Paul Kerese surmast möödub paari aasta pärast pool sajandit. Kui peale kasvava põlvkonna jaoks on ta üha enam vaid nimi minevikust, siis tema kaasaegsete jaoks möödunud sajandi tuntuim eestlane on jätkuvalt meeles.
Vahetult enne vabariigi aastapäeva, 22. veebruari õhtul võis interneti vahendusel jälgida Eesti Draamateatri Maalisaalis toimunud Paavo Kivise novelli „Öö“ ettelugemist. Luges Gert Raudsepp, lavastajana juhendas lugemist Hendrik Toompere jr.
Paul Keres. Arhiivifoto.
On 1944. a. hilisõhtu. 28-aastane malesuurmeister Paul Keres on oma kodus Tallinnas Tehnika tänaval, kui keegi klopib tema maja köögiuksele. Sõda on lõpusirgel, Eestis on nõukogude võim.
Kerese katse 1944. a. septembris taas üle mere põgeneda on ebaõnnestunud ja ta on ENSV-s lõksus. Öine külaline, süngel ja iroonilisel kombel nimega Vsevolod ehk kõigeväeline, on NSV Liidu julgeolekukindral. Ta on tulnud silmust kokku tõmbama. „Niisiis, suurmeister oli meeldiv. Mul on aeg. Elage, mängige. Olete nüüd nagu Joona Leviaatani kõhus: ära seedida ta teid ei suuda, välja sülitada ka ei raatsi.“
Kas selline külaskäik ka päriselus toimus? Kes teab. Sel ajal valitsev maailmameister Aleksandr Alehhin veel elas. 1938. aasta AVRO turniiri võitjana oleks temaga MMmatši pidanud mängima Paul Keres, kuid Moskvas valmistuti salajas matšiks Alehhin – Botvinnik. Alehhini surma tõttu see matš jäi ära. Pretendendi pidi välja selgitama 1948. aasta pretendentide turniir. Moskvas taheti, et turniiri võidaks Mihhail Botvinnik. Keres kaotab sellel turniiril Botvinnikule mitu partiid. Kas meelega? Keres teeb tematugevuse mängija kohta mõningaid väga nõrku käike. Võidi ähvardada Kerese perekonda, aeg oli ju selline. Novelli autorit Paavo Kivist on vaevanud küsimus, kas Keres kaotas meelega. Tundub, et tema arvates küll. Kui vestlesin Paavo Kivisega teatrisaalis pärast novelli ära kuulamist, siis ta ütles, et tahtis oma mõtet ilukirjanduslikus vormis väljendada, mis tal ka on kenasti õnnestunud. Ajalooline tõde jääb siiski selgumata. Paul Keresega seondub nimetus Igavene teine.
Paavo Kivine. Arhiivifoto.
Kes Paavo Kivise novelli „Öö“ soovib lugeda, siis see on ilmunud ajakirja „Looming“ möödunud aasta novembrinumbris.
Paul Kerese nime võib jätkuvalt leida ka maailma maleajakirjadest. Ingliskeelse ajakirja „New in chess“ hiljutist numbrit sirvides torkas mulle ühelt leheküljelt silma rasvaselt trükitud väljavõte: „Kerese mängu briljantsus ja tema tulemused kaitsesid teda mõnevõrra, aga samal aastal oleks tal ees võinud seista uus hädaoht: raamatuarvustus.“
Milles asi, hakkasin uurima. Tegemist oli artikliga ajakirja selles osas, kus tutvustati äsja inglise keeles ilmunud maleraamatuid. Ja juttu Sergei Voronkovi NSV Liidu meistrivõistlusi käsitleva ülevaateteose Masterpieces and Dramas of the Soviet Champioships, mis käsitleb perioodi 1948 – 1953, kolmandast köitest. Artikli autor Matthew Sadler kiidab Voronkovi raamatut, kuid peab vajalikuks sellest välja tuua ühe seiga, mis teda hämmastas. Tegemist oli Panovi arvustusega Paul Kerese venekeelsele maleteooria raamatule. Sadlerile on teada, et Keresel olid pärast sõja lõppu ja Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt rasked ajad, kuid nagu eespool märgitud, tema kõrge klassiga maletaja renomee mõnevõrra kaitses teda. Edasi juba Mattrew Sadleri tekstiga:
„Esimene osa Paul Kerese venekeelsest teooriaraamatust «Открытые дебюты» („Lahtised avangud“) oli ilmunud ja Panovi arvustus mõistis avalikult hukka selle ideoloogilise kõlbmatuse.. „Kerese töö ei vastanud ootustele. Hullemgi veel. Keres kasutas endale antud platvormi selleks, et ohjeldamatult ülistada välisriikide teoreetikuid, kaasaarvatud isegi natside palgalisi ja avalikke Nõukogudemaa vastaseid, kelle „teoreetilistel“ pingutustel pole mingisugust väärtust. Väljend „Fine soovitab“ kordub rohkem kui 15 korda, „Euwe soovitab“ ja „Tartakower soovitab“ mõlemad rohkem kui 30 korda… „Tšigorin soovitab“ on selles raamatus näha vaid kaks või kolm korda. Loova iseseisvuse ja originaalsuse puudus koos viletsa tööga on viljakaks pinnaseks nii tallalakkujatele, kes kummardavad kõige välismaise ees kui ka annavad alust poliitilisteks ja teoreetilisteks vigadeks.“
Vau… Päris karmid sõnad avanguraamatu kohta. Voronkovi arvates oli midagi toimumas Kerese vastu, kuna ta sel aastal oli kaotanud oma kaitsja (Eestimaa Kommunistliku Partei juhi Nikolai Karotamm). Lõpuks seda arvustust siiski ei avaldatud põhjustel, mis pole tänini selged. Aga võib vaid kujutleda stressi, mille all Paul Keres pidi elama. See teeb tema hiilgetulemused ja sisukad partiid veel imekspandavamateks.
Väärib märkimist ka tähelepanu, mis Voronkov on pühendanud vähem tuntud või lihtsalt tundmatutele staaridele nende aastate turniiridel. Näiteks on seal kena lugu Eesti maletajast Johannes Weltmanderist, kes 1950. a. NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis jagas 2.-4. kohta, aga lisanäitajate alusel jäi napilt finaalist välja.“
Inglise keelest tõlkinud Mai Narva
Lääne maailma inimesele nagu Sadler võib muidugi tunduda hämmastav või isegi jabur, et maleteooria raamatut kritiseeritakse sellepärast, et seal kedagi on tsiteeritud rohkem kui vene maletajat. Nõukogudemaa olusid tundvale inimesele selles midagi imelikku pole. Periood 1948 – 1953 oli ju enne Stalini surma, kus veel väiksemategi põhjuste pärast ähvardas Siberisse saatmine või vangipanek.
Nii Paavo Kivise novell kui ka Matthew Sadleri artiklis toodu annavad meie praegusele nooremalegi põlvkonnale aimu, millistes tingimustes elati ja millises stressi tekitavas õhkkonnas tuli maletada Paul Keresel.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
