1945, 1948, 1949, 1950, 1954, 1956, 1957, 1960, 1962, 1964, 1966, 1969, 1970, 1971 ja 1972. Mis pikk arvude rida see on? Need on aastad, millal Salme Rootare oli Eesti naiste maletšempion. 15 korda kandis ta seda kõrget tiitlit. Mäletan, kui ta 1972. a. meistrivõistlused võitis, küsis ta: kas siis keegi noortest ometi ei tule ja ei lase mind võita. Tuli Maaja Ranniku, kes kord mulle tunnistas, et ta tahaks Salme rekordit lüüa – tulla rohkem kui 15 korda Eesti meistriks. Tuli vaid 10 korda meie esimaletajaks. Muidugi, ajad ei ole võrreldavad. Naiste mängutase oli tõusnud ja Maajal oli raskem oma paremust tõestada kui Salmel omal ajal. Oma malelist väge hakkas hiljem näitama tollal veel üsna nooruke Tatjana Fomina, kellest sai meie esimene naissuurmeister.

Salme Rootare (26.III 1913 – 21.X 1987). Arhiivifoto.

Kuidas kõik algas? Kui Eesti male ajalukku süveneda, siis näeme, et enne Teist maailmasõda oli male Eestis valdavalt meeste pärusmaa. Nagu teame, tulemused olid rahvusvahelises ulatuses lausa hiilgavad: Paul Keres võitis 1938. a. AVRO turniiri, Eesti meeskond tuli 1939. a. maleolümpial Buenos Aireses pronksmedalitele.

Aga tüdrukud? Aga naised? Need ei tundnud vist käikegi. Päris nii see ka polnud. 30ndatel aastatel tõestas Marie Orav, et ka naised on võimelised ruudulisel laual edukalt nuppe liigutama. Kuid Salme Rootare?

Salme Maasikas sündis 110 aastat tagasi 26. märtsil Tallinnas. Ta lõpetas Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi, mida peeti Eesti üheks tugevamaks keskõppeasutuseks. Küllap ta malet mängis varemgi, aga süvenenumalt tegi ta seda pärast abiellumist maletaja Vidrik Rootarega 1937. a., kui Salme Maasikast sai Salme Rootare. Vidrik Rootare parimaks tulemuseks males jäi kolmas koht Eesti meistrivõistlustel 1942. a. Siin-seal sai ka väljaspool kodu maletada, aga Eesti naiste malemeistrivõistlusi enne sõda ei toimunud.

Kuid 1940ndate aastate teisest poolest toimus muutus. Paralleelselt Eesti meeste 1945. a. meistrivõistlustega asusid malelaua taha ka kaks meie parimat naismaletajat Salme Rootare ja Marie Orav. Nendevaheline väga tasavägine matš andis napi võidu Rootarele 7,5:6,5. Esimese naismaletajana sai ta Eesti meistri tiitli. Läks siiski mitu aastat, enne kui Salme Rootare pääses üleliidulisele maleareenile. See oli 1948. aastal, kui tal võimaldati osa võtta NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustest. Debütandi kohta esines ta hästi, ta jagas sellel turniiril 6.-7. kohta. Oma 1965. a. ilmunud raamatus „Male Eestis“ kirjutab Heino Hindre: „Salme Rootare edu andis tõuke malemängu hoogsaks levikuks naiste hulgas kogu vabariigi ulatuses. Organiseeriti rida kursusi, katsevõistlustel kerkisid esile uued nimed. 1948.a. võidi pidada juba esimesed vabariiklikud meistrivõistlused. Need lõppesid Salme Rootare ülekaaluka võiduga, kuid Marie Oraval oli juba raskusi teise koha saavutamisega.“ Uued esile kerkinud nimed olid Urve Kure, Eevi Nalting-Iljazova, Male Žuhhovitskaja, Meedi Kartul, Meeri Mikfeldt. Salme Rootare edu Eesti meistrivõistlustel jätkus, vabariigi teise naismaletaja nimele konkureerisid Marie Orav ja Urve Kure.

13 korda mängis Salme Rootare NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel, mis tollal oli maailmas üks tugevamaid naiste maleturniire. Paremad tulemused seal: 1952 4.-5., 1955 2.-4., 1957 3., 1959 2.-3. koht. 1959. aastal mängis ta Bulgaarias Plovdivis naiste malemaailmameistrivõistluste pretendentide turniiril, jagades seal 4.-5. kohta.

1957. aastal omistati talle naiste rahvusvahelise meistri tiitel. Vaherepliigina olgu öeldud, et naistel suurmeistri tiitlit veel polnud. FIDE võttis selle tiitli kasutusele 1976. a., kui Salme Rootare oli oma kõrgemal tasemel maletajakarjääri juba lõpetanud. Salme Rootare tuli neli korda spordiühing Spartak üleliiduliseks meistriks. Nõukogude ajal oli palju liiduvabariikide vahelisi võistkondlikke võistlusi. Male oli ka nn rahvaste spartakiaadi kavas. See võistlus toimus aasta enne olümpiamänge, olles nagu selle suurvõistluse eelprooviks. Male oli seal ainus mitte-olümpiaala. Võistkonnas oli 6 või 8 mehe kõrval kaks naiste lauda. Eesti võistkonnas peeti naisi punktitoojateks, mida nad enamasti ka olid. Loomulikult mängis Salme Rootare aastaid naiste esimest lauda ja tegi seda edukalt.

Milline oli Salme Rootare kui maletaja mängustiil? Ta ei olnud taktik. Loomulikult nägi ta ära lihtsamad ettetulevad taktikalised võimalused, kuid ta ei otsinud neid, ei ajanud kahingutega seisu keeruliseks. Ta suurendas aegamööda oma seisu paremust, vahetas vigureid ja suunas partii lõppmängu, selles partiifaasis oli ta tugev. Hästi valdas ta vankrilõppmänge, mis üldlevinud arvamuse kohaselt pidavat kõik viigid olema. Nii ei arvanud Salme. Kui tal oli vankrilõppmängus ettur üle, siis ta võitis. Kui ta juhtus olema jäänud vankrilõppmängus vähemetturiga, siis tegi ta viigi. Mina näiteks selles lõppmängus enametturiga sageli võita ei suutnud, vähemetturiga aga kaotasin. Selles ilmselt ongi tugeva ja nõrga mängija vahe. Ja tugev mängija Salme Rootare oli.

Otsisin internetist Salme Rootare partiisid. Palju neid seal ei ole. Midagi siiski leidsin. Valisin siia artiklisse paigutamiseks tema võidu 1970. a. NSV Liidu naiste malemeistrivõistlustel Tatjana Lematško vastu. Partii kulgebki Salmele iseloomulikus stiilis. Midagi erilist nagu ei toimukski, kumbki pool teeb rahulikult käike, kuid Salme ikkagi märkamatult survestab, kuni laual on võit. Tatjana Lematško hilisem maletajatee kujunes edukalt, kuigi võrdlemisi keeruliselt. 1972. a. emigreerus ta Bulgaariasse, tuli selle maa meistriks ja mängis Bulgaaria eest ka maleolümpial. Hiljem siirdus ta elama Šveitsi, tuli sellegi maa meistriks. Ta jõudis MMpretendentide veerandfinaalmatšini, kus küll kaotas. 1970. a. kaotas nooruke Tatjana Lematško veel ka Salme Rootarele.

Salme Rootare - Tatjana Lematško

Alehhini kaitse B03

1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. c4 Rb6 4. d4 d6 5. f4 d:e5 6. f:e5 Of5 7. Rf3 e6 8. Od3 Og4 9. Oe3 c5 10. d:c5 R6d7 11. O-O R:c5 12. Oe2 L:d1 13. V:d1 Rc6 14. Of4 Rd7 15. Ve1 Oc5+ 16. Kf1 O-O 17. Rbd2 Ob4 18. Vad1 Vad8 19. a3 Oa5 20. b4 Oc7 21. b5 Rc:e5 22. R:e5 O:e5 23. O:e5 R:e5 24. O:g4 R:g4 25. h3 Rh6 26. Rb3 Rf5 27. Kf2 Vfe8 28. c5 Kf8 29. a4 Ke7 30.Ra5 Vb8 31. c6 Rd6 32. Vd4 b6 33. Ved1 Vbd8 34. Rb7 R:b7 35. Vd7+ Kf6 36. c:b7 Vb8 37. Ke3 Kg6 38. Vc7 e5 39. Vdd7 Vf8 40. Ke4 Kg5 41. V:f7 Vfd8 42. V:g7+ Kf6 43. Vgd7 Vg8 44. Vc6+ Kg5 45. V:h7 Vbe8

46. g4. Must alistus. 1:0.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Paul Kerese surmast möödub paari aasta pärast pool sajandit. Kui peale kasvava põlvkonna jaoks on ta üha enam vaid nimi minevikust, siis tema kaasaegsete jaoks möödunud sajandi tuntuim eestlane on jätkuvalt meeles.

Vahetult enne vabariigi aastapäeva, 22. veebruari õhtul võis interneti vahendusel jälgida Eesti Draamateatri Maalisaalis toimunud Paavo Kivise novelli „Öö“ ettelugemist. Luges Gert Raudsepp, lavastajana juhendas lugemist Hendrik Toompere jr.

Paul Keres. Arhiivifoto.

On 1944. a. hilisõhtu. 28-aastane malesuurmeister Paul Keres on oma kodus Tallinnas Tehnika tänaval, kui keegi klopib tema maja köögiuksele. Sõda on lõpusirgel, Eestis on nõukogude võim.

Kerese katse 1944. a. septembris taas üle mere põgeneda on ebaõnnestunud ja ta on ENSV-s lõksus. Öine külaline, süngel ja iroonilisel kombel nimega Vsevolod ehk kõigeväeline, on NSV Liidu julgeolekukindral. Ta on tulnud silmust kokku tõmbama. „Niisiis, suurmeister oli meeldiv. Mul on aeg. Elage, mängige. Olete nüüd nagu Joona Leviaatani kõhus: ära seedida ta teid ei suuda, välja sülitada ka ei raatsi.“

Kas selline külaskäik ka päriselus toimus? Kes teab. Sel ajal valitsev maailmameister Aleksandr Alehhin veel elas. 1938. aasta AVRO turniiri võitjana oleks temaga MMmatši pidanud mängima Paul Keres, kuid Moskvas valmistuti salajas matšiks Alehhin – Botvinnik. Alehhini surma tõttu see matš jäi ära. Pretendendi pidi välja selgitama 1948. aasta pretendentide turniir. Moskvas taheti, et turniiri võidaks Mihhail Botvinnik. Keres kaotab sellel turniiril Botvinnikule mitu partiid. Kas meelega? Keres teeb tematugevuse mängija kohta mõningaid väga nõrku käike. Võidi ähvardada Kerese perekonda, aeg oli ju selline. Novelli autorit Paavo Kivist on vaevanud küsimus, kas Keres kaotas meelega. Tundub, et tema arvates küll. Kui vestlesin Paavo Kivisega teatrisaalis pärast novelli ära kuulamist, siis ta ütles, et tahtis oma mõtet ilukirjanduslikus vormis väljendada, mis tal ka on kenasti õnnestunud. Ajalooline tõde jääb siiski selgumata. Paul Keresega seondub nimetus Igavene teine.

Paavo Kivine. Arhiivifoto.

Kes Paavo Kivise novelli „Öö“ soovib lugeda, siis see on ilmunud ajakirja „Looming“ möödunud aasta novembrinumbris.

Paul Kerese nime võib jätkuvalt leida ka maailma maleajakirjadest. Ingliskeelse ajakirja „New in chess“ hiljutist numbrit sirvides torkas mulle ühelt leheküljelt silma rasvaselt trükitud väljavõte: „Kerese mängu briljantsus ja tema tulemused kaitsesid teda mõnevõrra, aga samal aastal oleks tal ees võinud seista uus hädaoht: raamatuarvustus.“

Milles asi, hakkasin uurima. Tegemist oli artikliga ajakirja selles osas, kus tutvustati äsja inglise keeles ilmunud maleraamatuid. Ja juttu Sergei Voronkovi NSV Liidu meistrivõistlusi käsitleva ülevaateteose Masterpieces and Dramas of the Soviet Champioships, mis käsitleb perioodi 1948 – 1953, kolmandast köitest. Artikli autor Matthew Sadler kiidab Voronkovi raamatut, kuid peab vajalikuks sellest välja tuua ühe seiga, mis teda hämmastas. Tegemist oli Panovi arvustusega Paul Kerese venekeelsele maleteooria raamatule. Sadlerile on teada, et Keresel olid pärast sõja lõppu ja Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt rasked ajad, kuid nagu eespool märgitud, tema kõrge klassiga maletaja renomee mõnevõrra kaitses teda. Edasi juba Mattrew Sadleri tekstiga:

„Esimene osa Paul Kerese venekeelsest teooriaraamatust «Открытые дебюты» („Lahtised avangud“) oli ilmunud ja Panovi arvustus mõistis avalikult hukka selle ideoloogilise kõlbmatuse.. „Kerese töö ei vastanud ootustele. Hullemgi veel. Keres kasutas endale antud platvormi selleks, et ohjeldamatult ülistada välisriikide teoreetikuid, kaasaarvatud isegi natside palgalisi ja avalikke Nõukogudemaa vastaseid, kelle „teoreetilistel“ pingutustel pole mingisugust väärtust. Väljend „Fine soovitab“ kordub rohkem kui 15 korda, „Euwe soovitab“ ja „Tartakower soovitab“ mõlemad rohkem kui 30 korda… „Tšigorin soovitab“ on selles raamatus näha vaid kaks või kolm korda. Loova iseseisvuse ja originaalsuse puudus koos viletsa tööga on viljakaks pinnaseks nii tallalakkujatele, kes kummardavad kõige välismaise ees kui ka annavad alust poliitilisteks ja teoreetilisteks vigadeks.“

Vau… Päris karmid sõnad avanguraamatu kohta. Voronkovi arvates oli midagi toimumas Kerese vastu, kuna ta sel aastal oli kaotanud oma kaitsja (Eestimaa Kommunistliku Partei juhi Nikolai Karotamm). Lõpuks seda arvustust siiski ei avaldatud põhjustel, mis pole tänini selged. Aga võib vaid kujutleda stressi, mille all Paul Keres pidi elama. See teeb tema hiilgetulemused ja sisukad partiid veel imekspandavamateks.

Väärib märkimist ka tähelepanu, mis Voronkov on pühendanud vähem tuntud või lihtsalt tundmatutele staaridele nende aastate turniiridel. Näiteks on seal kena lugu Eesti maletajast Johannes Weltmanderist, kes 1950. a. NSV Liidu meistrivõistluste poolfinaalis jagas 2.-4. kohta, aga lisanäitajate alusel jäi napilt finaalist välja.“

Inglise keelest tõlkinud Mai Narva

Lääne maailma inimesele nagu Sadler võib muidugi tunduda hämmastav või isegi jabur, et maleteooria raamatut kritiseeritakse sellepärast, et seal kedagi on tsiteeritud rohkem kui vene maletajat. Nõukogudemaa olusid tundvale inimesele selles midagi imelikku pole. Periood 1948 – 1953 oli ju enne Stalini surma, kus veel väiksemategi põhjuste pärast ähvardas Siberisse saatmine või vangipanek.

Nii Paavo Kivise novell kui ka Matthew Sadleri artiklis toodu annavad meie praegusele nooremalegi põlvkonnale aimu, millistes tingimustes elati ja millises stressi tekitavas õhkkonnas tuli maletada Paul Keresel.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

Läinud aasta 15. detsembril oli sul juubelisünnipäev – täitus 70 aastat. Kujunes aga nii, et me ei kohtunud, et oleksin saanud intervjuu õigeaegselt valmis teha. Ju siis on Tallinn Paikusest nii kaugel või Paikuse Tallinnast. Aga kui sa nüüd ikkagi Tallinna sattusid, siis tahaksin mõned küsimused esitada. Kõigepealt aga tagantjärele palju õnne, sest õnne läheb ju alati vaja, mitte ainult tähtpäeval.

Aitäh!

Aare Külaots, detsember 2022. Foto Merike Rõtova.

Sinu nimi on maleringkondades seotud Paikusega. Oled seal ju maleturniire korraldanud nii lastele kui täiskasvanutele, aga nendest hiljem. Kas Paikuse ongi alati su kodukoht olnud?

Pärast Tartus ülikooli lõpetamist küll, kui mind Paikusele tööle suunati. Sündinud olen Tartus, kuid lapsepõlv möödus Valgamaal: algkool Sangastes, põhikool Restus ja keskkool Tsirgulinnas.

Ja male?

Päris algust ei mäletagi, aga meeles on, et kodus malelaud oli ja vahel isa mõne sõbraga ka malet mängis. Restu koolis juhtus meil ühte klassi mitu malehuvilist poissi, nii et sageli sai tunni ajal märkamatult väikese lauaga mõni partii mängitud. Osalesime ka võistkonnaga erinevatel võistlustel ja esimene kaotus võiduseisust on tänaseni meeles. Maleringe ja treenereid mul pole olnud. Ja ega Valgamaa mingi eriline malekants ei olnudki, aga siiski malehuvilisi jätkus.

Mäletan, seal oli üks mees, kes maleelu organiseeris – Enn Tilling.

Jah, tema. Oli teisigi. Kui juba Tsirgulinnas keskkoolis õppisin, siis otsiti rajooni „Jõudi“ võistkonda noortelauale mängijat. Nii ma siis meeste seltskonda sattusin (1.laual mängis Ants Kadak) ja erinevatel sõpruskohtumistel/võistlustel osalesin. Kui meelde tuletada, siis kooliajal olid küllalt populaarsed Jüri Randviiru raadiosimultaanid. Nendestki võtsin paar korda osa. Edasi tulid ülikooliaastad Tartus.

Mida sa ülikoolis õppisid?

Eks tõuke valikuks andis Harry Õiglase populaarteaduslik raamat „Mikromaailma sügavusse“ ja liisk langes füüsikale. Soovisin õppida teoreetilist füüsikat, kuid maapoisina polnud ma olümpiaadidel osalenud ja mõni punkt jäi sisseastumisel puudu. Soovitati astuda füüsika pedagoogilisse harusse ja nii see läks. Ega ma siis muidugi päris hästi ette ei kujutanud, mida see õpetajaamet tähendab, aga füüsikaõpetajana töötan poole kohaga praegugi. Lisaks füüsikale sai hiljem Tartu Ülikoolis lõpetatud psühholoogia osakond. Samal ajal õppis statsionaaris ka Jaan Ehlvest.

Füüsika… Oi, kooliajal pelgasin seda tundi. Ei saanud alati nagu kõigest aru. Kas sinu õpilased saavad aru?

Mõned rohkem, mõned vähem. Füüsika on ju lihtne, kuid nõuab loogilist mõtlemist. Aga malega on ju samuti. Mõned saavad rohkem aru, mõned vähem, aga mängivad ikka.

Ja ülikoolist sattusidki Paikusele.

Alustasin jah õpetajatööd Sindi Erikutsekoolis nr 35, kuhu olid saadetud käitumisprobleemidega poisid üle vabariigi.

Mul on sealkandis sugulasi, seepärast tean hästi, et Paikuse asub Pärnu ja Sindi vahel. Nüüdse haldusjaotuse järgi olete kõik üks Pärnu linn Tõstamaalt Sindini.

Sindi erikool osales aktiivselt väga erinevatel spordivõistlustel kutsekoolide süsteemis. Koolil oli ka tugev malevõistkond, kus esimesel laual mängis üks Eesti tugevamaid kirimaletajaid Jüri Siigur. Eks kiirpartiid temaga aitasid ka minu mängutaset tõsta.

Samal ajal tegelesin ka ise päris aktiivselt kirimalega. Sellal ilmus eraldi spordile pühendatud Spordileht, kus kajastati ka kirimaleturniire. Päris populaarsed olid Bernhard Tali mälestusturniirid, kus võis saavutada meistrikandidaadi palli või esimest järku taotleda. Eks mõned partiid sai mängitud ka Sven Malmi ja Heldur Valgmäega. Mõnel turniiril oli vastaseid ka erinevatest liiduvabariikidest.

Erikoolis töötasin kakskümmend aastat. 1990.a. see kool likvideeriti, suve jooksul ruumid renoveeriti ja sügisel alustas tööd Paikuse Politseikool, kus mina jätkasin psühholoogiaõpetajana. Malet mängiti ka politseisüsteemis. Mul õnnestus võita Eesti politsei meistrivõistlused 1997. a. Järgmisel aastal võitis Leili Pärnpuu ja hiljem viis korda Vladimir Žavoronkov. Tore oli osaleda ka Eesti politsei ja Soome RikSha sõprusvõistlustel.

Politseikoolis töötasin kümme aastat. Selleks ajaks oli väikesest algkoolist saanud suur põhikool ja otsiti kooli direktorit, see amet langes mulle. Paikuse Põhikool oli üks kiiremini kasvav põhikool vabariigis. Paljudes asjades sai alustada puhtalt lehelt. Rahulolu pakkus maleõpetuse viimine kooli õppekavasse – kõik teise klassi õpilased saavad male algtõed selgeks. Maleõpetajana alustas Kersti Kivioja, praegu jätkab Eiki Lehemets.

Suvel koolivaheajal olid Paikusel suured vabariiklikud laste maleturniirid. Käisin seal oma lastelastega. Mäletan, kuidas väike seitsme- või kaheksa-aastane Mai tegi ära omavanustele poistele. Väga toredad turniirid olid.

Mai Narva Paikuse turniiril Aare Külaotsalt saadud karikaga 2016.a.. Foto Merike Rõtova.

Internetti tollal ei olnud. Kirimaleks vajalikud teadmised tuli ammutada kõik malekirjandusest, ajakirjadest, raamatutest. Mis sinu jaoks olulised raamatud olid?

(Meie vestlus toimub Tallinnas Mustamäel minu korteris. Selle küsimuse peale tõuseb Aare Külaots, läheb minu ulatusliku seinu katva raamaturiiuli juurde ja leiab eksimatult kiiresti otsitava, peaaegu kõige kulunuma välimusega köite – näha et aastate jooksul korduvalt-korduvalt kasutamist leidnud.)

Millegipärast kõnetas mind Tartu antikvariaadis Paul Keres „Malekool“ 2. osa.

Ka mina uurisin seda nooruses palju, eriti muidugi oma lemmikavangut – viini avangut, mida olen läbi elu kuni tänaseni palju kasutanud.

Minu lemmikavanguks on kujunenud kuningagambiit. Introverdina olen ikka rahulik ja kaalutleja, kuid males valin avantüüridele kalduvaid variante. Ka mustadega püüan vastast üllatada mõne gambiidiga. 1992. a. õnnestus saada ka saksakeelseid maleajakirju „Gambit Revue“. Positsioonimale ei ole minu jaoks. Muidugi ega ühest raamatust kaugeltki ei piisanud. Vanade raamatute kogumine on olnud pikka aega minu teine hobi. Riiulitel on palju venekeelseid avangutesarju, ülevaateid maailmameistrite parimatest partiidest jne. Uhke tunne oli, kui õnnestus esimesed informaatorid hankida.

Tänaseks olen proovinud muretseda enamuse eesti keeles ilmunud maleraamatutest, kus kõige olulisemal kohal on Paul Kerese raamatud.

Avangute kartoteegi ka endale koostasid?

Kartoteeki ei ole pidanud, küll olen avanguvariante käsitsi erinevatesse kaustikutesse kirjutanud, väljalõikeid partiidest kleepinud. Nendest kaustikutest oli hilisemates partiides abi.

Minu lemmikmaletajaks on Mihhail Tal. Mulle meeldis tema stiil. On endalgi tahtmine seis segaseks ajada ja siis intuitsiooni abil õige lahendus leida. Lõppmäng ei ole minu tugevam külg.

Interneti ajastul kulub maletajal ainult paar hiireklõpsu, et alla laadida kõikvõimalikke avanguvariante, viimaseid partiisid jne. Arvuti mängib tugevamini kui inimene, kuid loodan, et malemäng ei kao niipea…

Oli juttu varasematest laste turniiridest, kuid hilisematel suvedel said populaarseteks nädalalõputurniirid Paikusel, mida just sina korraldasid juba põhikooli direktorina. Viimasel ajal Paikuse turniire pole enam olnud.

Eks direktorina olnudki kergem asju ajada kui praegu õpetajana. Pealegi oli väikeses Paikuse vallas lihtsam toetust saada nii vallast kui ka sealkandis töötavatelt firmadelt kui praeguses suures Pärnu linnas. Ja muidugi segas palju vahele ka koroona.

Sinuga rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et oled suurmeistri isa. Kuidas Kaidol kõik algas? Sinu käekõrval?

Käekõrval viisin ta Pärnu Spordikooli Arne Juurika juurde maletundi. Poiss ise arvas, et läheme jalgpallitundi. Ta oli sportlik poiss, mängis nii jalg- kui ka korvpalli. Aga male meeldis talle ikka kõige enam ja selle juurde ta jäi. Ka Kaido on olnud iseõppija, tal on olnud ainult üks treener – Arne Juurikas.

Millal sa märkasid, et temas on midagi enamat?

Nii 12-aastaselt, kui ta vabariiklikel turniiridel Tallinna poisse võitma hakkas. Nendel ju tuntud treenerid ja Tallinna Malekool selja taga, aga üks maapoiss teeb neile ära! Tema põhikonkurendid olid siis Riho Liiva ja Priit Leito Tallinnast ja Vladimir Žavoronkov Narvast. Piirilinn Narva on ju alati tugev malekeskus olnud, on praegugi. Mis Kaido minult on pärinud, see on huvi male vastu ja õnneks ei ole ka paratamatud tagasilöögid tema entusiasmi vähendanud.

Kuipalju sa internetist Kaido mänge vaatad? Nüüd tekib otse partiisid vaadates lausa kohaloleku tunne.

Ega kogu aeg ei vaatagi. Väga närvesööv. Võin naljapärast rääkida, millal ma aru sain, et Kaido minust kuulsam on. Põhikooli aktusel, kui olin seal direktoriks saanud ja mind esitleti: Meie uus direktor on Kaido Külaots. Pärast muidugi vabandati.

Kaido pole veel direktoriks saanud. Males sellist järku pole.

Sa oled Paikuse maleseltsi „Caissa“ juhatuse esimees. Mida sa male kohta Eestis praegu ütled?

Males pole meil kõige parem aeg. Aeg on muutunud ja ka male ise on kõvasti muutunud. Olen tänulik, et Johannes Toomsalu pani aluse Caissa fondile, mille ülesanne oli Kaidot toetada. Oleks selliseid aktiviste ainult rohkem.

Kümme aastat tagasi alustas vabariigi 12-s koolis maleõpinguid 650 peamiselt teise klassi last. Pilootprojekti eestvedajaiks olid Eesti Maleliit ja Kasparov Chess Foundation. Kahjuks on see projekt soikunud. Koolides peaks rohke maleõpetust olema, kuid üheks takistuseks on kvalifitseeritud õpetajate puudumine. Hea tahtmise juures on ka sellest võimalik üle saada.

Natuke ootamatu oli õpetajatel kuulda infot, et sügisel rakendub koolides uus õppekava. Detailid pole mulle teada, kuid karta on, et koolidele antakse formaalselt rohkem vabadusi ja maleõpetus sinna ei mahu.

Maleõpetus ei peaks olema valikaine, vaid kindlasti kohustuslik aine 1. või 2. klassis. On olemas hea õpetamise keskkond, „Malekool“ ja koolidel on ka vajalikud IT vahendid.

Kui nii vanemad kui ka õpetajad on hädas, et lapsed on liiga palju aega mobiilis, siis male õpetamise ja mängimise seisukohalt on mobiil „jumala kingitus“.

Sa oled ka Õpetajate Lehes sel teemal kirjutanud, tsiteerides kõigepealt Nelson Mandelat: „Hea haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks.“ Ja edasi oled ise jätkanud: „Väike Eesti ei suuda maailma muuta, kuid oma riigis ja samuti omavalitsuse tasandil sõltub haridusotsuste tegemine ju meist endist.“

Õigete otsuste tegemine ongi elus kõige keerulisem.

Malega tegelen hetkel ainult pärast pingelist koolipäeva Lichessis kiirpartiisid mängides (sageli satun kahjuks ajahätta). Lisaks füüsikale püüan õpilastes tekitada malehuvi ja pole välistatud, et osalen veel ka mõnel tugevamal turniiril.

Gens una sumus.

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.