Eelmise sajandi teisel poolel toimusid Tallinnas vägevad maleturniirid tippsuurmeistrite osavõtul. Algul osales ka Paul Keres, pärast tema surma korraldati neid tema memoriaalidena. Üks selline oli ka aastal 1987. Turniir nagu turniir ikka. Laval mängivad suurmeistrid ja meistrid, saalis istujad jälgivad ja püüavad aru saada demonstratsioonilaudadel näidatavatest käikudest. Ühel päeval tekkis elevus. Pealtvaatajate ridadesse ilmus mees, kes laval olles oleks kindlasti üks esikoha pretendentidest olnud. Võistlustulemuste poolest oli ta tollal neljas maletaja maailmas. See oli suurmeister Artur Jussupov, kes oli tulnud Tallinnasse turniiri jälgima.
Loomulikult ei jätnud ajakirjanikud kasutamata võimalust sellise külalise arvamusi ja hinnanguid teada saada. Mina teiste hulgas. Tegin tookord Spordilehele intervjuusid osavõtjatega. Toimetuses oldi minuga väga rahul, et olin nimekalt pealtvaatajalt vastused saanud.
See kõik meenus mulle, kui sõitsin vaatama tänavust rahvusvahelist kiirmaleturniiri Pühajärvel. Olin näinud, et osavõtjate nimekirjas on ka Artur Jussupov. Võtsin kaasa Jüri Randviiru koostatud turniiriraamatu Tallinn-87, kus on avaldatud minu toonased küsitlused, teiste hulgas ka suurmeister Jussupoviga. Kui ma talle seda Pühajärvel näitasin, oli ta muidugi üllatunud ja arvas talle omasel muhedalt sõbralikul moel, et ega ta vist midagi tarka ei rääkinud. Ütlesin, et vigu saab ju parandada ja küsisin, kas ta on nõus samadele küsimustele nüüd 32 aastat hiljem vastama. Ta oli nõus. Panen siis vastused kirja, märkides aastaarvuga nende andmise aja.
Pühajärve 2019. Artur Jussupov. Foto: Merike Rõtova.
Mis tõi teid Tallinna? Kas huvi turniiri vastu?
1987. Eelkõige muidugi see, kuid tulen üldse meeleldi Tallinna. Pealegi mängivad mul siin sõbrad.
Kas male mõjutab inimestevahelisi suhteid?
1987. Arvan, et mitte. Isegi kõige valusama kaotuse puhul ei hakka ma vastasesse kuidagi teisiti suhtuma. Omavahelise partii ajal võivad sõbralikud suhted küll ka segada, aga ilmselt on see nii igal teiselgi loomingulisel alal, kus on tegemist konkurentsiga.
2019. Ühised huvid ühendavad inimesi, seega ühendab ka male. Kaotada ma ei karda ka sõbrale. Iga kaotus tähendab minu jaoks šanssi mängida järgmine kord paremini. Aga tõepoolest, parem on mängida neutraalse vastasega.
Milline osa on males õnnel?
1987. Heal maletajal peab õnne olema. Veel tähtsam on moment ära tabada, millal sul on õnne, millal sul veab, ja see ära kasutada. Näiteks 1979. a. NSV Liidu tšempionaadil võitis Jefim Geller õnnega pooleks kaks partiid. Ta hakkas uskuma oma õnnetähte ja tuli tšempioniks.
2019. Õnne peab olema. Olen viimasel ajal uuesti läbi vaadanud oma elu jooksul mängitud partiisid. Ja näinud nüüd, et paljudes nendest, mis ma pidasin teenitud võiduks, on tegelikult ikka kõvasti vedanud. See Gelleri lugu on mul alati meeles olnud. Minu endaga juhtus midagi sarnast Saksamaa 1996. a. tšempionaadil. Võitsin kuidagi kahtlastes partiides kaht suurmeistrit, aga siis hakkasin uskuma, et nüüd on minu kord. Ja oligi, võitsin turniiri!
Mitu partiid te aastas mängite?
1987. 60-80 turniiripartiid on minu jaoks normaalne.
2019. Nüüd muidugi mängin vähem. Treenerina töötades leian siiski, et kasulik on vahel mängida. Saan oma partiidest ideid, mida õpilastele näidata. Mängin veteranide Saksamaa koondises. Viimane kord jäime seal ameeriklastele alla. USA koondises tuli tookord ju maailmameistriks ka Jaan Ehlvest. Nüüd tahame paremini valmistuda ja ise esimeseks tulla.
Tahaks meenutada ka Paul Kerest.
1987. Mulle olulistest maleraamatutest nimetaksin kindlasti seda, mis sisaldab Paul Kerese sada partiid. Kord elus olen temaga ka mänginud. See oli 1974. a. Tallinnas, kui võtsin osa siin toimunud NSV Liidu noorte malemeistrivõistlustest. Keres andis meile, osavõtjatele simultaani. Mind tõmbas ta taktikaga kiiresti alt, kaotasin.
2019. Olen õnnelik, et olen Kerest näinud. Mis sellest, et kunagise omavahelise partii kaotasin. Mind lummas tema maletajatee. Tema sada partiid oli kindlasti üks minu lemmikraamatuid, mida põhjalikult uurisin. Mängumaneerilt oli küll Botvinnik mulle lähem. Keres oli maletaja, kes püüdles täiuse poole. Mina ise olen võib-olla praktilisem. Võit ei pea alati olema perfektselt saavutatud. Tahan veel öelda, et males on liiga suur tšempionite, maailmameistrite kultus. Tuleb rääkida ka nendest, kes olid number kahed: Keres, Kortšnoi. Nende loominguline pärand pole sugugi vähem oluline.
Panen nüüd raamatu ammuste küsimuste-vastustega kinni ja pärin hilisemate aastate kohta. Te mängite saksa lipu all. Mis ajast?
Ma kasvasin ja minu noorusaastad möödusid Moskvas. 1990.a. tuldi röövima meie korterit. Sattusin varastele peale, kes mind tulistasid. Nad pääsesid minema ja nende tabamiseks ei tehtud õieti midagi. Siis otsustasimegi naisega lahkuda sellest riigist, kus pole turvaline elada.
Miks just Saksamaale?
Tundsin hästi kedagi ühest sealsest klubist. Ta aitas meid alguses end sisse seada. Elame Baieris, sealses väikelinnas Weissenhorn. Meie kaks last on seal sündinud ja kasvanud. Male on neile võõraks jäänud. Nad on teadlase tüüpi, mõlemad teadlasetee algul.
Ise olete malele truuks jäänud?
Jah, kuigi mängin vähem, nagu öeldud. Saan paari kuu pärast 60, ongi aeg tagasi tõmbuda. Tegelen treeneritööga. Mul on mitu treeninggruppi, ühes paar suurmeistrit. Minu enda treener Moskvas oli Mark Dvoretski, kellega mul väga vedas. Need on unustamatud ajad, mis sai veedetud koos temaga või koos teiste tema õpilastega mängides, partiisid analüüsides. Treenerina tunnen end samuti Mark Dvoretski õpilasena, püüdes kasutada tema juhiseid ja meetodeid.
Te kirjutate ka maleraamatuid?
Jah, maleõpikuid. Meil on väike kirjastus. Kui aastas müüme 300-400 raamatut, on hästi. Tiraaž tavaliselt 1500.
Kirjutate saksa keeles?
Loomulikult. Keele õppisin selgeks aastaga. Ega minusse alguseski halvasti suhtutud, aga kui olin omandanud keele, sai minust oma inimene.
Mis males on muutunud?
Arvutiaegne male on teistsugune. Palju tuleb liiga kergesti kätte. Küll mulle meeldis lapsena ja hiljemgi käia malevõistlustel, püüda ära arvata, mis käik tuleks teha. Nüüd saab arvutist kohe järele vaadata. Aga põnevam oli ju ise mõelda! Minu arvates lõpptulemusena viib see selleni, et nüüdisaegsed suurmeistrid, kes arvuti abil palju lihtsamalt teadmisi omandavad, mängivad küll paremini, aga analüüsivad halvemini kui Keres ja tema kaasaegsed.
Rahvusvahelisel maleturniiril Pühajärvel olete olnud oodatud külaline.
Mulle siin meeldib. Väga sõbralik atmosfäär. Kiirmale on minu jaoks küll meelelahutus, aga eks võita tahaks ikkagi. 2011. a. jagasin esikohta, möödunud aastal 2.-3. kohta, tänavu ainult 4.-5. kohta. Kuigi tulemused paistavad alla minevat, tulen ikkagi meeleldi tagasi, kui kutsutakse. Mul on heameel, et siinsetest turniiridest on raamat ilmunud. Kahju, et tänapäeval turniiriraamatuid samahästi kui ei ilmu. Toimuvad vägevad turniirid põnevate partiidega Carlseni, Caruana jt osavõtul, aga ei ühtegi raamatut.
Kas te ei tunne vahel nostalgilist igatsust oma endise kodumaa Venemaa järele, kas teil pole kavatsust sinna tagasi minna?
Ei.
Küsitles Merike Rõtova
Pühajärve 2019. Artur Jussupov ja Merike Rõtova. Foto: Ülle-Ella Tõnnis.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
