Kui suur sinu malereiting on? Kas sul seda üldse on?
On küll. 1901. Ei tea isegi, kus selle saanud olen. Põhiliselt mängin ju välku.
1901 on päris palju. Eriti kui arvestada seda, et sind ju nädalalõpu- või ka muudel turniiridel samahästi kui näha polegi.
Tegelikult tahtsin rääkida sinust kui maleorganisaatorist. Vähemalt ühe ettevõtmisega oled sa end küll Eesti maleajalukku jäädvustanud. See oli aastal 2006, kui möödus 90 aastat Paul Kerese sünnist.
Jah, mul tekkis idee kutsuda selle juubeli puhul Tallinnasse kogu toonane maailmamale eliit. Koos Amsterdamis elava suurmeister Genna Sosonkoga tegime kutsutavate nimekirja. 20 suurmeistrit eesotsas eksmaailmameistrite Boriss Spasski ja Anatoli Karpoviga, siis veel Kortšnoi, Portisch, Hübner, Gligoric, Taimanov jt.
Kui palju tuli?
15. Tagantjärele võin tunnistada, et kõige soojemaid hingelisi elamusi pakkus missiooni järgmine etapp – suurmeistritele helistamine. Kutset saabuda Tallinnasse võeti reeglina tänulikult vastu kui erilist austusavaldust neile endile. Buenos Aireses viibiv suurmeister Bent Larsen ei saanud kehva tervise tõttu Eestisse lennata, kuid tema äraütlemine oli liigutav monoloog Paul Kerese isikuvõlust.
Eesti Vabariik võõrustas saabunuid parimal kombel. Riigikogu spiiker Ene Ergma pidas Teaduste Akadeemia pidulikus saalis kollokviumi põhiettekande. Valitsusjuht Andrus Ansip pakkus mitmekäigulise lõuna ja kõik tipnes järgmisel päeval president Arnold Rüütli õhtuse vastuvõtuga.
Ja selle kõige taga olid sina?
Tahtmata olla liigselt enesekiitev, pean siiski ütlema, et peale paari sõbra mind ükski riiklik instants, Eesti Maleliit seda vähem, ei toetanud.
Ülo Tuulik malemõtetes. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.
Samas see esinduslik malepidu pälvis laia rahvusvahelist tähelepanu.
Kümme aastat hiljem, kui möödus 100 aastat Paul Kerese sünnist, midagi nii kapitaalset ei toimunud.
Rääkisin küllalt varakult nii Eesti Maleliidu tollase presidendi kui ka Kultuuriministeeriumi sporti kureeriva töötajaga, et on aeg mõelda suure juubeli tähistamisele, aga sain vastuseks, et aega on ja küll jõuab. Noh, toimusid kohalikud Paul Keresele pühendatud turniirid, aga see juubel oleks väärinud suurt rahvusvahelist suurmeistrite superturniiri. Aga seekord polnud organiseerijat. Raha taha poleks asi jäänud. Keres 100 oleks avanud ettevõtjate rahakotid küll.
Sinu enda tutvused malemaailma vägevatega süvenesid.
Kõige enam oli mul hea meel, et tekkis pidev ja südamlik kontakt legendide legendi Viktor Kortšnoiga, mis kestis kuni tema surmani. Ja oli heameel, et pärast Tallinnas käiku aastal 2006, mängis ta neli korda Pühajärve turniiril.
Novembri lõpus nimekate suurmeistrite osavõtul toimuv Pühajärve rahvusvaheline turniir on juba 20 aastat olnud meie maleelu iga-aastaseks tippsündmuseks. Handicap turniir, kus meie kultuuriinimesed ja ettevõtjad saavad jõudu proovida suurmeistritega. Ja ka seda turniiri korraldab, kutsub külalised, sisustab nende sealviibimise vaid üks fantastiline mees – Urmas Randma.
Jah, ei valitsus, ei kultuuriministeerium ega maleliit saa siit endale loorberilehti küsida.
Siit ongi nüüd hea jutujärg viia üle sinule kui maletajale. Ametlikel turniiridel sind näha ei ole, aga Pühajärvel oled sa alati kohal.
Miks ma ei peaks tulema, kui mugavustega harjunud eliitsuurmeistridki tulevad sinna Kagu-Eesti maanurka, mis lähemast lennujaamast asub 200 km kaugusel.
Urmas Randma, kes kõike jõuab, paneb tähele ka, kes kuidas mängib. Tsiteerin Pühajärve turniiri raamatust, mis ta sinu kohta kirjutab:
“Eriti atraktiivne mängumees on Ülo, kes harrastab kõige ehtsamat kohvikumalet, kus ettureid ei loeta ja vangerdada tuleb ikka eri tiibadele või miks üldse vangerdusega väärtuslikku rünnakuaega kulutada!“
Minu eriline maleline nauding on see, kui saan malelauale tekitada nn hullu vankri. Pühajärvel õnnestus mul see kord Läti suurmeister Miezise vastu. Korduvalt olen selle lauale saanud Raul Rebase vastu. Raul ütleb, et enam see mul ei õnnestu, aga ikka õnnestub! Mul on selleks oma meetod!
Mina siiski valiksin partiinäiteks sinu loomingust jahmatava lipuohvri Kaido Külaotsa vastu. Mängitud Pühajärvel 2013.a. Sinul olid valged malendid.
Must oli pahaaimatult käinud 37… b3-b2. Sina tõstsid sulle omase elegantse käeliigutusega lipu vankri tulle 38. Lg3-c3. Kaidol jäi ainult kurvalt tõdeda, et tema seis on läbi. Lippu ei saa võtta mati tõttu 39. Vd8++, samas ähvardab matt väljalt g7.
Külaots juhtis enne kahte viimast vooru ülejäänute ees punktiga. Meie partii toimus kaks vooru enne lõppu. Ma ei tundnud võitjauhkust, vaid ainult kahetsust, et juhukaotuse tõttu patserile jäi suurmeister ilma turniiri esikohast.
Vastasest võib ju kahju olla, aga ega sellepärast matti panemata ei jäta. Millal sa üldse hakkasid malet mängima?
Kooliõpetajast isa õpetas mulle ja kaksikvend Jürile käigud selgeks, kui olime seitsme-kaheksa aastased. Aga malepisik meid tollal ei haaranud. Mängima hakkasin, kui olin juba ülikooli lõpetanud. Töötasin Rahva Hääle toimetuses koos tollal Eesti maleparemikku kuuluva Vladimir Roždestvenskiga. Tema mängis minuga pimemalet. Mina istusin malelaua taga, tõstsin nuppe ja ütlesin, mis käike teen. Tema oli seljaga minu poole, pahvis suitsu, mõtles… ja võitis. Tekkis tahtmine teada saada, mis mäng see ikkagi on. Hakkasin välku mängima. Nii see läks. Mängin siiamaani.
Mulle on meeldinud tõmmata ka teisi inimesi male juurde. Olen organiseerinud kümme Valter Heueri mälestusturniiri Elvas, tema sünnilinnas. Olen korraldanud kaheksa turniiri kodusaarel Abrukal. Tänu minule on toimunud Kirjanike Liidu Tallinna ja Tartu osakondade malevõistlused. Muidugi tuleb mainida ka klubi Hõbelusikas, kuhu kuulub suur hulk kultuuriinimesi. Viibin küllalt tihti Kuressaares. Seal tõstan aeg-ajalt nuppe Saaremaa meestega.
Ülo Tuulik ja Valter Heuer jälgimas Eesti meistrivõistlusi. Tallinn 1967. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.
Kuigi sa ise ei mänginud, siis huvi male vastu oli kindlasti juba varem.
Seda muidugi. Juba keskkooli ajast peale. Need olid ju Kerese aastad. Kogu Eesti rahvas jälgis tema turniire, elas kogu hingest kaasa. Meie Jüriga ka. Mul kujunesid tippmaletajate hulgas välja oma lemmikud: Boriss Spasski, Mihhail Tal, Viktor Kortšnoi. Eelkõige muidugi Paul Keres.
Mind hakkas varakult huvitama isiksuse küsimus. Inimene jõuab tippu. Alati on huvitav teada, kes ta isiksusena on, miks just tema jõuab kõrgele ja kaugele. Mul on elus vedanud. Eri aastatel olen saanud lävida väga intelligentsete kirjutavate inimestega. Kõigepealt Valter Heuer ja siis Hollandis elav endine nõukogudelane suurmeister Genna Sosonko. Valter Heuerilt sain omamoodi maleajaloo kursuse. Valter oli keerulise iseloomuga inimene, kuid kui tema keerukus üle elada, vahel ka ära taluda, siis oli temaga suhtlemine väga rikastav. Ta oli palju lugenud. Juhtus korduvalt, et mainisin midagi huvitavat, mida olin lugema sattunud, sealjuures mitte ainult eesti keeles, aga tema oli juba lugenud. Genna Sosonko tunneb kõiki malemaailma tippe. See kajastub ka tema eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“.
Kui palju sul endal maleraamatuid on?
Umbes 200. Ka maleraamatute kaudu püüan aru saada maletajatest kui isiksustest. Vaatan loomulikult ka partiisid. Korduvalt olen kätte võtnud David Bronsteini raamatu pretendentide turniirist Zürichis 1953 ja pannud sealt lauale partii Averbach – Kotov, mille kohta on öeldud, et selline partii mängitakse vaid kord saja aasta jooksul.
Seda partiid soovitaks küll kõigil läbi mängida ja Bronsteini kommentaaridega tutvuda. Kui raamatut pole, siis tänapäeval saab ju abi internetist.
Ajakirjas „Looming“ on 1996.a. ilmunud sinu maletemaatiline jutustus „Suur vastasseis“. Kas sul on kavas veel midagi malest kirjutada?
Bestsellereid sünnib ainult üks kord.
Muidugi. Kas kirjaniku tegevuse kõrval on male sinu põhiline huviala?
Ma ei ütleks nii. Mul on kolm ala, mille vastu huvi tunnen. Esiteks Teine maailmasõda ja juutide saatus selles. Teiseks Atlandi ookean, kus ma olen kaasa teinud neli pikka laevareisi. Ja kolmandaks male. Mis puutub malesse, siis see on ammendamatu. Kõik selles on kordumatu. Palju pakub uute mittestandartsete seisude uurimine. Aga nagu öeldud, jälgin malet läbi isiksuste.
Miks peab malet mängima?
Oi, see on sinu poolt täna parim küsimus! Miks peab?
Selle kohta on ilusasti öelnud kunagine malehiid Tarrasch. Tema ütluse on Valter Heuer oma raamatu Meie Keres motoks valinud.
Tuletame meelde. Siegbert Tarrasch (1862-1934): „Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska malet, nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust.“
Ongi kõik öeldud.
Kui armastus on inimese elus ülimuslik, siis male võrdlemine sellega on muidugi kõva sõna. Kui palju sinu järeltulijad malet mängivad?
Siiani mitte eriti. Aga nüüd tekkis lootus. Minu lapselapselaps, kes on Prantsuse Lütseumi esimese klassi poiss, käib selle kooli maleringis.
Nii et male jääb!
Male muidugi jääb!
Küsitlenud Merike Rõtova
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
