Kui ma esmakordselt kuulsin ideest teha suurmeister Keresest ballett, siis suhtusin sellesse mõttesse skeptiliselt. Nüüd, kui olen ära näinud balleti esietenduse, pean tunnistama oma mõttemaailma kitsust, kujutlusvõime piiratust. Esietendus haaras kogu kohale tulnud saalitäit publikut, kes balletti lõpetavatel pikkadel vaikuseminutitel veel nähtut enda jaoks lahti mõtestasid, et siis püsti seistes ja kauakestvalt aplodeerida. Eesriie avanes korduvalt.
Kuid oma eksimusest olin juba varem aru saanud. Nimelt tulid balleti muusika autorid, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning stsenarist Andri Luup rohkem kui aasta tagasi mulle külla. Nad olid otsustanud kohtuda inimestega, kes olid suurmeister Kerest tundnud, temaga rääkinud, tema vaimsusest osa saanud. Nad tulid, jõime kohvi, rääkisime Keresest.
Ja huvitav, kohe sellel esimesel korral sain aru: need intelligentsed sümpaatsed inimesed teevad selle ära, nende mõte saab teoks! Nägin nende süvenemisvõimet. Nad olid nii kõigest meie suurmeistriga seonduvast nii huvitatud, et mul tekkis hirm: ma ei oska neile vajalikul määral abiks olla. Jah, ma tundsin Paul Kerest, aga kõik maletajad ju tundsid, ma polnud lähedane tuttav. Rohkem võisin ma rääkida taustast, nõukogude aegsest õhkkonnast, hirmudest ja lausa sundseisudest, millesse inimene tahes-tahtmata võis sattuda. Seda tausta ongi nooremale põlvkonnale juba üha raskem seletada, kuid ilma seda teadmata võib olla võimatu Paul Kerest kui inimest mõista, tema kui maletaja teele kerkivaid karisid tunnetada. Kohtusime sama seltskonnaga veelgi.
Nüüd on see ballett meie rahvusooperi lavalaudadel. Kui ma seda lugu kirjutan, on paar päeva mööda läinud. Püüan endale selgeks teha, mis mind lummas. Olen helistanud tuttavatele, kes olid etendusel. Küsinud arvamust nendelt, kes suurmeistrit tundsid kui ka nendelt, kellele ta on vaid nimi. Üldmulje on väga positiivne. Muidugi, tausta mittetundmine võib osa publikut segada. Keset etendust loetakse ette nimesid Capablanca, Alehhin, Euwe, Botvinnik… Ei saa nooremale põlvkonnale pahaks panna, et nad kunagisi malemaailmameistreid ei tea.
Oli ka, kes tunnistasid, et eelistavad ikkagi klassikalist balletti. Jah, „Luikede järv“ on ju imekaunis, aga sentimentaalses võtmes ei saaks rääkida Kerese lugu. Teet Kask lavastuse koreograafina räägib meiega kaasaegse lavakunsti keeles. Ta on rahvusvaheline mees, kes on töötanud Rootsi Kuninglikus Balletis ja Norra Rahvusballetis, lavastanud Balletto di Milano`le, andnud meistrikursusi Pekingis. Nagu ta ise on öelnud, annavad sellised kogemused vajaliku distantsi. „Väljaspoolt vaadates näed paremini. Näed paremini sedagi, kui väga on eestlastel vaja oma pärandit hoida,“ tõdeb Kask.
Koreograafi mõtted viib laval meisterlikult ellu trupp, kuhu on hoolikalt valitud välismaised tantsijad. Benjamin Thomas, Francesco Piccinin, Iago Bresciani, Carlos Campo Vecino, Abigail Mattox ja ainsa eestlasena Cristina Krigolson. Kavalehelt saab lugeda, et trupi rahvusvahelisus on Kerese rahvusvahelise haarde võrdkujuks.
Mind paelus balleti muusika, mille autoriteks on Timo Steiner ja Sander Mölder. Muusika koha pealt tunnen end olevat ebakompetentne pikemalt sõna võtma. Loodan, et asjatundjad oskavad seda paremini analüüsida. Mina olin lihtsalt tänulik kuulaja.
Etendus ei ole pelgalt ballett. Laval on oma tuntud headuses Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Muusikat teeb ka kuueliikmeline YXUS Ensemble, mille kohta targalt kavalehelt võib lugeda: Uuenduslikust lähenemisest ja muusikalistest eksperimentidest inspireeritud ansambel seab endale eesmärgi kuulajat kõnetada ja muusikasse kaasa haarata ootamatul ja erilisel viisil. Ütleksin, et see õnnestus.
Tänusõnad kuuluvad kindlasti ka alusepanijale libretist Andri Luubile. Tehtud on suur töö. Ma ei ütleks, et selle etenduse abil me Keresest midagi äärmiselt uut teada saame, pigem kinnistame oma teadmisi. Samas on tähtis neid teadmisi noorematele põlvkondadele edasi anda. Hästi koostatud kavaleht on selles paljuski abiks. Mõtlemapanev on see etendus kindlasti.
Kahju, et seda kõike nii vähe näha saab. Projekt Eesti 100 raames valminud balletiõhtu ei ole Rahvusooperi Estonia mängukavas. Seda etendatakse septembris kord Tartus ja seejärel veel üks kord Tallinnas. Oktoobris võib seda näha Helsingis, kuhu tahaksin seda vaatama sõita. Näha, kuidas põhjanaabrid võtavad vastu loo meie suurmeistrist, kelle elutee katkes nende pealinnas. Kuuldavasti jõuab etendus järgmisel aastal ka suurmeistri sünnilinna Narva publikuni.
Niisiis on valminud uus suurteos meenutamaks Paul Kerest. Seekord balleti keeles.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
