Olen ikka otsinud maletajate hulgast kedagi, kes oleks õppinud malet mängima enne kui lugema. Seni pole sellist inimest leidnud. Äkki teie?

Oh ei. Millal ma täpselt lugema õppisin, seda ei mäleta. Kooli minnes oli see küll selge. Malega hakkasin tegelema 10-aastaselt. Eks ma kodus olin varemgi mänginud, aga 10-aastaselt läksin tolleaegsesse Tallinna Pioneeride Paleesse, kus treeneriks oli Iivo Nei. Tema oli hea treener. Korraldas lastele palju turniire, täitsin kahe aastaga esimese järgu.

See ei olnud tollal kerge.

Nojah. Mina alguses vaevlesin (naerab), et kolmandat järku saada! Iivo Neil oli endal palju võistlusi ja nii hakkas teda asendama Lembit Vahesaar, kes oli väga hea ja hoolikas treener. Nii et treeneritega mul vedas, sain tugeva aluse oma maleteadmistele. Seda enam, kui 1966.a. alustas tööd Tallinna Malekool, siis sattusin Kerese rühma.

Aleksander Veingold Tallinnas Malemajas käesoleva aasta septembris.

Foto Merike Rõtova.

Milline oli Paul Keres treenerina?

Rahulik. Mina olin malelaual väga ägedaloomuline. Tahtsin muudkui kahida, otsisin põnevust. Eks Keres võis seda üsna skeptiliselt jälgida. Ta ju nägi kohe ära, kas kahing on otstarbekohane või mitte. Ja kord vaadates pärast mängu üht minu partiid, kus ma jälle olin midagi ohverdanud, küsis ta minult naeratades: „Kas valge seis on juba nii halb, et peab materjali ära andma?“

Selle küsimusega on küll kõik ära öeldud.

Ongi. Seepärast see mulle kogu eluks ongi meelde jäänud. Ega ma malelist tööd ei teinud. Tase tõusis nagu iseenesest. 1971. a. läksin Tartusse, et ülikoolis füüsikat õppida. Mu mõtted olid seotud füüsikaga. Võitsin küll Tartu meistrivõistlused males. Esimesel kursusel kutsuti mind vabariiklikku treeninglaagrisse, et seejärel vabariigi koondise eest mängida. Terve kuu aega loengutelt puududa. Kõhklesin. Aga mulle öeldi: saad hakkama. Ja saingi.

Ülikooli lõpetamise järel 1976. aastal tuli teha valik, kas füüsika või male.

Spordiühing Kalev pakkus mulle vabariikliku treeneri kohta. See saigi otsustavaks. Samas võin öelda, et males mul on intuitsiooni. Kui näen seisu malelaual, siis mõte hakkab tööle. Otsin võimalusi. Füüsikas mul midagi niisugust pole. Nii jäingi treeneriks. Male on südamelähedasem.

Esialgu mängisite küll ka ise malet edasi. Ma ei hakka siin teid vaevama palvega lugeda üles oma malelisi saavutusi, neid on liiga palju. Panen siia vahele lihtsalt lõigu internetist teie kohta.

„Võitnud Eesti meistrivõistlustel kulla (1983), 4 hõbedat ja kuus pronksi. Rahvusvaheline meister (1983). Mänginud Eesti meeskonnas viiel maleolümpial. Paljude rahvusvaheliste turniiride võitja. Eesti (2006), Soome (2007, 2011, 2012) ja Portugali (2008) võistkondlik meister. Tegutsenud naiste male maailmameistri Maia Tšiburdanidze sekundandina naiste MM-matšil (1981) ja Jaan Ehlvesti treenerina (1986-1990). Kõrgema kategooria treener-õpetaja (1989).“

Aga loobusite ise mängimast, pühendusite ainult treeneri tööle.

Minust sai nõutud treener, seepärast ma enam võistlustel ei mänginud. Üha enam mõistsin, et selleks, et olla tasemel treener, tuleb palju lugeda. Veetsin palju tunde Teaduste Akadeemia raamatukogus. Lugesin vanu kreeklasi – Aristotelest, Platonit, Eukleidest, viimast tuntakse vähem. Ja muidugi Schopenhauer! Otsisin vastust küsimusele, miks me tegeleme malega? Näiliselt see ei anna ju midagi.

Kas leidsite vastuseid? Mis on male?

Male on maailmamudel. Kahjuks on valdava osa maletajate intellekt hõivatud tahte teenimisega. Igas inimeses on peidus otsinguline aktiivsus, see tuleb teadvustada. Otsingulisele aktiivsusele suunamine aitas mind treeneritöös palju. Mõtelda. Otsida. Igas seisus malelaual (ja elus!) otsida parimat käiku, mitte mõelda tulemusele.

Jah, maletajat võib kummitada partii ajal mõte: kui nüüd kaotan, langen turniiritabelis mitu kohta.

Treeneri töö peab olema suunamine, et maletaja kogu otsinguline aktiivsus keskenduks parima võimaluse leidmisele. Ja siit edasi mõeldes jõuame järelduseni, et inimkond vajab malet. Seetõttu olen avaldanud „Memorandumi male üldharidussüsteemi sisseviimisest“.

Internet. Mis selle tulekuga muutus teie treeneritöös ja üldse elus?

Väga palju muutus. Kui palju infot on nüüd kergesti kätte saadav. Loobusin Teaduste Akadeemia raamatukogus käimisest. Teisest küljest on halb, kui lapsed internetti upuvad. Kui palju on seal vägivalda. Peaks olema ränk tsensuur vägivalla vastu.

Targad raamatud, pidev mõttetöö viisid teid üha enam filosoofia juurde. 2005. aastal kaitsesite Tallinna Ülikoolis doktorikraadi praktilise filosoofia alal. Te pooldate filosoofia juurutamist kohustuslikku haridussüsteemi eraldi õppeainena. „Filosoofiata pole kohustuslik haridus ilmselt täisväärtuslik“.

Selles intervjuus jätan filosoofia probleemid siiski kõrvale, arvestades oma väheseid (kui sedagi!?) teadmisi sel alal. Olen maletajatelt ikka küsinud nende jaoks oluliste maleraamatute kohta. Märkan, et pärast interneti teket jäävad vastused sellele küsimusele üha kesisemaks. Arvan, et teie lugemisvaras leidub ikkagi kohta ka malekirjandusele. Nimetage palun mõni oluline teos.

Paul Kerese „Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948“. See on maleajaloo kõige saladuslikum maleraamat. Seal peitub võti, kuidas Botvinnikust tehti maailmameister. Ega ma sellest kohe esimesel korral aru ei saanud. Ei mõistnud seal kommentaarides peituvaid koode. Olen seda raamatut hiljem mitmeid kordi lugenud.

Muide, ega eestlastel polegi vaja filosoofia-alaseid teoseid lugeda. Piisab Tammsaarest. „Tõde ja õigus“ esimene osa. See on sügavalt filosoofiline teos, mis kajastab võitlust. Ma ei pea silmas niivõrd Andrese ja Pearu riide ja tülisid, vaid kogu Andrese eluvõitlust laiemalt. Lugege seda teost veelkord selle pilguga.

Mida tahate veel kirjutada?

Õpiku. Kui õpetad lapsi, ära piirdu ainult malega. On vaja õpetada malele teaduslikult lähenema, nii et laps ei saa arugi. See pole kerge. Metodoloogias on vaja revolutsiooni.

Ka maleajaloos on veel palju saladusi.

Mis te teete, kui näete midagi mõistusevastast?

Mitte midagi ei tee. Ainult imestan.

Kes on olnud teie malealased eeskujud?

Paul Keres. On meeles kaks Kerese põhimõtet: Ära tegele poliitikaga. Ära hoia käsi püksitaskus. Tartus ülikoolis õppimise ajal olid minu eeskujuks varalahkunud teadlane Udo Tarve, samuti liiga vara meie hulgast lahkunud suure organiseerimisvõimega Gunnar Uusi. Ka Iivo Nei.

Kes on maailmamales teie eeskuju?

Keres.

Hiljutisel maletreenerite koolitusel nimetasite Paul Kerest tulevikuinimeseks. Kuidas te seda lahti mõtestate?

Paul Keres tegi kõik, et tulevik oleks GENS UNA SUMUS mitte ainult maletajatele, vaid palju laiemalt. Ta püüdis võimalust mööda leevendada Ida ja Lääne suhteid.

Kui mõelda praegu Ukrainas toimuvale sõjategevusele, siis on see küll väga kaugel soovist sõbralik pere olla.

See, mis toimub, on inimkonna läbikukkumine, intellektuaalne pankrot. Kui seda ei taibata, võib see lõppeda inimkonna hävinguga.

Tahaks siiski loota, et täitub Paul Kerese tulevikuvisioon, et nii elus kui males tunneksime end GENS UNA SUMUS.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Tatjana Fomina korrastas ja pildistas maletajate haudu Tallinna ühel suuremal surnuaial – Metsakalmistul.

Paul Keres (1916-1975) – 20. sajandi Eesti parim sportlane.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=ABjaqRR2kgJ3

Maria Orav (1911-1994). Esimene silmapaistev Eesti naismaletaja, Võitis Tallinna meistrivõistlused 1937. Eesti meister 1952 ja 1959.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=XGWgDOXmkavd

Vidrik Rootare (1906-1981). Tema maletaja tegevus langes eelmise sajandi 30.-40ndatesse aastatesse. Pronksmedal 1942. a. Eesti meistrivõistlustel Kerese ja Türni järel. Salme Rootare abikaasa.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=q23aZKOkOgB7

Salme Rootare (1913-1987). 15-kordne Eesti naiste malemeister. Mängis korduvalt edukalt Eesti koondises naiste laual.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=P4JgBdOYbNpo

Elsa Utt (1914-1992) - püsiosavõtja Eesti naiste malemeistrivõistlustest möödunud sajandi sõjajärgsetel aastakümnetel.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=52DN2KyPdaxM

Jüri Randviir (1927-1996). Neljakordne Eesti meister (1947, 1949, 1950, 1954). Maleajakirjanik, maleraamatute autor ja maleülesannete koostaja.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=W1OaLxxDvadP

Vladimir Roždestvenski (1928-1987). Püsiosavõtja Eesti meeste malemeistrivõistlustest möödunud sajandi sõjajärgsetel aastakümnetel.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=q23aZKO4OgB7

Boriss Rõtov (1937-1987). Möödunud sajandi lõpukümnendeil Eesti paremikku kuulunud maletaja. Võitis Balti turniiri 1969 ja Eesti meistrivõistlused 1978.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=RKEr7ZJmeg72

Harry Pohla (1940-2001) Kuulus Eesti maleparemikku möödunud sajandi lõpukümnenditel.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=klLgpxdYPgPq

Andres Vooremaa (1944-2022). Kuulus Eesti maleparemikku möödunud sajandi teisel poolel. Võitis Balti turniiri 1970 ja Eesti meistrivõistlused 1972 ja 1973.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=R19Nmd3K3rO4

Lembit Oll (1966-1999). Võitis 16-aastaselt Eesti meeste malemeistrivõitlused. 1984 oli esimene üleliidulisel U-20 noorte maleturniiril. Rahvusvaheliseks suurmeistriks kinnitas FIDE ta 1990. a.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=52DN2KyEdaxM

Tatjana Fomina nii pildistas maletajate haudu kui ka korrastas neid ja istutas lilli, kus need puudusid. Järgmiseks on Tatjanal kavas minna Pärnamäe kalmistule, kus on Maaja Ranniku, Hillar Kärneri, Lembit Vahesaare jt viimne rahupaik. Tallinnas on väiksemaid kalmistuid, kust leiab vaid ühe maletaja haua, näiteks surnuaed Hiiul – Lydia Barbot de Marny. Tatjana loodab, et ka mujal üle Eesti leitakse üles maletajate kalmud. Talle võib nendest teatada ja pilte saata meiliaadressil Mustamäeratsu@gmail.com. Tatjana on algatanud suure ettevõtmise. Algus on tagasihoidlik, kuid ka selle eest on ta palju tänu väärt. Kes teab, võib olla jõuame kunagi selleni, et võime öelda: kedagi pole unustatud. Selle poole tasub püüelda.

GENS UNA SUMUS.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

14. juunil sai Ülar Lauk 55-aastaseks. Tahtsin sel päeval juubeliintervjuud avaldada ja saatsin küsimused meili teel juba mai keskel sinna kaugele-kaugele Võru linna. Ülar on põhjalik mees ja vastused temalt laekusid minule alles juuni lõpus. Nende vormistamine võttis ka aega, aga siin see nüüd on: hilinenud juubeliintervjuu koos hilinenud õnnitlustega.

Ülar Lauk tänavu Heldur Valgmäe memoriaalil. Foto Regina Narva.

Tean, et Sa jälgid pidevalt maleturniire nii meil kui mujal maailmas. Tänavune tähtaim malesündmus oli kahtlemata MM-matš, mis kulges ülipõnevalt. Tahaks teada sinu mõtteid sellest malegigantide heitlusest.

Põnev oli see tõesti. Ilmselt väga raske ka psühholoogiliselt, aga küsimus gigantidest viis mu mõtte hoopis … Vana-Kreeka mütoloogiasse. Seal oli episood, kui jumalad koos nendega liitunud Heraklesega võitlesid gigantidega ja võitsid neid (paiskasid lõpuks Tartarosse).

Tõmbaks väheke paralleele. Arvutid on tänapäeval jumalad, Magnus Carlsen – Herakles ja tippsuurmeistrid – gigandid. Kaks giganti mängisid suurepärase matši, ent jumalad naersid paljud nende käigud välja.

Herakles otsib samal ajal uusi väljakutseid, mängib Champions Chess Touril ja püüab korda saata viimast kangelastegu – võita ka (juuli lõpul algav) Maailma Karikaturniir.

 Ja ikkagi on kahju, et Carlsen enam MM-tsüklis ei osale.

MM-tsükkel pole hetkel laiemale publikule kuigi huvitav. Gigantide omavahelised partiid lõpevad sageli viigiga ja kõik on kinni nüanssides, mida on raske hoomata neil, kes pole heitlusi lähedalt näinud. Carlseni MM-matšil Fabiano Caruanaga lõppesid viigiga kõik partiid ja peamine lõbu algas pealtvaatajate jaoks alles kiirmales. Kiirmales oli aga juba ette teada, et Carlsen on selge favoriit, mida ta ka tõestas skooriga 3:0. Viie MM-matši peale kaotas Carlsen aastatel 2013-2021 ainult 2 partiid. Kui viike mitte arvestada, siis sai ta Anandist jagu 6:1 (2013 ja 2014), Nepomjaštšist 4:0 (2021), Karjakiniga viigistas 1:1 (2016), Caruanaga 0:0 (2018).

Aga jään huviga ootama tema esinemist Maailma Karikal Bakuus.

Tuleta palun meelde, kuidas ja kui vanalt algas sinu tee male juurde? Kes olid esimesed õpetajad? Esimesed turniirid? Sinu maletee.

Malekäigud õpetas selgeks isa. Huvi tekkis ilmselt sellest, et nägin kuskil diagramme ja need paelusid jäägitult. Oma esimesed malendid (Läti magnetmale) sain kuskil 7. sünnipäeva kandis. Kodus olid vanaisa ja isa ostetud maleraamatud – Paul Kerese „Valitud partiid“ ja „Malekool I“. Hiljem lehitsesin palju selliseid raamatuid nagu Jüri Randviiru koostatud „Tallinn 1975“, Valter Heueri „Meie Keres“ ja Jakov Neištadti (tõlkinud Harry Pohla) „Ettevaatust – lõks!“.

Esimesed turniirid olid Jevgeni Kaljundi korraldatud noorte kiriturniirid. Esimesel sain 2 võitu ja palju kaotusi, teisel palju võite, kuid kaotasin siiski otsustava partii turniiri võitjale ja jäin teiseks. Nende turniiridega õppisin seise põhjalikult analüüsima.

Vana-Koiola koolis juhatas maleringi Lembit Haljaste. Kui lõpuks umbes 10-aastaselt Võrus Enno Raagi juures maletrennis hakkasin käima, siis võitsin juba esimesel korral kõiki vanemaid poisse. Hakkasin osalema Võru meeste meistrivõistlustel ja käima Põlvas välkturniiridel.

Esimesel noorte turniiril mängisin alles 12-aastaselt 1980.aastal Kilingi-Nõmmel, kus toimunud karikaturniiril õnnestus võita. Pabistasin seal kõvasti, võtsin mingilt lätlaselt viigi vastu üksnes sellepärast, et tal oli 2. järk, minul alles 4. järk. Võru meistrivõistluste järel anti mulle 3. järk. Kingissepas toimunud noorte turniiril tundsin end juba vana kalana, sain esikoha ja 2. järgu ning seejärel Mäe-Kääraku spordilaagris toimunud turniiril 1. järgu. Kingissepas sain kiibitseda seal toimunud põhiturniiril ja oma silmaga jälgida Lembit Olli, Tatjana Fomina ja teiste meistrite mängu. Vana-Koiola 8-klassilises koolis käisin viis aastat, seejärel ühe aasta Võru 1. keskkoolis ning edasi viis aastat Tartu 12. keskkoolis, kuhu Tartu maletreener Aksel Rei ja kooli direktor Valter Johanson kogusid kõik Tartu tugevamad malenoored. Tartus elasin viis aastat 5. keskkooli internaadis Riia mäel, hiljem üürisin elamispinda (kodu oli jätkuvalt Võrus, kuid ajakirjanduses olin Tartu maletaja). Tartu 12. keskkooli võistkonnaga (veel mängisid tookord Meelis Leesik, Meelis Zimmermann, Olavi Kelle, Virgo Mihkelsoo ja Merle Pomberg) käisime 1982. aastal Eesti esindajatena „Valge vankri“ finaalturniiril Aserbaidžaanis Šekiis. Seal kogusin võistkonna 1. laual 7 punkti 10st (nagu ka 2. laual Meelis Leesik) ja ainult oma lohakuse tõttu, kui ei võitnud kahe enametturiga seisu Moskva võistkonna poisi vastu (lausa kaotasin), jäin laual teisele kohale. Küll aga ilmus üks mu võidupartiidest ajakirjas „64“. Väga edukas oli 1983. aasta. 1982. aasta lõpus võitsin kuni 16-aastaste poiste meistrivõistlused Mihhail Rõtšagovi ja Meelis Leesiku ees ning pääsesin esmakordselt NSV Liidu noorte meistrivõistlustele. Turniir toimus Kiievis, elasime Inturisti hotellis. 1. voorus õnnestus viigistada eelmisel aastal kadettide maailmameistriks tulnud Jevgeni Barejeviga. Seejärel kaotasin kaks mängu, kuid järgmisest 7st voorust sain 5 võitu ja 2 viiki. Eelviimases voorus võitsin turniiri üht favoriiti Boriss Gelfandi ning jagasin üsna kõrget kohta. Peab ütlema, et mul polnud aimugi, kui tugev mängija oli Gelfand… Õnneks. Sest muidu oleksin ilmselt kaotanud puhtast hirmust. Nüüd aga mängisin väga põnevalt kulgenud katkestusseisu, ilma et oleks märganud laua ümber seisvat mängijate ja treenerite summa (enne viimase vooru loosimist pidid olema lõppenud kõik katkestatud partiid). Teadsin, et võit annab mulle meistrikandidaadi tiitli ja kui partii läbi sai, oli õnnitlejaid ja õlale patsutajaid palju. Täiesti uskumatul kombel oli mul enne viimast vooru sama palju punkte kui Lembit Ollil.

Viimases voorus kaotasin Vladimir Jepišinile (vastane sai hõbemedali ja tema partiidest ilmus ajakirjanduses just meie mäng). Jagasin 6.-14. kohta. Peagi sain Aksel Rei kaudu kutse Botvinniku kooli (vist … see võis olla ka mõni teine üleliiduline noorte talentide kool), kuid kuna mu tollane vene keele oskus oli väga nõrk, siis loobusin … kahjuks). Tegelikult pidanuks muidugi ikkagi minema ja vähemalt proovima seal õppida.

Samal ajal olin A-grupi turniiril (Eesti poolfinaal) päris lähedal finaali pääsule. Viimastes voorudes oli vaja võita Hendrik Oldet ja Oleg Kortšaginit. Pidasin oma taset finaali jaoks liiga madalaks ja ei mõelnud tõsiselt sellele … aga pidanuks. Oldega tegime viigi ilma mänguta (vastasel polnud midagi mängus ja ta pakkus viiki). Kortšaginit tahtsin võita, ent mängisin oma võimalused maha ja ka see partii jäi viiki. Taas üks luhtunud šanss.

Kuipalju sattus sinu kätte maleraamatuid? Kas mõni neist jäi oluliseks kogu eluks? Kas mõnda soovitaksid?

Paul Kerese raamatuid ma juba mainisin, ka Neištadti (Pohla) avangulõkse uurisin huviga. Lisaks Valter Heueri „Meie Keres“, Heino Hindre (sm Lukk raamatu tiitellehel sisuliselt varastas selle teose) „Male Eestis“, Tallinna turniiride kogumikud, mille panid kokku Jüri Randviir ja Boriss Rõtov jt. Need kõik on väga head teosed ja soovitaksin kindlasti kõigil neid lugeda. Kuigi malekirjandust ilmub maailmas väga palju, pole need tänaseni oma väärtust kaotanud.

Internet ja arvutimaailm öeldakse raamatud kõrvale tõrjunud olevat. Interneti head ja vead males.

Internet ja arvutid üldse tõid kogu maailmas plahvatusliku maletaseme tõusu. NSV Liidu maletajate monopol kadus. Igal pool oli mängijatel võimalik tõsta oma mänguklassi ka ilma treeneriteta (neid väga paljudes riikides lihtsalt polnud). Internetist on tõusnud Carlsen, Hikaru Nakamura ja üldse kogu tänane maailma maleeliit. Kahjuks on seal võimalused ka petmiseks, mille eest tuleks eelkõige noori tõsiselt hoiatada, et nad ei üritaks seda teha. Siin on palju hoiatavaid näiteid. Just hiljuti tuli teade ameeriklase Niemanni afääri kohta, et kohus lükkas tema hagi Carlseni vastu tagasi. Niemann oli juba varem internetis valemängijana vahele võetud ja väga suure tõenäosusega sai ta mõned kõmulised võidud eelmisel aastal samuti pettusega. Nüüd mängib ta lahtistel turniiridel ja kaotab aeg-ajalt mitusada punkti nõrgematele vastastele. Ka Eestist on olemas mitu hoiatavat juhtu, millel ma hetkel ei tahaks peatuda. Enamik pettureid lõpetas meil male harrastamise, kuna määritud reputatsiooniga on väga ebameeldiv turniiridel konkurentide pilke ja sõnu taluda.

Kas on keegi malesuurus, kelle partiisid jälgid erilise huviga? Nii minevikust kui tänapäevast.

Erilise huviga jälgin peamiselt noorte talentide mängu. Mineviku suurtest mängijatest olen hakanud koguma igasugust materjali Paul Kerese kohta.

Milliseks hindad Eesti praegust maletaset nii meestel kui naistel?

Maailma tase tõuseb kogu aeg. Meil oleks rohkem lootust, kui nii noorte kui ka koondise tasemel toimuks süsteemsem töö. Tugevamatele noortele peaks olema sellised koolid, nagu olid Botvinniku-Kasparovi, Petrosjani jt koolid. Nii nagu õpitakse USA-s, Armeenias, Indias, Usbekistanis ja isegi Lätis. Treeneritega on lood kahjuks nii, et nad peavad ajama taga kvantiteeti – võimalikult suurt õpilaste arvu – ja kannatab muidugi kvaliteet.

Ma ikka toon näiteks Olav Sepa. Ta oli NLiidus sõjaväes Riia spordiroodus ja sai 2 aastat õppida Läti meistritelt Klovansilt, Žuravljovilt, Petkevitšilt, Lankalt … Sõjaväest tagasi tulnuna võitis ta praktiliselt järjest kuus Eesti meistrivõistluste kuldmedalit, nii et isegi ajakirjanikud olid suures hämmingus ja andsid talle ühel aastal kõige omapärasema sportlase aunime.

Eestis samal ajal … ka meil oli palju meistreid, aga miks neid ei kasutatud noorte tippude õpetamiseks? Tarvis on luua süsteem. Noortel peab olema võimalus õppida nagu Lätis – kuni 26-aastaseks saamiseni. Meil kaovad paljud talendid pärast keskkooli lõpetamist ära. Aga võiks olla teisiti. Muidugi on selleks tarvis raha. Loodan väga maleliidu uue juhatuse peale, et neil õnnestuks hea süsteem luua.

Kuidas taset parandada?

Mul oli periood, mil areng jäi toppama ja siis avastasin vana hea kirimale (tänapäeval mängitakse seda serverites). Võtsingi eesmärgiks nii uute kui ka vanade avangute õppimise ja katsetamise ning hiljem sain leitud uuendusi palju-palju kordi edukalt laua taga kasutada. Tänu kirimalele sain hiljem rahvusvahelise meistri tiitli tavamales. Loomulikult tuleb ka seal teha palju tööd. Kui teed üksnes arvuti soovitatavaid käike ja ei püüagi asja sisusse tungida, siis on kirimale pehmelt öeldes igav; ent siiski – proovige ja te võite tõsta oma taset märgatavalt.

Oled ka ise töötanud/töötad treenerina. Sinu vaated maleõppele? Miks on malet vaja?

Male on lihtsalt väga huvitav mäng ja paljudele noortele, kes ei kipu pidudele möllama, heaks eneseväljenduse vahendiks. Palju uusi sõpru, tuttavaid … male võib anda päris palju.

Kui tihti veel ise turniiridel mängid? Võru maleelu?

Üle tüki aja otsustasin sel suvel mängida Ilmar Raua mälestusturniiril Viljandis. Ehk tekib uuesti isu Võrust rohkem ringi sõitma hakata … ju ma olen muutunud liiga mugavaks ja laisaks.

Praegu lõpetan raamatu kirjutamist 1990ndate Eesti malest, mil meie mees- ja naiskonnad tegid ilma maleolümpiatel, suurmeistrid Ehlvest, Oll jt mängisid palju ja edukalt laias maailmas. Eesti meistrivõistlused kulgesid äärmiselt põnevalt ja Eesti klubide karikaturniiril olid võistlustules nii meie tipud kui ka suurmeistrid välismaalt. Eraldi artikkel räägib Eesti noorte esinemisest tiitlivõistlustel jpm. Raamatu maht on läinud väga suureks ja tõenäoliselt pean selle uuesti küljendama. Aga seal on väga-väga palju huvitavat materjali, tohutul hulgal turniiride tulemusi ja palju-palju kommenteeritud partiisid, kust leiab rohkelt õppematerjali. Kõik vähegi aktiivsemalt mänginud mehed ja naised, poisid ja tüdrukud leiavad end selle raamatu lehekülgedele jäädvustatuna. Hetkel pole veel otsustanud, aga peaks hakkama võtma ettetellimisi.

Võrumaalt on loodetavasti tulemas uusi mängijaid. Enamikul piirdub see siiski vaid kohalike võistlustega.

Palun lisa ka mõni oma partii kommentaaridega.

Partii on ajast, mil olin umbes poolteist aastat tagasi uuesti kirimalet mängima hakanud. Üks vastane kasutas seal skandinaaviat ja ma uurisin siis tollase üsna nõrga programmi Fritz 4 abil erinevaid variante. Mängitud 2000. a. ühel nädalalõputurniiril.

Ülar Lauk (2333) – Tõnu Truus (2208)

Skandinaavia kaitse B01

1.e4 d5 2.e:d5 Rf6 3.d4 R:d5 4.Rf3 Og4 5.c4 Rb6 6.c5 R6d7 7.Oc4 e6 8.h3 Oh5 9.Oe3 Oe7 10.Rc3 0-0 11.g4 Og6 12.h4 h6 13.h5 Oh7

14.Vg1 See kõik oli mu kodune ettevalmistus. Praegu ütleb arvuti, et tugevam on 14.Le2! Rc6 15.0-0-0 Kh8 16.Vhg1 ja valgel on juba võitev rünnak (Stockfish 15 annab +3).

14. … Rc6 15.g5 h:g5 16.R:g5 Seegi oli veel kodus läbi uuritud variant. Stockfish soovitab siingi areng lõpetada 16.Le2 ja 0-0-0. 16. … Of5 17.Ld2 e5 18.h6 Tugevam oli 18.d5! Rd4 19.0-0-0! R:c5 20.f4! võiduseisuga.

18. … g6 19.h7+ Khh8 20.R:f7 V:f7 21.O:f7 Võitsin kvaliteedi, ent must saab tugeva vastumängu. 21. … e:d4 22.O:d4+ R:d4 23.L:d4+ Of6 24.Le3 Lf8? Truus oli pärast partiid veendunud, et ta sai hea mängu ja siin pidanuks ta jätkama 24...Re5! 25.Vd1 Le7 26.Od5 ning arvuti teeb saalomonliku otsuse – võrdsus (0.00). 25.O:g6 O:g6 Või 25...Lg7 26.0–0–0 O:g6 27.V:d7 L:d7 28.V:g6 ülekaaluka seisuga valgele. 26.V:g6 K:h7

27.0-0-0 Olin seda vankriohvrit juba paar käiku varem planeerinud. 27. …K:g6 28.Le4+ Kh6 29.Vh1+ Kg5 30.Vg1+ 1:0.

Lisan veel kirimalepartii aastast 2000:

Ülar Lauk – Mihkel Raidaru

Skandinaavia kaitse B01

1.e4 d5 2.e:d5 Rf6 3.d4 R:d5 4.Rf3 Og4 5.c4 Rb6 6.c5 R6d7 7.Oc4 e6 8.Rc3 Oe7 9.h3 Oh5 10.Oe3 0-0 11.g4 Og6 12.h4 h5 Truus mängis hiljem 12. … h6. 13.Rg5 Rf6 Variant 13. … h:g4 14.L:g4 Rf6 15.Lg2 Oh5 16.Vg1 g6

17.Oe2! O:e2 18.K:e2 Ld7 19.h5! R:h5 20.R:f7! V:f7 21.L:g6+ Rg7 22.Vh1 Of6 23.Vh7 Rc6 24.Vah1 Kf8 25.Vh8+ Ke7 26.V:a8 näitab üsna selgelt valge rünnakuideid.

14.g:h5 O:h5 15.Oe2 g6?? Jah, arvutid soovitasid seda käiku. Palju parem on 15. … Og6 16.Vg1 Of5, kuigi 17.Lb3 Rc6 18.0-0-0 Rd5 19.R:d5 e:d5 20.L:b7 annab valgele selge ülekaalu.

16.O:h5 R:h5 17.Vg1 Rg7 18.h5 Rc6 19.h:g6 f:g6 20.Rge4 Le8 21.Lg4 Vd8 22.0-0-0 Rf5 23.Re2 e5 24.d5 Rb4 25.R2c3 Vd7

Valgel on väga ilus seis. Vigurid seisavad ideaalselt ja mäng saab läbi paari käiguga.

26.d6! Od8 Või 26. … c:d6 27.c:d6 Od8 28.Rc5

27.d:c7 V:c7 28.Rd5 1:0.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Võib öelda, et eesti lapsed loevad palju rootsi kirjanike teoseid. Mäletan oma lapsepõlvest ühe lemmikraamatuna Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi.“ Hiljem muidugi Astrid Lindgren. Kes meil siin Eestiski ei teaks Pipi Pikksukka, Karlssonit katuselt ja paljusid teisi tema tegelasi. Mida teie lapsena Rootsis lugesite?

„Nils Holgersson…“ kuulus koolis kohustusliku kirjanduse hulka. Nojaa. Aga Astrid Lindgren oli vaimustav. Tema raamatuid sai ikka ja jälle üle lugeda, tema tegelastele kaasa elada. Lugesin ma üldse palju.

Pia Cramling Kuressaares. Foto Merike Rõtova.

Millal tulid teie ellu maleraamatud?

Teadlikumalt nii 14- või 15-aastaselt. Mul on neli aastat vanem vend, kes oli minu nii-öelda iidoliks, tahtsin kõike teha nii nagu tema. Tema luges tõesti väga palju, vahel 8 tundi päevas, mina siiski vähem. Õhtuti lahendasime taktika ülesandeid.

Ja turniirid?

Turniiridel olin mänginud juba varem. Mäletan üht koolinoorte turniiri, kui ma olin 13-aastane. Seal mängisid põhiliselt poisid, kaasa tegi ainult kaks tüdrukut. Ja ma võitsin selle turniiri ära. Sain auhinnaks malekella, millele oli kirjutatud: Tšempion. Siis otsustasin, et nüüd hakkangi malet mängima. Ja nii see on jäänud kogu eluks.

Aga vend?

Vend võitis samal turniiril oma vanusegrupis esikoha. Hiljem ta täitis küll rahvusvahelise meistri, see on IM normi, aga ainult male juurde ta ei jäänud, tegeleb ka kinnisvaraga.

Teie maletajatee läks edasi. See koolinoorte turniir oli aastal 1976, aga kahe aasta pärast 1978 mängisite juba Rootsi naiskonnas maleolümpial, see on 45 aastat tagasi.

Rootsis polnud naismaletajaid. Naiste tšempionaate ei korraldatud ega korraldata ka praegu. Seega mul pole kunagi olnud võimalust tulla Rootsi naiste maletšempioniks. Tuli mängida meeste meistrivõistlustel, kus olen kolm korda teiseks tulnud.

See-eest olete kaks korda võitnud Euroopa naiste meistrivõistlused. Kui te mängisite rohkem meeste turniiridel, siis pole ka imestada, et täitsite meeste suurmeistri normi. Seda viienda naisena maailmas 1992. aastal.

Meil oli Polgaritega omavaheline võistlus. Ka nemad leidsid, et meeste suurmeister GM on see õige tiitel, mitte naiste oma.

Kas teil on meeles, mitmel maleolümpial olete mänginud?

On meeles. Alguses neli korda Rootsi naiskonnas, siis neli korda meeskonnas ja veel neli korda naiskonnas.

Viimasel maleolümpial möödunud aastal Indias läks teil väga hästi, võitsite esikoha naiste esimesel laual. Varem oli see teil õnnestunud aastatel 1984 ja 1988. Vapustav!

Teie abikaasa on samuti maletaja, suurmeister Juan Manuel Bellon. Ta on viiekordne Hispaania meister males, võitnud rida olulisi rahvusvahelisi turniire. Tutvusite male kaudu?

Jah. 1984. aastal Zürichis, kuhu Alois Nagler kutsus mind maailma vanima maleklubi Zürich Schachgesellschaft turniirile. Seejärel sai Juan Bellonist minu treener, ta oli minuga kaasas 1985 Kuubal naiste maailmameistrivõistlustel. Nii see läks. Abiellusime 1988. aastal. Ütlen siin vahemärkusena, et 1987. aastal käisin Malmös kolm kuud tööl, aga sain aru, et see ei ole minu jaoks. Nii et kolm kuud olen elus töötanud, muidu ikka male. Rootsis professionaalseid maletajaid praktiliselt ei ole. Eks mina sain selleks tänu oma abikaasale.

1988. aastast elate Hispaanias. Aga mängite ikka Rootsi eest?

Mänginud olen ikka Rootsi eest.

Hispaania on teadaolevalt malemaa. Mida ütlete sealse maleelu kohta?

Turniire on palju. Kui ma sinna läksin, siis naismaletajaid oli seal vähe, nüüd on neid palju. Aga ega mina polegi harjunud naistega mängima. Eelistan ühisturniire, kus mehed ja naised koos mängivad, nagu siin Kuressaares praegu. Sellistel turniiridel olen mänginud paljude vanema põlvkonna suurmeistritega, nüüd tulevad küll noored peale.

Kui Teise maailmasõja ajal sakslased 1944.a. septembris taganesid ja Eestisse olid kohe tulemas venelased, siis püüti paatidega üle mere Rootsi põgeneda. Ootas oma perega rannas paati ka Paul Keres, aga lubatud paat ei tulnud. On palju spekuleeritud, milliseks oleks kujunenud meie suurmeistri elu, kui tal oleks tookord õnnestunud Läände pageda. Kes teab. Mitmed maletajad siiski jõudsid paadipõgenikena Rootsi. Teiste hulgas ka Aleksander Hildebrand. Kas tundsite teda?

Pigem teadsin, ta oli ju minust pool sajandit vanem. Aga ta oli Rootsi maletajate hulgas väga populaarne, väga tore inimene. Ta valiti mitu korda maleolümpial Rootsi koondise kapteniks. Maletajatel on meeles, et kaptenina oli Aleksander Hildebrand väga karm.

Emigrandil saada võõra maa koondise kapteniks pole niisama lihtne. Ilmselt aitas selleks kaasa ka keelteoskus, ta oli tunnustatud polüglott. Kui Eesti taas vabaks sai, käis ta korduvalt Eestis ja mul oli võimalus temaga suhelda. Küsisin kord, kui ruttu ta sai selgeks rootsi keele? Temale omasel naljatoonil vastas ta, et oli paadis Rootsi jõudes nii külmetunud, et sattus mitmeks kuuks haiglasse. Seal olevat olnud nii kenad õed, et tal lihtsalt tuli rootsi keel kolme kuuga selgeks saada! Õed võisid muidugi kenad olla, aga tegelikult oli Aleksander Hilderand ka väga keelteandekas inimene.

Meie intervjuu toimub inglise keeles. Te räägite seda nii vabalt nagu emakeelt.

Emakeel on ikka rootsi keel, mida räägin ka tütrega. Hispaanias olles räägime oma peres kõik hispaania keelt. Minu tütar Anna Cramling Bellon on males naiste FIDE meister. Viimasel ajal, kui mind intervjueeritakse, siis küsitakse ikka tütre kohta, teie mitte.

Mina mitte, mina teen intervjuud teiega. Kui teie tütar tuleb Eestisse mõnele turniirile, siis loodan, et mul on rõõm ka teda küsitleda. Õpetasite tütre maletama. Miks mängida malet?

Õpetasin küll, tahtsin et ta mängiks. Ütleksin, et sundida küll ei tohi. Annat polnud vaja sundida, tal oli endal huvi.

Miks male? See on vägev mäng. Treenib paljut, kontsentratsiooni- ja analüüsivõimet, aitab mälul püsida värskena.

Loomulikult jälgin, mis malemaailmas toimub. Magnus Carlsen on väga palju male heaks teinud. Mulle meeldis, et ta mängis näilisi viigiseise edasi.

Ja võitis.

Ja võitis. Kahju, et ta loobus maailmameistrimatšist. Aga ka matš Ding Lireni ja Jan Nepomjaštši vahel oli väga põnev.

Kuipalju Rootsi meedia kajastab malet?

Varem, kui ma noorem olin, siis rohkem, minust on olnud ka küllalt juttu. Aja möödudes on meedias malet vähemaks jäänud. Muide, Rootsis ei peeta malet spordiks. Aasta tagasi oli Rootsis isegi arutelu, kas mitte tunnistada male spordiks. Praegu on jäänud küll endistviisi, aga teema on üleval.

Vaatasin internetist teie partiisid. Silma hakkas Lloyds Bank Masters turniiril 1982 viik Viktor Kortšnoiga.

See ongi minu kõige mälestusväärsem partii. Mul on olnud elus kaks iidolit: nagu juba öeldud minu vanem vend Dan ja maletajatest Viktor Kortšnoi. Mängida temaga oli unelm! Mina olin vaid 19-aastane, aga tema oli maailmameistri pretendent. Kõigile, ka mulle üllatuseks mõtles ta meievahelises partiis viiendat käiku terve tund! Lõpuks jäime mõlemad ajahätta. Ta ründas oma lipu, vankri ja ratsuga. Aga tema oma kuningas oli samuti ohus. Ta ohverdas ratsu, võtsin selle rõõmuga ja alles siis nägin, et ei pääse igavesest tulest. Lipukäik ühekäigulise mati ähvardusega oleks andnud mulle võidu. Aga ikka olin õnnelik. Mina, noor tüdruk istusin pretendendi vastas ja ümber kogunenud tuntud suurmeistrid analüüsisid meie partiid!

Pia Cramling 2260 - Viktor Kortšnoi 2645

Hispaania avang

1.e4 e5 2.Rf3 Rc6 3.Ob5 a6 4.Oa4 Rf6 5.d4 e:d4 6.0-0 Oe7 7.Ve1 0-0 8.e5 Re8 9.c3 d:c3 10.R:c3 d6 11.e:d6 c:d6 12.Rd5 Of6 13.Oe3 Oe6 14. Ob6 Ld7 15.Vc1 O:b2 16.Vc2 Of6 17.Rb4 Od8 18.V:c6 b:c6 19.O:c6 Le7 20.O:d8 L:d8 21.O:a8 L:a8 22.Rg5 a5 23.Lc2 Rf6 24.Rc6 Ve8 25.h3 a4 26.Vd1 h6 27.R:e6 V:e6 28.Vb1 Rd7 29.Vb4 Le8 30.L:a4 Rc5 31.Lb5 Kh7 32.Vd4 Vg6 33.Kh2 Le1 34.Lb2 Lf1 35.Vg4 Rd3 36.Lc2 Re1 37.Lf5 R:g2 38.Re7 Re3! 39.f:e3? Le2+ 40.Kh1 Le1+ 41.Kh2 Le2+ 42.Kh1. Viik.

Kuidas teile Kuressaare turniir meeldis?

Väga meeldis. Olin ka varem kord Eestis mänginud. See oli Tallinnas üks naiste turniir. Tookord sain esimest korda aru, milline tähendus on Paul Keresel eestlastele. Saaremaa malefestival oli väga hästi organiseeritud. Mulle meeldis, et banketile olid kõik kutsutud. Samuti oli väga tore, et kõik osavõtjad said lõpetamisel koti meenetega. Peakorraldaja Urmas Randma rääkis, et tal on novembri lõpus turniir ka Pühajärvel. Aga see on handicap, mis mulle ei sobi. Kui aasta pärast jälle toimub festival Saaremaal ja mind kutsutakse, siis tulen kindlasti uuesti Kuressaarde.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

1945, 1948, 1949, 1950, 1954, 1956, 1957, 1960, 1962, 1964, 1966, 1969, 1970, 1971 ja 1972. Mis pikk arvude rida see on? Need on aastad, millal Salme Rootare oli Eesti naiste maletšempion. 15 korda kandis ta seda kõrget tiitlit. Mäletan, kui ta 1972. a. meistrivõistlused võitis, küsis ta: kas siis keegi noortest ometi ei tule ja ei lase mind võita. Tuli Maaja Ranniku, kes kord mulle tunnistas, et ta tahaks Salme rekordit lüüa – tulla rohkem kui 15 korda Eesti meistriks. Tuli vaid 10 korda meie esimaletajaks. Muidugi, ajad ei ole võrreldavad. Naiste mängutase oli tõusnud ja Maajal oli raskem oma paremust tõestada kui Salmel omal ajal. Oma malelist väge hakkas hiljem näitama tollal veel üsna nooruke Tatjana Fomina, kellest sai meie esimene naissuurmeister.

Salme Rootare (26.III 1913 – 21.X 1987). Arhiivifoto.

Kuidas kõik algas? Kui Eesti male ajalukku süveneda, siis näeme, et enne Teist maailmasõda oli male Eestis valdavalt meeste pärusmaa. Nagu teame, tulemused olid rahvusvahelises ulatuses lausa hiilgavad: Paul Keres võitis 1938. a. AVRO turniiri, Eesti meeskond tuli 1939. a. maleolümpial Buenos Aireses pronksmedalitele.

Aga tüdrukud? Aga naised? Need ei tundnud vist käikegi. Päris nii see ka polnud. 30ndatel aastatel tõestas Marie Orav, et ka naised on võimelised ruudulisel laual edukalt nuppe liigutama. Kuid Salme Rootare?

Salme Maasikas sündis 110 aastat tagasi 26. märtsil Tallinnas. Ta lõpetas Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi, mida peeti Eesti üheks tugevamaks keskõppeasutuseks. Küllap ta malet mängis varemgi, aga süvenenumalt tegi ta seda pärast abiellumist maletaja Vidrik Rootarega 1937. a., kui Salme Maasikast sai Salme Rootare. Vidrik Rootare parimaks tulemuseks males jäi kolmas koht Eesti meistrivõistlustel 1942. a. Siin-seal sai ka väljaspool kodu maletada, aga Eesti naiste malemeistrivõistlusi enne sõda ei toimunud.

Kuid 1940ndate aastate teisest poolest toimus muutus. Paralleelselt Eesti meeste 1945. a. meistrivõistlustega asusid malelaua taha ka kaks meie parimat naismaletajat Salme Rootare ja Marie Orav. Nendevaheline väga tasavägine matš andis napi võidu Rootarele 7,5:6,5. Esimese naismaletajana sai ta Eesti meistri tiitli. Läks siiski mitu aastat, enne kui Salme Rootare pääses üleliidulisele maleareenile. See oli 1948. aastal, kui tal võimaldati osa võtta NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustest. Debütandi kohta esines ta hästi, ta jagas sellel turniiril 6.-7. kohta. Oma 1965. a. ilmunud raamatus „Male Eestis“ kirjutab Heino Hindre: „Salme Rootare edu andis tõuke malemängu hoogsaks levikuks naiste hulgas kogu vabariigi ulatuses. Organiseeriti rida kursusi, katsevõistlustel kerkisid esile uued nimed. 1948.a. võidi pidada juba esimesed vabariiklikud meistrivõistlused. Need lõppesid Salme Rootare ülekaaluka võiduga, kuid Marie Oraval oli juba raskusi teise koha saavutamisega.“ Uued esile kerkinud nimed olid Urve Kure, Eevi Nalting-Iljazova, Male Žuhhovitskaja, Meedi Kartul, Meeri Mikfeldt. Salme Rootare edu Eesti meistrivõistlustel jätkus, vabariigi teise naismaletaja nimele konkureerisid Marie Orav ja Urve Kure.

13 korda mängis Salme Rootare NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel, mis tollal oli maailmas üks tugevamaid naiste maleturniire. Paremad tulemused seal: 1952 4.-5., 1955 2.-4., 1957 3., 1959 2.-3. koht. 1959. aastal mängis ta Bulgaarias Plovdivis naiste malemaailmameistrivõistluste pretendentide turniiril, jagades seal 4.-5. kohta.

1957. aastal omistati talle naiste rahvusvahelise meistri tiitel. Vaherepliigina olgu öeldud, et naistel suurmeistri tiitlit veel polnud. FIDE võttis selle tiitli kasutusele 1976. a., kui Salme Rootare oli oma kõrgemal tasemel maletajakarjääri juba lõpetanud. Salme Rootare tuli neli korda spordiühing Spartak üleliiduliseks meistriks. Nõukogude ajal oli palju liiduvabariikide vahelisi võistkondlikke võistlusi. Male oli ka nn rahvaste spartakiaadi kavas. See võistlus toimus aasta enne olümpiamänge, olles nagu selle suurvõistluse eelprooviks. Male oli seal ainus mitte-olümpiaala. Võistkonnas oli 6 või 8 mehe kõrval kaks naiste lauda. Eesti võistkonnas peeti naisi punktitoojateks, mida nad enamasti ka olid. Loomulikult mängis Salme Rootare aastaid naiste esimest lauda ja tegi seda edukalt.

Milline oli Salme Rootare kui maletaja mängustiil? Ta ei olnud taktik. Loomulikult nägi ta ära lihtsamad ettetulevad taktikalised võimalused, kuid ta ei otsinud neid, ei ajanud kahingutega seisu keeruliseks. Ta suurendas aegamööda oma seisu paremust, vahetas vigureid ja suunas partii lõppmängu, selles partiifaasis oli ta tugev. Hästi valdas ta vankrilõppmänge, mis üldlevinud arvamuse kohaselt pidavat kõik viigid olema. Nii ei arvanud Salme. Kui tal oli vankrilõppmängus ettur üle, siis ta võitis. Kui ta juhtus olema jäänud vankrilõppmängus vähemetturiga, siis tegi ta viigi. Mina näiteks selles lõppmängus enametturiga sageli võita ei suutnud, vähemetturiga aga kaotasin. Selles ilmselt ongi tugeva ja nõrga mängija vahe. Ja tugev mängija Salme Rootare oli.

Otsisin internetist Salme Rootare partiisid. Palju neid seal ei ole. Midagi siiski leidsin. Valisin siia artiklisse paigutamiseks tema võidu 1970. a. NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel Tatjana Lematško vastu. Partii kulgebki Salmele iseloomulikus stiilis. Midagi erilist nagu ei toimukski, kumbki pool teeb rahulikult käike, kuid Salme ikkagi märkamatult survestab, kuni laual on võit. Tatjana Lematško hilisem maletajatee kujunes edukalt, kuigi võrdlemisi keeruliselt. 1972. a. emigreerus ta Bulgaariasse, tuli selle maa meistriks ja mängis Bulgaaria eest ka maleolümpial. Hiljem siirdus ta elama Šveitsi, tuli sellegi maa meistriks. Ta jõudis MMpretendentide veerandfinaalmatšini, kus küll kaotas. 1970. a. kaotas nooruke Tatjana Lematško veel ka Salme Rootarele.

Salme Rootare - Tatjana Lematško

Alehhini kaitse B03

1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. c4 Rb6 4. d4 d6 5. f4 d:e5 6. f:e5 Of5 7. Rf3 e6 8. Od3 Og4 9. Oe3 c5 10. d:c5 R6d7 11. O-O R:c5 12. Oe2 L:d1 13. V:d1 Rc6 14. Of4 Rd7 15. Ve1 Oc5+ 16. Kf1 O-O 17. Rbd2 Ob4 18. Vad1 Vad8 19. a3 Oa5 20. b4 Oc7 21. b5 Rc:e5 22. R:e5 O:e5 23. O:e5 R:e5 24. O:g4 R:g4 25. h3 Rh6 26. Rb3 Rf5 27. Kf2 Vfe8 28. c5 Kf8 29. a4 Ke7 30.Ra5 Vb8 31. c6 Rd6 32. Vd4 b6 33. Ved1 Vbd8 34. Rb7 R:b7 35. Vd7+ Kf6 36. c:b7 Vb8 37. Ke3 Kg6 38. Vc7 e5 39. Vdd7 Vf8 40. Ke4 Kg5 41. V:f7 Vfd8 42. V:g7+ Kf6 43. Vgd7 Vg8 44. Vc6+ Kg5 45. V:h7 Vbe8

46. g4. Must alistus. 1:0.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Paul Kerese surmast möödub paari aasta pärast pool sajandit. Kui peale kasvava põlvkonna jaoks on ta üha enam vaid nimi minevikust, siis tema kaasaegsete jaoks möödunud sajandi tuntuim eestlane on jätkuvalt meeles.

Vahetult enne vabariigi aastapäeva, 22. veebruari õhtul võis interneti vahendusel jälgida Eesti Draamateatri Maalisaalis toimunud Paavo Kivise novelli „Öö“ ettelugemist. Luges Gert Raudsepp, lavastajana juhendas lugemist Hendrik Toompere jr.

Paul Keres. Arhiivifoto.

On 1944. a. hilisõhtu. 28-aastane malesuurmeister Paul Keres on oma kodus Tallinnas Tehnika tänaval, kui keegi klopib tema maja köögiuksele. Sõda on lõpusirgel, Eestis on nõukogude võim.

Kerese katse 1944. a. septembris taas üle mere põgeneda on ebaõnnestunud ja ta on ENSV-s lõksus. Öine külaline, süngel ja iroonilisel kombel nimega Vsevolod ehk kõigeväeline, on NSV Liidu julgeolekukindral. Ta on tulnud silmust kokku tõmbama. „Niisiis, suurmeister oli meeldiv. Mul on aeg. Elage, mängige. Olete nüüd nagu Joona Leviaatani kõhus: ära seedida ta teid ei suuda, välja sülitada ka ei raatsi.“

Kas selline külaskäik ka päriselus toimus? Kes teab. Sel ajal valitsev maailmameister Aleksandr Alehhin veel elas. 1938. aasta AVRO turniiri võitjana oleks temaga MMmatši pidanud mängima Paul Keres, kuid Moskvas valmistuti salajas matšiks Alehhin – Botvinnik. Alehhini surma tõttu see matš jäi ära. Pretendendi pidi välja selgitama 1948. aasta pretendentide turniir. Moskvas taheti, et turniiri võidaks Mihhail Botvinnik. Keres kaotab sellel turniiril Botvinnikule mitu partiid. Kas meelega? Keres teeb tematugevuse mängija kohta mõningaid väga nõrku käike. Võidi ähvardada Kerese perekonda, aeg oli ju selline. Novelli autorit Paavo Kivist on vaevanud küsimus, kas Keres kaotas meelega. Tundub, et tema arvates küll. Kui vestlesin Paavo Kivisega teatrisaalis pärast novelli ära kuulamist, siis ta ütles, et tahtis oma mõtet ilukirjanduslikus vormis väljendada, mis tal ka on kenasti õnnestunud. Ajalooline tõde jääb siiski selgumata. Paul Keresega seondub nimetus Igavene teine.

Paavo Kivine. Arhiivifoto.

Kes Paavo Kivise novelli „Öö“ soovib lugeda, siis see on ilmunud ajakirja „Looming“ möödunud aasta novembrinumbris.

Paul Kerese nime võib jätkuvalt leida ka maailma maleajakirjadest. Ingliskeelse ajakirja „New in chess“ hiljutist numbrit sirvides torkas mulle ühelt leheküljelt silma rasvaselt trükitud väljavõte: „Kerese mängu briljantsus ja tema tulemused kaitsesid teda mõnevõrra, aga samal aastal oleks tal ees võinud seista uus hädaoht: raamatuarvustus.“

Milles asi, hakkasin uurima. Tegemist oli artikliga ajakirja selles osas, kus tutvustati äsja inglise keeles ilmunud maleraamatuid. Ja juttu Sergei Voronkovi NSV Liidu meistrivõistlusi käsitleva ülevaateteose Masterpieces and Dramas of the Soviet Champioships, mis käsitleb perioodi 1948 – 1953, kolmandast köitest. Artikli autor Matthew Sadler kiidab Voronkovi raamatut, kuid peab vajalikuks sellest välja tuua ühe seiga, mis teda hämmastas. Tegemist oli Panovi arvustusega Paul Kerese venekeelsele maleteooria raamatule. Sadlerile on teada, et Keresel olid pärast sõja lõppu ja Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt rasked ajad, kuid nagu eespool märgitud, tema kõrge klassiga maletaja renomee mõnevõrra kaitses teda. Edasi juba Mattrew Sadleri tekstiga:

„Esimene osa Paul Kerese venekeelsest teooriaraamatust «Открытые дебюты» („Lahtised avangud“) oli ilmunud ja Panovi arvustus mõistis avalikult hukka selle ideoloogilise kõlbmatuse.. „Kerese töö ei vastanud ootustele. Hullemgi veel. Keres kasutas endale antud platvormi selleks, et ohjeldamatult ülistada välisriikide teoreetikuid, kaasaarvatud isegi natside palgalisi ja avalikke Nõukogudemaa vastaseid, kelle „teoreetilistel“ pingutustel pole mingisugust väärtust. Väljend „Fine soovitab“ kordub rohkem kui 15 korda, „Euwe soovitab“ ja „Tartakower soovitab“ mõlemad rohkem kui 30 korda… „Tšigorin soovitab“ on selles raamatus näha vaid kaks või kolm korda. Loova iseseisvuse ja originaalsuse puudus koos viletsa tööga on viljakaks pinnaseks nii tallalakkujatele, kes kummardavad kõige välismaise ees kui ka annavad alust poliitilisteks ja teoreetilisteks vigadeks.“

Vau… Päris karmid sõnad avanguraamatu kohta. Voronkovi arvates oli midagi toimumas Kerese vastu, kuna ta sel aastal oli kaotanud oma kaitsja (Eestimaa Kommunistliku Partei juhi Nikolai Karotamm). Lõpuks seda arvustust siiski ei avaldatud põhjustel, mis pole tänini selged. Aga võib vaid kujutleda stressi, mille all Paul Keres pidi elama. See teeb tema hiilgetulemused ja sisukad partiid veel imekspandavamateks.

Väärib märkimist ka tähelepanu, mis Voronkov on pühendanud vähem tuntud või lihtsalt tundmatutele staaridele nende aastate turniiridel. Näiteks on seal kena lugu Eesti maletajast Johannes Weltmanderist, kes 1950. a. NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis jagas 2.-4. kohta, aga lisanäitajate alusel jäi napilt finaalist välja.“

Inglise keelest tõlkinud Mai Narva

Lääne maailma inimesele nagu Sadler võib muidugi tunduda hämmastav või isegi jabur, et maleteooria raamatut kritiseeritakse sellepärast, et seal kedagi on tsiteeritud rohkem kui vene maletajat. Nõukogudemaa olusid tundvale inimesele selles midagi imelikku pole. Periood 1948 – 1953 oli ju enne Stalini surma, kus veel väiksemategi põhjuste pärast ähvardas Siberisse saatmine või vangipanek.

Nii Paavo Kivise novell kui ka Matthew Sadleri artiklis toodu annavad meie praegusele nooremalegi põlvkonnale aimu, millistes tingimustes elati ja millises stressi tekitavas õhkkonnas tuli maletada Paul Keresel.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Läinud aasta 15. detsembril oli sul juubelisünnipäev – täitus 70 aastat. Kujunes aga nii, et me ei kohtunud, et oleksin saanud intervjuu õigeaegselt valmis teha. Ju siis on Tallinn Paikusest nii kaugel või Paikuse Tallinnast. Aga kui sa nüüd ikkagi Tallinna sattusid, siis tahaksin mõned küsimused esitada. Kõigepealt aga tagantjärele palju õnne, sest õnne läheb ju alati vaja, mitte ainult tähtpäeval.

Aitäh!

Aare Külaots, detsember 2022. Foto Merike Rõtova.

Sinu nimi on maleringkondades seotud Paikusega. Oled seal ju maleturniire korraldanud nii lastele kui täiskasvanutele, aga nendest hiljem. Kas Paikuse ongi alati su kodukoht olnud?

Pärast Tartus ülikooli lõpetamist küll, kui mind Paikusele tööle suunati. Sündinud olen Tartus, kuid lapsepõlv möödus Valgamaal: algkool Sangastes, põhikool Restus ja keskkool Tsirgulinnas.

Ja male?

Päris algust ei mäletagi, aga meeles on, et kodus malelaud oli ja vahel isa mõne sõbraga ka malet mängis. Restu koolis juhtus meil ühte klassi mitu malehuvilist poissi, nii et sageli sai tunni ajal märkamatult väikese lauaga mõni partii mängitud. Osalesime ka võistkonnaga erinevatel võistlustel ja esimene kaotus võiduseisust on tänaseni meeles. Maleringe ja treenereid mul pole olnud. Ja ega Valgamaa mingi eriline malekants ei olnudki, aga siiski malehuvilisi jätkus.

Mäletan, seal oli üks mees, kes maleelu organiseeris – Enn Tilling.

Jah, tema. Oli teisigi. Kui juba Tsirgulinnas keskkoolis õppisin, siis otsiti rajooni „Jõudi“ võistkonda noortelauale mängijat. Nii ma siis meeste seltskonda sattusin (1.laual mängis Ants Kadak) ja erinevatel sõpruskohtumistel/võistlustel osalesin. Kui meelde tuletada, siis kooliajal olid küllalt populaarsed Jüri Randviiru raadiosimultaanid. Nendestki võtsin paar korda osa. Edasi tulid ülikooliaastad Tartus.

Mida sa ülikoolis õppisid?

Eks tõuke valikuks andis Harry Õiglase populaarteaduslik raamat „Mikromaailma sügavusse“ ja liisk langes füüsikale. Soovisin õppida teoreetilist füüsikat, kuid maapoisina polnud ma olümpiaadidel osalenud ja mõni punkt jäi sisseastumisel puudu. Soovitati astuda füüsika pedagoogilisse harusse ja nii see läks. Ega ma siis muidugi päris hästi ette ei kujutanud, mida see õpetajaamet tähendab, aga füüsikaõpetajana töötan poole kohaga praegugi. Lisaks füüsikale sai hiljem Tartu Ülikoolis lõpetatud psühholoogia osakond. Samal ajal õppis statsionaaris ka Jaan Ehlvest.

Füüsika… Oi, kooliajal pelgasin seda tundi. Ei saanud alati nagu kõigest aru. Kas sinu õpilased saavad aru?

Mõned rohkem, mõned vähem. Füüsika on ju lihtne, kuid nõuab loogilist mõtlemist. Aga malega on ju samuti. Mõned saavad rohkem aru, mõned vähem, aga mängivad ikka.

Ja ülikoolist sattusidki Paikusele.

Alustasin jah õpetajatööd Sindi Erikutsekoolis nr 35, kuhu olid saadetud käitumisprobleemidega poisid üle vabariigi.

Mul on sealkandis sugulasi, seepärast tean hästi, et Paikuse asub Pärnu ja Sindi vahel. Nüüdse haldusjaotuse järgi olete kõik üks Pärnu linn Tõstamaalt Sindini.

Sindi erikool osales aktiivselt väga erinevatel spordivõistlustel kutsekoolide süsteemis. Koolil oli ka tugev malevõistkond, kus esimesel laual mängis üks Eesti tugevamaid kirimaletajaid Jüri Siigur. Eks kiirpartiid temaga aitasid ka minu mängutaset tõsta.

Samal ajal tegelesin ka ise päris aktiivselt kirimalega. Sellal ilmus eraldi spordile pühendatud Spordileht, kus kajastati ka kirimaleturniire. Päris populaarsed olid Bernhard Tali mälestusturniirid, kus võis saavutada meistrikandidaadi palli või esimest järku taotleda. Eks mõned partiid sai mängitud ka Sven Malmi ja Heldur Valgmäega. Mõnel turniiril oli vastaseid ka erinevatest liiduvabariikidest.

Erikoolis töötasin kakskümmend aastat. 1990.a. see kool likvideeriti, suve jooksul ruumid renoveeriti ja sügisel alustas tööd Paikuse Politseikool, kus mina jätkasin psühholoogiaõpetajana. Malet mängiti ka politseisüsteemis. Mul õnnestus võita Eesti politsei meistrivõistlused 1997. a. Järgmisel aastal võitis Leili Pärnpuu ja hiljem viis korda Vladimir Žavoronkov. Tore oli osaleda ka Eesti politsei ja Soome RikSha sõprusvõistlustel.

Politseikoolis töötasin kümme aastat. Selleks ajaks oli väikesest algkoolist saanud suur põhikool ja otsiti kooli direktorit, see amet langes mulle. Paikuse Põhikool oli üks kiiremini kasvav põhikool vabariigis. Paljudes asjades sai alustada puhtalt lehelt. Rahulolu pakkus maleõpetuse viimine kooli õppekavasse – kõik teise klassi õpilased saavad male algtõed selgeks. Maleõpetajana alustas Kersti Kivioja, praegu jätkab Eiki Lehemets.

Suvel koolivaheajal olid Paikusel suured vabariiklikud laste maleturniirid. Käisin seal oma lastelastega. Mäletan, kuidas väike seitsme- või kaheksa-aastane Mai tegi ära omavanustele poistele. Väga toredad turniirid olid.

Mai Narva Paikuse turniiril Aare Külaotsalt saadud karikaga 2016.a.. Foto Merike Rõtova.

Internetti tollal ei olnud. Kirimaleks vajalikud teadmised tuli ammutada kõik malekirjandusest, ajakirjadest, raamatutest. Mis sinu jaoks olulised raamatud olid?

(Meie vestlus toimub Tallinnas Mustamäel minu korteris. Selle küsimuse peale tõuseb Aare Külaots, läheb minu ulatusliku seinu katva raamaturiiuli juurde ja leiab eksimatult kiiresti otsitava, peaaegu kõige kulunuma välimusega köite – näha et aastate jooksul korduvalt-korduvalt kasutamist leidnud.)

Millegipärast kõnetas mind Tartu antikvariaadis Paul Keres „Malekool“ 2. osa.

Ka mina uurisin seda nooruses palju, eriti muidugi oma lemmikavangut – viini avangut, mida olen läbi elu kuni tänaseni palju kasutanud.

Minu lemmikavanguks on kujunenud kuningagambiit. Introverdina olen ikka rahulik ja kaalutleja, kuid males valin avantüüridele kalduvaid variante. Ka mustadega püüan vastast üllatada mõne gambiidiga. 1992. a. õnnestus saada ka saksakeelseid maleajakirju „Gambit Revue“. Positsioonimale ei ole minu jaoks. Muidugi ega ühest raamatust kaugeltki ei piisanud. Vanade raamatute kogumine on olnud pikka aega minu teine hobi. Riiulitel on palju venekeelseid avangutesarju, ülevaateid maailmameistrite parimatest partiidest jne. Uhke tunne oli, kui õnnestus esimesed informaatorid hankida.

Tänaseks olen proovinud muretseda enamuse eesti keeles ilmunud maleraamatutest, kus kõige olulisemal kohal on Paul Kerese raamatud.

Avangute kartoteegi ka endale koostasid?

Kartoteeki ei ole pidanud, küll olen avanguvariante käsitsi erinevatesse kaustikutesse kirjutanud, väljalõikeid partiidest kleepinud. Nendest kaustikutest oli hilisemates partiides abi.

Minu lemmikmaletajaks on Mihhail Tal. Mulle meeldis tema stiil. On endalgi tahtmine seis segaseks ajada ja siis intuitsiooni abil õige lahendus leida. Lõppmäng ei ole minu tugevam külg.

Interneti ajastul kulub maletajal ainult paar hiireklõpsu, et alla laadida kõikvõimalikke avanguvariante, viimaseid partiisid jne. Arvuti mängib tugevamini kui inimene, kuid loodan, et malemäng ei kao niipea…

Oli juttu varasematest laste turniiridest, kuid hilisematel suvedel said populaarseteks nädalalõputurniirid Paikusel, mida just sina korraldasid juba põhikooli direktorina. Viimasel ajal Paikuse turniire pole enam olnud.

Eks direktorina olnudki kergem asju ajada kui praegu õpetajana. Pealegi oli väikeses Paikuse vallas lihtsam toetust saada nii vallast kui ka sealkandis töötavatelt firmadelt kui praeguses suures Pärnu linnas. Ja muidugi segas palju vahele ka koroona.

Sinuga rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et oled suurmeistri isa. Kuidas Kaidol kõik algas? Sinu käekõrval?

Käekõrval viisin ta Pärnu Spordikooli Arne Juurika juurde maletundi. Poiss ise arvas, et läheme jalgpallitundi. Ta oli sportlik poiss, mängis nii jalg- kui ka korvpalli. Aga male meeldis talle ikka kõige enam ja selle juurde ta jäi. Ka Kaido on olnud iseõppija, tal on olnud ainult üks treener – Arne Juurikas.

Millal sa märkasid, et temas on midagi enamat?

Nii 12-aastaselt, kui ta vabariiklikel turniiridel Tallinna poisse võitma hakkas. Nendel ju tuntud treenerid ja Tallinna Malekool selja taga, aga üks maapoiss teeb neile ära! Tema põhikonkurendid olid siis Riho Liiva ja Priit Leito Tallinnast ja Vladimir Žavoronkov Narvast. Piirilinn Narva on ju alati tugev malekeskus olnud, on praegugi. Mis Kaido minult on pärinud, see on huvi male vastu ja õnneks ei ole ka paratamatud tagasilöögid tema entusiasmi vähendanud.

Kuipalju sa internetist Kaido mänge vaatad? Nüüd tekib otse partiisid vaadates lausa kohaloleku tunne.

Ega kogu aeg ei vaatagi. Väga närvesööv. Võin naljapärast rääkida, millal ma aru sain, et Kaido minust kuulsam on. Põhikooli aktusel, kui olin seal direktoriks saanud ja mind esitleti: Meie uus direktor on Kaido Külaots. Pärast muidugi vabandati.

Kaido pole veel direktoriks saanud. Males sellist järku pole.

Sa oled Paikuse maleseltsi „Caissa“ juhatuse esimees. Mida sa male kohta Eestis praegu ütled?

Males pole meil kõige parem aeg. Aeg on muutunud ja ka male ise on kõvasti muutunud. Olen tänulik, et Johannes Toomsalu pani aluse Caissa fondile, mille ülesanne oli Kaidot toetada. Oleks selliseid aktiviste ainult rohkem.

Kümme aastat tagasi alustas vabariigi 12-s koolis maleõpinguid 650 peamiselt teise klassi last. Pilootprojekti eestvedajaiks olid Eesti Maleliit ja Kasparov Chess Foundation. Kahjuks on see projekt soikunud. Koolides peaks rohke maleõpetust olema, kuid üheks takistuseks on kvalifitseeritud õpetajate puudumine. Hea tahtmise juures on ka sellest võimalik üle saada.

Natuke ootamatu oli õpetajatel kuulda infot, et sügisel rakendub koolides uus õppekava. Detailid pole mulle teada, kuid karta on, et koolidele antakse formaalselt rohkem vabadusi ja maleõpetus sinna ei mahu.

Maleõpetus ei peaks olema valikaine, vaid kindlasti kohustuslik aine 1. või 2. klassis. On olemas hea õpetamise keskkond, „Malekool“ ja koolidel on ka vajalikud IT vahendid.

Kui nii vanemad kui ka õpetajad on hädas, et lapsed on liiga palju aega mobiilis, siis male õpetamise ja mängimise seisukohalt on mobiil „jumala kingitus“.

Sa oled ka Õpetajate Lehes sel teemal kirjutanud, tsiteerides kõigepealt Nelson Mandelat: „Hea haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks.“ Ja edasi oled ise jätkanud: „Väike Eesti ei suuda maailma muuta, kuid oma riigis ja samuti omavalitsuse tasandil sõltub haridusotsuste tegemine ju meist endist.“

Õigete otsuste tegemine ongi elus kõige keerulisem.

Malega tegelen hetkel ainult pärast pingelist koolipäeva Lichessis kiirpartiisid mängides (sageli satun kahjuks ajahätta). Lisaks füüsikale püüan õpilastes tekitada malehuvi ja pole välistatud, et osalen veel ka mõnel tugevamal turniiril.

Gens una sumus.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.