menüü

Malemaestro juubel: Hillar Kärner 80!

Eesti üks läbi aegade paremaid maletajaid Hillar Kärner tähistab täna oma 80. juubelit. Avaldame sel puhul katkeid Margus Söödi koostatud raamatust "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses." - teost on võimalik osta Apollo raamatupoest http://www.apollo.ee/hillar-karner-kuus-aastakummet-caissa-lummuses.html

FAKTID

HILLAR KÄRNER

  • Sündinud: 27. juulil 1935 Tallinnas
  • Haridus: lõpetas 1954 Tallinna 22. keskkooli (praegune Jakob Westholmi Gümnaasium), õppis seejärel Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI-s) masinaehitust (jäi lõpetamata)
  • Töö: 1960-1965 Tallinna Ekskavaatoritehases insener-konstruktor-tehnik, 1966-1974 Kirovi nimelises näidiskalurikolhoosis oskustööline-freesija, 1975-1986 EKE Projektis insener-normeerija, 1986-1988 Paul Kerese nimelises Vabariiklikus Malemajas treener-õpetaja (Jaan Ehlvesti treening-grupp), kohakaasluse alusel 1973-1976 spordiühing „Jõud“ juures treener-õpetaja
  • Perekond: kolmandat korda abielus, teisest abielust üks laps
  • Saavutused: 7-kordne Eesti meeste meister (1970, 1975, 1977, 1983, 1984, 1985, 1987), üleliiduline maaspordiühingute meister 1966 (individuaalselt) ja 1970 (võistkondlikult), mitmekordne Tallinna meister. Meistrikandidaat aastast 1954, meister 1964, rahvusvaheline meister 1979.
  • Tulemused üksikpartiides: võitnud Paul Kerest (1967), Mihhail Tali (1953, 1971, 1983), Anatoli Karpovit (1972), Leonid Steini (1952), Oleg Romanišinit (1977), Dragoljub Velimirovitši (1977), Lubomir Ftacnikut (1977, 1981) jne; viigistanud Boriss Spasskiga (1973, 1975), Tigran Petrosjaniga (1977), David Bronsteiniga (1971, 1975, 1977), Leonid Steiniga (1971), Mark Taimanoviga (1972, 1975), Lev Polugajevskiga (1973), Jan Timmaniga (1973), Ulf Anderssoniga (1973) jne.

Tasub vaadata ka kokkuvõtet Hillar Kärneri kohta "Eesti spordi biograafilise leksikoni" koduleheküljel http://www.esbl.ee/biograafia/Hillar_K%E4rner

Katkeid raamatu "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses." peatükist "Hillar Kärner iseendast".

Maletaja Hillar Kärner sai käigud selgeks poisipõlves Teise maailmasõja aegu ja on püsinud kauni mõttemängu juures kuni tänaseni, tüdimust ei ole ta seni tundnud. Veel tänagi käib ta erinevais Eestimaa paigus toimuvatel maleturniiridel nooremaid kimbutamas ja võtab tuima järjekindlusega seenioride auhindu – harva, kui konkurentidel vähimgi lootus tekib. Ajalugu mäletab mitmeid Kärneri suuri võite, aga ka kibedaid kaotusi ja meeldejäävaid viike. Nii on ta viimane eestlane, kel õnnestus alistada tavamalepartiis legendaarne Paul Keres – juhtus see 1967. aastal “Kalevi” ja “Jõu” vahelises matšis. Veel mitmel teiselgi korral seisis Keres Kärneri vastu omavahelises partiis võrdlemisi kehvasti, kuid suutis kaotusest imeväel siiski pääseda. Lisaks Kerese alistamisele on Kärner saavutanud nii võite kui ka viike maailmameistritiitlit omanud maletajate vastu – alistumise märgiks on talle käe ulatanud Mihhail Tal ja Anatoli Karpov. Kõhklematult võib Kärnerit pidada üheks läbi aegade paremaks Eesti maletajaks, kes oma tippajal kuulus kindlasti maailma maletajate esisajasse.

Millal tegite malemänguga algust, kuidas mängu juurde sattusite? Kas perekonnas mängis keegi?

Malet õppisin mängima juba 6–7-aastasena, käigud said selgeks kuidagi märkamatult, ei mäletagi, kuidas see täpselt juhtus. Ilmselt ma pidin kõrvalt vaatama midagi, minu teada meil malekirjandust õieti kodus ei olnud, võib-olla juhtusid kätte mõned malenurgad ajakirjadest. Õpetajat ja treenerit pole mul kunagi olnud. Kuid kuni umbes 14. eluaastani oli mu põhiline kirg ikkagi jalgpall. Mängisime poistega omavahel kodumaja taga, Veskimetsas, Stroomi rannas – kõikjal, kus vähegi mängida sai. Ja nõnda hommikust õhtuni. Põhiliselt olin ma väravavaht. Füüsiliselt sain ma seega nooruses kõva ettevalmistuse. Siis ühel hetkel tõusis esile male, ükskord pandi mind vist kodus mängima – mäletan, et andsin päris-päris noorena isale ja onule simultaani kahel laual, ma vist olin lausa teises toas ja mängisin peast. Isa mängis mul malet nii kiibitseja tasemel, ema ei teadnud malemängust üldse midagi. Ka mu onu, ema vend, kes elas ühel perioodil meie juures, oskas natuke malet. Mu veidi üle kahe aasta noorem vend mängis samuti, täiskasvanuna ka oma asutuse eest.

Millal algas tõsisem malerindel tegutsemine?

Kooliõpingute ajal, võisin käia nii umbes 6. klassis, kui hakkas pihta metsik maleline tegevus. Meil oli üks kooliteenistuja, mitte õpetaja, Raimund Kruusmaa, kes meid poisse malega tegelemisel “tagant torkis”. Mul õnnestus Müürivahe tänaval asunud maleklubist laenutada vanaaegne malekell, mis tirises iga viie sekundi tagant (selle aja jooksul pidi käima), ja sellega algas siis rohke mängimine. Peetud said mitmel kujul kooli esivõistlused, paaril korral toimusid kohtumised 2. keskkooliga, kus esilaud oli Valter Küchle. Põhiline murrang hakkas peale 1949. aastast: 1949 kuni 1950 ma täitsin II järgu, seejärel I järgu ja sügisel sain esimese meistrikandidaadi palli. Võib öelda, et aastaga liikusin edasi sisuliselt kaks ja pool järku. 1950. aastal jagasin ma Vinogradovi ja Küchlega esikohta Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel, ma olin siis 14-aastane, aga sel turniiril võisid mängida kuni 18-aastased. Vinogradov loobus järelmatšist ja Küchle ma alistasin 4-partiilises järelmatšis 3:1. 1951. aastal tulin seejärel juba Eesti koolinoorte meistriks. Hiljuti sattusid mulle tolle turniiri partiid pihku – kaotasin 4. voorus Udo Tarvele, kes oli minust aasta vanem, siis võitsin aga kümme partiid jutti ja viimases voorus tegin viigi, mis kindlustas esikoha. See võit oli omamoodi üllatus, ka minule endale. Aastaga oli toimunud mängutasemes väga suur hüpe, 1950. aastal olin Eesti koolinoorte esivõistlustel saanud 12. koha. 1951. aastal pääsesin esmakordselt Eesti meeste finaali ja sain küllaltki hea tulemuse, miinus üks ehk 9 punkti 19st, kusjuures viie meistrikandidaadi vastu sain ma 2,5 punkti. Toona oli Eestis meistrikandidaate vähe, tšempionaadil mängiski neid viis. Nendel aastatel juhtis Eesti noorte malet Elmar Martin, omaaegne Eesti üks paremaid pikamaajooksjaid. Tema hoolitses meie noorte eest kõigiti, korraldas treeninglaagreid, käis kaasas väljaspool Eestit toimunud võistlustel jne – ta oli meie jaoks A ja O.

1951. ja 1953. aastal tulite Eesti koolinoorte meistriks, 1952 olite samal võistlusel Udo Tarve järel teine-kolmas – kuulusite kindlalt omaealiste tippu. Noorteklassist täiskasvanute sekka üleminek ei sujunud aga sugugi mitte valutult, esimese medali (hõbe) Eesti meeste meistrivõistlustelt saite alles 1968, esimeseks tulite esmakordselt 1970. Milles asi, miks tuli häid kohti Eesti tšempionaatidel nõnda kaua oodata?

Huvitaval kombel, ma ei tea, kas ma olin liiga temperamentne või milles asi, aga Eesti esivõistlustel mängimine millegipärast ei klappinud. Võitudele järgnesid kaotused ja vastupidi. Võib-olla mõni lihtsalt küpseb hiljem. Esimese tšempionitiitlini läks 19 aastat. Ometi oli mul kuni 1970. aastani igasuguseid tulemusi, ka väga häid.

1964. aasta juulis avanes teil tänu heale esitusele aasta varem toimunud rahvaste spartakiaadil võimalus mängida meistersportlase nimetusele matši tuntud Moskva meistri Mihhail Bontš-Osmolovskiga, võitsite veenvalt 9:5. Mida sellest matšist mäletate?

Matš sai teoks tänu sellele, et toonased Eesti malejuhid toetasid mind, Helmut Luik oli siis maleklubi direktor. Luik saatis mind Pärnus toimuvale matšile maleklubist välja sõnadega: “Kui matši ei võida, ära Tallinna tagasi tule.” Matš algas mulle õnnetult, oma lemmikavangust – prantsuse kaitsest – sain mustadega hiilgava seisu, aga närvid olid nii pingul, et suutsin oma edu maha mängida ja esimese partii ma kaotasin. Ülejäänud 13 partiist olin parem 9:4. Bontš-Osmolovski oli Moskva Baumani-nimelise Kõrgema Tehnikakooli teaduste doktor. Ta oli toona Moskva üks paremaid meistreid, saanud linna esivõistlustel häid kohti. Minule plussiks oli see, et ta nii-öelda müüs oma puhkuse ära – talle maksti siin kõik kinni, elamine, bensiin jms, ta tuli auto ja naise-lapsega Pärnusse puhkama, kõik oli talle absoluutselt prii. Mäng mänguks, mingeid kokkuleppeid meil ei olnud, kaks korda ta pakkus mulle viiki, saatsin pakkumise põrgu, ehkki mul oli vaja meistri nimetuse saamiseks võita 14-partiiline matš vaid 7,5:6,5.

1966. aastal Vilniuses toimunud NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis olite väga lähedal finaalvõistlusele jõudmisele. Et tol aastal oli finaalvõistlus ise MM-tsooniturniiriks, siis olid poolfinaalide koosseisud väga tugevad. Pärast viit järjestikust võitu vajasite Vilniuses viimases voorus vaid viiki suurmeister Aleksei Suetini vastu, ometi see ei õnnestunud ja finaaliuks jäi suletuks. Mis juhtus?

Vilniuses toimunud turniiril aitas mul hästi mängida tõsiasi, et käisime Vladas Mikenase ja Iivo Neiga ühes sealses jõekäärus, mis asus umbes 10 km kaugusel mängupaigast, iga päev ujumas. Füüsiline vorm oli mul turniiri ajal väga hea. Tegin lolluse sellega, et pakkusin turniiri algfaasis kolmes partiis täiesti võrdses seisus viiki. Et olin aga vastaste jaoks tundmatu, siis lükati mu viigipakkumised tagasi ja ma läksin sellest pabinasse ning kõik need kolm partiid ma kaotasin, täiesti asjatult. Siis turniiri lõpupoole sai määravaks füüsis, võitsin viis partiid jutti. NSV Liidu finaalturniir oli poole punkti kaugusel. Viimaseks vooruks valmistasin ette kaheksa tundi, vene avangus leiutasin oma skeemi, kuidas mängida. Partiis mängisin Suetini mustadega täiesti üle, mul oli parem seis, kuskil aga kaotasin oma vea läbi etturi, ajasin seejärel veel tunde vastu, aga partiid enam päästa ei õnnestunud. Iivo Nei on kunagi öelnud, et ma olin toona maailma saja parema maletaja hulgas, sest NSV Liidu tase oli tol perioodil muust maailmast nii palju üle. Kusjuures Vilniuses juhtus toona veel selline jama, et kaks mu konkurenti said ilma mänguta punkti, sest üks osaleja, Eduard Mnatsakanjan, läks turniiri ajal lolliks ja hakkas üht vana pruuti kõrtsis millegagi viskama ning läks seetõttu paar vooru enne lõppu vangi. Kaks mu konkurenti said tänu sellele tema vastu ilma mänguta plusspunkti.

1979. aastal täitsite Bulgaarias Primorsko rahvusvahelisel turniiril teistkordselt rahvusvahelise meistri normi (esmakordselt Tallinnas 1977). Võrdlesite omal ajal Primorsko turniiri taset hea Balti turniiri omaga – kas tõesti oligi nii, et keskmise tasemega NSV Liidu turniiril oli raskemgi läbi lüüa kui rahvusvahelisel turniiril?

Primorsko turniir toimus suvisel ajal, rand oli mängupaiga lähedal, imeilus liivarand Musta mere ääres 40 km Türgi piirist. Füüsiline tegevus turniiri ajal oli väga värskendav, ujumine viis mõtted mujale. Mängisin himuga, kaks või kolm vooru enne lõppu jõudsin pluss kolme peale ja siis oli normi saavutamine juba võimete kohane. Normi täitsin kindlalt. Tõepoolest, sõltuvalt aastast, sõltuvalt Balti turniiri koosseisust, võisid need olla Primorsko turniiriga samaväärse tugevusega.

Pikemalt saab lugeda raamatust "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses."

 

 

Margus Sööt

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid