menüü

Kui pikk peab olema vaikus?

Septembri alguses võis meie ooperiteatri „Estonia“ laval näha balletti „Keres“. Kuna see etendub vaid projekti Eesti 100 raames, siis kavas seda kahjuks rohkem pole.

Küll aga kuulutati välja üks etendus Helsingis 29. oktoobril. Otsustasin siis vaatama minna, kuidas soomlased meie suurmeistri elust inspireeritud lavateose vastu võtavad. 27. oktoobri Helsingin Sanomat avaldas ka lühiteate, millest sai etenduse toimumisest teada ja kus oli paari lausega öeldud, kes Paul Keres kui malemängija oli. Tsiteeriti ka lavastuse koreograafi Teet Kaske: „Tema elu ja saatus oli küllalt samalaadne kui Eestil: see oli klassikaline lugu andest, julgusest ja kirest maailmasõja ja sellele järgnenud külma sõja õhkkonnas.“

Etendus toimus Aleksanterin teatteri ruumes. Saal umbes sama suur kui meil Tallinna Draamateatris. Lava kindlasti väiksem kui „Estonia“ oma, kuid ometi mahtus ballett sinna teatavate mööndustega ära. Isegi tundus, et selle saali aura sobis balletiks hästi ja võib-olla ka see oli üks põhjuseid, miks etendus mõjus veel hingesööbivamalt kui Tallinnas.

Saal ei olnud päris täis, mõningaid vabu kohti oli. Publik oli valdavalt vanemaealine, ilmselt need, kellele Kerese nimi veel midagi ütles. Mis mind küll häiris, oli kava. Samasugune kena väike piltidega väljaanne, nagu neid nüüd teatritükkide tutvustamiseks tehakse. Sama mis eestikeelne Tallinnas, isegi hind sama – 5 eurot. Ainult see oli inglisekeelne! Ausalt, ma ootasin soomekeelset. Enne algust teatrimaja ümber käies otsisin meie balletti tutvustavat plakatit, nende oma lavastuste kohta olid need olemas. Meie oma kohta ei olnud. Sees ühes fuajee nurgas oli küll Tallinnastki tuntav suur reklaamplakat. Siiski.

Kuidas võetakse vastu? Sellele küsimusele vastust saama olin ma tulnud. Pean veidi selgitama oma häälestust. Nimelt kartsin, kuidas tajutakse vaikust. Tallinnas oli sellega probleeme. Etendus algab pika vaikusega, on kuulda tinglikult ainult malendite kõlksumist. Lõpeb veel pikema vaikusega, kus midagi kuulda ei ole. Tallinnas, eriti esimesel etendusel tundus, et publiku hulgas on neid kaasaegseid inimesi, kellel on alati kuhugi kiire (ka kell üheksa õhtul) ja nad hakkasid enneaegselt plaksutama. Ülejäänud osa publikust, kes tahtis süveneda, oli nende peale pahane. Minu kõrvalistunu kinnitas ka eriti lõpuvaikuse vajalikkust: oli ju vaja mõtelda nähtu üle, seda lahti mõtestada.

Vaidlus vaikuse vajalikkuse üle jätkus kohapeal pärast etendust ja ka hiljem, kui kellegagi sellest balletiõhtust rääkisin. Tunnistati, et koreograafia oli väga huvitav, tantsijad lausa meistriklassist, muusika kuulama panev. Aga jutt kaldus ikka tühjale lavale ja harjumatult pikale vaikusele balleti lõpus. Oli, kes mõistsid autorite taotlust ja oli, kes valjuhäälselt nõudsid vaata et ümbertegemist!?

See kõik oli mul seal Soome teatris istudes meeles ja ma isegi pisut kartsin lõpus liiga varast plaksutamist. Kartsin asjata. Soome publik võttis lavastuse vastu, nagu see oli mõeldud. Aplaus puhkes pärast eesriide sulgumist. Tundsin ennast seal hästi. Kuigi silmad olid veel märjad. Ballett lõpeb ju väga emotsionaalse stseeniga, kus baleriin sammub paljajalu üle lava suurmeistri kujutletava sarga järel. Kingi hoiab ta käes vastu rindu surutult. Ta on need jalast võtnud, et kontsaklõbin ei häiriks vaikust. Meenusin iseendale leinarongkäigus Paul Kerese matustel üle 40 aasta tagasi. Arvasin, et nutsin oma pisarad siis ära. Aga ei, nutsin nüüd ka Soome teatris varjamatult. Lausa vajasin pikka järgnenud vaikust.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid
  • ülar lauk

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid