Sina oled diplomaat, olnud Eesti suursaadik mitmes riigis. Sinu tööpõld on sel alal olnud lai. Aga kuna see intervjuu läheb internetis malega seotud lehekülgedele, siis keskenduksin täna ainult sinu ühele huvialale, millega sa kogu elu seotud oled olnud – malele.
Nõus, räägime malest.
Turniirimalest tundud sa küll kõrval seisvat. Aga mõnevõrra ootamatult lugesin hiljuti internetist sinu turniirivõidust.
Jah. Tulin Saue valla meistriks. See oli küll ühepäevane kiirturniir. Enne seda olin võitnud kiirturniiri Cooki saarte pealinnas Avaruas Rarotonga saarel. Pikka malet mängin küll harva. Viimati 2016. a. Brasiilias.
Mart Tarmak. Arhiivifoto.
Kui alustada nii-öelda algusest, siis kuidas tuli male sinu ellu?
Kui olin väike poiss, siis kodus õpetati. Sain käigud selgeks, aga rohkemat mitte…
Rohkem hakkasin mängima keskkooli ajal. Huvitavad olid Tallinna rahvusvahelised maleturniirid, kus sai siis ka maailmanimesid lähedalt näha. Eriti 1973. aastal, kui olin demonstraator.
Tartu Ülikoolis õppides jätkasin ka maletamist. Kuulusin isegi Eesti üliõpilaskoondisse, mille koosseisus võistlustel käies toimus minu esimene Leedus käik. Leeduga olen hiljem tihedalt seotud olnud. Õppisin ju Vilniuse Ülikoolis ajakirjanduse erialal.
Ja seda leedu keeles?
Seda küll. Olin keelt õppinud ja valmistunud. Mind ei tahetud vastu võtta, et kas saan hakkama. Läksin siis rektori juurde. Pärast vestlust minuga leidis ta, et oskan piisavalt ja saingi sisse. Matemaatik Jonas Kubilius oli rektor 33 aastat.
Mis puutub malesse, siis meeldib mulle partiisid rohkem vaadata kui ise mängida. Minu jaoks on üldse olulisem teel olemine kui kohale jõudmine. Olen kogu maailmas käinud erinevaid turniire vaatamas. Nüüd küll üha enam piiratakse mängusaali partiisid vaatama minemast. Nii et tundub, et targem on vaadata partiisid interneti kaudu.
Tänapäeval on selleks ju suurepärane võimalus. Mul oli viimase Budapestis toimunud maleolümpia ajal laual kaks arvutit kõrvuti. Ühes jälgisin meeste partiisid, teises naiste omi.
Enam nimetust meeste turniir ei kasutata. Ikka vaid open, mis tähendab, et ka naised võivad nendel mängida. Aga seda võis ka varem.
Budapesti maleolümpial eelmisel aastal olin kohal, saali sai lühikeseks ajaks vaid tribüünile, kus laudadel toimuvat näha ei olnudki. Püütakse petmist vältida.
Sinuga on huvitav meenutada ka maleolümpiat, kus meid ei lastud mängida. Püüdsid seal meie taotlust aktiivselt kaitsta.
Ei lastud mängida peale meie ka lätlasi ja leedulasi. See oli 1990.aastal tolleaegses Jugoslaavias Novi Sadis. Iseseisvusele püüdlevad Balti riigid tahtsid maleolümpial esineda oma võistkondadega. Eriti võimas oli Läti meeskond eesotsa Mihhail Tali ja Aleksei Široviga, veel olid seal Jānis Klovāns, Aleksandr Šabalov. See meeskond oleks medalitele konkureerinud. Meilt olid kohal nii mees- kui naiskond. Meestel esilaudadel Jaan Ehlvest ja Lembit Oll. Üles oli antud ka Iivo Nei, kes sel olümpial oli soomlaste treener. Mina olin kolme Balti riigi ühine esindaja, nii-öelda eestkõneleja. Peaksin sellest pikemalt kirjutama, sest on tõesti, mida meenutada. Maletajate poolt oli tugi tugev. Vastuseisu ei näidanud ka tollane FIDE president Florencio Campomanes. Põhjused olid poliitilised. Võistlus toimus Jugoslaavias, mis oli parajasti lagunemas. Belgrad kartis, et Balti riikide võistkondade oma lipu all mängida lubamine annab ohtliku signaali. Eriti tugevad iseseisvusmeeleolud olid siis Sloveenias. Eesti sai maleolümpial pärast 1939. a. pronksmedalivõitu Buenos Aireses kaasa mängida alles 1992. a. Filipiinidel Manilas, kui olime iseseisev riik.
Sinu ühiskondlik aktiivsus kestab tänaseni.
Kandideerisin möödunud aastal Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee koosseisu ja osutusin valituks. Täitevkomitee on EOK juhatus, kuhu kuulub 18 hääleõiguslikku liiget: president, kaks asepresidenti ja 14 täitekomitee liiget. Üheks alaks, millel mul tuleb silma peal hoida, on male. Mul on ka teisi alasid, näiteks kabe.
Oled mänginud ka kirimalet.
Olen. Eriti kui see toimus veel kirjateel. Nüüd mängitakse serveris. Internet on palju muutnud. Vaata praeguseid rahvusvaheliste kirimaleturniiride tabeleid. Puha viikide rodu. Turniiri võitmiseks piisab viikide kõrval vaid paari partii võitmiseks. Eks kasutatakse arvuti abi. Võib jääda mulje, et võidab see, kellel on võimsam arvuti.
Aga sai mängida ka rahvusvahelistel turniiridel. Välismaale pääses ju tollal raskustega. See oli üks võimalus välismaailmaga suhelda. Ütlen ausalt, et see oli ka üks põhjus, miks mina kirimalet mängisin.
Sina lõid ka meile sidemed Rahvusvahelise Kirimale Föderatsiooniga ICCF (International Correspondence Chess Federation). Olid Eesti delegaat ICCFi kongressil 1987.a. Buenos Aireses. Oled olnud Eesti delegatsiooni koosseisus ka hilisematel ICCF kongressidel.
Kui ICCF kongress 1998. a. toimus Riias, aitasin korraldada selle delegaatidele väljasõidu Pärnusse, kus nad kohtusid ka kirimale maailmameistri Tõnu Õimiga. Tegin seal külalistele ka meie kirimalet tutvustava näituse.
Kuigi nüüd üha enam kõik on internetis, pole kadunud ka raamatute osatähtsus. Millised raamatud on sinu elus olulised olnud?
Mul on olemas kõik informaatorid aastani 2017, aga nüüd olen loobunud. ChessBase on võitnud.
Oh-jaa. Üks suurmeister vastas ka minu küsimusele tema lemmikraamatu kohta: Informaatorid. Alati kõige viimane nendest.
Mulle olulise raamatuna nimetaksin Heino Hindre koostatud „Male Eestis“, aga ka kõike, mis on kirjutanud Valter Heuer. Praegu malest kirjutajatest on üks huvitavamaid Genna Sosonko, keda on ka eesti keelde tõlgitud.
Millistest maleüritustest tahaksid veel rääkida?
Mulle meeldivad konsultatsioonipartiid. See on nii, et omavahel mängivad mitte kaks inimest, vaid kaks gruppi, kummaski 3-4 inimest. Arutatakse, konsulteeritakse, mida vastase käigule vastata. Tavaliselt toimub see mõnusalt sõbralikus õhkkonnas. Ruumis on väike kõnekõmin, käike ju arutada tuleb. Viimasel kolmel aastal on Paul Kerese sünniaastapäeva tähistamiseks toimunud selline üritus Eesti saatkonnas Vilniuses. Ühelt poolt diplomaadid, teiselt Leedu parlamendi Seimas liikmed. Leedu parlamendi koosseisus on suurmeister Viktorija Čmilytė-Nielsen, varem Seimase esimees, nüüd asespiiker. Diplomaatidele andis nõu tema abikaasa, Taani maletaja Peter Heine Nielsen. Kõigil kolmel korral lõppesid võitluslikud partiid viigiga. Mullu osales ka Vytautas Landsbergis, taasiseseisvunud Leedu Vabariigi riigipea 1990-1992, hea maletaja, kes varasemalt tugevatel turniiridel mänginud.
Võib öelda, et Leedus algas ka sinu diplomaadi karjäär.
Jah, olin Leedus Eesti alaline esindaja 1990-1992. Suursaadiku nimetust meil veel ei kasutatud. Suursaadik olen olnud Portugalis, Marokos, Soomes ja Brasiilias. Viimases riigis oli mul kaasakrediteering Colombias, Peruus ja Tšiilis.
Mart Tarmak ja Soome Vabariigi president Tarja Halonen. Arhiivifoto.
Kui palju sa keeli oskad?
Inglise, vene, leedu, soome, hispaania, portugali. Pean oluliseks, et saadik oskaks selle maa keelt, kuhu ta on lähetatud.
Kuidas sul läti keelega on?
Ajalehetekstist arusaamise ja lihtsal tasemel suhtlemisega saan kuidagi hakkama, aga ma ei nimetaks seda keele oskamiseks.
Sa oled ka rännumees. Pool Eestit on sul jala läbi käidud. Tänavu on sul plaanis küll hoopis kaugemale minna.
Tänavu saab teoks ammu kavas olnud ettevõtmine – sõit ümber Brasiilia läbi kõikide osariikide ja nende pealinnade. Kohtumistel ja üritustel tutvustame Eestit ja hangime toetust Ukrainale. Algus ja lõpp on Santa Catarina osariigi pealinnas Florianopolises, kust ostetud autoga algab juuli lõpus kolmekuuline sõit. Auto koos humanitaarabiga läheb konteineris Euroopasse ja peaks jõuluks jõudma Ukrainasse.
Tean, et sa oled praegu kestva sõja ajal ka siit Eestist Ukrainat abistanud.
Sõprade ja ettevõtmisest teada saanud inimeste toetusel ostsin 20 aastat vana pikapi Mitsubishi L200 ja kolm elektrigeneraatorit koolidele, mille siis jõuluks Žõtomiri oblastisse Ovrutši linna viisin.
Kui pikk saab olema teekond Brasiilias?
Umbes 21 000 km ja kestab see sada päeva. Neist sõidupäevi on 72, mis teeb keskmiselt veidi alla 300 km päevas.
Palju edu sulle, Mart Tarmak, sellel teekonnal kui ka kõigis edasistes ettevõtmistes!
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
