Läinud aasta 15. detsembril oli sul juubelisünnipäev – täitus 70 aastat. Kujunes aga nii, et me ei kohtunud, et oleksin saanud intervjuu õigeaegselt valmis teha. Ju siis on Tallinn Paikusest nii kaugel või Paikuse Tallinnast. Aga kui sa nüüd ikkagi Tallinna sattusid, siis tahaksin mõned küsimused esitada. Kõigepealt aga tagantjärele palju õnne, sest õnne läheb ju alati vaja, mitte ainult tähtpäeval.
Aitäh!
Aare Külaots, detsember 2022. Foto Merike Rõtova.
Sinu nimi on maleringkondades seotud Paikusega. Oled seal ju maleturniire korraldanud nii lastele kui täiskasvanutele, aga nendest hiljem. Kas Paikuse ongi alati su kodukoht olnud?
Pärast Tartus ülikooli lõpetamist küll, kui mind Paikusele tööle suunati. Sündinud olen Tartus, kuid lapsepõlv möödus Valgamaal: algkool Sangastes, põhikool Restus ja keskkool Tsirgulinnas.
Ja male?
Päris algust ei mäletagi, aga meeles on, et kodus malelaud oli ja vahel isa mõne sõbraga ka malet mängis. Restu koolis juhtus meil ühte klassi mitu malehuvilist poissi, nii et sageli sai tunni ajal märkamatult väikese lauaga mõni partii mängitud. Osalesime ka võistkonnaga erinevatel võistlustel ja esimene kaotus võiduseisust on tänaseni meeles. Maleringe ja treenereid mul pole olnud. Ja ega Valgamaa mingi eriline malekants ei olnudki, aga siiski malehuvilisi jätkus.
Mäletan, seal oli üks mees, kes maleelu organiseeris – Enn Tilling.
Jah, tema. Oli teisigi. Kui juba Tsirgulinnas keskkoolis õppisin, siis otsiti rajooni „Jõudi“ võistkonda noortelauale mängijat. Nii ma siis meeste seltskonda sattusin (1.laual mängis Ants Kadak) ja erinevatel sõpruskohtumistel/võistlustel osalesin. Kui meelde tuletada, siis kooliajal olid küllalt populaarsed Jüri Randviiru raadiosimultaanid. Nendestki võtsin paar korda osa. Edasi tulid ülikooliaastad Tartus.
Mida sa ülikoolis õppisid?
Eks tõuke valikuks andis Harry Õiglase populaarteaduslik raamat „Mikromaailma sügavusse“ ja liisk langes füüsikale. Soovisin õppida teoreetilist füüsikat, kuid maapoisina polnud ma olümpiaadidel osalenud ja mõni punkt jäi sisseastumisel puudu. Soovitati astuda füüsika pedagoogilisse harusse ja nii see läks. Ega ma siis muidugi päris hästi ette ei kujutanud, mida see õpetajaamet tähendab, aga füüsikaõpetajana töötan poole kohaga praegugi. Lisaks füüsikale sai hiljem Tartu Ülikoolis lõpetatud psühholoogia osakond. Samal ajal õppis statsionaaris ka Jaan Ehlvest.
Füüsika… Oi, kooliajal pelgasin seda tundi. Ei saanud alati nagu kõigest aru. Kas sinu õpilased saavad aru?
Mõned rohkem, mõned vähem. Füüsika on ju lihtne, kuid nõuab loogilist mõtlemist. Aga malega on ju samuti. Mõned saavad rohkem aru, mõned vähem, aga mängivad ikka.
Ja ülikoolist sattusidki Paikusele.
Alustasin jah õpetajatööd Sindi Erikutsekoolis nr 35, kuhu olid saadetud käitumisprobleemidega poisid üle vabariigi.
Mul on sealkandis sugulasi, seepärast tean hästi, et Paikuse asub Pärnu ja Sindi vahel. Nüüdse haldusjaotuse järgi olete kõik üks Pärnu linn Tõstamaalt Sindini.
Sindi erikool osales aktiivselt väga erinevatel spordivõistlustel kutsekoolide süsteemis. Koolil oli ka tugev malevõistkond, kus esimesel laual mängis üks Eesti tugevamaid kirimaletajaid Jüri Siigur. Eks kiirpartiid temaga aitasid ka minu mängutaset tõsta.
Samal ajal tegelesin ka ise päris aktiivselt kirimalega. Sellal ilmus eraldi spordile pühendatud Spordileht, kus kajastati ka kirimaleturniire. Päris populaarsed olid Bernhard Tali mälestusturniirid, kus võis saavutada meistrikandidaadi palli või esimest järku taotleda. Eks mõned partiid sai mängitud ka Sven Malmi ja Heldur Valgmäega. Mõnel turniiril oli vastaseid ka erinevatest liiduvabariikidest.
Erikoolis töötasin kakskümmend aastat. 1990.a. see kool likvideeriti, suve jooksul ruumid renoveeriti ja sügisel alustas tööd Paikuse Politseikool, kus mina jätkasin psühholoogiaõpetajana. Malet mängiti ka politseisüsteemis. Mul õnnestus võita Eesti politsei meistrivõistlused 1997. a. Järgmisel aastal võitis Leili Pärnpuu ja hiljem viis korda Vladimir Žavoronkov. Tore oli osaleda ka Eesti politsei ja Soome RikSha sõprusvõistlustel.
Politseikoolis töötasin kümme aastat. Selleks ajaks oli väikesest algkoolist saanud suur põhikool ja otsiti kooli direktorit, see amet langes mulle. Paikuse Põhikool oli üks kiiremini kasvav põhikool vabariigis. Paljudes asjades sai alustada puhtalt lehelt. Rahulolu pakkus maleõpetuse viimine kooli õppekavasse – kõik teise klassi õpilased saavad male algtõed selgeks. Maleõpetajana alustas Kersti Kivioja, praegu jätkab Eiki Lehemets.
Suvel koolivaheajal olid Paikusel suured vabariiklikud laste maleturniirid. Käisin seal oma lastelastega. Mäletan, kuidas väike seitsme- või kaheksa-aastane Mai tegi ära omavanustele poistele. Väga toredad turniirid olid.
Mai Narva Paikuse turniiril Aare Külaotsalt saadud karikaga 2016.a.. Foto Merike Rõtova.
Internetti tollal ei olnud. Kirimaleks vajalikud teadmised tuli ammutada kõik malekirjandusest, ajakirjadest, raamatutest. Mis sinu jaoks olulised raamatud olid?
(Meie vestlus toimub Tallinnas Mustamäel minu korteris. Selle küsimuse peale tõuseb Aare Külaots, läheb minu ulatusliku seinu katva raamaturiiuli juurde ja leiab eksimatult kiiresti otsitava, peaaegu kõige kulunuma välimusega köite – näha et aastate jooksul korduvalt-korduvalt kasutamist leidnud.)
Millegipärast kõnetas mind Tartu antikvariaadis Paul Keres „Malekool“ 2. osa.
Ka mina uurisin seda nooruses palju, eriti muidugi oma lemmikavangut – viini avangut, mida olen läbi elu kuni tänaseni palju kasutanud.
Minu lemmikavanguks on kujunenud kuningagambiit. Introverdina olen ikka rahulik ja kaalutleja, kuid males valin avantüüridele kalduvaid variante. Ka mustadega püüan vastast üllatada mõne gambiidiga. 1992. a. õnnestus saada ka saksakeelseid maleajakirju „Gambit Revue“. Positsioonimale ei ole minu jaoks. Muidugi ega ühest raamatust kaugeltki ei piisanud. Vanade raamatute kogumine on olnud pikka aega minu teine hobi. Riiulitel on palju venekeelseid avangutesarju, ülevaateid maailmameistrite parimatest partiidest jne. Uhke tunne oli, kui õnnestus esimesed informaatorid hankida.
Tänaseks olen proovinud muretseda enamuse eesti keeles ilmunud maleraamatutest, kus kõige olulisemal kohal on Paul Kerese raamatud.
Avangute kartoteegi ka endale koostasid?
Kartoteeki ei ole pidanud, küll olen avanguvariante käsitsi erinevatesse kaustikutesse kirjutanud, väljalõikeid partiidest kleepinud. Nendest kaustikutest oli hilisemates partiides abi.
Minu lemmikmaletajaks on Mihhail Tal. Mulle meeldis tema stiil. On endalgi tahtmine seis segaseks ajada ja siis intuitsiooni abil õige lahendus leida. Lõppmäng ei ole minu tugevam külg.
Interneti ajastul kulub maletajal ainult paar hiireklõpsu, et alla laadida kõikvõimalikke avanguvariante, viimaseid partiisid jne. Arvuti mängib tugevamini kui inimene, kuid loodan, et malemäng ei kao niipea…
Oli juttu varasematest laste turniiridest, kuid hilisematel suvedel said populaarseteks nädalalõputurniirid Paikusel, mida just sina korraldasid juba põhikooli direktorina. Viimasel ajal Paikuse turniire pole enam olnud.
Eks direktorina olnudki kergem asju ajada kui praegu õpetajana. Pealegi oli väikeses Paikuse vallas lihtsam toetust saada nii vallast kui ka sealkandis töötavatelt firmadelt kui praeguses suures Pärnu linnas. Ja muidugi segas palju vahele ka koroona.
Sinuga rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et oled suurmeistri isa. Kuidas Kaidol kõik algas? Sinu käekõrval?
Käekõrval viisin ta Pärnu Spordikooli Arne Juurika juurde maletundi. Poiss ise arvas, et läheme jalgpallitundi. Ta oli sportlik poiss, mängis nii jalg- kui ka korvpalli. Aga male meeldis talle ikka kõige enam ja selle juurde ta jäi. Ka Kaido on olnud iseõppija, tal on olnud ainult üks treener – Arne Juurikas.
Millal sa märkasid, et temas on midagi enamat?
Nii 12-aastaselt, kui ta vabariiklikel turniiridel Tallinna poisse võitma hakkas. Nendel ju tuntud treenerid ja Tallinna Malekool selja taga, aga üks maapoiss teeb neile ära! Tema põhikonkurendid olid siis Riho Liiva ja Priit Leito Tallinnast ja Vladimir Žavoronkov Narvast. Piirilinn Narva on ju alati tugev malekeskus olnud, on praegugi. Mis Kaido minult on pärinud, see on huvi male vastu ja õnneks ei ole ka paratamatud tagasilöögid tema entusiasmi vähendanud.
Kuipalju sa internetist Kaido mänge vaatad? Nüüd tekib otse partiisid vaadates lausa kohaloleku tunne.
Ega kogu aeg ei vaatagi. Väga närvesööv. Võin naljapärast rääkida, millal ma aru sain, et Kaido minust kuulsam on. Põhikooli aktusel, kui olin seal direktoriks saanud ja mind esitleti: Meie uus direktor on Kaido Külaots. Pärast muidugi vabandati.
Kaido pole veel direktoriks saanud. Males sellist järku pole.
Sa oled Paikuse maleseltsi „Caissa“ juhatuse esimees. Mida sa male kohta Eestis praegu ütled?
Males pole meil kõige parem aeg. Aeg on muutunud ja ka male ise on kõvasti muutunud. Olen tänulik, et Johannes Toomsalu pani aluse Caissa fondile, mille ülesanne oli Kaidot toetada. Oleks selliseid aktiviste ainult rohkem.
Kümme aastat tagasi alustas vabariigi 12-s koolis maleõpinguid 650 peamiselt teise klassi last. Pilootprojekti eestvedajaiks olid Eesti Maleliit ja Kasparov Chess Foundation. Kahjuks on see projekt soikunud. Koolides peaks rohke maleõpetust olema, kuid üheks takistuseks on kvalifitseeritud õpetajate puudumine. Hea tahtmise juures on ka sellest võimalik üle saada.
Natuke ootamatu oli õpetajatel kuulda infot, et sügisel rakendub koolides uus õppekava. Detailid pole mulle teada, kuid karta on, et koolidele antakse formaalselt rohkem vabadusi ja maleõpetus sinna ei mahu.
Maleõpetus ei peaks olema valikaine, vaid kindlasti kohustuslik aine 1. või 2. klassis. On olemas hea õpetamise keskkond, „Malekool“ ja koolidel on ka vajalikud IT vahendid.
Kui nii vanemad kui ka õpetajad on hädas, et lapsed on liiga palju aega mobiilis, siis male õpetamise ja mängimise seisukohalt on mobiil „jumala kingitus“.
Sa oled ka Õpetajate Lehes sel teemal kirjutanud, tsiteerides kõigepealt Nelson Mandelat: „Hea haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks.“ Ja edasi oled ise jätkanud: „Väike Eesti ei suuda maailma muuta, kuid oma riigis ja samuti omavalitsuse tasandil sõltub haridusotsuste tegemine ju meist endist.“
Õigete otsuste tegemine ongi elus kõige keerulisem.
Malega tegelen hetkel ainult pärast pingelist koolipäeva Lichessis kiirpartiisid mängides (sageli satun kahjuks ajahätta). Lisaks füüsikale püüan õpilastes tekitada malehuvi ja pole välistatud, et osalen veel ka mõnel tugevamal turniiril.
Gens una sumus.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
