Väikese vabariigi uhkus ja valu

Alljärgnev artikkel ilmus vene veebiväljaandes chess-news http://chess-news.ru/node/20742 Tõlkija Ülar Lauk.

Genna Sosonko

Eesti tähistab Paul Kerese sajanda sünniaastapäeva juubelit. Ette on valmistatud raadio- ja telesaated, ilmunud on mahukad artiklid ajalehtedes ja saitidel, müügile on jõudnud mahukas Kerese biograafia (autor Paavo Kivine).

Välja antakse väljapaistva suurmeistri kujutisega postmark ja 2-eurone münt.

 

Eesti sai esimeseks riigiks post-nõukogude alal, mis astus eurotsooni, kuid ka enne seda on Kerese kujutis viiekroonisel rahatähel.

 

Mõned aastad tagasi, saades Tallinna kohvikus raha tagasi, küsisin noorukeselt ettekandjalt: „Kas teate, kelle portree on rahatähel?“

„Muidugi“, vastas neiu. „See on Paul Keres“.

7. jaanuariks on kavandatud pidulik tähistamine ning juba järgmisel päeval algab tugevakoosseisuline Kerese mälestusturniir kiirmales.

Ma olen juba kirjutanud Kerese teemal. Alates 2001. aastast on nende ridade autor regulaarselt käinud Eestis Kerese juubelitel. Kuid see juubel – on eriline.

Sajanda sünniaastapäeva puhul meenutagem veel kord väljapaistvat maletajat ja inimest, seda enam, et alanud aastat tähistame kogu malemaailmaga kui Kerese aastat.

***

Paul Keres on väikese Eesti rahvuslik uhkus ja seda on märgata kõikjal. Mälestussammas Tallinna kesklinnas, temanimeline tänav, milles majas number 11 veel hiljuti elas tema lesk. Maria Augustovna, elanud mehest 39 aastat kauem, suri 2014. aastal.

Teine mälestusmärk on Pärnus, sissepääsu ees gümnaasiumi, kus õppis Paul.

 

Boriss Spasski, Viktor Kortšnoi ja Genna Sosonko.

 

Ja veel üks on pidulikult avatud Narvas, kus väljapaistev suurmeister sündis.

 

 

Paul Keresel ei õnnestunudki saada maailmameistriks. Mis teda segas? Ebapiisav iseloomu kindlus? Närvid? Või veel midagi?

Boriss Spasski, meenutades võitlust maailmameistritiitli nimel, rääkis: „Isiklikust kogemusest tean, et püüeldes tipu poole, tuleb meeles pidada vaid peamist eesmärki ja unustada kõik muu“.

Kuidas sai Paul Keres unustada kõik muu?

Teise Maailmasõja ajal, mängides sakslaste poolt okupeeritud Euroopa turniiridel, kohtus Keres mitu korda Alehhiniga. „Mis te arvate, kas bolševikud õiendavad minuga arved, kui ma nende kätte satun?“ – tundis ta kord maailmameistrilt huvi. „Võite mitte kahelda“, vastas Alehhin, „nad teevad teid peajagu lühemaks…“

1944. aasta suvel mängis Keres Soomes. Sealt sõitis ta tulevase FIDE presidendi Rogaardi kutsel Rootsi, kus võttis osa küllaltki nõrgast meistrite turniirist. Maailmameistrikandidaat kaotas kolm partiid. Pole midagi imestada: neutraalses Rootsis mõtles Keres pidevalt lahkumisele Läände – male jäi teisele plaanile.

Küsimus – mida ette võtta? – ei anna talle rahu ning lõpuks võtab ta vastu otsuse. Keres naaseb Eestisse selleks, et võtta oma naine, kaks väikest last ja püüda lahkuda Rootsi.

Vaatamata sellele, et nõukogude armee pealetung oli kiire, lahkus Eestist tollal umbes kuuskümmend tuhat inimest.

„Ma ei tahtnud emigreeruda“, meenutas Kerese lesk Maria, kellega ma rääkisin üksikasjalikult 2007. aastal, „mul on Eestis lähedased inimesed, ma olen kogu elu siin elanud, kuid Paul otsustas nii ning me läksime teele…“

Nad ootasid laeva Haapsalu lähedal rannikul, kuid kaatrit Rootsist ei tulnudki. Koos Keresega ootas kaatrit kirjanik Friedebert Tuglas, laulja Tiit Kuusik, ennesõjaaegse Eesti valitsuse liikmed. Ministrid vahistati, saadeti Siberisse, ent ka Kerese saatus rippus peenikese juuksekarva otsas: ta kutsuti korduvalt välja Pagari tänavale, kus asus tollal Tallinnas NKVD hoone.

 

Kaatrit oodates. Keres naise ja lastega – teises reas paremal ääres.

 

Tunnistab Juri Averbahh: „NKVD polkovnik Boriss Vainštein, olles tol ajal üleliidulise malesektsiooni juht, saabus ametiasjus Tallinnasse järgmisel päeval pärast vägede sisenemist ja vestles Eesti NKVD ülemaga. Vestluse lõpul küsis too, kas Vainštein ei võiks otsustada Kerese osalemise küsimuse NSV Liidu tšempionaadil. Ja lisas, et male on Paulile ainus toimetuleku allikas. Ta tegi Vainšteinile ettepaneku kohtuda Keresega, kuid Vainštein ütles ära, selgitades, et ta ei saa sellegi poolest endale võtta sellise küsimuse lahendamist. Oli üldine suunis: neid, kes sõja ajal viibisid okupeeritud territooriumil, esimesele sõjajärgsele tšempionaadile mitte lasta. Aga Keresega oli veel keerulisem olukord. „Suhtun temasse ise suure sümpaatiaga“, lisas Vainštein, „nii kui maletajasse, kui inimesse, kuigi isiklikult teda ei tunne. Aga kui seaduse järgi, siis peab talle koostöö eest sakslastega 25 aastat andma ning te teate seda minust mitte halvemini. Ta mängis ju nende turniiridel, semutses Alehhiniga…“

Kerese poolt NSV Liidu maleföderatsioonile saadetud kiri, oli meeleheitlik katse esitada 1944. aasta sündmusi teises valguses: „Sakslased võtsid ette katseid veenda mind kiire evakueerimise vajaduses Saksamaale. Selleks tuli mul tihti sõita ühest kohast teise oma perega, minu naise ja kahe väikese lapsega, - esiteks, et vältida pealetükkivaid evakueerimise ettepanekuid ning teiseks, et näidata silmakirjaks, et ma valmistun riigist ärasõiduks. Lõppude lõpuks õnnestus mul ilma eriliste probleemideta ja vaikses kohas vältida vaenulikku suhtumist“.

Sellele kirjale Keres vastust ei saanudki. Temalt võeti tiitel „NSV Liidu suurmeister“, eraldati malest, tulevik näis väga süngetes värvides, kuid Kerese võttis oma isikliku eestkoste alla Eesti KP esimene sekretär Nikolai Karotamm. Maria Keres arvab, et just selle inimese kaitse päästis mehe repressioonidest. Nähtavasti Karotamm soovitaski Keresele kirjutada kiri kõige kõrgematele instantsidele. Molotovi reaktsioon oli positiivne ning Keres sai loa naasta malesse.

 

Paul Keres ja Salo Flohr – Nõukogude Liidu uued kodanikud.

 

Kuid KGB ei lasknud teda tähelepanusfäärist välja kuni elu lõpuni.

1958. aastal „viidi läbi tööd Kerese osas tema kallutamisele koostööks meie organitega“, kirjutab arhiivis säilinud õiendis vabariigi julgeolekukomitee kaastööline. „Selle vestluse käigus selgus, et Keresel pole soovi aktiivselt teha koostööd KGB organitega“.

Mitte ainult Keres, vaid ka tema naine olid pideva jälgimise all. Õiend 1965. aastast, mis leiti arhiividest pärast Nõukogude Liidu lagunemist: „Usaldusisik NN teatas, et Maria Keres on kultuurne, haritud inimene. Iseloomult – otsustav, jutukas, teadmishimuline. On tunda, et ta on endast heal arvamusel. Perekond elab väga jõukalt. On ameerika limusiini omanik. Midagi negatiivset Maria Kerese käitumises olmetasandil ei ole märgata“.

Veel üks ettekanne, dateeritud 1966. aastaga: „Seltsimehel Keres, Maria Augustovnal on kindel ja printsipiaalne iseloom ja tegeleb väsimatu energiaga ideoloogiliste ja erialaste teadmiste täiendamisega. Ta on poliitiliselt kirjaoskaja, kõrge moraali ja laia silmaringiga nõukogude inimene“.

1969. aastal Keres, asudes Prahas, kohtus suurmeister Pachmaniga, kellest oli tolleks ajaks saanud Nõukogude Liidu leppimatu vaenlane. Saabumisel Moskvasse viidi eesti suurmeister otse lennukitrapilt Lubjankale ja viidi läbi mitmetunnine ülekuulamine, aga hiljem tekkisid tal uuesti probleemid sõiduga välisturniiridele.

Nähtavasti, Prahas Keres „kaotas valvsuse“. Ajad polnud Nõukogude Liidus enam nii kurjakuulutavad, kui neljakümnendatel - viiekümnendate aastatel algul, kui Keres oli pidevalt valvel ja hoidus neist kõrvale, keda ei tundnud hästi.

Kui 1954. aasta Amsterdami maleolümpia lõpubanketil inglise maletaja ja ajakirjanik Barden küsis temalt, miks ta mängis Botvinnikuga 1948. aastal nii halvasti, vastas Keres häirimatult: „Botvinnikule võib igaüks kaotada – ta on väga tugev mängija“, andes mõista, et diskuteerida sel teemal ei kavatse. Tõepoolest: mida võisid aru saada naiivsed lääne-eurooplased riigi, mille kodanikuks ta sai pärast Teist maailmasõda, reeglitest ja kommetest?

Ta ei armastanud konflikte, klanne, arveteklaarimisi ja tal tuli pidevalt laveerida intriigidega täidetud nõukogude male maailmas. Siirdudes Moskvasse, võttis Keres alati kaasa bloknoodi, kuhu kalligraafilise käekirjaga oli kirjutatud, kes kellega ei räägi, kes kellega ei tervita.

Näis, et teda ei suuda miski endast välja viia. Ükskord pidi ta lendama Austraaliasse andma seeriat simultaane. Kõik dokumendid olid juba vormistatud, viisad saadud, piletid ostetud, marsruut kooskõlastatud. Keres saabus Tallinnast Moskvasse. Viimasel hetkel otsustati nõukogude saatkonnas Canberras, et Kerese saabumine kutsub esile mittevajaliku ažiotaaži eesti emigrantide seas ning sõit tühistati. Kui üleliidulises föderatsioonis töötav Mihhail Beilin, püüdes Keresele mitte otsa vaadata, teatas talle, et „Austraalia jääb ära“, too üksnes naeratas: „Mis siis ikka, elus tuleb kõike ette…“

Vaatamata alalisele korrektsusele ja tagasihoidlikkusele polnud ta kunagi selle vastu, et nalja heita ja lõbutseda. Armastas välku mängida, mille ajal kasutas väljendeid, mida oli kuulnud oma nõukogude kolleegidelt. Kitsas ringis võis deklameerida vemmalvärsse, teinekord ka frivoolseid.

Kuid läbi lahkuse ja naeratuse oli temas pidevalt märgata midagi kurba, isegi traagilist. Seda sõna – „traagiline“, ütlesid üksmeelselt kõik, kes mängisid Paul Keresega turniiridel Läänes ja kellega ma temast olen rääkinud.

Karel van het Reve (Hollandi kirjanik, tõlkija ja kirjandusajaloolane (1921-1999), kes õpetas ja kirjutas vene kirjandusest. Tõlkija.), tollal noor slavist, oli koos Euwega 1948. aastal Moskvas. Ta seisis eesti suurmeistri kõrval 1. mai tähistamise ajal Kremli tribüünil, kuhu olid kutsutud matš-turniirist osavõtjad.

Paraad. Kui Punase väljaku kivisillutisel hakkasid mürinal sõitma T-34, vaatas van het Reve juhuslikult Kerese otsa ja ei suutnud pilku enam ära viia. Meenutades seda palju aastaid hiljem, ei suutnud tuntud hollandi kirjanik edasi anda kogu tunnete gammat, mis oli kirjutatud eestlase näole. Ja üksnes naasnud võõrastemajja, pühkis Keres endalt kõik emotsioonid: „Aga nüüd – bridž! Bridž!“, hüüatas ta käsi hõõrudes.

 

Keres, Bogoljubov, Eliskases. Bridž. Noordwijk 1938.

***

Kui 1974. aastal seisis Kortšnoil ees pretendentide finaalmatš Karpoviga, pakkusid talle oma teeneid Bronštein ja Keres. Bronšteini avanguideid Kortšnoi kasutas, aga Kerese pakkumise lükkas tagasi.

Esimest korda kohtus ta Keresega 1952. aastal Nõukogude Liidu XX tšempionaadil. Noorel meistril õnnestus vastu pidada pisut üle kahekümne käigu ning sellest ajast skoor üksnes suurenes Kerese kasuks.

 

 

http://www.chessgames.com/perl/chessgame?gid=1072415

 

„Ma tegin temaga vaid mõned viigid, kaotades neli partiid. Kerese maleline autoriteet rõhus mind liialt“, selgitas Kortšnoi palju aastaid hiljem.

 

Keres mängis peaaegu kõigi möödunud sajandi tšempionitega, kuid lähedased suhted olid tal vaid Euwega. Pärast seda, kui hollandlane ohverdas turniiril Zürichis Alehhinile ratsu, võttis maailmameister pintsaku seljast.

 

Euwe – Alehhin 31. Re5-f7!!

 

„Kui sa oleks ohverdanud lipu, oleks ta nähtavasti püksid jalast võtnud“, märkis Keres. Teadis ta ju väga hästi, kui valuliselt suhtub kaotustesse vene tšempion.

Kui turniiril Margate’s tõstis Keres partiis Alehhiniga käe, et, ohverdades lipu, kuulutada matt paari käiguga, tõusis too laua tagant, ning poetamata sõnagi, lahkus turniirisaalist. Tõsi, kahekümne minuti pärast Alehhin naasis, et partiid analüüsida.

http://www.chessgames.com/perl/chessgame?gid=1013271

 

Maleolümpia Buenos Aireses (1939). Seisavad Aleksander Alehhin ja Paul Keres.

Tal oli pehme, omalaadne huumorisoon. Pärast Euroopa meistrivõistlusi Austrias 1970. aastal jäid nõukogude suurmeistrid veel mõneks päevaks, et jagada malesimultaane. Kui Mihhail Beilin saatis ühisele reisile Tali ja Holmovi, märkis Keres: „Te olete nähtavasti väga julge mees, Mihhail Abramovitš..“ Ja tõepoolest – rongile Viinis „sportlikku režiimi rikkunud“ suurmeistrid ei jõudnud…

Pjatigorsky Cupil (https://ru.wikipedia.org/wiki/Кубок_Пятигорского_1963) Santa Monicas kuulutati, et võitja saab lisaks auhinnale veel ka auto. Keres jagas esikohta koos Petrosjaniga ning organisaatorid otsustasid anda autovõtmed mõlemale. Mõne kuu pärast sõitis Petrosjan Tallinna. Keres võttis teda raudteejaamas vastu. „Ikkagi oivalised autod saime me Ameerikast“, märkis Petrosjan kõrvalistmele istudes. „Suurepärased“, nõustus eesti suurmeister, „tõsi, kui ma poleks kiirustanud käiguga h5 meie partiis, oleks auto saanud ainult mina…“

 

 

Keres käis 12.h5. Partii jätkus 12…Of5 13.Rxf5 La5+ 14.c3 Lxf5. Tegelikult on 12.h5 siiski õige käik. Kui valge mängiks algul kas 12.c3 või 12.Od2, vastaks must 12…e5!

 

„Ta oli sõbralik inimene, kuid see oli sõbralikkus distantsilt, aristokraadi heatahtlikkus. Temas oli alati väärikuse tunne, mida ümbritsevad ei saanud märgata“, rääkis Keresest Wolfgang Unzicker, aga Svetozar Gligorič kirjutas, et „Keres oli ainus suurmeister, kes kunagi millegi üle ei kurtnud“. Märkimisväärne on see, et „sina“ peal oli ta vaid vähestega: Stahlbergiga, Smõsloviga, Euwega.

 

Matšis Euwe – Keres võitis eesti suurmeister. Amsterdam 1939.

 

Pärast Buenos Airese olümpiat kommenteeris Paul Keres ühte oma partiid hollandi maleajakirja jaoks. Suurmeister juhatas kommentaarid sisse kirjaga, mis lõppes nii: „Kallid sõbrad, õnnitlen teid veel kord edu puhul ja kohtumiseni!“

Kohtumist ei toimunud. Varsti sisenesid Eestisse nõukogude diviisid ning Keresest sai teise riigi kodanik.

1940. aastal Moskvas ei rääkinud Keres peaaegu vene keelt. Ta suhtles läbi tõlgi ja kommenteeris partiisid Nõukogude Liidu tšempionaadi ajal saksa keeles, tema kõige tugevamas võõrkeeles. Pärast sõda õppis Keres vene keele ära, kuid ta pidi õppima mitte üksnes keelt. Sukeldununa topeltmõtlemise, kahtlustamise ja usaldamatuse atmosfääri, püüdis ta õppida tundma seda, mida Nõukogude Liidus sündinud mõistsid ilma mingite selgitusteta. Tal tuli elada teiste koordinaatide süsteemiga, teiste väärtuste ühiskonnas, mis erines nendest, millega ta oli harjunud esimesel elupoolel.

Elanuna kuni 1940. aastani vabas maailmas, oli tal veel raskem: teati ju juba antiikmaailmas – hoopis muu on üldse mitte omada, kui omada ja kaotada.

Nõukogude suurmeistritele jäi ta alati välismaalaseks. Ning asi polnud isegi mitte kerges aktsendis. Kogu tema kuju, kombed, keelteoskus, tennis, bridž, elegantselt seotud lips, hoolitsetus, viisakus ja kõigutamatu rahu erinesid teda neist, keda nad kohtasid „Dünamo“, „Trudi“, „Lokomotiivi“ koridorides, Spordikomitees ja lõpuks, lihtsalt igapäevaelus.

 

Nad võtsid temalt palju üle. Kui Botvinnik ostab suvila jaoks õlipihusti, siis peab see tingimata olema Rootsi toodang, ainult Rootsi – nii soovitas Keres! Kui mängides välismaal koos Keresega ühel turniiril, läheb Botvinnik koos temaga kuumal suvepäeval jalutuskäigule ning Paul teeb ettepaneku juua midagi jahutavat, tekitab see esialgu šoki: „Kuid see maksab ju raha! Välismaal muutusin ma ihnuskoiks“, märgib Botvinnik. „Kuid nii meeldiv on raha kulutada“, vaidles Paul vastu… ja kostitas mind! See tema „juhis“ sai võetud vääramatuks täitmiseks“. Botvinnik õppis Kereselt. Nad õppisid kõik Kereselt.

 

Pärast võitu (koos Finega) AVRO-turniiril 1938. aastal vaadeldi Kerest kui ühte kandidaatidest maailmameistri tiitlile ning palju tema biograafiast on seotud Botvinniku nimega.

 

Keres – Reshevsky, Amsterdam 1938. Partiid jälgivad Alehhin, Capablanca ja Flohr.

Oma memuaarides kirjutab Botvinnik „sõber Paulist“ väga heatahtlikult, kuid tunnistab, et „mõnikord võttis meie konkureerimine liialt terava vormi, nagu see oli 1948 ja 1952 aastal. Paraku sõnu laulust välja ei viska! Meie ebameeldivaid tülisid vaikival kokkuleppel me oma vestlustel meelde ei tuletanud ja saime hiljem sõpradeks“.

Kui Keres saabus 1940. aastal Moskvasse, võeti ta NSV Liidu tšempionaadi avamisel pidulikult vastu, autasustades teda pika aplausiga.

Kerese välimus – tumehall kitsatriibuline ülikond, kett kella jaoks vööl, taskurätik pintsakutaskus, teravalt piiritletud juukselahk, maneerid – kõik oli kontrastis ühetaolisusega, mis valitses tollal nõukogude Venemaal. Märkimisväärne oli ka Kerese stiil – terav, kombinatsiooniline. Kiindumus kuningagambiiti nägi välja peaaegu väljakutsuv, eriti Botvinniku sügavalt positsioonilise mängumaneeri foonil.

 

Publikul ilmus uus lemmik ning see ei saanud muidugi ärritada nõukogude male liidrit, seda enam, et päevakorral oli küsimus: kes peaks mängima maailmameistrimatš Alehhiniga. Botvinnikut solvas isegi, kui Sergei Prokofjev aplodeeris liiga valjult pärast Kerese stardis saavutatud võitu ning ta saavutas aplodeerimise keelamise turniirisaalis.

Maria Keres meenutas, kuidas naasnud oma esimeselt reisilt Nõukogude Liitu, oli Keres rabatud Botvinniku privileegidest. Too polnud mitte ainult tunnustatud esinumber, vaid ka käitus vastaval kombel. Kerese järgnevad kohtumisel nõukogude tšempioniga üksnes tugevdasid esmamuljet.

„Turniiri tingimused on Mišakese jaoks sobivad, kuid mitte ülejäänud vastastele“, kirjutas Keres koju turniirilt Nõukogude Liidu absoluutse tšempioni nimele (1941). Lähedaste ringis kutsus ta Botvinnikut „Mišakeseks“ kuni elu lõpuni, hääldades tema nime iroonilise naeratusega…

1945. aasta detsembris oli Keres koos naisega Moskvas ning Botvinnik kutsus ta lõunale. „Ma teadsin, et Paul ja Botvinnik ei armastanud teineteist, kuid väliselt ei avaldunud see milleski“, meenutas Maria Keres. „Lõuna oli suurepärane, säilitati kõiki viisakusreegleid, ent kui jutt läks Alehhinile, ütles Botvinnik kohe, et sellisele inimesele ta kätt ei annaks. Ta pidas muidugi silmas Pauli, kes mängis sõjaajal Alehhiniga“.

Paari kuu pärast alustas Botvinnik ettevalmistust maailmameistri matšiks Alehhiniga. Muude nõudmiste hulgas Spordikomiteele oli peamiseks kinnise treeningmatši läbiviimine Keresega. Eesti suurmeistrit ennast peeti maailmameistri pretendendiks ning sel juhul olnuks ta ise sunnitud loobuma isiklikest ambitsioonidest kõrgeimale tiitlile. Alehhini surm tõmbas kõigile plaanidele kriipsu ja vabastas Kerese alandavast matšist.

Vaatamata Botvinniku erilisele seisundile, sõitsid Haagi 1948. aastal ametlikult kolm Nõukogude Liidu võrdõiguslikku esindajat: Botvinnik, Smõslov ja Keres.

В шахматы игрок не очень бойкий,
Я желаю дорогим друзьям –
Пронеситесь грозной русской тройкой
По голландским шахматным полям!

Мучимый метафорою слова,
Вижу я, как ринулись в бои
Три богатыря – не Васнецова,
Три богатыря – друзья мои.

И еще одно сравненье – третье
(Этим отличается поэт) –
Я хочу вас на вокзале встретить,
Как встречают мастеров побед!

Mihhail Svetlovi read „hirmuäratavast vene troikast“, Botvinnikust, Keresest ja Smõslovist, näivad lugemisel paroodiana. Kas 1948. aastal lubas poeet endale sellist vabadust, seda enam et keskajalehe veergudel või täitis lihtsalt ülepeakaela toimetuse tellimust?

Pärast võistluse Haagi poolt nähtavasti rõhuasetus muutus.

Все идет, как полагается,
И пускай потерпит мир,
Пока к нам перебирается
Из Голландии турнир.
Были партии не мирные,
И греметь еще молве
Про жестокие турнирные
Схватки в городе Москве.
А пока что аплодирует
Мир герою одному,
Что стремительно лидирует,
Как положено ему.

 

Nagu talle ette nähtud. Just nii võeti Nõukogude Liidus vastu Botvinniku liidrikohta turniiril.

 

 

Kuulujuttude diapasoon, mis on seotud 1948. aasta matš-turniiriga, oli lai. Ühed veensid, et Kerest sunniti nimelt kaotama tulevasele tšempionile, teised jutustasid, et juba võidu kindlustanud Botvinnik „andis“ viimase partii Keresele sihilikult, et tõrjuda Reshevskyt tahapoole.

Enne seda viimast partiid kirjutas Botvinnik päevikusse, mida ta pidas ülimalt hoolikalt terve turniiri vältel: „Kui paremust 20ndaks käiguks ei tule, pakkuda viiki. Keeldumise korral püüda „üles kruvida!“ Edasi, Kerese peale!“

Analoogilisi sissekirjutusi tegi ta ka teiste partiide eel eesti suurmeistriga, täiendades neid alati saladusliku fraasiga: „Pidada meeles, kellega mängid!“

Mida Botvinnik tahtis sellega öelda? Kas siin oli jutt vastase sõjaaegsest minevikust? Tema mängutugevusest? Või vastupidi – nõrkusest? Miks oli tähtis võit just Kerese üle?

David Bronštein meenutas: „1948. aasta matš-turniiril tehti kõik Botvinniku heaks, oli ju teada, et ta ei pea üle 15 partii vastu… See oli ju turniiri paroodia – kahenädalase vaheajaga Haagi ja Moskva vahel, kanadele naeruks. Ma küsisin siis Kereselt: „Paul Petrovitš, kuidas te saite niisuguse asja lubada?“ Ta heitis mulle niisuguse pilgu, et ma takerdusin kohe: „Võtan, võtan oma küsimuse tagasi…“

 

Usalduslik vestlus tenniseväljakul. Bronštein ja Keres, Moskva 1956.

 

Bronšteinil olid Keresega erilised suhted. Maailmameistrimatšil 1951. aastal oli eesti suurmeister pretendendi poolel, kohtus temaga Moskvas. Nad mängisid palju turniiripartiisid, pidasid terve elu kirjavahetust ning olles treeningkogunemistel, mängisid pidevalt välku, teinekord temaatilisi matše. Avang? Kuningagambiit!

Mis neid lähendas, nii erinevaid iseloomult, kasvatuselt ja temperamendilt? Armastus male vastu? Truudus mängule? Tingimata. Kuid mitte ainult. Mulle tundub, et peale selle oli mõlemal üks haav ja üks ühine valu: tšempionitiitel, mis jäigi neil vallutamata. Toimus see esmajärjekorras mängu gigandi, kelleks oli Mihhail Moissejevitš Botvinnik, kuid ka – Keresele esmajärjekorras – ajastu tõttu, mis soosis sellega suurepäraselt kohanenud Botvinnikut. Sellest ajastust langes eesti suurmeister välja. Seda mõistis ka Patriarh (nii kutsuti Botvinnikut. Tõlkija.), öeldes elu lõpul: „Paulil ei vedanud tema malekarjääris. Võimalik, muul ajal oleks temast saanud tšempion“.

Nõukogude Liidu tšempionaadi ajal 1947. aastal Leningradis kirjutasid grupp mängijaid alla kollektiivsele kirjale, milles Kerest nimetati „kollaborandiks“ ja „fašistiks“.

Perestroika ajal kerkis taas küsimus, kas polnud Botvinniku käsi mängus, et Keres ei võtaks osa suurest sõjajärgsest turniirist Groningenis 1946. aastal. Kui Botvinnikult endalt selle kohta küsiti, jäi too kindlaks sellele, et ta on „sellest jamast kõrgemal“, et võib-olla ta kirjutaski kollektiivse suurmeistrite kirjale alla, kuid ei astunud kunagi eesti suurmeistri vastu välja ja ei intrigeerinud kunagi tema vastu.

 

Kerese esimene sõjajärgne reis piiri taha. Matš Suurbritannia – NSVL, London 1947. Vasakult paremale: Alexander, Keres, Ragozin.

 

Viimase partii Botvinnikuga mängis Keres turniiril Wijk aan Zees 1969. aastal. Talv oli sattunud eriti tuuline ning mõlemad suurmeistrid mängisid haigestunutena peaaegu terve turniiri.

Meenutab Mihhail Botvinnik: „Laman voodis, analüüsin taskumale abil katkestusseisu Portischiga – raske lõppmäng… Ootamatult kostab koputus uksele ja sisse astub Paul: „Noh, kuidas on, pääsete?“ Seletan, et leidsin pärast pikki otsinguid unikaalse viigiseisu, aga kuidas seda saavutada – ei suuda välja mõelda. Keres võttis mult taskumale, mõtles ning andes male tagasi: „Aga kui mängida niimoodi?“ Me vaatasime teineteisele otsa ja puhkesime ohjeldamatult naerma – Paul leidis lihtsa mooduse otsitava seisu saamiseks. Katkestusseisu jätkamisel oli Portisch vapustatud – viik!“

See partii toimus ühe viimase vooru ajal ja selle tulemus oli erakordselt tähtis kohtade lõpliku jagunemise osas. Portischi võidu korral oleks ungari suurmeister ise, mitte Botvinnik, hõivanud tabelis ülemise rea, õigemini oleks seda jaganud Gelleri ja Keresega (!).

Lool oli järg. Kuu pärast turniiri lõppu sai Maria Keres ootamatult Moskvast väikese paki prantsuse lõhnaõlipudeliga. Pakile oli lisatud Botvinniku kirjake, milles räägiti mingi partii lõpust. „Ma ei saanud millestki aru, kuid Paul naeris väga…“, meenutas Maria Keres.

„Igavene teine“ Keres oli väljasirutatud käe kaugusel maailmameistrimatšist pretendentide turniiril Curacaos 1962. aastal Väga pikal võistlusel mängisid suurmeistrid üksteisega minimatše, kokku kakskümmend kaheksa partiid. Pooled osavõtjad esindasid Nõukogude Liitu ning Tigran Petrosjan edestas lõpuks Kerest poole punktiga.

 

Tigran Petrosjan, Paul Keres ja Mihhail Tal. Curacao 1962.

 

Viimastel aastatel, olles Moskvas, helistas Keres Botvinnikule, sõitis talle koju külla: vastasseisu põhjused olid lahtunud ning Keresele avanes teine Botvinnik – tähelepanelik, heatahtlik. Kuuekümnendate lõpul, külastanud teda suvilas, märkis Keres: „Aga üldiselt pole Botvinnik üldse selline paha inimene, meeldiv ja vastutulelik.“

„Tema unustas kõik ja Paul unustas kõik…“, ohkas Maria Keres, kui ma küsisin temalt väljapaistvate maletajate suhete kohta.

Omades kogu malemaailma tingimusteta austust, oleks eesti suurmeistrist võinud saada ideaalne FIDE president. Kuid ta oli NSV Liidu kodanik ning poleks ühtegi otsust sel postil saanud vastu võtta ilma Spordikomitee ning faktiliselt palju kõrgemate instantsidega „konsulteerimata“. Kuigi sellest ajast on möödunud pool sajandit ning Nõukogude Liit on lõpetanud eksistentsi, on meie päevil vähe muutunud.

Keres mõistis kõike suurepäraselt ise ning kui Milunka Lazarevič 1974. aasta maleolümpia ajal Nizzas küsis temalt selle kohta, Paul Petrovitš ainult naeris: „Iseseisvalt ma võin raamatuid kirjutada“. Mõistagi pidas eesti suurmeister silmas maleraamatuid. Muide, ka need ei jäänud kontrollimata.

***

Kuidas oleks tema karjäär kulgenud, kui kaater oleks 1944. aasta septembris Rootsist õigeaegselt tulnud ja Keres oleks sattunud vabasse maailma? Kortšnoi arvab, et eestlane oleks saavutanud kõrgeima tiitli, polnud ju Keres 44ndal aastal veel kolmekümnenegi. Kerese lesk ei jaganud seda seisukohta: „Arvan, et poleks ikkagi saanud“, rääkis Maria Augustovna. „Keres ei olnud nii halastamatu enda, ega teiste vastu, nagu Botvinnik“.

Nähtavasti on tal õigus: silmapaistva suurmeistri iseloom polnud piisavalt karm (või halb – kuidas vaadata), et saada mitte üheks parimaks, vaid kõige paremaks. Ainsaks.

Kas võinuks kujutada ette Botvinnikut voorule hilinemas, tulemas voorule tennisereketiga kaenla all või mängimas, pööramata tähelepanu sellele, kuidas tema kell käib, bridžiroberit, nagu seda tuli ette Kerese noorusaastatel? Või hooletult analüüsima katkestusseisu, sellepärast et ta tahtis veeta õhtut sõprade seltsis, kes olid saabunud Tallinnast? Aga AVRO turniiril Amsterdamis sai ta ülitähtsas partiis Alehhiniga elementaarse võidu asemel üksnes pool punkti. Sihikindlus eeldab teadlikku tahtejõulisi loobumisi muudest rõõmudest valitud eesmärgi nimel, aga Paul Keres ei tahtnud loobuda oma tennisest, bridžist, sõpradega suhtlemisest, paljustki sellest, millega oli harjunud ja mida kooti iga elupäeva kangasse.

„Oma risti tuleb kannatlikult kanda“, kirjutas ta koju pärast ühte esimest, veel sõjaeelset esinemist Nõukogude Liidus.

„Ma pidin mängima malet ja ootama. See oli saatuse sõrm“, tunnistas Keres vanemas eas.

Peaaegu piibellikud sõnad, mis väärivad autust kui elukontseptsioon, kuid mis ei sobi kokku julma võitlusega planeedi tugevaima maletaja tiitli eest.

***

Keres oli pikaealiste perekonnast: tema ema ja isa elasid kõrge eani, vanem vend Harald (1912-2010) – tuntud füüsik, akadeemik, Tartu Ülikooli kateedrijuhataja lahkus kõigest viis aastat tagasi.

 

 

Veidi enne surma meenutas Harald Petrovitš: „Meie perekonnanime pärinemisest rääkis isa nii: „Kaks naabrit läksid mõisasse perekonnanimede jagamisele. Üks neist tahtis, et tema nimi kõlaks igal pühapäeval. Ta sai nimeks Kirik. Teine soovis, et tema nimi kõlaks igal laupäeval, ja sai Kereseks“.

Pärnus oli Kerestel hea kuulsusega õmblustöökoda. Tema klientideks olid mitte üksnes kohalik koorekiht, vaid ka suvitajad Moskvast ja Peterburist. Ema täiendas end vene ja saksa keeles, lõpetas Peterburis õmbluskooli ja tuli tagasi diplomeeritud meistrina. Alanud Esimene maailmasõda sundis perekonda Pärnust lahkuma; saksa dirižaabel heitis isegi linnale mõned pommid.

Kereste perekond sattus Narva, kus 7. jaanuaril sündiski Paul.

Harald Kerese meenutustest: "Kui ta oli nelja aastane, kukkus ta kelgult ja murdis käeluu. Luu kasvas halvasti kokku, see murti uuesti lahti ja pandi uuesti kipsi. Pauli vasak käsi jäi vigaseks elu lõpuni. Umbes samal ajal tutvusime malemänguga ja hakkasime isa eeskujul teineteisega mängima. Paul ei pööranud teistele mängudele tähelepanu ja pühendas kogu aja malele. Isa jälgis meie partiisid ja elas Paulile kaasa. Sattunuks vend tollal tõelise treeneri hoole alla, kes teab, mis imelaps temast võinuks tulla. Välja tuli teisiti. Ema arvas, et see harrastus head ei too. Kui male muutus Paulile enamaks kui lapsemänguks ja ta hakkas isa regulaarselt võitma, keelas ema meil mängimise ja hävitas puunupud.

Peagi hakkasid meie perekonna tšempionaadid ununema, ununes ka male. 1922. aastal tulime me Narvast Pärnusse tagasi, kus möödusid ka meie kooliaastad. Kuid juba algkoolis ärkas Paulis taas huvi mängu vastu, kuid ma ei mäleta seda kuigi hästi: meie vanusevahe oli üle kolme aasta, lapsepõlves on seda palju. Mäletan, et vahepeal käis meil ajakiri „Ronk“. Selles oli malenurk, mida vend uuris läbi ja lõhki. Tuld, mis seekord puhkes, oli võimatu kustutada. Isegi ema loobus lootusetust vastasseisust.

Venna esinemisi nooruses kritiseeriti hiljem korduvalt, ajutisi ebaõnnestumisi seletati nooruse kergemeelsusega. See pole õige. Kuidas saab nõuda kogenematult noormehelt, kelle lastetoaks oli Narva üürieluaseme õu, et ükskord, ärganud hommikul üles selliste härrasmeeste nagu Capablanca ja aristokraatide nagu Alehhin kõrval, tunneks ta end nendega võrdsena? Kuidas suhtusid ümbritsevad vaese käsitöölise poega, mida ta siis tundis? Kuni lõunani mängis ta turniiril, õhtul, tihti teiste eeskujul – bridži, kulutades nooruse jõuvaru, mis tundus talle ammendamatuna. Teised teadsid, mida võivad endale lubada, aga temal polnud sellest mingit ettekujutust. Šansse vajuda põhja oli Paulil rohkem, kuid püsida pinnal. Nähtavasti ei unustanud ka ema poolt mitmeid kordi öeldud vannutamisest: „Poeg, hoia viinast eemale, nagu katkust!“ Ta ei õppinud isegi suitsetama. Vennale heideti ette hoolimatut suhtumist avanguteooriasse ja mõisteti hukka tema kõveraid avanguid, räägiti tema kalduvusest avantüüridesse. Aga kuidas ta pidi mängima? Võimalusi õppida avangute teooriat tal lihtsalt ei olnud

1930. aastal võitsime me Pauliga Tallinnas koolinoorte turniiri. Vend sai autasuks väikese fotoaparaadi, mis temalt samal õhtul ära võeti, aga mulle oli ette nähtud male-Piibel – Bilgueri maleõpik, kuid seda kohapeal polnud ning mulle lubati see postiga saata. Seda raamatut ma ei saanud kunagi. Aga kuidas me seda ootasime, lootes selle abil omandada lõpuks avanguteooriat. Kuid me leidsime linna raamatukogus väikese Dufresne’i saksakeelse maleõpiku, mille tõlkisime patuga pooleks eesti keelde. See oli meie ainus õpik.

Vend oli melomaan. Ta kogus suure plaadikogu. Teda huvitas ka tehnika, erisidelt tõi ta alati kaasa mingi aparaadi, oli kursis lennunduse uudistega. Kuid tema tõeliseks hobiks olid autod.

Pretendentide turniiridest, millel ta mängis, liikusid kõige erinevamad kuuldused. Räägiti isegi seda, et Paul langes alkoholi ohvriks. See oli täielik jama, kes ainult küll selliseid kuulujutte välja mõtles. Mis aga puudutab pretendentide turniire, peab maletaja, nagu jooksja, kogu aeg jälgima, et teda ei võetaks „karpi“. Seda laadi probleemidest eelistas Paul mitte rääkida, hoidis kõike enda sees. Naastes pärast pikka turniiri koju, oli ta alati reibas, vaatamata tulemusele. Ja vaid ükskord, juba küpses eas, kui me rääkisime, poetas: „Nad tahavad, et ma mängiks malet kõigist paremini. Kuid mis mul õnnestus üle elada ning mis tingimustes ma olin paljude teistega võrreldes? Siin eriti teistest paremini ei mängi“.

Vend armastas väga tennist, kuid pidi juba neljakümneselt sellest loobuma. Paulil avastati progresseeruv podagra, mis viis ta lõppude lõpuks hauda“.

 

Ta oli vaid viiekümne üheksa aastane, kui ta suri. Keres ei armastanud sel teemal rääkida, kuid võttis juba 1961. aastal Zürichi turniiril vererõhurohtusid, aga viimastel aastatel nõudsid arstid üldse lõpetada turniiridel mängimise.

Probleemid vereringega võtsid kroonilise iseloomu ning ta ilmus lavale nagu alati laitmatult riietatuna, õhtuülikonnas lipsuga ja … sussides: jalad valutasid, podagra andis ennast tunda. Mõistagi olid simultaanid, mida ta andis elu lõpuni, talle samuti vastunäidustatud – seda enam kaks simultaani päevas, nagu Vancouveris nädal enne surma. Kerge soovitada: millal veel tekib järgmisel korral võimalus teenida natuke valuutat? Sai ta ju viimasel ajal „loa“ vaid üheks välisturniiriks aastas.

 

Paul Kerese viimane partii (1975). Ta võitis selle Walter Browne’i vastu.

 

Vancouverist Tallinnasse naasis Keres mööda pikka marsruuti – üle Montreali, Amsterdami ja Helsingi. Tal oli hobi – erinevate rahvusvaheliste lennukompaniide lennuplaanid: reiside numbrid, kõige ökonoomsemad marsruudid – ta teadis neid kõiki peast. Lähiringis lubas ta endale nalja: „Kõik raskused langevad ära, kui jätad hüvasti Aeroflotiga“.

Tavaks on arvata, et selline hobi vastas Kerese iseloomule ja mõttelaadile – kalduvus analüüsile, korralikkus, püüd leida optimaalne lahendus. Võib-olla. Mulle tundub, et on ka teine seletus: koostades välismaiseid marsruute, naasis ta sellesse aega, kui, andmata kellelegi aru, sai ise otsustada, mil moel läheb Stockholmi, Münchenisse, Amsterdami või Helsingisse.

Tulles Kanadast tagasi helistas ta Amsterdami lennujaamast vanale sõbrale Maxile, too sõitis Schipholi ning nad rääkisid Euwega mitu tundi. Hans Bouwmeester, kes osales nende viimasel kohtumisel, meenutab, et Keres kordas mitu korda: „Jah, ma saan nüüd Baturinski käest – ma jäin ju Kanadasse ilma loata mitmeks päevaks…“

Ta suri südamerabandusse Helsingis järgmisel päeval, viiendal juunil 1975. aastal. Iivo Nei sai Eestis sellest esimesena teada. Ta helistas kohe telefonijaama, et blokeerida Kerese kodune number, kutsus välja arsti-kardioloogi ning end kogunud, läks tollal Õie tänavale, nagu tollal nimetati Kerese tänavat.

Kahe päeva pärast tuli praam tema kirstuga Tallinna. Rahvasumm kaldapealsel, meeskoor, orkester. Ja lilled, lilled. Kirstu kandsid Eesti parimad sportlased.

 

Auto sõitis Kerese koduni, kus toimus väga kitsas ringis matusetalitus. Osalesid ainult eesti suurmeistri lähedased ja Tallinna saabunud kolleegid: Euwe, Smõslov, Spasski ja Averbahh.

Viimasele teekonnale saatis Kerest kogu linn. Kalmistul rääkis Smõslov. Kõlas ka lindile jäädvustatud Euwe kõne: eksmaailmameister pidi matuseid ära ootamata kiiresti naasma Amsterdami.

Euwe sõnad, et Paul Keresel tuli mitu korda näha oma maad vallutajate kanna all, loomulikult Metsakalmistul ei kõlanud.

 

Mõne päeva pärast helistas Spordikomitee esimees Viktor Ivonin ja kutsus enda juurde ajakirja „64“ peatoimetaja Jakov Neištadi.

 

„Missuguse materjali kavatsete anda Keresest?“

„Loomulikult nekroloog, parimad partiid“, vastas Neištad.

„Hästi, kuid arvestage, et Kerese surm – see on esmajoones Eesti kaotus. See on eesti male kaotus…“

Nii mõeldi Keresest terve tema karjääri jooksul, selliseks jäi suhtumine temasse ka pärast surma: ta oli nii oma, kui võõras tohutus, nüüd enam mitte eksisteerivas riigis ning võimud ei unustanud seda kunagi. Ei unustanud ka tema.

Sattunud nõukogude male mitmevärvilisse mosaiikmaailma, võttis Keres vastu otsuse lihtsalt elada, mitte raputada tuhka pähe, mitte filosofeerides ega halades. Elada ja mängida.

Eesti parlamendi spiiker Ene Ergma ütles: „Paul Keres ei andnud järele kõigi totalitaarsete režiimide ühele soovile – nivelleerida ühiskond, sundida kõiki inimesi ühteviisi rääkima ja ühtemoodi riietuma, ühtemoodi kannatama ja ühtemoodi valetama. Elegantne Keres meenutas meile hallil stalinlikul ajastul meile siin, Eestis, mille me kaotasime ja et kunagi saame selle tingimata tagasi“.

Praegu kuulub Paul Kerese malele, selle ajaloole. Ja Eestile, kes pole teda unustanud.

Chess-news http://chess-news.ru/node/20742