Tänavu St Lousi kiir- ja välkmaleturniiri ajal hüüatas praegu malemaailmas maletaja nr 2 Fabiano Caruana pärast üsna kerget võitu Garri Kasparovi üle: „Täiuslik Benkö gambiit!“ See avang on laialdaselt tuntud kui Volga gambiit, inglisekeelses malekirjanduses kasutatakse aga Benkö nime, kes seda avangut meelsasti mängis ja uute ideedega rikastas. Kahjuks ungari suurmeister teda kindlasti rõõmustanud hüüatust enam kuulda ei saanud. Oli ta ju surnud paar nädalat enne seda.
Pal Benkö (1928 – 2019) oli üks vähestest veel elusolevatest suurmeistritest, kellega Paul Keres tippturniiridel kohtus. Tema nimi seostub eesti maletajatele ühe kõige dramaatilisema partiiga Paul Kerese maletaja teel, mis mängiti Curacaos 1962, maailmameistri kandidaatide turniiril. Võtsin kätte raamatu „Meie Keres“, Tallinn 2011, et Valter Heueri meistrisulega kirjapandu abil meenutada tollaseid sündmusi. Kuidas sai kaasa elatud, kogu hingest ja veel enamgi Paul Keresele pöialt hoitud. Ta mängis suurepäraselt, Fortunagi tundus tema poolt olevat. Kolmanda ringi partii Keres – Benkö.
V. Heuer: „Iga hetk võis oodata Benkö otsustavat rünnakut. Kuid nimelt siis see juhtus. Benkö tegi valekombinatsiooni. Keres ei näinud lihtsat ümberlüket, oli seetõttu kaotuse lävel. Seal eksis Benkö uuesti, selle asemel et enesestmõistetavat võidukäiku teha. Mis edasi tuli, sellel pole malega midagi ühist. Vigurid lendasid laual nagu raketid. Benköl polnud sellest küll kasu, lipuke malekellal langes 38. käigu juures, kui igavene tuli ikka veel garanteeritud oli.“
Keres kaotanud pärast seda partiid mõneks ajaks kõnevõime, aga punkti sai tabelisse tema. Kuid meenutada tahtsin hoopis eelviimase vooru partiid Benkö – Keres, mis lausa valuliselt meelde sööbinud. Enne kaht viimast vooru juhtis Keres koos Petrosjaniga. Turniirivõit hakkas terenduma. Eelmiste ringide partiid Benkö vastu oli ta ju võitnud, kas siis Fortuna kaasabil või mitte. Oleks tollal olnud internet, oleks vist Eestis olnud raske leida kodu, kus poleks istutud arvuti ees. Tollal aga otsiti ja oodati infot erinevatest raadiojaamadest.
V. Heuer: „Mismoodi elati sellele partiile kaasa Eestis? Mäletan, ärevus oli valusalt vaikne, mitte lärmakas, nagu spordivõistluste kulminatsioonihetkedel muidu kombeks. Klammerduti raadio kaudu edasi antud Botvinniku lause külge: „Ma usun Keresesse.“ Püüdsin tol korral Curacaole helistada, kahjuks tagajärjetult. Reporterikarastusest hoolimata kirjutasin kaotuseteadet nagu nekroloogi – nüüd on Kerese heitlemised tõesti heideldud.“
Keres kaotas. See kõik meenus lugedes välismaa maleajakirjadest nekrolooge Pal Benköle. Turniiri tulemust ei määra ju üks partii. Kuid ometi, oleks Paul Keres selle võitnud, oleks nii tema enda maletaja saatus kui ka maleajalugu üldse tõenäoliselt teistsugune olnud. Oleks, oleks… Teame, et oleks ei tähenda ei males ega eluski midagi.
Pal Benkö.
Pal Benkö enda elutee määras suuresti ära katsumuste rohke 20. sajand: Teine maailmasõda, Ida-Euroopa maade (ka Benkö kodumaa Ungari) jäämine Nõukogude Liidu mõjusfääri, pürgimine Läände…
Pal Benkö oli sündinud 28. juulil 1928 Prantsusmaal, kus ta vanemad viibisid puhkusereisil. Kasvas ta oma kodumaal Ungaris. Malet õpetas isa ta mängima kaheksa-aastaselt, kuid tõsisemalt hakkas ta sellega tegelema pärast sõda. 20-aastaselt tuli ta esmakordselt Ungari meistriks. 1952.a. püüdis ta esimest korda Läände põgeneda. See ei õnnestunud. Ta peeti kinni ja ta pidi 16 kuud trellide taga istuma. 1957. aastal üliõpilaste maailmameistrivõistlustel Reykjavikis läks ta Ameerika Ühendriikide saatkonda, et taotleda asüüli. Seekord läks pagemine korda.
Ameerikas sukeldus ta kohe aktiivselt maleellu, võitis kaheksa korda Ühendriikide lahtised meistrivõistlused. Pärast USA kodakondsuse saamist osales korduvalt oma uue kodumaa meeskonnas maleolümpiatel. Osales ka maailmameistrikandidaatide turniiridel. Curacaost oli juba juttu. Selle turniiri ajal juhtus midagi kurioosset, mis tollal muidugi maailma malepressi läbis. Fischer ja Benkö läksid käsipidi kokku, rusikavõitluseni välja. Põhjuseks see, et tekkis arusaamatus, kellega sellel turniiril nende ühine treener Bisguier mis ajal peab partiisid vaatama. Kuid tüli unustati ruttu. Nendest said aastateks head sõbrad. Benkö oli üks väheseid, kellega oma elu lõpuperioodil üha eraklikumaks muutuv Fischer säilitas usalduslikud suhted. Nad rääkisid teineteisega telefoni teel regulaarselt kuni Fischeri viimaste päevadeni.
Pal Benkö oli tunnustatud maleteoreetik. Temanimelisest avangust oli juba juttu, kuid eriti meeldis talle uurida lõppmänge. Ta on öelnud, et lõppmängud on kõige ehedam malevorm ja lisanud: „Lõppmängu teooria on püsiväärtusega. See ei muutu, nagu muutub avanguteooria.“
Pal Benkö ja Zsuzsa Polgar.
Oma elu lõpuaastad oli ta jälle tagasi kunagises kodulinnas Budapestis. Ta jäädvustas oma nime ka treenerina. Tema käe all said maletarkust õed Polgarid, aga ka tuntud ungari maletaja Peter Leko.
Pal Benkö suri 26. augustil 2019 91-aastasena.
Lisainfo:
https://en.wikipedia.org/wiki/Pal_Benko
https://www.chess.com/news/view/pal-benko-dies-1928-2019
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
