See oli üks teine elu. Hoopis muu aeg. Selles teises elus me kohtusime sõbrannaga kohvikus, ajasime mõnusalt juttu, käisime kontsertidel, osalesime maleturniiridel. Kui sõbranna tuli üle hulga aja tänaval vastu, siis me kallistasime kõvasti, teadmata midagi kahemeetrisest vahest. Tänavad olid rahvast täis.
Selles teises elus (see polnudki nii ammu, vaid paar kuud tagasi!) helistasin oma ammusele sõbrannale Lydia Barbot de Marnyle, kellega me ikka aeg-ajalt telefoni teel suhtleme. Tuli juttu sellestki, et tal on aprilli lõpus suur juubel. Leppisime kokku, et kohtume aprilli alguses kohvikus. Vestleme malest, elust ja inimestest ning mina vormistan räägitu intervjuuks. Lydia teatas, et tema õpilased kavatsevad juubelipäeval tema auks naiste kiirmaleturniiri korraldada, kuhu võimalikult palju neid kutsuda, kes on temaga mänginud.
Ja siis keeras kõik nagu pea peale. Koroona. Oma kõrge ea tõttu kuulume mõlemad riskirühma, ei tohi ninaotsagi uksest välja pista, kohvikusse minekust rääkimata. Ja kas üldse mõni kohvik ongi lahti? Malet võib mängida ainult internetis, aga meie tahame pärast partiid ka sõbralikult sealsamas laua taga juttu ajada.
Helistasin talle aprilli alguses ikkagi: „Kuidas elad, Lydia?“ Oli heameel, et ta vastas talle omase optimistliku reipusega. Ütles, et elab hästi. Süüa tuuakse piisavalt. Vaatab telekat. Usub, et küll see hull aeg läheb mööda, siis saame kokku ning teeme tema juubeliturniiri ka ära.
Lydia Barbot de Marny. Foto tema arhiivist.
Tundsin ennastki pärast seda telefonikõnet kindlamini. Meenutan Lydia juubeli puhul tema eluteed siis ilma kohvikus kokku saamatagi. Oma põneva prantsuse perekonnanimega on ta alati tähelepanu tõmmanud. Temast on räägitud ja arvatavasti maletajatele on meelde jäänud, et sündinud on ta hoopis Hiinas. Esimees Mao ajas möödunud sajandi 40ndate lõpus eurooplased sealt minema. Lydia sattus pärast aegavõtvat reisi läbi Venemaa Tallinnasse. Läks tööle „Voltasse“. Tahtmine haridust omandada polnud kadunud, aga muud võimalust polnud, kui minna õhtukeskkooli. Olen ikka mõelnud, et küll võis selle kooli direktor imestunud näoga vaadata kena 18-aastase punapäise tütarlapse ainsat haridust tõendavat dokumenti, milleks oli Shanghai prantsusekeelse kooli 7. klassi lõputunnistus. Lydia lõpetas õhtukeskkooli ja seejärel 1957.a. TPI mehaanikateaduskonna, asudes siis „Voltas“ tööle insener-konstruktorina.
Malet oli ta juba lapsepõlves kodus mänginud, oli turniire ka tudengipõlves. Rohkem mängima hakkas ta siiski alles keskealisena. Eesti meistrivõistlustel sai temast meie naiste kuldmale aastatel arvestatav vastane tugevamatele. Raamatus „Tatjana Fomina teel tippu“ tunnistab meie ainus naissuurmeister: „Lydia Barbot de Marnyga on mul negatiivne skoor. Meie partiides oskas ta kustutada mu aktiivse mängu ja realiseerida materjali, mille olin ohverdanud.“
Kuna tollal partiid pärast 40. käiku tavaliselt jäeti pooleli ja mängiti edasi katkestuste päeval, siis olenes palju maletaja võimest pooleli oleva seisuga tööd teha. Siin oli Lydiale kasuks tema analüütiline mõistus. Katkestatud partiide jätkamisel tuli vastastel tihti tunnistada, et Lydia analüüs oli olnud parem.
Eesti meistrivõistlustel pälvis ta 2 hõbemedalit (1971, 1980) ja 2 pronksmedalit (1969, 1983).
Lydia Barbot de Marny, Tatjana Fomina ja Merike Rõtova jälgimas Boriss Rõtovi memoriaali 2017. aastal. Foto Regina Narva.
Kui saabus pensioniaeg, mis enamusele inimestest tähendab aega väljateenitud puhkuseks, siis Lydia Barbot de Marny jaoks algas tema teine elutöö periood. Ta asub täiskohaga treenerina tööle Tallinna Malekoolis, pärast selle sulgemist olid tema jaoks olulisemad aastad klubis Vabaettur.
Treenerina on ta end jäädvustanud ka Eesti male ajalukku. Tema pühendumisvõime sellele tööle oli erakordne, mis kajastus ka tema õpilaste tulemustes. Oli aastaid, kus noorteklassi igas vanuseastmes oli medalistide hulgas või nende vahetus läheduses mõni Barbot de Marny õpilane.
Kümme aastat tagasi andsid tema 80ndaks juubelisünnipäevaks tema õpilased Viktoria Baškite, Nikolai Danilov, Igor ja Juri Krupenski välja raamatu „Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.“ Selles kajastub ühe tagasihoidliku, kuid ometi silmapaistva naise elu- ja maletee. Oma mõtteid on jaganud Lydia Barbot de Marny lähedased, malekolleegid ja kõige südamlikumalt muidugi õpilased.
Igor Krupenski: „Minu arvates Lydia Glebovna võiks olla heaks eeskujuks paljudele treeneritele: male oli tema elu, õpilased tema lapsed… Paljudele meie hulgast oli ta midagi enamat kui treener. Mulle oli ta nagu perekonnaliige: nooruses aitas mul lahendada male- ja poisieaprobleeme, tudengina sain temalt abi keeruliste joonestusülesannete tegemisel, aga ka hiljem olen tema poole oma isiklike muredega pöördunud.“
Raamat kõneleb ka arvudekeeles. 2009. aastal lõplikult pensionile jäänud Lydia Barbot de Marny on oma treeneritöö vältel õpetanud malet umbes tuhandele lapsele vanuses 4 – 20 aastat.
Ja siis võib raamatust huviga vaadata maailmakaarti, kuhu on märgitud tema reisid. Nõuka ajal teda välismaale ei lastud, nagu paljusid teisigi. Eesti Vabariigi kodanikuna on ta reisinud palju Euroopas, külastanud sugulasi Ameerika Ühendriikides. Aga mis talle endale väga oluline: ta käis ka oma nooruselinnas Shanghais, leidis üles oma kodumaja, kus õnneliku juhuse tõttu elas veel vanapaar, kes teda mäletas. Hiina ja hiinlased ei ole tal kunagi meelest läinud. Seepärast on tore näha, et selle venekeelse raamatu eesti- ja inglisekeelsetele kokkuvõtetele lisandub lehekülg salapäraste hiina tähemärkidega.
Lydia Barbot de Marny: malega Shanghaist Tallinnani.
Lydia Barbot de Marny isik on pälvinud ka maailma parimaks male (aja)kirjanikuks tituleeritud Genna Sosonko tähelepanu. Selle praegu Hollandis elava suurmeistri paar aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus „Male mustvalge maailm“ on esseed paljudest tuntud maletajatest, kellest enamik on kunagised maailmameistrid. Kuid on ka kirjutis meie Lydiast. Lugegem!
Minul jäi kohvikuvestlusel põhinev intervjuu kurja viiruse tõttu seekord ära. Eks siis tuleb oodata järgmise juubelini. Öeldakse, et pärast 80ndat eluaastat on igal aastal juubel. Mis siis veel rääkida, kui 90 täitunud on!
Seniks aga koostan sõnaraamatu abil õnnesoovi prantsuse keeles: „Joyeux anniversaire, ma chère amie!“
https://www.esbl.ee/biograafia/Lydia_Barbo+de+Marny/?tul=1&
http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/barbot_de_marny_lydia
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
