Soome maleajakirja Shakki selle aasta esimeses numbris ilmus austraalia maletaja Ian Rogersi artikkel Paul Kerese mälestusturniirist Tallinn 85. Turniiri võitis Sergei Dolmatov, Mihhail Tal jäi tema jaoks tagasihoidlikule kuuendale kohale. 15 osavõtja hulgas olid meie maletajatest parimad tollal veel rahvusvahelised meistrid Jaan Ehlvest ja Lembit Oll 7. ja 8. kohal. Rogers ise kümnes. Turniiri käigust on otstarbekam lugeda Jüri Randviiru koostatud turniiriraamatust Tallinn 85. Seepärast on ka Rogersi artiklist malelisem osa välja jäetud. Huvipakkuvam on tollane Tallinn ja nõukogude olustik nähtuna välismaalase pilguga.
Tutvumine Keresega
Tutvusin Keresega tema partiivalimiku kaudu. Melbourne`is oli raamatupoes 70ndate aastate algul saadaval vaid kaks arvestatavat maleteost: David Bronsteini 200 Open Games ja see Kerese valimik, mille analüüsid panid mind uskuma, et võid rünnata mis seisust või mis avangust tahes. Tõsi, mu oma partiides ei läinud see nii sujuvalt kui Keresel.
Olnud kuu aega Paul Kerese mälestusturniiril hakkasin aru saama, et Eesti suurmeister on palju enamat kui kunagi läbivaadatud partiide autor. Mulle räägiti korduvalt, kui täiuslik härrasmees ta oli, kes kanakoiba suutis süüa vaid nuga ja kahvlit käsitsedes. Ja et kodumaaks tema jaoks oli ikkagi Eesti, mitte Nõukogude Liit.
Ian Rogers Tallinnas 1985. Foto Isi Trapido.
Moskva kaudu
Minu naine Cathy ja mina lendasime Moskvasse, kus meid korraldajate poolt olid vastu võtmas Harry Pohla ja Jüri Vetemaa. Nad viisid meid hotelli Sport ja järgmisel päeval lendasime Tallinnasse. Hiljem selgus, et Pohla ja Vetemaa sõitsid Tallinnasse tagasi rongiga, kuna 16 rubla maksnud lennukipilet inimese kohta oli neile kallis.
Kuu aega kestev turniir
Nõukogude Liidus korraldatavad turniirid olid tõepoolest sellised, kus prooviti osavõtjate jõudu ja vastupidavust. Kerese mälestusturniiril oli 15 vooru ja seitse vaba päeva, lisaks olid kolm päeva varutud katkestatud partiide jätkamiseks. Kui siia lisada paar saabumis- ja lahkumispäeva ning president Tšernenko surmajärgne leinapäev, siis kestis turniir kuu aega.
Öised häirimised
Olin kuulnud lugusid sellest, kuidas Nõukogude Liidus (ja ka mujal, näiteks Indoneesias) esines öiseid häirimisi, kui Lääne esindaja pidi järgmisel päeval mängima kohaliku meistriga. Ta äratati kesk sügavat und, et suurendada oma mehe võiduvõimalusi.
Meiegi saime seda kogeda, kui hotellitoa suur raadio, mille abil küll enamasti kuulati hotellikülastajate omavahelist juttu, hakkas iseendast mängima ja seda ei saanud vaigistada. Cathy tahtis riidesse panna ja minna retseptsiooni rääkima, aga umbes tunni pärast lärm vaikis. Kellegi kavatsus, millest kohalikud maletajad minu arvates ei teadnudki, minu puhul toimis. Kaotasin järgmise partii üpris halva mänguga. Õnneks selline asi enam ei kordunud.
Ooper ja rokk
Osavõtjatele oli ka kultuuriprogramm. Käisime ooperis. Lucia di Lammermoor, kus eestlased laulsid itaalia keeles. Olime ka rokk-kontserdil, kust tahtsime vaheajal lahkuda. Eestlaste rokis puudus vaimustus ja viisakad olla püüdes ütlesime oma saatjatele, et kuna ,me ei oska keelt, siis me ei saa sõnadest aru. „Aga nad laulavad ju inglise keeles,“ ütles keegi meile. Veidi häbistatutena läksime siiski ära. Mainigem, et orkester Hotell Olümpia restoranis mängis iga päev väga kõvasti tolleaegseid hitte, näiteks Careless Whisper ja I Just Called to Say I Love You. Kuuldes neid laule kuu aega iga päev, mäletan ma nende sõnu siia ajani.
Seiklused restoranimaailmas
Väljas söömine ei olnud Tallinnas võimalik, kuid Hotell Olümpias oli neli söögikohta, seda küll teoreetiliselt… Ühel õhtul läksime Cathyga pearestorani, mis oli enam-vähem tühi. Tegime selle vea, et istusime lauda, ilma et meid oleks juhatatud kohale. 40 minuti pärast saime ühe ettekandjaga silmsideme ja tellisime. Kolmveerand tunni pärast tuli ta ütlema, et sooja toitu ei ole. Tellisime uuesti ja jälle kulus 40 minutit, enne kui meile tuldi ütlema, et külma toitu ka ei ole. Läksime siis teistesse söögikohtadesse, kuid õnne polnud sealgi. Grillbaaris oli kana otsa saanud ja kohvik oli suletud. Oli käes juba südaöö, kui jõudsime näljastena oma tuppa tagasi.
Õnneks uksele koputati. Tibor Karolyi ja Jouni Yrjölä tulid teed jooma. Me olime nimelt kaasa võtnud veekeetja, mida teisedki maletajad käisid kasutamas. Seletasime oma kurba olukorda Tiborile ja Jounile. Tibor lubas ajada asja korda ja kadus kuhugi viieks minutiks. Ta tuli tagasi kandikutäie saiakestega, mis ta oli saanud meie korruse sõbralikult valvuritädilt (Nõukogude Liidus istus igal hotelli korrusel naisvalvur, kes pani kirja, kes mingisse tuppa tuli või kes sealt lahkus.)
Naistepäev koos KGB-ga
8. märtsil, rahvusvahelisel naistepäeval kutsuti meid Cathyga Meremeeste klubisse. Sõbralik meesterahvas, keda me polnud varem kohanud, tuli meid õhtupoolikul sinna viima. Läksime tükk aega mööda tuttavat tänavat, mis viis meie mängupaiga poole, kuni meie saatja küsis: „Te muidugi teate, mis hoone see meist vasakul on?“ Kuna me näisime hämmastunuina, siis kergelt ärritunud mees nähvas: „See on Eestimaa Kommunistliku Partei peamaja. Imelik, et keegi seda teile veel öelnud pole.“
Meremeeste klubis pakuti meile teed ja muidki jooke. Naistepäeva tervituseks tõstis meie võõrustaja klaasi ja teisegi: „Kaunite naiste terviseks!“, „Nende ilu auks!“ Ise paistis ta naisi veidi pelgavat. Vestlus kandus poliitikasse ja meilt küsiti muuhulgas meie arvamust Uus-Meremaa tuumarelvade vastase tegevuse kohta. Uus-Meremaa oli just keelanud Ühendriikide tuumaallveelaevadel tulla nende maa sadamatesse. Vastused tundusid meeldivat ja tund aega kestnud küsitlemise järel päriti, missuguse partei poolt ma Austraalias hääletan. „Vasakpoolsete,“ vastasin mina, kusjuures Cathy ütles, et tema toetab parempoolseid. „Nüüd me peame lahkuma,“ ütles võõrustaja ja saatis meid kiiresti hotelli. Alles aasta hiljem saime aru, et KGB oli meiega vestelnud võimalikku koostööd silmas pidades. Aga Cathy ei läbinud proovi.
Soome maleajakiri Shakki.
Vahetuskõlbmatu valuuta
Turniiriajal korraldajad andsid mulle ja Cathyle 2000 vahetuskõlbmatut rubla reisikuludeks Austraaliast Euroopasse. Katsusime raha tagasi anda ja seletasime, et olime tulnud siia Londonist, mitte Sydneyst. Korraldajad seletasid, et kui nad kogu turniiri jaoks ettenähtud raha ära ei kuluta, siis saavad nad järgmine kord vähem. Nõukogude Liidust rublasid välja viia ei tohtinud. Üritasime kinkida selle raha Paul Kerese nime kandvale Malemajale. Meile seletati, et Nõukogude Liidus raha ei kingita.
Saime kuulda lugusid sellest, kuidas Olafsson oma auhinnaraha eest teinud välja õhtusöögi kõigile hotelli restoranis viibinuile ja kuidas Yrjölä oli ostnud klaveri, mis siis saadeti Helsingisse. Lõpuks meie lihtsalt jagasime raha meid kuu aja jooksul aidanud inimestele.
Iseseisvuse poole
Tallinnas olid olnud turniiri vältel meie jaoks harjumatud miinuskraadid. Viimasel päeval tõusis temperatuur õues esimest korda üle nulli ja ametisse astus uus president Mihhail Gorbatšov. „Soovime ikka, et uus president oleks parem ja iga kord tuleb meil pettuda,“ tõdes korraldajate hulka kuulunud Mart Tarmak. Seekord polnud tal õigus. Kuus aastat hiljem taastus Eesti iseseisvus. Mart Tarmakust sai hiljem Eesti Vabariigi suursaadik Soomes ja teisteski riikides.
Soome maleajakirjast Shakki tõlkinud Merike Rõtova.
Autorist:
Siin rubriigis avaldame erinevate kaasautorite kirjutisi.
