Millionaire Chess Open turniirist pidi korraldajate nägemuses kujunema midagi sellist, mille taolist male ajaloos varem olnud ei ole. Ja mõneski mõttes sai see plaan ka teoks. Maletajad, kes on harjunud tiirlema ühelt openilt teisele said sel korral osa võtta üritusest, mis ei vasta ettekujutusele argisest maleturniirist.

Kuna turniir toimus Ameerikas, siis võib kahtlustada, et raha oli see, mis asja atraktiivseks tegi. Kui veel lisada, et toimumispaigaks oli Las Vegas, siis muidugi langevad kõik küsimused ära. Ja tõepoolest, auhinnafondina kuulutati juba aasta alguses välja miljon dollarit. Males on openi jaoks see siiamaani olnud pretsedenditu number. Koos sellega oli maletajaskonna kõrgendatud huvi garanteeritud.

Las Vegase jaoks ei ole see päris esimene kord suure auhinnafondiga malevõistlust võõrustada. 1999 toimus siin olümpiasüsteemis MM-turniir, kus osales ka Jaan Ehlvest. MM-tiitli ja koos sellega suure hunniku raha (kui ta just pärast kasiinodesse liiga pikalt peatuma ei jäänud) viis koju Aleksandr Halifman.

Nagu ka toona, toimus nüüdki turniir Las Vegase kõige bling-blingimas piirkonnas, the Stripil. Mängukohaks oli Planet Hollywood. See on kompleks suurest hotellist, kaubanduskeskusest ja loomulikult üüratust kasiinost. Hetkel omatakse muuhulgas ka eksklusiivseid õigusi Britney Spearsi live showdele.

Mind lennutas USAsse läbi Frankfurdi Lufthansa. Lend LAsse on ikka üsna pikk. Seejuures kulgeb lend läbi mitme ajavööndi. Lääne poole lennates saavutatakse aga kopsakas ajavõit, sest liigutakse nö ajas tagasi.

LA lennujaamas ootas mind pisike üllatus. Kotti oli mul jäänud energiavarude taastamiseks 3 banaani. Resoluutne ja tugeva kehaehitusega immigratsiooniametnik teatas aga, et värskete puuviljade riiki toomine on keelatud. Vastuvaidlemine oli mõttetu. Nii tuli energiat kuskilt mujalt saada.

Vegase lennuga oli mingi probleem ja see hilines oluliselt. Seda meeldivam oli aga vastuvõtt McCarranile saabudes. Vastas oli ülikonnas härrasmees, kes kandis elektroonilist tablood, millele kuvatud minu nimi. See härrasmees oli minu juht, limusiinijuht. Täpselt nii oligi, 20nele esimesele registreerunud suurmeistrile olid korraldajad lennujaama vastu saatnud pika limusiini, mis mängijad nende elupaikadesse toimetas. Nagu selgus, oli minu autojuht pärit Filipiinidelt. Kui mõelda sellele, millisest riigist on pärit turniiri hilisem võitja, siis jääb üle vaid kahetseda, et limusiinijuht eestlane ei olnud.

Korra olin varem Las Vegases juba käinud. Seepärast suutsin ennast the Stripi tuledest mitte pimestada lasta ja keskenduda ikka oma põhitegevusele, malemängule.

Mängugraafik oli turniiril karm. Sisuliselt iga päev tuli mängida 2 partiid. See tegi paiguti ettevalmistuse konkreetseks partiiks sisuliselt võimatuks. Ainsaks ettevalmistuseks oli siis elukohast PHsse viinud ca 23-minutiline jalutuskäik. Päikesevõtuks samuti aega ei jäänud.

Aga Ameerikas ongi üldjuhul nii – asju tehakse suurelt ja neid tehakse kiiresti.

Turniiri alustas üksjagu nimekaid suurmeistreid. Mina olin oma stardiasetusega 24. Eesmärgid olid aga hoopis kõrgemad. Tõeliselt magusa piruka juurde pääsesid vaid need, kes olid pärast 7 esimest vooru nelja parema seas. Turniiri formaat oli iseäralik. See üritati koostada selliselt, et pinge säiliks progresseeruvalt kuni päris lõpuni. Esimese 7 vooru järel selgus 4 poolfinalisti, kes olümpiasüsteemis selgitasid 100k suuruse tšeki õnneliku omaniku.

Need, kel seekord nelja parema hulka asja polnud, mängisid openil veel voorud 8-9, et siis samuti kokkuvõttes loodetavasti soliidne tšekk lunastada.

Minu turniir algas mängleva kergusega. Kahes esimeses voorus alistasin oma vastased ilma suurema energiakuluta.

Kolmandaks vooruks pääsesin lavale, mitmete telekaamerate tähelepaneliku pilgu alla. Valgetega ei õnnestunud kõrge reitinguga noore ameeriklase Shanklandi vastu midagi erilist saavutada ja tuli rahulduda viigiga.

Õhtuses partiis oli vastaseks Gruusiast pärit, kuid juba pikemat aega USAs elav suurmeister Kacheishvili. Tegemist on mulle vana tuttavaga, kuna mängisime omal ajal koos noorte rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

Lauale tekkis terav variant Ragozinist. Puhtalt lehelt mängimine tähendas seda, et vastane ei olnud jõudnud tutvuda minu kuulsa partiiga Vitjugoviga, mis mängiti eelmisel aastal Gibraltaril. See viis varsti omaloominguni ning siis rabas ta mind käiguga, mille peale kompuutri generatsioon kindlasti ei tule.

Probleemid õnnestus siiski lahendada ning vankrite lõppmängus oli võimalus vaekauss enda kasuks pöörata. Paraku enne ajakontrolli lasin võimaluse käest ja vastasel õnnestus käikude kordamisega viik saada.

Viies voor. Ja sellest kujunes moneygame. Paraku seekord negatiivses mõttes. Vastaseks Hiina kunagine imelaps ja maailma noorim suurmeister Bu. Väga tugev maletaja on ta ka tänasel päeval. Väga tugevaid Hiina maletajaid on tänapäeval muidugi hirmuäratavalt palju.

Vastane üllatas kergelt najdorfi variandiga. Kaevasin mälusopist välja ühe Nakamura idee. Võib muidugi küsida, kui suur avanguteooria ekspert on Naka. Šansid paremusele varsti haihtusid, kuid raske oli ette kujutada, et ka võrdsus käest võiks libiseda. Siis aga lasin vastasel tsentris teostada läbilükke ja probleemid hakkasid kuhjuma. Minimaalse materjaliga seisus jätsin tähelepanuta väikese taktikalise torke ja musta pluss kasvas veelgi. Endiselt oleks maailma parim kaitsja seisu ära hoidnud, kuid juba pärast ajakontrolli tegin kuningaga käigu käega ja olin koheselt ka mativõrgus.

Selle kaotuse järel tuli ümber orienteeruda. Koht poolfinaalis oli kahjuks läinud. Aga võimalik oli veel mängida lohutusauhindadele.

Lohutusringi esimene vastane oli Filipiinidelt. IM de Guzmani lahutamatuks riideesemeks turniiri ajal oli puuvillane müts, mille all ta keskendunult kavalaid plaane haudus. See partii kujunes minu turniiri pikimaks ja ta lõppes alles sügaval öötunnil. Võitlus oli äge ja oma paremus õnnestus mul maksvusele panna alles õpetlikus etturilõppmängus.

Seitsmendas voorus mängis minu vastane jälle najdorfit. Huvitav kas see oligi vastaste teadlik valik mulle natuke psühholoogiat teha?! Selleks partiiks olin aga ette valmistanud juba hoopis teravama liini. Vastane investeeris kõvasti mõtlemisaega, aga see tasus ka ära, sest õige kaitse leidis ta üles. Partii hakkas juba maha rahunema, kuid siis õnnestus mul vastane juba enda ajapuuduses üle mängida. Et siis ta pärast ajakontrolli jälle välja lasta... Kui aeg oli mõlemal lõpukorral, tuli enametturig vankrilõppmängus tulutud võidukatsed lõpetada ja viik fikseerida. Muide, ajakontrolli tegi omapäraseks see, et kasutati nö 5-sekundi delayd. Ehk siis aeg hakkas jooksma 5 sekundit pärast seda kui vastane on käigustanud meie malekella. Kui me teeme käigu enne 5 sekundi täis tiksumist, siis aega kellalt maha ei lähe. Mulle küll ei meenu, et oleksin varem sellise kontrolliga mänginud.

Eelviimases voorus oli vastas noor poolakas, kes mõni aasta tagasi mängis USA turniire suure regulaarsusega. Juba esimesel käigul ilmutas vastane suurt optimismi ilma milleta selliseid openeid ei võida – 1.f4! Tekkis miski mõlemapoolne kivisein. Siin ma oma šansse selgelt ülehindasin ja pärast valge väikest taktikalist operatsiooni olin silmitsi tõsiste probleemidega. Siis aga õnnestus ennast kokku võtta ja vastasele maksimaalseid probleeme püstitada. Vastane kaotaski orientatsiooni ning pool punkti siit tuli.

Viimaseks vooruks olid asjad muidugi täiesti selged – oli vaja võita. Ettevalmistus kestis umbes 7 minutit. Umbes niipalju enne kodust voorule lahkumist sain teada loosimise. Jõudsin vaadata, et vastasele meeldib skandinaavia. Vaatasin selle peale kiirelt variandi, mida on harrastanud mõned Baltikumi korüfeed. Tulemus oli see, et mängisin ilmselt oma turniiri parima partii. Ja kõik teavad kui meeldiv on lõpetada turniir positiivsel noodil.

Kokku andis see 11.-22. koha jagamise. Pole paha, kuigi nagu öeldud, Vegasesse sõitsin ma natuke suuremate asjade järele.

Poolfinaalidesse jõudsid 2 Hiina suurmeistrit, USA suurlootus Ray Robson ning Philipiinidelt pärit turniiri esimene asetus Wesley So. Viimase vastu meenub kohtumine viimases voorus Hantõ-Mansiiski maleolümpial 2010 kui Eesti alistas tugeva vastase 2,5-1,5.

Igatahes So kandis oma favoriidikoorma kadedust tekitava kindlusega välja. Ja 100k suurune tšekk läks sel turniiril kindlasti õigetesse kätesse. Väga omapärane on veel fakt, et So ja Robson, kes kohtusid suures finaalis olid mõni aeg tagasi ülikoolis toakaaslased. Ilmselt analüüsiti koos õigeid variante.

http://www.eestimale.ee/uudised/2014/miljonidollariturniiri-las-vegases-voitis-wesley-so

Pärast turniiri lõppu rääkisin mõne sõna ka peakorraldaja Maurice Ashleyga ja tema oli küll optimistlik selle suhtes, et see turniir võiks toimuda ka edaspidi. Maletajad jäävad seda kindlasti ootama!

Kus on võimalik võita väga palju raha, seal tuleb enam kui tõenäoliselt ka omalt poolt millegagi riskida. Las Vegase turniiril pidi iga mängija maksma 1000 dollarit osavõtumaksu. Seda juhul kui registreeruda varakult. Uksel olnuks buyin 2000 dollarit. Kindlasti tekitas see paljudes suurmeistrites võõristust, kuid teisiti ei ole nii grandioosset projekti males praegu ilmselt võimalik tööle saada.

Minu poolt lähevad suured tänusõnad Hasartmängumaksu nõukogule ja Eesti Male Toetusühingule, kes sel unikaalsel turniiril osalemisele väga tõsiselt õla alla panid. http://www.eestimale.ee/uudised/2014/kaido-kulaots-miljonidollariturniiril-las-vegases

Külaots, Kaido (2560) - Milman, Lev (2425) [B94]

Millionaire Chess Open (7) 12.10.2014

[Kommenteerib Kaido Külaots]

1.e4 c5 2.Rf3 d6 3.d4 cxd4 4.Rxd4 Rf6 5.Rc3 a6 [Ja taas proovitakse minu vastu najdorfit. Seda tegid vastased Vegases kolmel korral.]

6.Og5 [Olin rahulikemast jätkudest veidi tüdinud.]

6...Rbd7 [Käiku kasutas Petrosjan, kuid siis läks ta pooleks sajandiks moest välja. Houdini tõi ta moodi tagasi.]

7.Le2!? e6 8.f4 Lc7 9.0-0-0 b5 10.f5 [10.a3!?]

10...e5 [10...b4 11.fxe6 bxc3 12.exd7+ Rxd7 13.Lc4 cxb2+ 14.Kb1 Rc5 Nii jätkus üks viimase aja fantastilisemaid partiisid Volokitin-Mamedjarov.]

11.Rd5 Rxd5 12.exd5 Rb6 13.Lh5 Oe7 14.Od3!? Oxg5+ [14...exd4 15.Vde1 Rxd5 16.Vxe7+! Rxe7 17.Ve1 Võib-olla leidub huvilisi mustadega selle sisu peale minemiseks?]

15.Lxg5 f6 16.Lh5+ Lf7 17.Le2 [17.Lxf7+ Kxf7 18.Re6 Ob7 Ilusast ratsust jääb siin natuke väheks.]

17...Rxd5 [Etturit lüüa võib tunduda väga ohtlik. Otsusele jõudmisel tuli vastasele kindlasti appi ka välistamise meetod. Teised käigud ei paku roosilisi perspektiive.]

18.Lf3 [Ilmselt hakatakse 10.f5 variandi tugevdust otsima siin.]

18...Rc7! 19.Oe4 [19.Re6 Va7]

19...d5 20.Re6 Oxe6 [20...dxe4?? 21.Vd8+ Ke7 22.La3+ b4 23.Lxb4#]

21.fxe6 Lxe6 22.Vxd5 f5! [Vastane on kaitses tasemel ja väljub avangust suurepäraselt.]

23.Vxe5 Lxe5 24.Oxa8 0-0 [Iga päev tempoga vangerdada ei õnnestu.]

25.Ob7 Vd8 [Selge, et mustal probleeme ei ole, kuid samas pole seis veel ka steriilne.]

26.Lf2 [Otsisin siin soodsat ümbergrupeeringut. 26.a3!?]

26...g6?! [26...Ld4? Fischer tervitaks seda käiku, sest tekib V+O. 26...b4!?]

27.a3! Ld6 28.Kb1 [28.Le3!?]

28...b4! 29.a4 [29.Of3? bxa3 30.Vd1 Lf6 31.Vxd8+ Lxd8 32.bxa3 Ld6]

29...Re6 30.Of3 Rd4 31.Vd1 Le5 32.Lh4 Ld6 [32...Vd7! 33.Oc6? Siin vaatasin ma vastase ajast seda võimalust. Idee on kindlustada vankrile sissetungiväli e8. 33...Lc5!! 34.Lf2 Re6!! Minu arvates väga ilus variant, mida ajapuuduses mitte märgata pole suur patt. 35.Oxd7 Lxf2 36.Oxe6+ Kg7 37.Od5 h5]

33.Oe2! [Lõpuks leiab oda endale korraliku töödiagonaali.]

33...a5 34.Oc4+ Kg7 35.Ve1 [35.c3 Noolekesel ei ole lihtne sellist käiku teha. 35...bxc3 36.bxc3 A) 36...Vb8+!? Valge alustab ja võidab. 37.Ob5 (37.Ka2 Rb5!! Kas pole vahva kaitse? 38.Vxd6 Rxc3+ 39.Ka3 Rb1+ 40.Ka2 Rc3+ =) 37...Rf3 38.Lxh7+! Kxh7 39.Vxd6 Rxh2 40.c4; B) 36...Lb6+ 37.Ka2 Rc6 38.Vxd8 Lxd8 39.Lxd8 Muidu ei ole tandem L+R kindlasti kehvem. 39...Rxd8 40.Od5! Rf7!? 41.Kb3 Re5 42.c4 Rd7 43.Kc3 ja kuningas jõuab siiski õigel ajal d4-le.]

35...Rc6 36.Ob3 [36.Ve6 Ld1+ 37.Ka2 b3+ Huvitaval kombel on valgel siin veel viik olemas. 38.Ka3! La1+ 39.Kxb3 Rd4+ 40.Kc3 Rxe6 41.Le7+ Kh6 42.Lh4+ =]

36...Ld4 37.Lg3 Ld6 38.Lh4 Ld4 39.Lg3 Ld6 40.Lg5!? h6? [Tuntav kuningaseisu nõrgestus.]

41.Le3?! [Tegin pärast ajakontrolli käigu üldistest kaalutlustest lähtuvalt. Vajalik oli aga märksa tõsisem süvenemine. 41.Lh4 Ld4 42.g4!! h5! (42...g5 43.Lh5 Re5 44.gxf5 Lg4 45.f6+ Kh7 46.Of7 Lxh5 47.Oxh5 Vd5 48.h3+- Must on patis.; 42...fxg4 43.Ve6! Vc8 44.Vxc6 Vxc6 45.Le7+ Kh8 46.Lf8+ Kh7 47.Lg8#) 43.Ve6 Vd6 A) 44.Vxd6 Lxd6 45.gxf5 (45.gxh5 Rd4 46.hxg6 Kxg6 47.Og8 Re2! =) 45...Rd4 46.fxg6 Rxb3 47.cxb3 Kxg6 Seda ei saa realiseerida.; B) 44.Ve7+! Kf8! (44...Rxe7 45.Lxe7+ Kh6 46.g5# Mõni ettur mõtleb suuremalt kui lippujõudmisest. Meenub partii Leviniga 2006. a.) 45.Vf7+ Ke8 Veel üks seis Dvoretski kartoteeki – valge alustab ja võidab!

46.Ka2!! B1) 46...Lg1 ideega Vd1. 47.Vh7 Vd1 48.Of7+ Kf8 49.Lf6! Muidu saab mati valge. 49...Va1+ 50.Kb3 Le3+ 51.c3 (51.Kc4?? Nüüd alustab ja võidab must! 51...Re5+ 52.Kb5 Lc5+!! Teile tundub, et tuled on lõppenud ja siis tuleb selline asi. 53.Kxc5 Rd7+ 54.Kb5 Rxf6 -+); B2) 46...fxg4 47.Lg5! Le5 (47...Ld2 48.Lb5! +-) 48.Lh6 Slaalom. 48...Re7 49.Lf8+ Kd7 50.Lb8+-; B3) 46...Vd7 47.Vf6!; B4) 46...Lxg4 47.Le1+ Le4 48.Lc1 Kd8 (48...Re7 49.Lh6 Kd7 50.Lh8) 49.Lh6 Sümpaatne lipumanööver. 49...Kc8 50.Lf8+ Vd8 51.Lg7+-]

41...Rd4 42.Oc4 Vc8 43.b3 f4? [„Aktiivne“ käik maksab etturi.]

44.Le7+ Lxe7 45.Vxe7+ Kf6 46.Ve4 Rf5 47.Vxf4 Ve8 48.Kc1 Ve1+ 49.Kd2 Vh1 50.h3 Ke5 51.Vg4 g5 52.Od3 Vg1 53.c3 bxc3+ 54.Kxc3 Kf6

55.Oxf5? [Kohutav otsus! Mäng on avatud ja kahel tiival. Miks peaks siin oda ära andma ja minema vankrilõppmängu, mille viigitendentsid on üldteada? 55.b4 Re3 (55...h5 56.Ve4 axb4+ 57.Vxb4+-) 56.Vd4 axb4+ 57.Kxb4 Võitluses ääreetturiga on must abitu.]

55...Kxf5 56.Vg3 [Ja edasises mängus, mis suures osas toimus 5-sekundilise viite arvel, ei õnnestunud enametturit realiseerida. 56.b4 h5 57.Vg3 g4 (57...axb4+ 58.Kxb4 g4 59.hxg4+ hxg4 = Vanker nagu komöödiafilmis.) 58.hxg4+ hxg4] ½-½.

Autorist:

KÜLAOTS, Kaido (sündinud 28. II 1976 Pärnus) on rahvusvaheline suurmeister, 8-kordne Eesti meister klassikalises males (1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014), ta on võitnud või jaganud esikohta mitmetel rahvusvahelistel maleturniiridel. Kaido on kuulunud Eesti malemeeskonda iga kahe aasta tagant toimuvatel maleolümpiatel perioodil 1998-2010.

Seekordne maleolümpia oli järjekorra numbrilt 41. Ja päris kindlasti oli see kõige põhjapoolsem maleolümpia, mis kunagi läbi viidud. Male suursündmus toimus Tromsö linnas, mis asub polaarjoonest veel ca 350 kilomeetrit põhjas.

Justnagu väga kauge paik kõigile, kuid ometi olid osalema saabunud 170 riigi võistkonnad. See on ikka üsna müstiline number. Nagu korraldajadki üritust muuhulgas välja reklaamisid – maailma suuruselt 4. spordivõistlus! Seda siis nähtavasti osalevate sportlaste arvu poolest.

Taasiseseisvunud Eesti on sellest malepeost osa saanud alates aastast 1992. Siis mängiti kaugel lõunas – Manilas. Aegu on vahepeal olnud keerulisi ja raskemaid, kuid meie võistkondade osavõtt kõigil järgnevatel maleolümpiatel on lõppkokkuvõttes siiski tagatud. Hoopis teine teema on muidugi ennesõjaaegne Eesti koondis. 1939. aastal Buenos Airesest toodi lisaks lihtsalt osalemisele koju ka pronksised autasud! Aga pole vist vaja märkida, et maailm on selle ajaga palju muutunud ja malemaailm mõistagi samuti.

Meie võistlejad said kokku lennujaamas augustikuu esimese päeva hommikul. Naiskond koosseisus Mai Narva, Monika Tsõganova, Triin Narva, Tatjana Fomina ja Regina Narva. Naiskonna kapteni ametikohustes Ailar Ladva, kes ühtlasi ka meeskonna esimese laua maletaja isa. Meeskond laudade järjekorras Ottomar Ladva, Tarvo Seeman, Ilja Vovk, Jüri Krupenski ja Roman Ježov. Meeskonna kapteni roll oli usaldatud Kaido Külaotsa kätte. Oot-oot, miks ma siis ise mängijana kaasa ei sõitnud, võib tähelepanelikul malesõbral tekkida küsimus. Olin ma ju sel aastal võitnud ka Eesti meistrivõistlused. Eks siin oli mängus natuke seda ja natuke teist. Ametlik versioon, millel reaalsusega pidepunktid täiesti olemas, on see, et tänavusele Eesti meeste koondisele, mille sportlik löögijõud objektiivselt mitte kõige suurem, oleksin ma treenerina mitte vähem kasulik. Suurel osal mängijatest napib kogemusi rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt või puuduvad need üldse ja treenerina õnnestunuks mul neid ehk paremini partiideks valmistada ja häälestada.

Mul ei olnud see esimene kord olla Eesti delegatsiooni peatreener (ainuke treener). Aasta lõpus töötasin ma Eesti noortega MMil Araabia Ühendemiraatides.

Meie reis kulges tõrgeteta ning Tromsö lennujaamas võttis meid vastu oma giid, kes meid kõigi vajalike infokildudega kurssi viis. Ja siis viis buss meid juba hotelli juurde. Suure osa riikide hotellid paiknesid kompaktselt koos kesklinnas. Meil oli selline väiksemat sorti hotell. Kõik eluks vajalik oli seal siiski olemas. Välja arvatud ehk spordisaal.

Nii-öelda malega tegelemise ruumiks kujundasime esimesel korrusel asuva kaminaruumi. Jätsime sinna alaliselt ühe malekomplekti. See osutus nii nõutud artikliks, et nii mõnigi kord möödaminnes kaminaruumi kiigates leidsime malelaua tagant sõbraliku saareriigi Madagaskari mõttesportlased avanguvariante lihvimast.

Turniiri ava- nagu ka selle lõputseremoonia tuli norralastel väga hästi välja. Sümpaatselt esines Tromsö linnapea ja avamisel löödi lauda ka trumpäss, maailmameister Magnus Carlsen. Tänu temale on muidugi male Norras hoopis teises staatuses kui ta oli seda alles natuke aega tagasi. Avamisel saime pildile ka meie oma delegatsiooniga kui osalevate riikide kiirtutvustamisel rõkates oma kohtadelt üles hüppasime.

Enne kui mängijad said oma põhitöö juurde asuda toimus võistkondade kaptenite koosolek, kus me Ailariga ka kohal olime. Tuli kõrv kikkis kuulata, sest reeglites eksisteerivad mõned uuendused, mida peab kindlasti teadma. Üks peamisi on see, et mängualale ei tohi sisse tuua üldse mitte mingeid elektroonilisi seadmeid. Ka mitte väljalülitatud kujul. Sellega seoses juhtus enne ühte vooru elevust tekitav episood kui turniiri peakohtunik teadustas, et eelmisel päeval leiti mängusaalist mobiiltelefon. Kaotatud eseme omanikul paluti sellele järele tulla kohtunike laua juurde. Mul on kuri kahtlus, et sidevahendi omanik jäigi tuvastamata...

Enda seisukohalt pidin meelde jätma reegli, et kaptenid võisid vooru ajal oma võistkonna matši jälgides seista ainult oma riigi mängijate selja taga, mitte vastastel. Selliselt püüti eos ära hoida kapteni ja mängijate vahel silmside teket. Kõigil on meeles pantomiim, mis leidis aset 2010. aasta olümpial Prantsusmaa võistkonna siseselt ja mis päädis võistkonna varumängija lauavõiduga, selle hilisema tühistamisega ning võistkonna kapteni ja mängija pika disklafiga.

Ja loomulikult oli jõus vana hea nulltolerants mängule hilinemise suhtes, nagu ka viigikeeld enne 30. käigu täitumist. Ma ei kuulnud turniiri jooksul midagi dopingukontrollist. Ilmselt seda siiski pisteliselt teostati, aga ilmselt ükski sportlane kurjade steroididega seekord ei patustanud.

Ning siis hakkaski suur võistlus ise pihta. Mina surusin meeskonna esimese vastase Elevandiluuranniku kapteniga kätt ja võtsin koha sisse kaptenitoolil. Esimese vastase näol on tegemist riigiga, mille sportlastest tuleb esimesena meelde Didier Drogba. Nende maletajad küll nii kuulsad ei ole, kuid suureks spordipeoks olid nad valmistunud korralikult. Kapteni kingi näiteks ehtisid riigi lipuvärvides paelad.

Peagi sai selgeks, et elevantide avangukäsitlus ei ole küll teooria absoluutselt viimane sõna, kuid nupud leidsid üles üldiselt need väljad, mis strateegia aabitsateski kirjas ning võidu saavutamiseks tuli teha midagi enamat kui vastase jämedaid vigu oodata. Ottomar põrkus oma debüüdil riigi koondise esimesel laual Musta Mandri mehe visale vastupanule. Keskmängus õnnestus siiski Ottomaril vastane segadusse ajada ja nii tuli punkt. Varsti hakkasid asjad meile positiivselt selginema ka Seemani ja Krupenski partiides. Küll aga olid juba pikemat aega murepilved kolmandal laual Ilja Vovki partii kohal. Pääsemislootused olid pigem teoreetilist laadi. Kuid siis tuli appi tõsiasi, mis ka edaspidi mõnigi kord kinnitust leidis. Väga tagasihoidlike traditsioonidega maleriikide sportlased võivad avangus üsna korralikku konkurentsi pakkuda. Internet on levinud siiski enamuses maailma paikades ja jooksvad uudised jõuavad kõigini (Põhja-Korea turniiril ei osalenud). Lõppmängu sügavam uurimine seisab neil aga veel ees. Ka Iljal õnnestus ime läbi pääseda. Partii kestis väga kaua ning lõpuosas tuli mul ka kaptenina oma etteaste teha. Nimelt tekkis dispuut seoses vale käigu fikseerimisega. Valgevene kohtunik selgitas olukorda vene keeles. Sellest aga CIV-i kapten eriti aru ei saanud. Küll aga sai ta aru inglise keelest, millesse ma siis kohtuniku teksti tõlkisin ja vastupidi. Meie avamatšis oli lõpuks 3,5:0,5 tulemus tõsiasi. 

Teine voor tõi vastaseks Moldova. Ja ette rutates võib selle matši ning tulemuse sel olümpial meie meeskonna tipphetkeks kuulutada. Kuigi me seda matši ei võitnud.

Ottomar mängis mustadega superstaar Viorel Bologani vastu. Esimeses voorus Bologan puhkas, kuid eks maleasjadega ollakse ikka kursis. Ottomari peetakse juba tõsiseks vastaseks ja raskerelvastus toodi lagedale.

Valmistusime partiiks korralikult ette ning arvasime ära ka Bologani poolt valitud variandi. Leidsime, et tekib strateegiliselt natuke riskantne, kuid aktiivseid vastuvõimalusi pakkuv seis. Esialgu läks asi planeeritud stsenaariumi järgi, kuid siis lõid välja vastase suuremad kogemused nendes seisudes. Ottomar ei jätkanud kõige täpsemalt ning dünaamiliste võimalustega seisust maandus ta positsioonilise pressi alla. Selle alt välja rabeleda ei õnnestunud.

Ometi on hea meel, et Ottomar ei lasknud end sellest kaotusest heidutada ja edasi kulges turniir pikka aega suurepäraselt.

Teisel laual tõi meile väga olulise võidu Tarvo Seeman. See oli hea võit ja kogu turniir oli Tarvo esituses suur turniir!

Kaks viimast lauda olid viigid ja olime saavutanud 2:2 viigi. Moldova ei kuulu küll tugevamate endise NSV Liidu riikide hulka, kuid meie tänase võistkonna jaoks on nad kindlasti väga tugevad vastased.

Järgmises voorus kohtusime Mehhikoga. Aasta 2004 olümpial jäi meie skoor nende vastu viimases voorus 3:1. Nüüd jäi vahe samaks. Aga paraku mitte meie kasuks. Oma ühe parima võidu saavutas sellel turniiril Ladva, kes alistas korraliku suurmeistri. Oma turniiri ainsa kaotuse sai Seeman, kes ilmselt oli natuke ehmatanud mustadega väga ladusalt kulgenud avangust ja vastase nürist mängust.

Järgmine vastane oli Jeemen. Selle riigi malest polnud mul rohkem andmeid kui see, et kümmekond aastat tagasi oleks ma saanud kutse turniirile Sana´as, kuid mingi teise turniiri tõttu jäi see toimumata.

Ottomar mängis esimesel laual rahvusvahelise meistri (IM) vastu. Üldse on nii, et nii mõnelgi nii-öelda mitte maleriigil võib esimesel laual olla päris korralik mängija. Tuli peadmurdev partii, milles Ottomar osutus terasemaks.

Tarvo vastane sai väga kehva grünfeldi vahetatud värvidega ja peagi oli partii tulemus selge.

Seeman,T (2390) - Al Badani,A (2180) [A04]
41st Olympiad Open (4), 2014
[Külaots,Kaido]

1.Rf3 c5 2.g3 Rf6 3.Og2 Rc6 4.0-0 d5 5.d4 cxd4 6.Rxd4 e5 7.Rxc6 bxc6 8.c4 Oe7 9.Rc3 Ob7 10.cxd5 cxd5 11.La4+ Ld7 12.Lxd7+ Kxd7 13.Vd1 Ke6 14.Og5 Vhd8 15.Oh3+ Kd6 16.Vac1 Oc6 17.f4

[See käik on ka piisav, kuid õhtul partiid näidates oli Tarvo veidi nukker, et jättis kasutamata võimaluse luua šedööver. 17.e4 d4 ja siin on olemas matt kolme käiguga!

18.Rb5+!! Oxb5 19.Vxd4+ exd4 20.Of4#!]

17...e4 18.Oxf6 gxf6 19.Rxe4+ Kc7 20.Rc3 Oc5+ 21.Kf1 Oe3 22.Rxd5+ Vxd5 23.Vxc6+ Kxc6 24.Vxd5 Kxd5 25.Og2+ Kd4 26.Oxa8 Oc1 27.b4 Kc4 28.Kf2 Kxb4 29.Od5 Kc5 30.Oxf7 Kd4 31.Kf3 Oe3 32.Ob3 Og1 33.e4 a5 34.h3 h6 35.h4 Kc5 36.e5 Od4 37.exf6 Oxf6 38.Ke4 Oc3 39.g4 Kd6 40.g5 hxg5 41.fxg5 Ke7 42.Kf5 Kf8 43.Kg6 Oe1 44.h5 Od2 45.h6 Oc1 46.Kh5 Ob2 1-0.

Ometi ei olnud matš veel tehtud. Ilja jäi mustadega positsiooniliselt pihtide vahele, mille vahelt ei õnnestunudki välja rabeleda.

Jüri tuli avangust väga ilusti välja ja olin selle partii suhtes rahulik. Siis aga läks mänguniit käest ja juba oli mustal suur ülekaal. Edasises mängus oli veel üles-alla hetki, kuid jeemenlane tegi eelviimase vea ja nii jäi see matš viiki, millega küll mitte kuidagi rahule jääda ei saanud.

Järgmine vastane oli Sudaan. Territooriumilt üüratult suur Aafrika riik. Maleliselt siiski täielik eksootika. Siiski kuulus nende koosseisu 2 meistrikandidaati ja üks FIDE meister. Mõningaid ärevamaid momente oli, kuid saavutasime siiski 4:0 võidu.

Kõik maletajad teavad kui hea on vabale päevale vastu minna ilusa võiduga. Nii ka meil. Seda enam, et naised olid saavutanud imelise võidu Sloveenia üle.

Vaba päeva suhtes olime me kõik ühel meelel selles, et väike füüsiline koormus on kindlasti kõigile kasulik ning pingeid maandav. Võtsime nõuks ronida meie hotellitoast paistva mäe tippu. Kõrgust on sellel sadakond meetrit rohkem kui meie Suurel Munamäel. Üles võis kulgeda ka mööda köisraudteed, aga meie läksime kõik ühtse löögirusikana siiski jala. Ottomar läks kergel sammul kõige ees ja eks ta aeg-ajalt vaatas tagasi, et kuhu need teised ometi jäävad. Aga üles jõudes oli tipu vallutamisest rõõm kõigil muidugi suur.

Allatulekul jagunesid arvamused kaheks. Üks osa tiimist läks siiski mööda köisraudteed alla. Need, kes valisid jalgsi tuleku said ka kindlasti elamuse osaliseks. Hakkas sadama päris korralikult vihma ning laskumisel pidi eriti tähelepanelik olema. Väljakutse lõppes aga kõigile edukalt.  

Järgmine vastane oli meile hoopis lähedasem Rootsi. Ajaloos on nende vastu olnud märkimisväärseid kohtumisi. Viimane olümpia Istanbulis lõppes nende vastu krahhiga. Esimese voorus toimunud matš lõppes toona tulemusega 0:4.

Nüüd oli rõõmustamiseks põhjust rohkem. Taas esinesid hästi kaks esimest lauda. Ottomar oli suure osa partiist kaitserollis rootslaste noore lootuse Grandeliuse vastu. Viimaks õnnestus tal aga partii viia kurikuulsasse lõppmängu V vs V+O. Tegemist on teoreetilise viigiga, kuid praktikas juhtub liigagi tihti, et kaitsev pool ei ole oma ülesannete kõrgusel. Ottomar tegutses aga imekspandavalt külmevereliselt ning viik tuli justkui mängeldes. Mäletan, et ise kunagi kaotasin selles lõppmängus tähtsas partiis.

Väga kena võidu sai Tarvo. Vastaseks oli Tiger Hillarp-Persson. Kompromissitu mäng oli seega garanteeritud. Keerulises keskmängus õnnestus Tarvol oma nimekas vastane üle mängida.

Paraku ei suutnud me hoida kahte viimast lauda ja nii tuli siiski vastu võtta minimaalne kaotus.

Mägironimisest sai juba räägitud. Meeste järgmine vastane oli Nepaal. Suuresti on ta tuntud maailma kõrgeima mäetipu asukohana. Malelaual olid meie mehed tasemel ja kirjutasime tabelisse 4:0 võidu.

Edasi tuli kuulus jäähokimaa Kanada. Aga vahepeal on nad muutunud ka tõsiseltvõetavaks maleriigiks. Kui mängisime nende vastu 2000 Istanbuli maleolümpial, siis pidasime ennast favoriitideks ja matš õnnestuski võita. Kusjuures toona meil kaks esimest lauda puhkasid. Seekord hoidsid kaks esimest oma laua ära. Ottomar tegi mustadega viigi andeka Anton Kovaljovi vastu. Ukraina juurtega noormees, kes elas pikalt Argentiinas, kuid praeguseks on perega kolinud Kanadasse. 2008. aastal Dresdeni olümpial mängis ta Meelis Kanepi vastu veel Argentiina koondises.

Teisel laual ei õnnestunud Tarvol valgetega saavutada paremust ja partii lõppes juba varakult käikude kordamisega. See on üks väheseid võimalusi 30-käigu reeglist kõrvalehiilimiseks. See juhtus ühel nendest vähestest hetkedest, kui ma vooru ajal mängusaalist väljas olin.

Kahte viimast lauda paraku seekordki ära hoida ei õnnestunud ja seis oli 1:3.

Järgmine vastane oli FYROM. Selle tähekombinatsiooni taga peidab end Makedoonia. Mitte segi ajada Kreeka maakonnaga! Neil oli platsil kolm suurmeistrit. Esimene laud oli GM Nedev. Ottomaril leidis temaga aset vägagi märgiline partii. Algas see hästi. Jõudsime natuke vaadata ühte värsket ideed, mis lauale tuligi. Keskmängus õnnestus Ottomaril ohjad täielikult enda kätte saada. Kuid siis vaatas ta, et minek etturilõppmängu on tänu kaugemale vabaetturile kõige kindlam tee võidule. Kui paar minutit mõtlemisaega oleks sel hetkel rohkem investeerinud, siis oleks kindlasti vaadanud pikemalt ka teisi kandidaatplaane. Nüüd aga õnnestus makedoonlasel pooletüüdiliselt viigistada. Mis aga asja juures kõige kurvem – siia jäid suure tõenäosusega Ottomari suurmeistrinormi šansid. Mitte et keegi kahtleks, et ta tulevastel turniiridel neid täidab.

Tarvo Seeman alistas taaskord suurmeistri. Aga häda hiilis meile kallale taas kahel viimasel laual. Roman tegi ebapraktilise otsuse etturilõppmängu minekul, kus ta peagi jämedalt eksis.

Ilja ajas pikalt mustade malenditega vastu, kuid paraku oli vastane lõpuks ikkagi tugevam.

Olime jõudnud oma turniiri madalseisu ning kahes allesjäänud matšis tuli kindlasti orienteeruda võidule.

Eelviimases voorus tuli vastaseks Dominikaani Vabariik. Ottomari jaoks algas nüüd väga-väga raske turniirilõpp. Ta ise ei öelnud kordagi (ka küsimise peale), et oleks väsinud. Kuid aga selles, et taoline turniir on kurnav, ei ole kellelgi kahtlust. Samas ei leidnud ma terve turniiri jooksul mitte mingisugust võimalust kuidas võinuksin kahele esimesele lauale puhkust anda. Viimastele laudadele jäi turniir mängukindluse leidmiseks paraku lühikeseks ja rotatsioon sai toimuda minu nägemuses ainult nende siseselt. Seda enam, et esimesed lauad skoorisid väga hästi.

Aga nüüd oli jah Ottomaril ikkagi jaks otsas ja Dominikaani IMi vastu, kes terve mängu vältel kandis pokkerimängijale omaseid läbipaistmatuid päikeseprille ja mingeid telle välja ei andnud, tuli alla vanduda.

Tarvo tõi taas magusa punkti! Hea mänguga tõi punkti ka Jüri. Romanil olid avangust väljudes tõsised võidušansid. Ajapikku need haihtusid ja tervet punkti üritas/pidi üritama juba vastane. Romanil õnnestus aga kogu materjal laualt likvideerida ja rohkem enam millegagi üritada ei olnud. Kokku siis matšivõit.

Ning taas oli meeldiv minna võiduga vastu vabale päevale. Tõsi, andsime endale selgelt aru, et turniiriseis pakkus kõike muud kui põhjust rahuloluks saavutatuga.

Viimaseks vooruks saime vastaseks Süüria. Kõigile oli selge, et matš tuli võita ja ainult võita. Kui kellelgi võis veel kahtlusi olla, siis said need hajutatud võistkonna õhtusel koosolekul. See oli meie igaõhtune traditsioon, kusjuures naiskonna ja meeskonna plaanid sai üheskoos paika pandud.

Kohtumine algas aga omapäraselt. Vastasvõistkonna kapten palus minu tähelepanu. Selgus, et ta soovis alustada matši lõpptulemuse suhtes varajasi rahuläbirääkimisi. Mõneti on muidugi mõistetav, et kui oled riigist, mis on ulatusliku kodusõja embuses, siis löövad sinus välja patsifistlikud püüdlused. Paraku ei andnud meie turniiriseis vähimatki alust minu mõistvuseks nende suhtes (ma ei kujutagi ette, milline pidanuks see seis selleks olema).

Peagi ilmnes süürlaste rahulembust soodustav lisategur. Vooru algusest teada andev countdown kell liikus suure kiirusega nulli poole, aga nende neljanda laua taga haigutas endiselt tühjus. Kella kukkudes oligi selge, et matš algab meie 1:0 eduseisuga.

Romaniga naljatlesime, et ta sai ka lõpuks võidupunkti kirja. Kahjuks aga ei naernud meie viimasena... Ausalt öeldes ei olnud mul sel hetkel mingeid kahtlusi matši positiivses lõppskooris. Tegelikkus kujunes aga hoopis traagilisemaks.

Ottomaril ei õnnestunud puhkepäeval oma jõuvarusid taastada ning partii viis ta läbi selgelt allpool oma võimalusi.

Tarvo tõi järjekordse võidu ja viis sellega oma personaalse skoori 9,5 punktini! Temast rohkem punkte ei kogunud tervel olümpial mitte ükski mängija! Suur aplaus talle! Kirss tordilt jäi siiski puudu. Kõigile tundus iseenesestmõistetav, et selline hirmus punktisaak peab tooma kaasa ka suurmeistri normi. Vajalik arv suurmeistreid oli Tarvol vastastena samuti kirjas. Ottomar tõi aga võistkonna koosolekul meid maa peale tagasi kui teatas, et üks kriteerium on ka vastaste keskmine reiting. Ning siin jäi meil küll vajalikust piirmäärast puudu. Väga kahju oli sellest!

Viimases partiis oli Jüril keskmängus võimalik läbi viia koheselt võitev kombinatsioon. Paraku läks ta sellest mööda ja võitlus puhkes uue hooga. Lõppes see äärmiselt nukralt ja meie mees pidi kella seisma panema. See tähendas 2:2 viiki. Ei ole midagi öelda, see tekitas äärmiselt rusuva meeleolu.  

Aga mingi lohutus on vist igas olukorras olemas. Seekord andis leiutada sellise lohutuse, et meeste lõppkoht oli 79. Eelmisel olümpial kaks aastat tagasi oli selleks olnud 80... Ilmselt peame edaspidi siiski püüdlema arengutempo kiirendamisele.

Lisaks Tarvo imemängule tuleb positiivse külje pealt märkida ka Ottomari IM normi täitmist. Kuigi ma olen kindel, et Ottomar mõtleb juba teistsuguste normide täitmisele.

Open sektsiooni (ei ole enam nimetust meeste osa) võitis teenitult Hiina üksmeelne meeskond.

Nad kaotasid terve võistkonna peale ainult ...ühe partii. Kui minu käest enne turniiri küsiti, kellele panustaksin, siis tõin peafavoriidina esile siiski Venemaad. Selles ei ole aga kellelegi midagi uut. Nagu ei ole uudis ka see, et juba rohkem kui ühe aastakümne vältel on neil tõsiseid probleeme favoriidikoorma kandmisega.

Olümpial oli kohal peaaegu kogu malemaailma eliit. Puudujatest tuleb meelde vaid tiitlipretendent Viswanathan Anand. Indial sellest üllataval kombel suurt probleemi ei olnudki, sest saavutati ajalooline pronksmedal. Nii jõudsid hindud ühele pulgale Eestiga...

Üks küsimus oli, kuidas läheb koduväljakul mängival Norral, kes oli välja pannud oma kõigi aegade tugevaima kooseisu eesotsas superstaari Magnus Carlseniga. Kokkuvõttes võib öelda, et koduseinad mõjusid norrakatele pigem häirivalt. 29. koht oli kindlasti kehvem kui nendelt loodeti. Esimene tõsine signaal tuli nende jaoks juba teises voorus kui ei suudetud rohkemat 2:2 viigist Soome vastu. Loodetavasti suudame ka meie põhjanaabritele juba üsna pea maleolümpiatel jälle konkurentsi pakkuda.

Teise koha saavutas pikkade maletraditsioonidega Ungari. Koosseis oli neil nii kõva, et legendaarne Judit Polgar täitis varumängija rolli! Tema jaoks oli see ajalooline turniir, sest enne lõppvaatust teatas ta, et see on tema viimane turniir professionaalse mängijana.

Venemaa koondis jäeti sootuks medalita, nad olid neljandad.

Ma usun, et päris suurte lootustega sõitsin olümpiale meie lõunanaabrid. Nende kahel esimesel laual on väga suur jõud – Aleksei Širov ja Igor Kovalenko. Kusjuures ei ole üldse selge kumb praegusel hetkel parem on. Konkurents on kõva! Ka on neil täiesti arvestataval tasemel järgmised lauad. Samuti on lätlased leidnud väärt kapteni – meie Mihhail Rõtšagovi. Selge, et selles mängivad suurt rolli Miša ja Širovi pikaajalised sõprus- ja tööalased suhted.

Pakkusin, et selle tiimiga võivad lätlased vabalt sihtida esikümne kohta. Paraku turniir nende jaoks nii hästi ei sujunud. Täiesti liimist lahti oli viimasel laual Kantans. Tõsi, teises voorus sai siiski ka tema hiilata kui tõi tähtsa võidupunkti Leedu vastu.

Suure koormuse sai Kovalenko, kes mängis kõik partiid. Aga selles ei ole üldse midagi üllatavat – talle meeldibki malet hästi palju mängida. Tema etteaste klipis aadressil http://chess-news.ru/node/16621 kuulub minu viimase aja lemmikute hulka.

Esimese laua kandis väga hästi välja legendaarne Širov. Puhata sai ta seejuures vaid esimese voorus, selgelt nõrgema maleriigi vastu.

Aga juba teises voorus nägime me tüüpilist Širovit ja „leegitsevat malelauda“.

Shirov,A (2705) - Sulskis,S (2540) [C57]
41st Olympiad Open (2), 2014
[Külaots,Kaido]

1.e4 e5 2.Rf3 Rc6 3.Oc4 Rf6 4.Rg5 d5 5.exd5 Rxd5 [Sulskis valib sageli ekstravagantseid avanguvariante. Ma ise mängisin seda viimati 7-aastaselt Pärnus maletrennis. Paraku sain ma kiirelt karistatud.]

6.Rxf7 [Läti naiste treener Kveinys, kes sel ametipostil võttis teatepulga üle Jaan Ehlvestilt  avaldas partii ajal arvamust, et vigurikahing ei olegi siin kohustuslik. Seda käiku mõtles Širov väga kaua.]

6...Kxf7 7.Lf3+ Ke6 8.Rc3 [Minu baasis on see seis esinenud üsna sageli maletajate loomingus, kelle reiting on allpool 1000 piiri.]

8...Rcb4 [8...Rce7 peale näitas võiduplaani Lionel Kieseritzky.]

9.a3 [9.Le4 See on üldlevinud retsept.  9...c6 10.a3 Ra6 11.d4 Rac7 12.f4 Kf7 13.fxe5 g6! Tänapäeva moodsad mootorid aga siin midagi väga veenvat ei näita.]

9...Rxc2+ 10.Kd1 Rxa1 [10...Rd4 11.Oxd5+ Kd6 12.Lf7!?]

11.Rxd5 Kd6 [11...Lh4! Tulevased diskussioonid selles variandis (näiteks maleolümpial 2030) hakkavad keerlema ilmselt selle seisu ümber.]

12.d4! [Ja partii võidab siiski d2-d4!]

12...Oe6 [Sulskis püüab parandada 2011. aastal kurtide Euroopa võistkondlikel matšis London-Vilnius esinenud partiid, kuid tulutult.]

13.Ve1! b5 14.Rb4 [Suured materiaalsed kaod on vältimatud.]

14...bxc4 15.Lc6+ Ke7 16.Og5+ Kf7 17.Oxd8 Vxd8 [Mustal on lipu eest piisavalt materjali, kuid kuningatiib jääb paraku arendamata.]

18.Lxc7+ Vd7 19.Lxe5 Vd6 20.d5 Od7 21.Lf4+ Kg8 22.Lxc4 a5 23.Rd3 a4 24.Rc5 h5 25.Rxd7 Vxd7 26.d6+ Kh7 27.Ve6 g6 28.Vxg6 1-0.

Naised sõitsid meil välja praeguse hetke ilmselt optimaalse koosseisuga. Küsimus oli lihtsalt selles millises laudade järjekorras nad mängima panna. Lõpuks jõudsime konsensusele, et esimesele lauale oleks mõttekas panna kõige noorem, aga samas väga tubli Mai Narva. Mina selles otsuses ei kahelnud ning kindlasti ei pidanud seda ka tagantjärgi kahetsema. Ülar Lauk on teinud Maiga väga head tööd ja ei saanud kasutamata jätta võimalust pakkuda Maile võimalust mängida väga kõrge tasemega vastastega.

Olümpiale sõitsin ma paberite järgi küll meeskonna kaptenina. Aga juba enne turniiri oli selge, et partiideks tuleb ette valmistada ka naisi. Ja mis mul saab selle vastu olla? Lihtsalt tihti kippus aeg kuidagi väga kiirelt kulgema. Kõige keerulisem oli siis, kui meestel ja naistel seisis mõlemal järgmisel päeval ees kohtumine tõsise vastasega. Sel juhul tuli aja planeerimisel teha imesid. Lihtsaim võte oli muidugi isikliku uneaja dramaatiline vähendamine. Aga üritasin võtta olemasolevatest võimalustest maksimumi.

Naiskonna turniir kulges tõusude ja mõõnadega. Ma olen väga õnnelik privileegi üle, mis lubas mul pikema aja vältel jälgida lähemalt ka naiste malet. See on äraütlemata huvitav ja ettearvamatu süžeega. Voorude ajal hoidsingi ma pidevalt lisaks meestele silma peal ka meie naiste laudadel toimuval. Meeste ja naiste sektsioonide vahel liikudes katsin voorude ajal päris arvestatavaid vahemaid. Mõnes voorus oli nii, et olin juba kaotanud usu naiste matši positiivsesse tulemusse ja rohkem sinnapoole ei vaadanud. Siis aga tuleb särava näoga Ailar ja teatab, et naiste malest ma ikka eriti hästi veel aru ei saa – olime matši just võitnud! Rõõm loomulikult väga suur!

Kõik eelöeldu ei tähenda muidugi seda, et naiste partiides kvaliteetse male leidmisega probleeme oleks. Kui naised sobivas meeleolus, siis võivad nad mängida vägagi jõulist malet.

Meie naised alistasid alustuseks Katari. Seejärel toodi meid maa peale tagasi matšis Itaalia vastu, mille kaotasime 1:3.

Nüüd aga algas tormiline spurt, mis tähendas kolme järjestikust võitu ja päädis tugeva Sloveenia alistamisega. No see matš oli ikka täielik thriller. Just selline, millest ma äsja kirjutasin. Maiga õnnestus ettevalmistusel kümnesse tabada. Tugeva WGMi vastu tekkis avangust lauale sama seis, mis meil oli peal kaminaruumis. Mai orienteerus edasi ka väga hästi ning valgetega mängiva sloveenlanna seis kukkus väga kiiresti kokku.

Monika kaotas keskmängus kvaliteedi, ajas veel visalt vastu, kuid partiid päästa siiski ei õnnestunud.

Lootused olid nüüd asetatud Triinule. Avangust sai ta mustadega väga korraliku seisu. Siis aga hakkas kummitama ajapuudus. See, mitte kõige meeldivam kaaslane, saatis Triinu veel nii mõneski teises partiis olümpial. Kui nägin Triinu tegemas ajapuuduses seitsmendat rida nõrgestavat käiku, siis tuiskasin kibekiirelt meeste sektsiooni tagasi. Asja tegi hullemaks see, et Tatjana oli selleks hetkeks juba kaotatud seisus. Sündmused võtsid aga ootamatu pöörde. Triin suutis vigureid hoida piisavalt aktiivsena ning vastane ei leidnud enametturiga seisus midagi paremat käikude kordamisest.

Tatjana seis aga hakkas iga käiguga järjest paremaks muutuma. Vastast hakkas ilmselt sportlik pinge kammitsema ning ta kaotas mänguniidi täielikult. Põnevuskohtumine lõppes Eesti 2,5:1,5 võiduga!

Ühtlasi pani Tatjana selle võiduga punkti oma fantastilisele stardile – 4st 4! Kahjuks turniiri teine pool sama hästi välja ei tulnud.

Kahtlemata oli see meie naiskonna tipphetk olümpial. Võit tugeva vastase üle, ees ootamas puhkepäev ning siis kohtumine nii-öelda kuumal alal, seal kus mängivad tipptiimid, USA vastu!

Mail oli vastas maailmanimi Irina Krush. Otsustasime, et on mõte heade teooriateadmistega vastane varakult mugavustsoonist välja saada ning valmistasime ette mõneti riskantse Budapesti gambiidi. Seal üllatas vastane peagi jätkuga, millele me ettevalmistusel suurt tähelepanu pöörata ei jõudnud ega pidanud ka vajalikuks. Algas mõlemapoolselt mäng oma peaga. Varsti pani valge diagonaalil b1-h7 püssi palgele ja musta seis muutus kriitiliseks. Mai aga otsis jätkuvalt võimalusi vastupanuks ja Krush läkski mitmest väga lubavast jätkust mööda ning partii lõppes viigiga!

Krush,I (2470) - Narva,M (2205) [A52]
41st Olympiad Women (6), 2014
[Külaots,Kaido]

1.d4 Rf6 2.c4 e5 3.dxe5 Rg4 4.e4 Rxe5 5.a3 a5 6.Oe3 Rbc6 7.f4 Rg6 8.Rc3 d6 9.Rf3 Oe7 10.Od3 0-0 11.0-0 f5 12.Lc2 Rxf4 13.Oxf4 fxe4 14.Oxe4 Vxf4 15.Oxh7+ Kh8 16.Rd5 Vf8 17.Vae1 Of6 18.Rxf6 Vxf6 19.Rg5 Re5 20.Vxf6 Lxf6 21.Vf1 Le7 22.Le4 g6 23.h4 [23.Lh4 Õhtul partiid analüüsides ütles Mai, et arvuti järgi see käik võitis kohe.  23...Kg7 Ma siis küsisin, et mis selle peale tuleb? Mõtlesime koos ja esimesena ei leidnud lahendust sugugi mina... Kui kiiresti leiab lahenduse hea lugeja?]

23...Of5 24.Lxb7 Vf8 25.Ld5 [Väga ettevaatlikult peab juba mängima valge.]

25...c5 26.Ld2 Od3 27.Ve1? [f-liini ei tohtinud mustale loovutada. Krush püüab ilmselt inertsist säilitada laual rohkem vigureid, et noort vastast segadusse ajada.]

27...Lf6! 28.h5 Rxc4!!

29.Lc3 [29.Lxd3 Lf2+ 30.Kh2 Lh4+-+]

29...Re5 30.Ld2 d5? [Siin kahjuks Mai eksib. Re5 kaotab toe. 30...Kg7! ning h5-h6 ei kujuta mingit ohtu ja valgel on mõistlike käikude leidmisega raskusi. Oh7 on suluseisus.]

31.Oxg6 Oxg6 32.hxg6 Rxg6 [Selles ongi probleem. Muidu oleks kõigi mugavustega saanud lüüa lipuga.]

33.Re6 Vf7 34.Rxc5 [Valgel on taas ülekaal. Kuningate lahtine positsioon teeb aga šansid mõlemapoolsemaks.]

34...Re5 35.Le2 Kg8 [35...Rg4!! Ja valgel on rangelt ainuke vastus - lipuga tagasi käia. 36.Ld2]

36.b4 axb4 37.axb4 d4 38.Vf1 Lg5 [38...d3! Kui vastuväiteid ei ole, peaks vabaettur liikuma edasi!]

39.Vxf7 Kxf7 40.Lf2+ Kg6 41.Re4 [Sellega laseb Krush oma vigurid patistada.]

41...Lc1+ 42.Lf1 Le3+ 43.Rf2 d3 [Siiski ei suuda must seisu otsustavalt tugevdada.]

44.Ld1 d2 45.Kf1 Rd3 46.Rxd3 Lxd3+ 47.Kf2 Kf5 48.g3 Ke4 49.Lg4+ Kd5 50.Ld1 Kd4 51.b5 Le3+ 52.Kf1 Lc3 53.Lg4+ Kd3 54.Lf5+ Ke3 55.Lf4+ Kd3 56.Lf5+ Ke3 57.Lf4+ Kd3 58.Lf5+ ½-½.

Monikal tekkis väike segadus kataloonia avangu erinevate variantide vahel ning peagi oli valge vähemetturiga ilma kompensatsioonita selle eest.

Triinul tekkis lauale see, mida prognoosisime. Edasises mängus õnnestus tal kõrge reitingu ja ilmselt turniiri ühe kirjuma soenguga Tatev Abrahamyani vastu viik saavutada.

Tatjana mängis skeemi, mida valgetega kasutab tihti Tarvo Seeman. Ettevalmistusel seda ette arvata ei osanud ja nii jäid Tarvol enne partiid mõned head näpunäited andmata. Kahjuks tuli siin partiis vastu võtta kaotus ning matš lõppes 1:3

Õhtul toimus meile nii armsaks saanud kaminaruumis Monika sünnipäeva tagasihoidlik tähistamine. Kõik said Monikale head soovid edasi anda. Mina lohutasin teda sellega, et kõik head mängijad on oma sünnipäeval kaotanud. Ma ei teagi täpselt, kust selline legend tekkis. Kas ehk oma poolesajandat tähistava Capablanca kaotusest AVRO-l oma vana „sõbra“ Alehhini vastu?

Järgnes suur kaotus Argentina vastu, kuid siis tuli väga magus võit tugeva Iisraeli vastu. Nende naiskond ei ole küll selliste korüfeedega täidetud nagu meeskond, kuid tõsine vastane sellegipoolest.

Tubli oli taas Mai. Avangus läksid paar skeemi WGM Klinova vastu sassi ning ta sattus raskustesse. Mai ei lasknud ennast sellest aga heidutada ja jätkas probleemide püstitamist. Vastase mõttelõng jooksiski lootusetult sassi ja tuli tähtis punkt.

Triin kolmandal laual kaotas, kuid Narvade perekonna skoor kujunes sel päeval siiski positiivseks, sest neljandal laual tõi olulise punkti Regina. Eestile niisiis 2,5:1,5 matšivõit.

Järgmisel päeval said aga meie naised televiisorisse! Põhjuseks kohtumine Norraga. Kodunaiskond aga mängis sõltumata tulemustest kõik voorud telelaudadel.

Mail õnnestus kustutada vastase ootamatult avanenud dünaamilised perspektiivid ning realiseerimisfaasis norralannal palju šansse ei tekkinud.

Tragöödia juhtus Monika partiis. Täielikult võrdses seisus hindas ta etturite võidujooksu valesti ja valge ettur lipsas lippu.

Triin tegi pingelise partii järel viigi Norrat esindava soomlanna Niina Koskela vastu.

Tatjana madalseis kahjuks jätkus. Õnneks aga selle vooruga ka lõppes. Matši me minimaalselt siis kaotasime.

Järgmise vooru vastane oli Rootsi. Esimesel laual ei keegi muu kui malelegend Pia Cramling. 2000. aastal Istanbulis, kui me Rootsiga viimase vooru mälestusväärses matšis kohtusime, mängis ta igatahes Rootsi MEESkonna koosseisus.

Valmistusime partiiks päris palju, kuid juba varakult läks Cramling vähekäidud (tema poolt) radadele. Selgus aga, et sellega üllatas ta ennast vähemalt samapalju, sest must väljus avangust probleemideta ja tulevikku võis vaadata optimismiga. Varsti omas Mai väga häid võimalusi.

Edasi aga tekkis lauale selline mäng, mida me seal enne partiid väga näha ei tahtnud. Võrdne, kuid tehniline seis, mida Cramling triigiks hea meelega mitu tundi. Triikimine tõi talle ka punkti. Neid kogunes turniiri lõpuks tema kontole 10!

Väga tähtsa punkti tõi Monika. Vastaseks Rootsi meeskonna liikme Jevgeni Agresti tütar Inna, kelle jooksev reiting Monika omast oluliselt kõrgem.

Väga ohtlik vastane oli Triinul. Rootsi kolmas laud Ellinor Frisk oli mõni kuu enne olümpiat saanud esmakordselt emaks. See andis ilmselgelt talle uut värskust ning olümpial esines ta lihtsalt suurepäraselt.

Triinuga partii kujunes pikaks ja pingeliseks. Kahjuks ei õnnestunud Triinul ära hoida lahkvärvi odade lõppmängu. Väike selgitus – sugugi mitte kõik lahkvärvi odade lõppmängud ei ole viigid!

Regina partii lõppes viigiga ning vastu tuli siiski võtta napp kaotus.

Viimases voorus oldi aga tublid ja purustati Puerto Rico 4:0. Hea, et positiivsel noodil sai turniiri lõpetada ka Tatjana.

Kokkuvõttes tähendas see meie naiskonnale 48. kohta. Ehk siis sisuliselt täpselt seda kohta, kus oldi ka algasetusega.

Suurt rõõmu tegi seejuures Mai Narva hea mäng esimesel laual ning tasuks selle eest WIM normi täitmine.

Monika hoidis teise laua üldjoontes ära ning sai ka lisa oma reitingule. Teda ennast jäi ilmselt kõige rohkem häirima kaotus Norra vastu.

Triinul tuli mängida kõik 11 partiid. Täpselt nagu Mailgi. Aga just nii tundus turniiri ajal õige olema. Enne Norraga kohtumist tekkis korraks mõte talle puhkust anda, saadud oli just kaks kaotust, aga lõplik otsus oli selline nagu oli. Kokkuvõttes Triin oma reitingu tasemest allapoole kindlasti ei langenud. Ideaalis tahtnuks teda rohkem näha valgete nuppude taga, kuid kõiki häid asju on olümpial raske saada.

Tatjana mängis justkui kahte erinevat turniiri. Start oli 4st 4! Sellele aga järgnes 0/3. Kokkuvõttes väga kompromissitu mäng ja mitte ühtegi viiki! Ja muidugi milline võit Sloveenia vastu!

Regina sai teistega võrreldes vähem mängida. Aga ehk ta ei pane pahaks – Mai ja Triin said päris palju mängida! Nali naljaks, kuid varumängijana sekkus ta tõhusalt ning võit Iisraeli vastu oli oluline.

Naiste olümpia kujunes Vene naiskonna sooloks. Nad juhtisid algusest lõpuni. Siiski oli ka neil üks nõrkusehetk. Ja seda eelviimases voorus ei kellegi muu kui Ukraina vastu. See oli vastasseis, millest õhkuvast pingest oli õhk paks. Venemaa esimene laud oli esmakordselt Katerina Lagno. Tema üleminek Ukraina maleföderatsioonist Venemaa oma alla kulges suure kisa ja käraga. Venelased ei saanud seetõttu teha õigeaegselt oma võistkonna ülesandmist ja korraldajad ähvardasid neid turniirile üldse mitte lasta. Venelased tõid seepeale välja raskekahurväe. Nende selja taha asusid Vene Maleföderatsiooni president, miljardär Andrei Filatov, FIDE president Kirsan Iljumžinov ning lisaks toodi juriidiliseks muskliks juurde mainekas advokaadifirma. Lõppes asi muidugi sellega, et venelased tulid (eralennukil), mängisid ja võitsid.

Hõbedale tuli Hiina. Riik, mis alles aastal 1978 mängis oma esimest maleolümpiat, on kujunemas maailma valitsevaks malejõuks.

Kolmanda koha said ukrainlannad, kes turniiri lõpuosas näitasid väga head võitlusvaimu.

Aga lisaks malemängule toimus Tromsös veel ka FIDE presidendi valimine. Õhus oli tegelikult intriigi. Garri Kasparovi näol arvati olevat Kirsan Iljumžinovile väga tõsine konkurent. Võimul olev leer võttis samuti oma konkurenti ilmselt väga tõsiselt. Olümpia käigus lasti regulaarselt välja nö kirsanovkaid. Need olid lehekesed, mis kajastasid vastaspoole väidetavalt hämaraid tegusid ja kombinatsioone. Suurejooneline oli Garri Kasparovi poolt korraldatud show õhtu, mida õnnestus ka külastada. Esines ilmakuulus mustkunstnik ning muusikalise maiuspala esitas Saksa naissuurmeister Elisabeth Pähtz, keda kitarril saatis Nigel Short!

Lõpliku loo räägivad aga kuivad numbrid. Ja need olid 110-61 valitseva presidendi kasuks. Eks maleelu läheb ikka edasi. Ja iga riik peab püüdma korraldada seda enda jaoks parimal võimalikul moel.

Lõpetuseks tahan ma avaldada tänu kõigile mängijatele. Nii meeskonnale kui naiskonnale. Nad kõik andsid kindlasti parima, milleks nad sellel hetkel võimelised olid. Samuti tänud Ailarile, tänu kellele kadusid ära nii mõnedki olmeprobleemid enne, kui nad üldse tekkida jõudsid. Samuti oli ta ikkagi nõuga abiks naiskonna komplekteerimisel konkreetseteks matšideks. Mul endal sel alal veel ikka kogemusi napib.

Ning kõik me loodame, et järgmistelt maleolümpiatelt tuleme tagasi veel paremate tulemuste ja lugudega.

Autorist:

KÜLAOTS, Kaido (sündinud 28. II 1976 Pärnus) on rahvusvaheline suurmeister, 8-kordne Eesti meister klassikalises males (1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014), ta on võitnud või jaganud esikohta mitmetel rahvusvahelistel maleturniiridel. Kaido on kuulunud Eesti malemeeskonda iga kahe aasta tagant toimuvatel maleolümpiatel perioodil 1998-2010.

Rahvusvaheline suurmeister Kaido Külaots teeb ülevaate Eesti viimaste aegade kõige tõsisemast TAVAmaleturniirist.

Ilmar Raua memoriaal on viimaste aegade kõige tõsisem pika male turniir Eestis. Maletraditsioonid meie maal on pikad ja on väga kena, kui neid mingilgi määral suudetakse jätkata. Vaatamata keerulistele aegadele, on Eesti Male Toetusühing ja kohalikud maleaktivistid koos heade toetajatega legendaarset Viljandi maletajat Ilmar Rauda jätkuvalt väärikalt mälestanud.

Turniiri koosseis on intrigeeriv segu kõrgel tasemel suurmeistritest ja meie lootustandvatest noortest. Kui viimased saavad häid turniire, siis on šansid suuremad, et tulevikuski on põhjust Eesti suurmeistrite headest esitustest rääkida.

Lõpptulemusi vaadates pääsesid seekord maksvusele kogemused. Aga oli üks väga meeldiv erand...

Eesti paremikust ei olnud puudu kedagi. Vähemasti aktiivsetest mängijatest mitte. Aga miks oleks ka pidanud? Turniir on koduõuel, korraldajete suhtumine maletajatesse respekteeriv, väljas korralik auhinnafond. Ja suvine Viljandi on ka väga hea lisaboonus.

Turniir oli võitluslik ja suurmeisterlikke viike oli vähe. Et saavutada hea koht ja seega ka korralik auhind, ei saanud kompromissidele minna.

Valgevene mehe võimas mäng

Väga hästi sai kohe stardist minema Valgevene suurmeister Aleksei Aleksandrov. 4-st 4! Head vormi suutis ta säilitada ka teisel turniiripoolel ja nii tuligi võrdlemisi kindel esikoht.

Esikoha suhtes üks olulisemaid partiisid toimus ilmselt 5. voorus, mil mängisin valgetega ainuliider Aleksandrovi vastu. Mõistsin, et kui tahan turniiri võita, siis tuleb oma võimalust kasutada. Seepärast olin häälestatud agressiivselt. Valisin võrdlemisi harva variandi ja sain kerge surve. Paraku aga kiirustasin kriisi esilekutsumisega ja mõne käigu pärast õnnestus mustal seis täielikult võrdsustada.

Kuuenda vooru võiduga jõudsin liidrile järele, kuid finiš oli Aleksandrovil selgelt teravam: 2,5 punkti 3-st!

Nagu ta pärast turniiri mulle ütles, oli ta esikohaga väga rahul, sest turniirivõite polnud ta kontole juba ammu lisandunud. Iga tõsine maletaja teab, kui meeldiv on võita korralikku turniiri.

„Serviprobleemidest” hoolimata 2. koht

Minu jaoks läks turniir tõsiseks juba esimeses voorus. Eke Tominga vastu kestis partii täpselt 100 käiku! Lõppmängus oli mul kaks enametturit, kuid seisul oli palju kindluse piirjooni. Must oli oma seisu ligipääsmatuses koguni nii kindel, et pakkus viiki. Valge edasi-tagasi käimine muutis musta aga liiga muretuks ja ta magas maha efektse läbimurde idee.

Edasistest voorudest meenub efektne partiilõpp kohtumises lätlase Meskovsi vastu. Oli muidugi kahju, et valgetega siin taas pool punkti kaotsi läks (nö. serviga oli mul sel turniiril natuke probleeme), kuid vastase lõpukombinatsioon oli kena.

Viimases voorus toimus oluline kohtumine Jaan Ehlvestiga. Mõneti üllatuslikult sain selles partiis mustad malendid. Meil oli punkte võrdselt, kuid häälestuda tuli väga tõsiselt. Esikohta ma enam püüda ei saanud ja viik garanteerinuks suure tõenäosusega teise koha. Jaanil olid lisanäitajad kehvemad ning ta pidi partiile tulema agressiivsete kavatsustega.

Kohe algusest tekkiski lauale huvitav ja värske seis. Mõlemad kulutasime ka oluliselt mõtlemisaega. Partii ajal tundus mulle, et rea täpsete käikudega lahendasin oma probleemid ega seisnud halvemini. Seepärast pakkusin ka viiki. Jaan võttis selle pärast mõningast kaalumist vastu.

Teise koha tagas mulle 6,5 punkti. Sama punktisaagiga lõpetasid Nikita Maiorov, Jaan Ehlvest, Andrei Šiškov ja ... Mai Narva!

Mai Narval hiilgevorm, olümpiameestel alavorm

Vaieldamatult oli Mai selle turniiri kõige positiivsem üllatus. Ta alistatute seas olid suurmeister Igor Švõrjov, kuuekordne Eesti meister Olav Sepp ja meeste olümpiakoondislased – rahvusvaheline meister Tarvo Seeman ja FIDE meister Ilja Vovk!

Viljandis ja kohe järgnenud Jyväskylä turniiril võitis Mai kokku lugematul hulgal reitingupunkte. Kindlasti andis see palju optimismi enne tänavust maleolümpiat Tromsös, kus Mai mängib Eesti naiskonnas esimesel laual. Ja enesekindlus ei tee paha ka järgnevatel turniiridel!

Eesti meeste olümpiakoondise liikmed olid kahjuks liimist lahti. Loodetavasti on kollektiivne halb vorm Tromsöks läbi ja olümpial suudetakse näidata oma õiget taset.

Lõpetuseks võib kindlasti öelda, et kõik meie malehuvilised ootavad pikisilmi Ilmar Raua mälestusturniiri traditsiooni jätkumist!

48. Ilmar Raua mälestusturniir, Viljandis 30. juunist kuni 6. juulini 2014

1. Aleksei Aleksandrov (Valgevene) 7,5 punkti 9st, 2.-6. Kaido Külaots (Eesti), Nikita Majorov (Valgevene), Jaan Ehlvest (USA), Andrei Šiškov ja Mai Narva (mõl. Eesti) 6,5 punkti, 7.-10. Nikita Meskovs (Läti), Vladislav Kovalev (Valgevene), Aleksandr Volodin (Eesti) ja Toms Kantans (Läti) 6 punkti. Kokku 61 osavõtjat.

Artikkel on ära trükitud maleajalehe "Eesti Maleelu" kolmandas numbris.

Autorist:

KÜLAOTS, Kaido (sündinud 28. II 1976 Pärnus) on rahvusvaheline suurmeister, 8-kordne Eesti meister klassikalises males (1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014), ta on võitnud või jaganud esikohta mitmetel rahvusvahelistel maleturniiridel. Kaido on kuulunud Eesti malemeeskonda iga kahe aasta tagant toimuvatel maleolümpiatel perioodil 1998-2010.