Meenutusi Paul Keresest (katkend)

Kohtumine suurmeistriga

31. mail kirjutab Keres “Wiener Schachzeitungi” väljaandjale kirja, kus teatab, et alates juunist saadetaks talle ajakiri jälle Pärnu aadressil ja et edaspidi saadab ta oma kaastöö otse toimetaja professor A. Beckeri nimele. Ühtlasi esitab ta ka minu ajakirja tellijaks.

Järgmisel päeval sõidab Keres Tallinna, et osa võtta Eesti esimesest rahvusvahelisest maleturniirist (Tallinna Malesõprade Seltsi 50. aasta juubeliturniir). Peale meie maletajate – Paul Keres, Paul Schmidt, Gunnar Friedemann, Johannes Türn – mängivad turniiril ka viis välismeistrit, nende hulgas suurmeister Friedrich Sämisch Saksamaalt.

Keres saadab mulle lühidalt informatsiooni “Postimehes” avaldamiseks. Pärast 7. vooru kirjutab ta: “Partiisid saadan, kui saan nad maha kirjutada.” Edasi järgneb vooru kirjeldus.

Peaaegu igas kirjas või postkaardis väljendab ta suurt huvi suurmeister Sämischi mängu vastu. On see ju Kerese jaoks esimene kord kohtuda suurmeistriga, ja teiseks on Sämisch tuntud ajahädas rabelemisega.

Keres kirjutab: “Sämisch Friedemanni vastu mängis läbi 17 käiku umbes 50 sekundiga keerulises keskmängu seisus! Tegi alles publikule närvikõdi! Partii katkestati. /---/” Mängu jätkamisel Sämisch võitis 62. käigul ja Friedemanni väljavaated esikohale langesid.

Edasi kirjutab Keres: “Seega näib Schmidt võita tahtvat, kuid üllatused pole võimatud! Mul küll enam šansse esikohale pole, nii et Viidik võiks juba hakata õlut välja ostma. Šansse oleks vast ainult siis veel, kui võidaksin Sämischi ja viigistaksin Friedemanniga. Mängin mõlemaga homme, s.o. 1. pühal. Tervitades P. Keres.”

Kaks viimast vooru läksidki Kerese ennustuse kohaselt: partii Friedemanniga lõppes 64. käigul viigiga. Viimases voorus Sämisch mustadega on pärast 26. käiku jällegi suures ajapuuduses. See meelitab Kerest ja ta hakkab ka “välgutama”. Selles raginas Sämisch ei sihi täpselt, ta lasud 35. ja 37. käigul ei taba märki ja suurmeister on sunnitud alistuma 39. käigul.

Mis puutub Kerese vihjesse, et “[Johannes] Viidik võiks juba hakata õlut välja ostma”, siis viimane, kui tuline Kerese austaja ja kirglik malemees, oli läinud ühe mehega vaidlema, kes julges pärast 5. vooru, kus Keres mustadega 46. käigul Bergile kaotas, öelda: “Ega Keres enam turniiri võitjaks tule!” Järgnes kihlvedu, millest Viidik palus mul Keresele kirjutada. Et kihlvedu oli üsna suure õllekoguse peale, siis Keres mõtlebki siin kaastundlikult, kuidas kaotajapool sellest kergemini üle saaks.

Kerese lõpuspurt tõepoolest ei aidanud. Schmidt tuli poolepunktise edumaaga võitjaks. Keres jäi teiseks. Suurmeister Sämisch leppis tagasihoidliku 7. kohaga. Küllap ka sellepärast, et puudusid auhinnad.

Tallinna Malesõprade Seltsi 50. aasta juubeliturniir, Tallinn, 2.-9.06.1935

Turniiri lõpul saadab Keres artikli. Avaldame siin selle artikli tervikuna. Olgu juurde lisatud, et see kirjutis oli ühtlasi noore Kerese esimene suurem suleproov ajakirjanduse põllul.

***

“Kilde male meisterturniirilt.

Esimene rahvusvaheline maleturniir Tallinnas! Juba see teade tõmbas loosimiseks kokku hulga malesõpru. Enne loosimist osavõtjad sammuvad tähtsa näoga, nimi suurel valgel paberil rinnal, filmikaamera ette, kus neist vändatakse tükike “Eesti malekroonikat”. Järgneb tähtsaim toiming – loosimine. Esimesena tõmbab Riia meister Berg – nr. 6. On juba tõmmatud hulk numbreid, kuid nr. 1 on alles välja tulemata. Tuleb kord meister Sämischile. Berg veel viimasel minutil hoiatab: “Ainult mitte nr. 1!”, kuid nagu saatuse kiuste määrab loos Sämischi esimeseks ja seega esimeses voorus vabaks.

Algab 1. voor. Mängitakse alguses ettevaatlikult, õpitakse alles vastase mängustiili tundma. Schmidt on suuresti mõjustatud Soome meistri Böök’i kuulsast nimest ja mängib parema seisu ainult viiki. Ainult Friedemann ei pea oma vastasest Witte’st lugu ja võidab. Meister Sämischi mängud ei huvita, ta demonstreerib pealtvaatajaile mitmesuguseid huvitavaid kurioosume malelaual ja tunneb lõbu imestunud nägudest peale lahenduse näitamist. Sämisch seab lauale seisu: Valged: Kc7, Eb4, b6, Mustad: Ka8, Ea7, c6.

Pealtvaatajaile seatakse nõue: valge algab ja annab mati Eb4-ga teda mingisuguseks viguriks moondamata. Katsuti küll kõigiti lahendada, kuid alati tuli ettur mati saavutamiseks moondada kas lipuks või vankriks. Naeratades demonstreerib Sämisch lahendust: valge ütleb “kohendan”, vahetab lihtsalt Eb4 ja Eb6 asukohad ja annab siis 1. b6-b7 mati! Publik naerab kaasa, nõuab uusi ülesandeid. Lauale tekib uus seis. Valged: kõik malendid algseisus, Mustad: Ka5, Lc5, Vb8, Vc7, Ob6, Ra7, Eb4.

Sämisch vaatab lõbusa pilguga pealtvaatajaile ja ütleb: “Valge võtab oma viimase käigu tagasi ja annab selle asemel kohe mati!” Arutletakse, murtakse päid ja lõpuks tullakse otsusele, et ülesanne on lahendamatu. Võis ju valge viimane käik olla vaid Ra3-b1, Rc3-b1, Rf3-g1 või Rh3-g1, milliseid tagasi võttes ei saa valge aga kuidagi matistada. Mis aga meie maletajaile võimatu, on meistrile naljaasi: ta keerab lihtsalt lauda 180^o võrra ja võtab tagasi käigu Rf6:Rg8, s.t. asetab valge ratsu f6-le ja musta ratsu g8-le ja annab siis 1. h7:g8 mati! Pealtvaatajail jällegi lõbu laialt.

Keegi nõrgem maletaja küsib Sämischilt, kas ta ei soovi ka mängida üks partii. Alati lahke meister on muidugi kohe nõus, kuid jõudude tasakaalustamiseks annab vastasele ette kõik malendid peale kuninga. Ise selgitab vastasele: “Kuna Teil on nüüd hiigla materiaalne ülekaal, peab ka mul olema selle vastu mingi kompensatsioon. Meie mängime harilikku partiid, ainult minu ainsamal viguril, s.o. kuningal, on õigus käia kõikide vigurite viisil, nii ratsu, lipu, etturi jne.” Mäng algas: 1. Ke1-g3 d7-d5 2. Kg3-g1 e7-e5 3. Kg1-g3 Rb8-c6 4. Kg3-g1 Rg8-f6 5. Kg1-g3 Of8-d6 6. Kg3:g7+! Vastane on esialgu pööraselt üllatunud, kuid toibub varsti ja mängib edasi: 6...Ke8-e7 7. Kg7-g1 Ld8-g8 8. Kg1-a1 Lg8-g2 9. Ka1-e1 Rc6-d4 10. Ke1:g2! Nüüd lõppes juba musta kannatus ja ta lahkus, öeldes, et säärane mäng ei kõlbavat kuskile. Pealtvaatajad aga hoidsid naeruga kõhtu kinni.

Tuleb teine voor, kus Sämischil mängida Türniga. Sämisch asub kohe alguses raskesti mõtlema. Pealtvaatajad kogunevad gruppidesse ja peavad nõu, millist üllatust suurmeister küll haudub, kuid partii jätkub ja ei juhtu mingit üllatust. Sämisch vaid jääb ajapuudusse ja peab mängima 10 käiku 1 minutiga. Kuna on juba lihtne lõppmäng, käib Sämisch lihtsalt kuningaga edasi-tagasi ja tuleb ajaga puhtalt välja. Lepitakse viigile. Pealtvaatajad on pettunud.

Neljandaks vooruks on Sämisch juba kuulus oma ajapuudusega. Kõigile valmistas ta seega teatava üllatuse, et ei sattunudki Witte vastu ajapuudusse, vaid võitis päris korraliku partii. Edaspidi aga pidas Sämisch kindlalt kinni oma ajapuudusse sattumise traditsioonist.

Kuuenda vooru ajal on märgata publikus mingit elektriseeritud olekut. Selle põhjus selgub peagi: Sämischil on Bergi vastu puhas võiduseis, kuid jällegi piiritu ajapuudus – 10 käiku teha 20 sekundiga, kuna Bergil on aega veel umbes 10 min. Ollakse veendunud Sämischi ajakaotuses, kuid meister ei lase end viia tasakaalust, vaid vastab igale vastase käigule silmapilkselt, olgugi et seis alles päris keeruline. Tehtud käikude arv kasvab ja kasvab. On teha veel Sämischil üks, Bergil kaks käiku, kuid Sämischil on aega vast 3 sek., Bergil 1 min. Berg teeb käigu. Sämisch vastab kohe ja kuna kella punane lipp veel ei langenud, pääseb pealtvaatajailt kergendusohe. Berg on aga täiesti kaotusseisus ja otsib sobivat jätku, kuni kaotab ajaga! Publikult tormiline aplaus. Sämisch tõuseb rahuldatult ja süütab uue sigareti.

Veelgi rohkem pingutab pealtvaatajate närve 7. voorus kohtumine Friedemann-Sämisch, kus viimasel äärmiselt keerulises ja kombinatsioonilises keskmänguseisus teha 20 käiku 1 minutiga! Sämisch viskab kuue seljast, et saaks kiiremini käike teha. Friedemann on vastase suurest ajapuudusest pööraselt närviline ja muudkui mõtleb. Sämisch vestiväel, paberossi otsas kuni 3 cm pikkune tuhk, istub rahulikult ja igale Friedemanni kaua mõeldud käigule vastab “blitztempos”. Pealtvaatajate närvid kruvitakse veelgi rohkem pingule, kuid siis tuleb ajakontrolli möödudes reaktsioon: Sämisch täitis nõutava normi ja võidab kergesti vankrilõppmängu kahe enametturiga.

Turniir on läbi, Sämisch seitsmes. Suhtutakse kahtlevalt tema pimesimultaani edukusse. Kui selgub enne simultaani algust vastasmängijate tugev koosseis, kus figureerivad nimed, nagu: Villard, Tschernov, dr. Schmidt, Sakovsky, Remmelgas jne., ennustatakse juba Sämischile parimal juhul resultaati +4, -4 või selle ümber. Algab simultaan. Sämisch istub tugitoolis, seljaga mängulaudade poole, ees mitu karpi sigarette ja tass musta kohvi, ja dikteerib: “De zwei de vier, Dora.” Dikteeritud käigud teeb laual meister Berg ja teatab Sämischile ühtlasi ka vastukäigud. Mõne tunni järel hakkavad aga energiliste ennustajate näod venima pikaks: Sämischil on kahel laual enamvigur ja ülejäänutel hea seis! Pikapeale hakkab end väsimus meistrile tunda andma ja vastasmängijate seisud mõnel laual muutuvad paremaks. Juba on Sämischil +4, -0, kuid enam ei ühtegi võidupartiid. Varsti lepib meister viigile Sakovskyga ja Kärneriga, kuid peab alistuma Villardile. On veel pooleli partii Remmelgas + Kuuskmaniga viigiseisus. Peale 6-tunnist heitlust tõuseb meister võitjana: +5, -1, =2. Publik aplodeerib. Astutakse meistrile lähemale. “Kas olete küll väsinud?”, julgeb keegi küsida, kuid saab oma üllatuseks eitava vastuse. Lõpuks tähendab meister naljatades: “Oleks ma oma turniiripartiid ka mänginud pimesi, oleksin kindlasti võitnud!””

***

Nagu sellest kirjutisest näeme, köitis Friedrich Sämischi (1896-1975) omapärane isiksus malepublikut väga. See aitas tollal palju kaasa turniiri heaks kordaminekuks. Suurmeistri kohta armastati öelda, et ta on sündinud boheemlane. Ja seda ta ka oli. Sõitis aina ühelt turniirilt teisele, napp pagas – üksainus kohver – käe otsas. Kui üks pintsak ära kulus, ostis uue, vana jättis hotellituppa varna. Sämisch elas kõrge eani ja suri mõni nädal enne oma 80. eluaastat, 23. augustil 1975, jõudes seega Kerese leinateate vastu võtta.

Raamatut on võimalik tellida OÜ Lüüra veebilehelt http://lyyra.webbyt.com/index.php?page=104 Teos on müügil ka Rahva Raamatus ja Apollos ning täna algaval Paul Kerese mälestusturniiril.

Autorist:

LAUK, Ülar (sündinud 14. VI 1968 Võrus) on maletaja, maletreener ja -ajakirjanik. 2007. aastal rahvusvahelise meistri tiitli pälvinud Ülar on Eesti meistrivõistlustel võitnud hõbeda (1992) ja 3 pronksi (1994, 2003, 2007). Ülar on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.