menüü

Palju õnne, Rein Tammsalu!

Täna, 15. augustil peab oma 80. sünnipäeva Rein Tammsalu – mees, kes oli Tallinna vanalinnas, Vene tänav 29 asuva ja tänavu sügisel 45-aastaseks saava Paul Kerese malemaja sünni juures ning selle maja esimene direktor. Tegime sel puhul pisut malejuttu, et meenutada vanu aegu.

Oma vestlust alustasime Rein Tammsalu kooliajast, meenutusega male juurde sattumisest. „Toonases Tallinna 17. keskkoolis (praegu Pelgulinna Gümnaasium) oli mu pinginaaber malemeister Harry Pohla. Kooli malevõistkonda ma ise aga ei pääsenudki, sest see oli meil hästi komplekteeritud: 1. laual Harry Pohla, 2. laual Arvo Prees ja 3. laual Evald Hermaküla. Harry võttis mind korduvalt endaga kaasa toona Pärnu mnt 24 asuvasse vanasse maleklubisse. Sealt edasi juba keegi kutsus malekohtunikuks, siis valiti mind 1969 toonase Tallinna maleklubi juurde instruktoriks, kus olin tegev aastani 1973, mil sain juba maleklubi juhatajaks,“ meenutas Tammsalu.

Eesti naiste XXV meistrivõistlused, Tallinn 1972. Seisavad vasakult Salme Rootare, Vilma Simon, Maria Orav, Aino Kukk, Tatjana Fomina, Heda Kruusiauk ja istuvad vasakult Lydia Barbot de Marny, Mari Sammul (Kinsigo), kohtunik Rein Tammsalu, Merike Rõtova, Leili Pärnpuu.

Paul Kerese malemaja valmimine

„1970ndate aastate alguses käis juba Vene tn 29 asuva malemaja projekteerimine ja ehitamise ettevalmistamine, kuid uue ja uhke maja valmimiseni tuli pealinna maletajatel veel mitu korda kolida. Pärnu maanteelt kolisime Pühavaimu tänavale (Säde tänav 6 toona) sealse Püha Vaimu kiriku seegi juurde, sealt omakorda edasi kolisime veel ajutiselt Tartu maanteele. 21. novembril 1975 avati pidulikult Paul Kerese nimeline vabariiklik malemaja ja 1. detsembril 1975 kinnitati mind malemaja direktoriks,“ rääkis Tammsalu malemaja juurde jõudmisest.

Malemaja anti tähtaegselt üle, aga ehitustöid oli tehtud kohati kiirustatult ja lohakalt: „Mõne aja pärast ilmnesid vead – kanalisatsioon andis haisu sisse, kui malemaja baari hakati keldrikorrusel avama 1976.a., siis ilmnesid juba järgmised vead elektrisüsteemides, ventilatsiooni ei saanudki töösse korralikult, mistõttu teisel korrusel oli väga umbne, eriti talvel, kui aknaid ei saanud lahti hoida.“

Malemaja avamisest alates käisid majas kõrvuti maletajatega ka kabetajad, see oli ka nende jaoks kodu ja keskus. Rein Tammsalu oli malemaja direktor järgnevad viis ja pool aastat.

„Lahkusin malemaja juurest 20. mail 1981.a. tööle eksperimentaalkombinaati BIT, seegi töökoht asus vanalinnas, malemajast vaid mõnesaja meetri kaugusel (Pikk tn 68), valmistati infokaarte, perforeeriti, teenust pakuti üle NSV Liidu. Toonases BIT-is mängisid kõik malet: direktor Raimu Kõrven oli ehk kõige tuntum, samuti mängisid direktori asetäitja, peainsener – lõuna ajal mängiti malet. Direktor tahtis koguaeg malet mängida. 1998.a. see ettevõte likvideeriti, olin seal ametis 17 aastat trükikoja juhatajana,“ jätkas Tammsalu.

Malemajaja ajast meenutab Rein Tammsalu veel järgmist: „Mis mulle endale meeldis malemaja juures tohutult teha oli Eesti maletajate reitingusüsteemi väljatöötamine. Järkudele vastavalt said alguses antud mängijatele reitingud. Toona sai reitinguid arvestatud käsitsi, mulle see tegevus väga meeldis.“

Maleorganisaatorid ja -kohtunikud - vasakult Kalju Värk, Rein Tammsalu, Harry Ello. Foto: Uno Oksbusch.

Tallinna turniirid, Kerese mälestusfestivalid

Legendaarsete Tallinna maleturniiride juures oli Rein Tammsalu tegev aastatel 1971-1981, mida kõike tuli toona turniiride korralduse juures teha...

„Tallinna turniiride ajal toimus näiteks ka 100-laua matš (Lätiga), võistkonna kokku ajamine oli minu rida. Malevõistluste korraldamine oli tol ajal praeguse moodsa ajaga võrreldes midagi sootuks muud: malekellad tuli alati enne võistlusi üle kontrollida ja üles keerata, demonstratsioonlauad vajasid komplekteerimist jne. Samuti tuli organiseerida välisvõistlejate kutsumine (selle juures oli tavapäraselt algataja ja tohutu abimees Paul Keres), nende Moskvast äratoomine, saabumine, majutame. Välismaalaste toomisel olid abiks Harry Pohla (suurepärane inglise keel) ja Jüri Vetemaa (suurepärane saksa keel), nende meeste komandeering oli makstud. Vetemaa tegi pärast komandeeringu aruande, kus kirjutas absoluutselt kõigest – näiteks kuidas lennujaamas veini joodi,“ jutustas Tammsalu.

I Paul Kerese mälestusfestival 1976. Vasakult legendaarne malesuurmeister David Bronštein partiid demonstreerimas, teda jälgivad Rein Tammsalu, Harry Pohla, Valter Heuer. Foto: Oskar Vihandi.

31. augustist 1976.a. kuni 20. märtsini 1977.a. toimus I Paul Kerese mälestusfestival, millest Rain Tammsalu on kirjutanud pika ja põhjaliku ülevaate raamatusse „Male Eestis 1970-1976“ (vt 22-leheküljeline peatükk „Malelaulupidu“ lk 168-190). Üks väike meenutus sellestki üritusest.

„Elem Treier oli tollal A. H. Tammsaare memoriaalmuuseumi direktor, ta oli Valter Heueri tuttav ja tundis ka ise male vastu huvi. Ühiselt tuli idee teha festivali ajal näitus Paul Keresest Tammsaare muuseumi esimesel korrusel. Sinna tassisime siis Paul Kerese kodust kõike, mida tema abikaasa Maria lubas kohale tassida – suurmeistri laud, raamatud, medalid, kõike-kõike. Tegime Tammsaare muuseumisse justkui Kerese kabineti,“ kirjeldas Tammsalu.

I Paul Kerese mälestusfestival 1976. Rein Tammsalu pühendunult turniirtabelit täitmas. 18. september 1976.a.

12. oktoobrist 1980.a. kuni 15. märtsini 1981.a. toimunud II Paul Kerese mälestusfestivali juures oli Rein Tammsalu küll organiseerimiskomitees ja festivali staabi ülem, kuid ei tahtnud oma rolli liigselt tähtsustada. „Selle festivali juures olin ma juba pisut vähem, olid juba teised aktivistid juures.“

II Paul Kerese mälestusfestival 1980-1981. Paul Kerese nimeline vabariiklik malemaja. Vasakult paremale: Rein Tammsalu (seisab), kaks RAMi lauljat, Fred Smagar, fototagusel nimeliselt märkimata jäänud härra, Iivo Nei, Maria Keres, A. Saar, Raimu Kõrven. Foto: Uno Oksbusch.

Rein Tammsalu koos järeltulijatega suvel 2018.a. Foto: erakogu.

REIN TAMMSALU

Sündinud 15. august 1940 Tallinnas.

Haridus: Tallinna 17. keskkool 1947-1959, kooli ajal tegeles ka kergejõustikuga, TRÜ ajaloo-keeleteaduskond, filoloog – eesti keele ja kirjanduse õpetaja, lõpetas 1968.a.

Töö: Paul Kerese nimelise vabariikliku malemaja direktor 1975-1981, eksperimentaalkombinaadi BIT trükikoja juhataja 1981-1998.

Margus Sööt

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

kommentaarid

Palju õnne, Regina Narva!

Regina, oled olnud male juures lapsest saati – palun meenuta, kuidas kõik algas? Kui vanalt alustasid, millises vanuses tulid esimesed suuremad võidud, kas ja kui palju oma lapseaja maletamistest üldse mäletad?

Räägitakse, et sündisin ettur suus, kuna terve pere mängis malet. Ei mäleta, et keegi oleks käike õpetanud. Isa kirjutuslaual olid malenupud ja ma võisin alati nendega mängida. Tingimusel, et nupud õigesti tagasi paneksin. Mängisin siis nendega küll kõike muud kui malet. Malet hakkasin mängima siis, kui ema läks malekooli tööle, olin umbes 9-aastane. Koolis käisin teises vahetuses, nii sai hommikul aega parajaks teha. Tänapäeva mõistes alustasin muidugi hilja. Mai selles vanuses mängis juba Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel. Mina pääsesin sellele turniirile, kui 13-aastaselt tulin Kalevi naiste esivõistlustel teiseks. Üleliidulisel lasteturniiril Leedus Kedainiais täitsin 1.järgu. Kuna olin jõudnud Eesti noormaletajate hulgas paremate hulka, siis asusin õppima Tallinna Spordi-Internaatkooli, mille lõpetasin 1988. aastal.

1986. a. käisid Tallinna Malekooli õpilased Bakuus. Võitsin seal poiste turniiri, kus Tallinnast mängisid Sergei Zjukin, Koit Karjus, Kalev Tõnts jt. Mulle oli see väga oluline, et olin poistest ees! Väga edukas oli mulle 1987. aasta. Eesti naiste meistrivõistlustelt sain kaotamata ühtegi mängu pronksmedali. Minu kõige suurem saavutus noorteklassis oli samal aastal Omskis üleliidulise ametiühingute noorte turniiri võitmine. Minu Isa oli juba väga haige ja ei saanud treenerina kaasa tulla. Mind saatis Lembit Olli tulevane naine Aime, kes aitas mind oma kohalolekuga palju. Käisime seal Siberis ka Anne Veski kontserdil. Turniiril sain kõige kompromissituma võistleja auhinna.

1987. aastal Viljandis Ilmar Raua memoriaalil olin parim naine ja täitsin meeste meistrikandidaadi normi. On heameel, et mu isa jõudis selle ära näha, paari kuu pärast teda enam ei olnud.

Kui suur roll Sinu maletajateel on olnud asjaolul, et pereliikmed – isa, ema, vanaisa, vanaema, samuti vanem vend – oskasid kuninglikust malemängust lugu pidada? Kes pereliikmetest oli suurimaks eeskujuks?

Väga suur roll. Vinge on kuuluda maledünastiasse, kusjuures mulle on ka tähtis, et vanaisa Oskari perekonnanimi oli Kuningas. Minu eelis teiste ees oli see, et tollal, kui arvuteid veel polnud, oli minu isa Boriss Rõtov minu malekompuuter. Tema maleteadmised olid väga sügavad ja tema ongi minu suurim eeskuju. On meeles, et ta ütles, et armastada tuleb malet endas, mitte ennast males. Olen püüdnud seda teha. Minust seitse aastat vanem vend Igor mängis tollal palju malet. Tema eeskujul meeldis mulle ülesandeid lahendada, uurida avanguid, näiteks Budapesti gambiiti. Ema oli see, kes minuga malevõistlustel kaasas käis.

Eesti naiste meistrivõistlustel oled olnud osaline neljal erineval aastakümnel – oled võitnud klassikalise male esivõistlustelt kulla (2011), hõbeda (1989) ja 5 pronksi (1987, 2007, 2010, 2013, 2014). Milliseid Eesti meistrivõistlusi mäletad kõige eredamalt, millised on pakkunud enam emotsioone?

Tähtis oli esimene medal täiskasvanute klassis 1987, mis andis enesekindlust. 20 aastat hiljem 2007. aastal jagasin esikohta Koos Monika Tsõganova ja Tatjana Fominaga. Sain naiste FIDE meistri tiitli, kuna reiting oli tõusnud 2101ni. Mul oli siis juba viis last. 2011. aastal tulin esmakordselt Eesti meistriks. Mäletan, kuidas Tatjana Fomina mind sel puhul lilledega õnnitles. Minu isa oli võitnud Eesti meistrivõistlused 41-aastaselt, kordasin 41-aastaselt tema tulemust.

Kuidas on naiste male ajas muutunud? Oled seda lähedalt jälginud nii omaenda mängimiste kui ka oma laste mängimiste kaudu. Mida mäletad ja tahaksid esile tõsta?

Turniirid olid teistmoodi. Kestsid kolm nädalat. Nädalalõputurniire ei olnud. Aega juurde ei saanud, tuli osata aega planeerida. Partiid katkestati, mis eeldas katkestusseisude analüüsimise oskust. Naised mängisid valdavalt naiste turniire. Mulle oli suureks eeskujuks Maaja Ranniku, kellega sain väga hästi läbi, vaatamata ligi 30-aastasele vanusevahele. Meelde on jäänud naiste Balti turniir 1989, kus Maaja tuli esimeseks ja mina teiseks. Käisime Maajaga ka näiteks koos jooksmas ja seenel. Mis puutub lastesse, siis sellest, et nad oskavad malet mängida ja mõtelda, sain aru, kui nende malepartiid kestsid üle kolme tunni.

Teil on abikaasa Jaan Narvaga kuus last, tütred Ann (sündinud 1992), Triin (1994), Mai (1999), pojad Mart (2003) ja Jaan Oskar (2005) ning pesamuna Els Marie (2018). Kõiki oma lapsi olete koos Jaaniga kasvatanud malemänguoskust edasi andes. Kui palju elate abikaasaga kaasa oma laste maletamistele, millised on emotsioonid?

Muidugi elame kaasa. Aga õpetada oleme saanud vähem, kui oleme tahtnud. Tuli tööl käia. Rohkem on nendega võistlustel kaasas käinud vanaema Merike Rõtova, kes neile on rõõmuga pühendanud palju aega. Loomulikult on Jaan kodus laste partiisid analüüsinud, millest neil on olnud palju kasu. Mis puutub emotsioonidesse, siis kui Mai tuli kuni 16-aastaste Euroopa meistriks, oli niisugune tunne, nagu oleks ise midagi saavutanud.

Laste kõrvalt oled leidnud ikka ja jälle aega malelaua taha võistlema tulekuks, kas plaanid ka edaspidi rahvusvahelistel ja kohalikel maleturniiridel osaleda? Millised on eesmärgid, soovid-ootused edaspidiseks?

Töö ja laste kõrvalt. Olen planeerinud puhkuse ja vabad päevad nii, et saaksin ka võistlustel osaleda. Oleme Tatjana Fomina ja Monika Tsõganovaga mõelnud Eesti maailma malekaardil hoidmiseks mängida edaspidi seenioride naiste võistkondlikel meistrivõistlustel. Eeskujuks Läti naised, kes tänavu said võistkondlikul MMil pronksmedalid. Salasooviks oleks mõnel nädalalõputurniiril mängida Kaido Külaotsaga. Ma ei ole kunagi veel temaga malevõistlusel kohtunud. Mis sest, et tulemus ette teada!

Regina Narva on võitnud järjekordse auhinna nädalalõputurniiril - 2017.a. Pilistvere turniiri parima naise auhinna on üle andnud traditsiooniliste jõuluturniiride peakorraldaja ja hing Rein Vahtra. Foto Madis Staub.

Üheks maletaja unistuseks on kindlasti osalemine maleolümpial. Sul on õnnestunud Eesti naiskonnaga mängida kolmel maleolümpial – 2012 Istanbulis, 2014 Tromsøs, 2016 Bakuus. Palun meenuta neid suurvõistlusi pisut.

Maleolümpia on suur malepidu. 2012 Istanbul – 42-aastaselt esmakordselt olümpiale. Istanbulis võitsin India suurmeistrit (Mai täpsustaks, et naissuurmeistrit!), kes hakkas nutma.

https://www.chessgames.com/perl/chessgame?gid=1688158

2014 Tromsø – kahe tütrega Mai ja Triinuga olümpia naiskonnas. Norra valged ööd ja kõrged kaljumäed. Minu jaoks on maleolümpia koht, kus ma näen, et kuulsad maletajad, näiteks Magnus Carlsen on reaalselt olemas.

2016 Bakuu – 30 aastat hiljem uuesti Bakuus, kus olin olnud 16-aastasena. Nüüd oli Mai 16-aastane. Saime Eesti naiskonnaga 26. koha 140 võistkonna seas ja Triin sai 8 punkti 9st!

https://www.youtube.com/watch?v=peeMqsjoiWA

Facebookis on minu pildialbumid olümpiate kohta.

Oled osalenud paljudel malevõistlustel nii Eestis kui ka välismaal – millised on korraldusliku poole pealt kõige enam meelde jäänud? Ehk mõni sõbralik soovitus võistluste korraldajatele?

Mulle meeldib, kuidas kreeklased võistlusi korraldavad, mängisin seal 2007 Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel. Olen oma poegade Mardi ja Jaan Oskariga käinud Kreekas ka rendžuvõistlustel, mille korraldust ja külalislahkust samuti tahaks kiita.

Sooviksin, et oleks rohkem pikema ajakontrolliga turniire, sealjuures Eestis ka rahvusvahelisi. Male kajastamine meedias on kahjuks peaaegu olematu, tahaks, et see muutuks.

Kes on teie suure maleperekonna parim maletaja? Kui tihti üleüldse omavahel peresiseselt mõne malepartii mängite?

Meie maledünastia parim maletaja oli Boriss Rõtov. Arvan, et kui ta elaks 21. sajandil, siis oleks temast saanud suurmeister. Parim Narva on Mai. Peresiseselt mängime malet harva.

Palun räägi veel midagi huvitavat enda või oma perekonna maletamistest, mida intervjueerija ehk küsida ei oska.

Olen mänginud ka kirimalet. Möödunud sajandi lõpuaastatel otsustasin proovida jõudu NSV Liidu meistrivõistlustel. Meistrikandidaadina sain otse poolfinaali, kust kolme parema hulgas pääsesin finaal turniirile. Finaalis jäin napilt neljandaks ja neljas koht nagu ikka on jama. See turniir kestis 5 aastat – kui algas oli ENSV ja kui lõppes, siis juba oli Eesti Vabariik.

Tartu Ülikoolis õppisin eesti keelt. Üheks minu kursusetöö teemaks oli „Eesti maleterminoloogia arengust“, mida juhendas malemaestro Jüri Randviir.

Malepartiide ajal ümisen kuuldamatult lastelaulukesi. Muusika on meie peres ka aukohal. Sellele teele on läinud Muusikaakadeemias klassikalist laulu õppinud meie vanim tütar Ann, kellele lapsepõlves ka malemäng võõras polnud.

Küsitakse, miks mehed mängivad malet paremini kui naised. Arvan, et meestel on ambitsioon tõestada, et nad on head. Mina lihtsalt olen hea.

Tänu kuninglikule mängule olen saanud maailma näha, olen leidnud palju sõpru, aga eelkõige armastava abikaasa. Olen vahel mõelnud, et kui minu isa oleks kauem elanud, siis minust oleks saanud maletaja, nüüd olen naismaletaja. Malemängu oskusest on mul kasu olnud minu tööl pangas ja vastupidi.

Olen tänulik, 50 aastat tagasi juhtus ime. Sündisin kolm kuud enne tähtaega. Jäin ellu, muidu seda intervjuud ka poleks.

Küsitlenud Margus Sööt.

Margus Sööt

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid