menüü

Palju õnne, Urmas Randma!

15. detsembril saab 60-aastaseks jooksutreeneri tegemiste kõrvalt ka maleorganisaatorina tuntud Pühajärve turniiride väsimatu korraldaja Urmas Randma. Juubeliintervjuus küsitleb teda Merike Rõtova.

 

Urmas Randma. Foto Ülle-Ella Tõnnis.

Urmas, kui Sinu maletegemistest räägitakse, siis alustatakse tavaliselt sellest, kuidas sul kord metsas jooksutreeningut tehes tuli mõte korraldada Pühajärvel soliidse koosseisuga maleturniir. Olid siis juba keskealine. Malehuvi pidi olema tärganud ometi varem.

Olen pärit Pammana külast, mis Saaremaa põhjaosas asub lausa vastu Hiiumaad. Seal on mu juured. Malet hakkasin mängima umbes 10-aastaselt naabripoistega. Nendel olid nupud, meil kodus ei olnud. Koolis käisin Leisis. Seal mängisime palju välku, nii 10-50 partiid päevas. Mäletan, et tahtsin hirmsasti võita. Kas või kaotan, aga võideldes.

Suurema tõuke malehuvi tekkimiseks andis aga Valter Heueri malelugude lugemine ajakirjas „Kehakultuur“. Eriti jälgisin muidugi seda, mis ta kirjutas Keresest. Spasski-Fischeri matši ajal oli minu lemmikuks Spasski. Kui turniiril Tallinn-1973 mõlemad minu lemmikud – Keres ja Spasski – osalesid, siis sõitsin 12-aastase poisina oma käe peal Tallinnasse. Buss läks hommikul, Tallinnasse jõudsin vara. Male algas alles kell neli. Sain turniiril olla vaid 45 minutit, siis pidin tõttama Saaremaa bussi peale. Hommikul kella kuuest, mil sõitma hakkasin kella kaheteistkümneni öösel oli 18 tundi ja sellest vaid 45 minutit nägin suurmeistreid: Kerest, Spasskit, Tali, Bronsteini jt. Aga ära nägin! Sõit läks mul maksma 5 rubla. Kodus luiskasin, et käisin Tallinnas kergejõustiku võistlusel teivast hüppamas.

Aga enda tulemused males?

Olen iseõppija. Nii on raske meistriks saada. Koolis oli mul teine järk. Kuressaares Saaremaa meistrivõistlustel mängimas käies võitsin esimese järgu mehigi. Hiljem Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppides jäi malet vähemaks, aga instituudi meistriks kord tulin. Tollal mängisid seal Ilmar Lilleorg, Heino Tiik, Uno Polisinski jt. Külalisena (TPI poiss) Mait Schmidt, kes praegugi Pühajärve turniiridel ja muudelgi malevõistlustel kaasa teeb. Osalesin ka Kerese festivali ajal toimuvatel simultaanidel, kus korra võitsin Harry Pohlat.

Pärast instituuti läksin tööle asutusse Tallinna Vesi, mis tollal oli tõeline malekants. Seal töötasid mitmekordne Eesti meister Olav Sepp, Harry Pohla, Enn Üksti, Anto Remmel. Maletajad tundusid kuidagi teistsugused inimesed. Kord kuus viisin seal turniire läbi. 1998. a. käisime Itaalias Töötajate Euroopa mängudel.

Ja nii jõudsidki sa aastal 2000 Pühajärve turniiri korraldamiseni?

Pühajärve turniirid on minu elu suuremaid õnnestumisi. Algas sellest, et pöördusin abi saamiseks Tiit Vähi poole. Olin kogenematu ja mul polnud tema veenmiseks õieti midagi välja käia. Aga ta usaldas mind ja see on mind kohustanud endast parima andma. Pühajärve turniiride edu saladus on ka selles, et kõik need aastad on mind toetanud kogu Pühajärve Puhkekeskuse kollektiiv eesotsas Jaak Raudsepa ja Kirsti Lambotiga. Mul ei saaks olla paremaid koostööpartnereid. Kodus peab olema naine, kes toetab, kes kõik selle välja kannatab. Mul on Ülle-Ella.

 

Urmas Randma ja Ülle-Ella Tõnnis. Foto Merike Rõtova.

Teen seda intervjuud Tallinnas Nõmmel Urmase ja Ülle-Ella hubases omanäolises kodus. Joon kohvi ja söön Ülle-Ella ahjusooje viineripirukaid. Ei saa jätta temalt küsimata, kas oli harjumatu, kui mees pühendub maleturniiride korraldamisele.

Ülle-Ella vastas: Alguses esimeste turniiride ajal oli küll. Olin peaaegu õnnetu, kui mu mees kolm päeva novembri lõpus oli ülepeakaela kadunud malesse. Mina ise tunnen ainult käike. Nüüdseks, kui toimunud on 20 turniiri, olen ka mina maletajate ja nende kaaslastega tuttavaks ja sõbrakski saanud. Ootan juba isegi neid turniiripäevi ja muidugi püüan Urmast toetada nagu oskan.

Võtan veel kosutava lonksu kohvi ja jätkan Urmase küsitlemist.

Öeldakse, et alguses pead ise töötama kuulsuse heaks, siis aga töötab kuulsus sinu heaks. Esimeste turniiride korraldamine võis ju raske olla. Kuid mida aasta edasi, seda tuntumaks ja hinnatumaks on Pühajärve turniir saanud nii Eestis kui ka väljaspool meie väikese kodumaa piire.

Nüüd on Pühajärvel mängimine kompliment, järjekord mängida tahtjatest on nii-öelda ukse taga. Kõvu mängumehi pole puudus. Arvestan ka, et nad sobiksid seltskonda. Ma mõtlen selle turniiri peale 365 päeva aastas. Need kolm päeva, mis turniir toimub, naudin maleteatrit. Ma ise ei mängi, põnev on teiste mänge vaadata.

Pühajärve turniiridel on mänginud maailma tippmaletajaid, aga ka Eesti kultuuriinimesi, ettevõtjaid. Kes sulle kahekümne turniiri jooksul enam meelde on jäänud?

Kõik kutsutud on olnud väärt mehed-naised. Suurmeistritest olen kõige enam suhelnud sakslase Robert Hübneriga. Väga tark, paljusid keeli oskav mees. Hämmastav, kui põhjalikult ta teab Eesti ja Soome ajalugu! Viktor Kortšnoi ja Anatoli Karpov üllatasid mind oma lihtsa olekuga. Samad sõnad ka teiste kuulsamate külaliste aadressil: Halifman, Širov, Short, Jussupov, Vaganjan, Beljavski, Petursson jt. Alati on hea meel näha lätlasi, eriti suurmeister Dana Reizniece-Ozolat ja oma vana sõpra Aris Ozolinši. Malesuuruste kõrval ei saa Pühajärve turniir toimuda ka selliste meesteta, nagu Raul Rebane, Ülo Tuulik, Igor Rõtov, Olev Schults. Usun, et Pühajärvel on kõigil ka tulevikus väga hingekosutav malemängu nautida ja et selle turniiri ajalugu saab olema pikk.

Kas sind on aidanud ka Eesti Maleliit?

Olen ise hakkama saanud, pole kunagi isegi mõelnud maleliidult abi küsimisele. Las maleliidu raha kulub koondistele ja noortele. Näen koostööd turniiri kajastamisel, inventari poolelt. Ka hea nõu kulub alati ära. Seda olen viimasel ajal ka küsinud ja kõik laabub kenasti.

Olen kogu aeg erapooletu olnud, pole kellegi suhtes isiklikuks tahtnud minna. Aga male juhtimine meie väikeses riigis peab teenima male arengut ja maletajate huve. Eesti meistrivõistlused peavad olema parima koosseisuga selgitamaks parimad koondised, kellele malesõber saab uhkusega kaasa elada. Vahepeal see nii polnud ja kümmekond aastat oli üks mõttetu sissisõda, kus kaotajaks jäid male ja maletajad. Mulle oli ja on see vastuvõetamatu.

Tundub, et asjad liiguvad paremuse poole ja selle üle on mul hea meel. Loodetavasti rikastavad ka Pühajärve maleturniir ja Saaremaa malefestival meie maleelu.

Jah, nagu oleks Pühajärvest veel vähe, jõudsid sa selle aasta sügisel ka Saaremaal suure malevõistluse korraldamiseni.

See mõte tiksus mul peas juba pikka aega. Pühajärve turniir on hästi õnnestunud ja tahan enne vanaks jäämist midagi ka kallile kodusaarele vastu anda. Male tundus parim valik. Saaremaa I Malefestival õnnestus ja loodetavasti on ka sellel suur tulevik. Seal jääb mul ära ka igakordne raske valik kutsumise koha pealt. Pühajärvele, kus mängitakse turniiri süsteemis, ei saa kutsuda üle 36 osavõtja. Saaremaa šveitsi süsteemis turniir on aga piiramatu osavõtjate arvuga. Tere tulemast!

 

Urmas Randma Saaremaa Malefestivalil intervjuud andmas. Foto Ülle-Ella Tõnnis.

Oled asutanud ka Pühajärve maleklubi.

Klubi sai loodud mängijatele paremate tingimuste loomiseks, mida olen jõudumööda ka üritanud. Samuti olen mõelnud sinna koondada klubita harrastusmängijaid, et nemadki saaksid organiseeritult malega tegeleda. Koroona on veidi plaane sassi löönud, aga küll saabuvad paremad ajad. Võistkondlikult Eesti meistriks tulek oli ilus tulemus. Ehk saame ka klubiga Euroopasse mängima mindud. Igal juhul Pühajärve MK pole mingi ühe päeva projekt.

Mida ma olen küsimata jätnud?

Räägiksin ka sellest, et olen alati kaasa elanud meie maletajatele nii individuaalsetel kui ka võistkondlikel turniiridel. Nõukogude ajal jälgisin meie koondiste esinemist rahvaste spartakiaadidel, kus oma surmani mängis esimesel laual Keres. Nüüd hoian pöialt meie olümpiakoondistele.

Olen mõttes kokku pannud Eesti koondised läbi aegade.

ALL STARS mehed: Paul Keres, Jaan Ehlvest, Kaido Külaots, Lembit Oll, Hillar Kärner.

ALL STARS naised: Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Mai Narva, Salme Rootare, Leili Pärnpuu.

See on nagu omamoodi mõttemäng, kus paljudel võib olla teistsuguseid arvamusi, teistsuguseid järjestusi, kui tänane juubilar siin on esitanud. Paul Keres on küll kõigutamatult esimene. Kui mina koostaksin Eesti maleorganisaatorite ALL STARS nimekirja, siis paneksin esimeseks Urmas Randma.

Küsitlenud Merike Rõtova.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Eesti male käivitub taas

Intervjuu Eesti Maleliidu juhatuse esimehe Margus Söödiga. Küsitleb Merike Rõtova.

Margus, tänavu kevadel oli sul väike juubel – said 40. Ütlen, et väike juubel, kuna seni omapoolseteks tähistamisteks olen pidanud tähtpäevi, kui ollakse jõudnud poole sajandi künnisele. Jäi kripeldama, sest sina oled juba praegusekski jõudnud Eesti males palju ära teha. Seepärast, kuigi ma oma küsitluses tahan keskenduda koroonajärgsel ajal toibuvale Eesti malele, küsin alguses siiski sinu enda kohta paar küsimust. Millal algas sinu maletajatee?

Nagu paljudel. Seitsmeaastaselt tõi ema käe kõrval mind malekooli. Käisin veel ka ujumistrenni ja korvpalli mängimas.

Olid sa juba väiksena eakaaslastest peajagu või rohkemgi pikem? Korvpalli sobinuksid hästi.

Klassipiltidelt on näha, et olin tõesti teistest peajagu pikem. Ujumine jäi kohe kõrvale, aga korvpall on pikki poisse alati vajanud. 80ndate aastate lõpus aga olid Eesti korvpallis segased ajad. Treenerid leidsid endale uusi väljakutseid või uusi töökohti, näiteks Soomes. Kasvava põlvkonna jaoks ei jätkunud alati tähelepanu. Males oli aga kindel treener ja see on lapsele väga oluline.

Mari Kinsigo. Kui sa oled rääkinud enda jõudmisest maleni, oled alati suure respektitundega meenutanud teda.

Mari oli väga pühendunud treener. Tema treeningtunnid olid kindlalt paigas, olime sinna oodatud. Suvel olid meil treeninglaagrid tema kunagises kodupaigas Viljandimaal. Ta sõitis meiega koos ka võistlustele väljaspool Tallinna. Tänu malele tunnen Eestimaad, ei eksi ära üheski Eesti linnas.

Nii sobidki sa oma praegusele kohale Eesti males. Tegutsed Marile omase endastmõistetava pühendumisega ja oma töös hoiad haardeulatuses kogu Eestimaad, vältimaks Tallinna kesksust.

Kuigi klubide nimekirju vaadates võib näha, et suurem osa neist asub Tallinnas ja Harjumaal ning Ida-Virumaal. Eesti Maleliit aga püüab aidata ka väljaspool neid piirkondi asuvaid klubisid ja eestvedajaid-aktiviste.

Tänavuaastased plaanid paiskas segi koroona. Seda kogu maailmas. Hiljuti nägin, et populaarse Hollandis ilmuva maleajakirja New in Chess esikaanel on tavapärase mõne maailma tippmaletaja pildi asemel arvuti pilt. Ja suurte tähtedega küsimus: Kui kaua kestab Uus Normaalsus? Ühesõnaga, kui kaua mängime malet veel ainult arvutis?

Eestis seiskus male märtsi keskelt juuni lõpuni. Internetis muidugi mängiti. See pole aga siiski see, mis on laua taga näost näkku kohtumised. Maleliit püüab järgnevatel kuudel läbi viia nii ära jäänud turniire, kui ka kalenderplaanis juba varem kirjas olnuid.

Juba saabuval nädalavahetusel Viljandis?

Viljandis juba toimub Eesti malekoondiste treeninglaager. Need laagrid hakkasid peale juba maikuus. Juhendajaks on olnud Kaido Külaots, kes selle tööga on väga hästi hakkama saanud. Kaidol jäi koroona tõttu endal nii mõnigi turniir ära ja tekkinud vaba aega on ta meeleldi koondiste heaks kasutanud. Kuna ta ise on meeste koondise liige, siis praegu on Viljandisse treeneritena kaasatud ka Kalle Kiik ja Ülar Lauk.

Laupäeval, 4. juulil mängitakse seal Lev Braschinsky mälestusturniir kiirmales, mis tavapäraselt on toimunud varakevadel. 6. juulil aga algab esimene pika ajakontrolliga turniir üle hulga aja – Ilmar Raua memoriaal –, mis kestab 12. juulini. See pikkade traditsioonidega malevõistlus on sel aastal eriti kaalukas, on see ju nii Eesti tšempionaadi valikturniir kui ka Eesti kuni 20aastaste neidude ja noormeeste meistrivõistlused. Raua memoriaal on ikka olnud rahvusvaheline. Seekord tuleb piirduda külalistega peamiselt lähiriikidest Lätist, Leedust, Soomest, loodetavasti ka mujalt. Koroona tõttu ei näe me maletajaid Venemaalt, Valgevenest, Rootsist, Poolast. On heameel, et Viljandi linn on seda turniiri alati toetanud. Ei maksa alahinnata Toomas Valgmäe osatähtsust, kes on peakorraldajana selle turniiri kordaminekusse viimastel aastatel palju panustanud. Suur tänu talle.

Juulis tähistatakse rahvusvahelist malepäeva.

Sel puhul korraldame Paul Kerese malemajas esimese suurema koroonajärgse malevõistluse Tallinnas. See kiirturniir on pühendatud ka Eesti Maleliidu taasasutamise 30ndale aastapäevale, mille tähistamine koroonaperioodil ära jäi. Sealt edasi järgmisel nädalavahetusel toimuvad Tallinnas Eesti noorte välkmale meistrivõistlused erinevates vanuseklassides, samuti täiskasvanute ja seenioride ning klubide välkmale meistrivõistlused.

Nii et malet jagub igale nädalalõpule. Ja augustis algavad siis Eesti tšempionaadid nii meestele kui naistele.

Need pidid toimuma juba märtsis-aprillis, aga nagu öeldud, on epideemia paljugi pea peale keeranud. Arvan, et tänavu need turniirid – nii meeste kui ka naiste oma – on üle pika aja maksimaalselt tugeva koosseisuga, mängivad kõik meie paremad. Selgub ka lõplik koosseis maleolümpiaks, mis ju teatavasti on sellelt aastalt järgmisse lükatud. Praegu on koondised koostatud ajutiselt kuni Eesti meistrivõistluste lõpuni, viis paremat meest ja viis paremat naist. Eks paistab, kuidas nad oma senist positsiooni kaitsta suudavad. Oluline on, et need turniirid viiakse läbi ringsüsteemis, mis välistab juhuslikkust enam kui šveitsi süsteemis läbiviidavad.

Maleolümpia lükkumine aastasse 2021 oli teada juba mõnda aega. Suhteliselt hiljuti teatasid lätlased aga, et ära jääb Riia Tehnika Ülikooli open, iga-aastane suur rahvusvaheline malevõistlus, kus alati on ka eestlasi hulganisti käinud. Tänavu pidi see toimuma augusti teises pooles, eelregistreerimisega alustati juba talvel.

Olime oma koroona-järgsete suveplaanide tegemisel arvestanud selle turniiriga. Tuleb mõtelda, et tekkinud tühemikku malekalendris midagi leida.

Septembris on imetlusväärsel maleorganisaatoril Urmas Randmal, kes seni on ülitugevaid turniire juba 20 aastat Pühajärvel läbi viinud, kavas teha malefestival Saaremaal.

18.-20. september, esimene päev välkturniir, kaks järgmist kiirturniiri. Juba praeguseks on välismaa suurmeistreidki oma osavõtust teatanud. Maleliit paneb sellele samuti oma õla alla, tehes enne turniiri sealsamas koondiste ühe järgmise kogunemise alates 14. septembrist.

Seega alaliidu juhatusel tegemist jagub.

Teha pole vähe. Oluline on ka, et saame tagada Eesti maletajate osavõtu rahvusvahelistest tiitlivõistlustest, kuivõrd need tänavu toimuvad. Laste ja noorte rahvusvaheliste võistlustega on maleliidu juhatusest tegelenud Andres Karba.

Üksi ei tee ju midagi ära. Juhatuse liikmetest tahan veel kiita Georg Abozenkot, kes peab sidet FIDEga ja on üldse aktiivne abiline.

Südame peal on koolide karikaturniir, mis kevadel ühena esimestest võistlustest ära jäi. Tahame selle augustis või septembris kindlasti ära teha. Eestis on läbi aegade väiksematest kohtadest sirgunud häid maletajaid, seepärast on selline koolide vaheline võistlus väga oluline malepisiku jätkuvaks levimiseks.

Samuti on septembrisse planeeritud algselt mai alguses toimuma pidanud Eesti noorte kiirmale meistrivõistlused. Juhatusest on sellega hõivatud Priit Värk.

Meie viies juhatuse liige, Vladimir Žavoronkov, on olnud abiks Ida-Virumaal ja peamiselt Narvas tegevuste ja ürituste planeerimisel.

Tuge saame Eesti Maleliidu 7-liikmeliselt nõukogult (Ken Koort, Tanel Kiik, Kaido Külaots, Siret Liivamägi, Villu Otsmann, Raigo Uukkivi, Toomas Virro).

Samuti on alaliidu töösse kaasatud mitmeid aktiviste, kellest eriti tahaks ära märkida Tarmo Tuult ja Marek Kolki.

Intervjueeritav Margus Sööt tänavu kevadel paljude aastate järgselt põhjaliku remondi ja uuenduskuuri läbinud Eesti Maleliidu kontoriruumides Tallinnas Paul Kerese malemajas. Foto Merike Rõtova.

Tegemist on palju. Tahaksin siiski küsida, et kui need koroona kardetud uued lained ei tule, kas siis on kavas korraldada ka matškohtumisi lähinaabritega – lätlaste, leedulaste ja soomlastega? Matšid Soomega olid kunagi väga populaarsed, nüüd pole neid enam ammuilma olnud.

Tegemist on tõesti üksjagu, et kõik plaanis olevad võistlused ära korraldada. Aga küllap mõtleme ka matšidele.

Sinust ei saanud Eesti Maleliidu juhtfiguur tühja koha pealt. Olid kümme aastat nii-öelda vedanud Eesti Male Toetusühingut. Ilma selle ühingu tegevuseta oleks meie maleelu palju vaesem olnud. Mis vahe on olla nüüd alaliitu juhtimas?

On küll vahe. Alaliiduga arvestatakse rohkem. Sealjuures näiteks avalikult sektorilt või teistelt sponsoritelt raha kaasamisel.

Räägime siis rahast.

Eesti spordis on spordialad jagatud kolme gruppi: olümpiaalad, võistkondlikud sportmängud ja teised spordialad. Viimaste sekka kuulub ka male. Olümpiaalad ja võistkondlikud sportmängud riisuvad rahastusest koore, teistele spordialadele jääb jagada pisku. Aga tuleb hakkama saada.

Eesti Maleliidu jaoks on Eesti Olümpiakomitee olnud viimastel aastatel väga tugev ja arvestatav lepingupartner. Tuleb tunnustada meie olümpiakomitee juhtide tegevust eelarve kaasamisel.

Siiski julgeksin võrrelda maleliidu rahastust mõne siinse korvpalliklubi (mitte liidu) rahastusega. Sellel taustal oleme väike alaliit.

Suur tänu sulle, Margus, tehtu eest! Jõudu edaspidiseks!

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Lydia Barbot de Marny!

See oli üks teine elu. Hoopis muu aeg. Selles teises elus me kohtusime sõbrannaga kohvikus, ajasime mõnusalt juttu, käisime kontsertidel, osalesime maleturniiridel. Kui sõbranna tuli üle hulga aja tänaval vastu, siis me kallistasime kõvasti, teadmata midagi kahemeetrisest vahest. Tänavad olid rahvast täis.

Selles teises elus (see polnudki nii ammu, vaid paar kuud tagasi!) helistasin oma ammusele sõbrannale Lydia Barbot de Marnyle, kellega me ikka aeg-ajalt telefoni teel suhtleme. Tuli juttu sellestki, et tal on aprilli lõpus suur juubel. Leppisime kokku, et kohtume aprilli alguses kohvikus. Vestleme malest, elust ja inimestest ning mina vormistan räägitu intervjuuks. Lydia teatas, et tema õpilased kavatsevad juubelipäeval tema auks naiste kiirmaleturniiri korraldada, kuhu võimalikult palju neid kutsuda, kes on temaga mänginud.

Ja siis keeras kõik nagu pea peale. Koroona. Oma kõrge ea tõttu kuulume mõlemad riskirühma, ei tohi ninaotsagi uksest välja pista, kohvikusse minekust rääkimata. Ja kas üldse mõni kohvik ongi lahti? Malet võib mängida ainult internetis, aga meie tahame pärast partiid ka sõbralikult sealsamas laua taga juttu ajada.

Helistasin talle aprilli alguses ikkagi: „Kuidas elad, Lydia?“ Oli heameel, et ta vastas talle omase optimistliku reipusega. Ütles, et elab hästi. Süüa tuuakse piisavalt. Vaatab telekat. Usub, et küll see hull aeg läheb mööda, siis saame kokku ning teeme tema juubeliturniiri ka ära.

Lydia Barbot de Marny. Foto tema arhiivist.

Tundsin ennastki pärast seda telefonikõnet kindlamini. Meenutan Lydia juubeli puhul tema eluteed siis ilma kohvikus kokku saamatagi. Oma põneva prantsuse perekonnanimega on ta alati tähelepanu tõmmanud. Temast on räägitud ja arvatavasti maletajatele on meelde jäänud, et sündinud on ta hoopis Hiinas. Esimees Mao ajas möödunud sajandi 40ndate lõpus eurooplased sealt minema. Lydia sattus pärast aegavõtvat reisi läbi Venemaa Tallinnasse. Läks tööle „Voltasse“. Tahtmine haridust omandada polnud kadunud, aga muud võimalust polnud, kui minna õhtukeskkooli. Olen ikka mõelnud, et küll võis selle kooli direktor imestunud näoga vaadata kena 18-aastase punapäise tütarlapse ainsat haridust tõendavat dokumenti, milleks oli Shanghai prantsusekeelse kooli 7. klassi lõputunnistus. Lydia lõpetas õhtukeskkooli ja seejärel 1957.a. TPI mehaanikateaduskonna, asudes siis „Voltas“ tööle insener-konstruktorina.

Malet oli ta juba lapsepõlves kodus mänginud, oli turniire ka tudengipõlves. Rohkem mängima hakkas ta siiski alles keskealisena. Eesti meistrivõistlustel sai temast meie naiste kuldmale aastatel arvestatav vastane tugevamatele. Raamatus „Tatjana Fomina teel tippu“ tunnistab meie ainus naissuurmeister: „Lydia Barbot de Marnyga on mul negatiivne skoor. Meie partiides oskas ta kustutada mu aktiivse mängu ja realiseerida materjali, mille olin ohverdanud.“

Kuna tollal partiid pärast 40. käiku tavaliselt jäeti pooleli ja mängiti edasi katkestuste päeval, siis olenes palju maletaja võimest pooleli oleva seisuga tööd teha. Siin oli Lydiale kasuks tema analüütiline mõistus. Katkestatud partiide jätkamisel tuli vastastel tihti tunnistada, et Lydia analüüs oli olnud parem.

Eesti meistrivõistlustel pälvis ta 2 hõbemedalit (1971, 1980) ja 2 pronksmedalit (1969, 1983).

Lydia Barbot de Marny, Tatjana Fomina ja Merike Rõtova jälgimas Boriss Rõtovi memoriaali 2017. aastal. Foto Regina Narva.

Kui saabus pensioniaeg, mis enamusele inimestest tähendab aega väljateenitud puhkuseks, siis Lydia Barbot de Marny jaoks algas tema teine elutöö periood. Ta asub täiskohaga treenerina tööle Tallinna Malekoolis, pärast selle sulgemist olid tema jaoks olulisemad aastad klubis Vabaettur.

Treenerina on ta end jäädvustanud ka Eesti male ajalukku. Tema pühendumisvõime sellele tööle oli erakordne, mis kajastus ka tema õpilaste tulemustes. Oli aastaid, kus noorteklassi igas vanuseastmes oli medalistide hulgas või nende vahetus läheduses mõni Barbot de Marny õpilane.

Kümme aastat tagasi andsid tema 80ndaks juubelisünnipäevaks tema õpilased Viktoria Baškite, Nikolai Danilov, Igor ja Juri Krupenski välja raamatu „Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.“ Selles kajastub ühe tagasihoidliku, kuid ometi silmapaistva naise elu- ja maletee. Oma mõtteid on jaganud Lydia Barbot de Marny lähedased, malekolleegid ja kõige südamlikumalt muidugi õpilased.

Igor Krupenski: „Minu arvates Lydia Glebovna võiks olla heaks eeskujuks paljudele treeneritele: male oli tema elu, õpilased tema lapsed… Paljudele meie hulgast oli ta midagi enamat kui treener. Mulle oli ta nagu perekonnaliige: nooruses aitas mul lahendada male- ja poisieaprobleeme, tudengina sain temalt abi keeruliste joonestusülesannete tegemisel, aga ka hiljem olen tema poole oma isiklike muredega pöördunud.“

Raamat kõneleb ka arvudekeeles. 2009. aastal lõplikult pensionile jäänud Lydia Barbot de Marny on oma treeneritöö vältel õpetanud malet umbes tuhandele lapsele vanuses 4 – 20 aastat.

Ja siis võib raamatust huviga vaadata maailmakaarti, kuhu on märgitud tema reisid. Nõuka ajal teda välismaale ei lastud, nagu paljusid teisigi. Eesti Vabariigi kodanikuna on ta reisinud palju Euroopas, külastanud sugulasi Ameerika Ühendriikides. Aga mis talle endale väga oluline: ta käis ka oma nooruselinnas Shanghais, leidis üles oma kodumaja, kus õnneliku juhuse tõttu elas veel vanapaar, kes teda mäletas. Hiina ja hiinlased ei ole tal kunagi meelest läinud. Seepärast on tore näha, et selle venekeelse raamatu eesti- ja inglisekeelsetele kokkuvõtetele lisandub lehekülg salapäraste hiina tähemärkidega.

Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.

Lydia Barbot de Marny isik on pälvinud ka maailma parimaks male (aja)kirjanikuks tituleeritud Genna Sosonko tähelepanu. Selle praegu Hollandis elava suurmeistri paar aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“ on esseed paljudest tuntud maletajatest, kellest enamik on kunagised maailmameistrid. Kuid on ka kirjutis meie Lydiast. Lugegem!

Minul jäi kohvikuvestlusel põhinev intervjuu kurja viiruse tõttu seekord ära. Eks siis tuleb oodata järgmise juubelini. Öeldakse, et pärast 80ndat eluaastat on igal aastal juubel. Mis siis veel rääkida, kui 90 täitunud on!

Seniks aga koostan sõnaraamatu abil õnnesoovi prantsuse keeles: „Joyeux anniversaire, ma chère amie!“

https://www.esbl.ee/biograafia/Lydia_Barbo+de+Marny/?tul=1&

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/barbot_de_marny_lydia

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Ülo Tuulik!

 

Kui suur sinu malereiting on? Kas sul seda üldse on?

On küll. 1901. Ei tea isegi, kus selle saanud olen. Põhiliselt mängin ju välku.

1901 on päris palju. Eriti kui arvestada seda, et sind ju nädalalõpu- või ka muudel turniiridel samahästi kui näha polegi.

Tegelikult tahtsin rääkida sinust kui maleorganisaatorist. Vähemalt ühe ettevõtmisega oled sa end küll Eesti maleajalukku jäädvustanud. See oli aastal 2006, kui möödus 90 aastat Paul Kerese sünnist.

Jah, mul tekkis idee kutsuda selle juubeli puhul Tallinnasse kogu toonane maailmamale eliit. Koos Amsterdamis elava suurmeister Genna Sosonkoga tegime kutsutavate nimekirja. 20 suurmeistrit eesotsas eksmaailmameistrite Boriss Spasski ja Anatoli Karpoviga, siis veel Kortšnoi, Portisch, Hübner, Gligoric, Taimanov jt.

Kui palju tuli?

15. Tagantjärele võin tunnistada, et kõige soojemaid hingelisi elamusi pakkus missiooni järgmine etapp – suurmeistritele helistamine. Kutset saabuda Tallinnasse võeti reeglina tänulikult vastu kui erilist austusavaldust neile endile. Buenos Aireses viibiv suurmeister Bent Larsen ei saanud kehva tervise tõttu Eestisse lennata, kuid tema äraütlemine oli liigutav monoloog Paul Kerese isikuvõlust.

Eesti Vabariik võõrustas saabunuid parimal kombel. Riigikogu spiiker Ene Ergma pidas Teaduste Akadeemia pidulikus saalis kollokviumi põhiettekande. Valitsusjuht Andrus Ansip pakkus mitmekäigulise lõuna ja kõik tipnes järgmisel päeval president Arnold Rüütli õhtuse vastuvõtuga.

Ja selle kõige taga olid sina?

Tahtmata olla liigselt enesekiitev, pean siiski ütlema, et peale paari sõbra mind ükski riiklik instants, Eesti Maleliit seda vähem, ei toetanud.

Ülo Tuulik malemõtetes. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.

Samas see esinduslik malepidu pälvis laia rahvusvahelist tähelepanu.

Kümme aastat hiljem, kui möödus 100 aastat Paul Kerese sünnist, midagi nii kapitaalset ei toimunud.

Rääkisin küllalt varakult nii Eesti Maleliidu tollase presidendi kui ka Kultuuriministeeriumi sporti kureeriva töötajaga, et on aeg mõelda suure juubeli tähistamisele, aga sain vastuseks, et aega on ja küll jõuab. Noh, toimusid kohalikud Paul Keresele pühendatud turniirid, aga see juubel oleks väärinud suurt rahvusvahelist suurmeistrite superturniiri. Aga seekord polnud organiseerijat. Raha taha poleks asi jäänud. Keres 100 oleks avanud ettevõtjate rahakotid küll.

Sinu enda tutvused malemaailma vägevatega süvenesid.

Kõige enam oli mul hea meel, et tekkis pidev ja südamlik kontakt legendide legendi Viktor Kortšnoiga, mis kestis kuni tema surmani. Ja oli heameel, et pärast Tallinnas käiku aastal 2006, mängis ta neli korda Pühajärve turniiril.

Novembri lõpus nimekate suurmeistrite osavõtul toimuv Pühajärve rahvusvaheline turniir on juba 20 aastat olnud meie maleelu iga-aastaseks tippsündmuseks. Handicap turniir, kus meie kultuuriinimesed ja ettevõtjad saavad jõudu proovida suurmeistritega. Ja ka seda turniiri korraldab, kutsub külalised, sisustab nende sealviibimise vaid üks fantastiline mees – Urmas Randma.

Jah, ei valitsus, ei kultuuriministeerium ega maleliit saa siit endale loorberilehti küsida.

Siit ongi nüüd hea jutujärg viia üle sinule kui maletajale. Ametlikel turniiridel sind näha ei ole, aga Pühajärvel oled sa alati kohal.

Miks ma ei peaks tulema, kui mugavustega harjunud eliitsuurmeistridki tulevad sinna Kagu-Eesti maanurka, mis lähemast lennujaamast asub 200 km kaugusel.

Urmas Randma, kes kõike jõuab, paneb tähele ka, kes kuidas mängib. Tsiteerin Pühajärve turniiri raamatust, mis ta sinu kohta kirjutab:

“Eriti atraktiivne mängumees on Ülo, kes harrastab kõige ehtsamat kohvikumalet, kus ettureid ei loeta ja vangerdada tuleb ikka eri tiibadele või miks üldse vangerdusega väärtuslikku rünnakuaega kulutada!“

Minu eriline maleline nauding on see, kui saan malelauale tekitada nn hullu vankri. Pühajärvel õnnestus mul see kord Läti suurmeister Miezise vastu. Korduvalt olen selle lauale saanud Raul Rebase vastu. Raul ütleb, et enam see mul ei õnnestu, aga ikka õnnestub! Mul on selleks oma meetod!

Mina siiski valiksin partiinäiteks sinu loomingust jahmatava lipuohvri Kaido Külaotsa vastu. Mängitud Pühajärvel 2013.a. Sinul olid valged malendid.

 

Must oli pahaaimatult käinud 37… b3-b2. Sina tõstsid sulle omase elegantse käeliigutusega lipu vankri tulle 38. Lg3-c3. Kaidol jäi ainult kurvalt tõdeda, et tema seis on läbi. Lippu ei saa võtta mati tõttu 39. Vd8++, samas ähvardab matt väljalt g7.

Külaots juhtis enne kahte viimast vooru ülejäänute ees punktiga. Meie partii toimus kaks vooru enne lõppu. Ma ei tundnud võitjauhkust, vaid ainult kahetsust, et juhukaotuse tõttu patserile jäi suurmeister ilma turniiri esikohast.

Vastasest võib ju kahju olla, aga ega sellepärast matti panemata ei jäta. Millal sa üldse hakkasid malet mängima?

Kooliõpetajast isa õpetas mulle ja kaksikvend Jürile käigud selgeks, kui olime seitsme-kaheksa aastased. Aga malepisik meid tollal ei haaranud. Mängima hakkasin, kui olin juba ülikooli lõpetanud. Töötasin Rahva Hääle toimetuses koos tollal Eesti maleparemikku kuuluva Vladimir Roždestvenskiga. Tema mängis minuga pimemalet. Mina istusin malelaua taga, tõstsin nuppe ja ütlesin, mis käike teen. Tema oli seljaga minu poole, pahvis suitsu, mõtles… ja võitis. Tekkis tahtmine teada saada, mis mäng see ikkagi on. Hakkasin välku mängima. Nii see läks. Mängin siiamaani.

Mulle on meeldinud tõmmata ka teisi inimesi male juurde. Olen organiseerinud kümme Valter Heueri mälestusturniiri Elvas, tema sünnilinnas. Olen korraldanud kaheksa turniiri kodusaarel Abrukal. Tänu minule on toimunud Kirjanike Liidu Tallinna ja Tartu osakondade malevõistlused. Muidugi tuleb mainida ka klubi Hõbelusikas, kuhu kuulub suur hulk kultuuriinimesi. Viibin küllalt tihti Kuressaares. Seal tõstan aeg-ajalt nuppe Saaremaa meestega.

Ülo Tuulik ja Valter Heuer jälgimas Eesti meistrivõistlusi. Tallinn 1967. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.

Kuigi sa ise ei mänginud, siis huvi male vastu oli kindlasti juba varem.

Seda muidugi. Juba keskkooli ajast peale. Need olid ju Kerese aastad. Kogu Eesti rahvas jälgis tema turniire, elas kogu hingest kaasa. Meie Jüriga ka. Mul kujunesid tippmaletajate hulgas välja oma lemmikud: Boriss Spasski, Mihhail Tal, Viktor Kortšnoi. Eelkõige muidugi Paul Keres.

Mind hakkas varakult huvitama isiksuse küsimus. Inimene jõuab tippu. Alati on huvitav teada, kes ta isiksusena on, miks just tema jõuab kõrgele ja kaugele. Mul on elus vedanud. Eri aastatel olen saanud lävida väga intelligentsete kirjutavate inimestega. Kõigepealt Valter Heuer ja siis Hollandis elav endine nõukogudelane suurmeister Genna Sosonko. Valter Heuerilt sain omamoodi maleajaloo kursuse. Valter oli keerulise iseloomuga inimene, kuid kui tema keerukus üle elada, vahel ka ära taluda, siis oli temaga suhtlemine väga rikastav. Ta oli palju lugenud. Juhtus korduvalt, et mainisin midagi huvitavat, mida olin lugema sattunud, sealjuures mitte ainult eesti keeles, aga tema oli juba lugenud. Genna Sosonko tunneb kõiki malemaailma tippe. See kajastub ka tema eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“.

Kui palju sul endal maleraamatuid on?

Umbes 200. Ka maleraamatute kaudu püüan aru saada maletajatest kui isiksustest. Vaatan loomulikult ka partiisid. Korduvalt olen kätte võtnud David Bronsteini raamatu pretendentide turniirist Zürichis 1953 ja pannud sealt lauale partii Averbach – Kotov, mille kohta on öeldud, et selline partii mängitakse vaid kord saja aasta jooksul.

Seda partiid soovitaks küll kõigil läbi mängida ja Bronsteini kommentaaridega tutvuda. Kui raamatut pole, siis tänapäeval saab ju abi internetist.

Ajakirjas „Looming“ on 1996.a. ilmunud sinu maletemaatiline jutustus „Suur vastasseis“. Kas sul on kavas veel midagi malest kirjutada?

Bestsellereid sünnib ainult üks kord.

Muidugi. Kas kirjaniku tegevuse kõrval on male sinu põhiline huviala?

Ma ei ütleks nii. Mul on kolm ala, mille vastu huvi tunnen. Esiteks Teine maailmasõda ja juutide saatus selles. Teiseks Atlandi ookean, kus ma olen kaasa teinud neli pikka laevareisi. Ja kolmandaks male. Mis puutub malesse, siis see on ammendamatu. Kõik selles on kordumatu. Palju pakub uute mittestandartsete seisude uurimine. Aga nagu öeldud, jälgin malet läbi isiksuste.

Miks peab malet mängima?

Oi, see on sinu poolt täna parim küsimus! Miks peab?

Selle kohta on ilusasti öelnud kunagine malehiid Tarrasch. Tema ütluse on Valter Heuer oma raamatu Meie Keres motoks valinud.

Tuletame meelde. Siegbert Tarrasch (1862-1934): „Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska malet, nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust.“

Ongi kõik öeldud.

Kui armastus on inimese elus ülimuslik, siis male võrdlemine sellega on muidugi kõva sõna. Kui palju sinu järeltulijad malet mängivad?

Siiani mitte eriti. Aga nüüd tekkis lootus. Minu lapselapselaps, kes on Prantsuse Lütseumi esimese klassi poiss, käib selle kooli maleringis.

Nii et male jääb!

Male muidugi jääb!

Küsitlenud Merike Rõtova

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Leili Pärnpuu!

Oled viimasel ajal malest tagasi tõmbunud. Elad Pärnus?

Jah, nüüd olen lõplikult siin. Pärnu on minu lapsepõlve linn. Tegelikult on kogu minu elu olnud pendeldamine kahe linna – Tallinna ja Pärnu vahel. Tallinnas käisin kõrgkoolis, seal olid minu töökohad, aga kodu oli mul alati ka Pärnus.

Millal sa viimased turniiripartiid mängisid?

Neli aastat tagasi klubide Eesti meistrivõistlustel. Mängisin Kadrioru klubi eest.

Aga kas sul on meeles, millal sa mängisid oma esimesed turniiripartiid?

See oli 1961. aastal. Käigud oli mulle selgeks õpetanud isa, kes viis mind kaheksa-aastaselt Pärnu maleklubi juures tegutsenud maleringi, kus õpetajaks oli Meeri Mikfeldt. Seal käisin umbes aasta. Isaga kodus mängisin edasi.

Sa mängisid ikka edasi. Küll ilma treenerita. Ometi 1966. a. võitsid sa koolinoorte Eesti meistrivõistlused. Piltlikult öeldes seljatasid paljude treeneritega Tallinna Malekooli.

Noorteklassis ma Eesti koondisse ei pääsenud. Keskkooli ajal mul male esikohal ei olnud. Õppisin matemaatika eriklassis. Meil oli fantastiline füüsika-matemaatika õpetaja Lembit Pants. Osalesin ülelinnalistel ja vabariiklikel olümpiaadidel matemaatikas ja keemias.

Tegelesin ka sõudmisega. Treeningud oli viis-kuus korda nädalas. Suvel olid võistlused, male jäi siis sel aastaajal kõrvale. Sõudmine neljasel paarisaerulisel paadil õpetas kohusetunnet ja teistega arvestamist.

Males esindasin ma Eestit esimest korda 1969. a. Taškendis NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel. See oli juba täiskasvanute turniir, kus ma mängisin tütarlaste (kuni 20-aastased) lauda. Naiste laual oli väsimatu Salme Rootare. Mäletan, kui uhke tunne mul oli, et olen ühes võistkonnas Paul Keresega! See lisas tahtmist tegelda malega edasi.

Selleks ajaks olid sa juba Tallinnas.

Õppisin TPI majandusteaduskonnas majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise erialal. Male sai otsustavaks, et just Tallinnasse kõrgkooli läksin. Malekooli direktor Iivo Nei veenis mind Tallinna tulema, et seal saan rohkem malega tegeleda. Pärast TPI lõpetamist töötasin majandusinstituudi arvutuskeskuses.

Aga male oli kogu aeg?

Male oli kogu aeg. Sain osaleda Tallinna malekooli treeninglaagrites. Esimesel kursusel õppides kuulusin malekoolis Iivo Nei tütarlaste treeninggruppi. Esimest korda elus vaatas keegi minu partiid analüüsivalt läbi. Tundsin ennast variantide arvestuses nõrgemini. Arvan, et see tulenebki sellest, et minuga polnud varem partiisid analüüsitud, seisudes peituvaid võimalusi näidatud.

Malega tegelesin ikkagi põhiliselt iseseisvalt. Esimene individuaalturniir koos treeneriga oli mul 1977. aastal – NSV Liidu naiste meistrivõistlused. Seal aitas mind Aleksander Veingold, kes oli abiks nii turniiriks ettevalmistamisel kui ka turniiri ajal partiideks valmistudes ja neid hiljem analüüsides. Võiks öelda, et Aleksander Veingold pani aluse minu malelistele teadmistele, malest arusaamisele. Suur tänu talle selle eest.

Kuigi mängisin palju, oli mul hiljem võimalus kasutada treeneri abi vaid kolmel turniiril: NSV Liidu meistrivõistlustel Tallinnas 1982 oli treeneriks Aleksander Veingold, Jerevanis 1985 Boriss Rõtov. Ja ka Smolenskis 1986 NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis aitas mind Boriss Rõtov.

Üks Sinu edukamaid turniire oli 1978. aastal Riias.

Mänguklass tõusis. 1978. a. mängisin tõesti edukalt Riias üleliidulisel naiste turniiril. Võitsin näiteks suurmeister Irina Levitinat ja mis oluline, täitsin meistrinormi.

1982. aastast jäid sa ainult male peale. Kui palju sa aastas turniiripartiisid mängisid?

Üle saja kindlasti.

Kui ma vaatan spordileksikonist sinu tulemusi Eesti naiste meistrivõistlustel, siis on seal kirjas 5 kuld-, 10 hõbe- ja 6 pronksmedalit. See on muljetavaldav, kui arvestada, et need olid Eesti naiste male kuldajad, Sinu vastasteks Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Mari Kinsigo.

Ega tagapool olijatele ühtegi liigset partiid kaotada ei tohtinud, olid kohe medalikolmikust väljas. Ise ma tollal neid võistlusi nii tähtsateks ei pidanud. Need oli vajalikud, et saada edasi üleliidulistele. Üldse individuaalturniiridest olid mulle olulisemad võistkondlikud.

Võistkondades olid sa alati kindla stiiliga mängija. Positsioonilise stiiliga.

Riskida ma ei armastanud, hoidsin seisu kindlana.

Nii sa kaotasid vähe.

Aga ka võitsin vähe.

Ja siiski. Kindel seis, nupud nii-öelda õiges kohas, võimaldab seda ka võiduks realiseerida. Vaatasin raamatust „Male Eestis 1984 – 1991“, et seal oli Ülar Lauk Sinu stiilinäiteks valinud just sellise partiilõpu Alissa Galljamova vastu. Partii on mängitud Ljudmila Rudenko memoriaalil Peterburis, Ülar Laugu kommentaarid. Sina mängisid mustadega.

 

Valgete viimane käik oli šabloonne 24. Va1-c1?? Järgnes 24…Vc3! 25. V:c3 Re2+ 26. Kh1 d:c3 ning valgete seis osutus täiesti kaotatuks. Galljamova proovis veel kvaliteedi loovutamist 27. V:c3, ent vahekäik 27…Rg4! ähvardusega R:f2++ matt! pani asjad lõplikult paika.

Nii et oma maletajateelt tahaksid sa rohkem meenutada võistkondlikke võistlusi?

Jah, näiteks 1981. aastal NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel kogusin ma teisel naiste laual palju punkte. Või oli tore tunne, kui 1983. a. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil tollane maailmameister Maia Tšiburdanidze mulle viiki pakkus. Ikkagi hea, kui maailma esinumber minu vastu enamat ei saa.

Juubeliintervjuus ei tahaks siiski jätta meenutamata sinu kaalukaid esikohti individuaalturniiridel. Näiteks 1981 ja 1982 võitsid sa Tallinna Malekooli korraldatud üleliidulised tugeva koosseisuga turniirid, kus mängisid nii meie oma paremad kui ka külalissuurmeistrid. 1988 ja 1994 olid esimene Leningradis/Peterburis toimunud rahvusvahelisel turniiril.

Leningradis, nüüd siis Peterburis mängisin korduvalt. Meeldis üldse olla selles kultuurisündmustest rikkas linnas. Juhtus isegi nii, et leppisin mõne partii kiiresti viiki, et jõuda õhtul teatrisse.

Mulle meeldis ka Berliinis mängida. 1996. a. täitsin seal kord ka suurmeistri normi. Üldse läks see turniir hästi, tegin viike meessuurmeistritega.

Väärib märkimist kindlasti ka 2. koht 2009.a. rahvusvahelisel turniiril Stockholmis.

Kui nüüd võistkondlike võistluste juurde tagasi tulla, siis Eesti taasiseseisvumine tähendas meie maletajatele ka uuesti pääsu maleolümpiale. Osalesid seal korduvalt.

1992.a. ei saanud ma ema haiguse tõttu naiskonda konkureerida. Nii oli minu jaoks esimene olümpia 1994. aastal Moskvas, kus meil läks väga hästi. Jagasime 6.-8. kohta. Monika Tsõganova mängis seal esimesel laual lausa suurepäraselt. Esimese laua mängijast, tema mänguvormist, sõltub olümpial palju, sest ka nõrgematel naiskondadel üks tugev mängija ikka on, kellega tuleb arvestada. Minu kõige parem olümpia oli 2002. a. Bledis, kus ma teisel laual sain teise tulemuse – võitsin kuus ja ka viigistasin seitse partiid, kaotusi õnnestus vältida.

Põhiline nendel võistlustel on muidugi male, aga eks muudki jääb meelde. 1996 Jerevani maleolümpia ajal toimus seal riigipöörde katse. Tulime rahulikult turult, arbuus käes, kui meile tulid vastu püssidega sõdurid. Kuna meie hotell oli peaväljaku ääres, saime sündmusi päris vahetult jälgida.

Maleolümpiatel osalesin aastatel 1994 – 2010 kokku üheksa korda. Kahjuks kümnendani ei jõudnud.

 

Leili Pärnpuu, jaanuar 2020. Foto: Merike Rõtova.

Millal sai olümpial partiide ettevalmistamisel abiliseks arvuti?

Minu meelest 2002. aastal oli meil arvuti nii-öelda kamba peale. Endale ostsin arvuti 2006. aastal, kasutanud olin seda küll ka varem. Nüüd on muidugi igal olümpial osalejal oma arvuti kaasas.

Ütleksin, et vahel tekib arvutiga ka info üleküllus. Võib juhtuda, et pingutad ettevalmistamisel üle. Minuga on seda olnud. Ma olin harjunud ise otsustama, kuid ükskord jälgisin arvuti soovitusi ja ei läinudki kõige paremini.

Enne pensionile jäämist töötasid sa aastaid politseis.

Aastast 1999 olin tööl Põhja Politseiprefektuuri analüüsibüroos analüütikuna. See oli väga huvitav töö, kus suuresti tulid kasuks ka minu kõrgkoolis omandatud teadmised. Malet mängisin siis küll tunduvalt vähem.

Mida male sulle on andnud?

Huvitava elu. Palju reisimist, kohtumisi huvitavate inimestega. Ja loomingulist rahuldust õnnestunud partiide üle.

Aga kas sa mängitud partiide hulgast oskaksid välja valida parima, nii-öelda elu partii?

See on raske. Imelik, kõigepealt tulevad meelde mitte võidud, vaid mõned viigid, näiteks eelpool mainitud viik Tšiburdanidzega. Aga ehk siis võit mulle õnnelikuks osutunud Bledi maleolümpialt tookord Serbiat esindanud endise ukrainlanna Irina Tšoluškina üle. See teises voorus saavutatud võit andis mulle kogu olümpiaks hea toonuse. Seda enam, et Tšoluškina oli mulle seni alati ebamugav vastane olnud.

Lisan selle partii malesõpradele iseseisvaks analüüsiks ja näiteks selle kohta, kuidas Leili tunduvalt tugevama reitinguga vastase üle mängis.

Leili Pärnpuu (2230) – Irina Tšoluškina (2378)   A05

1. Rf3 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 c5 4. g3 Rc6 5. Og2 d5 6. c:d5 R:d5 7. 0-0 Oe7 8. R:d5 e:d5 9. d4 c4 10. b3 c:b3 11. L:b3 0-0 12. Of4 a5 13. a4 h6 14. Vfd1 g5 15. Oc1 Rb4 16. Oa3 Oe6 17. Re5 Vc8 18. Vac1 V:c1 19. V:c1 Ve8 20. e3 Of8 21. Rd3 R:d3 22. L:d3 Ld7 23. O:f8 V:f8 24. Lb3 Vb8 25. Vc5 b6 26. O:d5 Ld8 27. Vb5 Od7 28. O:f7+ Kg7 29. Ve5 Vc8 30. Oe6 Vc1+ 31. Kg2 Oc6+ 32. Od5 Od7 33. La3 Rc7 34. Le7+ L:e7 35. V:e7+ Kf8 36. Vf7+ Ke8 37. Vf6 O:a4 38. V:b6 Va7 39. V:h6 Od7 40. Oc6 O:c6+ 41. V:c6 a4 42. Vc2 Kd7 43. Kf3 Kd6 44. Ke4 g4 45. Kd3 Ke6 46. Va2 Kf5 47. e4+ Kg5 48. Kc4 Ve7 49. V:a4 V:e4 50. Va8 Ve7 51. Vf8 1:0.

Küsitles Merike Rõtova

https://et.wikipedia.org/wiki/Leili_P%C3%A4rnpuu

http://www.esbl.ee/biograafia/Leili_P%E4rnpuu

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid