menüü

Palju õnne, Leili Pärnpuu!

Oled viimasel ajal malest tagasi tõmbunud. Elad Pärnus?

Jah, nüüd olen lõplikult siin. Pärnu on minu lapsepõlve linn. Tegelikult on kogu minu elu olnud pendeldamine kahe linna – Tallinna ja Pärnu vahel. Tallinnas käisin kõrgkoolis, seal olid minu töökohad, aga kodu oli mul alati ka Pärnus.

Millal sa viimased turniiripartiid mängisid?

Neli aastat tagasi klubide Eesti meistrivõistlustel. Mängisin Kadrioru klubi eest.

Aga kas sul on meeles, millal sa mängisid oma esimesed turniiripartiid?

See oli 1961. aastal. Käigud oli mulle selgeks õpetanud isa, kes viis mind kaheksa-aastaselt Pärnu maleklubi juures tegutsenud maleringi, kus õpetajaks oli Meeri Mikfeldt. Seal käisin umbes aasta. Isaga kodus mängisin edasi.

Sa mängisid ikka edasi. Küll ilma treenerita. Ometi 1966. a. võitsid sa koolinoorte Eesti meistrivõistlused. Piltlikult öeldes seljatasid paljude treeneritega Tallinna Malekooli.

Noorteklassis ma Eesti koondisse ei pääsenud. Keskkooli ajal mul male esikohal ei olnud. Õppisin matemaatika eriklassis. Meil oli fantastiline füüsika-matemaatika õpetaja Lembit Pants. Osalesin ülelinnalistel ja vabariiklikel olümpiaadidel matemaatikas ja keemias.

Tegelesin ka sõudmisega. Treeningud oli viis-kuus korda nädalas. Suvel olid võistlused, male jäi siis sel aastaajal kõrvale. Sõudmine neljasel paarisaerulisel paadil õpetas kohusetunnet ja teistega arvestamist.

Males esindasin ma Eestit esimest korda 1969. a. Taškendis NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel. See oli juba täiskasvanute turniir, kus ma mängisin tütarlaste (kuni 20-aastased) lauda. Naiste laual oli väsimatu Salme Rootare. Mäletan, kui uhke tunne mul oli, et olen ühes võistkonnas Paul Keresega! See lisas tahtmist tegelda malega edasi.

Selleks ajaks olid sa juba Tallinnas.

Õppisin TPI majandusteaduskonnas majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise erialal. Male sai otsustavaks, et just Tallinnasse kõrgkooli läksin. Malekooli direktor Iivo Nei veenis mind Tallinna tulema, et seal saan rohkem malega tegeleda. Pärast TPI lõpetamist töötasin majandusinstituudi arvutuskeskuses.

Aga male oli kogu aeg?

Male oli kogu aeg. Sain osaleda Tallinna malekooli treeninglaagrites. Esimesel kursusel õppides kuulusin malekoolis Iivo Nei tütarlaste treeninggruppi. Esimest korda elus vaatas keegi minu partiid analüüsivalt läbi. Tundsin ennast variantide arvestuses nõrgemini. Arvan, et see tulenebki sellest, et minuga polnud varem partiisid analüüsitud, seisudes peituvaid võimalusi näidatud.

Malega tegelesin ikkagi põhiliselt iseseisvalt. Esimene individuaalturniir koos treeneriga oli mul 1977. aastal – NSV Liidu naiste meistrivõistlused. Seal aitas mind Aleksander Veingold, kes oli abiks nii turniiriks ettevalmistamisel kui ka turniiri ajal partiideks valmistudes ja neid hiljem analüüsides. Võiks öelda, et Aleksander Veingold pani aluse minu malelistele teadmistele, malest arusaamisele. Suur tänu talle selle eest.

Kuigi mängisin palju, oli mul hiljem võimalus kasutada treeneri abi vaid kolmel turniiril: NSV Liidu meistrivõistlustel Tallinnas 1982 oli treeneriks Aleksander Veingold, Jerevanis 1985 Boriss Rõtov. Ja ka Smolenskis 1986 NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis aitas mind Boriss Rõtov.

Üks Sinu edukamaid turniire oli 1978. aastal Riias.

Mänguklass tõusis. 1978. a. mängisin tõesti edukalt Riias üleliidulisel naiste turniiril. Võitsin näiteks suurmeister Irina Levitinat ja mis oluline, täitsin meistrinormi.

1982. aastast jäid sa ainult male peale. Kui palju sa aastas turniiripartiisid mängisid?

Üle saja kindlasti.

Kui ma vaatan spordileksikonist sinu tulemusi Eesti naiste meistrivõistlustel, siis on seal kirjas 5 kuld-, 10 hõbe- ja 6 pronksmedalit. See on muljetavaldav, kui arvestada, et need olid Eesti naiste male kuldajad, Sinu vastasteks Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Mari Kinsigo.

Ega tagapool olijatele ühtegi liigset partiid kaotada ei tohtinud, olid kohe medalikolmikust väljas. Ise ma tollal neid võistlusi nii tähtsateks ei pidanud. Need oli vajalikud, et saada edasi üleliidulistele. Üldse individuaalturniiridest olid mulle olulisemad võistkondlikud.

Võistkondades olid sa alati kindla stiiliga mängija. Positsioonilise stiiliga.

Riskida ma ei armastanud, hoidsin seisu kindlana.

Nii sa kaotasid vähe.

Aga ka võitsin vähe.

Ja siiski. Kindel seis, nupud nii-öelda õiges kohas, võimaldab seda ka võiduks realiseerida. Vaatasin raamatust „Male Eestis 1984 – 1991“, et seal oli Ülar Lauk Sinu stiilinäiteks valinud just sellise partiilõpu Alissa Galljamova vastu. Partii on mängitud Ljudmila Rudenko memoriaalil Peterburis, Ülar Laugu kommentaarid. Sina mängisid mustadega.

 

Valgete viimane käik oli šabloonne 24. Va1-c1?? Järgnes 24…Vc3! 25. V:c3 Re2+ 26. Kh1 d:c3 ning valgete seis osutus täiesti kaotatuks. Galljamova proovis veel kvaliteedi loovutamist 27. V:c3, ent vahekäik 27…Rg4! ähvardusega R:f2++ matt! pani asjad lõplikult paika.

Nii et oma maletajateelt tahaksid sa rohkem meenutada võistkondlikke võistlusi?

Jah, näiteks 1981. aastal NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel kogusin ma teisel naiste laual palju punkte. Või oli tore tunne, kui 1983. a. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil tollane maailmameister Maia Tšiburdanidze mulle viiki pakkus. Ikkagi hea, kui maailma esinumber minu vastu enamat ei saa.

Juubeliintervjuus ei tahaks siiski jätta meenutamata sinu kaalukaid esikohti individuaalturniiridel. Näiteks 1981 ja 1982 võitsid sa Tallinna Malekooli korraldatud üleliidulised tugeva koosseisuga turniirid, kus mängisid nii meie oma paremad kui ka külalissuurmeistrid. 1988 ja 1994 olid esimene Leningradis/Peterburis toimunud rahvusvahelisel turniiril.

Leningradis, nüüd siis Peterburis mängisin korduvalt. Meeldis üldse olla selles kultuurisündmustest rikkas linnas. Juhtus isegi nii, et leppisin mõne partii kiiresti viiki, et jõuda õhtul teatrisse.

Mulle meeldis ka Berliinis mängida. 1996. a. täitsin seal kord ka suurmeistri normi. Üldse läks see turniir hästi, tegin viike meessuurmeistritega.

Väärib märkimist kindlasti ka 2. koht 2009.a. rahvusvahelisel turniiril Stockholmis.

Kui nüüd võistkondlike võistluste juurde tagasi tulla, siis Eesti taasiseseisvumine tähendas meie maletajatele ka uuesti pääsu maleolümpiale. Osalesid seal korduvalt.

1992.a. ei saanud ma ema haiguse tõttu naiskonda konkureerida. Nii oli minu jaoks esimene olümpia 1994. aastal Moskvas, kus meil läks väga hästi. Jagasime 6.-8. kohta. Monika Tsõganova mängis seal esimesel laual lausa suurepäraselt. Esimese laua mängijast, tema mänguvormist, sõltub olümpial palju, sest ka nõrgematel naiskondadel üks tugev mängija ikka on, kellega tuleb arvestada. Minu kõige parem olümpia oli 2002. a. Bledis, kus ma teisel laual sain teise tulemuse – võitsin kuus ja ka viigistasin seitse partiid, kaotusi õnnestus vältida.

Põhiline nendel võistlustel on muidugi male, aga eks muudki jääb meelde. 1996 Jerevani maleolümpia ajal toimus seal riigipöörde katse. Tulime rahulikult turult, arbuus käes, kui meile tulid vastu püssidega sõdurid. Kuna meie hotell oli peaväljaku ääres, saime sündmusi päris vahetult jälgida.

Maleolümpiatel osalesin aastatel 1994 – 2010 kokku üheksa korda. Kahjuks kümnendani ei jõudnud.

 

Leili Pärnpuu, jaanuar 2020. Foto: Merike Rõtova.

Millal sai olümpial partiide ettevalmistamisel abiliseks arvuti?

Minu meelest 2002. aastal oli meil arvuti nii-öelda kamba peale. Endale ostsin arvuti 2006. aastal, kasutanud olin seda küll ka varem. Nüüd on muidugi igal olümpial osalejal oma arvuti kaasas.

Ütleksin, et vahel tekib arvutiga ka info üleküllus. Võib juhtuda, et pingutad ettevalmistamisel üle. Minuga on seda olnud. Ma olin harjunud ise otsustama, kuid ükskord jälgisin arvuti soovitusi ja ei läinudki kõige paremini.

Enne pensionile jäämist töötasid sa aastaid politseis.

Aastast 1999 olin tööl Põhja Politseiprefektuuri analüüsibüroos analüütikuna. See oli väga huvitav töö, kus suuresti tulid kasuks ka minu kõrgkoolis omandatud teadmised. Malet mängisin siis küll tunduvalt vähem.

Mida male sulle on andnud?

Huvitava elu. Palju reisimist, kohtumisi huvitavate inimestega. Ja loomingulist rahuldust õnnestunud partiide üle.

Aga kas sa mängitud partiide hulgast oskaksid välja valida parima, nii-öelda elu partii?

See on raske. Imelik, kõigepealt tulevad meelde mitte võidud, vaid mõned viigid, näiteks eelpool mainitud viik Tšiburdanidzega. Aga ehk siis võit mulle õnnelikuks osutunud Bledi maleolümpialt tookord Serbiat esindanud endise ukrainlanna Irina Tšoluškina üle. See teises voorus saavutatud võit andis mulle kogu olümpiaks hea toonuse. Seda enam, et Tšoluškina oli mulle seni alati ebamugav vastane olnud.

Lisan selle partii malesõpradele iseseisvaks analüüsiks ja näiteks selle kohta, kuidas Leili tunduvalt tugevama reitinguga vastase üle mängis.

Leili Pärnpuu (2230) – Irina Tšoluškina (2378)   A05

1. Rf3 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 c5 4. g3 Rc6 5. Og2 d5 6. c:d5 R:d5 7. 0-0 Oe7 8. R:d5 e:d5 9. d4 c4 10. b3 c:b3 11. L:b3 0-0 12. Of4 a5 13. a4 h6 14. Vfd1 g5 15. Oc1 Rb4 16. Oa3 Oe6 17. Re5 Vc8 18. Vac1 V:c1 19. V:c1 Ve8 20. e3 Of8 21. Rd3 R:d3 22. L:d3 Ld7 23. O:f8 V:f8 24. Lb3 Vb8 25. Vc5 b6 26. O:d5 Ld8 27. Vb5 Od7 28. O:f7+ Kg7 29. Ve5 Vc8 30. Oe6 Vc1+ 31. Kg2 Oc6+ 32. Od5 Od7 33. La3 Rc7 34. Le7+ L:e7 35. V:e7+ Kf8 36. Vf7+ Ke8 37. Vf6 O:a4 38. V:b6 Va7 39. V:h6 Od7 40. Oc6 O:c6+ 41. V:c6 a4 42. Vc2 Kd7 43. Kf3 Kd6 44. Ke4 g4 45. Kd3 Ke6 46. Va2 Kf5 47. e4+ Kg5 48. Kc4 Ve7 49. V:a4 V:e4 50. Va8 Ve7 51. Vf8 1:0.

Küsitles Merike Rõtova

https://et.wikipedia.org/wiki/Leili_P%C3%A4rnpuu

http://www.esbl.ee/biograafia/Leili_P%E4rnpuu

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid