Sinu juubelisünnipäevast on juba natuke aega möödas. Proovisin Sind enne juubelit kätte saada, aga Sa olid Soomes võistlustel. Niisiis soovin õnne tagantjärele ja pöördun oma pärimistega nüüd Sinu poole. Kui juba õnnest juttu, siis alustan pisut ebatavalise küsimusega. Sa mängid malet lapsest saadik. Kui palju Sul on males õnne olnud?
Vahel tunnen, et olen hoitud, et mul veab. Näiteks kui võidan vajalikul hetkel. Möödunud aastal Kristiine openil olin enne viimast vooru Švõrjovist pool punkti taga. Mängisime omavahel. Võitsin partii ja ühtlasi ka turniiri.
Malet hakkasid Sa mängima lapsepõlves Vändras?
Alustasin 1983. aastal. Kohalik maleentusiast ja -initsiaator Endel Mäekalle oli minu isa hea sõber. Läksime isaga talle külla. Ta mängis minuga paar partiid. Ju ta nägi, et minust võib asja saada. Kutsus oma õpilaseks.
Endel Mäekalle oli tuntud kirimaletaja. Mingil ajal kureeris ta kogu Eesti kirimalet. Tollal oli päris palju vabariiklikke kirimaleturniire, eriti Spordilehe vahendusel.
Ta ärgitas mindki kirimalet mängima. Pärnu rajooni võistkonnaga isegi võitsime kord Eesti kirimale võistkondlikud meistrivõistlused. Kui palju sai neid partiisid koos vaadatud, analüüsitud, paremaid käike otsitud.
Kui kaua läks aega, kuni Sa tundsid, et oled oma õpetajast üle kasvanud, näed variante paremini?
Mõni aasta ikka. Kui ma 1987 sõjaväkke läksin, siis olin kindlasti juba temast maleliselt tugevam. Aga aastad tema käe all olid väga olulised. Ta õpetas, aga ta ka juhendas, näiteks milliseid maleraamatuid lugeda jpm. Millise kire ja entusiasmiga ta kohalikku maleelu vedas. Toimus näiteks matš Paide – Vändra sajal laual! Olen males iseõppija, kuid mul vedas, et mind juhendas selline mees nagu Endel Mäekalle. Ta süstis minussegi malearmastust. Tema käe all tulin 1986.a. Eesti koolinoorte meistrivõistlustel teiseks.
Teine, kellest mul sel ajal oli palju kasu, oli samuti Pärnumaa mees Raivo Raaliste. Tark, paljulugenud inimene, kes oskas mulle ka maleliselt palju kasulikku nõu anda.
Meie maletajad – juubilarid, kelle sünnist möödus tänavu pool sajandit: Tarvo Seeman, Monika Tsõganova ja Olav Sepp. Foto Monika Tsõganova arhiivist.
1991 tulid Sa elama Tallinna. Kõik oli muutunud. Eesti oli taas iseseisev.
Väravad avanesid. Maletajad kasutasid seda ära, et käia Soomes nädalalõputurniiridel mängimas. Nii ka mina. Minu malelisele arengule aitasid need turniirid palju kaasa. Nüüdseks on Soomes maletamas käijaid meie omadest jäänud vähemaks: Kaido Külaots, Meelis Kanep, Olav Sepp, Kalle Kiik. Mina mängin klubi Aatos eest Soome võistkondlikel meistrivõistlustel teist lauda. Esimesel laual on Tomi Nyback. Hooajal 2017/2018 tulime Soome meistrivõistlustel teiseks. Mängisin edukalt – 9 punkti 11st.
Tulles nüüd tagasi Eesti turniiride juurde, siis Sul on ju läinud hästi. Oled tulnud kaks korda Eesti meistriks, Sul on Eesti meistrivõistlustelt neli pronksmedalit, oled võitnud nädalalõputurniire… Aastast 1998 oled rahvusvaheline meister. Ma ei jõudnudki kokku lugeda, mitu korda oled Eestit esindanud maleolümpiatel. Ilmselt on Sul kõige rohkem meeles 2014 Tromsos toimunu – 9,5 punkti 11st.
Aasta 2014 on mul hästi meeles. Kevadel määrati meie olümpiakoondise treeneriks Kaido Külaots. Küsisin temalt, kuhu panustada, et Tromsos midagi saavutada. Kaido koostas mulle väga hea professionaalsel tasemel tööplaani. Olümpial aitas ta mul partiideks valmistuda. Tema abi oli väga suur. Järgmisele olümpiale Kaidot enam treeneriks Hendrik Olde juhitud Eesti Maleliit ei kinnitanud. Soomlased kasutasid võimalust ja kutsusid Kaido oma olümpiavõistkonna treeneriks. Meile abiks antud treener ütles, et oleme meistrid ja saame ise hakkama. Ikkagi nii hästi ei saanud.
Olen spordiklubi G4S liige. Enne 2014. aasta Eesti meistrivõistlusi viis Tõnu Nael seal läbi spordi mentaalse poole koolituse. Seal kuuldust oli mul palju kasu. Tuleb leida tasakaal igapäeva elu ja spordi vahel. Sport peab aitama suurepäraste tulemusteni ka igapäeva elus. Peavad olema positiivsed ootused ja lootused. Unistus ruulib. Väikeste eesmärkideni jõuab iseenesest. Unistada tuleb suurelt.
Kui Sa mängid endast tunduvalt nõrgema vastasega, kas Sa tunned kohustust võita? Ja vastupidi, kas tunned aukartust tugeva suurmeistri ees?
Mul on põhimõte: mina pole kellestki parem, minust pole keegi parem. Lähen malet mängima. Mulle on tähtis mänguilu. Selle abil püüan jõuda tulemuseni. Maletajat, kellega ma mängin, ma ei võta kui vastast. Me koos loome kunstiteost. Ja kui ma igati püüan teha parimaid käike, aga ikkagi kaotan, siis sirutan rõõmsalt käe, sest minu partner on seekord parem olnud.
Tõnu Naelalt kuulsin ka üht Winston Churchilli ütlust: Edu on liikumine ühelt ebaõnnestumiselt teisele, sealjuures innustust kaotamata. Tonaalsus ei pea jääma peatuma ebaõnnestumisele. Vaid tee seda, mida armastad ja tee seda tihti. Sealjuures tuleb osata ka puhata. Olles asja sees võib muidu läbi põleda. Mina näiteks praegusel aastaajal käin palju metsas, seenel, jõhvikal. Tuleb võtta aeg maha, et leida tasakaal kiirustavas maailmas.
Eestis on üks omapärane turniir – Pühajärve handicap novembri lõpus, kus on mänginud sellised maailmanimed, nagu Karpov, Kortšnoi, Short, Halifman, Širov, Jussupov jt. Sinagi oled selle turniiri korra võitnud, aga ka jaganud Viktor Kortšnoiga esikohta.
See on Urmas Randma kiiduväärt ettevõtmine juba paarkümmend aastat. Sinna tahetakse kutset saada. Kui ma esimeseks tulin, siis olin kutsutud lausa viimasel minutil. Tõestasin, mida võib suuta nn must hobune. Seal on väga tore õhkkond. On üllatavaid tulemusi, mis jäävad meelde. Näiteks Raul Rebane ei unusta kindlasti, kuidas ta võitis Viktor Kortšnoid. Soomlane Timo Porrasmaa võitis kord Anatoli Karpovit. Kui läksin seejärel Timot õnnitlema, siis ütles ta enda kohta, et ta on küll patser, aga maailma parim patser!
Mida Sa ootad Eesti malelt!
Olen seda varemgi öelnud ja kordan: Eesti Maleliidu ja mängijate ühine eesmärk peaks olema tugevad Eesti meistrivõistlused. Tänavu uus maleliidu juhatus tegi samme selles suunas. Aga uuel juhatusel on veel vähe aega olnud.
Meie tugevamad vajavad ka rahvusvaheliste normidega turniire. Muidu tuleb neid käia mängimas lätlaste juures. On lausa hämmastav kui palju eestlasi, ka Sina, mängib augustis toimuval Riia Tehnikaülikooli turniiril, kus on tugevaid osavõtjaid kogu maailmast.
Müts maha lätlaste ees! Mulle meeldib seal ka see, et iga vooru eel antakse eriauhind eelmise vooru ilusaima partii eest. Ma tõesti hindan väga maleilu.
Ma olen optimist. Arvan, et Eesti male kuldaeg on veel ees. Tore, et Eesti Maleliidu uus juhatus saadab jälle võistkonna Euroopa võistkondlikele meistrivõistlustele. Mul on heameel, et võistkonnas on samad mehed, kes Hantõ-Mansiiskis 2010.a. maleolümpial koos mängisid. Meil oli väga hea omavaheline klapp, sünergia, mida loodan nüüdki. Seekord on meil treeneriks Ülar Lauk, kelle asjalikke vooruülevaateid me paljude turniiride ajal internetist jälgime. Küsisin juba temalt nõu. Ta soovitas mul laiendada avangurepertuaari. Arvas, et mulle sobiks kataloonia avang.
Mis Sind males ja elus inspireerib?
Inimene, kes on minu muusa. Ta küsib, milleks me siia planeedile oleme tulnud? Vastus on, et õppida armastama.
Lisainfo:
https://www.esbl.ee/biograafia/Tarvo_Seeman
https://et.wikipedia.org/wiki/Tarvo_Seeman
https://chess-db.com/public/pinfo.jsp?id=4500547
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
