Teeme sünnipäeva intervjuud – see ei ole tavapärane sünnipäev, suisa üheksakümnes, aga alustame ikkagi päris algusest ehk palun räägi natuke, kuidas toimus male juurde sattumine?
Nagu te näete mul on malendid laua peal, on koguaeg olnud. Minu isa Oskar Kuningas mängis aeg-ajalt võistlustel, tema tõigi mind male juurde. 1947. aastal oli Pärnus väga suur maleturniir, kus mängisid tolle aja juhtivad suurmeistrid – Issaak Boleslavski, Igor Bondarevski, Vassili Smõslov, Aleksandr Kotov, Salo Flohr, Andor Lilienthal jt. Oli samuti üks noor meister – David Bronštein, kellest räägiti, et temast saab ka peagi suurmeister. Selle turniiri võitis meie suurmeister Paul Keres. Meie kodus, samuti suures osas Eesti kodudes, oli Keres – tema turniirid ja tema võidud – väga tähtsad.
Isa õpetaski mind mängima, mul oli ka üks klassiõde, kellega hakkasimegi kohe koos mängima. Sealt läks edasi aastaid, kuni pääsesin ülikooli ajal Eesti naiste esivõistlustele ja siis isa aitas mind juba avangulise ettevalmistusega. Ta õpetas mulle Viini avangut – selles avangus, kui teooriat tunda, siis seis läheb igavaks, aga naiste vastu see avang toimis. Õpetasin seda hiljem ka oma lastele ja lastelastele.
Merike Rõtova augustis 2026 koduse malelaua taga. Foto Margus Sööt.
Kuidas mõjutas isa vangistus? (Oskar Kuningas vangistati NSV Liidu okupatsioonivõimude poolt 1950.a. märtsis ja mõisteti 25 aastaks kinnipidamisele vangilaagrites, kus ta viibis 1955. aasta sügiseni – erinevates Eesti paigus).
Olin 13-aastane, kui öösel aeti üles ja isa viidi vangi – isa mõisteti süüdi poliitvangina, aga õnneks ta oli kinnipidamisel Eestis ja olime kirjavahetuses. Võib-olla muul juhul oleksin tulnud males võistlemise juurde ehk pisut varem, aga kujunes nii, et võistlustel hakkasin mängima alles siis, kui olin juba ülikoolis.
1956. aastal mängisin esimest korda Eesti naiste meistrivõistlustel, olin siis teisel kursusel. Tollal isa saatiski mulle vanglast pikki Viini avangu variante.
Hiljem abielludes abistas mind maleturniiridel minu mees Boriss Rõtov. Aga minuga oli tal igatahes väga raske, sest ma ei tahtnud üldse kaotatud partiisid analüüsida.
Räägi palun natuke lähemalt oma ülikooliaastatest. Mainisid osalemis Eesti meistrivõistlustel, aga muu?
Oma elule tagasi mõeldes on mulle oluline, et õppisin Tartu Ülikoolis. Lõpetasin ajakirjanduse erialal. On küsitud, kas õpetati kirjutama? Ei, seda pidi ise oskama. Meil olid väga head õppejõud, kellelt omandasime palju teadmisi. Eriti muidugi on meelde jäänud ajakirjanduse õppejõud professor Juhan Peegel, keda me hüüdsime armastavalt meie Juhan. Ta pidas oluliseks Eesti ajakirjanduse ajaloo, aga üldse Eesti kultuuriloo tundmist. Aga veel enam: oma eeskuju kaudu õpetas ta inimeseks olemist. Kui minult küsitaks, kes mind on kujundanud, kellelt olen elus kõige enam õppinud, siis ütleksin kaks nime: minu isa Oskar Kuningas ja Tartu Ülikooli professor Juhan Peegel.
Oled ka arvestust pidanud, mitu korda oled üldse mänginud Eesti naiste meistrivõistlustel?
Mina olen väga halb statistik, ma enda kohta neid numbreid ei tea. Kindlasti rohkem, kui kümme. Aga see on lihtsasti tuvastatav „Male Eestis“ raamatute tabeleid sirvides.
On ehk mõned hästi meelde jäänud partiid?
1963.a. Viljandis toimunud Eesti naiste meistrivõistlustel, kui olin lapseootel, siis esimest ja ilmselgelt ka viimast korda võitsin Salme Rootaret. See on jäänud väga meelde.
Samuti sügavalt austan Maaja Rannikut, aga vahel võis juhtuda, et 10-st partiist ühe võidan ka mina tema vastu. Tema vastu jäi meelde üks võidupartii, kus ta andis kohe alla, kui jäi vankriga lipu vastu. Maaja oli suur eeskuju, ka oma suhtumises – näiteks, kui ta tuli esimest korda Eesti naiste meistriks, siis ta ütles, et ta pole ikka päris Eesti meister, kuna Salme Rootare sel turniiril ei mänginud kaasa. Järgmisel aastal ta tuli Eesti naiste meistriks juba olukorras, kus ka Salme Rootare mängis turniiri kaasa ja siis sai ta öelda, et nüüd on ta päriselt Eesti meister!
Kas sa oled kunagi väga kurvastanud mõne partii puhul, oled nutnud?
Olen nutnud täiskasvanuna, mul oli hea seis Leili Pärnpuu vastu, aga tegin vale ratsukäigu ja kaotasin. Pärast läksin mängusaalist ära ja bussipeatuses tulid pisarad. Justnimelt võiduseisust kaotamine on raske.
Kas vahepeal on olnud malest ka pikemaid pause?
Malet olen ma jälginud pidevalt ja jälgin ka tänapäeval pidevalt, eriti sellest hetkest, kui on olemas arvuti. Partii toimumise ajal saan mänge käik-käigult vaadata, ükskõik kus maailma otsas maleturniiri mängitakse.
Räägime natuke kirimalest.
Nõukogude ajal ei saanud reisida, kirimale leevendas selles osas maailmaga suhtlust. Praegune kirimale on sootuks teistsugune, turniiritabelid on täis viike, sest mängitakse arvuti abil.
Tänu kirimalele sai häid uusi tuttavaid. Ühe soomlasega mängisime kokku viis aasta, sest kirjad tulid teinekord nn üle Moskva. Mul oli lipulõppmängus ettur enam ja proovisin pikalt võita, kuid partii läks ikkagi viiki. Hiljem tekkis võimalus käia veel NSV Liidu ajal malekooli lastega Soomes ning sama kirimale vastane sõidutas meid pikalt Helsingis ja tutvustas linna.
Mängisid mitmel korral kirimales naiste MM-turniiril. Parimal korral olid 1978-1984 MM-turniiril teine. Miks ei õnnestunud saada kirimales maailmameistriks?
Järelikult mängisin kellestki natuke kehvemini. Kaotasin Iisraeli esindajale Luba Kristolile, kes hiljem tuli esimeseks.
Tõnu Õim on öelnud, et tänu minule, tuli tema teist korda kirimales maailmameistriks – see tähendab, et sel turniiril oli tal vastaseks ka naiste maailmameister Luba Kristol ja Tõnu palus minult seda minu toonast kaotuse partiid, mida ta põhjalikult analüüsis ja tänu sellele ta võitis Kristolit ja tuli hiljem ka maailmameistriks.
Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis võimalus reisimiseks, oled palju malega reisinud, mis on jäänud meelde?
Esimene vapustus oli Viin ja arusaamine, et lääne maailm on ikka teistmoodi. Pariis on samuti väga kena linn, esimest korda käisin seal tegelikult alles möödunud aastal.
Samuti mulle on väga meeldinud Soomes käia, meil on seal tekkinud head sõprussuhted kohalike klubimaletajatega. Nõukogude ajal ei saanud ju isegi mitte Helsingisse sõita, mis asub tegelikult vaid 80 km kaugusel.
India on väga meelde jäänud, Rahvusvahelise Kirimaleföderatsiooni ICCF-i kongress Mumbais. Pärast kongressi toimus ringsõit Indias, see on jäänud väga hästi meelde.
Tänu malele olen lisaks välisreisidele näinud ka väga palju Eestimaad, erinevaid linnasid.
Lisaks malele oled suur teatrihuviline, käid sageli lastelastega teatris, kontsertidel. Milline žanr meeldib enim?
Ooper, ikka ooper. Meeldib käia ka sümfooniakontsertidel. Väga meeldivad ooperitest Carmen, Traviata. Mis puutub teatrisse, siis harjumust käia teatrites, armastust teatri vastu, olen õpetanud ka oma lastelastele.
Aga raamatud? Oled suur lugemishuviline, kodus on raamatud aukohal.
Minu põhihobiks on lugemine. See käib niivõrd minu elu juurde, et seda on isegi raske hobiks nimetada. Lugema õpetas mind isa. Mul on tunne, et esimene raamat, mis ta mulle kätte andis, oli Lutsu „Kevade“. Eks ma pidin enne ikka aabitsat ka lugema, aga seda ma ei mäleta. Mälus on Tootsi-Kiire lood. Mul on päris palju raamatuid. Kord küsis üks mu lapselaps, kas olen neid kõiki lugenud. Vastasin, et olen ja paljusid isegi mitu korda. Kes kirjanikest on meeldinud? Tammsaare (eriti „Kõrboja peremees“), prantsuse kirjanikest Victor Hugo (eriti „Jumalaema kirik Pariisis“), vene kirjanikest Dostojevski (eriti „Idioot“). Armastan lugeda luulet (eriti Juhan Liiv, Marie Under, Ernst Enno). Mul on hea meel, et Mustamäel minu kõrvalmajas on raamatukogu. Käin seal sageli, et lugeda uuemat kirjandust.
Tagasi male juurde. Oled teinud rohkelt intervjuusid maletajatega. Kellega tahaksid veel intervjuud teha, kellega ei ole veel vestelnud?
Ma ühel hetkel ütlesin, et ma üldse enam ei tee intervjuusid. Aga ikka olen teinud, sel aastal tahan teha veel jutuajamise Toomas Valgmäega, mis on meil juba kokkugi lepitud. Mulle hakkab juba tunduma, et ma olen enamuse Eesti maletajatega intervjuusid teinud.
Kas on mõni väga meelde jäänud intervjuu?
Mulle meeldis jutuajamine Tarvo Seemaniga, me saime kokku Solarise keskuse allkorrusel asuvas kohvikus ja ta ulatas mulle esmalt tassi eelmisel päeval korjatud jõhvikatega – see oli niivõrd tore!
Samuti Pia Cramlinguga oli väga tore vestelda.
Paar intervjuud olen teinud poeg Igori autos sõites tagasi Pühajärve maleturniirilt – Artur Jussupoviga ja Daniel Fridmaniga. Need on ka hästi meelde jäänud. Urmas Randma korraldatavatel turniiridel on käinud väga palju maailmas tuntud maletajaid.
Mul ei ole tegelikult olnud ühtegi intervjueeritavat, kellega ei oleks olnud meeldiv vestelda.
Kuidas kasvatada maletajaid?
Malet ei saa mängida, kui male ei huvita. Kusagilt vanusest saab lapse puhul selgeks, kas male huvitab või mitte. Näiteks lapselaps Mai tahtis koguaeg väga mängida.
Tulebki jälgida lapse huvi, lapsed tuleb panna varakult turniiridele mängima. Tulebki kasutada ära võimalikult palju laste turniire, nendel pidevalt osaleda.
Lapsi kasvatades, mis male puhul on tähtis – see õpetab kaotama, väärikalt kaotama.
Mis on olnud sinu missioon males?
Minu missioon on olnud, et ei unustataks Paul Kerest. Kui mõelda, et Keres on surnud pool sajandit, ja Inglismaal keegi kirjutab temast 4-osalise raamatu, siis see tähendab, et ta ei ole olnud tähtis mitte ainult meile. Keres oli ideaal.
Kas tahad veel lõpetuseks midagi omalt poolt lisada?
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et olen rikas inimene. Ma ei mõtle raha. Raha on kõigil vähe. Ka miljonärid arvavad, et mõni miljon võiks ju rohkem olla. Ei, mitte raha. Minu rikkuseks on minu kaheksa lapselast ja kaks lapselapselast. Olen õnnelik, et nad olemas on. Nad rikastavad mu elu.
Küsisid Tatjana Fomina ja Margus Sööt.
Küsimusi aitasid ette valmistada Eesti naiskonna koosseisus 2024.a. Krakowis seenioride maailmameistriteks kroonitud Silvi Salupere, Monika Tsõganova ja Kersti Kõrge.
Vaata ka:
Merike Rõtova ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni juures https://www.esbl.ee/biograafia/2934 ja Wikipedias https://et.wikipedia.org/wiki/Merike_R%C3%B5tova
Autorist:
SÖÖT, Margus (sündinud 18. IV 1980 Tallinnas) on meistrikandidaat males, maletanud alates 6-7-eluaastast, Tallinnas Paul Kerese malekoolis oli treeneriks Viljandist pärit mitmekordne Eesti naiste meister Mari Sammul-Kinsigo. Margus on mitmete maleraamatute autor ja toimetaja ning kirjutanud malest paljudele meediaväljaannetele.
