Regina, oled olnud male juures lapsest saati – palun meenuta, kuidas kõik algas? Kui vanalt alustasid, millises vanuses tulid esimesed suuremad võidud, kas ja kui palju oma lapseaja maletamistest üldse mäletad?
Räägitakse, et sündisin ettur suus, kuna terve pere mängis malet. Ei mäleta, et keegi oleks käike õpetanud. Isa kirjutuslaual olid malenupud ja ma võisin alati nendega mängida. Tingimusel, et nupud õigesti tagasi paneksin. Mängisin siis nendega küll kõike muud kui malet. Malet hakkasin mängima siis, kui ema läks malekooli tööle, olin umbes 9-aastane. Koolis käisin teises vahetuses, nii sai hommikul aega parajaks teha. Tänapäeva mõistes alustasin muidugi hilja. Mai selles vanuses mängis juba Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel. Mina pääsesin sellele turniirile, kui 13-aastaselt tulin Kalevi naiste esivõistlustel teiseks. Üleliidulisel lasteturniiril Leedus Kedainiais täitsin 1.järgu. Kuna olin jõudnud Eesti noormaletajate hulgas paremate hulka, siis asusin õppima Tallinna Spordi-Internaatkooli, mille lõpetasin 1988. aastal.
1986. a. käisid Tallinna Malekooli õpilased Bakuus. Võitsin seal poiste turniiri, kus Tallinnast mängisid Sergei Zjukin, Koit Karjus, Kalev Tõnts jt. Mulle oli see väga oluline, et olin poistest ees! Väga edukas oli mulle 1987. aasta. Eesti naiste meistrivõistlustelt sain kaotamata ühtegi mängu pronksmedali. Minu kõige suurem saavutus noorteklassis oli samal aastal Omskis üleliidulise ametiühingute noorte turniiri võitmine. Minu Isa oli juba väga haige ja ei saanud treenerina kaasa tulla. Mind saatis Lembit Olli tulevane naine Aime, kes aitas mind oma kohalolekuga palju. Käisime seal Siberis ka Anne Veski kontserdil. Turniiril sain kõige kompromissituma võistleja auhinna.
1987. aastal Viljandis Ilmar Raua memoriaalil olin parim naine ja täitsin meeste meistrikandidaadi normi. On heameel, et mu isa jõudis selle ära näha, paari kuu pärast teda enam ei olnud.
Kui suur roll Sinu maletajateel on olnud asjaolul, et pereliikmed – isa, ema, vanaisa, vanaema, samuti vanem vend – oskasid kuninglikust malemängust lugu pidada? Kes pereliikmetest oli suurimaks eeskujuks?
Väga suur roll. Vinge on kuuluda maledünastiasse, kusjuures mulle on ka tähtis, et vanaisa Oskari perekonnanimi oli Kuningas. Minu eelis teiste ees oli see, et tollal, kui arvuteid veel polnud, oli minu isa Boriss Rõtov minu malekompuuter. Tema maleteadmised olid väga sügavad ja tema ongi minu suurim eeskuju. On meeles, et ta ütles, et armastada tuleb malet endas, mitte ennast males. Olen püüdnud seda teha. Minust seitse aastat vanem vend Igor mängis tollal palju malet. Tema eeskujul meeldis mulle ülesandeid lahendada, uurida avanguid, näiteks Budapesti gambiiti. Ema oli see, kes minuga malevõistlustel kaasas käis.
Eesti naiste meistrivõistlustel oled olnud osaline neljal erineval aastakümnel – oled võitnud klassikalise male esivõistlustelt kulla (2011), hõbeda (1989) ja 5 pronksi (1987, 2007, 2010, 2013, 2014). Milliseid Eesti meistrivõistlusi mäletad kõige eredamalt, millised on pakkunud enam emotsioone?
Tähtis oli esimene medal täiskasvanute klassis 1987, mis andis enesekindlust. 20 aastat hiljem 2007. aastal jagasin esikohta Koos Monika Tsõganova ja Tatjana Fominaga. Sain naiste FIDE meistri tiitli, kuna reiting oli tõusnud 2101ni. Mul oli siis juba viis last. 2011. aastal tulin esmakordselt Eesti meistriks. Mäletan, kuidas Tatjana Fomina mind sel puhul lilledega õnnitles. Minu isa oli võitnud Eesti meistrivõistlused 41-aastaselt, kordasin 41-aastaselt tema tulemust.
Kuidas on naiste male ajas muutunud? Oled seda lähedalt jälginud nii omaenda mängimiste kui ka oma laste mängimiste kaudu. Mida mäletad ja tahaksid esile tõsta?
Turniirid olid teistmoodi. Kestsid kolm nädalat. Nädalalõputurniire ei olnud. Aega juurde ei saanud, tuli osata aega planeerida. Partiid katkestati, mis eeldas katkestusseisude analüüsimise oskust. Naised mängisid valdavalt naiste turniire. Mulle oli suureks eeskujuks Maaja Ranniku, kellega sain väga hästi läbi, vaatamata ligi 30-aastasele vanusevahele. Meelde on jäänud naiste Balti turniir 1989, kus Maaja tuli esimeseks ja mina teiseks. Käisime Maajaga ka näiteks koos jooksmas ja seenel. Mis puutub lastesse, siis sellest, et nad oskavad malet mängida ja mõtelda, sain aru, kui nende malepartiid kestsid üle kolme tunni.
Teil on abikaasa Jaan Narvaga kuus last, tütred Ann (sündinud 1992), Triin (1994), Mai (1999), pojad Mart (2003) ja Jaan Oskar (2005) ning pesamuna Els Marie (2018). Kõiki oma lapsi olete koos Jaaniga kasvatanud malemänguoskust edasi andes. Kui palju elate abikaasaga kaasa oma laste maletamistele, millised on emotsioonid?
Muidugi elame kaasa. Aga õpetada oleme saanud vähem, kui oleme tahtnud. Tuli tööl käia. Rohkem on nendega võistlustel kaasas käinud vanaema Merike Rõtova, kes neile on rõõmuga pühendanud palju aega. Loomulikult on Jaan kodus laste partiisid analüüsinud, millest neil on olnud palju kasu. Mis puutub emotsioonidesse, siis kui Mai tuli kuni 16-aastaste Euroopa meistriks, oli niisugune tunne, nagu oleks ise midagi saavutanud.
Laste kõrvalt oled leidnud ikka ja jälle aega malelaua taha võistlema tulekuks, kas plaanid ka edaspidi rahvusvahelistel ja kohalikel maleturniiridel osaleda? Millised on eesmärgid, soovid-ootused edaspidiseks?
Töö ja laste kõrvalt. Olen planeerinud puhkuse ja vabad päevad nii, et saaksin ka võistlustel osaleda. Oleme Tatjana Fomina ja Monika Tsõganovaga mõelnud Eesti maailma malekaardil hoidmiseks mängida edaspidi seenioride naiste võistkondlikel meistrivõistlustel. Eeskujuks Läti naised, kes tänavu said võistkondlikul MMil pronksmedalid. Salasooviks oleks mõnel nädalalõputurniiril mängida Kaido Külaotsaga. Ma ei ole kunagi veel temaga malevõistlusel kohtunud. Mis sest, et tulemus ette teada!
Regina Narva on võitnud järjekordse auhinna nädalalõputurniiril - 2017.a. Pilistvere turniiri parima naise auhinna on üle andnud traditsiooniliste jõuluturniiride peakorraldaja ja hing Rein Vahtra. Foto Madis Staub.
Üheks maletaja unistuseks on kindlasti osalemine maleolümpial. Sul on õnnestunud Eesti naiskonnaga mängida kolmel maleolümpial – 2012 Istanbulis, 2014 Tromsøs, 2016 Bakuus. Palun meenuta neid suurvõistlusi pisut.
Maleolümpia on suur malepidu. 2012 Istanbul – 42-aastaselt esmakordselt olümpiale. Istanbulis võitsin India suurmeistrit (Mai täpsustaks, et naissuurmeistrit!), kes hakkas nutma.
https://www.chessgames.com/perl/chessgame?gid=1688158
2014 Tromsø – kahe tütrega Mai ja Triinuga olümpia naiskonnas. Norra valged ööd ja kõrged kaljumäed. Minu jaoks on maleolümpia koht, kus ma näen, et kuulsad maletajad, näiteks Magnus Carlsen on reaalselt olemas.
2016 Bakuu – 30 aastat hiljem uuesti Bakuus, kus olin olnud 16-aastasena. Nüüd oli Mai 16-aastane. Saime Eesti naiskonnaga 26. koha 140 võistkonna seas ja Triin sai 8 punkti 9st!
https://www.youtube.com/watch?v=peeMqsjoiWA
Facebookis on minu pildialbumid olümpiate kohta.
Oled osalenud paljudel malevõistlustel nii Eestis kui ka välismaal – millised on korraldusliku poole pealt kõige enam meelde jäänud? Ehk mõni sõbralik soovitus võistluste korraldajatele?
Mulle meeldib, kuidas kreeklased võistlusi korraldavad, mängisin seal 2007 Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel. Olen oma poegade Mardi ja Jaan Oskariga käinud Kreekas ka rendžuvõistlustel, mille korraldust ja külalislahkust samuti tahaks kiita.
Sooviksin, et oleks rohkem pikema ajakontrolliga turniire, sealjuures Eestis ka rahvusvahelisi. Male kajastamine meedias on kahjuks peaaegu olematu, tahaks, et see muutuks.
Kes on teie suure maleperekonna parim maletaja? Kui tihti üleüldse omavahel peresiseselt mõne malepartii mängite?
Meie maledünastia parim maletaja oli Boriss Rõtov. Arvan, et kui ta elaks 21. sajandil, siis oleks temast saanud suurmeister. Parim Narva on Mai. Peresiseselt mängime malet harva.
Palun räägi veel midagi huvitavat enda või oma perekonna maletamistest, mida intervjueerija ehk küsida ei oska.
Olen mänginud ka kirimalet. Möödunud sajandi lõpuaastatel otsustasin proovida jõudu NSV Liidu meistrivõistlustel. Meistrikandidaadina sain otse poolfinaali, kust kolme parema hulgas pääsesin finaal turniirile. Finaalis jäin napilt neljandaks ja neljas koht nagu ikka on jama. See turniir kestis 5 aastat – kui algas oli ENSV ja kui lõppes, siis juba oli Eesti Vabariik.
Tartu Ülikoolis õppisin eesti keelt. Üheks minu kursusetöö teemaks oli „Eesti maleterminoloogia arengust“, mida juhendas malemaestro Jüri Randviir.
Malepartiide ajal ümisen kuuldamatult lastelaulukesi. Muusika on meie peres ka aukohal. Sellele teele on läinud Muusikaakadeemias klassikalist laulu õppinud meie vanim tütar Ann, kellele lapsepõlves ka malemäng võõras polnud.
Küsitakse, miks mehed mängivad malet paremini kui naised. Arvan, et meestel on ambitsioon tõestada, et nad on head. Mina lihtsalt olen hea.
Tänu kuninglikule mängule olen saanud maailma näha, olen leidnud palju sõpru, aga eelkõige armastava abikaasa. Olen vahel mõelnud, et kui minu isa oleks kauem elanud, siis minust oleks saanud maletaja, nüüd olen naismaletaja. Malemängu oskusest on mul kasu olnud minu tööl pangas ja vastupidi.
Olen tänulik, 50 aastat tagasi juhtus ime. Sündisin kolm kuud enne tähtaega. Jäin ellu, muidu seda intervjuud ka poleks.
Küsitlenud Margus Sööt.
Autorist:
SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.
