1945, 1948, 1949, 1950, 1954, 1956, 1957, 1960, 1962, 1964, 1966, 1969, 1970, 1971 ja 1972. Mis pikk arvude rida see on? Need on aastad, millal Salme Rootare oli Eesti naiste maletšempion. 15 korda kandis ta seda kõrget tiitlit. Mäletan, kui ta 1972. a. meistrivõistlused võitis, küsis ta: kas siis keegi noortest ometi ei tule ja ei lase mind võita. Tuli Maaja Ranniku, kes kord mulle tunnistas, et ta tahaks Salme rekordit lüüa – tulla rohkem kui 15 korda Eesti meistriks. Tuli vaid 10 korda meie esimaletajaks. Muidugi, ajad ei ole võrreldavad. Naiste mängutase oli tõusnud ja Maajal oli raskem oma paremust tõestada kui Salmel omal ajal. Oma malelist väge hakkas hiljem näitama tollal veel üsna nooruke Tatjana Fomina, kellest sai meie esimene naissuurmeister.
Salme Rootare (26.III 1913 – 21.X 1987). Arhiivifoto.
Kuidas kõik algas? Kui Eesti male ajalukku süveneda, siis näeme, et enne Teist maailmasõda oli male Eestis valdavalt meeste pärusmaa. Nagu teame, tulemused olid rahvusvahelises ulatuses lausa hiilgavad: Paul Keres võitis 1938. a. AVRO turniiri, Eesti meeskond tuli 1939. a. maleolümpial Buenos Aireses pronksmedalitele.
Aga tüdrukud? Aga naised? Need ei tundnud vist käikegi. Päris nii see ka polnud. 30ndatel aastatel tõestas Marie Orav, et ka naised on võimelised ruudulisel laual edukalt nuppe liigutama. Kuid Salme Rootare?
Salme Maasikas sündis 110 aastat tagasi 26. märtsil Tallinnas. Ta lõpetas Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi, mida peeti Eesti üheks tugevamaks keskõppeasutuseks. Küllap ta malet mängis varemgi, aga süvenenumalt tegi ta seda pärast abiellumist maletaja Vidrik Rootarega 1937. a., kui Salme Maasikast sai Salme Rootare. Vidrik Rootare parimaks tulemuseks males jäi kolmas koht Eesti meistrivõistlustel 1942. a. Siin-seal sai ka väljaspool kodu maletada, aga Eesti naiste malemeistrivõistlusi enne sõda ei toimunud.
Kuid 1940ndate aastate teisest poolest toimus muutus. Paralleelselt Eesti meeste 1945. a. meistrivõistlustega asusid malelaua taha ka kaks meie parimat naismaletajat Salme Rootare ja Marie Orav. Nendevaheline väga tasavägine matš andis napi võidu Rootarele 7,5:6,5. Esimese naismaletajana sai ta Eesti meistri tiitli. Läks siiski mitu aastat, enne kui Salme Rootare pääses üleliidulisele maleareenile. See oli 1948. aastal, kui tal võimaldati osa võtta NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustest. Debütandi kohta esines ta hästi, ta jagas sellel turniiril 6.-7. kohta. Oma 1965. a. ilmunud raamatus „Male Eestis“ kirjutab Heino Hindre: „Salme Rootare edu andis tõuke malemängu hoogsaks levikuks naiste hulgas kogu vabariigi ulatuses. Organiseeriti rida kursusi, katsevõistlustel kerkisid esile uued nimed. 1948.a. võidi pidada juba esimesed vabariiklikud meistrivõistlused. Need lõppesid Salme Rootare ülekaaluka võiduga, kuid Marie Oraval oli juba raskusi teise koha saavutamisega.“ Uued esile kerkinud nimed olid Urve Kure, Eevi Nalting-Iljazova, Male Žuhhovitskaja, Meedi Kartul, Meeri Mikfeldt. Salme Rootare edu Eesti meistrivõistlustel jätkus, vabariigi teise naismaletaja nimele konkureerisid Marie Orav ja Urve Kure.
13 korda mängis Salme Rootare NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel, mis tollal oli maailmas üks tugevamaid naiste maleturniire. Paremad tulemused seal: 1952 4.-5., 1955 2.-4., 1957 3., 1959 2.-3. koht. 1959. aastal mängis ta Bulgaarias Plovdivis naiste malemaailmameistrivõistluste pretendentide turniiril, jagades seal 4.-5. kohta.
1957. aastal omistati talle naiste rahvusvahelise meistri tiitel. Vaherepliigina olgu öeldud, et naistel suurmeistri tiitlit veel polnud. FIDE võttis selle tiitli kasutusele 1976. a., kui Salme Rootare oli oma kõrgemal tasemel maletajakarjääri juba lõpetanud. Salme Rootare tuli neli korda spordiühing Spartak üleliiduliseks meistriks. Nõukogude ajal oli palju liiduvabariikide vahelisi võistkondlikke võistlusi. Male oli ka nn rahvaste spartakiaadi kavas. See võistlus toimus aasta enne olümpiamänge, olles nagu selle suurvõistluse eelprooviks. Male oli seal ainus mitte-olümpiaala. Võistkonnas oli 6 või 8 mehe kõrval kaks naiste lauda. Eesti võistkonnas peeti naisi punktitoojateks, mida nad enamasti ka olid. Loomulikult mängis Salme Rootare aastaid naiste esimest lauda ja tegi seda edukalt.
Milline oli Salme Rootare kui maletaja mängustiil? Ta ei olnud taktik. Loomulikult nägi ta ära lihtsamad ettetulevad taktikalised võimalused, kuid ta ei otsinud neid, ei ajanud kahingutega seisu keeruliseks. Ta suurendas aegamööda oma seisu paremust, vahetas vigureid ja suunas partii lõppmängu, selles partiifaasis oli ta tugev. Hästi valdas ta vankrilõppmänge, mis üldlevinud arvamuse kohaselt pidavat kõik viigid olema. Nii ei arvanud Salme. Kui tal oli vankrilõppmängus ettur üle, siis ta võitis. Kui ta juhtus olema jäänud vankrilõppmängus vähemetturiga, siis tegi ta viigi. Mina näiteks selles lõppmängus enametturiga sageli võita ei suutnud, vähemetturiga aga kaotasin. Selles ilmselt ongi tugeva ja nõrga mängija vahe. Ja tugev mängija Salme Rootare oli.
Otsisin internetist Salme Rootare partiisid. Palju neid seal ei ole. Midagi siiski leidsin. Valisin siia artiklisse paigutamiseks tema võidu 1970. a. NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel Tatjana Lematško vastu. Partii kulgebki Salmele iseloomulikus stiilis. Midagi erilist nagu ei toimukski, kumbki pool teeb rahulikult käike, kuid Salme ikkagi märkamatult survestab, kuni laual on võit. Tatjana Lematško hilisem maletajatee kujunes edukalt, kuigi võrdlemisi keeruliselt. 1972. a. emigreerus ta Bulgaariasse, tuli selle maa meistriks ja mängis Bulgaaria eest ka maleolümpial. Hiljem siirdus ta elama Šveitsi, tuli sellegi maa meistriks. Ta jõudis MMpretendentide veerandfinaalmatšini, kus küll kaotas. 1970. a. kaotas nooruke Tatjana Lematško veel ka Salme Rootarele.
Salme Rootare - Tatjana Lematško
Alehhini kaitse B03
1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. c4 Rb6 4. d4 d6 5. f4 d:e5 6. f:e5 Of5 7. Rf3 e6 8. Od3 Og4 9. Oe3 c5 10. d:c5 R6d7 11. O-O R:c5 12. Oe2 L:d1 13. V:d1 Rc6 14. Of4 Rd7 15. Ve1 Oc5+ 16. Kf1 O-O 17. Rbd2 Ob4 18. Vad1 Vad8 19. a3 Oa5 20. b4 Oc7 21. b5 Rc:e5 22. R:e5 O:e5 23. O:e5 R:e5 24. O:g4 R:g4 25. h3 Rh6 26. Rb3 Rf5 27. Kf2 Vfe8 28. c5 Kf8 29. a4 Ke7 30.Ra5 Vb8 31. c6 Rd6 32. Vd4 b6 33. Ved1 Vbd8 34. Rb7 R:b7 35. Vd7+ Kf6 36. c:b7 Vb8 37. Ke3 Kg6 38. Vc7 e5 39. Vdd7 Vf8 40. Ke4 Kg5 41. V:f7 Vfd8 42. V:g7+ Kf6 43. Vgd7 Vg8 44. Vc6+ Kg5 45. V:h7 Vbe8
46. g4. Must alistus. 1:0.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
