menüü

Palju õnne, Lydia Barbot de Marny!

See oli üks teine elu. Hoopis muu aeg. Selles teises elus me kohtusime sõbrannaga kohvikus, ajasime mõnusalt juttu, käisime kontsertidel, osalesime maleturniiridel. Kui sõbranna tuli üle hulga aja tänaval vastu, siis me kallistasime kõvasti, teadmata midagi kahemeetrisest vahest. Tänavad olid rahvast täis.

Selles teises elus (see polnudki nii ammu, vaid paar kuud tagasi!) helistasin oma ammusele sõbrannale Lydia Barbot de Marnyle, kellega me ikka aeg-ajalt telefoni teel suhtleme. Tuli juttu sellestki, et tal on aprilli lõpus suur juubel. Leppisime kokku, et kohtume aprilli alguses kohvikus. Vestleme malest, elust ja inimestest ning mina vormistan räägitu intervjuuks. Lydia teatas, et tema õpilased kavatsevad juubelipäeval tema auks naiste kiirmaleturniiri korraldada, kuhu võimalikult palju neid kutsuda, kes on temaga mänginud.

Ja siis keeras kõik nagu pea peale. Koroona. Oma kõrge ea tõttu kuulume mõlemad riskirühma, ei tohi ninaotsagi uksest välja pista, kohvikusse minekust rääkimata. Ja kas üldse mõni kohvik ongi lahti? Malet võib mängida ainult internetis, aga meie tahame pärast partiid ka sõbralikult sealsamas laua taga juttu ajada.

Helistasin talle aprilli alguses ikkagi: „Kuidas elad, Lydia?“ Oli heameel, et ta vastas talle omase optimistliku reipusega. Ütles, et elab hästi. Süüa tuuakse piisavalt. Vaatab telekat. Usub, et küll see hull aeg läheb mööda, siis saame kokku ning teeme tema juubeliturniiri ka ära.

Lydia Barbot de Marny. Foto tema arhiivist.

Tundsin ennastki pärast seda telefonikõnet kindlamini. Meenutan Lydia juubeli puhul tema eluteed siis ilma kohvikus kokku saamatagi. Oma põneva prantsuse perekonnanimega on ta alati tähelepanu tõmmanud. Temast on räägitud ja arvatavasti maletajatele on meelde jäänud, et sündinud on ta hoopis Hiinas. Esimees Mao ajas möödunud sajandi 40ndate lõpus eurooplased sealt minema. Lydia sattus pärast aegavõtvat reisi läbi Venemaa Tallinnasse. Läks tööle „Voltasse“. Tahtmine haridust omandada polnud kadunud, aga muud võimalust polnud, kui minna õhtukeskkooli. Olen ikka mõelnud, et küll võis selle kooli direktor imestunud näoga vaadata kena 18-aastase punapäise tütarlapse ainsat haridust tõendavat dokumenti, milleks oli Shanghai prantsusekeelse kooli 7. klassi lõputunnistus. Lydia lõpetas õhtukeskkooli ja seejärel 1957.a. TPI mehaanikateaduskonna, asudes siis „Voltas“ tööle insener-konstruktorina.

Malet oli ta juba lapsepõlves kodus mänginud, oli turniire ka tudengipõlves. Rohkem mängima hakkas ta siiski alles keskealisena. Eesti meistrivõistlustel sai temast meie naiste kuldmale aastatel arvestatav vastane tugevamatele. Raamatus „Tatjana Fomina teel tippu“ tunnistab meie ainus naissuurmeister: „Lydia Barbot de Marnyga on mul negatiivne skoor. Meie partiides oskas ta kustutada mu aktiivse mängu ja realiseerida materjali, mille olin ohverdanud.“

Kuna tollal partiid pärast 40. käiku tavaliselt jäeti pooleli ja mängiti edasi katkestuste päeval, siis olenes palju maletaja võimest pooleli oleva seisuga tööd teha. Siin oli Lydiale kasuks tema analüütiline mõistus. Katkestatud partiide jätkamisel tuli vastastel tihti tunnistada, et Lydia analüüs oli olnud parem.

Eesti meistrivõistlustel pälvis ta 2 hõbemedalit (1971, 1980) ja 2 pronksmedalit (1969, 1983).

Lydia Barbot de Marny, Tatjana Fomina ja Merike Rõtova jälgimas Boriss Rõtovi memoriaali 2017. aastal. Foto Regina Narva.

Kui saabus pensioniaeg, mis enamusele inimestest tähendab aega väljateenitud puhkuseks, siis Lydia Barbot de Marny jaoks algas tema teine elutöö periood. Ta asub täiskohaga treenerina tööle Tallinna Malekoolis, pärast selle sulgemist olid tema jaoks olulisemad aastad klubis Vabaettur.

Treenerina on ta end jäädvustanud ka Eesti male ajalukku. Tema pühendumisvõime sellele tööle oli erakordne, mis kajastus ka tema õpilaste tulemustes. Oli aastaid, kus noorteklassi igas vanuseastmes oli medalistide hulgas või nende vahetus läheduses mõni Barbot de Marny õpilane.

Kümme aastat tagasi andsid tema 80ndaks juubelisünnipäevaks tema õpilased Viktoria Baškite, Nikolai Danilov, Igor ja Juri Krupenski välja raamatu „Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.“ Selles kajastub ühe tagasihoidliku, kuid ometi silmapaistva naise elu- ja maletee. Oma mõtteid on jaganud Lydia Barbot de Marny lähedased, malekolleegid ja kõige südamlikumalt muidugi õpilased.

Igor Krupenski: „Minu arvates Lydia Glebovna võiks olla heaks eeskujuks paljudele treeneritele: male oli tema elu, õpilased tema lapsed… Paljudele meie hulgast oli ta midagi enamat kui treener. Mulle oli ta nagu perekonnaliige: nooruses aitas mul lahendada male- ja poisieaprobleeme, tudengina sain temalt abi keeruliste joonestusülesannete tegemisel, aga ka hiljem olen tema poole oma isiklike muredega pöördunud.“

Raamat kõneleb ka arvudekeeles. 2009. aastal lõplikult pensionile jäänud Lydia Barbot de Marny on oma treeneritöö vältel õpetanud malet umbes tuhandele lapsele vanuses 4 – 20 aastat.

Ja siis võib raamatust huviga vaadata maailmakaarti, kuhu on märgitud tema reisid. Nõuka ajal teda välismaale ei lastud, nagu paljusid teisigi. Eesti Vabariigi kodanikuna on ta reisinud palju Euroopas, külastanud sugulasi Ameerika Ühendriikides. Aga mis talle endale väga oluline: ta käis ka oma nooruselinnas Shanghais, leidis üles oma kodumaja, kus õnneliku juhuse tõttu elas veel vanapaar, kes teda mäletas. Hiina ja hiinlased ei ole tal kunagi meelest läinud. Seepärast on tore näha, et selle venekeelse raamatu eesti- ja inglisekeelsetele kokkuvõtetele lisandub lehekülg salapäraste hiina tähemärkidega.

Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.

Lydia Barbot de Marny isik on pälvinud ka maailma parimaks male (aja)kirjanikuks tituleeritud Genna Sosonko tähelepanu. Selle praegu Hollandis elava suurmeistri paar aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“ on esseed paljudest tuntud maletajatest, kellest enamik on kunagised maailmameistrid. Kuid on ka kirjutis meie Lydiast. Lugegem!

Minul jäi kohvikuvestlusel põhinev intervjuu kurja viiruse tõttu seekord ära. Eks siis tuleb oodata järgmise juubelini. Öeldakse, et pärast 80ndat eluaastat on igal aastal juubel. Mis siis veel rääkida, kui 90 täitunud on!

Seniks aga koostan sõnaraamatu abil õnnesoovi prantsuse keeles: „Joyeux anniversaire, ma chère amie!“

https://www.esbl.ee/biograafia/Lydia_Barbo+de+Marny/?tul=1&

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/barbot_de_marny_lydia

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Ülo Tuulik!

 

Kui suur sinu malereiting on? Kas sul seda üldse on?

On küll. 1901. Ei tea isegi, kus selle saanud olen. Põhiliselt mängin ju välku.

1901 on päris palju. Eriti kui arvestada seda, et sind ju nädalalõpu- või ka muudel turniiridel samahästi kui näha polegi.

Tegelikult tahtsin rääkida sinust kui maleorganisaatorist. Vähemalt ühe ettevõtmisega oled sa end küll Eesti maleajalukku jäädvustanud. See oli aastal 2006, kui möödus 90 aastat Paul Kerese sünnist.

Jah, mul tekkis idee kutsuda selle juubeli puhul Tallinnasse kogu toonane maailmamale eliit. Koos Amsterdamis elava suurmeister Genna Sosonkoga tegime kutsutavate nimekirja. 20 suurmeistrit eesotsas eksmaailmameistrite Boriss Spasski ja Anatoli Karpoviga, siis veel Kortšnoi, Portisch, Hübner, Gligoric, Taimanov jt.

Kui palju tuli?

15. Tagantjärele võin tunnistada, et kõige soojemaid hingelisi elamusi pakkus missiooni järgmine etapp – suurmeistritele helistamine. Kutset saabuda Tallinnasse võeti reeglina tänulikult vastu kui erilist austusavaldust neile endile. Buenos Aireses viibiv suurmeister Bent Larsen ei saanud kehva tervise tõttu Eestisse lennata, kuid tema äraütlemine oli liigutav monoloog Paul Kerese isikuvõlust.

Eesti Vabariik võõrustas saabunuid parimal kombel. Riigikogu spiiker Ene Ergma pidas Teaduste Akadeemia pidulikus saalis kollokviumi põhiettekande. Valitsusjuht Andrus Ansip pakkus mitmekäigulise lõuna ja kõik tipnes järgmisel päeval president Arnold Rüütli õhtuse vastuvõtuga.

Ja selle kõige taga olid sina?

Tahtmata olla liigselt enesekiitev, pean siiski ütlema, et peale paari sõbra mind ükski riiklik instants, Eesti Maleliit seda vähem, ei toetanud.

Ülo Tuulik malemõtetes. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.

Samas see esinduslik malepidu pälvis laia rahvusvahelist tähelepanu.

Kümme aastat hiljem, kui möödus 100 aastat Paul Kerese sünnist, midagi nii kapitaalset ei toimunud.

Rääkisin küllalt varakult nii Eesti Maleliidu tollase presidendi kui ka Kultuuriministeeriumi sporti kureeriva töötajaga, et on aeg mõelda suure juubeli tähistamisele, aga sain vastuseks, et aega on ja küll jõuab. Noh, toimusid kohalikud Paul Keresele pühendatud turniirid, aga see juubel oleks väärinud suurt rahvusvahelist suurmeistrite superturniiri. Aga seekord polnud organiseerijat. Raha taha poleks asi jäänud. Keres 100 oleks avanud ettevõtjate rahakotid küll.

Sinu enda tutvused malemaailma vägevatega süvenesid.

Kõige enam oli mul hea meel, et tekkis pidev ja südamlik kontakt legendide legendi Viktor Kortšnoiga, mis kestis kuni tema surmani. Ja oli heameel, et pärast Tallinnas käiku aastal 2006, mängis ta neli korda Pühajärve turniiril.

Novembri lõpus nimekate suurmeistrite osavõtul toimuv Pühajärve rahvusvaheline turniir on juba 20 aastat olnud meie maleelu iga-aastaseks tippsündmuseks. Handicap turniir, kus meie kultuuriinimesed ja ettevõtjad saavad jõudu proovida suurmeistritega. Ja ka seda turniiri korraldab, kutsub külalised, sisustab nende sealviibimise vaid üks fantastiline mees – Urmas Randma.

Jah, ei valitsus, ei kultuuriministeerium ega maleliit saa siit endale loorberilehti küsida.

Siit ongi nüüd hea jutujärg viia üle sinule kui maletajale. Ametlikel turniiridel sind näha ei ole, aga Pühajärvel oled sa alati kohal.

Miks ma ei peaks tulema, kui mugavustega harjunud eliitsuurmeistridki tulevad sinna Kagu-Eesti maanurka, mis lähemast lennujaamast asub 200 km kaugusel.

Urmas Randma, kes kõike jõuab, paneb tähele ka, kes kuidas mängib. Tsiteerin Pühajärve turniiri raamatust, mis ta sinu kohta kirjutab:

“Eriti atraktiivne mängumees on Ülo, kes harrastab kõige ehtsamat kohvikumalet, kus ettureid ei loeta ja vangerdada tuleb ikka eri tiibadele või miks üldse vangerdusega väärtuslikku rünnakuaega kulutada!“

Minu eriline maleline nauding on see, kui saan malelauale tekitada nn hullu vankri. Pühajärvel õnnestus mul see kord Läti suurmeister Miezise vastu. Korduvalt olen selle lauale saanud Raul Rebase vastu. Raul ütleb, et enam see mul ei õnnestu, aga ikka õnnestub! Mul on selleks oma meetod!

Mina siiski valiksin partiinäiteks sinu loomingust jahmatava lipuohvri Kaido Külaotsa vastu. Mängitud Pühajärvel 2013.a. Sinul olid valged malendid.

 

Must oli pahaaimatult käinud 37… b3-b2. Sina tõstsid sulle omase elegantse käeliigutusega lipu vankri tulle 38. Lg3-c3. Kaidol jäi ainult kurvalt tõdeda, et tema seis on läbi. Lippu ei saa võtta mati tõttu 39. Vd8++, samas ähvardab matt väljalt g7.

Külaots juhtis enne kahte viimast vooru ülejäänute ees punktiga. Meie partii toimus kaks vooru enne lõppu. Ma ei tundnud võitjauhkust, vaid ainult kahetsust, et juhukaotuse tõttu patserile jäi suurmeister ilma turniiri esikohast.

Vastasest võib ju kahju olla, aga ega sellepärast matti panemata ei jäta. Millal sa üldse hakkasid malet mängima?

Kooliõpetajast isa õpetas mulle ja kaksikvend Jürile käigud selgeks, kui olime seitsme-kaheksa aastased. Aga malepisik meid tollal ei haaranud. Mängima hakkasin, kui olin juba ülikooli lõpetanud. Töötasin Rahva Hääle toimetuses koos tollal Eesti maleparemikku kuuluva Vladimir Roždestvenskiga. Tema mängis minuga pimemalet. Mina istusin malelaua taga, tõstsin nuppe ja ütlesin, mis käike teen. Tema oli seljaga minu poole, pahvis suitsu, mõtles… ja võitis. Tekkis tahtmine teada saada, mis mäng see ikkagi on. Hakkasin välku mängima. Nii see läks. Mängin siiamaani.

Mulle on meeldinud tõmmata ka teisi inimesi male juurde. Olen organiseerinud kümme Valter Heueri mälestusturniiri Elvas, tema sünnilinnas. Olen korraldanud kaheksa turniiri kodusaarel Abrukal. Tänu minule on toimunud Kirjanike Liidu Tallinna ja Tartu osakondade malevõistlused. Muidugi tuleb mainida ka klubi Hõbelusikas, kuhu kuulub suur hulk kultuuriinimesi. Viibin küllalt tihti Kuressaares. Seal tõstan aeg-ajalt nuppe Saaremaa meestega.

Ülo Tuulik ja Valter Heuer jälgimas Eesti meistrivõistlusi. Tallinn 1967. Foto Ülo Tuuliku arhiivist.

Kuigi sa ise ei mänginud, siis huvi male vastu oli kindlasti juba varem.

Seda muidugi. Juba keskkooli ajast peale. Need olid ju Kerese aastad. Kogu Eesti rahvas jälgis tema turniire, elas kogu hingest kaasa. Meie Jüriga ka. Mul kujunesid tippmaletajate hulgas välja oma lemmikud: Boriss Spasski, Mihhail Tal, Viktor Kortšnoi. Eelkõige muidugi Paul Keres.

Mind hakkas varakult huvitama isiksuse küsimus. Inimene jõuab tippu. Alati on huvitav teada, kes ta isiksusena on, miks just tema jõuab kõrgele ja kaugele. Mul on elus vedanud. Eri aastatel olen saanud lävida väga intelligentsete kirjutavate inimestega. Kõigepealt Valter Heuer ja siis Hollandis elav endine nõukogudelane suurmeister Genna Sosonko. Valter Heuerilt sain omamoodi maleajaloo kursuse. Valter oli keerulise iseloomuga inimene, kuid kui tema keerukus üle elada, vahel ka ära taluda, siis oli temaga suhtlemine väga rikastav. Ta oli palju lugenud. Juhtus korduvalt, et mainisin midagi huvitavat, mida olin lugema sattunud, sealjuures mitte ainult eesti keeles, aga tema oli juba lugenud. Genna Sosonko tunneb kõiki malemaailma tippe. See kajastub ka tema eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“.

Kui palju sul endal maleraamatuid on?

Umbes 200. Ka maleraamatute kaudu püüan aru saada maletajatest kui isiksustest. Vaatan loomulikult ka partiisid. Korduvalt olen kätte võtnud David Bronsteini raamatu pretendentide turniirist Zürichis 1953 ja pannud sealt lauale partii Averbach – Kotov, mille kohta on öeldud, et selline partii mängitakse vaid kord saja aasta jooksul.

Seda partiid soovitaks küll kõigil läbi mängida ja Bronsteini kommentaaridega tutvuda. Kui raamatut pole, siis tänapäeval saab ju abi internetist.

Ajakirjas „Looming“ on 1996.a. ilmunud sinu maletemaatiline jutustus „Suur vastasseis“. Kas sul on kavas veel midagi malest kirjutada?

Bestsellereid sünnib ainult üks kord.

Muidugi. Kas kirjaniku tegevuse kõrval on male sinu põhiline huviala?

Ma ei ütleks nii. Mul on kolm ala, mille vastu huvi tunnen. Esiteks Teine maailmasõda ja juutide saatus selles. Teiseks Atlandi ookean, kus ma olen kaasa teinud neli pikka laevareisi. Ja kolmandaks male. Mis puutub malesse, siis see on ammendamatu. Kõik selles on kordumatu. Palju pakub uute mittestandartsete seisude uurimine. Aga nagu öeldud, jälgin malet läbi isiksuste.

Miks peab malet mängima?

Oi, see on sinu poolt täna parim küsimus! Miks peab?

Selle kohta on ilusasti öelnud kunagine malehiid Tarrasch. Tema ütluse on Valter Heuer oma raamatu Meie Keres motoks valinud.

Tuletame meelde. Siegbert Tarrasch (1862-1934): „Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska malet, nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust.“

Ongi kõik öeldud.

Kui armastus on inimese elus ülimuslik, siis male võrdlemine sellega on muidugi kõva sõna. Kui palju sinu järeltulijad malet mängivad?

Siiani mitte eriti. Aga nüüd tekkis lootus. Minu lapselapselaps, kes on Prantsuse Lütseumi esimese klassi poiss, käib selle kooli maleringis.

Nii et male jääb!

Male muidugi jääb!

Küsitlenud Merike Rõtova

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Leili Pärnpuu!

Oled viimasel ajal malest tagasi tõmbunud. Elad Pärnus?

Jah, nüüd olen lõplikult siin. Pärnu on minu lapsepõlve linn. Tegelikult on kogu minu elu olnud pendeldamine kahe linna – Tallinna ja Pärnu vahel. Tallinnas käisin kõrgkoolis, seal olid minu töökohad, aga kodu oli mul alati ka Pärnus.

Millal sa viimased turniiripartiid mängisid?

Neli aastat tagasi klubide Eesti meistrivõistlustel. Mängisin Kadrioru klubi eest.

Aga kas sul on meeles, millal sa mängisid oma esimesed turniiripartiid?

See oli 1961. aastal. Käigud oli mulle selgeks õpetanud isa, kes viis mind kaheksa-aastaselt Pärnu maleklubi juures tegutsenud maleringi, kus õpetajaks oli Meeri Mikfeldt. Seal käisin umbes aasta. Isaga kodus mängisin edasi.

Sa mängisid ikka edasi. Küll ilma treenerita. Ometi 1966. a. võitsid sa koolinoorte Eesti meistrivõistlused. Piltlikult öeldes seljatasid paljude treeneritega Tallinna Malekooli.

Noorteklassis ma Eesti koondisse ei pääsenud. Keskkooli ajal mul male esikohal ei olnud. Õppisin matemaatika eriklassis. Meil oli fantastiline füüsika-matemaatika õpetaja Lembit Pants. Osalesin ülelinnalistel ja vabariiklikel olümpiaadidel matemaatikas ja keemias.

Tegelesin ka sõudmisega. Treeningud oli viis-kuus korda nädalas. Suvel olid võistlused, male jäi siis sel aastaajal kõrvale. Sõudmine neljasel paarisaerulisel paadil õpetas kohusetunnet ja teistega arvestamist.

Males esindasin ma Eestit esimest korda 1969. a. Taškendis NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel. See oli juba täiskasvanute turniir, kus ma mängisin tütarlaste (kuni 20-aastased) lauda. Naiste laual oli väsimatu Salme Rootare. Mäletan, kui uhke tunne mul oli, et olen ühes võistkonnas Paul Keresega! See lisas tahtmist tegelda malega edasi.

Selleks ajaks olid sa juba Tallinnas.

Õppisin TPI majandusteaduskonnas majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise erialal. Male sai otsustavaks, et just Tallinnasse kõrgkooli läksin. Malekooli direktor Iivo Nei veenis mind Tallinna tulema, et seal saan rohkem malega tegeleda. Pärast TPI lõpetamist töötasin majandusinstituudi arvutuskeskuses.

Aga male oli kogu aeg?

Male oli kogu aeg. Sain osaleda Tallinna malekooli treeninglaagrites. Esimesel kursusel õppides kuulusin malekoolis Iivo Nei tütarlaste treeninggruppi. Esimest korda elus vaatas keegi minu partiid analüüsivalt läbi. Tundsin ennast variantide arvestuses nõrgemini. Arvan, et see tulenebki sellest, et minuga polnud varem partiisid analüüsitud, seisudes peituvaid võimalusi näidatud.

Malega tegelesin ikkagi põhiliselt iseseisvalt. Esimene individuaalturniir koos treeneriga oli mul 1977. aastal – NSV Liidu naiste meistrivõistlused. Seal aitas mind Aleksander Veingold, kes oli abiks nii turniiriks ettevalmistamisel kui ka turniiri ajal partiideks valmistudes ja neid hiljem analüüsides. Võiks öelda, et Aleksander Veingold pani aluse minu malelistele teadmistele, malest arusaamisele. Suur tänu talle selle eest.

Kuigi mängisin palju, oli mul hiljem võimalus kasutada treeneri abi vaid kolmel turniiril: NSV Liidu meistrivõistlustel Tallinnas 1982 oli treeneriks Aleksander Veingold, Jerevanis 1985 Boriss Rõtov. Ja ka Smolenskis 1986 NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis aitas mind Boriss Rõtov.

Üks Sinu edukamaid turniire oli 1978. aastal Riias.

Mänguklass tõusis. 1978. a. mängisin tõesti edukalt Riias üleliidulisel naiste turniiril. Võitsin näiteks suurmeister Irina Levitinat ja mis oluline, täitsin meistrinormi.

1982. aastast jäid sa ainult male peale. Kui palju sa aastas turniiripartiisid mängisid?

Üle saja kindlasti.

Kui ma vaatan spordileksikonist sinu tulemusi Eesti naiste meistrivõistlustel, siis on seal kirjas 5 kuld-, 10 hõbe- ja 6 pronksmedalit. See on muljetavaldav, kui arvestada, et need olid Eesti naiste male kuldajad, Sinu vastasteks Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Mari Kinsigo.

Ega tagapool olijatele ühtegi liigset partiid kaotada ei tohtinud, olid kohe medalikolmikust väljas. Ise ma tollal neid võistlusi nii tähtsateks ei pidanud. Need oli vajalikud, et saada edasi üleliidulistele. Üldse individuaalturniiridest olid mulle olulisemad võistkondlikud.

Võistkondades olid sa alati kindla stiiliga mängija. Positsioonilise stiiliga.

Riskida ma ei armastanud, hoidsin seisu kindlana.

Nii sa kaotasid vähe.

Aga ka võitsin vähe.

Ja siiski. Kindel seis, nupud nii-öelda õiges kohas, võimaldab seda ka võiduks realiseerida. Vaatasin raamatust „Male Eestis 1984 – 1991“, et seal oli Ülar Lauk Sinu stiilinäiteks valinud just sellise partiilõpu Alissa Galljamova vastu. Partii on mängitud Ljudmila Rudenko memoriaalil Peterburis, Ülar Laugu kommentaarid. Sina mängisid mustadega.

 

Valgete viimane käik oli šabloonne 24. Va1-c1?? Järgnes 24…Vc3! 25. V:c3 Re2+ 26. Kh1 d:c3 ning valgete seis osutus täiesti kaotatuks. Galljamova proovis veel kvaliteedi loovutamist 27. V:c3, ent vahekäik 27…Rg4! ähvardusega R:f2++ matt! pani asjad lõplikult paika.

Nii et oma maletajateelt tahaksid sa rohkem meenutada võistkondlikke võistlusi?

Jah, näiteks 1981. aastal NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel kogusin ma teisel naiste laual palju punkte. Või oli tore tunne, kui 1983. a. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil tollane maailmameister Maia Tšiburdanidze mulle viiki pakkus. Ikkagi hea, kui maailma esinumber minu vastu enamat ei saa.

Juubeliintervjuus ei tahaks siiski jätta meenutamata sinu kaalukaid esikohti individuaalturniiridel. Näiteks 1981 ja 1982 võitsid sa Tallinna Malekooli korraldatud üleliidulised tugeva koosseisuga turniirid, kus mängisid nii meie oma paremad kui ka külalissuurmeistrid. 1988 ja 1994 olid esimene Leningradis/Peterburis toimunud rahvusvahelisel turniiril.

Leningradis, nüüd siis Peterburis mängisin korduvalt. Meeldis üldse olla selles kultuurisündmustest rikkas linnas. Juhtus isegi nii, et leppisin mõne partii kiiresti viiki, et jõuda õhtul teatrisse.

Mulle meeldis ka Berliinis mängida. 1996. a. täitsin seal kord ka suurmeistri normi. Üldse läks see turniir hästi, tegin viike meessuurmeistritega.

Väärib märkimist kindlasti ka 2. koht 2009.a. rahvusvahelisel turniiril Stockholmis.

Kui nüüd võistkondlike võistluste juurde tagasi tulla, siis Eesti taasiseseisvumine tähendas meie maletajatele ka uuesti pääsu maleolümpiale. Osalesid seal korduvalt.

1992.a. ei saanud ma ema haiguse tõttu naiskonda konkureerida. Nii oli minu jaoks esimene olümpia 1994. aastal Moskvas, kus meil läks väga hästi. Jagasime 6.-8. kohta. Monika Tsõganova mängis seal esimesel laual lausa suurepäraselt. Esimese laua mängijast, tema mänguvormist, sõltub olümpial palju, sest ka nõrgematel naiskondadel üks tugev mängija ikka on, kellega tuleb arvestada. Minu kõige parem olümpia oli 2002. a. Bledis, kus ma teisel laual sain teise tulemuse – võitsin kuus ja ka viigistasin seitse partiid, kaotusi õnnestus vältida.

Põhiline nendel võistlustel on muidugi male, aga eks muudki jääb meelde. 1996 Jerevani maleolümpia ajal toimus seal riigipöörde katse. Tulime rahulikult turult, arbuus käes, kui meile tulid vastu püssidega sõdurid. Kuna meie hotell oli peaväljaku ääres, saime sündmusi päris vahetult jälgida.

Maleolümpiatel osalesin aastatel 1994 – 2010 kokku üheksa korda. Kahjuks kümnendani ei jõudnud.

 

Leili Pärnpuu, jaanuar 2020. Foto: Merike Rõtova.

Millal sai olümpial partiide ettevalmistamisel abiliseks arvuti?

Minu meelest 2002. aastal oli meil arvuti nii-öelda kamba peale. Endale ostsin arvuti 2006. aastal, kasutanud olin seda küll ka varem. Nüüd on muidugi igal olümpial osalejal oma arvuti kaasas.

Ütleksin, et vahel tekib arvutiga ka info üleküllus. Võib juhtuda, et pingutad ettevalmistamisel üle. Minuga on seda olnud. Ma olin harjunud ise otsustama, kuid ükskord jälgisin arvuti soovitusi ja ei läinudki kõige paremini.

Enne pensionile jäämist töötasid sa aastaid politseis.

Aastast 1999 olin tööl Põhja Politseiprefektuuri analüüsibüroos analüütikuna. See oli väga huvitav töö, kus suuresti tulid kasuks ka minu kõrgkoolis omandatud teadmised. Malet mängisin siis küll tunduvalt vähem.

Mida male sulle on andnud?

Huvitava elu. Palju reisimist, kohtumisi huvitavate inimestega. Ja loomingulist rahuldust õnnestunud partiide üle.

Aga kas sa mängitud partiide hulgast oskaksid välja valida parima, nii-öelda elu partii?

See on raske. Imelik, kõigepealt tulevad meelde mitte võidud, vaid mõned viigid, näiteks eelpool mainitud viik Tšiburdanidzega. Aga ehk siis võit mulle õnnelikuks osutunud Bledi maleolümpialt tookord Serbiat esindanud endise ukrainlanna Irina Tšoluškina üle. See teises voorus saavutatud võit andis mulle kogu olümpiaks hea toonuse. Seda enam, et Tšoluškina oli mulle seni alati ebamugav vastane olnud.

Lisan selle partii malesõpradele iseseisvaks analüüsiks ja näiteks selle kohta, kuidas Leili tunduvalt tugevama reitinguga vastase üle mängis.

Leili Pärnpuu (2230) – Irina Tšoluškina (2378)   A05

1. Rf3 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 c5 4. g3 Rc6 5. Og2 d5 6. c:d5 R:d5 7. 0-0 Oe7 8. R:d5 e:d5 9. d4 c4 10. b3 c:b3 11. L:b3 0-0 12. Of4 a5 13. a4 h6 14. Vfd1 g5 15. Oc1 Rb4 16. Oa3 Oe6 17. Re5 Vc8 18. Vac1 V:c1 19. V:c1 Ve8 20. e3 Of8 21. Rd3 R:d3 22. L:d3 Ld7 23. O:f8 V:f8 24. Lb3 Vb8 25. Vc5 b6 26. O:d5 Ld8 27. Vb5 Od7 28. O:f7+ Kg7 29. Ve5 Vc8 30. Oe6 Vc1+ 31. Kg2 Oc6+ 32. Od5 Od7 33. La3 Rc7 34. Le7+ L:e7 35. V:e7+ Kf8 36. Vf7+ Ke8 37. Vf6 O:a4 38. V:b6 Va7 39. V:h6 Od7 40. Oc6 O:c6+ 41. V:c6 a4 42. Vc2 Kd7 43. Kf3 Kd6 44. Ke4 g4 45. Kd3 Ke6 46. Va2 Kf5 47. e4+ Kg5 48. Kc4 Ve7 49. V:a4 V:e4 50. Va8 Ve7 51. Vf8 1:0.

Küsitles Merike Rõtova

https://et.wikipedia.org/wiki/Leili_P%C3%A4rnpuu

http://www.esbl.ee/biograafia/Leili_P%E4rnpuu

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid