menüü

Varalahkunud maletalent Ilmar Raud

Viljandi kuulsaimat malemeistrit Ilmar Rauda (30.04.1913 Viljandi - 13.07.1941 Buenos Aires) loeti 1920ndate aastate lõpus ja 1930ndatel aastatel Eesti üheks paremaks ja andekamaks maletajaks. Ta näitas häid tulemusi erinevatel turniiridel, tuli kahel korral (1934 ja aastavahetusel 1938/1939) Eesti meistriks ja aitas Eesti meeskonna maleolümpial Argentinas Buenos Aireses 1939. aastal pronksile, kuid tema tegelikud võimed jäidki lõplikult avaldumata, sest talendikas maletaja suri vaid 28-aastasena kaugel kodumaast.
Alates 1966. aastast toimuvad Viljandis Ilmar Raua mälestusturniirid, kus alati rohkelt osalejaid ja esikohale käib pingeline heitlus. Tänavu juunis-juulis toimub Viljandis järjekorras juba 50. Ilmar Raua mälestusturniir (pidamata jäi mälestusturniir vahepealsetel aastatel vaid korra, 1985. aastal) – omaaegse tippmaletaja mälestust on au sees hoitud juba üle neljakümne pika aasta!


 

Noorteklassis Eesti parimaks kerkida ei õnnestunud

Raud õppis maletama 10-aastaselt, õhutust malemängu peensustesse tungimiseks sai ta ajakirjas “Ronk” ilmunud I. Wittlichi malenurgast.
Eesti maleavalikkusele andis ta endast tõsisemalt märku 8. koolinoorte esivõistlustel Narvas aastavahetusel 1928/1929. Esikoha hõivas sel turniiril hilisem Eesti ja Leedu esimaletaja Vladas Mikenas 14 punktiga 14st, teine oli Feliks Villard 11 punktiga ja kolmas Raud 10 punktiga.
Heino Hindre koostatud raamatus “Male Eestis” (1965) kirjutatakse nimetatud turniiri kohta järgmist: “Noorte esivõistlustel olid jälle esikohtadel V. Mikenas ja F. Villard, kolmandaks aga tuli pärastine silmapaistev maletaja, 15-aastane Ilmar Raud (3.-5. koha otsustas järelvõistlus).”

8. EESTI KOOLINOORTE ESIVÕISTLUSED

29. detsembrist 1928 kuni 3. jaanuarini 1929 Narvas

1. Vladas Mikenas, Tallinn 14 (14); 2. Feliks Villard, Tallinn 11; 3.-5. Ilmar Raud, Viljandi, Arnold Karu, Tartu ja Viktor Uulberg, Tallinn 10; 6. Richard Ollino, Narva 7,5; 7.-8. V. Resev, Narva ja Endel Marksoo, Rakvere 7; 9.-10. Nagel, Paldiski ja Räimtal, Läänemaa 5, 11.-12. Nõu, Läänemaa ja Pruun, Narva 4,5; 13. Daniel, Jõhvi 4; 14. Jõgeva, Võru 3; 15. Ilus, Võru 2,5.


1929. aastal toimusid Haapsalus 9. koolinoorte esivõistlused, kahel varasemal korral domineerinud Mikenase ja Villardi puudumisel oli Raual hea võimalus tulla omaealiste Eesti meistriks, paraku pidi Raud taas leppima kolmanda kohaga Narva noormaletajate Ollino ja Resevi järel.

9. EESTI KOOLINOORTE ESIVÕISTLUSED

28.-30. detsembrini 1929 Haapsalus

1. Richard Ollino, Narva 13 (15); 2. V. Resev, Narva 12,5; 3. Ilmar Raud, Viljandi 11,5; 4.-5. Alfred Remmelgas, Tallinn ja Särg, Paldiski 10,5; 6.-7. Louis Orav ja Valter Põder, mõl Tartu 9; 8. Jakob Gabovitš, Tallinn 8,5; 9. M. Kitt, Kuressaare 8; 10.-11. Jõgeva, Võru ja Selg, Haapsalu 5,5 jt. Kokku 16 osavõtjat.


1931. aastal Viljandis toimunud 10. koolinoorte esivõistlustel pidi Raud laskma endast ettepoole Narva esindaja Richard Pruuni ja rahuldus ise 2.-3. koha jagamisega.

10. EESTI KOOLINOORTE ESIVÕISTLUSED

1931 Viljandis

1. Richard Pruun, Narva 10; 2.-3. Ilmar Raud, Viljandi ja Alfred Remmelgas, Tallinn 9,5; 4.-5. Leppner, Tapa ja Harald Keres, Pärnu 8; 6.-7. Valter Põder, Tartu ja Arnold Oksa, Tallinn 7; 8.-9. L. Peterson, Võru ja Ardalion Lutt, Viljandi 6,5; 10.-11. Arnold Abel, Tallinn ja Orav, Tartu 5,5 jt.

 

Aastavahetusel 1931/1932 Tartus toimunud 11. koolinoorte esivõistlustel oli aga esimene Paul Keres ja Raud jäi jagama 2.-5. kohta. Nii ei õnnestunudki Raual koolinoorena tulla omaealiste Eesti meistriks.

11. EESTI KOOLINOORTE ESIVÕISTLUSED

28. detsembrist 1931 kuni 1. jaanuarini 1932 Tartus

1. Paul Keres, Pärnu 9 (9); 2.-5. Richard Pruun, Narva, Ilmar Raud, Viljandi, Rudolf Pruun, Tallinn ja Elmar Kiiler, Viljandi 6; 6.-7. Arnold Abel ja Alfred Remmelgas, mõl Tallinn 5,5; 8.-11. L. Peterson, Võru, Harald Keres, Pärnu, Tui, Tartu ja Johannes Tiks, Tapa 4,5; 12.-15. Roivid, Tallinn, Hanson, Väike-Maarja ja Vint, Narva 4, 16. Jauram, Tartu 3,5; 17.-18. Suubon, Narva ja Magus, Tartu 3; 19. Mölder, Tartu 2; 20. Ude 0,5.


1932. aasta märtsis võitis Raud Tartus Werneri kohvikus toimunud esimese klassi turniiri 8,5 punktiga 9st (aasta varem oli ta olnud samal turniiril kolmas) ja see andis talle õiguse kaasa mängida järgmistel Eesti meistrivõistlustel. Raamatus “Male Eestis” (1965) kirjutatakse Raua võiduga lõppenud esimese klassi turniiri kohta: “Viljandi esindajale Ilmar Rauale oli see turniir, mille ta lõpetas kaheksa võidu ja ühe viigiga (Feliks Kibbermanniga), hüppelauaks Eesti parimate maletajate hulka.”


 

Esimene provintsist pärit Eesti meister

Aastavahetusel 1932/1933 debüteeris Raud Eesti meeste meistrivõistlustel Tallinnas. Seitsme osalejaga turniiril jäi Raud 3 punktiga 6st jagama 3.-5. kohta, võitjast Gunnar Friedemannist punkt tagapool.

5. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

27. detsembrist 1932 kuni 5. jaanuarini 1933 Tallinnas

1. Gunnar Friedemann, Tallinn 4 (6); 2. Emil Kursk, Tallinn 3,5; 3.-5. Feliks Kibbermann, Tartu, Ilmar Raud, Viljandi ja Viktor Uulberg, Tallinn 3; 6. Paul Rinne, Tallinn 2,5; 7. Leho Laurine, Tallinn 2.

 

Juba järgmistel Eesti meistrivõistlustel 1934. aasta alguses Tallinnas õnnestus toona 20-aastasel Raual tulla aga mõnevõrra üllatuslikult vabariigi tšempioniks. Kaheksa osalejaga turniiril kogus Raud 5,5 punkti 7st ja edestas oma peamist rivaali Paul Schmidti poole punktiga (ehkki kaotas omavahelise partii).
“Päevaleht” kirjutas sel puhul: “Raud on sümpaatne noormees. Ta on väga vaikne ja tagasihoidlik. Kui meistriteturniir lõppes, kadus ta niisama vaikselt kui tuligi.”
“Rahvaleht” märkis aga järgmist: “Valis avanguid, mis küll teaduslikult nõrgad, kuid viivad vastase oma seisu ülehindamisele. Nagu raudrull käsitleb Raud vastaseid. Kes vastu astub, see langeb. Alguses ta nagu ei saaks küllalt hoogu ja taganeb. Laseb tungida vastasel peale. Kui olukord on muutunud kriitiliseks, siis Raud alles alustab ja näitab täit mängujõudu. Kui juba kord otsad kindlalt käes, siis vastasel ei ole enam pääsu.”
“Väike, terashallide silmadega,” iseloomustas värsket Eesti meistrit “Postimees”.
Raamatus “Male Eestis” (1965) võetakse 1930ndate aastate alguses aset leidnud malesündmused kokku: “Neil aastail andis meie kasvav maleliikumine kolm silmapaistvat maletajat – Paul Kerese, Ilmar Raua ja Paul Schmidti, kelle nimega on tihedalt seotud kodanliku Eesti male parimad saavutused. Tähelepanuväärne on see, et 1934. a. läks esikoht esmakordselt provintsi.”

6. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

27. detsembrist 1933 kuni 4. jaanuarini 1934 Tallinnas

1. Ilmar Raud, Viljandi 5,5 (7); 2. Paul Schmidt, Tallinn 5; 3. Gunnar Friedemann, Tallinn 3,5; 4.-7. Johannes Türn, Tallinn, Feliks Kibbermann, Tartu, Feliks Villard ja Leho Laurine, mõl Tallinn 3; 8. Emil Kursk, Tallinn 2.


Pärast Eesti meistriks tulekut osales Raud 1934. aastal esmakordselt rahvusvahelisel turniiril. Nimelt külastas Tallinna Austria suurmeister Rudolf Spielmann, kes mõõtis kaheksa osalejaga ringsüsteemis turniiril võimeid seitsme kohaliku maletajaga. Spielmann võitis turniiri 6 punktiga 7st, ta tegi viie võidu kõrval vaid kaks viiki – üheks, kes suurmeistri käest pool punkti kätte sai, oli just Raud, kes kogus lõpuks 3,5 punkti ja sai 4. koha.

RAHVUSVAHELINE TURNIIR RUDOLF SPIELMANNI OSAVÕTUL

22. veebruarist kuni 3. märtsini 1934 Tallinnas

1. Rudolf Spielmann, Austria 6 (7); 2. Gunnar Friedemann, Eesti 5; 3. Viktor Uulberg, Eesti 4,5; 4.-5. Ilmar Raud ja Feliks Villard, mõl Eesti 3,5; 6.-7. Paul Rinne ja Johannes Lorup, mõl Eesti 2; 8. Leho Laurine, Eesti 1,5.



 

Pidev osaleja vabariigi esivõistlustel

Aastavahetusel 1934/1935 toimunud järgmistel Eesti meistrivõistlustel Raual tiitlit kaitsta ei õnnestunud. Kümne osalejaga turniiril kogus Raud 5 punkti 9st ja rahuldus 4.-5. koha jagamisega. Esikoha saatuse otsustas järelmatš, kus Paul Keres alistas Gunnar Friedemanni ja tuli nõnda esmakordselt Eesti meistriks.
“Postimees” tõi 1935. aastal pärast turniiri lõppu ära Raua kaks ilusat partiid sellelt turniirilt, lisaks märgiti veel: “Need kaks partiid tõendavad, et Raud püsib kõrges meistriklassis, vaatamata sellele, et meistritiitel aastavahetusel läks Keresele üle. Viimast asjaolu nähtavasti põhjustas see, et Raud turniiril nõrgemaid mehi alahindas, kuna kõvemaid võitis (Keres, Friedemann, Villard jt.) Partiide märkused on Ilmar Raualt, kes praegu on ajateenijana kaitseväes (Tallinnas).”

7. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

26. detsembrist 1934 kuni 5. jaanuarini 1935 Tallinnas

1.-2. Paul Keres, Pärnu ja Gunnar Friedemann, Tallinn 6,5 (9); 3. Leho Laurine, Tallinn 5,5; 4.-5. Ilmar Raud, Viljandi ja Feliks Kibbermann, Tartu 5; 6. Feliks Villard, Tallinn 4,5; 7. Johannes Türn, Tallinn 4; 8. Viktor Uulberg, Tallinn 3; 9.-10. Emil Kursk ja Johannes Lorup, mõl Tallinn 2,5; 11. Paul Schmidt, Tallinn – katkestas.

7.-9. jaanuarini toimunud järelmatšis võitis Paul Keres Gunnar Friedemanni 2:1.


1936. aastal Tallinnas toimunud Eesti meistrivõistlustel oli Tartu Ülikoolis matemaatikaõpinguid alustanud Raud Schmidti järel teine. Kümne osalejaga turniiril kogus Raud 6,5 punkti 9st kaotamata seejuures ainsatki partiid, kuid vaid kaks viiki teinud Schmidti etteaste oli paraku veelgi võimsam. See tšempionaat oli eriline seetõttu, et võitjat ei kuulutatud Eesti meistriks, vaid ta sai õiguse välja kutsuda matšiks eelmise aasta tšempioni ja juba rahvusvahelisse klassi kerkinud Kerese. Järgnenud Kerese ja Schmidti matš lõppes viigiga ja Keres säilitas vabariigi parima maletaja nimetuse.

8. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

Pretendentide turniir 26. detsembrist 1935 kuni 4. jaanuarini 1936 Tallinnas

1. Paul Schmidt, Tallinn 8 (9); 2. Ilmar Raud, Viljandi 6,5; 3. Gunnar Friedemann, Tallinn 5,5; 4. Viktor Uulberg, Tallinn 4,5; 5.-6. Johannes Türn ja Johannes Lorup, mõl Tallinn 4; 7. Leho Laurine, Tallinn 3,5; 8.-10. Leo Sepp, Erik Laht ja Nikolai Tšernov, kõik Tallinn 3.

Tiitlimatš 1.-10. maini 1936 Pärnus

1.-2. Paul Keres ja Paul Schmidt 3,5. Seitsmepartiiline tiitlimatš lõppes viigiga, Paul Keres säilitas Eesti meistri tiitli (vastavalt juhendile).


1937. aastal kordus aasta varem juhtunu – Raud pidi Tallinnas toimunud Eesti meistrivõistlustel leppima taas teise kohaga Schmidti järel (Keres ei osalenud). Kuue osalejaga kaheringilisel turniiril kogus Raud 6 punkti 10st, vaid pool punkti Schmidtist vähem. Otsustavaks sai see, et Raud kaotas Schmidtile mõlemad omavahelised partiid.

9. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

24. juunist kuni 5. juulini 1937 Tallinnas

1. Paul Schmidt, Tallinn 6,5 (10); 2. Ilmar Raud, Viljandi 6; 3. Johannes Türn, Tallinn 5,5; 4.-5. Gunnar Friedemann ja Leho Laurine, mõl Tallinn 4,5; 6. Feliks Villard, Tallinn 3.


Seejärel tegi Raud sama aasta suvel kaasa rahvusvahelisel turniiril Pärnus. Raamatus “Male Eestis” (1965) kirjutatakse: “Esivõistlustele järgnes kodanliku aja tähelepanuväärseima malesündmusena tugevakoosseisuline rahvusvaheline turniir Pärnus. Osavõtjate hulgas oli kolm suurmeistrit ja kaks rahvusvahelist meistrit, kellest suurmeister Salo Flohr kandis tollal maailmameistri kandidaadi nimetust.” Raua jaoks nimetatud turniir kahjuks ebaõnnestus, ta kogus kaheksa osalejaga turniiril vaid 1,5 punkti 7st. Turniiri võitis Paul Schmidt 5,5 punktiga, järgnesid Paul Keres, Salo Flohr ja Rootsi esindaja Gideon Stahlberg 4,5 punktiga. Savielly Tartakoveri ja Karel Opocenski saagiks jäi vastavalt 4 ja 3,5 punkti. Rauast jäi tahapoole vaid Feliks Villard, kel jäi punktiarve sootuks avamata.

RAHVUSVAHELINE TURNIIR PÄRNUS

16.-25. juulini 1937 Pärnus

1. Paul Schmidt, Eesti 5,5 (7); 2.-4. Paul Keres, Eesti, Salo Flohr, Tšehhoslovakkia ja Gideon Stahlberg, Rootsi 4,5; 5. Savielly Tartakower, Poola 4; 6. Karel Opočensky, Tšehhoslovakkia 3,5; 7. Ilmar Raud, Eesti 1,5; 8. Feliks Villard, Eesti 0.



 

Uus tõus enne II maailmasõda

Aastavahetusel 1938/1939 korraldatud viimastel toonase iseseisva Eesti meistrivõistlustel oli osalejaid rohkem kui kunagi varem. Parematest maletajatest puudus taas vaid Keres. Tallinnas toimunud 15 osalejaga turniiri võitis Raud 11,5 punktiga 14st, edu teiseks tulnud Schmidti ees oli koguni poolteist punkti. Teistkordselt Eesti meistriks kroonitud Raud suutis turniiri läbida ühtki partiid kaotamata.

10. EESTI MEISTRIVÕISTLUSED

25. detsembrist 1938 kuni 7. jaanuarini 1939 Tallinnas

1. Ilmar Raud 11,5 (14); 2. Paul Schmidt 10; 3. Gunnar Friedemann 9,5; 4. Johannes Türn 9; 5. Leho Laurine 8; 6.-8. Alfred Remmelgas, Theodor Sappberg ja Feliks Villard 7; 9. Erik Laht 6,5; 10.-11. Guido Karring ja Leo Sepp 6; 12. Heinrich Israel 5,5; 13. Leo Blumenov 5; 14. Hans Jõgi 4; 15. Richard Pruun 3; 16. Johannes Lorup – katkestas.


Raamatus “Male Eestis” (1965) antakse seejärel ülevaade ka Raua esmakordsest etteastest ühel mainekal välismaisel turniiril: “Eesti esimaletaja sai tuntuks ka rahvusvahelistel individuaalturniiridel. Inglismaal Margate’i kevadvõistlustel 1939. a. võitis P. Keres esikoha peaturniiril ja Ilmar Raud tuli esimesel kõrvalturniiril neljandale kohale. I. Raud kaotas vaid kaks partiid tuntud meistritele van Scheltingale ja Königile, kuid “salaja loodeti Raualt paremat resultaati” (“Eesti Male” 1939). Aga seegi tulemus polnud loomulikult ebaõnnestumine.”
Rääkides Raua etteastetest rahvusvahelisel areenil tuleb veel kindlasti märkida, et Raud tegi kaasa kõik toonased Eesti meeskonna maleolümpia reisid: Varssavisse 1935, Münchenisse 1936, Stockholmi 1937 ja Buenos Airesesse 1939. Maleolümpiate ajal tegi Raud lisaks male mängimisele tihti ka ajakirjaniku tööd – ta saatis erinevatele Eesti ajalehtedele pidevalt kirju olümpia käigust. Raud oli nimetatud maleolümpiatel Eesti meeskonnas alati asendamatu ja hädavajalik lüli.


 

Andeka mängumehe kurb lõpp

Viimasel rahvusvahelisel võistkondlikul etteastel saavutas Eesti meeskond väga hinnatava tulemuse – 1939. aastal Buenos Aireses toimunud maleolümpia lõpetati kolmanda kohaga. Paraku oli Euroopas alanud II maailmasõda ja sellega kaasnenud probleemidest võime raamatust “Male Eestis” (1965) lugeda järgmist: “Ilus võit oli saavutatud. Ees seisis aga muret tekitav probleem – kojusõit sõjakeerises. Mõne aja pärast asusid teele kõik peale Ilmar Raua, kes mitmete teiste meeskondade liikmete eeskujul pidas kindlamaks Argentinasse jääda. Vaatamata pahaendelisele mitmenädalasele ookeanireisile jõudsid maletajad õnnelikult kodumaale. Mahajäänud Ilmar Raud mängis järgmisel aastal Argentinas rahvusvahelisel turniiril, kus ta 14 osavõtja hulgas tuli 8 punktiga neljandale kohale (1. Frydmann 11,5 p., 2.-3. Grau ja Luckis 9 p.). Ent varsti saabus Eestisse kurb sõnum – meie noor andekas maletaja oli haigestunud ja surnud kaugel kodumaast.”
Eestimaale jõudis teade Raua surma kohta 1941. aastal. 7. detsembril kirjutas “Postimees”: “Saksa maleajakirja Deutsche Schachblätter andmetel suri 1. juulil 1941 Buenos Aireses Eesti maletaja Ilmar Raud.” Maletaja, ajakirjanik ja ajaloolane Valter Heuer väidab aga raamatus “Meie Keres” (1977), et Raua surmakuupäev oli tegelikult 13. juuli 1941: “Pärast Buenos Airese olümpiat oli Raud ainus Eesti meeskonna liige, keda sõda hirmutas Lõuna-Ameerikasse jääma. Võõral maal murdus tervis. Raud peatus keset üht Argentina pealinna tänavat, pani liikluse seisma. Politsei toimetas ta arestikambrisse. Järgmisel päeval märgati, et mees on raskesti haige. Nüüd viidi ta haiglasse, kus ta paari nädala pärast, 13. juulil 1941, suri. Nõndaviisi kustus võimekas maletaja võõrsil, kaugel kodumaast. Nõndaviisi jäigi tema varasalv avanemata.”
Spordimehe, spordiajakirjaniku ja -ajaloolase Tiit Lääne koostatud raamatust “Viljandimaa spordiloost kuni aastani 1945” (2001) võime lugeda: “30. juunil 1941 võttis politsei eestlase kinni Buenos Airese peatänavalt, pidades teda joodikuks. Tegelikult lõi Raual välja pärilik kalduvus vaimuhaigusele. Pärast ööpäeva soolaputkas märkas politsei eksitust ja viis mehe vaimuhaiglasse, kus malehiiglane tosin päeva hiljem 28. eluaastal suri.”


 

Nooruspäevil tegeles ka kompositsioonmalega

Enne veel, kui Raud jõudis Eesti paremate hulka tavamales, õnnestus see tal kompositsioonmales. Raamatus “Male Eestis” (1965) tõdetakse kompositsioonmalet käsitlevas peatükis pealkirja “Uued nimed Eesti kompositsioonmales kahekümnendail aastail” kandvas alapeatükis, et pärastine Eesti paremaid maletajaid, Ilmar Raud, kujunes üheks juhtivaks autoriks malekompositsioonide loomise alal. 1931. aasta veebruaris kuulutas Eesti Maleliit välja järjekordse ülemaalise malekompositsioonide loomise konkursi. Arvult neljanda, varasemad kolm olid teoks saanud aastatel 1925-1927.
Raamatust “Male Eestis” (1965) saame lugeda: “Eelmised konkursid olid korraldatud ainult kahekäiguliste probleemide koostamisele, seekordne, neljas ülemaaline konkurss oli aga tunduvalt laialdasem. Ta haaras kahe- ja kolmekäigulisi ülesandeid ning lõppmänge. Konkursi žüriisse kuulusid A. Burmeister, V. Mikenas, A. Raudvere, E. Feldt ja A. Reinthal. Konkursi tingimuste kohta märgitakse: “...ülesannete kokkuseadmisel võetagu arvesse tšehhi kooli reegleid, mis avaldatud trükis A. Burmeistri raamatus “Male-ülesanne”...” Tulemuste hindamisel aga tuli žüriil teha ilmseid järeleandmisi ja arvestada ka strateegilise kooli töid. Auhinnatud ülesanded ilmusid “Esmaspäevas” 1931.-1932. a. jooksul.”
Kahekäiguliste ülesannete rubriigis anti välja kaks auhinda ja kaks kiitust, kolmekäiguliste ülesannete rubriigis kolm auhinda ja neli kiitust ning lõppmängude vallas madala tasemega tööde tõttu vaid üks auhind. Kahekäiguliste ülesannete rubriigis tunnistati toona parimaks just Raua ülesanne, kus soovitud tulemuseni viib ootamatu ja vaikne avakäik.

Ilmar Raud
Esmaspäev, 1931
1. auhind



Matt kahe käiguga.

Lahendus: 1.Vh4!
Võimalikud variandid on 1...Kxd4 2.Rfd3#, 1...Kf5 2.Vh5#, 1...Re4 2.Vd5# ja 1...Rf5 2.Rbd3#.

Tekst: Margus Sööt, meistrikandidaat males
Tekst ilmus ajaleheartiklina Rootsi „Eesti Päevalehes“ kahes osas, 20.07.2006 ja 27.07.2006


Kasutatud kirjandus:
1) Eduard Lukk “Male Eestis” (Tallinn 1965, 600 lk, 4000 eks),
2) Valter Heuer “Meie Keres” (Tallinn 1977, 384 lk, 40000 eks),
3) Jüri Sammul, Arnold Vihmand, Siim Mandre ja Heldur Valgmäe “Viljandi Maleselts 1926-1996” (Viljandi 1996, 26 lk),
4) Tiit Lääne “Välis-Eesti spordielu 1940-1991” (Tallinn 2000, 376 lk),
5) Tiit Lääne “Viljandimaa spordiloost kuni aastani 1945” (Viljandi 2001, 224 lk),
6) Henn Saarmann ja Erlend Teemägi “Eesti spordi biograafiline leksikon” (Tallinn 2001, 800 lk).

Toetajad