menüü

Täht metsast – 80 aastat Maaja Ranniku sünnist

Abja. Millegipärast on seda sõna vene keeles ebamugav hääldada. Öeldakse silphaaval Ap-ja. Kui möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses ilmus üleliidulistele maleturniiridele tütarlaps, kelle mäng kohe tähelepanu äratas, siis ei saanud võistluskaaslased aru, kust ta pärit on. Oldi ju suurlinnadest – Moskva, Leningrad, Kiiev ja siis muidugi andekad Gruusia tüdrukud. Aga Ap-ja, kus see veel on? Ja siis hüütigi teda Zvezda iz lesa – Täht metsast. Aastatega see kena hüüdnimi vajus unustusse. Kinnistus tema oma nimi – Maaja Ranniku. 22-aastaselt 1963. a. võitis ta maailma tugevaima malemaa Nõukogude Liidu naiste malemeistrivõistlused. Ta kordas seda saavutust 1967.a. Meie läbi aegade tunnustatuim malekohtunik Lembit Vahesaar kommenteeris: „Nii kindlalt pole seda võistlust keegi võitnud. Ta edestas järgmist kahe punktiga!“ Maaja Ranniku seitse üleliidulist medalit eeldanuks, et ka MM-sarjas võinuks edukamalt esineda. Kuid MM-matšideni ta kahjuks ei jõudnud. Tiitlipretendentide turniiril jäi tema parimaks 1964.a. saavutatud kuues koht. Kuid ikkagi kuues maailma paremate hulgas!

Ka suurmeistri tiitlit ta ei saanud. Tollal oli seda raskem omandada, eelkõige vastavate turniiride vähesuse tõttu. Rahvusvaheline meister oli ta aastast 1964.

 

Maaja Ranniku. Foto: Uno Oksbusch.

Ise mäletan teda aastast 1957 Tartus Eesti naiste maletšempionaadil. See oli 16-aastase Abja koolitüdruku debüüt. Mina olin Eesti meistrivõistlustel debüteerinud aasta enne seda ja jaganud koos sõbratariga rõõmsalt (vist mitte küll eriti rõõmsalt!) eelviimast ja viimast kohta. 1957.a. tulin kuuendaks, mis minu jaoks oli muidugi samm edasi. Maaja edestas mind juba oma debüüdil – tuli viiendaks. Mulle räägiti, et kui ta kuulis, et minu nimi on Kuningas (selline uhke neiupõlvenimi oli mul!), oli ta öelnud: „Siis tuleb temaga mängida kuni kuningateni!“ Nii see partii läkski ja jäi viiki. Ega ma teadnud tollal, et edaspidi võib viik Maajaga mulle vaid unistuseks jääda. Printsipiaalne mäng kuni kuningateni jäi talle küll alatiseks iseloomulikuks.

Maletajad, kes praegu huviga on jälginud Netfliksi seriaali „The Queen`s Gambit“ on imestanud, kuidas peategelane Beth Harmon peaaegu ilma kellegi abita (üks nõrga tasemega vanaonu välja arvatud) suutis tippu jõuda. Kuid ega Maajal ka kedagi abiks polnud. Hiljem küll juhuslikke abistajaid oli, aga mulle tundub, et edasi viis teda tema suur malearmastus. Ta ise ütles, et maletajaks sai ta tänu ühele tema kätte sattunud maleraamatule, milleks oli Aleksander Alehhini 300 partiid. Need uuris ja analüüsis ta läbi. Ise. Kui arvestada veel, et see raamat oli vene keeles, siis võib mõista, et pidi olema suur tahtmine aru saada, mis malelaual kõik toimuda võib. Vaevalt koolitüdruku vene keele oskus märkimisväärne oli.

 

Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

1961. aastal võitis Maaja Ranniku esimest korda Eesti naiste meistrivõistlused. Mul on meeles, kuidas ta ütles: „Ega ma ei ole tšempion.“ – „Kuidas ei ole? Sa tulid esimeseks.“ – „Tulin küll, aga tšempion ma pole. Salme ei mänginud ju kaasa.“ Juttu on legendaarsest Salme Rootarest, kes tuli 15 korda Eesti naiste malemeistriks. Maaja unistus oli see kordade arv ületada. See tal siiski ei õnnestunud, tema kandis Eesti naiste esimaletaja tiitlit 10 korda. Päris tšempioniks pidas ta end alles pärast 1963. a. tšempionaadi võitmist, kus ta edestas teiseks jäänud Rootaret. „Nüüd olen ma tšempion,“ võis Maaja rahulolevalt ütelda. Olen seda õpetlikku lugu noormaletajatele (nii poistele kui tüdrukutele) rääkinud. Peab olema eesmärk. Iga turniirivõit ei anna veel põhjust ennast malemaailma nabaks pidada.

Jälgin Maaja Ranniku malelugu oma koostatud raamatute „Male Eestis“ abil. Tema nimi esineb ikka ja jälle. Tekst on asjalik: turniirid, matšid, tulemused. Maletaja kui inimene kipub arvude taha kaduma. 1973. aasta ülevaates pole ma siiski suutnud emotsioone tagasi hoida. Järgnevad read raamatust „Male Eestis 1970-1976“ annavad kujukalt edasi tolleaegset atmosfääri:

Ranniku! Ranniku! Ranniku! Mis sellest, et ta ei pääsenud sel aastal Nõukogude Liidu tippturniirile. Ikkagi oli tema see, kellest ei pääsenud mööda ajakirjandus, kelle sportlikud tulemused malepublikut rõõmustasid.

Ranniku! Selle nime tagant võis (ja võib) ikka midagi oodata. Abjast tulnuna, ilma mingi malekooli ja treenerita tõusta lausa üllatavalt ruttu NSV Liidu tšempioniks! Aastate jooksul esines ka tagasilangusi, kuid kohe andestas male-entusiastide sõbralik pere talle kõik, kui ta jälle hästi mängis ja massiteabevahendite sporditoimetustes hakkasid (hakkavad) telefonid kohe sagedamini helisema, nõudes vastust küsimusele: „Kuidas läheb Rannikul?“

Sel aastal oli tal maailma naismaletajate hulgas kuues Elo-koefitsient.

Sel aastal oli ta teine-kolmas (koos ungarlanna Veröcziga) Euroopa karikavõistlustel (esimene Alla Kušnir).

Sel aastal võitis ta Nõukogude Liidu karikavõistluste finaalmatšis Maia Tšiburdanidze. Viimasel matšil tasub peatuda. Väike Maia oli jõudnud juba(!) 13-aastaseks saada, kuid iga tema käik oli tugevam eelmisest. 13-aastaselt tulevane maailmameister Tšiburdanidze veel kaotas Rannikule. Matši lõpptagajärg oli 2,5:1,5.“

Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

Nagu eelnevast näha katsuti tollal telefoni abil oma uudistejanu kustutada. Internetist, kus kõik maailma tipptasemel turniirid on vaid paari kliki kaugusel, ei osatud unistadagi. Ma ei hakka siin kirja panema kõiki Maaja Ranniku võite, saavutusi, ka tagasilangusi. Needki leiab praegu internetist, põhjalikum otsija teatmekirjandusest. Loomulikult kaitses ta koduvabariigi au paljudel võistkondlikel võistlustel. Kuid nagu teistelgi võistkonna kaaslastel oli temagi süda rahul, kui ta 1992. aastal sai sinimustvalge lipu all mängida Eesti naiskonnas maleolümpial.

Tagasivaatavalt võib öelda, et möödunud sajandi teine pool – Ranniku aeg – oli Eesti naiste males kuldaeg. Maaja Ranniku oli nagu lipulaev, kelle järel joonduti, kelle üle tunti uhkust. Eesti naiste meistrivõistlustel pakkusid talle tugevat konkurentsi Leili Pärnpuu ja Mari Kinsigo. Ja veidi hiljem Tatjana Fomina, kes oma sõnutsi kasvas tugevaks maletajaks just Ranniku eeskujul. Nende omavahelised partiid olid turniiri tipphetked – alati võitluslikud, kaasakiskuvad. Pole ime, et sellises õhkkonnas kasvasid peale veelgi nooremad, oma kohta maletaeva all otsida ja leida püüdvad Monika Tsõganova, Tuulikki Laesson, Regina Rõtova-Narva.

Mõnes mõttes oli Maaja Ranniku oma ajast ees. Kui 21. sajandil naised üha tugevamalt ja sagedamini mängivad kaasa meeste turniiridel, siis läinud sajandil see veel nii ei olnud. Seega peeti tema võitu Tallinna meeste meistrivõistlustel 1972. a. lausa sensatsiooniliseks. Kaasa tegid mitmed Eesti meistrivõistluste finalistid (Vladimir Roždestvenski, Harry Pohla, Isai Rozenfeld, Jaan Ludolf, Anto Remmel jt), aga malelaua taga ei tundnud Maaja hirmu kellegi ees.

Tahaksin kindlasti rääkida ka Maaja sõbralikkusest. Vara täheks saanuna, ei põdenud ta kunagi tähehaigust. Malenuppe võidi küll täie ägedusega liigutada, kuid tavaelus oldi sõbrad ka vaatamata vanusevahele, kinnitasid nooremad. Maajal oli hea huumorisoon. Külma rahuga talus ta nõukogude korra jaburusi. Mäletan, et olime kord koos Helsingis. Kaebasin, kui tüütu oli sinna sõiduks vajalikus ankeedis kirja panna, kus ma varem välismaal käinud olin (oh, vaid mõned korrad). Maaja kehitas õlgu ja lausus: „Ma kirjutasin ainult kolm sõna: kõik Euroopa sotsmaad.“ Hakkas siis mõnusalt naerma: „ Ma pole Saksa DV-s käinud. Las uurivad.“

Maaja surm 2004. aastal oli ootamatu ja valus. See oli Tatjana Fomina, kes ütles: „Me peame teda mäletama“. Tegude inimesena hakkas ta Tallinnas Mustamäe Laste Loomingu Majas korraldama Maaja Ranniku mälestuseks karikaturniire väikestele tüdrukutele, kellel polnud veel Elo-reitingut. 2005. aastal mängis seal viieaastane Mai Narva, kellele see oli tema elu esimene maleturniir. Järjepidevus Eesti naiste males oli tagatud.

Maletajat on kena meenutada ka mõnda tema partiid järele mängides. Jälgigem, kuidas Maaja Ranniku 1964. a. Suhhumis tiitlipretendentide turniiril viimases voorus jõulise mänguga võitis ungarlanna ja pälvis auhinna turniiri ilusaima partii eest. Kommentaaride autoriks on Isai Rozenfeld.

Isai Rozenfeld ja Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

Maaja Ranniku – Eva Karakaszne

Prantsuse kaitse

1.e2-e4 e7-e6 2.Ld1-e2 Rg8-f6 3.e4-e5 Rf6-d5 4.c2-c4 Rd5-f4 5.Le2-e3 Rf4-g6 6.d2-d4 Of8-b4+ 7.Rb1-c3 d7-d6 8.Rg1-f3 c7-c5 9.e5:d6 Ld8:d6 10.Oc1-d2 c5:d4. Ebaõnnestunud vahetus tsentris, mis ainult tugevdab valge seisu. Õige oli 10… 0-0. 11.Rf3:d4 Ob4-c5? Niisugune ajaviitmine osutub otsustavaks veaks, mis annab valgele ülitugeva rünnaku. 12.Rd4-f5! Ld6-b6. Sunnitud. Kohe viiks kaotusele 12… O:e3 13.R:d6+ Kd7 14.O:e3 K:d6 15.Rb5+ Kc6 16.Vd1 13.Rf5:g7+ Ke8-f8 14.Le3-h6 Oc5:f2+ 15.Ke1-e2! Kf8-e7 16.Oc1-g5+ f7-f6.

 

17.Og5:f6+! Silmnähtav ohver, mis siiski nõudis kauget ja täpset arvestust. 17… Ke7:f6 18.Rg7-h5+ Kf6-f5. Ei päästnud ka jätk 18… Ke7 19.Lg7+ Kd8 20.Lf6+! matirünnakuga. 19.g2-g4+ Kf5:g4. Kui 19… Ke5, siis 20.Lg7+ Kd6 21.Rb5+ võitva rünnakuga. 20.Rc3-d1! Viimane peensus! Nüüd pole mustal enam pääsu. 20… Of2-d4 21.h2-h4! Rg6-f4+ 22.Lh6:f4+ ja must alistus.


Laval mängib Paul Keres, lava ees Maaja Ranniku. Foto: Gunnar Vaidla.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid