Sirvides kätte sattunud välismaiseid maleajakirju, otsin ikka, kas on midagi Eesti või eesti maletajatega seotut. Ega väga sageli ei leia. Paul Keresest siiski, eriti paar aastat tagasi, kui tema sünnist möödus sada aastat. Vahel juhtub ette küll ka mõni kaasaegsem nimi.
Seetõttu oli üllatav New in Chess värskes numbris näha hoopis Aleksander Arulaiu nime, tema 1955. aastal mängitud partiid Mihhail Taliga. Arulaid selle küll kaotas, kuid on selge, et eliitmaleajakirja lehekülgedele ei pääse juhuvõidud, kus vastasele on nuppe ette jäetud või paarikäigulist matti pole märgatud. Võit peab olema saavutatud vastase üle, kes on väärikalt vastupanu osutanud.
Vaadeldavas artiklis on juttu sellest, et Mihhail Tali meenutatakse eelkõige kui fantastilist ründemängijat, kes näiliselt kerge käega kahis vigureid vasakule ja paremale. Kuigi sageli selgus, et tema intuitsioon oligi olnud õigem. Kuid ungari maletaja ja maleraamatute autor Tibor Karolyi on leidnud, et samaväärset tähelepanu väärib ka Tali lõppmängukäsitlus. Pärast kahingute tulevärki saadud seis tuli ju punktiks realiseerida. Ajakirjas New in Chess ongi ära toodud just nimelt mitu huvi pakkuvat lõppmängu kunagise maailmameistri partiidest, üks neist siis Aleksander Arulaiu vastu. Vaadakem seda siis koos ajakirjas toodud Tibor Karolyi kommentaaridega.
Aleksander Arulaid - Mihhail Tal
Lugansk 1955
Seis pärast valge käiku 24.Kh1. Valge tunneb ennast rahulikult. Pole hullu, kui must saab pärast 24…R:d5 25.L:d5 L:b2 etturi tagasi, seis on võrdne. Kuid Tali mõte liigub keerulisemaid teid pidi. 24…Rg4 25.O:f7+ Kf8 25…K:f7 26.Ld7+ saaks viguri tagasi, kuid ettur jääks vähem.
26.O:e8 Rf2+ 27.Kg1 R:d1+ 28.Kf1 Re3+ 29.Ke2
Tundub raske uskuda, et must saab oma ratsu tempoga nii ära tuua, et ise takistamatult valge oda lüüa. Seda kõike pidi Tal juba 24…Rg4 käies arvestama. Risk eksida on suur ja õige tee ebatavaliselt kitsas.
29…Rc4 30.Lc3
30.Ld5 oli parem, kuid ka siis oli mustal paljulubavaid võimalusi. 30…Le3+ 31.Kd1 L:f4 32.Ld8 Lf1+ 33.Kc2 Re3+ 34.Kc3 Lc1+ 35.Kb4 L:b2+ 36.Ka4 L:a2+ 37.Kb5 Lc4+ 38.Ka5 Ld5+ 39.L:d5 R:d5 40.Oc6 Rc7 ja must võidab. Hämmastavalt hea koordinatsioon lipu ja ratsu tegevuses!
30…Le6+ 31.Kd3 Ld5+ 32.Kc2 L:g2+ 32…K:e8 33.L:g7 L:g2+ 34.L:g2 Re3+ 35.Kd3 R:g2 36.Ke4 oleks võinud anda valgele viigišansse.
33.Kb3 Rd2+ 34.Ka4 Le4+
35.Kb5 Või 35.Ka5 Rc4+ 36.Ka6 Le6+ 37.K:a7 Lb6+ 38.Ka8 Lc7 ja must võidab. 35…L:e8+ 36.Ka6 La4+ 37.Kb7 Rc4 38.Ld3 Lb5+ 39.K:a7 Lb6+ 40.Ka8 Lc6+ 41.Kb8 Rd6 See rahulik käik tihendab lõplikult püünise valge kuninga ümber.
42.Lb3 Lc8+ 43.Ka7 Lc7+ 44.Ka6 Lc6+ 45.Lb6 Lc4+ 0:1.
Selline lõppmäng siis, kus Aleksander Arulaiu malemõte tulevase maailmameistri omale alla jäi. Artiklis on märgitud ära aga ka, et samal 1955. aastal oli Arulaid viigistanud Taliga NSV Liidu meistrivõistluste veerandfinaalis partii, mis samuti oli kulgenud väga põnevalt.
Aleksander Arulaid (1924 – 1995) oli meie sõjajärgsete aastakümnete üks paremaid maletajaid.
Foto: Eesti spordi biograafiline leksikon
Tähelepanu äratas ta 1948. aastal Bakuus, kus nad koos Jüri Randviiruga saavutasid kaksikvõidu üleliidulisel meistrikandidaatide turniiril. Eesti meistriks tuli Arulaid kolm korda – 1948, 1955 ja 1964. Eesti meistrivõistlustelt jäi tema kontosse ka kolm hõbe- ja kolm pronksmedalit. Meistersportlase tiitli sai ta 1963. aastal.
Eks möödunud aastate tegijad ja nende saavutused kipuvad ununema. Päris tore, et maailma juhtiv maleajakiri üht meie omaaegset malemeistrit meelde tuletas. Jõudu praegusele malepõlvkonnale, et ka nende loomingus oleks partiisid, mida poole sajandi pärast või hiljemgi meenutada.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
