menüü

Nona gambiit ehk Nona Gaprindašvili versus Netflix

Mõned kuud tagasi võis mitmetest meedia väljaannetest teada saada, et kunagine naiste malemaailmameister Nona Gaprindašvili on andnud voogedastusplatvormi Netflix kohtusse, kuna leiab, et tema kohta on seriaalis „Lipugambiit“ esitatud valeandmeid ja nõuab ei enam ega vähem kui viit miljonit USA dollarit.

 

Nona Gaprindašvili. Naiste malemaailmameister 1962-1978. Arhiivifoto.

Ausalt öeldes ma natuke kehitasin õlgu, et kunagine lugupeetud maailma naiste esimaletaja on otsustanud pahandada seriaalis (või selle aluseks olnud raamatus) paari tema kohta esitatud väite üle. Kehitasin õlgu, sest malemaailmas (kui ainult sellega piirduda) juhtub kogu aeg midagi olulisemat.

Suur oli minu imestus, kui minu kätte juhtunud Hollandis ilmuva maineka ja igati soliidse inglisekeelse maleajakirja New in Chess viimases numbris leidsin sellele teemale pühendatud artikli pealkirjaga „Nona gambiit“, pikkusega kolm lehekülge. Kaunis palju ruumi siiski. Ajakiri oli ilmunud vahetult enne Magnus Carlseni ja Jan Nepomnjaštši MM-matši ning loomulikult oli käesoleva aasta tähtsaimale malesündmusele pühendatud palju rohkem lehekülgi. Ja üldse oli ajakirjas nagu ikka küllaldaselt huvipakkuvat malematerjali, mis minu jaoks Gaprindašvili loo varju jätsid.

Mõneks ajaks tõmbas MM-matš tähelepanu endale. Kuigi matš jäi seekord kahjuks ühepoolseks ja kulges valitseva maailmameistri vaieldamatu ülekaalu all, oli see siiski male. Kui see lõppenud oli, võtsin ajakirja uuesti kätte ja lugesin artikli „Nona gambiit“ veelkord läbi. Gaprindašvili nõudmistesse suhtun senini kahtlevalt. Huvitas rohkem, mida seriaalile ette heidetakse. Olin kõike seitset osa suure huviga vaadanud ja teadsin, et see oli kogu maailmas laialdast tähelepanu pälvinud. Beth Harmoni lugu Anya Taylor-Joy suurepärases esituses jälgisid nii maletajad, aga ka need, kes käikegi ei tundnud. Oli heameel kuulda, et tänu sellele seriaalile malest jälle laialdasemalt kõneldi.

Mõtlesin, kas mitte seda artiklit tõlkida, aga kuna seal on niipalju üldiselt teada olevat, siis piirdun vaid mõningate kohtade refereeringuga. Milles siis Gaprindašvili tunneb ennast solvatud või lausa häbistatud olevat? Filmi lõpus, kus Beth Harmon tuleb Venemaale ja turniiripartiis võidab vene suurmeister Borgovi, juhib diktor teda tutvustades tähelepanu sellele, et ta on naine. Ja lisab, et naismaletajaist on tuntum Nona Gaprindašvili, aga tema on ainult naiste maailmameister ja pole meestega malelaua taga kohtunud. See koht läkski Gaprindašvilile hinge. Tõepoolest, ta oli meeste turniiridel mänginud. Kui edukalt, see on ise küsimus. Igatahes pole ta tulemused võrreldavad hilisemate Judit Polgari või praegugi tippmeesmaletajate turniiridel osaleva hiinlanna Hou Yifani tulemustega. Kuigi ta oli esimene naine, kellele FIDE andis suurmeistri tiitli. Samas on aga kummaline astuda välja (ja seda lausa kohtu teel) ühe filmitegelase sõnade vastu. Paljugi mis sõnad raamatutes, filmides või mis iganes kunstiteoses kellegi tegelase suhu on pandud.

Tõsisemalt võetav on Gaprindašvili mure sellepärast, et teda on venelaseks peetud. Ta on grusiinlanna ja tuletab meelde, kuidas Gruusia pidi nõukogude perioodil Venemaa ülemvõimu all kannatama. See on eriti meile siin Eestis mõistetav. Tuli ju nii mõnelgi eestlasel, kes tol ajal Lääne maailma reisima pääses (palju neid ju polnud!) seal oma rahvust seletada ja tõestada. Kurb tõdeda, aga Lääne-Euroopas nimetati Nõukogude Liitu tihti lihtsalt Venemaaks ja kõiki selle elanikke venelasteks. Nii et kahjuks pole selles midagi imelikku, kui filmitegelased seda teevad, tollal oli see kombeks.

Ajalehele The New York Times loost rääkides on Gaprindašvili väitnud, et ta pöördus Netflixi poole palvega eemaldada tema kohta öeldu, aga Netflix pole vastanud. Selgituses samale ajalehele on Netflix kinnitanud, et peab Nona Gaprindašvilist ja tema legendaarsest maletaja karjäärist väga lugu, aga tema nõudeid peab tähtsusetuiks ja kohtus asub Netflix ennast jõuliselt kaitsma.

Vaadeldavas ajakirjas New in Chess ilmunud artiklis peatutakse pikemalt California Ülikooli õigusteaduse professori Eugene Volohhi arvamustel, milliseks kohtuprotsess võib kujuneda. Professori arvates on igale Gaprindašvili esitatud süüdistusele võimalik leida vastuväide. Süüdistuses on näiteks ka väike nii-öelda apsakas, mida oleks targem olnud vältida. Beth Harmoni Moskvas käik oli aastal 1968. Gaprindašvilil on kirjas, et selleks ajaks oli ta mänginud paljude meesmaletajatega, sealhulgas kümne suurmeistriga, teiste seas ka tulevase maailmameistri Viswanathan Anandiga. Viimane aga polnud sel aastal veel sündinudki. Kui pooled ei jõua vastastikusele kokkuleppele ja protsess tõesti toimub, siis mõlema poole advokaatidel materjali sõnasõjaks on. Võib arvata, et Netflixi võimalused häid advokaate palgata pole halvad. Eks Gaprindašvili loodab viiele miljonile dollarile. Kui praegu 80-aastane vanaproua selle raha tõesti saaks, elaks ta muidugi elulõpuni lahedasti ära.

Vesteldes hiljutise Pühajärve Rahvusvahelise kiirturniiri ajal Saksamaa suurmeistri Daniel Fridmaniga tuli juttu Gaprindašvili rahanõudest. Fridman hüüatas emotsionaalselt: „Ta ei saa sentigi!“ Hullem, kui ta peab veel kohtukulud kandma. Jõudsime suurmeister Fridmaniga samale seisukohale, et ega Gaprindašvili selle meediakäraga hetkelise koha pärast seriaalis endale head ei teinud.

Mina aga mõtlen, et võib-olla ta tahtiski korraks jälle tähelepanu pälvida. Sest kui aus olla, pole palju neid, kes mäletavad, kes oli naiste malemaailmameister umbes pool sajandit tagasi. Nüüd aga paikneb ta jälle tähtsate väljaannete veergudel, sealjuures on muidu peamiselt tippmalele pühendunud ajakirjas New in Chess ikkagi sellele kaasusele tervelt kolm lehekülge antud. Artikkel „Nona gambiit“ lõpeb lõiguga „Maletajate huvides“. Selles on ära toodud Euroopa Maleliidu presidendi Zurab Azmaiparašvili arvamus. Temagi on rahvuselt grusiin, sealjuures Nona Gaprindašvili sõber ja peab kunagisest maailmameistrist väga lugu. Azmaiparašvili kirjutab, et juba oma ametikoha tõttu peab ta maletajaid kaitsma. Aga ta lisab ka: „See, mida Netflix ja Queen`s gambit on teinud meie armastatud mängu heaks, on hindamatu. Me peame seda austama.“

Niisiis lugu pole lõppenud: 5 miljonit dollarit või mitte midagi. Eks näis.

The show must go on.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Kes te olete, suurmeister Daniel Fridman?

Möödunud sügisel ja tänavu juunis Urmas Randma korraldatud rahvusvahelised kiirmaleturniirid Saaremaal võitis veenva eduga suurmeister Daniel Fridman Saksamaalt. Juunis turniiri lõpus läks mul Kuressaarest ärasõiduga kiireks. Ütlesin Daniel Fridmani turniirivõidu puhul õnnitledes, et palun temalt intervjuu, kui ta kolmandat korda Saaremaal võidab. Maailmas on ju palju häid maletajaid. Kõiki ei jõua teada. Arvasin, et Eesti maleavalikkusele pakuks huvi kahekordsest Saaremaa turniiri võitjast rohkem teada. Nüüd novembri lõpus Pühajärve turniiri ajal tuletasime seda vestlust meelde ja Daniel Fridman ütles, et ta võib meelsasti ka praegu rääkida. Koroona aeg ei luba kindlaid plaane teha. Pole teada, mis võib takistuseks tulla, kuigi Saaremaal tahaks ta kindlasti kohal olla, kui seal jälle turniir toimub.

 

Daniel Fridman. Foto Merike Rõtova.

Ka Pühajärvel püsis ta kindlalt liidrite hulgas, kuigi seekord moskvalasest suurmeister Aleksandr Morozevitš esikoha suhtes teistele sõnaõigust ei andnud. Daniel Fridman pidi ka noore Leedu suurmeistri Paulius Pultineviciuse endast mööda laskma, kuid kolmas koht on ju samuti väärikas. Banketilauas istudes esitasingi küsimusi.

Kuidas koroona on mõjutanud Saksamaa maleelu?

Saksamaa on suur ja ma ei pruugi kõike teada. Ise elan Saksamaa loodeosas Bochumi väikelinnas. Tuntumatest linnadest on lähemal Dortmund ja Hannover. Väga kaugel pole ka Köln. Malet ikka mängitakse, turniire siiski vähem. Minu jaoks viimasel ajal Saksamaal huvitavaid turniire pole olnud, tuleb leida neid mujalt. Aga hiljuti Sloveenias toimunud Euroopa võistkondlikest meistrivõistlustest võttis Saksamaa osa. Olin meeskonna kapten-esindaja. Meeskond koostati reitingute järgi, jäin ühe punktiga välja. (Daniel Fridmani FIDE reiting on 2626. M.R.). Varem olen korduvalt Saksamaa eest mänginud nii maleolümpiatel kui võistkondlikel tippturniiridel. Seda sellest ajast, kui asusin sellel maal elama, see on aastast 1999.

Ma tean, et olete Riias sündinud.

Jah, 1976. aastal. Nii et maletajaks kujunesin Riias. Isa õpetas käigud selgeks, kui olin 4-aastane. Viieaastaselt viidi mind Koblenci juurde.

Oi, nii legendaarne mees, Mihhail Tali treener!

Vanaema tundis teda ja viis mind tema juurde. Ei Koblencit ega mind see kohtumine ei rõõmustanud. Koblenci jaoks olin liiga väike, minul oli igav. Nii need kokkusaamised varsti lõppesid. Kooliajal, kui juba targem oli, hakkasin käima Vija Rožlapa treeningtundides. Vaatamata oma kaheksakümnele eluaastale on ta praegugi üks Läti tuntumaid maletreenereid. Temalt sai esialgset maleõpetust ka Aleksei Širov, kes nagu minagi teda kõrgelt hindab. Siis käisin mõnda aega Alvis Vitolinši treeningtundides. Ta oli maletaja, kes võis võita igaüht, aga ka kaotada igaühele. Oli olnud Mihhail Tali arvestatav välkmale partner. Armastas ka oma õpilastega välku mängida. Tema siitilmast lahkumine oli kurb. Tundsin südametunnistuse piina, kas ma poleks pidanud teda kuidagi aitama, aga olin vist liiga noor. Seejärel oli minu treeneriks Vladimir Bagirov, kellega hakkas tõsisem töö. Tema soovitas mul läbi uurida kolm köidet Mihhail Botvinniku partiisid, mida ka tegin.

Nii et nooruses oli kasu ka maleraamatutest?

Nooruses küll. Nüüd loen maleraamatuid harva, piirdun ilukirjandusega. Ma arvan, et kõik head maletajad hindavad David Bronsteini raamatut 1953. aastal toimunud MM-pretendentide turniirist Zürichis. Ka Paul Kerese „Maailmameistrivõistlused Haag – Moskva 1948“ kuulus mu aktiivsesse lugemisvarasse.

Ja tulemused ei lasknud end oodata?

Koolipõlves oli minu parimaks tulemuseks pronksmedal Saksamaal Duisburgis toimunud noorte maailmameistrivõistlustel kuni 16-aastaste seas. Täiskasvanute Läti meistrivõistlused võitsin 1996.a. Rahvusvaheliseks meistriks olin enne seda saanud 1994.a.

Teie maletaja karjäär jätkus ka peale Saksamaale asumist 1999?

Jah. Suurmeistriks sain aastal 2001. Saksamaa meistrivõistlused olen võitnud kolm korda – aastatel 2008, 2012 ja 2014. Kui 1996.a. mängisin maleolümpial veel Läti eest (Daniel Fridman mängis Läti eest hiljem veel kahel maleolümpial 2004.a. ja 2006.a. M.R.), siis alates 2008. aastast olen maleolümpial mänginud Saksamaa meeskonnas ja teinud seda edukalt. Batumi maleolümpial 2018 näiteks olin parim mängija neljandal laual.

Te olete professionaalne maletaja?

Nii mina ise kui ka minu abikaasa suurmeister Anna Zatonskih elatume turniiridel saadud auhindadest. Anna on pärit Ukrainast, kust ta emigreerus Ameerika Ühendriikidesse. USA naiskonnas mängis ta esmakordselt 2004. aastal. Ta on neli korda võitnud USA naiste malemeistrivõistlused. Kuigi elame Saksamaal, mängib ta olümpiatel endiselt USA lipu all. Meil on kaks last – tütar ja poeg.

Mis keelt te kodus räägite?

Meie kodune keel on vene keel. Lapsed käivad saksa õppekeelega koolis. Minu enda saksa keel võiks olla parem, aga saan hakkama. Kahjuks kipub läti keel ununema.

Kui palju sellises maleperekonnas jääb aega maleliseks tööks kodus?

Aega võib-olla jääks, aga ega ma males peale avangute millegi muuga kodus ei tegele.

Kas ka suurmeistril pole kunagi piisavalt avangute alaseid teadmisi?

Oi, mitte kunagi. Pidevalt tuleb uuendusi, millega on vaja kursis olla.

On teil ka lemmikavangud? Kui oluliseks peate mitmekülgset avangurepertuaari?

Kuna olen õppinud Botvinniku partiide põhjal, siis olen positsioonilise stiiliga maletaja. Valgetega alustan enamasti käiguga 1.d4, varem ka 1.Rf3. Mustadega olen palju mänginud Ufimtsevi ja prantsuse kaitset, haruharva ka sitsiilia kaitset. Mulle meeldib vene avang. Vältinud olen hispaania avangut, mida kõik mängivad. Mis puutub mitmekülgsusse, siis tõsisematel turniiridel on see muidugi oluline. Vastaseid teades, pead tegema valikuid. Ettevalmistus käib arvuti abil. Arvuti on nüüd alati kaasas. Sellistel tiheda ajakavaga turniiridel nagu Saaremaal ja Pühajärvel kasutan seda küll õhtuti pigem filmide vaatamiseks.

Tahan lisaks öelda, et mulle väga meeldib Eestis maletada ja mul on heameel, et Urmas Randma on mind nendele turniiridele kutsunud. Arvan, et just tänu Urmas Randma sõbralikule isikule on nendel turniiridel nii imeliselt mõnus atmosfäär. Aitäh talle!

Palusin Pühajärve turniiri lõppedes Daniel Fridmanil koju Saksamaale jõudes saata mõni oma varasem partii, mida ta ka tegi. Võit suurmeister Sergei Erenburgi (USA) üle. Sulgudes Daniel Fridmani poolt pakutud võimalikud käigud või variandid. Partiist on näha, et end positsioonilise stiiliga maletajaks nimetav Fridman on võimaluse avanedes ka taktikaliseks tulevärgiks valmis.

Sergei Erenburg – Daniel Fridman

Vene avang C42

1.e4 e5 2.Rf3 Rf6 3.R:e5 d6 4.Rf3 R:e4 5.d4 d5 6.Od3 Rc6 7.0-0 Oe7 8.Ve1 Og4 9.c3 f5 10.Lb3 0-0 11.Rbd2 Ra5 12.Lc2 (12.La4 Rc6 13.Ob5 Oh4 14.g3 Of6 15.O:c6 b:c6 16.L:c6 Vb8 17.Le6+ Vf7 18.R:e4 d:e4 paremusega mustale) 12. … Rc6 (12. … c5!?) 13.b4 a6 14.Vb1 (14.a4 Od6) 14. …b5!? 15.a4 Vb8 16.a:b5 a:b5 17.Re5?! R:e5 18.d:e5

18. … R:f2!? (18. … c5!? 19.f3 c:b4 20.Rf1 Oh4) 19.K:f2 Oh4+ 20.g3? f4 21.Kg2 f:g3 22.h:g3 (22.Vf1 g:h2) 22. … Oh3+?! 23.K:h3 O:g3 24.O:h7+? (24.Kg2) 24. … Kh8 25.Rf3 V:f3 26.Vh1 Of4+ 27.Kg2 Lg5+ 28.K:f3 Lg3+ 29.Ke2 Lg2+ 30.Kd3 Lf3+ 31.Kd4 O:e5+ 32.Kc5 Od6+ 33.Kd4 (33.Kc6 Vb6+ 34.Kd7 Lf7+ 35.Kd8 (35.Kc8 Le8 matt) 35. … Vb8 matt) 33. … c5+ 34.b:c5 Oe5+ 35.K:e5 Lf6+ 36.K:d5 Vd8+ 37.Ke4 Ve8+ 38.Kd5 (38.Kd3 Ld8 matt) 38. … Le6+ 0:1.

 

Daniel Fridman koos Merike Rõtovaga Pühajärve turniiril partiide vaheajal. Foto Urmas Randma.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Tõnu Truus!

 

Tõnu Truus septembris 2021. Foto Merike Rõtova.

 

Tõnu, kogu sinu elu on olnud seotud malega. Kuidas kõik algas? Millal käigud õppisid? Juba enne kooli?

Ei, käisin juba Kivimäel koolis. Kusagil algklassides ema õpetas. Mängisin temaga ja muudkui kaotasin. Siis aga juhtus, et arvasin end jälle pähe saavat, aga nägin, et saan tule anda Lh8. See tuli osutus matiks! Kui sain emast tugevamaks, hakkas isa minuga mängima, tema oli päris korralik maletaja.

Sa oled meie tunnustatuim treener. Aga kas sinul oli lapsepõlves treener? Malekooli ju tollal ei olnud.

Malekooli ei olnud, aga Iivo Neil oli malering kesklinnas Pioneeride Palees Kalevi ujula lähedal, kus ma käisin. Tema organiseeris oma õpilastele ka maleturniire, kus ma täitsin madalamad järgud. 1. järgu täitsin täiskasvanute turniiril Jõu meistrivõistluste poolfinaalis 1964.a. Keskkooli ajal tegelesin ka kergejõustikuga. Mõnel jooksualal oli mul päris häid tulemusi.

Koolides ju tollal eriti maleringe ei olnud.

Ei olnud. Organiseerisin selle ise Tallinna 21. keskkoolis, kuhu ma Kivimäe koolist seitsmendas klassis õppima läksin.

Nii et maleorganisaatorina tegutsemistahe oli sul juba noores eas.

Võib öelda küll, et tegutsen sel alal juba 60 aastat!

Nagu tollal kombeks, sai keskkoolist mõne lisaeriala. 21. keskkoolis oli selleks keemia, mille pärast sinna läksingi. Isegi töötasin pärast kooli lõpetamist keemikuna!

Mul oli tellitud väga hea nädalas kord ilmuv ajaleht Šahmatnaja Moskva. Sealt lugesin, et Moskvas Riiklikus Kehakultuuri Keskinstituudis avatakse maleeriala. Rääkisin sellest Iivo Neile, kes soovitas mul sinna minna ja tema abil õnnestus sisse astuda. Hiljem sain ka ise nooremaid sinna sisseastumisel aidata.

Viis aastat Moskvas olid sulle hilisemaks väga kasulikud.

Muidugi. Õppetöö oli korraldatud nii, et malelektorid pidevalt vaheldusid, saime võimalikult mitmekesiseid teadmisi. Ja need olid väga head lektorid, maailma tugevaima malemaa tuntud treenerid ja tippmaletajad, kes olid huvitatud esimestest maletudengitest maailmas. Võin öelda, et saime väga hea malehariduse. Koos minuga sai maletreeneri diplomi ka Aksel Rei, kelle tööpõlluks sai Tartu. Olime esimesed professionaalsed maletreenerid Eestis. Seega võib öelda, et tänavu täitub 50 aastat diplomeeritud maletreenerite töö algusest Eestis.

Tahaksin siin ka öelda, et minu Eesti maleajalugu käsitleva diplomitöö juhendajaks oli sinu isa Oskar Kuningas, kes keskkooli lõpupäevil oli olnud minu malepartner, kuna elasime lähestikku.

Lõpetasid Moskvas 1971. aastal ja asusid tööle Tallinna Malekoolis.

Jah, selleks ajaks olid Paul Kerese nimelisel Malemajal juba ruumid Vene tänaval, kus asus ka malekool. Kuigi asutuste nimed on muutunud, töötan selles majas tänaseni. Ka töö on sama: õpetan lastele malet, algajatest kuni täiskasvanutest Eesti ja maailma tipptasemel jõudnuteni.

Sinu esimeste õpilaste hulgas oli kohe Jaan Ehlvest.

Tema arenes järjepidevalt. Päev pärast 14.a. sünnipäeva võitis ta Tallinna meeste malemeistrivõistlused, mis oli tollal tugev turniir. Ehlvesti tulemused on teada või internetist vaadatavad. Peale tavapäraste treeningtundide käisin temaga koos treeninglaagrites ja võistlustel, ka välismaal. Väga kasulik nii temale kui mulle endale oli Mihhail Botvinniku malekool. Need olid omamoodi eksmaailmameistri poolt kokku kutsutud treeningkogunemised andekatele noormaletajatele kogu Nõukogude Liidust. Esmakordselt seal viibides võitis Ehlvest 15-aastaselt Botvinniku malekooli meistrivõistlused. Tõsi, kaasa ei mänginud Garri Kasparov, kes viibis küll samas laagris, aga keda valmistati individuaalselt ette rahvusvahelisteks võistlusteks. Põnev oli jälgida Botvinniku analüüse. Tõeline autoriteet. Kuna noored olid kutsutud koos treeneritega, siis mulle olid need korrad kasulikud ka sellepoolest, et sain tuttavaks paljude oma kolleegidega, kellega loomulikult oli huvitav mõtteid vahetada. Vahemärkusena ütleksin, et minu jaoks on kõigi aegade parim treener moskvalane Vladimir Jurkov. Temalt olen palju õppinud. Meil Ehlvestiga olid ühised treeninglaagrid Jurkovi ja tema parima õpilase Andrei Sokoloviga. Jurkovi käe all oli sirgunud 10 suurmeistrit.

Samas sirgusid Ehlvesti kõrval sinu käe all Eesti meistrid nii noorte kui ka täiskasvanute turniiridel.

Oli mõningaid väga edukaid perioode. Näiteks 70ndatel aastatel, kui minu õpilased neli aastat järjest võitsid Eesti noorte meistrivõistlused, kusjuures erinevad õpilased: Urmas Toom, Tiit Tänav, Assiat Junissov ja Jaan Ehlvest. Hiljem võitis selle turniiri neli aastat järjest Sergei Zjukin. Neid tulemusi – neli aastat järjest erinevad õpilased noorte meistrid ja siis üks üksinda neli aastat järjest – pean ma oma treeneritöö rekorditeks.

Zjukin oli meeldejäävalt andekas noormees. Kahjuks on ta malest eemale jäänud.

Praegusel ajal on paljudel teised väljakutsed. Ega nad sellepärast malet ei unusta. Zjukin mängib regulaarselt võistkondlikel turniiridel meie maleklubi eest. Enne koroonakriise toimunud peaminister Jüri Ratase korraldatud Kerese tänava turniiril Nõmmel ajasin juttu ka kunagi minu juures maletunnis käinud minister Tanel Kiigega, kes peaministril turniiri läbiviimisel abiks oli. Nii et selleks päevaks oli ta male juures tagasi. Paljud mu kunagised õpilased, kes enam malelaua taga ei istu, on kinnitanud, et maleteadmised on neil aidanud edaspidises elus hakkama saada.

Kuigi mu treeneritöö rekordid jäävad möödunud sajandisse, siis on sellegi aastatuhande algul olnud nii mõndagi rõõmutavat. 2012.a. Bosnia ja Hertsegoviinas Euroopa noorte kahes vanusegrupis korraldatud võistkondlikel meistrivõistlustel kiirmales esinesid Eesti võistkonnad väga edukalt. U14 tuldi kolmandaks ja U18 koguni esimeseks. Kõik poisid olid klubist Tõnu Truusi Malekoolkond.

Siinkohal on paras aeg küsida: mida male annab inimesele?

Male arendab loogilist mõtlemist, kasvatab tahtejõudu ja vastupidavust vaimseks tööks.

Kui jätkata sinu paremate õpilaste loetelu, siis kes neist on võitnud meeste Eesti meistrivõistlused?

Jaan Ehlvest, Sergei Zjukin, Roman Sergejev, Mihhail Rõtšagov.

Sinu võimekate õpilaste nimekirja lisaksin kindlasti rahvusvahelise meistri Andrei Šiškovi. See nimekiri headest ja väga headest võiks muidugi olla ja ongi oluliselt pikem. Aga tead, kes sealt puuduvad?

Tean. (Tõnu hakkab mõnusalt naerma.) Tüdrukud.

Nojah, tüdrukud. Neid mängib oluliselt vähem, tase on praegu veel nõrgem. Sinu kogemustega treeneril peaks ju olema kergem neid kas või maailma tippu viia.

Mul neid on ikka olnud ka. Esimene pääsuke oli algajana minu gruppi tulnud Ülle Sillave, kes paari aasta pärast 1974 võitis Eesti neidude lahtised meistrivõistlused. 90ndate keskel olid minu tüdrukud Eesti meistrivõistlustel lausa tipus: Anna Abiševa, Valeria Ossipova, Margarita Tuch, Vlada Malõševskaja. Väga andekas oli Sofia Budõlina, kes mängis edukalt ka poiste turniiridel.

Mäletan. Anna Abiševa võitis mitu aastat järjest Eesti tüdrukute meistrivõistlused. Andekas tüdruk, aga lahkus kahjuks Eestist. Kui nüüd tüdrukutele jutt läks, siis kas vaatasid kogu maailmas tähelepanu äratanud seriaali?

Sa mõtled „Lipugambiiti“. Ei ole veel vaadanud, aga küllap jõuan. Ostsin küll hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu, mille põhjal see seriaal on tehtud.

Raamat on minul ka. Aga filmilugu oli ilmselt vajalik, et malele jälle rohkem tähelepanu tõmmata. Olen kuulnud seda kiitvat inimesi, kes malekäike ei tunne. Kuid see pole ükskõikseks jätnud ka suurmeistreid, kes Beth Harmoni saatust jälgides tunnevad ära ka, millised partiid on Kasparov filmi jaoks valinud.

Mis puutub raamatutesse, siis varasematel aegadel küsisin maletajatelt, mis on nende lemmikmaleraamat? Internetiajastul ma sellele küsimusele iga kord vastust ei saa. Kas sina räägiksid oma lemmikmaleraamatust?

See ongi raske küsimus. Olen pidanud oluliseks suurmeister Aleksandr Kotovi raamatut „Malelise mõtlemise saladused“, mille koos Priit Sanglaga eesti keelde tõlkisin. Igale maletajale kasulik raamat. Kooliajal oli minu lemmikraamatuks J.-R. Capablanca „Chess Fundamentals“.

Praegu ei saa internetist üle ega ümber. Mida sinu kui treeneri jaoks internet tähendab?

Algajaid õpetades ma seda ei kasuta. Aga muidu loomulikult on sellest abi. Kergem on partiisid kätte saada, analüüsimisel on sellest suur abi. Live-ülekannetes saab vaadata kõikvõimalikke turniire.

Sinu maletegevus pole ju piirdunud ainult treeneritööga. Ühest tõlgitud raamatust oli juba juttu. Aga veel?

Olen tegutsenud ka malekohtunikuna. Kunagi tegin endale šveitsi süsteemis turniiride loosimise väga selgeks. Maleloenguid olen pidanud nii Eestis, Soome erinevates linnades kui ka Odessas ja Donetskis. Regulaarselt olen toimetanud malenurki ajalehtedes „Noorte Hääl“, „Molodjož Estonii“ ja muudeski venekeelsetes väljaannetes. Kirjutanud olen ka ajalehtedes „Rahva Hääl“, „Postimees“ ja „Õhtuleht“.

Oma kunagistest õpilastest oled sa moodustanud klubi Tõnu Truusi Malekoolkond, mida saadab edu Eesti klubide võistkondlikel meistrivõistlustel nii tavamales kui ka kiirema ajakontrolliga turniiridel.

Pärast Tallinna Malekooli likvideerimist 2003.a. on klubi vajalik, et nõuetele vastavalt jätkata tööd noortega saades nii linnalt kui ka riigilt sporditegemise toetust. Praegu on mu põhiline palgatöö tegelemine koolinoortega lootuses, et ehk keegi neist sirgub jälle tähtede poole.

 

Selle intervjuu tegemiseks palusin Tõnu Truusi endale külla. Juttu jätkus meil kauemaks, kui siin eelnevalt kirja pandud on. Olles mõlemad eluaeg male juures olnud, ei jäta lemmikalaga seotu meid kumbagi ükskõikseks. Kui ta lahkus, vaatasin aknast talle tükk aega järele. Malemõtted keerlesid peas edasi. Mis on male praegu? Kauni tütarlapsega peaosas vaatajaid köitev teleseriaal? Arvuti ette tippturniire jälgima kinnistunud tõsimaletajad? Ameerika Ühendriikide ja Euroopa ülikoolides malestipendiumiga õppivad Eesti noormaletajad? Kõik see on ju kena ja kaasaegne. Kuid ma arvan, et Eesti male järjepidevusele, selle kestma jäämisele aitab palju kaasa see halliks tõmbunud, kuid ikka veel tiheda juuksepahmakaga mees, kes Malemaja kõrge laega klassiruumis jagab malesaladusi üha uutele põlvkondadele, alustades ikka ja jälle igipõlistest põhitõdedest: vallutage tsenter, tooge nupud välja, ärge unustage vangerdamast…

Jõudu sulle, Tõnu!

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Tõnu Õim!

 

Tõnu Õim aastal 2021. Foto Merike Rõtova.

Paar kuud tagasi oli sinust juttu populaarses telesaates „Pealtnägija“. Seal peatuti küll rohkem sinu märkimisväärsetel saavutustel kirimales. Ometi oled sa Eesti maleelus olnud tegija palju laiemas mõttes. Tahaksingi peatuda sinu mitmekülgsel maletegevusel. Alustagem aga siiski nagu ikka algusest. Millal malet mängima hakkasid?

Kuueaastaselt. Isa õpetas. Esimeseks maletreeneriks oli Feliks Villard. Käisin Tallinnas Kivimäel 29. mittetäielikus keskkoolis. Mäletan, et meie koolis käis simultaani andmas tollal tuntud maletaja Raul Renter. Olin uhke, et pidasin kõige kauem vastu. Kuigi kaotasin. Eks kaotustest ju õpitakse. Hiljem kuulsin sellele tõele lisatavat, et veel parem kui oma kaotustest on õppida vastaste kaotustest. Maleõpingud jätkusid Nõmme Pioneeride palees Jüri Randviiru käe all. Tema oli väga tore mõnus mees. Kutsus meid, oma õpilasi ka enda juurde koju. Ta pani meid mängima, viis läbi turniire.

Tänapäeval korraldatakse maailmameistrivõistlusi juba 8- ja 10-aastastele. Tollal oli nii maailmas kui Eesti noorte meistrivõistlustel osavõtjate keskmine vanus küll palju kõrgem. Sina tulid Eesti koolinoorte meistriks 17-aastaselt, 1959. aastal.

Ja kaks aastat varem olin tulnud Tallinna koolinoorte meistriks.

Eesti meeste meistrivõistlustele pääsesid esmakordselt 20-aastaselt.

Jah, tookord oli see kõva turniir. Ei olnud nii, et mängitakse šveitsi süsteemis ja iga käigutundja võib osa võtta. Turniir toimus soliidsetes kohtades. Kord näiteks ka Tartu Ülikooli aulas. See leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist. 1961.a. käis esikoha heitlus Iivo Nei ja Gunnar Uusi vahel, mis lõppes Nei kasuks. Mina jõudsin medalini 1967. aastal, see oli hõbedane. Võitis Helmuth Luik.

1967 oli sulle üldse edukas aasta. Tulid teiseks ka Läti lahtistel meistrivõistlustel, mis tulemusena oli ju veelgi kõvem.

Võib veel märkida, et aasta varem olin ma tulnud teiseks Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel, millega ühtlasi täitsin meistersportlase normi.

Nii et kõik läks males lausa tõusujoones. Aga mis siis juhtus?

Sain töökoha, kus tööd oli nii palju, et võistlustel käia polnud enam võimalik. 1968. aastal sai minust male/kabe peatreener Eesti NSV Spordikomitee juures. Ja kuna kahest alast arvati vähe olevat, siis pidin kureerima ka ratsutamist ja lauatennist.

Ratsutamine. Kuule, kas sa ise ka hobuse selga istusid?

Üks kord, aga see ei sobinud mulle. Malelaua taga tundsin ennast kindlamini.

Hästi. Jääme siis selles intervjuuski male juurde.

Viimase eduka turniiri laua taga mängisin Viljandis 1972 – Ilmar Raua memoriaal, kus olin parim eestlane. Minust eespool Mark Dvoretski, Mihhail Tal, Leonid Šamkovitš, Aleksei Suetin.

Tuletan meelde, et nendel aastatel õppisid sa kaugõppes Moskvas kehakultuuri instituudis male erialal, mille lõpetasid 1975. aastal. Eestis aga male populaarsus üha kasvas. Suure tõuke andis selleks 1965.a. Tallinnas toimunud NSV Liidu meeste maletšempionaat. 1966.a. avati Tallinnas malekool.

Nende kahe viimasega mina veel tegev ei olnud. Üheks suuremaks ürituseks, millele minul tuli täie jõuga pühenduda, oli maavõistlus Bulgaariaga Sofias 1969. Selleks aitas palju kaasa suurmeister Paul Keres. Ühel väikesel nõukogude liiduvabariigil oli raske maavõistluseks välisriigiga Moskvast luba saada. Vahel see siiski õnnestus. 1968. aasta maleolümpial olid bulgaarlased NSV Liidu ja Jugoslaavia järel tulnud kolmandaks. Nende ja ausalt öeldes ka meie üllatuseks võitsime neid aasta hiljem nende kodupinnal 12:6. On mida mäletada.

1969. aastal said alguse Tallinna rahvusvahelised maleturniirid, mis alates aastast 1977 kandsid Paul Kerese mälestusturniiride nime. Nende organiseerimisel olid sa ju kandev jõud. Mäletan aga ka, et sa saalis voorude ajal kommenteerisid laval demonstratsioonilaudadel näha olevaid partiisid.

Tööd jätkus. Algasid saja laua matšid Lätiga. Need olid alati tasavägised. Eriti on meeles esimene, mis lõppes 50:50. Küsiti: kas te leppisite kokku? Noh, kokkuleppimine selliste matšide puhul on võimatu. Kui ma ise mõtlen tagasi nendele aastatele, siis kõige eredamalt on meeles Paul Kerese esimene mälestusfestival 31. VIII 1976 – 20. III 1977 deviisi all „Maletajat mäletatakse malega“.

Maleturniirid, simultaanid, kohtumised maletajatega toimusid üle vabariigi. Malelaulupidu öeldi selle kohta. Teine mälestusfestival 12. X 1980 – 15. III 1981 kujunes veelgi hoogsamaks.

Selle festivali malenädalate läbiviimine oli minu jaoks tähtsam kui kirimale MMi võitmine. Sõitsin linnast linna, rajoonist rajooni. Oli rõõm, kui sai kusagil kohalikule maleklubile ruumid. Pean kindlasti ütlema, et ilma aktiivita, ilma male toetajateta oleks see olnud võimatu. Tänu nendele veel tagantjärgigi. Seadsin sisse albumi, kuhu kogusin pilte malenädalatel toimuvast.

See album on praegu Tallinnas Malemajas Paul Kerese toas.

Minu õnneks võttis ENSV Ministrite Nõukogu vastu määruse male arendamise kohta Eestis ja seoses sellega sain ma ratsutamisest ja lauatennisest lahti. Mul jäi nüüd rohkem aega ja ütleksin, et malejumalanna Caissa suunas mind kirimale juurde.

Ja tulidki esimest korda maailmameistriks, võites 1977-1983 toimunud 9. kirimale maailmameistrivõistlused.

Rõõm oli suur, aga pean tunnistama, et sain seejärel kohe ka hea õppetunni. Maailmameistrit kutsutakse ju mitmesugustele turniiridele ja ma muudkui nõustusin. Ühel hetkel taipasin, et mul on 70 kirimale partiid pooleli. Mis liig, see liig. See tähendas seda, et järgmisel kirimale MMil, kus ma kaasa mängisin (1985 – 1990) jäin ainult kuuendaks.

„Ainult“ kuues MMil. Nojah, seda on kord esimeseks tulnule vähe.

Võtsin ennast kokku, tegin tööd, vähendasin partiide hulka ja seejärel õnnestus võita 14. kirimale MM (1994 – 1999).

Tulid teist korda maailmameistriks. Samas olid sa ka kirimaleolümpial 1987 – 1994 kulla võitnud NSV Liidu meeskonnas, kusjuures mängisid esimesel laual. Märkimata ei saa jätta ka esikohta nn Tähtede turniiril (Axelsoni memoriaal) 1984-1993. See kõik tähendas tohutut tööd. Sinu kirimale võistlusteks vajalikust kartoteegist räägitakse legende.

Kartoteeki oli muidugi vaja pidevalt täiendada. Ütleksin, et nii iga viie-kuue aasta tagant uuendada.

Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon valis sind 20. sajandi maailma parimaks kirimaletajaks. Mis oli parim autasu?

Kõige meeldejäävam oli hetk, mil 2001. aastal sain president Lennart Meri käest Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Sealjuures jäi sul aega ka treeneritööks. 1979.a. olid koos Maaja Rannikuga Hispaanias Alicantes, kus Maaja mängis tsoonidevahelisel turniiril. 1985 – 1986 olid koguni Moskvast suunatud Kuveiti sealseid maletajaid juhendama.

Oleksin seal pidanud olema kauemgi, aga algas Iraani – Iraagi sõda ja mul tuli ära tulla. Ega eriti kahju ei olnudki. Sealsed maletajad olid natuke laisavõitu. Eestis oli mul õpilasi, kes armastasid malet, kes suutsid tööd teha ja kellel oli ka tulemusi: Jüri Vetemaa, Kaja Jaaniste – Paidla.

Praegu elad sa malest tagasitõmbunult. On sul aga seoses malega mõni soov või unistus?

Olen mõelnud, et oleks tore, kui Tallinnas Tõnismäel Paul Kerese kuju kõrval oleks Baltimaade FIDE Keskus koos Paul Kerese muuseumiga. See asuks kesklinnas ja sinna oleks nii oma inimestel kui külalistel kerge teed leida.

Ehk lisad tänasele intervjuule ühe partii, mida teistest paremaks pead?

Noh, mul neid häid partiisid ikka on. (Tõnu naerab kavalalt.) Võtsin tänaseks kaasa partii sakslasega, mille eest sain rootslastelt aasta ilusaima partii auhinna – vahva graveeringuga plaadi, mis asub Tartus Spordimuuseumis.

Partii on mängitud üheksandal kirimale MMil. Kommentaaride autoriks on Tõnu Õim.

Tõnu Õim – Wolfgang Stern

Sitsiilia kaitse draakoni variant

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 g6 6. Oe3 Og7 7. f3 Rc6 8. Ld2 0-0 9. Oc4 Od7 10. h4 Re5 11. Ob3 a5 12. a4 Vc8 13. 0-0-0 Rc4 14. O:c4 V:c4 15. b3 Vc8 16. h5! Teooria soovitus 16. Rdb5 annab mustale aega kaitseks. 16. … R:h5 17. g4 Rf6 18. Oh6 O:h6 19. L:h6! Kogu rünnaku idee. Valge ohverdab viguri, et lammutada musta kuningaseis. 19. … V:c3 20. g5 Ve8 Kui 20. … Rh5, siis 21. V:h5 g:h5 22. Vh1 võitva rünnakuga. 21. g:f6 e:f6 22. Vdg1! Ähvardab V:g6 mõnekäiguse matiga. 22. … Lc7.

23. Kb1! See käik otsustas partii saatuse. Must on käigupuuduses. Kuidas must ka ei jätkaks, kaotusest pole pääsu. Ennatlik oli 23. f4 Vh3! ja mäng jätkub. 23. … Vc5 Ei kõlba 23. … Lb6 24. V:g6+! f:g6 25. L:h7+ Kf8 26. L:d7 Ve7 27. Vh8+ võiduga. 24. f4 Oc6 25. L:h7+ Kf8 26. V:g6 V:e4 27. Lh8+ Ke7 28. L:f6+ Kd7 29. L:f7+ ja must alistus.

Merike Rõtova ja Tõnu Õim Paul Kerese nimelises Malemajas Tallinnas 1995. aastal. Foto Rainer Raud.

Vikipeedia: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5nu_%C3%95im

Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=wWQlkj4CrRA

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

"The Chess Saga of Fridrik Olafsson"

Koroonaajal on heameel, kui mõni huvitav raamat kätte satub. Viib mõtted eemale viirusest, vaktsiinidest, piirangutest. Nägin hiljuti ajakirjas „New in Chess“ uute raamatute pakkumiste hulgas teost „The Chess Saga of Fridrik Olafsson“ – „Fridrik Olafssoni malesaaga“.

Kaanefoto.

Meenus turniir Tallinn-75, kus sümpaatne islandlane ohustas Paul Kerese esikohta rohkem kui Boriss Spasski ja teised tuntud suurmeistrid. Tellisin raamatu, lootes leida selle Fridrik Olafssonile edukalt kulgenud turniiri meenutamist. Leidsingi, kuid kogu raamat on huvitav ja mul on hea meel, et see täiendab nüüd mu maleraamatute riiulit.

Autoriteks on islandi maletaja ja maleajaloolane Oystein Brekke ja Fridrik Olafsson ise. Islandi keeles on see ilmunud möödunud aastal, inglise keeles käesoleva aasta veebruaris Hollandis. Lisaväärtuseks on Islandi praeguse presidendi Gudni Th. Johannessoni eessõna, kus muuhulgas on öeldud: „Fridrik Olafsson hoidis kõrgel oma rahva mainet kogu maailmas. Ta saavutas tuntuse tänu meisterlikkusele malelaua taga ning samaväärselt tänu ka oma rafineeritud käitumisele ja elegantsile. Nõnda võitis Fridrik endale nii kõigi islandlaste kui ka malesõprade kõikjal mujal austuse ja imetluse.“

Island on tuntud malemaa ja suurmeister Fridrik Olafsson läbi aegade selle maa tuntuim maletaja. Tema populaarsus Islandil on võrreldav Paul Kerese populaarsusega Eestis. Tedagi on peetud oma maa rahvuskangelaseks.

Fridrik Olafsson sündinud 1935. a. Reykjavikis, kus elab tänaseni. Jaanuaris tähistas ta oma 86ndat sünnipäeva. Kuna tema malealased saavutused jäävad rohkem kui poole sajandi taha, siis on kasulik neid meelde tuletada.

Ta on kuuekordne Islandi ja kahekordne Põhjamaade malemeister. Esimese islandlasena sai ta suurmeistri tiitli 1958. aastal. Kaks aastat varem oli FIDE kinnitanud ta rahvusvaheliseks meistriks. 1958 .a. osales ta MM tsoonidevahelisel turniiril Portorožis, kus jagas koos Robert Fischeriga 5.-6. kohta. Selle tulemusega pääses ta 1959. a. Bledis ja Belgradis peetud kaheksa osavõtjaga maailmameistripretendentide turniirile, kus jäi seitsmendaks.

Võistlemise kõrval hakkas Fridrik Olafsson varakult tegutsema maleorganisaatorina. Suuresti tänu tema initsiatiivile ja ettevõtlikkusele toimus 1972.a. MM-matš Boriss Spasski ja Robert Fischeri vahel just Reykjavikis.

 

Karikatuur Spasski-Fischer matšist.

Kunstnik Halldor Peturssoni karikatuuril kujutatakse Bobby Fischerit sirutamas kätt veel Spasski valduses oleva maailmameistri krooni poole, mille ameeriklane Reykjavikis ka endale sai. Spasski seljataga on temaga treeneritena kaasas olnud suurmeister Jefim Geller ja Iivo Nei.

Olafssoni diplomaadivõimeid läks vaja ka matši ajal. Nimelt tema suutis leida ühise keele Fischeriga, kui viimase supernõudmiste tõttu oli matš kord peaaegu katkemise äärel.

Raamatus on mitmeid huvitavaid kirjeldusi koos partiidega turniiridest, kus Olafsson mängis. Eesti lugejale on muidugi huvipakkuvaim Oystein Brekke ülevaade turniirist Tallinn-75. Tagantjärele on seda ikka meenutatud kui Kerese viimast võitu Tallinnas. Kas aga enam meenub, et kõige ohtlikumaks konkurendiks meie suurmeistrile oli just Olafsson. Kusjuures kaasa tegid eksmaailmameister Boriss Spasski, tuntud suurmeistrid David Bronstein, Mark Taimanov, Vlastimil Hort – üldse kokku 9 suurmeistrit, mis oli Tallinna turniiride jaoks rekordiline arv.

 

Paul Keres jälgib Fridrik Olafssoni partiid David Bronsteiniga.

Keres alustas võimsalt – 5 punkti 5-st. Kuid järjest halvenev tervis hakkas ennast üha enam tunda andma ja turniiri teine pool oli tagasihoidlikum. Ainsa osavõtjana suutis ta küll kaotusi vältida. Viimases voorus sõlmitud kiirviik tähendas seda, et võidu korral läti suurmeistri Aivars Gipslise üle võib Olafsson tõusta esikoha jagajaks. Mäletan seda viimast vooru. Mängusaal Sakala tänaval Poliitharidusmajas (niisugust nime see suur hoone tollal kandis) oli pealtvaatajatest tulvil. Keskenduti muidugi demonstratsioonilaual näidatavale partiile Gipslis – Olafsson. Mustadega mänginud Olafssonil oli vaja iga hinna eest võidule mängida, mida ta ka tegi. Keskmängus oli ta omandanud kardetava initsiatiivi. Saalis hoiti hinge kinni. Seis muutus siiski viigiliseks. Olafsson jätkas ikkagi mängu võidule, saabunud ajapuuduses ta aga eksis ja pidi allaandmise märgiks käe sirutama. Kõlas võimas aplaus, mis pidanuks olema määratud Aivars Gipslisele, kuid veel enam kajastus selles rõõm Paul Kerese esikoha üle. Keres mängis endiselt võimsalt. Optimistlikult loodeti, et tervisehädad on mööduvad. Oli märts 1975. Kahe kuu pärast juuni alguses Paul Kerest ei olnud enam.

Tõepoolest, lugedes nüüd neid lehekülgi Olafssoni raamatust, elasin nagu veelkord üle kõike 46 aastat tagasi toimunut. Peatutud on ka teistel meie mängijatel, kes sellel turniiril osalesid, keda kõiki Olafsson võitis, kuid neid on kenasti iseloomustatud. Ära toodud on Olafssoni võitluslik partii Kärneriga, mille sissejuhatuses on märgitud, et suurmeistrite hirm Kärner on varasematel aegadel suutnud võita nii Kerest, Tali kui ka Karpovit. On ka partii Iivo Neiga ja märkimist leiab fakt, et Nei oli Reykjavikis Spasski sekundant. Lootsin näha ka partiid Boriss Rõtoviga, mis samuti kulges huvitavalt, kuid ju siis kõik ei mahtunud. Vaadates seda partiid Jüri Randviiru koostatud turniiriraamatust „Tallinn – 75“ leidsin, et Boriss Rõtovi kommentaarides sellele partiile on hea iseloomustus islandi suurmeistri mängule. Rõtov leiab, et hilisema analüüsi põhjal oli ta avangustaadiumis teinud kolm kahtlast käiku ja lisab: „Aga suurmeister? Tema oskas luua kõik tingimused, et ma eksiksin. Kõik, kes hindavad male esteetilist külge, peaksid tundma naudingut Olafssoni mängust.“ Läbi turniiri esikoha eest võidelnud Fridrik Olafsson jagas tookord Paul Kerese järel koos Boriss Spasskiga 2.-3. kohta.

Millal jõuab maailma tasemel male jälle Tallinnasse?

Ka pärast Tallinna mängis Olafsson järjest mitmeid kaalukaid turniire. Võis aga arvata, et 1978. aastal ta ei jätka aktiivmaletaja rollis. Nimelt loobus eksmaailmameister Max Euwe kolmandat korda kandideerimast neljaks aastaks FIDE presidendiks ja Buenos Airese maleolümpial valiti sellesse auväärsesse ametisse Fridrik Olafsson. Aga ei, tema kui maletaja elus muutus vähe. Väljaarvatud ehk see, et ta asus elama Amsterdami, kus Euwe andis talle üle FIDE peakorteri. Olafsson on seni ainus FIDE president, kes on sellena jätkanud turniiridel osalemist, kusjuures edukalt.

Kaks aastat pärast Buenos Aires presidendiks valitud saamist, osales ta 1980 samas linnas rahvusvahelisel turniiril ja võitis seal valitsevat maailmameistrit Anatoli Karpovit. Selle partii on vaadeldava raamatu jaoks kommenteerinud islandi suurmeister Margeir Petursson, kes paljudele eesti maletajatele on tuttav Pühajärve turniiridelt. Partii koos kommentaaridega võtab oma alla neli lehekülge ja Petursson on selle pealkirjastanud „Ime Buenos Aireses“. Petursson alustab: „1. november 1980 jääb Islandi malesõpradele kindlasti kauaks meelde, kuna sel päeval islandlane võitis esimest korda valitsevat maailmameistrit.“

Turniirid turniirideks, aga FIDE kõrge amet nõudis oma osa. Järgmisel leheküljel pärast võidukat partiid Karpoviga näeme fotol väga mureliku näoga Fridrik Olafssoni vestlemas NSV Liidu maleföderatsiooni presidendi suurmeister Juri Averbahhiga. Nimelt sõitis Olafsson 1981.a. Moskvasse, mis ilmselt maksis talle hiljem FIDE juhtfiguuri koha. Oli tulemas teine Karpov – Kortšnoi MM-matš ja Olafsson esines Moskvas palvega, et Kortšnoi perekond saaks talle järele sõita. Perekond sõita ei saanud, kuid järgmisel FIDE kongressi Luzernis 1982 tegi nõukogude delegatsioon kõik selleks, et Olafsson uuesti valituks ei osutuks. Uueks presidendiks sai Campomanes. Euwe ja Olafssoni aegadel oli FIDE olnud autoriteetne demokraatlik organisatsioon. Campomanese ajal mõndagi muutus. Kahjuks.

Seega oli Fridrik Olafsson FIDE president ajavahemikus 1978 – 1982. Ta suundus tagasi oma kodulinna Reykjavikki ja elukutselise juristina töötas 20 aastat Islandi parlamendis Althingis. Malet ta vahetevahel ikkagi mängis, kuid üha vähem.

Rikkaliku pildimaterjaliga varustatud „The Chess Saga of Fridrik Olafsson“ on üks huvipakkuvamaid mulle viimasel ajal kätte sattunud maleraamatuid. Lühitutvustuses piirdun ju vaid mõne momendi välja toomisega. Lõpetuseks ka üks islandi suurmeistri partii. Raamatu sissejuhatuses on loetletud, keda maailmanimedest ta võitnud on. Maailmameistritest Tali, Petrosjani, Fischerit ja Karpovit. Viimast, nagu juba mainitud, tema valitsemise ajal. Järgneb aukartustäratav nimekiri teisi suurusi: Keres, Kortšnoi, Geller, Taimanov, Najdorf, Panno, Gligoric, Uhlmann, Hübner, Timman, Miles… Loomulikult pole partiid kõigi nendega raamatusse mahtunud, kuid 300-leheküljelisse teosesse neid siiski jagub. Olgu siin ära toodud partii Mihhail Tali vastu 1975. a. Las Palmase turniiril, mille eest Olafsson pälvis iluauhinna. Kommentaarid on islandlaselt endalt. Sissejuhatavalt kirjutab ta: „Tali kaotuse põhjuseks selles partiis oli, et ta ei suutnud loobuda materjali võidust kriitilisel hetkel, lüües etturi, mida oleks parem olnud mitte puudutada. Entusiastlikult jättis ta tähelepanuta oma kuninga hädaohtliku olukorra kaitsmata viimasel real. Ma kasutasin selle olukorra ära ja lõpetasin partii kena kombinatsiooniga. Lõppseis on huvitav.“

Mihhail Tal - Fridrik Olafsson

Ufimtsevi kaitse (B07)

1.e4 d6 2.d4 g6 3.Oc4 Rf6 4.Le2 Rc6(!) Selle käigu kasuks otsustasin, kuna minu soov oli rünnata välja d4. 5.Rf3 Og4 6.c3 e5 7.Ob5. Paratamatu tempo kaotus, kuid valge tahab hoida pinget tsentris. Oli võimalik käiguga 7.d5 sulgeda tsenter, kuid sellised käigud pole Tali stiil. 7 … e:d4 8.c:d4 Rd7 9.Oe3 Og7 10.O:c6 b:c6 11.Rbd2 0-0 12.Vc1 c5 13.d:c5 O:b2 14.Vc2 Og7 15.0-0 Ve8 16.Vd1?! Loomulikum jätk oli 16.c:d6 c:d6 17.h3 O:f3 18.L:f3 Re5 19.Le2 d5 20.e:d5 L:d5 21.Rc4 umbes võrdse mänguga. 16 … R:c5. Selle käiguga must saavutab paremuse, kui otsustavat initsiatiivi veel pole. 17.O:c5 d:c5 18.V:c5 Ld6 19.Vdc1 Oh6! Nüüd asub must olukorda tõsisemalt ära kasutama. Ähvardab 20.O:f3. 20.V:c7? Siin muutub Tal liiga ahneks. Ta kavatses 20…. O:f3 vastata 21.L:f3 ja siis ei saa lüüa 21. … L:d2, kuna järgneks 22.L:f7+ ja matt. Kuid mustal mõlkus hoopis midagi muud meeles. 20. … Vad8 21.V1c2 O:d2 22.Ld2


22. … Lf4!! Tal oli oma kommentaarides pannud sellele käigule kaks hüüumärki, tundsin vajadust teha sedasama. 23.Ve7! Vf8!! Hüüumärkide lisamisel võtan jätkuvalt Talist eeskuju. 24.La5 Vd1+ 25.Re1

25. … Lg5! 0:1

Tal andis alla, alistatud tema oma relvaga.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Täht metsast – 80 aastat Maaja Ranniku sünnist

Abja. Millegipärast on seda sõna vene keeles ebamugav hääldada. Öeldakse silphaaval Ap-ja. Kui möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses ilmus üleliidulistele maleturniiridele tütarlaps, kelle mäng kohe tähelepanu äratas, siis ei saanud võistluskaaslased aru, kust ta pärit on. Oldi ju suurlinnadest – Moskva, Leningrad, Kiiev ja siis muidugi andekad Gruusia tüdrukud. Aga Ap-ja, kus see veel on? Ja siis hüütigi teda Zvezda iz lesa – Täht metsast. Aastatega see kena hüüdnimi vajus unustusse. Kinnistus tema oma nimi – Maaja Ranniku. 22-aastaselt 1963. a. võitis ta maailma tugevaima malemaa Nõukogude Liidu naiste malemeistrivõistlused. Ta kordas seda saavutust 1967.a. Meie läbi aegade tunnustatuim malekohtunik Lembit Vahesaar kommenteeris: „Nii kindlalt pole seda võistlust keegi võitnud. Ta edestas järgmist kahe punktiga!“ Maaja Ranniku seitse üleliidulist medalit eeldanuks, et ka MM-sarjas võinuks edukamalt esineda. Kuid MM-matšideni ta kahjuks ei jõudnud. Tiitlipretendentide turniiril jäi tema parimaks 1964.a. saavutatud kuues koht. Kuid ikkagi kuues maailma paremate hulgas!

Ka suurmeistri tiitlit ta ei saanud. Tollal oli seda raskem omandada, eelkõige vastavate turniiride vähesuse tõttu. Rahvusvaheline meister oli ta aastast 1964.

 

Maaja Ranniku. Foto: Uno Oksbusch.

Ise mäletan teda aastast 1957 Tartus Eesti naiste maletšempionaadil. See oli 16-aastase Abja koolitüdruku debüüt. Mina olin Eesti meistrivõistlustel debüteerinud aasta enne seda ja jaganud koos sõbratariga rõõmsalt (vist mitte küll eriti rõõmsalt!) eelviimast ja viimast kohta. 1957.a. tulin kuuendaks, mis minu jaoks oli muidugi samm edasi. Maaja edestas mind juba oma debüüdil – tuli viiendaks. Mulle räägiti, et kui ta kuulis, et minu nimi on Kuningas (selline uhke neiupõlvenimi oli mul!), oli ta öelnud: „Siis tuleb temaga mängida kuni kuningateni!“ Nii see partii läkski ja jäi viiki. Ega ma teadnud tollal, et edaspidi võib viik Maajaga mulle vaid unistuseks jääda. Printsipiaalne mäng kuni kuningateni jäi talle küll alatiseks iseloomulikuks.

Maletajad, kes praegu huviga on jälginud Netflixi seriaali „The Queen`s Gambit“ on imestanud, kuidas peategelane Beth Harmon peaaegu ilma kellegi abita (üks nõrga tasemega vanaonu välja arvatud) suutis tippu jõuda. Kuid ega Maajal ka kedagi abiks polnud. Hiljem küll juhuslikke abistajaid oli, aga mulle tundub, et edasi viis teda tema suur malearmastus. Ta ise ütles, et maletajaks sai ta tänu ühele tema kätte sattunud maleraamatule, milleks oli Aleksander Alehhini 300 partiid. Need uuris ja analüüsis ta läbi. Ise. Kui arvestada veel, et see raamat oli vene keeles, siis võib mõista, et pidi olema suur tahtmine aru saada, mis malelaual kõik toimuda võib. Vaevalt koolitüdruku vene keele oskus märkimisväärne oli.

 

Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

1961. aastal võitis Maaja Ranniku esimest korda Eesti naiste meistrivõistlused. Mul on meeles, kuidas ta ütles: „Ega ma ei ole tšempion.“ – „Kuidas ei ole? Sa tulid esimeseks.“ – „Tulin küll, aga tšempion ma pole. Salme ei mänginud ju kaasa.“ Juttu on legendaarsest Salme Rootarest, kes tuli 15 korda Eesti naiste malemeistriks. Maaja unistus oli see kordade arv ületada. See tal siiski ei õnnestunud, tema kandis Eesti naiste esimaletaja tiitlit 10 korda. Päris tšempioniks pidas ta end alles pärast 1963. a. tšempionaadi võitmist, kus ta edestas teiseks jäänud Rootaret. „Nüüd olen ma tšempion,“ võis Maaja rahulolevalt ütelda. Olen seda õpetlikku lugu noormaletajatele (nii poistele kui tüdrukutele) rääkinud. Peab olema eesmärk. Iga turniirivõit ei anna veel põhjust ennast malemaailma nabaks pidada.

Jälgin Maaja Ranniku malelugu oma koostatud raamatute „Male Eestis“ abil. Tema nimi esineb ikka ja jälle. Tekst on asjalik: turniirid, matšid, tulemused. Maletaja kui inimene kipub arvude taha kaduma. 1973. aasta ülevaates pole ma siiski suutnud emotsioone tagasi hoida. Järgnevad read raamatust „Male Eestis 1970-1976“ annavad kujukalt edasi tolleaegset atmosfääri:

Ranniku! Ranniku! Ranniku! Mis sellest, et ta ei pääsenud sel aastal Nõukogude Liidu tippturniirile. Ikkagi oli tema see, kellest ei pääsenud mööda ajakirjandus, kelle sportlikud tulemused malepublikut rõõmustasid.

Ranniku! Selle nime tagant võis (ja võib) ikka midagi oodata. Abjast tulnuna, ilma mingi malekooli ja treenerita tõusta lausa üllatavalt ruttu NSV Liidu tšempioniks! Aastate jooksul esines ka tagasilangusi, kuid kohe andestas male-entusiastide sõbralik pere talle kõik, kui ta jälle hästi mängis ja massiteabevahendite sporditoimetustes hakkasid (hakkavad) telefonid kohe sagedamini helisema, nõudes vastust küsimusele: „Kuidas läheb Rannikul?“

Sel aastal oli tal maailma naismaletajate hulgas kuues Elo-koefitsient.

Sel aastal oli ta teine-kolmas (koos ungarlanna Veröcziga) Euroopa karikavõistlustel (esimene Alla Kušnir).

Sel aastal võitis ta Nõukogude Liidu karikavõistluste finaalmatšis Maia Tšiburdanidze. Viimasel matšil tasub peatuda. Väike Maia oli jõudnud juba(!) 13-aastaseks saada, kuid iga tema käik oli tugevam eelmisest. 13-aastaselt tulevane maailmameister Tšiburdanidze veel kaotas Rannikule. Matši lõpptagajärg oli 2,5:1,5.“

Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

Nagu eelnevast näha katsuti tollal telefoni abil oma uudistejanu kustutada. Internetist, kus kõik maailma tipptasemel turniirid on vaid paari kliki kaugusel, ei osatud unistadagi. Ma ei hakka siin kirja panema kõiki Maaja Ranniku võite, saavutusi, ka tagasilangusi. Needki leiab praegu internetist, põhjalikum otsija teatmekirjandusest. Loomulikult kaitses ta koduvabariigi au paljudel võistkondlikel võistlustel. Kuid nagu teistelgi võistkonna kaaslastel oli temagi süda rahul, kui ta 1992. aastal sai sinimustvalge lipu all mängida Eesti naiskonnas maleolümpial.

Tagasivaatavalt võib öelda, et möödunud sajandi teine pool – Ranniku aeg – oli Eesti naiste males kuldaeg. Maaja Ranniku oli nagu lipulaev, kelle järel joonduti, kelle üle tunti uhkust. Eesti naiste meistrivõistlustel pakkusid talle tugevat konkurentsi Leili Pärnpuu ja Mari Kinsigo. Ja veidi hiljem Tatjana Fomina, kes oma sõnutsi kasvas tugevaks maletajaks just Ranniku eeskujul. Nende omavahelised partiid olid turniiri tipphetked – alati võitluslikud, kaasakiskuvad. Pole ime, et sellises õhkkonnas kasvasid peale veelgi nooremad, oma kohta maletaeva all otsida ja leida püüdvad Monika Tsõganova, Tuulikki Laesson, Regina Rõtova-Narva.

Mõnes mõttes oli Maaja Ranniku oma ajast ees. Kui 21. sajandil naised üha tugevamalt ja sagedamini mängivad kaasa meeste turniiridel, siis läinud sajandil see veel nii ei olnud. Seega peeti tema võitu Tallinna meeste meistrivõistlustel 1972. a. lausa sensatsiooniliseks. Kaasa tegid mitmed Eesti meistrivõistluste finalistid (Vladimir Roždestvenski, Harry Pohla, Isai Rozenfeld, Jaan Ludolf, Anto Remmel jt), aga malelaua taga ei tundnud Maaja hirmu kellegi ees.

Tahaksin kindlasti rääkida ka Maaja sõbralikkusest. Vara täheks saanuna, ei põdenud ta kunagi tähehaigust. Malenuppe võidi küll täie ägedusega liigutada, kuid tavaelus oldi sõbrad ka vaatamata vanusevahele, kinnitasid nooremad. Maajal oli hea huumorisoon. Külma rahuga talus ta nõukogude korra jaburusi. Mäletan, et olime kord koos Helsingis. Kaebasin, kui tüütu oli sinna sõiduks vajalikus ankeedis kirja panna, kus ma varem välismaal käinud olin (oh, vaid mõned korrad). Maaja kehitas õlgu ja lausus: „Ma kirjutasin ainult kolm sõna: kõik Euroopa sotsmaad.“ Hakkas siis mõnusalt naerma: „ Ma pole Saksa DV-s käinud. Las uurivad.“

Maaja surm 2004. aastal oli ootamatu ja valus. See oli Tatjana Fomina, kes ütles: „Me peame teda mäletama“. Tegude inimesena hakkas ta Tallinnas Mustamäe Laste Loomingu Majas korraldama Maaja Ranniku mälestuseks karikaturniire väikestele tüdrukutele, kellel polnud veel Elo-reitingut. 2005. aastal mängis seal viieaastane Mai Narva, kellele see oli tema elu esimene maleturniir. Järjepidevus Eesti naiste males oli tagatud.

Maletajat on kena meenutada ka mõnda tema partiid järele mängides. Jälgigem, kuidas Maaja Ranniku 1964. a. Suhhumis tiitlipretendentide turniiril viimases voorus jõulise mänguga võitis ungarlanna ja pälvis auhinna turniiri ilusaima partii eest. Kommentaaride autoriks on Isai Rozenfeld.

Isai Rozenfeld ja Maaja Ranniku. Foto: Erakogu.

Maaja Ranniku – Eva Karakaszne

Prantsuse kaitse

1.e2-e4 e7-e6 2.Ld1-e2 Rg8-f6 3.e4-e5 Rf6-d5 4.c2-c4 Rd5-f4 5.Le2-e3 Rf4-g6 6.d2-d4 Of8-b4+ 7.Rb1-c3 d7-d6 8.Rg1-f3 c7-c5 9.e5:d6 Ld8:d6 10.Oc1-d2 c5:d4. Ebaõnnestunud vahetus tsentris, mis ainult tugevdab valge seisu. Õige oli 10… 0-0. 11.Rf3:d4 Ob4-c5? Niisugune ajaviitmine osutub otsustavaks veaks, mis annab valgele ülitugeva rünnaku. 12.Rd4-f5! Ld6-b6. Sunnitud. Kohe viiks kaotusele 12… O:e3 13.R:d6+ Kd7 14.O:e3 K:d6 15.Rb5+ Kc6 16.Vd1 13.Rf5:g7+ Ke8-f8 14.Le3-h6 Oc5:f2+ 15.Ke1-e2! Kf8-e7 16.Oc1-g5+ f7-f6.

 

17.Og5:f6+! Silmnähtav ohver, mis siiski nõudis kauget ja täpset arvestust. 17… Ke7:f6 18.Rg7-h5+ Kf6-f5. Ei päästnud ka jätk 18… Ke7 19.Lg7+ Kd8 20.Lf6+! matirünnakuga. 19.g2-g4+ Kf5:g4. Kui 19… Ke5, siis 20.Lg7+ Kd6 21.Rb5+ võitva rünnakuga. 20.Rc3-d1! Viimane peensus! Nüüd pole mustal enam pääsu. 20… Of2-d4 21.h2-h4! Rg6-f4+ 22.Lh6:f4+ ja must alistus.


Laval mängib Paul Keres, lava ees Maaja Ranniku. Foto: Gunnar Vaidla.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

The Queen`s Gambit

Ei mäleta, et ühtki malealast filmi oleks saatnud selline ülemaailmne edu, kui on Netflixi seriaalil „The Queen`s Gambit“. Vaadatakse, kommenteeritakse trükimeedias ja internetis. Maletajate seltskonnas on peaaegu piinlik tunnistada, kui pole veel vaadata jõutud. Samas ei jäta see ükskõikseks ka neid, kes malekäikegi ei tunne. Maletajast peakangelannat Beth Harmonit kehastanud Anya Taylor-Joy on ühes interneti postituses kinnitanud, et talle selle seriaali tõttu osaks saanud kuulsus on peadpööritav. Ta on tunnistanud, et enne kui talle seda osa pakuti, polnud ta üldse malet mänginud!

Seriaal põhineb Walter Tevise 1983. aastal ilmunud romaanil. Raskusi on pealkirja tõlkimisega. Loomulikult ma tean, et maleterminoloogias inglaste queen`s gambiit on eesti keeles lipugambiit. Aga siis jääb ära vihje kuningannale, sest malekuninganna ju Beth Harmon on. Inglise keeles queen on nii kuninganna kui ka malend, mida meie tunneme lipu nime all. Vene keeles on selle seriaali pealkiri „Hod Korolevõ“. Soomlased on nimetanud selle „Musta kuningatar“. Soome keeles on ka kuningatar lisaks tugevaima malendi nimi. Kui võtsin kätte saksa maleajakirja aastalõpu numbri, siis tabas mind üllatus. Saksakeelset nime ma ei leidnud. Juttu oli küll terve lehekülg, aga pealkiri vaid „The Queen`s Gambit“. Eesti keeles olen ma trükimustas näinud ka „Kuninganna gambiit“, mis võib-olla polegi paha. Jään praegu inglisekeelse variandi juurde.

Beth Harmoni lugu mõjub. Hämmastav oli leida, et maailma üks autoriteetsemaid maleajakirju „New in Chess“ on pühendanud sellele tervelt kümme(!) lehekülge. Suurema osa moodustavad seriaalis kasutatud partiid suurmeister Erwin l`Ami kommentaaridega pealkirjaks „Beth Harmon`s memorable games“. Meenus koheselt Robert Fischeri partiivalimiku pealkiri „My 60 memorable games“. Kommentaatori arvates on Beth Harmoni partiid meeldejääv valik parimast malest 17. sajandi algusest meie päevini. Pole ka ime, kui seda valikut aitas filmi konsultandina teha Garri Kasparov. Beth on võitleja. Sellised on ka tema partiid, nendest vaid üks kogu seriaali vältel lõpeb viigiga. Mõned partiinäited.

 

Beth Harmon – Benny Watts

New York 1967

Seis pärineb Kasparov – Van Wely partiist, mängitud Wijk aan Zees 2000.a. 20.R:e6! f:e6 21.V:e6+ Kf7 22.Ld3! Väga mõjuv. Vankri löömisele 22. … K:e6 järgneks 23.O:d5+ O:d5 24.Lg6+ Rf6 25.L:f6+ Kd7 26.V:d5+ ja valge võidaks kiiresti. 22. … Og7 23.Lf5+ Kg8 24.V:d5! L:a4 25.Ve7 ja must alistus.

Veel piinlikum oli Wattsile järgmises partiis juhtunu.

 

Beth Harmon - Benny Watts

New York 1967

Malespetsialistid tunnevad siin muidugi kohe ära ühe Paul Morphy kuulsatest kombinatsioonidest 16.Lb8+! R:b8 17.Vd8 matt. (Morphy - Brunswicki hertsog, Pariis 1858). a.

Ja viimased käigud otsustavast partiist Beth Harmon – Vassili Borgov, kus täitub Bethi unistus võita maailmameister. Kõrvalekalletega on kasutatud üht tuntud suurmeistri Vassili Ivantšuki partiid. Internetikuulduste kohaselt olevat maailmameister Borgovi osa pakutud Ivantšukile, aga ta oli keeldunud. Partii oli alguse saanud avangust lipugambiit - queen`s gambiit! 42. käiguks oli jõutud järgmise seisuni:

 

Beth Harmon - Vassili Borgov

Moskva 1968

42. … Le8. Väga passiivne. 42. … h5 oleks mustale veel šansse andnud. 43.Lf3 Lc6 44.b4 Le8 45.Lf5+ Kh8 46.L:f6! Väga õige! 46. … g:f6 47.V:f6 Vf8+ on tõrjumatu. 47. … Lh5 48.Vf8+ Kg7 49.e8L Ve2+ 50.Kf1 L:h3+ 51.K:e2 L:g2+ 52.Vf2 Le4+ 53.Kd2

 

Igavest tuld ei ole. Borgov alistus ja oli meeldiv näha, kuidas ta oma vastasele aplodeeris. Harv nähtus kaasaja males!

 

„Male pole pärast The Queen`s Gambit enam üldse sama.“ Karikatuuri autor Berend Vonk.

Internet lausa kubiseb arvamusavaldustest „The Queen`s Gambit“ kohta, enamasti kiitvatest. Sõna on võtnud ka maailmameister Magnus Carlsen. Kuue palli süsteemis annaks ta seriaalile 5 punkti. Ühe punkti võtaks maha, kuna ei tundu usutav, et vaid kuus aastat orbudekodus malega tegelenud ja mitte ühtegi turniiri mänginud Beth kõiki võitma hakkab. Kõige muuga ta nõustub. Bethis lapsena näeb ta ennast. Kirg male vastu haaras jäägitult. Maleseisud kummitasid. Ta ei näinud neid küll laes nagu Beth, aga peas olid need silme ees kogu aeg. Bethi lapsepõlv oli raske. Sellest tulenesid ka Carlseni arvates tema probleemid, kelle enda elu lapsena oli väga tasakaalustatud. Beth ütleb, et male on ilus! Sellega Carlsen on täiel määral nõus, meenutades kas või Bethi lipuohvrit partiis Borgoviga. Lõpuks tõdeb meeste maailmameister, et talle meeldiks näha naisi üha paremini malet mängimas ja end seni valdavalt meeste poolt valitsetavas malekeskkonnas õdusamalt tundmas.“

Küsisin ka kahe meie suurmeistri arvamust, kes mõlemad nõustusid meelsasti oma muljeid jagama.

Suurmeister Kaido Külaots: „Kui Queen`s Gambit Netflixis välja tuli, siis hakkas ta imetabase kiirusega populaarsuse tabelites ülespoole rühkima. Peagi jõudis uudis ja esimesed arvamused sellest minugi kõrvu. Esialgu oli minu hoiak reserveeritud. Ma ei pidanud vajalikuks seda koheselt vaatama tõtata. Jah, nagu pealkiri maletajale signaliseerib, on filmis suure tõenäosusega juttu malest. Siiski olen ma seni malet sisaldavate linateoste suhtes olnud valdavalt skeptiline. Liiga sageli püüab professionaalse maletaja terav pilk neis kinni anomaaliaid ja puhtmalelisest reaalsusest kõrvalekaldeid. Kui aga minu noorem õde oli teatanud, et temalgi on seitse osa kenasti läbi vaadatud, siis sain aru, et vaatamata jätmine võib olla tõsine blunder. Pettuma ma ei pidanud, vastupidi. Vaatasin esimese seeria ära ja meeldis sedavõrd, et järgmisi seeriaid kohe vaatama ei tõtanud. Jätsin nad sisustama terve järgmise nädala õhtuid. Kui taaskord professionaalse maletaja vaatevinklist kommenteerida, siis tegi muidugi südame alt soojaks, et kõik malelaual toimunu oli täiesti realistlik ja tõepärane.

Bethil oli väikese lapsena äärmiselt traumeeriv kogemus, mida ei sooviks kellelegi. Üksikvanemaks jäänud ema otsustas ummikusse jäänuna autol gaasi põhja vajutada ja sõitis hunnikusse. Mingi ime läbi tuli kaasas olnud tüdrukutirts sellest katastroofist välja. Võimatu on kirjeldada, millise jälje jätab selline sündmus lapse psüühikale. Me teame vaid seda, et edasistel aastatel lastekodus aitasid tal pinnal püsida rahustid ning … male. Kui esimese doosidel tuli mingil hetkel ette piir, siis huvi male vastu tundus piirideta. Kombineerituna loomupärase võitluslikkusega lõi see eeldused edaspidiseks arenguks. Nagu filmis nägime, ei lasknud tüdruk neil eeldustel liiva joosta.

Minult on vahel (kaasa arvatud hiljuti ETV+ otsesaates) küsitud, miks naisi males vähem on? Esmalt peab muidugi tegema selget vahet male ja tippmale vahel. Kui rääkida päris tippmeisterlikkusest ja võtta argumentide toetuseks kõrvale kas või FIDE esisaja reitingutabel, siis on seal õrnema (või hoopis tugevama?) soo esindatus tõepoolest sisuliselt olematu. Mõnevõrra lihtsustatult öeldes võib öelda, et naised lihtsalt ei ole valmis panema kõike ühele kaardile - pühendama kogu oma aja ja jõupingutused sellele, et saada malemängus nii heaks, kui see on üldse võimalik ja olla nii valmis konkurentsiks absoluutses arvestuses. Elu on meile antud üks ja naised mõtlevad vist selle tõsiasja peale rohkem ja sagedamini.

Beth Harmonit nägime loobumast nii mõnestki inimlikust ahvatlusest. Ameerika valitsejanna troon Bethi ei rahuldanud. Ta teadis, et kuskil mängitakse tõsist malet. Kuskil on suurmeistrid, kes navigeerivad sellistes malelistes sügavustes, millest tema senised alistatud on ainult und näinud. Loomulikult on need venelased (nagu terve N Liidu kodanikke lihtsustatult läänes kutsuti)! Bethi hing sai rahu alles siis, kui ta oli veendunud, et tema maleline potentsiaal ja tehtud töö murrab ka kõige visama vastupanu. Võib ette kujutada, millist aukartust võis maailmameister Borgov (keda lisaks assisteeris veel kaks kagebiiti) esmakohtumisel Mehhikos Bethis äratada. Ikkagi Bethis ei olnud kartust. Mis siis, et ta on naine ja mis siis, et ta ei ole nõukogudelane. Ning ei kuskil mujal kui lõvikoopas Moskvas tuli maailmameistril tunnistada uue staari paremust. Oli sümpaatne vaadata, et Borgovil jätkus südant avaldada ameeriklannast võitjale tunnustust kestva aplausiga. Kui mõelda päriselule, siis maailmameistritest võinuks millekski taoliseks võimeline olla ainult Spasski, kes paljude arvates ongi Borgovi prototüüp. Pärast suurtriumfi võis Bethi näha Moskva pargis jalutamas keset arvukaid mehitatuid malelaudu. Ja tal ei olnud üldse midagi selle vastu, et uuesti mängida. Ja võita - sõgrajem!

Meie ainus naissuurmeister Tatjana Fomina on oma muljete jagamisel napisõnalisem, kuid ka tema hinnang on kiitev. Ta kirjutab:

„Hiljuti kuulasin interneti vahendusel, kuidas Magnus Carlsen väga tõsiselt analüüsis Beth Harmoni viimast partiid Vassili Borgoviga. See pole üldse tavaline, et valitsev maailmameister analüüsib mingis filmis nähtud malepartiid. Kuid Carlsen oli ka juba varem rääkinud mõtetest, mida see seriaal tekitab. Antud partiid oli Garri Kasparov filmi jaoks mugandanud. Mängisin ka ise pärast filmi vaatamist selle partii läbi, nagu tundsin huvi kõigi filmis näidatud partiide vastu.

Sellest seriaalist on olnud lummatud paljud minu tuttavad, kes ise malet ei mängigi. Mina ise olin seda vaadates natuke kahestunud. Üks osa minust oli tavaline filmisõber, teine aga maletaja. Mõlemad jäid väga rahule.

Arvan, et minule kui maletajale ja teistelegi maletajatele meeldis, et filmis on tõstetud esikohale armastus meie lemmikala vastu, väärikus elus ja sõprade toetus. Nendele filmisõpradele, kes käike ei tundnud, jäi loodetavasti hinge see põnev mäng, mida tahaks kohe ära õppida…

Anya Taylor-Joy poolt kehastatud Beth Harmon on väga õnnestunud ning uute malesõprade tekkimine saab olema tema teene.“

Muljeid, mõtteid, hinnanguid on „The Queen`s Gambit“ esile kutsunud palju. Kuid oma silm on kuningas. Seepärast on soovitav kõigil, kes seda Netflixi poolt pakutavat seriaali veel näinud pole, see endal ära vaadata.

https://www.youtube.com/watch?v=CDrieqwSdgI

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Paul Keres – 105

Paul Keres.

Käesoleva aasta 7. jaanuaril täitub 105 aastat Paul Kerese sünnist. Juba aastaid on maletajad harjunud jaanuari alguses Tallinnas meie suurmeistri sünniaastapäeva tähistama kiirturniiriga tema mälestuseks. Nii oleks see olnud ka tänavu, kui mitte koroona poleks sellele kriipsu peale tõmmanud. Eesti Rahva Muuseum koos Eesti Maleliiduga kutsus tänavu 7. jaanuaril maletama naabriga ja mängu jäädvustama. Ka siin võib kuri viirus takistuseks osutuda. Kuid miski ei sega meid raamaturiiulist Kerese partiisid võtma ja neid läbi mängima. Meenutus seegi.

On hea meel tõdeda, et malemaailm mäletab suurmeister Paul Kerest. Paljudes eri keeltes maleajakirjades võib ikka tema nime ja partiisid näha. Soome maleajakirja „Shakki“ aasta lõpunumbris on Seppo Lyly kirjutis „Male teise maailmasõja varjus“, kus on rohkesti juttu Keresest. Kirjapandu algab kirjeldusega 1939. aasta juulis üle Atlandi sõitvast laevast, kus mängitakse palju malet. Pole ka ime, selle laevaga sõidavad paljude riikide maletajad Buenos Airese maleolümpiale. Autor märgib, et sõitjate hulgas on hulgaliselt tolleaegseid tippmaletajaid, eesotsas Aleksander Alehhini ja Paul Keresega. Teame, et alanud sõja tõttu tagasisõit Lõuna-Ameerikast nii lihtne polnud.

Paul Keresele on artiklis pühendatud kaks osa. Esimeses on juttu aastavahetusel 1939/1940 toimunud sõprusmatšist Euwe-Keres, teises Paul Kerese sõja-aastatest. Olgu see omalaadne pilguheit tollest ajast Soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale siin järgnevalt ära tõlgitud.

Sõpruskohtumine Euwe – Keres

Kui Paul Keres oli kodumaale tagasi jõudnud, hakkas ta valmistuma kohtumiseks aastail 1935-1937 maailmameister olnud Max Euwe vastu. Kohtumine oli kokku lepitud juba varem. Sooviti, et selle abil saaks selgust, kellest tuleb maailmameister Alehhini järgmine väljakutsuja.

Sõda Euroopas andis ennast tunda ka Eestis, kus Nõukogude Liidu poliitiline surve oli järjest tugevam. Järgmisel aastal see lõppeski kogu maa okupeerimisega. Sõpruskohtumine Euwega peeti siis enne seda aastavahetusel 1939/1940 Hollandis. Seal oli veel rahulik, kuid nelja kuu pärast oli see maa juba Saksa võimu all.

 

Matš Euwe - Keres. Amsterdam 1939/1940. Arhiivifoto.

Matš oli pingeline. Euwe oli loobunud mängimast Buenos Aireses, seega oli ta saanud partiideks paremini ette valmistuda. Kuigi kogu sügis oli ta töötanud matemaatika õpetajana, nii et pidas end amatööriks. Kohtumine algas Euwele meelepäraselt, ta asus kahe punktiga juhtima, kuid 14-partiilise matši vältel jõudis Keres järele ja läks ise juhtima, olles enne viimast vooru kahe punktiga ees. Kuigi võitja oli juba selgunud, viimane partii siiski mängiti. Euwe võitis selle, kuid matš lõppes tulemusega 7,5:6,5 Kerese kasuks.

Paul Kerese sõjaaeg

1941. alustas Hitler Barbarossa plaaniga, kavatsusega saada Nõukogude Liidust vilja ja naftat Suur-Saksamaa tarbeks. Eestigi jäi sõja tallermaaks, järgnesid saksa okupatsiooniaastad.

Keresele tähendas see aga, et ta sai taas mängida Euroopa turniiridel. Nagu öeldud, oli Keres sõja alguses osalenud maleolümpial, kohtunud seejärel sõprusmatšis Euwega ja mänginud isegi Nõukogude Liidus. Saksa võimu aastatel jätkas ta turniiridest osavõttu. Põhjuseks on ta hiljem öelnud, et malevõistluste abil püüdis ta hoida distantsi toimuvaga. Nendel ränkadel aastatel oli ta maletajatest kõige aktiivsem suurmeister.

1944. aastal külastas Keres Soomet, kohtus sõpradega, mängis treeningpartiisid, andis simultaane. Soome meister Osmo Kaila oli saanud ülesandeks organiseerida maletegevust armees, mida ta ka hoolsasti tegi. Simultaanidele lisaks oli muidki ettevõtmisi, tänu millele maletajate hulk sõjaväelaste hulgas kasvas tunduvalt. Soomest siirdus Keres Rootsi, kuhu ta oli kutsutud osa võtma Rootsi tšempionaadist väljaspool võistlust.

Soome keelest tõlkinud Merike Rõtova.

Samas on avaldatud 9. matšipartii Euwega, mille Keres võitis elegantse lipuohvriga. Meie suurmeistri sünniaastapäeval on kena seda järele mängida. Ajakirjas olevad ja ka siin toodud Paul Kerese kommentaarid pärinevad tema raamatust „Valitud partiid 1931 – 1958“, Tallinn 1961.

Max Euwe - Paul Keres

Lipuindia kaitse (E19)

1.d4 Rf6 2.c4 e6 3.Rf3 b6 4.g3 Ob7 5.Og2 Oe7 6.0-0 0-0 7.Rc3 Re4 8.Lc2 R:c3 9.L:c3 d6

See muretu käik annab valgele võimaluse säilitada kerget initsiatiivi. Tavalised jätkud 9. … Oe4 või 9. … f5 on praktiliste kogemuste põhjal küllaldased mustale võrdse mängu kindlustamiseks.

10.Lc2 f5

Kui must tahab takistada edasilüket 11.e4, siis on see musta tsentraalseisu nõrgestav käik praktiliselt sunnitud, sest pärast 10. … Rc6 on 11.d5! väga tülikas. Nii näiteks võidab valge pärast 11. … e:d5 12.c:d5 Rb4 13.Lb3 R:d5 14.Rd4 etturi tagasi koos parema mänguga.

11.Re1 Lc8

Partiis Alehhini vastu Buenos Airese maleolümpial jätkasin siin 11. … O:g2 12.R:g2 c6, mis aga pärast 13.e4 andis valgele veidi soodsama seisu. Must võis mängida 12. … c6 asemel aga energilisemalt 12. … e5, saavutades täisväärtusliku vastumängu tsentris. Tekstikäigu järel tuleb mustal seevastu võidelda suuremate raskustega.

12.e4

Pärast 12.d5 vastaks must samuti 12. … Rd7, kavatsusega 13.d:e6 järel jätkata 13. … Rc5.

12. … Rd7 13.d5?

Selle edasilükkega annab valge käest lootused paremusele, mis olid säilitatavad vahetusega 13.e:f5, näiteks 13… e:f5 14.d5 või 13… O:g2 14.R:g2 e:f5 15.d5 ja mustal tuleb võidelda raskustega välja e6 nõrkuse tõttu. Siiski võiks must ka siin pärast 13.e:f5 e:f5 14.d5 c6! alustada vastumängu tsentris, mis kindlustaks talle häid võimalusi seisu tasakaalustamiseks.

13. … f:e4!

Nüüd on see vahetus suurepärane jätk, mis asetab vastase ebameeldiva valiku ette. Kui valge lööb nüüd 14.O:e4, siis on ta pärast 14. … Rf6 praktiliselt sunnitud loovutama oma kuningaoda ja pärast 14.d:e6 annab 14. … Rc5 mustale suurepärase mängu.

14.L:e4 Rc5 15.Le2 Of6 16.Oh3

Valge jätkab järjekindlalt oma plaani, kuid see sidumine ei anna loodetud tulemusi. Seepärast oli valgel siin kõige lihtsam loobuda igasugustest pretensioonidest paremusele ja mängida lihtsalt 16.d:e6 O:g2 17.R:g2 R:e6 18.Oe3. Musta suurepärane areng ei võimalda valgel üritada rohkemat.

16. … Ve8!

Loob taktikalise ähvarduse 17. … e:d5!

17.Oe3

Nüüd ähvardab valge 18.O:c5 ühes O:e6+, kuid mustale avaneb võimalus vabaneda tülikast sidumisest kombinatsioonilisel teel.

17. … Ld8 18.O:c5 e:d5!

Selle vahekäiguga vabaneb must kõigist raskustest.

19.Oe6+?

See kaotab lõpuks etturi. Valge pidi mängima 19.Oe3 d4 20.Og2.

19. … Kh8 20.Vad1 d:c5 21.Rg2 d4

Selle edasilükkega, mis piirab oma kuningaoda tegevust, raskendab must tunduvalt paremuse realiseerimist. Õige jätk oli siin 21. …Od4, et seejärel vahetusega d:c4 maksimaalselt laiendada oma odade tegevusraadiust.

22.f4?

Valge idee on iseenesest õige, nimelt kindlustada oma oda positsiooni käiguga f4-f5 ning seejärel alustada rünnakut musta kuningaseisule. Kuid valge teostab selle idee ebatäpselt. Kavatsetava manöövri ettevalmistamiseks oli vaja mängida enne 22.Vfe1!

 

22. … d3!

Must kasutab otsekohe juhust oma eelmisel käigul tehtud vea parandamiseks, avades uuesti oma odadele kõik tulejooned.

23.V:d3 L:d3!

Eelnenud etturikahingut oleks juba õigustanud ka lihtne jätk 23. … Od4+ 24.Kh1 Lf6 jne., kuid toodud lipukahing on elegantsem ning likvideerib vastase viimased hästiseisvad vigurid. Järgnevad käigud on peaaegu forsseeritud.

24.L:d3 Od4+ 25.Vf2

Pärast 25.Kh1 V:e6 valitseksid musta odad ja vankrid kogu malelauda, nii et valgel poleks enam kaitset ähvarduse Vae8 ühes Ve2 vastu.

25. … V:e6 26.Kf1 Vae8!

See survet tugevdav jätk on palju mõjuvam kui kvaliteedivõit 26. … O:f2 27.K:f2 Vae8, mis võimaldanuks valgele pärast 28.Rh4 veel pikka vastupanu.

27.f5 Ve5 28.f6 g:f6

Must ei tohtinud siin mängida 28. … O:f2 29.K:f2 Ve2+? 30.L:e2 V:e2+ 31.K:e2 O:g2 vastuse 32. f7 tõttu.

29.Vd2 Oc8! 30.Rf4 Ve3 31.Lb1 Vf3+ 32.Kg2 V:f4

See kvaliteedikahing demonstreerib kõige kujukamalt odade võimsust avatud seisus.

33.g:f4 Vg8+ 34.Kf3 Og4+

Pärast 35.Ke4 Ve8+ järgneb matt ja 35.Kg3 Of5+ maksab lipu.

0:1

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid