Wijk aan Zee lumm
Niikaua kui ma end mäletan, on Wijk aan Zee turniir alati olemas olnud. Wikipediasse pilku heites üllatusin ikkagi – seda on läbi viidud juba 1938. aastast alates.
Pilk ajalukku.
Pärast seda, kui Max Euwe tuli 1935. aastal maailmameistriks, rajasid terasekompanii „Hoogovens“ töötajad oma maleklubi. 1938. aasta jaanuari keskel organiseerisid nad turniiri, millest võttis osa 40 inimest, kes olid jagatud kümnesse gruppi (igaühes 4 inimest). 15.-16. jaanuari nädalavahetusel mängiti laupäeval 1. voor, pühapäeva hommikul külastati kirikut, pärast 2. vooru einetati koos ja õhtul mängiti viimane voor.
1940. aastal kutsuti osalema ka Max Euwe, kes organiseeris riigi ühele paremale mängijale - mobiliseeritud sõdurile Nicolaas Cortleverile – turniiri ajaks puhkuse.
Wijk aan Zee Foto: Wikipedia
Sama aasta 10. mail tungis natsi-Saksamaa Hollandile kallale. 15. mail, pärast Rotterdami pommitamist, andis Hollandi valitsus alla. Kuninglik perekond evakueerus Londonisse, printsess Juliana ja tema laps hiljem Canadasse.
Okupatsiooni ajal toimus 4 turniiri (1941-44). 1941. aasta võitja Arthur Wijnans (1920-45) oli Hollandi vastupanuliikumise liige, ta arreteeriti, viidi Neuengammeni koonduslaagrisse, kus ta hukkus liitlaste pommirünnaku ajal 3. mail 1945. 1943. aasta võitja Arnoldus Johanne van den Hoek (1921-45) viidi Saksamaale tööteenistusse ning hukkus 14. jaanuaril 1945, samuti liitlaste pommirünnaku ajal. Turniiride ajal serveeritud hernesupp on siiani üheks traditsiooniks, mida serveeritakse lõpubanketil ning mälestatakse II Maailmasõjas hukkunuid ja okupatsiooni koledusi.
1944. aasta lõpp – 1945. aasta mai on Hollandis tuntud kui „Hongerwinter“ („Näljatalv“). Hollandi 4,5 miljonilise elanikkonnaga lääneosas oli tõeline nälg – näljasurmi registreeriti 18000, lisaks suri palju eakaid inimesi haigustesse, mida süvendas toidupuudus. Kaartidega jagatud toidu hulk vähenes 1945. aasta aprilliks 400 grammile leivale ja 1 kg kartulitele inimese kohta nädalas (!). 1944. aasta lõpul saadeti kümned tuhanded lapsed linnadest maapiirkondadesse, kus oli pisut rohkem toitu.
Nälg oli nii suur, et sakslased saavutasid isegi kokkuleppe Canada ja USA-ga, kelle lennukitega toodi operatsioonide „Manna“ ja „Chowhound“ käigus toiduabi. Sakslased lubasid hädaabi toovaid lennukeid mitte tulistada, liitlased omakorda mitte pommitada Saksa positsioone.
See näljatalv oli põhjuseks, miks 1945. aasta turniir ära jäi. Kõigil ülejäänud aastatel on turniir toimunud. Algul Hoogovensi, seejärel Coruse ja praegu Tata Steel kompaniide egiidi all.
„Male Wimbledoni“ võitjate nimekiri on väga lai – kuulsustest Max Euwe, Bent Larsen, Tigran Petrosjan, Paul Keres, Lajos Portisch, Lev Polugajevski, Mark Taimanov, Boriss Spasski, Mihhail Botvinnik, Jefim Geller, Mihhail Tal, Ljubomir Ljubojevič, Ulf Andersson, Aleksander Beljavski, Juri Balašov, John Nunn, Nigel Short, Viktor Kortšnoi, Jan Timman, Valeri Salov, Boriss Gelfand, Anatoli Karpov, Vassili Ivantšuk, Vladimir Kramnik, Garri Kasparov, Viswanathan Anand, Veselin Topalov, Levon Aronjan, Peter Leko, Teimur Radjabov, Hikaru Nakamura, Wesley So, Sergei Karjakin, Magnus Carlsen, Anish Giri ning viimati - 2020. aastal Fabiano Caruana. Caruana edestas Carlsenit tervel 2 punktiga!! (1. Caruana 10 13-st 2. Carlsen 8, 3. So 7,5).
Siit on puudu veel palju nimesid – sh 1964. aastal koos Keresega esikohta jaganud Iivo Nei (1968. a-ni mängiti turniiri Beverwijkis). Nimekaid osavõtjaid on raske isegi üles lugeda – nimetame ainult kaks meest, kes EI mänginud – Vassili Smõslov ja Bobby Fischer.
Meie mängijatest osales 1993. aastal veel Lembit Oll, kes nokautsüsteemis peetud võistlusel alistas ameeriklase Patrick Wolffi, bosnialase Ivan Sokolovi ja lätlase Aleksei Širovi, kaotades alles poolfinaalis hispaanlasele Miguel Illescasele. Finaalis võitis Karpov Illescase 2,5:1,5.
Kuigi peaturniir annab igatpidi välja superturniiri staatuse, on võistlus huvitav just sellepärast, et sinna ei koguta kokku mingit ekstratugevat koosseisu (mis suurendab paraku viikide arvu), vaid antakse võimalus noortele ja võitlusliku stiiliga mängijatele. Sel aastal kahjuks B- ja C-turniire pole, kuid neil võis varasematel aastatel sageli näha naisi, veterane, väga noori talente ning see kirju seltskond teeb võistluse erakordselt huvitavaks. A-turniiril ei piisa selleks, et võita, lõpetada turniir näiteks +2-ga, mis kõikvõimalikel Linarese, Tilburgi, Reggio Emilia, Dortmundi jne jne superturniiridel olnuks väga kõva sõna, vaid reeglina vähemalt +5 (Caruana mullune +7 on siin muidugi ekstraklassi resultaat). B-turniiridel, mille võitja pääseb järgmisel aastal A-turniirile on konkurents veelgi ägedam - +7 on päris sage, 2015. aastal ei piisanud David Navaral aga isegi sellest, sest Wei Yi kogus +8! 2013. aasta C-turniiril sai Sabino Brunello lausa +9 (11 13-st), edestades argentiinlast Fernando Peraltat, kes sai „kõigest“ +8.
Kas teate turniiri, millel Vladimir Kramnik võiks jääda viimaseks? Jah, see juhtus 2019. aastal, mil Kramnik kogus Wijkis 4,5 punkti 13-st ja jäi viimasele kohale. Sama saatus on tabanud Aleksei Širovit (2007, 2011) ja Anish Giri (2012), Aleksander Morozevitši, Vassili Ivantšukki ja Michael Adamsit, kes jagasid viimast kohta 2009. aastal, Boriss Gelfandi (2008) jne.
Nende ridade kirjutamise ajal on Wijk aan Zee turniiril kolmikjuhtimine – 6 punkti 9-st omavad Caruana, Giri ja viimase aasta ülikuum nimi Alireza Firouzja. Firouzja on pärit Iraanist, kuid praegu mängib FIDE lipu all ja elab kuuldavasti Prantsusmaal.
Tänavusel turniiril on juhtunud nii mõndagi. 18-aastane venelane Andrei Jessipenko ohverdas Carlsenile avangus Sitsiilia kaitses etturi nii omapäraselt, et mul jäi suu lahti. See oli alles algus – Jessipenko ohverdas paar käiku hiljem ratsu b5-le ja kokkuvõttes võitis etturi. Carlsen ei suutnud oma harilikku visa vastupanu osutada, Jessipenko moodustas vabaetturi ja viis selle lippu. Paar aastat tagasi jäi noor venelane silma ülimalt efektse lipuohvri (ja 2 ratsuga tuleva matiga) võiduga Karjakini üle, nüüd võib ta kerkida superstaaride plejaadi (hetkel on ta +2-ga kohe esikolmiku selja taga, kusjuures kõigi tugevamatega on tal partiid mängitud).
Ning võibki lisada, et Jessipenko võitis hispaanlase David Antoni ja püüdis kinni Caruana ning Firouzja. Giri mäng veel kestab.
Kõike seda lõbu saab jälgida mitmetel malesaitidel, Youtubes, Twitchis jne. Ärge jätke end põnevatest sündmustest ilma!
Autorist:
LAUK, Ülar (sündinud 14. VI 1968 Võrus) on maletaja, maletreener ja -ajakirjanik. 2007. aastal rahvusvahelise meistri tiitli pälvinud Ülar on Eesti meistrivõistlustel võitnud hõbeda (1992) ja 3 pronksi (1994, 2003, 2007). Ülar on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.
