta üle 60 eluaasta välja ei venita.
Ennustus osutus täpseks. 1967. a Stahlberg oli kutsutud osalema rahvusvahelisele turniirile Leningradi. Vaatamata väga lünklikule mängupraktikale ja logisevale tervisele otsustas ta pakkumise vastu võtta ja sõita. Esimest vooru mängima hakata ta aga ei saanud. Päev enne seda viidi ta haiglasse ja varsti saabus surm. Milliseid slaavi külalislahkusega läbiviidud vastuvõtuüritusi sellele traagilisele sündmusele eelnes, aga eelnema neid pidi, turniir oli pühendatud Suure Oktoobrirevolutsiooni saabuvale 50ndale aastapäevale, sellest malekirjandus delikaatselt vaikib.
Stahlbergi põrm tuhastati Moskvas, urn toimetati hiljem maletaja sünnikoha kalmistule Rootsis.
Keresega on Stahlberg mänginud kokku 28 võistluspartiid (kui nende hulka lugeda ka 1938. a Göteborgi treeningmatši 8 partiid), neile lisandub veel üks 1960. a telegraafi teel mängitu. Rohkem partiisid pole Keresega mänginud ükski väljapool NSV Liitu elanud maletaja. NSV Liidu maletajatest on Keres rohkem mänginud vaid Smõslovi, Petrosjani ja Gelleriga.
Esimest korda kohtusid Keres ja Stahlberg malelaua taga 1935. a Varssavi maleolümpial. Võit juba rahvusvaheliselt tuntud Stahlbergi üle oli Kerese olümpial saadud võitudest ilmselt üks kõige kaalukamaid. Nende kahe maletaja sõjaeelse perioodi 18st kohtumisest (arvestame siia tinglikult juurde ka 1939. a Argentinas mängitud kaks viimast partiid, kuigi Euroopas sõda juba käis) lõppesid 7 partiid Kerese võiduga, Stahlberg võitis 4 ja viigiga lõppes 7 mängu. Stahlberg oli Kerese vastu võidukas Dresdenis 1936, Kemeris 1937 ja Göteborgis peetud matši kahes partiis.
Sõjajärgsetele kohtumistele (10 partiid pluss telegraafipartii) on iseloomulik küllalt sarnane muster: vastutusrikkamates MM-sarja partiides jääb peale tavaliselt Keres, tavaturniiride kohtumistest enamik lõpeb vanade rivaalide ja sõprade vahel viigiga. Tiitlipretendentide turniiril Budapestis 1950. a võtab Keres 1,5 punkti kahest ja Zürichis 1953. a kahest kaks. Stahlbergi revanšiks jääb võit Kerese üle tsoonidevahelisel turniiril Göteborgis 1955. a. Telegraafi teel peetud partii 1960. aastal nagu ka viimane nendevaheline partii Stockholmi turniiril 1967. a lõpevad Kerese võiduga.
Kerese lülitas oma „Valitud partiide“ raamatusse võidupartii Stahlbergi vastu 1936. a Bad Nauheimi turniirilt. H. Postma toob oma Kerese monograafias ära Stahlbergiga telegraafi teel mängitud partii 1960. aastast ja J. Neustadt oma raamatus „Paul Kerese maleülikool“ Kerese esimese võidu Stahlbergi üle 1935. a Varssavi maleolümpialt ja rea partiifragmente teistelt võistlustelt. Eelpool nimetatud kolm partiid on lülitanud oma Kerese monograafiasse ka A. Suetin.
Keres ise on tõstnud esile ka oma võitu Stahlbergi üle Buenos Airese maleolümpia eelringis.
Stahlbergi aadressi ja telefoni Stockholmis kasutas Paul Keres Nõukogude perioodil vahel sidepidamiseks oma välismaal elavate tuttavate, näiteks Eino Tubinaga. Vana sõbrana, kes pealegi ka küllalt tihti Nõukogude Liitu külastas, abistas ta vahel Kerest ka siis, kui oli vaja midagi vastu võtta või üle anda, mida Nõukogude posti kaudu saata polnud just mõistlik.
Partiisid:
Stahlberg – Keres, Bad Nauheim 1936
Keres – Stahlberg, Dresden 1936
Keres – Stahlberg, Buenos Aires (olümpia alagrupp) 1939
Pilnik – Stalberg, Mar del Plata 1943
Stahlberg – Najdorf, Buenos Aires 1947
Keres – Stahlberg 1950, Budapest
Stahlberg – Smõslov, Budapest 1950
Stahlberg – Szabo, Helsingi 1952
Kotov – Stahlberg, Zürich 1953
[1] Pal Benkö kirjutab oma memuaarides, et tallalakkujatest Ungari turniirikorraldajad, kes olid olnud huvitatud, et võidaks kindlasti keegi Nõukogude seltsimeestest, olid avanud Stahlbergile hotellis tasuta alkoholiarve. Salakaval meetod polnud töötanud, mida rohkem Stahlberg joonud, seda paremini ta mänginud. Benkö memuaarid küll eriti usaldusväärne ajalooallikas ei ole, tihti kisuvad seal lood jahimehejuttude poole.
Autorist:
TERK, Erik (sündinud 28. V 1952) on Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor. 1960ndate aastate lõpus kuulus Paul Kerese poolt juhendatavasse Tallinna tugevamate koolinoorte treeninggruppi. Hakkab käesolevas rubriigis avaldama maleajalooga seotud kirjutisi, sh ka mõningaid peatükke tema poolt koostatud ja sügisel ilmuvast Paul Kerese kolleegidest ja konkurentidest rääkivast raamatust „Mehed teisel pool malelauda“.
