menüü

Kolm turniiri Skype’i kodumaal

Aga miks Skype’i kodumaal? Sellepärast, et Skype’i kodumaa on just nimelt Eesti. Olete üllatunud? Mina näiteks olin üllatunud, kui sellest teada sain. Nii väike maa ja nii suur panus kommunikatsiooni arendusse. Nii et mitte kõik pole kindlaks tehtav mõõdetega maakaardil. Juba Šeremetjevos pidin andma lühiiseloomustuse elu kohta Eestis. Tax free kioski müüja, nähes, et mul on pilet Tallinnasse, küsis: „Noh, kuidas nad seal elavad?“ Vastasin lihtsalt: „Ei rikkalt ega vaeselt, kuid väärikalt.“

Lennujaamas oli mul vastas minu vana sõber Jaan Narva. Kaks aastat tagasi ma juba kirjutasin, et ta on ebatavaline eestlane, kuna tal on viis last. Kuid 2018.a. detsembris valmistas ta mulle tõelise üllatuse. Rääkisime temaga Skype’i teel, kui äkki side katkes: tema mind kuulis, mina teda mitte. Enne seda oli Jaan jõudnud mulle öelda, et tal on meeldiv uudis. Tal on juba kolm täiskasvanud tütart. Mõtlesin, et sündis lapselaps. Küsisingi seda, kuid Skype vaikis. Järgmisel hommikul sain meili: „Mitte lapselaps ei sündinud, vaid tütar.“ Olin tumm. Selleks ajaks Jaan oli juba 60-aastane, tema naine on küll märgatavalt noorem. Jaan ise ütleb selle kohta nii: „Tore muidugi, et on nii palju lapsi, aga kõige tähtsam on see, et nad kõik on ühe ja sama naisega.“ Ka tema naine on maletaja – Regina Rõtova (praegu siis Narva), tuntud malemeistri Boriss Rõtovi tütar. Kahjuks Reginaga pole ma tuttav, kuid suhtlesin küllalt palju Jaani ämma Merike Rõtovaga – kena ja intelligentne naine. Ja sõidan koos oma sõbraga Pühajärvele. Tõsi, teel me vahepeal põikasime ühte tavalisse Tallinna kooli, kus Jaan juhendab maleringi. Mul oli samal ajal huvitav jalutada mööda koolimaja koridore, vaadata tundide vaheajal ringi jooksvaid lapsi, tutvuda seintel olevate väljapanekutega. Sööklas anti mulle tasuta hernesuppi, mis oli väga maitsev ja toitev.

Jõudsime Pühajärvele õhtuks, kus kohe tunnetasime eelseisva turniiri atmosfääri. Juba sealse spaa (hotell, bassein, jõusaal) trepil võttis meid vastu Urmas Randma, kõigi eelmiste üheksateistkümne turniiri peaorganisaator. Pikka kasvu, punapõsine, sportliku välimusega mees, kelle põhitööks on olla kergejõustiku treener, võttis autost maleinventari ja viis selle turniirisaali. Esmapilgul tundub Urmas range ja kinnisena, kuid ükskord, kui ta möödus lauast, mille taga ma mängisin ja ta mulle silma pilgutas, sai mulle kohe selgeks, kui hea ja südamlik mees ta on. Temas on koondunud Eesti rahva parimad jooned – ausus, tööarmastus ja see, et asjatult suud ei pruugita. Urmas on selle maleturniiri peaorganisaator. Tal on muidugi ka abilisi, aga põhitöö jääb ikka tema kanda. „Mis kriteeriumite järgi valite osavõtjaid?“ küsisin ma kord. Sain sellise vastuse: „Mulle on tähtis, et inimene oleks sõbralik, teistega läbiv, sest õhtul me istume restoranis, vestleme ja siis on tunne, nagu oleksime üks pere. See ühise pere tunne ongi mulle kallis.“

Turniiri rahalise külje kindlustab Tiit Vähi. Võimekas ärimees, Sillamäe sadama omanik, aga ka Pühajärve spaa kaasomanik. Üheksakümnendatel aastatel oli see soliidne, heatahtlik mees Eesti peaminister.

Kuna tegemist oli juubeliturniiriga – järjekorras kahekümnendaga, siis olid nii avamine kui ka lõpetamine korraldatud tavapärasest uhkemini, šampanja ja tohutusuure aedmaasikatordiga. Kõigi voorude ajal oli osavõtjatel võimalus juua kohvi või teed, maitsta suupisteid. Kõik, mis puudutas turniiri, oli samuti tasemel. Suurel ekraanil nägime kohe, kes kellega mängib. Peakohtunik oli minu sõber Jaan Narva, kes tuli oma ülesannetega igati kiiduväärselt toime. Lõpubanketil oli mul rõõm istuda kõrvuti Tiit Vähiga ja temaga pikalt vestelda. Lõpuks ütles ta mulle: „Nüüd tahavad kõik saada peaministriks, aga tollal, 1992. aastal veendi mind kaua. Leiba ei olnud. Aga kui pole leiba, pole ka vabadust. Aastaga õnnestus mul olukord kuidagi paremaks muuta. Ma ei ajanud taga ei au ega kuulsust. Riik oli vaja päästa…“

Tulen tagasi turniiri juurde. Kahekümne aasta jooksul on välja kujunenud selline süsteem: handicap turniir, kus osavõtjad on tugevuse järgi jagatud viide gruppi. Kõige võrdsemad mängivad omavahel ajakontrolliga 10 minuti 10 minuti vastu. Viienda, s.o. nõrgima grupi meestel on 18 minutit suurmeistrite 2 minuti vastu. Professionaalide kõrval mängivad ka amatöörid – Eestis tuntud ettevõtjad, kirjanikud, ajakirjanikud, näitlejad.

Osavõtjaid on 36, mis tähendab, et mängitakse 35 vooru. Kõik see peab mahtuma kolme päeva sisse, turniir on väga pingeline. 20 aasta jooksul, kes kõik pole olnud külalislahkel Pühajärvel. Neli korda mängis siin Viktor Kortšnoi, üks kord Anatoli Karpov ise. Suurmeistritest veel Halifman, Hübner, Širov, Short, Jussupov jt. Sel aastal oli reitingfavoriidiks valgevene suurmeister Vladislav Kovalev, kes võitiski turniiri. Tõsist konkurentsi pakkus talle eelmise aasta võitja läti suurmeister Nikita Meškovs. Kolmandaks jäi eesti suurmeister Kaido Külaots. Mõni sõna temast. Ma tunnen Kaidot 1996. aastast, kui ta mängis Medellinis (Kolumbia) kuni 20-aastaste maailmameistrivõistlustel. Hiljem puutusime temaga kokku maleolümpiatel. Füüsiliselt tugev, sarnanes ta alati rohkem atleedi kui maletajaga. Meeldiv, tagasihoidlik inimene, praegu on ta Eesti parim maletaja, kuid mingist suuremast edust jäi tal alati veidi puudu. Aga siis võitis ta Moskvas 2019 sensatsiooniliselt Aeroflot-open’i. Võib-olla on see tõusu algus…

Kogu turniiri vältel oli liidrite grupis Artur Jussupov. Arturit kui maletajat pole vaja esitleda. Kes poleks lugenud tema raamatuid, kellele poleks meeldinud tema suurepärased partiid! Aga see, kes pole temaga isiklikult tuttav, see ei tea, kui imekena inimene ta on. Ta lausa kiirgab positiivset energiat! Alati naeratav, heasoovlik, viisakas. Enne partii algust soovib Artur vastasele edu, aga pärast partii lõppu (sõltumata tulemusest) edu edaspidiseks. Malemaailmas on Arturil vankumatu autoriteet. Keegi võib mõelda, et sel inimesel oli kerge elu ja seetõttu ongi ta nii positiivne. Tegelikult on kõik vastupidi. Kui Artur elas Moskvas, teda tulistati. Haiglas aga kuuli ei leitud. See leiti ja võeti välja alles mõne aja pärast ühes Hollandi haiglas. On inimesi, keda see oleks murdnud.

Lõpuks tahan öelda paar sõna kohast nimega Pühajärve. Kenad järved, künklik maastik, mets – kõik see annab sellele paigale kordumatu koloriidi. Asub see kolme autosõidu tunni kaugusel Tallinnast. Läheduses on Otepää, mis nõukogude ajal oli tuntud suusakeskus. Kui me seekord saabusime Pühajärvele, siis sadas vihma ja sügispori ei tõstnud tuju. Kuid ööl vastu 1. detsembrit tuli lumi maha ja kõik muutus ümberringi imekenaks. Ma jalutasin metsas ja tundsin rõõmu päikeses sädelevast lumest. Spaa-keskus ise on igas mõttes kena. Muide, praegusel interneti ajal saab igaüks ise selle kohta informatsiooni. Ühe huvipakkuva detaili tahan ma siiski esile tuua. Kunagi palju aastaid tagasi oli Nõukogude Liidu sööklates igal pool leib tasuta. Pühajärve spaa restoranis on mindud veel kaugemale, mitte ainult leib pole tasuta, vaid ka suurepärane Eesti või. Midagi sellist pole ma veel kusagil näinud!

Viru hotellis toimusid detsembri alguses Euroopa kiir- ja välkmale meistrivõistlused noortele ja täiskasvanutele. Foto: turniiri ametlik kodulehekülg.

Pühajärvelt viis mind tee Tallinna, kus 5.-7. detsembril toimusid Euroopa kiir- ja välkmale meistrivõistlused. Kaks ja pool tundi möödusid autos kiiresti (juht kihutas hirmuäratava kiirusega, nii oli teekond tavapärasest pool tundi lühem), kuna mu kõrval istus suurepärane vestluskaaslane – Aleksandr Halifman. Ta jutustas oma matšidest Karpovi ja Kasparoviga. Mina kuulasin huviga. Viru hotellis, kuhu me saabusime, oli juba hulgaliselt turniirist osavõtjaid. Peaaegu kohe ilmus kohale ka peaorganisaator – Eesti Maleliidu president Ken Koort. Väga elav ja liikuv, ei sarnanenud ta sugugi klassikalise ülemusega. Ken teatas Halifmanile kohe, et tal pole midagi vaja maksta. Aleksandrit see muidugi rõõmustas. Mina aga seejärel vestlesin mitmeid kordi Ken Koortiga. Nelja päeva jooksul, mil ma sain jälgida selle energilise inimese tööd, ei näinud ma teda kunagi puhkavat. Kogu aeg asjaajamised ja ega üle paari minuti rääkida eriti ei õnnestunudki. Vaid turniiri lõpus sai ta minuga vestluseks pühendada paarkümmend minutit. Rääkis veidi endast. Tal on küllalt suur elukogemus, on lõpetanud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja omandanud Executive MBA kraadi Singapuri Ülikoolis. Edukas ärimees. Eesti Maleliidu eesotsas on ta teist aastat.. Ta armastab malet ja loodab selle ala tõusule Eestis. Küsis minu arvamust, kuidas turniir on korraldatud. Kohmetusin veidi õiget formuleeringut otsides. „Rääkige tõtt,“ ütles Ken mulle. Vastasin: „Võrdlen kümne nähtud maleolümpiaga. Kõige paremini organiseeritutest kuni kõige halvemateni. Tallinna turniir on muidugi lähemal parematele.“ Vastus meeldis minu vestluskaaslasele.

Mis mul lubas teha sellise järelduse? Mängusaalid olid „Viru“ hotellis, kus enamus osavõtjaid ka elas. Teised elasid läheduses asuvates hotellides. Söömisega probleeme polnud. Kohtunike töö oli kõrgel tasemel. Olin kohal peaaegu kõigi voorude ajal ja mulle ei meenu ühtegi intsidenti, isegi kõige väiksemat vahejuhtumit. Mulle meeldis, et ekraanil oli kirjas järgmise vooru algusaeg koos täiendusega, et osavõtjad peavad vooruks olema valmis viis minutit enne tähendatud aega. Nii et viis minutit varem kohale tulnud ei saanud enam kuidagi hilineda, isegi kui oletame, et kohtunik kogemata paneb kellad minut varem käima. Koridoris olid joogivee anumad ja vett jätkus kõigile. Väikese puudusena märgiksin vast seda, et nimekirjad järgmise vooru loosimise kohta olid välja pandud vaid kahes kohas, mis paratamatult kutsus seal esile tõuklemise. Mis teha, väikseid möödalaskmisi juhtub igal pool, kuid üldiselt tuleb selle võistluse korraldust pidada Eesti maleliidu õnnestumiseks. Selliste heade organisaatorite, kaunite vabatahtlike (nende hulgas olid ka Jaan Narva kaks tütart ja kunagine tuntud maletaja Tatjana Fomina), suurepärase taristuga võib Tallinn väga hästi taotleda maleolümpia läbiviimist.

Mihhail Botvinnik ütles kunagi, et malenupud ei mängi iseenesest, neid liigutavad inimesed. Igal turniiril on mitmeid huvitavaid, koloriitseid isiksusi. Ma räägin seekord kahest – kõige eakamast osavõtjast ja ühest kõige nooremast.

Janis Daudzvardis on 77-aastane, kuid keel ei paindu teda vanaks nimetama. Hipide kombel pikad valkjad juuksed ja must kauboikübar jätavad unustamatu mulje ammuse nõukogude aja ühest paremast välgumängijast. Endast räägib läti maletaja nii: „Ma olen viimane mohikaanlane. Kes veel võitis välgus Mihhail Tali?“ Muide, märki Riia imemängija profiiliga kannab ta samasuguse uhkusega nagu oma kaabutki. Kui ma tegin vanale sõbrale ettepaneku meid koos pildistada lasta, muretses ta: „Ma olen nõus, aga ainult kaabuga.“ „Loomulikult,“ rahustasin ma teda.

Me oleme tuttavad täpselt 50 aastat. Spordiühingu „Lokomotiiv“ finaalturniirile Svetlogorskis oli meie kangelane kaasatoonud plastikust malelaua ja mängis ainult sellel. Aga kui ta kaotas mingi võiduseisu, viskas ta mure tõttu selle laua merre. Aga 1975. aastal me mängisime matši sajast partiist ajakontrolliga kaks minutit kummalegi. Alguses läks ta juhtima, siis jõudsin talle järele. Mis juhtus? Umbes viiekümnendaks partiiks õnnestus mul aru saada, et kahe-minuti mängus on ratsu tugevam kui vanker. Te ei usu? Proovige ise järele, kusjuures pole vaja mängida sada partiid, aitab kümnestki. Enne viimast partiid oli seis võrdne, aga viimase ma kaotasin. Ikkagi poleks mul ka praegu häbi kaotada nii sellise välguhiiule.

Me polnud näinud 1989. aastast. Tundsin ta kohe ära, temal läks pisut aega. Tema vene keel on endiselt laitmatu, tunneb kõnekäände ja kõikvõimalikke väljendeid filoloogist professori tasemel. Ka nüüd rõõmustab ta siiralt vahva anekdoodi üle, aga males pole mängujõud enam see. Ta püüdis kõigest väest, aga poolte punktideni ei jõudnud ei välk- ega kiirmales. Elu tal praegu kõige parem pole, aga ta ei nukrutse. Tallinna sõitis ta oma ärimehest kaasmaalase Aris Ozolinši abil, viimane mängis muide ka Pühajärvel. Meie hüvastijätt Janis Daudzvardisega oli lihtne, aga liigutav. Ta tuli mu juurde, surus mul tugevasti kätt ja lausus: „Edu!“ Edu ka sulle, Janis!

Aga nüüd ühest kõige nooremast. (Sulgudes märgin, et osavõtjate hulgas oli päris palju lapsi. See polnud juhus, vaid nii oli see tänu Ken Koorti targale ideele korraldada enne täiskasvanute turniire samasugused noortele; paljud nendest jäid ka täiskasvanutega mängima.) Denis Lazavik on 13-aastane. Ta esindab Valgevenet. Miks ma pöörasin just temale tähelepanu? Raske seletada, kuid ta torkab kohe silma. Prillidega viiemees! Kuid selliseid on males palju. Kord ütles Mark Dvoretski ühe noore meistri kohta, et too istub laua taga nagu maailmameister. Ei, Denis istub täiesti tavaliselt. Istub ja vahel keerutab käes etturit. Millegi poolest meenutab noort Gata Kamskit. Ainult natuke küll. Veidi sarnane väliselt, aga Gata Kamskil oli suurema osa partiist ajal käes õun, mitte ettur, kui me temaga mängisime 1986. aastal.

Aga kõige olulisem oli tema näoilme. Ta vaatab vastast peaaegu lahke pilguga, kuid selle lahkuse taga on tunda tohutut usku oma jõusse, mida sõnades võiks väljendada nii: „Kuhugi sa minu käest ei pääse!“

Väga ebatavaline poiss ja võib-olla näeme temalt tulevikus ka ebatavalisi tulemusi. Neid on juba praegugi. Mõlemal turniiril püsis ta liidrite hulgas, ainult lõpus ta ei pidanud vastu. Arvestades seda, et enamus partiisid mängis ta suurmeistritega, oli tabelis punktidega plussi jäämine igati kiiduväärt. Hoian ka tulevikus talle kindlasti pöialt.

Veidi veel hotellist „Viru“, kus turniirid toimusid ja kus suurem hulk osavõtjaid ka elas. Selle hotelliga on mul seotud 45-aasta tagused mälestused. Kui 1974.a. jaanuaris Tallinnas toimusid NSV Liidu noorte meistrivõistlused, oli see oivaline ehitus vaid kaheaastane. Polnud tollases Liidus just palju sellest paremaid hotelle. Kõrgehitus (22 korrust) ja sealjuures väga modernne – sellisena jäi see mulle meelde. Seal elasid treenerid, aga osavõtjad (nende hulgas Artur Jussupov, Vladimir Malanjuk, Grigori Kaidanov) olid paigutatud tagasihoidlikematesse majutuskohtadesse. Mängiti seal läheduses. Avamisel esines kõnega unustamatu Paul Keres. Ja ehkki Tallinnas on nüüd paremaid hotelle, on mul ikkagi just „Viruga“ seotud ohtralt mälestusi. Milline vaade avaneb aknast! Otse vanalinnale! Muide, seal ligidal on nn Viru väravad, mille taga asub saja meetri pikkune lillekauplus – akende taga ja lausa tänaval lilled, lilled, lilled…

Ja olidki möödas kümme päeva Skype’i kodumaal. Nägemiseni, Eesti, tahaksin seda maad veel näha.

P.S. Lõpuks ma ikkagi tutvusin Reginaga – Jaan Narva abikaasaga. Regina osales nii välk- kui ka kiirturniiril. Lõpetamisele tulid abikaasad koos oma kõige väiksemaga. Ta on alles aastane, kuid ümberringi kõik aina küsisid: „Kas temast saab ka maletaja nagu teie teistest tütardest?“ Vastuseks õnnelikud vanemad ainult naeratasid…

Venemaa maleajakirjast "64" tõlkis Merike Rõtova.

Kaasautor

Autorist:

Siin rubriigis avaldame erinevate kaasautorite kirjutisi.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid