14. juunil sai Ülar Lauk 55-aastaseks. Tahtsin sel päeval juubeliintervjuud avaldada ja saatsin küsimused meili teel juba mai keskel sinna kaugele-kaugele Võru linna. Ülar on põhjalik mees ja vastused temalt laekusid minule alles juuni lõpus. Nende vormistamine võttis ka aega, aga siin see nüüd on: hilinenud juubeliintervjuu koos hilinenud õnnitlustega.
Ülar Lauk tänavu Heldur Valgmäe memoriaalil. Foto Regina Narva.
Tean, et Sa jälgid pidevalt maleturniire nii meil kui mujal maailmas. Tänavune tähtaim malesündmus oli kahtlemata MM-matš, mis kulges ülipõnevalt. Tahaks teada sinu mõtteid sellest malegigantide heitlusest.
Põnev oli see tõesti. Ilmselt väga raske ka psühholoogiliselt, aga küsimus gigantidest viis mu mõtte hoopis … Vana-Kreeka mütoloogiasse. Seal oli episood, kui jumalad koos nendega liitunud Heraklesega võitlesid gigantidega ja võitsid neid (paiskasid lõpuks Tartarosse).
Tõmbaks väheke paralleele. Arvutid on tänapäeval jumalad, Magnus Carlsen – Herakles ja tippsuurmeistrid – gigandid. Kaks giganti mängisid suurepärase matši, ent jumalad naersid paljud nende käigud välja.
Herakles otsib samal ajal uusi väljakutseid, mängib Champions Chess Touril ja püüab korda saata viimast kangelastegu – võita ka (juuli lõpul algav) Maailma Karikaturniir.
Ja ikkagi on kahju, et Carlsen enam MM-tsüklis ei osale.
MM-tsükkel pole hetkel laiemale publikule kuigi huvitav. Gigantide omavahelised partiid lõpevad sageli viigiga ja kõik on kinni nüanssides, mida on raske hoomata neil, kes pole heitlusi lähedalt näinud. Carlseni MM-matšil Fabiano Caruanaga lõppesid viigiga kõik partiid ja peamine lõbu algas pealtvaatajate jaoks alles kiirmales. Kiirmales oli aga juba ette teada, et Carlsen on selge favoriit, mida ta ka tõestas skooriga 3:0. Viie MM-matši peale kaotas Carlsen aastatel 2013-2021 ainult 2 partiid. Kui viike mitte arvestada, siis sai ta Anandist jagu 6:1 (2013 ja 2014), Nepomjaštšist 4:0 (2021), Karjakiniga viigistas 1:1 (2016), Caruanaga 0:0 (2018).
Aga jään huviga ootama tema esinemist Maailma Karikal Bakuus.
Tuleta palun meelde, kuidas ja kui vanalt algas sinu tee male juurde? Kes olid esimesed õpetajad? Esimesed turniirid? Sinu maletee.
Malekäigud õpetas selgeks isa. Huvi tekkis ilmselt sellest, et nägin kuskil diagramme ja need paelusid jäägitult. Oma esimesed malendid (Läti magnetmale) sain kuskil 7. sünnipäeva kandis. Kodus olid vanaisa ja isa ostetud maleraamatud – Paul Kerese „Valitud partiid“ ja „Malekool I“. Hiljem lehitsesin palju selliseid raamatuid nagu Jüri Randviiru koostatud „Tallinn 1975“, Valter Heueri „Meie Keres“ ja Jakov Neištadti (tõlkinud Harry Pohla) „Ettevaatust – lõks!“.
Esimesed turniirid olid Jevgeni Kaljundi korraldatud noorte kiriturniirid. Esimesel sain 2 võitu ja palju kaotusi, teisel palju võite, kuid kaotasin siiski otsustava partii turniiri võitjale ja jäin teiseks. Nende turniiridega õppisin seise põhjalikult analüüsima.
Vana-Koiola koolis juhatas maleringi Lembit Haljaste. Kui lõpuks umbes 10-aastaselt Võrus Enno Raagi juures maletrennis hakkasin käima, siis võitsin juba esimesel korral kõiki vanemaid poisse. Hakkasin osalema Võru meeste meistrivõistlustel ja käima Põlvas välkturniiridel.
Esimesel noorte turniiril mängisin alles 12-aastaselt 1980.aastal Kilingi-Nõmmel, kus toimunud karikaturniiril õnnestus võita. Pabistasin seal kõvasti, võtsin mingilt lätlaselt viigi vastu üksnes sellepärast, et tal oli 2. järk, minul alles 4. järk. Võru meistrivõistluste järel anti mulle 3. järk. Kingissepas toimunud noorte turniiril tundsin end juba vana kalana, sain esikoha ja 2. järgu ning seejärel Mäe-Kääraku spordilaagris toimunud turniiril 1. järgu. Kingissepas sain kiibitseda seal toimunud põhiturniiril ja oma silmaga jälgida Lembit Olli, Tatjana Fomina ja teiste meistrite mängu. Vana-Koiola 8-klassilises koolis käisin viis aastat, seejärel ühe aasta Võru 1. keskkoolis ning edasi viis aastat Tartu 12. keskkoolis, kuhu Tartu maletreener Aksel Rei ja kooli direktor Valter Johanson kogusid kõik Tartu tugevamad malenoored. Tartus elasin viis aastat 5. keskkooli internaadis Riia mäel, hiljem üürisin elamispinda (kodu oli jätkuvalt Võrus, kuid ajakirjanduses olin Tartu maletaja). Tartu 12. keskkooli võistkonnaga (veel mängisid tookord Meelis Leesik, Meelis Zimmermann, Olavi Kelle, Virgo Mihkelsoo ja Merle Pomberg) käisime 1982. aastal Eesti esindajatena „Valge vankri“ finaalturniiril Aserbaidžaanis Šekiis. Seal kogusin võistkonna 1. laual 7 punkti 10st (nagu ka 2. laual Meelis Leesik) ja ainult oma lohakuse tõttu, kui ei võitnud kahe enametturiga seisu Moskva võistkonna poisi vastu (lausa kaotasin), jäin laual teisele kohale. Küll aga ilmus üks mu võidupartiidest ajakirjas „64“. Väga edukas oli 1983. aasta. 1982. aasta lõpus võitsin kuni 16-aastaste poiste meistrivõistlused Mihhail Rõtšagovi ja Meelis Leesiku ees ning pääsesin esmakordselt NSV Liidu noorte meistrivõistlustele. Turniir toimus Kiievis, elasime Inturisti hotellis. 1. voorus õnnestus viigistada eelmisel aastal kadettide maailmameistriks tulnud Jevgeni Barejeviga. Seejärel kaotasin kaks mängu, kuid järgmisest 7st voorust sain 5 võitu ja 2 viiki. Eelviimases voorus võitsin turniiri üht favoriiti Boriss Gelfandi ning jagasin üsna kõrget kohta. Peab ütlema, et mul polnud aimugi, kui tugev mängija oli Gelfand… Õnneks. Sest muidu oleksin ilmselt kaotanud puhtast hirmust. Nüüd aga mängisin väga põnevalt kulgenud katkestusseisu, ilma et oleks märganud laua ümber seisvat mängijate ja treenerite summa (enne viimase vooru loosimist pidid olema lõppenud kõik katkestatud partiid). Teadsin, et võit annab mulle meistrikandidaadi tiitli ja kui partii läbi sai, oli õnnitlejaid ja õlale patsutajaid palju. Täiesti uskumatul kombel oli mul enne viimast vooru sama palju punkte kui Lembit Ollil.
Viimases voorus kaotasin Vladimir Jepišinile (vastane sai hõbemedali ja tema partiidest ilmus ajakirjanduses just meie mäng). Jagasin 6.-14. kohta. Peagi sain Aksel Rei kaudu kutse Botvinniku kooli (vist … see võis olla ka mõni teine üleliiduline noorte talentide kool), kuid kuna mu tollane vene keele oskus oli väga nõrk, siis loobusin … kahjuks). Tegelikult pidanuks muidugi ikkagi minema ja vähemalt proovima seal õppida.
Samal ajal olin A-grupi turniiril (Eesti poolfinaal) päris lähedal finaali pääsule. Viimastes voorudes oli vaja võita Hendrik Oldet ja Oleg Kortšaginit. Pidasin oma taset finaali jaoks liiga madalaks ja ei mõelnud tõsiselt sellele … aga pidanuks. Oldega tegime viigi ilma mänguta (vastasel polnud midagi mängus ja ta pakkus viiki). Kortšaginit tahtsin võita, ent mängisin oma võimalused maha ja ka see partii jäi viiki. Taas üks luhtunud šanss.
Kuipalju sattus sinu kätte maleraamatuid? Kas mõni neist jäi oluliseks kogu eluks? Kas mõnda soovitaksid?
Paul Kerese raamatuid ma juba mainisin, ka Neištadti (Pohla) avangulõkse uurisin huviga. Lisaks Valter Heueri „Meie Keres“, Heino Hindre (sm Lukk raamatu tiitellehel sisuliselt varastas selle teose) „Male Eestis“, Tallinna turniiride kogumikud, mille panid kokku Jüri Randviir ja Boriss Rõtov jt. Need kõik on väga head teosed ja soovitaksin kindlasti kõigil neid lugeda. Kuigi malekirjandust ilmub maailmas väga palju, pole need tänaseni oma väärtust kaotanud.
Internet ja arvutimaailm öeldakse raamatud kõrvale tõrjunud olevat. Interneti head ja vead males.
Internet ja arvutid üldse tõid kogu maailmas plahvatusliku maletaseme tõusu. NSV Liidu maletajate monopol kadus. Igal pool oli mängijatel võimalik tõsta oma mänguklassi ka ilma treeneriteta (neid väga paljudes riikides lihtsalt polnud). Internetist on tõusnud Carlsen, Hikaru Nakamura ja üldse kogu tänane maailma maleeliit. Kahjuks on seal võimalused ka petmiseks, mille eest tuleks eelkõige noori tõsiselt hoiatada, et nad ei üritaks seda teha. Siin on palju hoiatavaid näiteid. Just hiljuti tuli teade ameeriklase Niemanni afääri kohta, et kohus lükkas tema hagi Carlseni vastu tagasi. Niemann oli juba varem internetis valemängijana vahele võetud ja väga suure tõenäosusega sai ta mõned kõmulised võidud eelmisel aastal samuti pettusega. Nüüd mängib ta lahtistel turniiridel ja kaotab aeg-ajalt mitusada punkti nõrgematele vastastele. Ka Eestist on olemas mitu hoiatavat juhtu, millel ma hetkel ei tahaks peatuda. Enamik pettureid lõpetas meil male harrastamise, kuna määritud reputatsiooniga on väga ebameeldiv turniiridel konkurentide pilke ja sõnu taluda.
Kas on keegi malesuurus, kelle partiisid jälgid erilise huviga? Nii minevikust kui tänapäevast.
Erilise huviga jälgin peamiselt noorte talentide mängu. Mineviku suurtest mängijatest olen hakanud koguma igasugust materjali Paul Kerese kohta.
Milliseks hindad Eesti praegust maletaset nii meestel kui naistel?
Maailma tase tõuseb kogu aeg. Meil oleks rohkem lootust, kui nii noorte kui ka koondise tasemel toimuks süsteemsem töö. Tugevamatele noortele peaks olema sellised koolid, nagu olid Botvinniku-Kasparovi, Petrosjani jt koolid. Nii nagu õpitakse USA-s, Armeenias, Indias, Usbekistanis ja isegi Lätis. Treeneritega on lood kahjuks nii, et nad peavad ajama taga kvantiteeti – võimalikult suurt õpilaste arvu – ja kannatab muidugi kvaliteet.
Ma ikka toon näiteks Olav Sepa. Ta oli NLiidus sõjaväes Riia spordiroodus ja sai 2 aastat õppida Läti meistritelt Klovansilt, Žuravljovilt, Petkevitšilt, Lankalt … Sõjaväest tagasi tulnuna võitis ta praktiliselt järjest kuus Eesti meistrivõistluste kuldmedalit, nii et isegi ajakirjanikud olid suures hämmingus ja andsid talle ühel aastal kõige omapärasema sportlase aunime.
Eestis samal ajal … ka meil oli palju meistreid, aga miks neid ei kasutatud noorte tippude õpetamiseks? Tarvis on luua süsteem. Noortel peab olema võimalus õppida nagu Lätis – kuni 26-aastaseks saamiseni. Meil kaovad paljud talendid pärast keskkooli lõpetamist ära. Aga võiks olla teisiti. Muidugi on selleks tarvis raha. Loodan väga maleliidu uue juhatuse peale, et neil õnnestuks hea süsteem luua.
Kuidas taset parandada?
Mul oli periood, mil areng jäi toppama ja siis avastasin vana hea kirimale (tänapäeval mängitakse seda serverites). Võtsingi eesmärgiks nii uute kui ka vanade avangute õppimise ja katsetamise ning hiljem sain leitud uuendusi palju-palju kordi edukalt laua taga kasutada. Tänu kirimalele sain hiljem rahvusvahelise meistri tiitli tavamales. Loomulikult tuleb ka seal teha palju tööd. Kui teed üksnes arvuti soovitatavaid käike ja ei püüagi asja sisusse tungida, siis on kirimale pehmelt öeldes igav; ent siiski – proovige ja te võite tõsta oma taset märgatavalt.
Oled ka ise töötanud/töötad treenerina. Sinu vaated maleõppele? Miks on malet vaja?
Male on lihtsalt väga huvitav mäng ja paljudele noortele, kes ei kipu pidudele möllama, heaks eneseväljenduse vahendiks. Palju uusi sõpru, tuttavaid … male võib anda päris palju.
Kui tihti veel ise turniiridel mängid? Võru maleelu?
Üle tüki aja otsustasin sel suvel mängida Ilmar Raua mälestusturniiril Viljandis. Ehk tekib uuesti isu Võrust rohkem ringi sõitma hakata … ju ma olen muutunud liiga mugavaks ja laisaks.
Praegu lõpetan raamatu kirjutamist 1990ndate Eesti malest, mil meie mees- ja naiskonnad tegid ilma maleolümpiatel, suurmeistrid Ehlvest, Oll jt mängisid palju ja edukalt laias maailmas. Eesti meistrivõistlused kulgesid äärmiselt põnevalt ja Eesti klubide karikaturniiril olid võistlustules nii meie tipud kui ka suurmeistrid välismaalt. Eraldi artikkel räägib Eesti noorte esinemisest tiitlivõistlustel jpm. Raamatu maht on läinud väga suureks ja tõenäoliselt pean selle uuesti küljendama. Aga seal on väga-väga palju huvitavat materjali, tohutul hulgal turniiride tulemusi ja palju-palju kommenteeritud partiisid, kust leiab rohkelt õppematerjali. Kõik vähegi aktiivsemalt mänginud mehed ja naised, poisid ja tüdrukud leiavad end selle raamatu lehekülgedele jäädvustatuna. Hetkel pole veel otsustanud, aga peaks hakkama võtma ettetellimisi.
Võrumaalt on loodetavasti tulemas uusi mängijaid. Enamikul piirdub see siiski vaid kohalike võistlustega.
Palun lisa ka mõni oma partii kommentaaridega.
Partii on ajast, mil olin umbes poolteist aastat tagasi uuesti kirimalet mängima hakanud. Üks vastane kasutas seal skandinaaviat ja ma uurisin siis tollase üsna nõrga programmi Fritz 4 abil erinevaid variante. Mängitud 2000. a. ühel nädalalõputurniiril.
Ülar Lauk (2333) – Tõnu Truus (2208)
Skandinaavia kaitse B01
1.e4 d5 2.e:d5 Rf6 3.d4 R:d5 4.Rf3 Og4 5.c4 Rb6 6.c5 R6d7 7.Oc4 e6 8.h3 Oh5 9.Oe3 Oe7 10.Rc3 0-0 11.g4 Og6 12.h4 h6 13.h5 Oh7
14.Vg1 See kõik oli mu kodune ettevalmistus. Praegu ütleb arvuti, et tugevam on 14.Le2! Rc6 15.0-0-0 Kh8 16.Vhg1 ja valgel on juba võitev rünnak (Stockfish 15 annab +3).
14. … Rc6 15.g5 h:g5 16.R:g5 Seegi oli veel kodus läbi uuritud variant. Stockfish soovitab siingi areng lõpetada 16.Le2 ja 0-0-0. 16. … Of5 17.Ld2 e5 18.h6 Tugevam oli 18.d5! Rd4 19.0-0-0! R:c5 20.f4! võiduseisuga.
18. … g6 19.h7+ Khh8 20.R:f7 V:f7 21.O:f7 Võitsin kvaliteedi, ent must saab tugeva vastumängu. 21. … e:d4 22.O:d4+ R:d4 23.L:d4+ Of6 24.Le3 Lf8? Truus oli pärast partiid veendunud, et ta sai hea mängu ja siin pidanuks ta jätkama 24...Re5! 25.Vd1 Le7 26.Od5 ning arvuti teeb saalomonliku otsuse – võrdsus (0.00). 25.O:g6 O:g6 Või 25...Lg7 26.0–0–0 O:g6 27.V:d7 L:d7 28.V:g6 ülekaaluka seisuga valgele. 26.V:g6 K:h7
27.0-0-0 Olin seda vankriohvrit juba paar käiku varem planeerinud. 27. …K:g6 28.Le4+ Kh6 29.Vh1+ Kg5 30.Vg1+ 1:0.
Lisan veel kirimalepartii aastast 2000:
Ülar Lauk – Mihkel Raidaru
Skandinaavia kaitse B01
1.e4 d5 2.e:d5 Rf6 3.d4 R:d5 4.Rf3 Og4 5.c4 Rb6 6.c5 R6d7 7.Oc4 e6 8.Rc3 Oe7 9.h3 Oh5 10.Oe3 0-0 11.g4 Og6 12.h4 h5 Truus mängis hiljem 12. … h6. 13.Rg5 Rf6 Variant 13. … h:g4 14.L:g4 Rf6 15.Lg2 Oh5 16.Vg1 g6
17.Oe2! O:e2 18.K:e2 Ld7 19.h5! R:h5 20.R:f7! V:f7 21.L:g6+ Rg7 22.Vh1 Of6 23.Vh7 Rc6 24.Vah1 Kf8 25.Vh8+ Ke7 26.V:a8 näitab üsna selgelt valge rünnakuideid.
14.g:h5 O:h5 15.Oe2 g6?? Jah, arvutid soovitasid seda käiku. Palju parem on 15. … Og6 16.Vg1 Of5, kuigi 17.Lb3 Rc6 18.0-0-0 Rd5 19.R:d5 e:d5 20.L:b7 annab valgele selge ülekaalu.
16.O:h5 R:h5 17.Vg1 Rg7 18.h5 Rc6 19.h:g6 f:g6 20.Rge4 Le8 21.Lg4 Vd8 22.0-0-0 Rf5 23.Re2 e5 24.d5 Rb4 25.R2c3 Vd7
Valgel on väga ilus seis. Vigurid seisavad ideaalselt ja mäng saab läbi paari käiguga.
26.d6! Od8 Või 26. … c:d6 27.c:d6 Od8 28.Rc5
27.d:c7 V:c7 28.Rd5 1:0.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
