Eesti üks läbi aegade paremaid maletajaid Hillar Kärner tähistab täna oma 80. juubelit. Avaldame sel puhul katkeid Margus Söödi koostatud raamatust "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses." - teost on võimalik osta Apollo raamatupoest http://www.apollo.ee/hillar-karner-kuus-aastakummet-caissa-lummuses.html

FAKTID

HILLAR KÄRNER

• Sündinud: 27. juulil 1935 Tallinnas
• Haridus: lõpetas 1954 Tallinna 22. keskkooli (praegune Jakob Westholmi Gümnaasium), õppis seejärel Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI-s) masinaehitust (jäi lõpetamata)
• Töö: 1960-1965 Tallinna Ekskavaatoritehases insener-konstruktor-tehnik, 1966-1974 Kirovi nimelises näidiskalurikolhoosis oskustööline-freesija, 1975-1986 EKE Projektis insener-normeerija, 1986-1988 Paul Kerese nimelises Vabariiklikus Malemajas treener-õpetaja (Jaan Ehlvesti treening-grupp), kohakaasluse alusel 1973-1976 spordiühing „Jõud“ juures treener-õpetaja
• Perekond: kolmandat korda abielus, teisest abielust üks laps
• Saavutused: 7-kordne Eesti meeste meister (1970, 1975, 1977, 1983, 1984, 1985, 1987), üleliiduline maaspordiühingute meister 1966 (individuaalselt) ja 1970 (võistkondlikult), mitmekordne Tallinna meister. Meistrikandidaat aastast 1954, meister 1964, rahvusvaheline meister 1979.
• Tulemused üksikpartiides: võitnud Paul Kerest (1967), Mihhail Tali (1953, 1971, 1983), Anatoli Karpovit (1972), Leonid Steini (1952), Oleg Romanišinit (1977), Dragoljub Velimirovitši (1977), Lubomir Ftacnikut (1977, 1981) jne; viigistanud Boriss Spasskiga (1973, 1975), Tigran Petrosjaniga (1977), David Bronsteiniga (1971, 1975, 1977), Leonid Steiniga (1971), Mark Taimanoviga (1972, 1975), Lev Polugajevskiga (1973), Jan Timmaniga (1973), Ulf Anderssoniga (1973) jne.

Tasub vaadata ka kokkuvõtet Hillar Kärneri kohta "Eesti spordi biograafilise leksikoni" koduleheküljel http://www.esbl.ee/biograafia/Hillar_K%E4rner

Katkeid raamatu "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses." peatükist "Hillar Kärner iseendast".

Maletaja Hillar Kärner sai käigud selgeks poisipõlves Teise maailmasõja aegu ja on püsinud kauni mõttemängu juures kuni tänaseni, tüdimust ei ole ta seni tundnud. Veel tänagi käib ta erinevais Eestimaa paigus toimuvatel maleturniiridel nooremaid kimbutamas ja võtab tuima järjekindlusega seenioride auhindu – harva, kui konkurentidel vähimgi lootus tekib. Ajalugu mäletab mitmeid Kärneri suuri võite, aga ka kibedaid kaotusi ja meeldejäävaid viike. Nii on ta viimane eestlane, kel õnnestus alistada tavamalepartiis legendaarne Paul Keres – juhtus see 1967. aastal “Kalevi” ja “Jõu” vahelises matšis. Veel mitmel teiselgi korral seisis Keres Kärneri vastu omavahelises partiis võrdlemisi kehvasti, kuid suutis kaotusest imeväel siiski pääseda. Lisaks Kerese alistamisele on Kärner saavutanud nii võite kui ka viike maailmameistritiitlit omanud maletajate vastu – alistumise märgiks on talle käe ulatanud Mihhail Tal ja Anatoli Karpov. Kõhklematult võib Kärnerit pidada üheks läbi aegade paremaks Eesti maletajaks, kes oma tippajal kuulus kindlasti maailma maletajate esisajasse.

Millal tegite malemänguga algust, kuidas mängu juurde sattusite? Kas perekonnas mängis keegi?

Malet õppisin mängima juba 6–7-aastasena, käigud said selgeks kuidagi märkamatult, ei mäletagi, kuidas see täpselt juhtus. Ilmselt ma pidin kõrvalt vaatama midagi, minu teada meil malekirjandust õieti kodus ei olnud, võib-olla juhtusid kätte mõned malenurgad ajakirjadest. Õpetajat ja treenerit pole mul kunagi olnud. Kuid kuni umbes 14. eluaastani oli mu põhiline kirg ikkagi jalgpall. Mängisime poistega omavahel kodumaja taga, Veskimetsas, Stroomi rannas – kõikjal, kus vähegi mängida sai. Ja nõnda hommikust õhtuni. Põhiliselt olin ma väravavaht. Füüsiliselt sain ma seega nooruses kõva ettevalmistuse. Siis ühel hetkel tõusis esile male, ükskord pandi mind vist kodus mängima – mäletan, et andsin päris-päris noorena isale ja onule simultaani kahel laual, ma vist olin lausa teises toas ja mängisin peast. Isa mängis mul malet nii kiibitseja tasemel, ema ei teadnud malemängust üldse midagi. Ka mu onu, ema vend, kes elas ühel perioodil meie juures, oskas natuke malet. Mu veidi üle kahe aasta noorem vend mängis samuti, täiskasvanuna ka oma asutuse eest.

Millal algas tõsisem malerindel tegutsemine?

Kooliõpingute ajal, võisin käia nii umbes 6. klassis, kui hakkas pihta metsik maleline tegevus. Meil oli üks kooliteenistuja, mitte õpetaja, Raimund Kruusmaa, kes meid poisse malega tegelemisel “tagant torkis”. Mul õnnestus Müürivahe tänaval asunud maleklubist laenutada vanaaegne malekell, mis tirises iga viie sekundi tagant (selle aja jooksul pidi käima), ja sellega algas siis rohke mängimine. Peetud said mitmel kujul kooli esivõistlused, paaril korral toimusid kohtumised 2. keskkooliga, kus esilaud oli Valter Küchle. Põhiline murrang hakkas peale 1949. aastast: 1949 kuni 1950 ma täitsin II järgu, seejärel I järgu ja sügisel sain esimese meistrikandidaadi palli. Võib öelda, et aastaga liikusin edasi sisuliselt kaks ja pool järku. 1950. aastal jagasin ma Vinogradovi ja Küchlega esikohta Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel, ma olin siis 14-aastane, aga sel turniiril võisid mängida kuni 18-aastased. Vinogradov loobus järelmatšist ja Küchle ma alistasin 4-partiilises järelmatšis 3:1. 1951. aastal tulin seejärel juba Eesti koolinoorte meistriks. Hiljuti sattusid mulle tolle turniiri partiid pihku – kaotasin 4. voorus Udo Tarvele, kes oli minust aasta vanem, siis võitsin aga kümme partiid jutti ja viimases voorus tegin viigi, mis kindlustas esikoha. See võit oli omamoodi üllatus, ka minule endale. Aastaga oli toimunud mängutasemes väga suur hüpe, 1950. aastal olin Eesti koolinoorte esivõistlustel saanud 12. koha. 1951. aastal pääsesin esmakordselt Eesti meeste finaali ja sain küllaltki hea tulemuse, miinus üks ehk 9 punkti 19st, kusjuures viie meistrikandidaadi vastu sain ma 2,5 punkti. Toona oli Eestis meistrikandidaate vähe, tšempionaadil mängiski neid viis. Nendel aastatel juhtis Eesti noorte malet Elmar Martin, omaaegne Eesti üks paremaid pikamaajooksjaid. Tema hoolitses meie noorte eest kõigiti, korraldas treeninglaagreid, käis kaasas väljaspool Eestit toimunud võistlustel jne – ta oli meie jaoks A ja O.

1951. ja 1953. aastal tulite Eesti koolinoorte meistriks, 1952 olite samal võistlusel Udo Tarve järel teine-kolmas – kuulusite kindlalt omaealiste tippu. Noorteklassist täiskasvanute sekka üleminek ei sujunud aga sugugi mitte valutult, esimese medali (hõbe) Eesti meeste meistrivõistlustelt saite alles 1968, esimeseks tulite esmakordselt 1970. Milles asi, miks tuli häid kohti Eesti tšempionaatidel nõnda kaua oodata?

Huvitaval kombel, ma ei tea, kas ma olin liiga temperamentne või milles asi, aga Eesti esivõistlustel mängimine millegipärast ei klappinud. Võitudele järgnesid kaotused ja vastupidi. Võib-olla mõni lihtsalt küpseb hiljem. Esimese tšempionitiitlini läks 19 aastat. Ometi oli mul kuni 1970. aastani igasuguseid tulemusi, ka väga häid.

1964. aasta juulis avanes teil tänu heale esitusele aasta varem toimunud rahvaste spartakiaadil võimalus mängida meistersportlase nimetusele matši tuntud Moskva meistri Mihhail Bontš-Osmolovskiga, võitsite veenvalt 9:5. Mida sellest matšist mäletate?

Matš sai teoks tänu sellele, et toonased Eesti malejuhid toetasid mind, Helmut Luik oli siis maleklubi direktor. Luik saatis mind Pärnus toimuvale matšile maleklubist välja sõnadega: “Kui matši ei võida, ära Tallinna tagasi tule.” Matš algas mulle õnnetult, oma lemmikavangust – prantsuse kaitsest – sain mustadega hiilgava seisu, aga närvid olid nii pingul, et suutsin oma edu maha mängida ja esimese partii ma kaotasin. Ülejäänud 13 partiist olin parem 9:4. Bontš-Osmolovski oli Moskva Baumani-nimelise Kõrgema Tehnikakooli teaduste doktor. Ta oli toona Moskva üks paremaid meistreid, saanud linna esivõistlustel häid kohti. Minule plussiks oli see, et ta nii-öelda müüs oma puhkuse ära – talle maksti siin kõik kinni, elamine, bensiin jms, ta tuli auto ja naise-lapsega Pärnusse puhkama, kõik oli talle absoluutselt prii. Mäng mänguks, mingeid kokkuleppeid meil ei olnud, kaks korda ta pakkus mulle viiki, saatsin pakkumise põrgu, ehkki mul oli vaja meistri nimetuse saamiseks võita 14-partiiline matš vaid 7,5:6,5.

1966. aastal Vilniuses toimunud NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis olite väga lähedal finaalvõistlusele jõudmisele. Et tol aastal oli finaalvõistlus ise MM-tsooniturniiriks, siis olid poolfinaalide koosseisud väga tugevad. Pärast viit järjestikust võitu vajasite Vilniuses viimases voorus vaid viiki suurmeister Aleksei Suetini vastu, ometi see ei õnnestunud ja finaaliuks jäi suletuks. Mis juhtus?

Vilniuses toimunud turniiril aitas mul hästi mängida tõsiasi, et käisime Vladas Mikenase ja Iivo Neiga ühes sealses jõekäärus, mis asus umbes 10 km kaugusel mängupaigast, iga päev ujumas. Füüsiline vorm oli mul turniiri ajal väga hea. Tegin lolluse sellega, et pakkusin turniiri algfaasis kolmes partiis täiesti võrdses seisus viiki. Et olin aga vastaste jaoks tundmatu, siis lükati mu viigipakkumised tagasi ja ma läksin sellest pabinasse ning kõik need kolm partiid ma kaotasin, täiesti asjatult. Siis turniiri lõpupoole sai määravaks füüsis, võitsin viis partiid jutti. NSV Liidu finaalturniir oli poole punkti kaugusel. Viimaseks vooruks valmistasin ette kaheksa tundi, vene avangus leiutasin oma skeemi, kuidas mängida. Partiis mängisin Suetini mustadega täiesti üle, mul oli parem seis, kuskil aga kaotasin oma vea läbi etturi, ajasin seejärel veel tunde vastu, aga partiid enam päästa ei õnnestunud. Iivo Nei on kunagi öelnud, et ma olin toona maailma saja parema maletaja hulgas, sest NSV Liidu tase oli tol perioodil muust maailmast nii palju üle. Kusjuures Vilniuses juhtus toona veel selline jama, et kaks mu konkurenti said ilma mänguta punkti, sest üks osaleja, Eduard Mnatsakanjan, läks turniiri ajal lolliks ja hakkas üht vana pruuti kõrtsis millegagi viskama ning läks seetõttu paar vooru enne lõppu vangi. Kaks mu konkurenti said tänu sellele tema vastu ilma mänguta plusspunkti.

1979. aastal täitsite Bulgaarias Primorsko rahvusvahelisel turniiril teistkordselt rahvusvahelise meistri normi (esmakordselt Tallinnas 1977). Võrdlesite omal ajal Primorsko turniiri taset hea Balti turniiri omaga – kas tõesti oligi nii, et keskmise tasemega NSV Liidu turniiril oli raskemgi läbi lüüa kui rahvusvahelisel turniiril?

Primorsko turniir toimus suvisel ajal, rand oli mängupaiga lähedal, imeilus liivarand Musta mere ääres 40 km Türgi piirist. Füüsiline tegevus turniiri ajal oli väga värskendav, ujumine viis mõtted mujale. Mängisin himuga, kaks või kolm vooru enne lõppu jõudsin pluss kolme peale ja siis oli normi saavutamine juba võimete kohane. Normi täitsin kindlalt. Tõepoolest, sõltuvalt aastast, sõltuvalt Balti turniiri koosseisust, võisid need olla Primorsko turniiriga samaväärse tugevusega.

Pikemalt saab lugeda raamatust "Hillar Kärner. Kuus aastakümmet Caissa lummuses."

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

Hollandi pealinnas Amsterdamis toimusid 6.-10. juulini arvult juba 26. korda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk üldtuntud lühendina NATO meistrivõistlused (inglise keeles North Atlantic Treaty Organisation ehk NATO).

Eesti meestest alustas turniiri ühena favoriitidest rahvusvaheline suurmeister Aleksandr Volodin (FIDE reiting 2490), kes teenib alates juulikuust aega Eesti Vabariigi kaitseväe Staabi- ja sidepataljoni spordirühma koosseisus. Volodin sai stardiprotokollis reitingu alusel esimese asetuse, kuid oma favoriidikoormat tuli ka väärikalt kanda, seda enam, et egas konkurendidki papist poisid olnud. Mängiti šveitsi süsteemis 7 vooru ja arvestades suurt osalejate arvu (108) ei jätnud nõnda lühike distants eksimusteks praktiliselt mitte mingisugust ruumi. Volodin tuli ülesandega kenasti toime – kogus 6 punkti 7st ja tuli NATO malemeistriks! Järgnevalt kõigest lähemalt.

Aleksandr Volodin alustas turniiri kahe võiduga, avavoorus mängis ta mustadega üle kohaliku mehe Hendrik Steffersi (Holland, 1957) ja teises voorus alistas valgetega Gusztav Olteani (Ungari, 2077). Kolmas voor oli meie mehele ehk turniiri raskeim katsumus, mustadega mängides ei sujunud partii Ulrich Bohni (Saksamaa, 2126) vastu kaugeltki mitte ideaalselt ja alles täpse kaitsega lõppmängus õnnestus viigipunkt päästa.

Kolme vooru järel oli kolm täiseduga jätkajat, liidrite järel 2,5 punktiga jälitajate gruppi kuulunud Volodin saigi neljandaks vooruks vastaseks ühe mehe juhtkolmikust – loosirattast tuli paariliseks Robert Keough (USA, 2082). Järgnev partii on õpetlik näide sellest, kuidas saab males oskuslikult ära kasutada sidumisi.

Aleksandr Volodin (Eesti, 2490) - Robert Keough (USA, 2082)

NATO meistrivõistlused, 4. voor

1.d4 Rf6 2.c4 g6 3.Rf3 Og7 4.g3 O-O 5.Og2 d6 6.O-O Rfd7 7.Rc3 Rc6 8.e4 Ra5 9.b3 c5 10.Oe3 Rc6 11.Ld2 e5 12.dxc5 dxc5 13.Re1 Rd4 14.Rd3 b6 15.Vae1 Ve8 16.f4 exf4 17.Rxf4 Re5 18.Rfd5 Rg4 19.Og5 f6 Volodin on saanud avangust meeldiva paremuse ja survestab tasapisi musta seisu. Vastane on kaitses visa, kuid selle käiguga annab valgele võimaluse kenaks taktikaliseks löögiks. Kuidas jätkata?

20.Of4?! Meie mees jätab kasutamata peene taktikalise võimaluse – löömine ratsu või vankriga f6-le jätaks musta raskesse seisu sidumise tõttu diagonaalil h4-d8. Näiteks 20.Rxf6+ Oxf6 21.Vxf6 Rxf6 22.Rd5 Ve6 23.e5 Vb8 24.Rxf6+ Kh8 25.Od5 ja valge seisab paremini. Tekkivad seisud f6-le löömise järel on siiski võrdlemisi keerulised, võimalusi on mõlemal poolel palju, mistõttu on mõneti mõistetav suurmeistri eelistus mitte laskuda peadpööritavatesse seiklustesse malelaual. Volodin valib vastase jätkuva vaikse survestamise ja seisuparemuse järk-järgulise suurendamise kasuks.

20…Re6 21.Rb5 Re5 22.Oh6 a6 23.Rbc3 Vf8 24.Re2 Va7 25.Vd1 b5 26.Oxg7 Kxg7 27.Lc3 b4 28.La1 Vd7 29.Oh3 Rg5 30.Og2 Le8 31.h4 Re6 Nüüd on seis küps otsustavaks löögiks! Heal tasemel suurmeister sellist võimalust juba käest ei lase! Taas kord on teemaks sidumise oskuslik ärakasutamine, seekord diagonaalil a1-h8.

32.Vxf6! Rd4 Löömisele 32...Vxf6 oleks loomulikult järgnenud 33.Lxe5 ja must on käsist-jalust seotud.

33.Rxd4 Vxf6 34.Rxf6 Kxf6 35.Vf1+! Kg7 Valge sundis vankritulega musta kuninga taganema mööda diagonaali a1-h8, sest taganemine 35...Ke7 lõppenuks veelgi kiirema kapituleerumisega. Pärast 36.Rc6+! lõpeb kauni matiga löömine 36...Rxc6 37.Lf6# ning lipukaotusega 36...Kd6 37.Rxe5 Lxe5 38.Vf6+ või 38.Vd1+. Nüüd aga kasutab valge ära veelkord sidumist diagonaalil a1-h8. Sidumised ongi seda partiid läbiv teema.

36.Rc6! Vd4 37.Rxd4 cxd4 38.Lxd4 Kg8 39.Vd1 Og4 40.Ld8 Lxd8 41.Vxd8+ Kf7 42.Va8 h5 43.Vxa6 Rd3 44.Vb6 1:0.

Viiendas voorus sujus valgetega mäng David Onley (Suurbritannia, 2120) vastu justkui õlitatult, taktikaliselt oli meie suurmeister igati ülesannete kõrgusel ja võrdlemisi kiire võidupunkt oligi tõsiasi.

Viie vooruga oli Volodin kogunud 4,5 punkti, kuid ometi leidus üks osaleja, kes oli edenenud veelgi jõulisemalt – Finn Pedersen (Taani, 2247) oli jätkamas täiseduga 5 punkti 5st. Kuuendas voorus toimus seega turniiri esikoha suhtes otsustav kohtumine, järgnevalt vaatleme ka seda partiid lähemalt. FIDE meistri tiitliga tituleeritud taanlane oli kuni sinnamaani mänginud veatult, olles neljandas voorus alistanud ka turniiri ühe favoriidi, meie mehe järel stardiprotokollis teist asetust omanud rahvusvahelise meistri Lorenz Drabke (Saksamaa, 2471).

Finn Pedersen (Taani, 2247) - Aleksandr Volodin (Eesti, 2490)

NATO meistrivõistlused, 6. voor

1.Rf3 c5 2.e3 g6 3.d4 Og7 4.Oe2 Rf6 5.O-O d5 6.b3 cxd4 7.Rxd4 e5 8.Rf3 Rc6 9.Ob2 Lc7 10.Rc3 Ld8 11.Ob5 Og4 12.h3 Oxf3 13.Lxf3 O-O 14.Vfd1 e4 15.Le2 Re7 16.Ld2 Lc7 17.g3 h5 18.Of1 h4 Avangu järel püsib malelaual võrdsus, mis rahuldab pigem taanlast. Eelneva etturimanöövriga h7-h5-h4 üritab Volodin kutsuda esile komplikatsioone, ometi püsib võrdsus veel kaua-kaua ja pika mängu vältel ei õnnestu kummalgi poolel otsustavat paremust saavutada – ikkagi turniiri esikoha suhtes otsustav partii, vastased väärivad teineteist.

19.Re2 Vfd8 20.Vac1 Vac8 21.Le1 hxg3 22.Rxg3 Rf5 23.c4 Rh4 24.Oe2 Ld7 25.Lf1 Le7 26.Kh1 Kh7 27.Od4 b6 28.Vc2 dxc4 29.Vdc1 c3 30.Oxc3 Le6 31.Oc4 Le7 32.Oa6 Vb8 Malelaual püsib endiselt võrdsus, siiski hakkab Volodin järgneva mängu käigus samm-sammult paremust saavutama ja suurendama – seda on nauditav jälgida, mil moel suurmeister julgeid ja ehk mõneti riskantseid otsuseid tehes nii-öelda kivist vett välja pigistab. Järgnevad hüüumärgid musta käikude järel ongi põhjusel, et must näitab veenvat järjekindlust valge kuninga ründamisel, ehkki see võib näida mõneti riskantsena.

33.Oe2 Rd5! 34.Oxg7 Kxg7 35.Vc4 f5! 36.Vc6 Vh8 37.Ld1 Le5 38.Oc4 Vbd8?! Siin oli huvitav võimalus jätkata 38...Rf3! 39.Oxd5 Vxh3+ 40.Kg2 Vbh8! tugeva rünnakuga. Kuid ka partiijätk tagab soliidse paremuse. Valge seis muutub iga käiguga üha kriitilisemaks.

39.Oxd5 Vxd5 40.Vc7+ Kh6! 41.Lc2 Vhd8 42.Le2 Vd2 43.Lf1 Lb2 44.Kg1 Lxa2 45.Va1 Rf3+ 46.Kg2 Rh4+ 47.Kg1 Lxa1 48.Lxa1 Vd1+ 49.Lxd1 Vxd1+ 50.Rf1 Va1 51.b4 a5 52.Vb7 axb4 53.Vxb6 Vb1 0:1. Õpetlik survepartii.

Enne viimast vooru oli Volodinil liidrina 5,5 punkti, kolmel jälitajal 5 punkti. Viimases, 7. voorus tuli vastaseks stardiprotokolli teine mees Lorenz Drabke (Saksamaa, 2471), kel saldoks enne viimast vooru 5 punkti. Volodinil olid juhtida mustad malendid, mistõttu midagi kerget polnud põhjust loota – vastasel oli kasutada avakäigu eelis. Partii kulges aga meie mehele soodsalt, seis õnnestus varases avangustaadiumis kenasti tasakaalustada ja saavutamata avangust mingitki paremust pakkus vastane viiki – mustadega mänginud Volodinit selline resultaat rahuldas. Pika mängu järel lõppes ka teisel laual kahe jälitaja vaheline partii viigiga, mis tagas Volodinile puhta esikoha.

Lõplik paremusjärjestus: 1. GM Aleksandr Volodin (Eesti, 2490) 6 punkti 7st, 2.-6. FM Finn Pedersen (Taani, 2247), IM Lorenz Drabke (Saksamaa, 2471), FM Fabrice Wantiez (Belgia, 2320), Damian Graczyk (Poola, 2065), FM Mark Helbig (Saksamaa, 2284) kõik 5,5 punkti. Kokku 108 osalejat.

Turniiri lõpptabel ja link võistluste ametlikule koduleheküljele http://www.eestimale.ee/uudised/2015/rahvusvaheline-suurmeister-aleksandr-volodin-nato-meistrivoistlustel

Aleksandr Volodin on NATO malemeister – palju õnne! Kuidas läks aga teistel Eesti meestel? Kokku 108 osaleja seas sai Lauri Allmann 3 punktiga 73. koha, Hannes Reinup 2 punktiga 102. koha ja Riho Rahusalu 1 punktiga 105. koha.

Lõpetuseks pean märkima, et Aleksandr Volodin näitas esikoha võitmisega NATO meistrivõistlustel end tõelise võitlejana! Tema nõnda kaugele jõudmisele aitasid kaasa väga mitmed head inimesed, sest Eesti Maleliidu poolse vastuseisu tõttu meie noore suurmeistri arvamiseks ajateenistusse spordirühma koosseisu oli õhus võimalus, et Volodinil tuleb läbida 11-kuuline tavapärane ajateenistus, mis jätab tippsportlasele oluliselt vähem võimalusi spordiga tegelemiseks.

Eesti Maleliidu poolt püstitatud barjäärist Aleksandr Volodini spordirühma arvamisel kirjutasin pikemalt http://www.eestimale.ee/artiklid/margus/2015/aleksandr-volodini-lintsimisest-maleliidu-moodi Kuid veelgi enam, Eesti Maleliit eesotsas president Andrei Korobeiniku ja tegevjuht Hendrik Oldega laskus koguni nii madalale, et ei põlanud ära Eesti Olümpiakomiteele põhjendada, miks ei peaks oma ala tippsportlane pääsema spordiroodu. Tegemist on ilmselt kogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloos esimese korraga kui alaliit teeb avalduse, miks ei peaks nende oma sportlane alustama ajateenistust spordirühma koosseisus.

Siinkohal tänan veelkord kõiki inimesi, kes Aleksandr Volodini spordirühma koosseisu arvamisele kaasa aitasid ja meie noormehe nõnda NATO meistritiitli võitmiseni viisid! Palju õnne Aleksandr Volodin!

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

Läti pealinna Riia külje all Jurmalas toimus 7.-8. märtsil Baltimaade aasta tugevaim maleturniir – Vladimir Petrovi memoriaal. Läti malelegendi, rahvusvahelise suurmeistri Aleksei Širovi eestvedamisel sai võistlus teoks juba neljandat aastat, turniiri koosseis on läinud aasta-aastalt üha tugevamaks.

Tänavune koosseis oli tõepoolest hirmuäratav – tabeli esikümme reastus FIDE kiirmale reitingu järgi Vassili Ivantšuk (Ukraina, reiting 2809), Sergei Karjakin (Venemaa, 2798), Šahrijar Mamedjarov (Aserbaidžaan, 2766), Jevgeni Tomaševski (Venemaa, 2748), Aleksander Morozevitš (Venemaa, 2741), Boriss Gelfand (Iisrael, 2724), Richard Rapport (Ungari, 2724), Vladimir Fedossejev (Venemaa, 2714), Vladimir Malahhov (Venemaa, 2706), Arkadi Naiditsch (Saksamaa, 2698).

Lisaks veel hulk väga tugevaid suurmeistreid, endale malemaailmas kõvasti nime teinud mängijaid – näiteks endine maailmameister Aleksander Halifman (Venemaa, 2585), maailmameistri tiitli pretendent Aleksei Širov (Läti, 2622), endine naiste maailmameister Aleksandra Kostenjuk (Venemaa, 2531) ja palju-palju teisi kõrgel tasemel maletajaid. Kokku oli põhiturniiril 122 osalejat – kogu reitingupõhine stardinimekiri http://www.chess-results.com/tnr152848.aspx?lan=1&art=0&wi=821

Eestist osalesid tänavu põhiturniiril Jaan Ehlvest (reiting 2479), Ottomar Ladva (2417), Ilja Vovk (2320), Robert Dubrovin (2272), Toomas Valgmäe (2226), Margus Sööt (2218), Igor Švõrjov (2208), Kirill Chukavin (2041) ja Andrei Timošin (1778). Lisaks osales Eestist C-grupi turniiril David Rozenblit (1780).

Tulemustest ja meie meeste etteastest

Põhiturniiril mängiti šveitsi süsteemis 11 vooru kiirmale ajakontrolliga 15 minutit + 6 sekundit igale käigule mõlemale mängijale partii lõpuni. Laupäeval mängiti viis ja pühapäeval kuus vooru. Põhiturniiri võitis teenitult kõrgeima reitinguga mees Vassili Ivantšuk 9 punktiga 11st – põhiturniiri lõpptabel http://www.chess-results.com/tnr152848.aspx?lan=1&art=1&rd=11&wi=821

Lisaks põhiturniirile toimus ka kaks reitingu ülempiiriga kõrvalturniiri – B-grupi turniir mängijatele reitinguga 1800-2349 (tulemused http://www.chess-results.com/tnr152767.aspx?lan=1&art=1&rd=10&wi=821) ja C-grupi turniir mängijatele reitinguga kuni 1800 (tulemused http://www.chess-results.com/tnr152769.aspx?lan=1&art=1&rd=10&wi=821).

Nii-öelda soojenduseks mängiti päev enne põhiturniiri ehk 6. märtsil ka šveitsi süsteemis 10-vooruline välkturniir, kus meie meeste parimana sai Jaan Ehlvest 7,5 punktiga tubli 5. koha, jäädes esinelikust maha üksnes poole punktiga. Kokku 131 osalejaga välkturniiri lõpptabel http://www.chess-results.com/tnr159882.aspx?lan=1&art=1&rd=10&wi=821

Vaatleks siinkohal veidi pikemalt ka meie meeste tulemusi põhiturniiril. Punkte koguti järgnevalt: Ehlvest 7 (19. koht), Vovk 6,5 (33. koht), Ladva 6 (41. koht), Dubrovin 5,5 (63. koht), Chukavin 5,5 (64. koht), Sööt 5 (69. koht), Valgmäe 5 (74. koht), Švõrjov 5 (77. koht), Timošin 4,5 (96. koht). Olgu kohe juurde lisatud, et kõik meie mängijad said turniiri lõpptabelis kõrgema koha, kui oli nende stardieelne asetus – selles valguses suurepärane etteaste kõigi jaoks.

Turniiril kogutud punktide üldarv on aga ainult üks osa tulemusest. Iga mängija soorituse sisust aitab ehk kõige parema pildi saada performance reiting (turniiril kogutud punktide ja vastaste mängutugevust näitava reitingu vaheline seos) ja tulemusest johtuv FIDE reitingu muutus. Kuna kõik meie mängijad said lõpptabelis stardieelsest asetusest kõrgema koha, siis peegeldub see ka järgnevas reitingumuutuse ja performance nimekirjas, kus valdav osa meie mängijatest paistab silma vägagi positiivselt.

Meie meeste reitingu muutus ja performance reiting:

Ehlvest            +41,0 (performance 2613)

Vovk               +32,2 (performance 2406)

Ladva              +52,8 (performance 2600)

Dubrovin        -15,0 (performance 2236)

Chukavin        +60,0 (performance 2266)

Sööt                +41,2 (performance 2387)

Valgmäe         +16,8 (performance 2309)

Švõrjov           +7,4 (performance 2248)

Timošin           +63,4 (performance 2068)

Kui Jaan Ehlvesti puhul oleme juba harjunud kõrgeklassiliste tulemustega, siis Jurmalas näitas suurt sisu ka Ottomar Ladva, kellele loos tõi pärast esimeses voorus saavutatud nii-öelda kohustuslikku võitu tiitlita mängija üle järgnevas 10 voorus vastaseks koguni 10 nimekat suurmeistrit! Ladva lõpetas vastasseisu suurmeistritega 50% tulemusega – meie noormehel õnnestus alistada Daniel Fridman (Saksamaa, 2643), Valentina Gunina (Venemaa, 2583), Loek van Wely (Holland, 2662), Michal Krasenkow (Poola, 2550) ja Stanislav Novikov (Venemaa, 2626). Alla tuli seekord aga vanduda partiides Richard Rapporti (Ungari, 2724), Konstantin Sakajevi (Venemaa, 2615), Igor Lõsõi (Venemaa, 2619) ning paraku ka kahes viimases voorus Valeri Popovi (Venemaa, 2583) ja Anton Šomoevi (Venemaa, 2551) vastu. Sellegipoolest Ladva poolt kõigiti meeldejääv etteaste – kõik tema tulemused voorude kaupa on ära toodud tema mängijakaardil http://www.chess-results.com/tnr152848.aspx?lan=1&art=9&fed=EST&wi=821&snr=47

Mõned meeldejäävad hetked avapäevalt

Omaenda mängu ja tulemustega jäin üldjoontes rahule. Heast tulemusest annab mõneti aimu ka minu performance reiting, mis oli lõpuks 2387 punkti ja seda vaatamata kaotustele viimastes voorudes. Ka FIDE kiirmale reitingus õnnestus teha märkimisväärne tõus +41,2. Suurema tõusu osaliseks said sel turniiril ainult meie noored – Timošin +63,4, Chukavin +60,0 ja suvel 18-aastaseks saav Ladva +52,8. Meie nii-öelda vanadest tegin reitingumuutuse seisukohast parima tulemuse. Minu tulemused voorude kaupa on ära toodud mu mängijakaardil http://www.chess-results.com/tnr152848.aspx?lan=1&art=9&fed=EST&wi=821&snr=77

Kuna stardis olin oma FIDE reitinguga tabeli teise poole alguses, siis oli juba enne turniiri algust teada, et esimeses voorus tuleb vastaseks mõni suurmeister. Loosirattast tuli Konstantin Sakajev (Venemaa, 2615) ja et kaotada polnud midagi, siis katsetasin valgetega julgelt kuningagambiiti! Sain avangust täiesti normaalse seisu, julgeksin arvata, et isegi paremuse. Edasises mängus olin oma seisuga veel pikka aega üsna rahul, kuni selle hetkeni, mil eneselegi ootamatult sain aru, et kõik vastase malendid on ühtäkki aktiivsetel positsioonidel ja minu seis vajus mõne käiguga kokku. Klassivahe.

Teise vooru vastaseks oli nooruke valgevenelanna Olga Badelka (FIDE reiting 2019), mustadega mul erilisi probleeme ei tekkinud ja pärast väikest taktikalist lööki sain enametturi, mille realiseerisin kindlalt punktiks.

Kolmas voor tõi vastaseks turniiritabelis FIDE meistri tiitliga tituleeritud Nikita Meskovsi (Läti, 2458). Noormehe reiting on viimastel aastatel selgelt progresseerunud ja ilmselt on rahvusvahelise meistri tiitel tema puhul vaid aja küsimus (oh üllatust, FIDE kodulehekülje andmeil http://ratings.fide.com/card.phtml?event=11602740 ongi tal rahvusvahelise meistri tiitel juba olemas alatest 2014. aasta lõpust). Selles partiis sain valgetega sitsiilia kaitse vastu paljulubava rünnakuseisu, kuid kahisin vist mõneti liigoptimistlikult mõne etturi, vastane kaitses end aga täpselt ja realiseeris materiaalse ülekaalu.

Neljandas voorus kohtusin kohaliku noormehega – vastaseks Ilja Semjonovs (Läti, 2012). Minu poolt selle turniiri ilmselt halvima kvaliteediga partii, kuna avangu järel avastasin end mustadega strateegiliselt täiesti lootusetust lahkvärvi odade ja raskete vigurite lõppmängust. Vastase mustaväljaline oda domineeris, minu valgeväljaline oda oli statist. Lipu ja vankrite toel tõmbus silmus minu kuninga ümber üha enam koomale, mõne etturi hinnaga suutsin leida oma kuningale ajapuuduse eel siiski ajutise varjupaiga, kuid lõpptulemuses ei oleks tohtinud omatigi mingit kahtlust olla. Siis aga saabus ajapuudus, kus tegime mõlemad käike lisasekundite toel. Tasapisi hakkas mu seis paranema, tekkis lootusekiir partii päästa, kuni ühel hetkel jättis vastane ette puhta lipu...

Avapäeva viimase vooru eel olin 50% peal ehk 2 punkti 4st. Enne turniiri algust olingi prognoosinud endale sellist 50% lähedast tulemust, võidud-kaotused vaheldumisi. Õhtu lõpetuseks viiendas voorus vastaseks taas suurmeister – Ilmars Starostits (Läti, 2466).Sain avangust taas paljulubava seisu ja kui ühel hetkel vastane pakkus lippu kahe vankri vastu, siis võtsin selle kõhklematult vastu! Minu lipp mängis, tema vankrite vahel puudus koostöö, lisaks oli mul võimas etturistruktuur.

Margus Sööt (2218) – Ilmars Starostits (2466)

Vladimir Petrovi memoriaal, 5. voor, 7. märts 2015

1.d5! Vxb3 2.Lc6 Og6 3.d6! Vd3 4.h4 f5 5.Lc4 f4 6.Ob6 h5 7.Lxe6+ Of7 8.Lf5 [Nägin järgnevat musta poolset taktikalist lööki juba mõned käigud tagasi, kuid ometi otsustasin sellele variandile minna, tõele au andes tuleb tunnistada, et ilmselt oli ka palju kindlamaid teid võidule.] 8...Vxf3! 9.Kxf3 Od5+ 10.Kxf4 Oe6! [Kuid selle käigu magasin oma arvestustes maha. Selge see, et pärast kohest lipu löömist on valgel väga võimas etturikett. Nüüd pole aga asi enam sugugi mitte nii selge.] 11.Lxf8+ Kxf8 12.gxh5 Kf7 13.Kg5 Oc1+ 14.f4 Oh3 15.Of2 Kg8 16.Og3 Kh7

17.h6 gxh6+ 18.Kf6 Kg8 19.f5 Oe3 20.d7 Ob6 21.e6 Oxf5 22.Kxf5 Od8 23.Oc7 1-0.

Meeleolukaid partiifragmente teiselt võistluspäevalt

Teise võistluspäeva hommikul tuli kuuendas voorus vastaseks tiitlita, kuid võrdlemisi kõrge reitinguga kohalik maletaja Matiss Mustaps (Läti, 2364). Olen nimetatud Läti noormehega varasemaltki mõnel turniiril kohtunud ja tean tema taktikalist mängutugevust. Seetõttu oskasin mustadega ka kõikvõimalike kahingute suhtes valvel olla – ometi need kahingud ajapuuduse lähenedes ka tulid, kuid nagu eelnevalt juba öeldud sai, siis olin selleks valmis. Võtsin kõik kahitava materjali vastu (või peaaegu kõik). Esmalt ratsu mõne etturi eest, seejärel juba altarile visatud vankri ja kui ühel hetkel õnnestus forsseerida veel lippude vahetus, siis polnud vastasel enam lihtsalt mitte millegagi rünnata.

Nonii, kuuest partiist kogutud 4 punkti tähendas järgmiseks vooruks juba õige tõsist vastast. Loos tõi mulle paariliseks Venemaa naiste ühe juhtiva mängija tava-, kiir- ja välkmales Valentina Gunina (tavamales on tema reiting 2528, kiirmales 2583 ja välkmales koguni 2630). Jurmalas enne põhiturniiri toimunud välkturniiril oli ta jaganud esikohta, sealjuures oli ta alistanud eelviimases voorus Jaan Ehlvesti. Ehlvestilt saingi enne partiid hoiatava sõnumi – vastane mängib äärmiselt kiiresti ja ehkki olen isegi võrdlemisi kiire mängumaneeriga, siis see mängutempo, mida venelanna partiis demonstreeris, oli tõepoolest hullumeelne.

Margus Sööt (2218) – Valentina Gunina (2583)

Vladimir Petrovi memoriaal, 7. voor, 8. märts 2015

Terve partii oli kulgenud võrdsete heitluses ja olime jõudnud puruvõrdsesse vankrilõppmängu. Hakkasin diagrammseisus vaikselt heietama võimalikke võidumõtteid, et ehk vastane pingutab kuskil üle. Lugesin siin laua taga võrdlemisi pikalt käiguga 1.Vc7 algavaid võimalikke variante, kuid veelgi pikemalt lugesin riskantset võimalust 1.f5?! lootuses tekitada vastasele mingeidki probleeme. Siiski valisin rahuliku jätku ja otsustasin tuua oma kuninga esmalt tsentrisse.

1.Kg3 b5 2.Kf3 g5 [See mulle sobis, sest olin ju tegelikult plaaninud juba varasemalt f-etturi edasilüket, nüüd vastane lausa kutsub seda esile.] 3.f5! exf5 4.gxf5 Vh2 5.Ke4 Vf2 6.Vf3 Vxf3 [Olin tegelikult võrdlemisi kindel, et vastane ei lähe etturilõppmängu, sest minu mängu ajal tehtud kiirel esialgsel hinnangul ei paku see kummalegi poolele võiduvõimalusi. Kas olen ma ehk midagi valesti arvestanud?] 7.Kxf3 h5! 8.Ke4! a6 [Must saanuks soovi korral fikseerida viigi näiteks käiguga 8...f6, kuid suurmeister lootis vankrilõppmängust etturilõppmängu siirdudes ilmselgelt viigist enamat. Musta idee on tegelikult võrdlemisi lihtne – liikuda kuningaga marsruudil Kf8-e7-d7-c6-d5 valgeid ettureid noolima. Ometi on sellel teel karid.]

9.Kd5! Kf8? [Siin olnuks 9...f6? juba halb vastuse 10.Ke6! tõttu. Viiki pidi otsima variandis 9...g4 10.hxg4 hxg4 11.Ke4 Kh6 12.Kf4 g3 13.Kxg3 Kg5 14.e6 fxe6 15.fxe6 Kf6 viigiga.] 10.f6!! Ke8 11.Ke4 Kd7 12.Kf5 g4 13.hxg4 h4 14.Kf4 Ke6 15.g5 h3 16.Kg3 Kf5

17.e6!! h2 18.Kxh2 Kxe6 19.Kg3 Kf5 20.Kh4 Kg6 21.Kg4 Kh7 22.Kf5 Kh8 23.g6 fxg6+ 24.Kxg6 Kg8 25.Kf5 Kf7 26.Ke5 Kf8 27.Ke6 Ke8 28.f7+ Kf8 29.Kf6 a5 30.bxa5 b4 31.a6 1-0.

See kaunis partiilõpp kergitas mu turniiritabelis juba õige kõrgele, 5 punkti 7st sellise tasemega turniiril oli midagi, mida poleks enne turniiri algust küll kuidagi oodata osanud. Ja kaheksanda vooru vastane oli tõepoolest ekstraklassist – FIDE maailmameister aastatel 1999-2000 Aleksander Halifman (Venemaa, 2585). Sain avangu järel lauale lõppmängu, mida olen valgetega senini üsna edukalt praktiseerinud (mõlemal poolel kaks vankrit ja valgeväljaline oda). Kui grammi jagu nõrgemate vastastega, rahvusvahelise meistri tasemel meestega mängides olen üritavamaks pooleks pigem mina, siis seekord läks teisiti. Endine maailmameister näitas jõulist ja veenvat lõppmängukäsitlust ning surus mu aegamisi, kuid kindlalt nurka.

Üheksas voor ja vastaseks idanaabrite tulevikumees, veel üksnes rahvusvaheline meister Maksim Tšigajev (Venemaa, 2569). Rahvusvahelistest meistritest oli ta muide sel turniiril kõrgeima reitinguga ehk et reitingu poolest võiks talle juba täna vabalt suurmeistri nimetuse kätte anda.

Maksim Tšigajev (2569) – Margus Sööt (2218)

Vladimir Petrovi memoriaal, 9. voor, 8. märts 2015

1...c5! 2.Lg3 Vd4 3.Rc4 Oxg2 4.Lxg2 e6?? [Olin terve partii hoidnud võrdsust, vastane üritas positsiooniliselt survestada, mina otsisin vastumängu väikeste taktikaliste vahekäikude abil – siiani edukalt. Nüüd tuli teha veel üks lihtne ja loogiline käik 4...a4! ja musta probleemid on lahendatud, kui 5.bxa4 Lxa4 6.Vxe7 Vxe7 7.Vxe7 Rd5 mõlemapoolsete võimalustega. Mõtlesin seejuures üsna pikalt, kuid otsustasin teha esmalt ühe omast arust positsiooni kindlustava käigu...]

5.Va1! [Alles nüüd sain oma veast aru, a-etturi edasilüke pole enam võimalik ja veelgi hullem – must kaotab etturi. Ühes sellega lagunes ka kogu seis mõne käiguga koost. Kahju.] ...1-0.

Eelviimases kümnendas voorus sain vastaseks rahvusvahelise meistri Vladimir Svešnikovi (Läti, 2505). Olen temaga varemgi mäginud, võrdlemisi ebamugav vastane. Seegi kord üllatas ta mind avangu valikul, sattusin mustadega ebamugavasse seisu ja ehkki otsisin pikalt vastumängu, tuli lõpuks siiski alla vanduda.

Kolm järjestikust kaotust tugevatele vastastele olid küll valusad, kuid mänguliselt sugugi mitte lootusetud. Viimases voorus polnud mul enam kaotada midagi, vastaseks taas suurmeister – Monika Socko (Poola, 2482). Mis seal ikka, olles turniiri vältel juba kaks suurmeistrit alistanud, läksin rõõmuga püüdma kolmandat trofeed.

Margus Sööt (2218) – Monika Socko (2482)

Vladimir Petrovi memoriaal, 11. voor, 8. märts 2015

1.e4 c6 2.d4 d5 3.e5 Of5 4.Rf3 e6 5.Oe2 Rd7 6.Oe3 a6 7.O-O c5 8.c4 dxc4 9.Oxc4 Vc8 10.Oe2 cxd4 11.Oxd4 Re7 12.La4 Rc6 13.Vd1 Lc7 14.Rc3 Oc5 15.Vac1 Oxd4 16.Rxd4 Rc5! [Must mängib avangut täpselt. Jäin siin pikalt mõtlema, kas taganeda lipuga a3-le või c4-le. Kaotsi mineva etturi e5 pärast ma sealjuures väga ei muretsenud – olles seda varianti varasemaltki valgetega praktiseerinud, olen pidanud korduvalt vajalikuks initsiatiivi nimel sellest etturist loobuda.]

17.Lc4! Rxe5 18.Rcb5!! [Tulekahju malelaual! Kes suudab variante lugeda? Mina hindasin seda „soga“ igatahes endale soodsaks ja tundub nii, et täiesti põhjendatult.]

18...Lb8 19.Lb4 axb5 20.Rxf5 exf5

21.Vxc5?! [Arvuti soovitab lihtsat lööki 21.Oxb5+ kuna 21...Rcd7 22.Oxd7+! Rxd7 23.Ve1+ Re5 24.Vxe5+! Lxe5 25.Vxc8+ Kd7 26.Lxb7+ lõpeb musta jaoks katastroofiga.] 21...O-O 22.Vxb5 Rc6 [Aeg teha kokkuvõtteid. Valge on lõhkunud musta etturistruktuuri, oda peaks olema lõppmängus ratsust parem ja üleüldse tundub kõik roosiline. Partii on tegelikult tehtud, kuid ometi...] 23.Lb3 Vce8 24.Vxb7?! Le5 25.Of1? [Veel sai mängida 25.Le3! Kuid olles lugenud enne peadpööritavaid variante ei märganud ma nüüd lihtsat ratsukahvlit.] 25...Ra5! 26.Lb5 Rxb7 27.Lxb7 Vb8 28.Lf3 Vxb2 29.Oc4 Le4 30.Lc3 Vc2 0-1.

Kokkuvõtvalt: oli meeldejääv ja kenasti korraldatud malevõistlus!

Artikkel on ära trükitud maleajalehe "Eesti Maleelu" 2015. aasta teises numbris, mida malehuvilistele esitleti 2015. aasta "Kodumasinad" maleturniiride sarja seitsmendal osavõistlusel - Mooste mõisa kiirmaleturniiril 16. mail.

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

Hea malesõber!

Eelmise aasta neljas maleajalehe number ilmus detsembri alguses, uue aasta esimest numbrit saate käes hoida juba jaanuari alguses. Kahe malelehe ilmumise vahele on jäänud jõulud ja aastavahetus, mis pakkusid loodetavasti kõigile rohkelt rõõmu, perega olemise aega ning samuti aega oma elu ja tegemiste üle järele mõtlemiseks.

Ometi mahtus sellesse helgesse aega ka mõndagi kurvakstegevat, meie malejuhtide tegelikku olemust peegeldavat. Need on otsused, mis võib-olla paljudele malesõpradele teadmata kabinetivaikuses ära tehakse ja maha vaikitakse – maleliidu juhatuse (ja nõukogu) otsuste protokollid on olnud salastatud materjal juba enam kui kaks aastat, vastavate protokollide kodulehel avaldamisest on loobutud.

Detsembri lõpus jõudis Eesti Male Toetusühingu juhtkonnani info, et meie üks paremaid maletajaid, rahvusvaheline suurmeister Aleksandr Volodin on saanud sõjaväekutse ja sooviks pärast Tallinna Tehnikaülikoolis (lüh. TTÜ) 2015. aasta kevadel magistrikraadi kaitsmist läbida ajateenistuse Eesti Vabariigi kaitseväe Staabi- ja sidepataljoni spordirühma koosseisus. Spordirühma arvamiseks tulnuks Eesti Maleliidul teha Eesti Olümpiakomiteele ei rohkem ega vähem kui üksainus väikene paberile pandud taotlus, heatahtlik soovituskiri, millest meie maleliit aga keeldus.

Kas Aleksandr Volodini kohta on tõesti nii raske häid sõnu leida? Palju meil siis neid malesuurmeistreid on? Aegade algusest: Paul Keres sai suurmeistriks 1937. aastal, sealt edasi Jaan Ehlvest aastal 1987, Lembit Oll 1990, Mihhail Rõtšagov 1997, Kaido Külaots 2001, Igor Švõrjov 2005, Meelis Kanep 2006 ja Aleksandr Volodin 2011. Naiste arvestuses on vastava tiitlini jõudnud Larissa Volpert (1978) ja Tatjana Fomina (2014). Ja ongi kõik! Aegade algusest peale!

Rahvusvahelise Maleföderatsiooni (FIDE) reitingu edetabelis on Volodin Eesti maletajatest kolmandal kohal Külaotsa ja Kanepi järel. Viimane läbis mõne aasta eest ajateenistuse just spordirühma koosseisus, ehkki spordirühma koosseisu on maletajatest pääsenud ka suurmeistritest oluliselt madalama kvalifikatsiooniga mängumehi – eelduseks ikka seesama paberile pandud heatahtlik soovituskiri.

Milles siis asi? Aga ilmselt selles, et Volodin on olnud viimastel aastatel hõivatud ülikooliõpingutega (bakalaureuse-, seejärel magistriõpe TTÜ mehhaanikateaduskonnas), mistõttu on tal male jaoks ilmselgelt vähem aega ja esmajoones on jäänud tahaplaanile just palju aega nõudvatel klassikalise male ajakontrolliga võistlustel osalemine. Sealhulgas ka Eesti meeste meistrivõistlused, mis viimastel aastatel on tegelikult olnud justkui pseudoesivõistlused, kust puuduvad paljud me paremad maletajad, kuna korralduslik külg neid ilmselgelt ei rahulda. Meistrivõistluste alusel komplekteeritakse paraku ka Eesti riiki maleolümpial esindav koondis, viimasel kahel olümpial on seetõttu esinetud kaugelt alla võimete ja tasuks meeskondlikult läbi aegade konkurentsitult kehvimad lõppkohad maleolümpiatelt – 80. koht 2012. aastal ja 79. koht 2014. aastal.

Siinkirjutaja võib veel kuidagi mõista, kui alaliidul on maksmata tasud kohtunikutöö tegijatele, koolitustel esinejatele või venitatakse noortespordi toetuste ülekandmisega viimse kui minutini. Samuti võib kuidagi mõista väljahõigatud maleturniiride ärajäämist (viimatine näide selles vallas on planeeritud jaanuarikuine Paul Keres 2015 Open). Olgu, ilmselt majanduslik oskamatus rahaasju planeerida. Kuid kui ka igapäevane tavapärane suhtlemine me paremate sportlastega väljendab isiklikke solvumisi ja kibestumist, või koguni pahatahtlikkust, siis on seda ääretult kurb kõrvalt vaadata.

Seekord otsustas Eesti Male Toetusühingu juhtkond kujunenud olukorras kõrvaltvaataja rolli mitte jääda ja koostas vastavasisulise heatahtliku soovituskirja Eesti Olümpiakomiteele ise (nagu öeldud, siis maleliit oli eelnevalt sellise heatahtliku soovituskirja koostamisest keeldunud). Ehkki meilgi olnuks jõulude ja aastavahetuse aegu palju muudki teha. Soovitajate ringiga liitus ka Tallinna Tehnikaülikool, kelle spordiklubi koosseisus Volodin võimalusel viimastel aastatel me juhtivat tehnikaülikooli edukalt esindanud on.

Kokkuvõtvalt – oleme seisukohal, et tulenevalt Aleksandr Volodini teenetest Eesti males ning Eesti male tutvustamisel Euroopas ja maailmas, tema tublidusest kõrghariduse omandamisel (olles samal ajal ka palgatööl), on ta igati väärikas kandidaat, läbimaks ajateenistust Eesti Vabariigi kaitseväe Staabi- ja sidepataljoni spordirühma koosseisus.

Teema lõpetuseks: vähem isiklikke solvumisi ja kibestumist ning rohkem häid ideid ja koostööd me maleelu edendamisel.

Artikkel on ära trükitud maleajalehe "Eesti Maleelu" 2015. aasta esimeses numbris, mida malehuvilistele esitleti 10. jaanuaril traditsioonilise Eesti Spordiselts Kalevi Kerese mälestusturniiri eelturniiri lõpetamisel Sokos Hotell Viru konverentsikeskus.

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.

Juba viiendat aastat järjest toimub tänavu Eesti Male Toetusühingu hallatav iga-aastane üle-eestiline maleturniiride sari, milline kannab tänavu ettevõtmise suurtoetaja auks taas nimetust „Kodumasinate“ maleturniirisari.

Läinud aasta detsember oli Eesti Male Toetusühingu kollektiivi jaoks traditsiooniliselt võrdlemisi töömahukas, sest lisaks lõppenud 2014. aasta võistlussarjale joone alla tõmbamisega tuli tegeleda ka uue, läbi 2015. aasta vältava võistlussarja planeerimisega. See protsess koosneb toetajatega kokkulepete sõlmimisest, sarja üldjuhendi koostamisest, kodulehekülje ettevalmistamisest, turniiride korraldajatega ürituste kooskõlastamisest ja kuupäevade planeerimisest, ning sinna tuleb juurde veel hulk pisiasju, mis peavad ettevõtmise sujuva õnnestumise huvides laabuma.

Tuleb tunnistada, et viimased kalenderplaaniga seonduvad kokkulepped said paika alles jaanuari hakul, kuid seda suurem heameel on tutvustada enam kui 20 osavõistlusega võistluskalendrit – sarja üldjuhendi leiate käeshoitava maleajalehe viimaselt leheküljelt.

Jätkame sissetallatud radadel

Kui Paul Kerese 95. sünniaasta puhul toimus 2011. aastal kokku 28 etapiga võistlussari, siis viimasel kolmel aastal (2012-2014) on teoks saanud 19 etapiga võistlussari. Tänavu teeme jälle pisikese sammu edasi ja oleme taas ületanud 20 osavõistluse piiri, et järgmisel, 2016. aastal – Paul Kerese sajandal sünniaastal – saaksime malesõpru loodetavasti rõõmustada veelgi mahukama võistluskalendriga.

Osavõistlusi on 2015. aastal sarjas kokku 21 ja sarja koondarvestusse läheb kaheksa parema turniiri tulemus. Sarnaselt 2014. aasta „Kodumasinad“ maleturniiride sarjale oleme ka tänavu otsustanud tähtsustada mitmepäevaste rahvusvaheliste turniiride osatähtsust sarja üldarvestuses – jaanuaris Eesti Spordiseltsi „Kalev” korraldatav Kerese mälestusturniir arvestatakse koefitsiendiga 3,0 ja juunis-juulis toimuv Ilmar Raua mälestusturniir koefitsiendiga 5,0.

Samuti on eesmärgiks – analoogselt mullusele – väärtustada nii-öelda harrastajate liigat – reitingugrupi „kuni 1900 ELO-punkti” mängijate kategoorias on üldarvestuses auhinnad koguni kuuele paremale. Sellise julge katsetusega sai mullu alustatud ja nimetatud kategoorias jätkus parematevaheline pingeline heitlus sarja üldauhindadele kuni sarja viimaste osavõistlusteni, mistõttu oleme otsustanud selle reitingugrupi paremate pingutusi tunnustada ka algaval aastal.

Siinkirjutaja on tabanud end sageli mõttelt: kellele me seda sarja üldse korraldame? Kui palju on sarjas osavõtjaid ja kes on need kaasamängijad? Millise innu ja osalusaktiivsusega me sarjas kaasa lüüakse? Ja sealt edasi – kui palju on Eestis üldse (aktiivseid) maletajaid? Ehk siis mingis mõttes selline klassikaline turumajanduslik mõtlemine – tunne oma turgu ja tarbijaid ning positsioneeri bränd vajadusel vastavalt turusituatsioonile. Eks vaadake ja otsustage ise!

Millised on osalusnäitajad sarjas?

Aastatel 2011-2014 on sarjas osalenud kokku 426 kuni 473 maletajat – see tähendab erinevaid inimesi, kellest igaüks leidis mahti vähemalt ühe sarjaturniiri kaasamängimiseks. Kõige suurem oli see arv (samuti kõik teisedki käesolevas artiklis edaspidi välja toodavad osalemisaktiivsust kajastavad arvud) esimesel sarja korraldamise aastal, 2011-ndal – tulenevalt peamiselt asjaolust, et tol aastal koosnes sari 28 etapist, edaspidi on etappe toimunud igal aastal 19.

Ligi pooltuhat osalejat ei olekski ehk nii väike hulk, kuid paraku toimub järsk kukkumine osalejate arvus, kui vaatame nii-öelda sammukese edasi. Ehk siis kaks või enam sarjaturniiri on vaadeldaval perioodil kaasa mänginud 203 kuni 231 maletajat, mis tähendab sisuliselt seda, et enam kui pooled me sarjas osalejad mängivad aasta jooksul ainult ühel maleturniiril ning eelduslikult nende kodukohale lähedal toimuval võistlusel ja ehk ka kellegi sõbra-tuttava kutsel või soovitusel.

Sealt edasi: kolm või enam sarjaturniiri on vaadeldaval perioodil mänginud 130 kuni 161 maletajat, viis või enam sarjaturniiri aastas on kirjas 71 kuni 105 inimesel, vähemalt kaheksa sarjaturniiri aastas (see on olnud enamasti ka sarja üldarvestusse minevate turniiride arv) on kirjas 38 kuni 54 inimesel, vähemalt kümme sarjaturniiri aastas on kirjas 28 kuni 35 inimesel. Sealt edasi on juba üksikud tõelised fanaatikud.

Tuleb tõdeda, et (aktiivseid) maletajaid on Eestis tõepoolest vähe – kujundlikult öeldes oleme väljasuremisohus olev liik. Tõsi ta on, et taustal toimub veel ka maakondades tegutsevate maleklubide baasil tehtav (noorte)töö, kuid aasta-aastalt jääb vähemaks sellegi töö eestvedajaid...

Et tuleval aastal, Paul Kerese sajandal sünniaastal, saaksime tunda üheskoos rõõmu male populaarsuse ja harrastatavuse kasvust, siis selles osas saab iga malesõber oma tagasihoidliku panuse anda. Kutsugem juba sel aastal oma sõpru ja tuttavaid, kel malega varasemast suurem või vähesem kokkupuude olemas või puudub see sootuks, malet mängima!

Artikkel on ära trükitud maleajalehe "Eesti Maleelu" 2015. aasta esimeses numbris, mida malehuvilistele esitleti 10. jaanuaril traditsioonilise Eesti Spordiselts Kalevi Kerese mälestusturniiri eelturniiri lõpetamisel Sokos Hotell Viru konverentsikeskus.

Autorist:

SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.