menüü

Palju õnne, Monika Tsõganova!

Avaldame intervjuu juubelisünnipäeva puhul. Küsitleb Merike Rõtova.

Sa töötad juba aastaid treenerina. Õpilaste hulgas on Sul järjest nooremaid lapsi. Isegi neid, kes käivad veel lasteaias. Kui vanalt Sa ise hakkasid malet mängima?

Aeg on hoopis teine. Kui olin laps, mängiti õues. Vaadake, nüüd on õued tühjad või täis sinna pargitud autosid. Lapsed istuvad toas, paljud ülearu arvuti ees. Siis on ju tore, kui nad kuhugi trenni jõuavad.

Ise õppisin käigud selgeks kusagil algkooli ajal. Meil kodus mängiti üldse igasuguseid lauamänge. Ema eelistas nn nurkade mängu. Aga kusagil trennis ma ei käinud. Murrang tuli 1980. aastal suvelaagris. Seal oli mitmesuguseid ringe. Oli ka malering, kust otsustasin läbi astuda ja kus juhendajaks oli Leonid Pelešev.

Meie hulgast hiljuti lahkunud tunnustatud maletreener?

Jah. See oli minu esimene kohtumine temaga. Ta rääkis malest nii huvitavalt ja innustunult, et võin öelda, et tänu temale saigi minust maletaja. Ta vaatas ka minu partiisid, kus ma veel esialgu etturikäike segamini ajasin. Aga midagi talle meeldis. Kogenud treener tunneb ju ära, et lapsel on eeldusi. Tal oli kahju, et ma pole tema kodulinnast Narvast. Elasin tollal Kohtla-Järvel. Sügisel läksingi trenni.

Kohtla-Järvel oli juba siis teada malekeskus, sealne treener Elon Varik spetsialistina hinnatud. Tema käe alt tuli ju ka Lembit Oll.

Elon Varik soovitaski mul minna Tallinna, kus TSIKis oli maleosakond.

Mina nägin Sind esimest korda sel suvel, kui Sa sügisel pidid Tallinna tulema Türil populaarsel perekond Tavastite korraldatud naiste maleturniiril. Nägin samuti kohe, et oled maleliselt taibukas. Aga Sinu eesti keel oli väga vilets. Mõtlesin ehmatusega, kuidas Sa küll Tallinnas koolis hakkama saad?

Kohtla-Järvel oli minu kodune keel vene keel. Ema oli mul eestlane. Kui olin väike, laulis ta mulle eestikeelseid laule, võib-olla jäi nendest midagi külge. Aga kogu suhtlus Kohtla-Järvel oli muidugi vene keeles.

Tallinna tulin seitsmendasse klassi. Kogu suve, ka seal Türil, ma lugesin eestikeelseid raamatuid. Ma tahan väga kiita kõiki TSIKi õpetajaid, kes minusse väga abistavalt suhtusid. Seal olid head õpetajad. Minu kirjandites kiideti sisu, aga seletati kannatlikult, mis ma valesti olin kirjutanud.

Tean, et keskkoolis loeti Sinu kirjandeid ette.

See oli hiljem, aga kõik see tuli tänu lugemisele. Olen kogu elu palju lugenud ja loen senini.

Maleõpe toimus Tallinna Malekoolis.

Jah. Minu treeneriks sai Iivo Nei. Mäletan, kuidas ta minu partiisid vaadates selgitas, et kõik nupud tuleb välja tuua. Ta rääkis ja rääkis seda korduvalt, kuni hakkasin aru saama, et see on tõepoolest väga oluline. See võib tunduda elementaarne, aga nüüd tuleb mul oma õpilastele endalgi seda järjepidevalt seletada. Mis seal salata, näen vahel täiskasvanute partiisid, kus mõni nupp on lausa algseisu unustatud. Ja pärast imestatakse, miks tuli kaotus vastu võtta.

Kes malekooli treeneritest veel on meeles?

Jüri Randviir. Mäletan, kuidas ta ühes suvises treeninglaagris Pärnus seletas vankrilõppmänge, mida ta tõesti hästi tundis. Sain teda kuulates lausa kaifi, mis malelaual kõik võimalik on. Iivo Nei aga oli väga hea mänedžer. Tema korraldusel toimusid Tallinnas väga tugevad naiste maleturniirid. Sain mängida suurmeistritega. Parim maleline karastus! Tegelikult olid ka meie Eesti meistrivõistlused tugevad: kaasa tegid rahvusvahelised meistrid Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu. Sain aru, et ise meistriks saada, peab kõigepealt meistritele järele jõudma ja siis neid võitma. Nii läkski.

Mis tunne oli esimest korda Eesti tšempioniks tulla?

Hea tunne muidugi. Aga mul on meeles, kui hea meel mul kõigepealt oli, kui mind 1991 võeti Eesti naiskonda viimaseks jäänud NSV Liidu rahvaste spartakiaadil, mis toimus Rostovi oblastis Azovis. Olime neljakesi: Ranniku, Fomina, Pärnpuu ja mina. Sobisime hästi, olime tublid. Tulime Ukraina ja Kasahstani järel kolmandaks Vene NFSV ja Moskva ees. Olid ajad!

„Male Eestis“ lehekülgedelt loen selle turniiri kohta: „Eestisse tuli terve spartakiaadi absoluutselt parim tulemus – Monika Tsõganova 7,5 punkti 9-st.“

Juubilar Monika Tsõganova. Foto: Oleg Harchenko.

Mis sa arvad praegusest Eesti naiste malest?

Meil ei ole naiste malet.

Turniire ei toimu ju. Möödunud aastal mängisid Eesti naiste meistrivõistlusteks nimetatud turniiril peamiselt alla 18-aastased. Samas meil on naisi, kes oskavad malet mängida. Mulle tundub, et eelmine maleliidu juhatus Hendrik Oldega eesotsas lausa ei tahtnud naisi mängima organiseerida. Minu põlvkond on kuhugi malest kadunud: Tuulikki Laesson, Laivi Pani, Merle Pomberg. On meist vanemaid, on meist nooremaid, kes võiksid osaleda. Möödunud aastal detsembris korraldasin ise nendele ühe turniiri. Tuldi rõõmuga. Tahaksingi kaasa aidata, et Eestis naised jälle malet mängima hakkaksid.

Olen Sinuga täiesti nõus. Meil ei ole juba aastaid naiste turniire, kus rahvusvahelisi tiitleid täita. Mai Narva on vastavad normid täitnud maleolümpiatel, kuid selleks on ta eelnevalt mänginud normaalkontrolliga turniire Lätis, Soomes, Rootsis, Norras.

Just nimelt. Normaalse pika ajakontrolliga turniire ei ole. Sagedasti toimuvad nädalalõputurniirid on ju välk- või kiirturniirid. Tore meelelahutus muidugi, aga see ei aita males edasi, see pole see. Kui meie lapsed pääsevad Euroopa või maailma meistrivõistlustele, kus on pikk ajakontroll, siis nad vahel ei tea, mis mõtlemiseks antud ajaga peale hakata.

Sa oled korduvalt käinud treenerina Eesti noortega rahvusvahelistel võistlustel.

Treeneritööd alustasin aastal 2005. Male on minu elu. Ma armastan malet, olen end sellele pühendanud. Kui inimesel on eesmärk, mille nimel elada, siis kõik muu, näiteks suhtluskeel või olme, laabub niikuinii. Jõuan muidugi ka muud teha, kuid male jääb ikkagi peamiseks.

Loobusin neli aastat tagasi ise Eesti esivõistlustel mängimisest. Olin seda teinud missioonitundest, et nüüd on minu kord aidata noortel minuga mängides tugevamaks saada.

Sa olid korduvalt tulnud Eesti naiste malemeistriks, mänginud Eesti naiskonnas maleolümpiatel. Sinu loobumine tegi turniiri märgatavalt nõrgemaks.

Aga kui jäin aitajana üksinda, siis kadus tahtmine. Leidsin, et suudan treenerina rohkem ära teha.

Alguses mõtlesin, et saan oma teadmistega aidata neid, kes mängivad minuga samal tasemel. Noorte Euroopa meistrivõistlustel käies sain aru, et võin olla kasulik ka nendele, kes on vanuses kümme kuni neliteist. Aeg läks ja ma nägin, et saan aidata ka alla kümneaastaseid. Ja nüüd on mul päris huvitav tegeleda ka alles lasteaias käivate lastega.

Oled muutunud?

Olen päris palju muutunud. Nooremana kartsin rääkida. Nüüd enam mitte. Treener peabki ju rääkima, seletama. Kõigepealt pean ma õpetama, siis nõudma. Minu päev on korda läinud, kui olen oma õpilastele midagi õpetanud ja näen, et ka nemad sellest osa saanud. Lahkun siis malemajast naeratavana, õnnelikuna. Tööd tuleb teha kirega, on minu põhimõte, ainult nii saab noori sütitada.

Mul on maletajaid intervjueerides meeldinud küsida, mis on nende lemmikmaleraamat, millisest maleraamatust on neil kasu olnud? Sellele küsimusele on järjest sagedamini raske vastust saada. Mis raamatud, kõik olevat ju internetis. Sina oled endiselt jäänud raamatuinimeseks.

Jah. Kasu? Varem oli võistlustel alati kaasas Portischi lõppmängude raamat. Katkestusseisude analüüsimisel oli sellest palju abi. Ja muidugi Fischeri raamat „Minu 60 meeldejäänud partiid.“

Olen alati imetlenud Sinu suurt töövõimet. Kõige selle kõrval oled Sa ka kolme last jõudnud kasvatada. Nüüd on nad juba suuremad. Aga nad olid veel päris pisikesed, kui nende isa suri.

Ega ma vist kõike pole jõudnud nende heaks teha. Aga nad on mul tublid ja iseseisvad. Kolme last ma tahtsin. Nüüd nad mul on ja nad on minu rõõm.

Jõudu sulle edasiseks, Monika!

Monika Tsõganova ja tema kolm last – Maria, Karl-Olaf ja Kullar. Foto Monika perearhiivist.

 

Lisainfo:

Eesti spordi biograafilise leksikon (ESBL): https://www.esbl.ee/biograafia/Monika_Ts%F5ganova

Vikipeedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Monika_Ts%C3%B5ganova

Monika Tsõganova maleklubi: https://maleklubi.ee

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Palju õnne, Heda Kruusiauk!

Täna, 23. juunil tähistab oma 70ndat juubelisünnipäeva maleringkondades hästi tuntud, nädalalõputurniiridel sageli osalev Heda Kruusiauk. Palju õnne!

Olen aastaid Hedaga samal mitmepäevasel turniiril mängides temaga hotellis ühes toas elanud, küll Pärnus, Kuressaares ja ka Riias. Õhtul enne magama jäämist loen mina oma voodis mõnusalt mõnd kriminulli või muidu ajaviitekirjandust. Tema aga on oma voodissegi arvuti kaasa võtnud, vaatab mingeid minu meelest nii keerukaid Exceli tabeleid või kes teab mida. Tema teeb sealgi oma tööd, kuni uni silmad kinni vajutab. Imetlen tema töövõimet.

Ega meil professionaalseid, ainult malega tegelevaid maletajaid palju polegi. Pensionieas katsutakse aga töökoormusest vabaneda, et jääks rohkem aega oma lemmikalale pühendumiseks. Hedal vastupidi paistab töökoormus lausa suurenevat.

 

Heda Kruusiauk. Foto: Kaupo Kruusiauk.

Heidan pilgu ta eluloos varasemale. Ta lõpetas 1973. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehitustööstuse ökonoomika ja organiseerimise eriala. Töötas seejärel ettevõttes „Tarbeklaas“ kvaliteediinsenerina. Taasiseseisvunud Eestis toimusid mitmesugused muudatused. Heda inseneri koht koondati, temast sai raamatupidaja. Seda jäi talle väheks. Ta otsustas hakata õppima auditeerimist. Tema arvates oli see üks raskemaid ja pingelisemaid perioode tema elus. Töö ja lisaks õppimine venitas tööpäevad sageli 12-tunnisteks. Kuni ta 1993 detsembris asutas oma ettevõtte auditeerimise alal. Finantsaudiitorina tegutseb ta siiani.

Loen internetist tema persoonilugu, kus muuhulgas on kirjas: „Kokku on ta aastate jooksul juhtinud kolme ettevõtet. Täna on ta jätkuvalt kolme ettevõtte juhatuses, mis kõik on aktiivse majandustegevusega. Heda Kruusiauk on näinud ettevõtteid nii juhi kui omaniku silmade läbi. Ta jõuab jätkuvalt palju ning täidab mitmeid rolle.“

Eeltoodu on maletajatele tõenäoliselt vähe teada või üldse mitte. Järgnevalt püüan keskenduda malele.

Heda torkas silma juba koolinoorte malevõistlustel 60ndatel aastatel, õigemini keskkoolis õppides. Nii vara nagu nüüd tollal võistlustulle ei asutud. Praegu on juba kuueaastased jagamas Eesti meistrivõistluste medaleid. Seda küll oma vanuseklassis. Aga vanuseklasse on kuus. Tollal olid tütarlastele vaid ühed meistrivõistlused, kus siis mängisid kuni 18-aastased, kelle hulka võis sattuda ka mõni 12-aastane, kui mängutugevus lubas. Nii üllatas hiljem nooruke Tanja Fomina. Heda mängis siiski põhiliselt omavanustega. Tema ohtlikumaks konkurendiks oli Pärnu tütarlaps Leili Pärnpuu, kes 1966 tuligi Heda ees tütarlaste meistrivõistlustel esikohale. Kuid 1967 sai kuldmedali Heda. Võit oli seda magusam, et turniir toimus Leili kodulinnas Pärnus.

Pärnust sai Hedale üldse malemõttes õnnelik linn. 1970. aastal saavutas ta seal oma sõnade järgi elu parima tulemuse: jagas Eesti naiste meistrivõistlustel esikohta legendaarse Salme Rootarega. Järelmatši Heda küll kaotas, aga kui vaadata, et kolmandaks jäi mitte vähem legendaarne Maaja Ranniku, siis oli ka hõbemedal väga kaalukas.

Eesti naiste meistrivõistlustel jäi esikoht saavutamata, kuid 1976 võitis Heda Kaunases Leedu naiste meistrivõistlused. Nii et Leedu naiste malemeister ta on olnud. 70ndad aastad olid Eesti naiste males üldse kuldaeg. Veel mängisid Salme Rootare, Urve Kure, Maria Orav, kuid näitasid üha jõulisemat mängu peale Maaja Ranniku ka Mari Kinsigo-Sammul ja Luise Ševtšenko, uue põlvkonna esindajatena Leili Pärnpuu, Heda Kruusiauk, kellega peatselt liitus Tatjana Fomina. Läbi lüüa suudeti ka üleliidulistel võistlustel. See eeldas kõrget mänguklassi. Oli ju Nõukogude Liit tollal maailma tugevaim malemaa.

Medaleid sai Heda Kruusiauk Eesti meistrivõistlustelt veelgi. Suurenev töökoormus jättis male siiski tahaplaanile. Kuid malearmastus pole kadunud siiani. Nüüd võib teda tihti näha osalemas nädalalõputurniiridel. Eraldi väärivad märkimist igal kevadel Kuressaares toimuvad Saaremaa malekuninganna karikavõistlused. Kuninganna austavat tiitlit on ta kandnud kuus korda ja kui see võistlus jätkub, siis on Heda kindlasti alati üks selle tiitli põhipretendente.

 

Heda Kruusiauk voorude vaheajal kiir- ja välkmale Euroopa meistrivõistlustel Katowices (Poola) 2017. a. Foto: Jüri Abozenko.

Tõnu Truusi Malekoolkonna võistkonnas lööb ta kaasa ka Eesti klubide võistkondlikel meistrivõistlustel. 2014. aastal saavutati esikoht. Nii et võistkondlikus arvestuses on Heda olnud Eesti meister. Tänavu saavutas ta sellel võistlusel hinnatava võidu Monika Tsõganova üle.

Heda Kruusiauk - Monika Tsõganova

1.d4 Rf6 2.c4 e6 3.Rc3 Ob4 4.Lc2 d5 5.a3 Oe7 6.Of4 dc4 7.e4 c5 8.dc5 Oc5 9.Vd1 La5 10.O:c4 e5 11.b4 L:a3 12.bc5 ef4 13.e5 Rg4 14.Rf3 Rc6 15.0-0 L:c5 16.Rb5 Oe6 17.Rc7+ Ke7 18.Oe6. Mustal on lipp tules või matt tulemas. 1:0.

 

Hedal on üles kasvatatud ka tubli poeg – filmirežissöör Kaupo Kruusiauk. Tal on kaks lapselast – Uma Maria ja Harriet.

 

Heda Kruusiauk koduaias Tallinn-Pääskülas. Foto: Marta Männisalu.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Ühest tagasihoidlikust turniirist

Võitsin hiljuti Kuressaares turniiri. Võin nüüd aasta aega uhkelt kanda Saaremaa malekuninganna kõlavat tiitlit. Õhtul koju Tallinna jõudes postitasin kohe edevalt selle kohta uudise koos piltidega Facebook`i lehele, sain küllaldaselt laikisid ja õnnitlusi. Võiksin ju rahul olla, eriti oma kõrget iga arvestades. Aga midagi jääb kripeldama. Kes mu postitust tähelepanelikumalt luges, võis märgata, et polnud öeldud osavõtjate arvu. Ma ei tahtnud tunnistada , et osavõtjaid oli vabariikliku turniiri jaoks liiga vähe – vaid kuus.

Panen siiski siin korralikult kirja, kes kohal olid ja kui palju punkte said. Kolmel päeval mängisime turniirisüsteemis viis vooru. 1.Merike Rõtova, Tallinn 4,5; 2.Milde Burkova, Kuressaare 4; 3.Heda Kruusiauk, Tallinn 2,5; 4.Silvi Pool, Pärnumaa, Tori vald 2; 5.Ülle Rahula, Kuressaare 1,5 ja 6.Aalo Põvvat, Tartu 0,5 punkti.

Alalistest osavõtjatest puudusid seekord mitmesugustel erinevatel põhjustel Tiina Põlendik, Monika Linroos ja Kersti Kõrge. Eks meid seal sellel kevadisel kaunil ajal, kui kõikjal Kuressaare aedades õitsevad õunapuud, nii kümne ringis on olnud. Tunnen, et pean ka ise sellele turniirile rohkem reklaami tegema. Naisteturniire on ju üldse vähe ja pika ajakontrolliga veel eriti. Au saarlastele, et nad korraldavad.

Uhke nimetusega Saaremaa malekuninganna karikaturniir toimub juba 1982. aastast. Kord on jäänud vahele, seega siis istuti Saaremaa Ühisgümnaasiumis malelaudade taha 28ndat korda. Suures osas on eestvedajaks, organiseerijaks ja peakohtunikuks olnud Juuno Jalakas, keda tahaks südamest tänada. Võistlus on väga hästi korraldatud, turniir möödub meeldivas õhkkonnas, turniirisaalis on alati ka laud kohvi ja kohvikõrvasega.

 

Juuno Jalakas 2019. Foto: Merike Rõtova.

Saaremaal pidi kohalikel võistlustel ikka naismaletajaid olema, kuid sellel võistlusel osaleb neid kahjuks vähe. Kuid alati on kohal ja tervitab mandrilt tulnuid rõõmsa naeratusega Saaremaa parim naismaletaja Milde Burkova. Ta mängib hästi. Ja kui seekord mul esimeses voorus teda võita õnnestus, sain aru, kui oluline see on. Nii oligi. Ülejäänud partiid ta võitis, teiste hulgas ka eelmise aasta karikavõitjat Heda Kruusiauku.

 

Milde Burkova 2019. Foto: Merike Rõtova.

Statuudi järgi saab karika endale maletaja, kes võidab selle vähemalt viis korda. Esimesena saigi karika endale Milde Burkova 1995. aastal.

Saarlased panid välja uue karika, mille 2017. aastal sai endale Heda Kruusiauk.

 

Heda Kruusiauk, Saaremaa 2017. Foto: Merike Rõtova.

Heda mängib sellel turniiril alates aastast 2009, seitse korda võitnud karika, kolmandast kohast allapoole langemata. Ta on ka reitingu poolest olnud seni kõige tugevam. Sel aastal oli tulemus tagasihoidlikum, kaotus Mildele, viik minuga ja veel paar viiki, vaid üks võit. Kuid olen kindel, et tema turniirivõidud ja järjekordsed Saaremaa malekuninganna tiitlid seisavad veel ees. Möödunud aastast on ju välja pandud uus karikas, mida peab jälle võitma viis korda, et lõplikult endale saada. 2018 graveeriti sinna Heda Kruusiaugu nimi, tänavu minu oma.

Ise võitsin selle turniiri viiendat korda. Eks püüan edaspidigi, kuigi ega kerge ei ole. Ikkagi kutsun meie naismaletajaid järgmistel aastatel sellele meeldivalt korraldatud turniirile kevadõite pillerkaaris Kuressaarde.

 

Pilt tänavuselt autasustamiselt. Juuno Jalakas annab karika ja diplomi võitjale. Foto: Silvi Salupere.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid