Ei ühtki päeva ilma maleta. Sind tundes arvan küll, et sinu elu on nii kulgenud. Ikka veel mängid sa Tallinnas nädalalõputurniiridel. Sind võib tihti näha Tallinna Malemajas ja mitte ainult sõpradega juttu puhumas, vaid malenuppe liigutamas. Ja koduski uurid igapäevaselt maleseise.
Praegu vaatan kodus küll jalgpalli.
Leo Teemäe oma kodus, detsember 2022. Foto Merike Rõtova.
Teen seda intervjuud, kui käimasoleval jalgpalli MMil on just lõppenud alagrupimängud, mis seekord pakkusid palju põnevust. Aga jalgpallist ja üldse spordist jõuame veel rääkida. Ma palun sind meelde tuletada, milline oli sinu esimene maleturniir?
Mäletan küll. Aasta oli 1946. Ma olen Viljandi poiss. Õppisin siis Viljandi 2. Keskkooli 7. klassis. Üks päev klassivend Atko Viru tõi kaasa 1940. a. ilmunud Paul Kerese „Malekooli“ esimese osa. Seal oli algõpetus, lihtsamad lõppmängud ja ka avanguteooriat. Uurisime seda raamatut ja otsustasime kaks päeva hiljem korraldada klassi esivõistlused.
Kohe kahe päeva järel?
Ju me arvasime, et mis seal venitada. 16 osavõtjat, mina sain 12. koha. Aga aasta pärast olin juba neljas. Male hakkas meeldima, võtsin osa ka täiskasvanute turniiridest, kus sai järku täita.
Males algasid järgud tollal viiendast järgust, siis neljas, kolmas, teine. Noh, esimene järk oli juba unistuste tipp.
Ega Viljandis tollal rohkem kui kolmas järk täita polnudki võimalik, mille ma ka täitsin. 1951. a. lõpetasin Viljandi Kaubandustehnikumi ja mind kui oivikut suunati tööle Tallinna, kus elan seniajani. Maleturniiridel hakkasin kohe osalema. 1952. a. võitsin Tallinna meistrivõistluste poolfinaali.
Kerese „Malekoolist“ jäi siis juba ilmselt küll väheks.
Muidugi väheks. Raamatuid sai aastate jooksul kogu aeg ostetud, nii eesti kui vene keeles. Müügil olid ka Saksa DV-s väljaantavad, põhiliselt avanguteoreetilised väljaanded. Kõikvõimalikke maleajakirju sai tellitud nii Moskvast, aga ka Riiast (seal ilmus väga hea maleajakiri) kui ka Ida-Euroopa nn sotsmaadest.
Nii et uurimist jätkus?
Jah, õhtul koju tulles panin ikka malenupud lauale ja vaatasin, mis uut on. Koostasin ka endale avangute kartoteegi lemmikvariantidest. Valgetega mängisin 1. e4. Kord elus olen turniiripartiis mänginud avakäigul d4. Kaotasin ja selle käiguga enam kunagi ei alustanud. Meeldis mängida hispaania avangu vahetusvarianti. Mustadega mängisin tugevamatega vene avangut, nõrgemad ajasin segadusse läti gambiidiga. Kui vastane alustas partiid lipuetturiga, siis vastasin nimzoindiaga.
Kuna ma üha rohkem osalesin kirimaleturniiridel, siis olid malenupud tõepoolest kogu aeg laual ja nende taga seise uurides kulus tunde ja tunde.
Sa töötasid Tööstuskaubastus, organiseerisid sealgi maleturniire.
Nojah, eks ma seal males niisugune asjapulk olin.
Asjapulk on tore kõnekeelne väljend. Korraldasid maleelu oma töökohas?
Jah, igal aastal olid Tööstuskaubastu esivõistlused, kuhu kutsusime ka väljast poolt tugevamaid – Andres Vooremaa, Vladimir Roždestvenski, mitmeid kordi Maaja Ranniku. Võtsime alati osa ettevõtete vahelistest võistkondlikest võistlustest.
Kuna selle intervjuu ajal on meie seltskonnas ka Leo Teemäe tütar Ulvi Vaher, siis kasutan juhust ja esitan temalegi isa kohta mõned küsimused.
Ulvi, kui isa oli kogu aeg malelaua taga, siis kes teil prügiämbri välja viis ja muud nii-öelda traditsiooniliselt meeste kompetentsi kuuluvad tööd ära tegi? Või jäid need kõik ema hooleks?
Ei, ei. Isa jõudis kodus kõik vajaliku ära teha, prügiämbri nagunii välja viia ja üldse oli ta emale palju abiks, eriti kui ema tervis halvenes.
Leo Teemäe ja tema tütar Ulvi Vaher. Foto Merike Rõtova.
Sind õpetas isa varakult malet mängima?
Vist kolmeaastaselt sain käigud selgeks. Suuremaks saades tahtsin mängida, aga isa ütles, et kõigepealt peame partiisid vaatama, mis oli minu meelest tüütum. Kooliajal hakkasin mängima lasteturniiridel. Isa ei pannud mind malekooli. Ütles, et õpetab ise. Ta oligi hea treener. Mängisin tema kasutatavaid avanguid. Näiteks hispaania avangu vahetusvariandiga, millest ta siin rääkis, olen võitnud küllalt palju partiisid. Seal tuleb alguses lõhkuda musta etturistruktuur ja siis püüda minna lõppmängu, kus tänu musta halvasti seisvatele etturitele on valgel kerge võita. Isa käskis mul alati partii korralikult üles kirjutada, mida siis kodus analüüsisime.
Ega kaotatud partiisid ei tahtnud hästi vaadata?
Muidugi ei tahtnud. Aga loomulikult tegi isa selgeks, et nendest ongi kõige rohkem õppida. Isa ei riielnud minuga kunagi malelaual tehtud lolluste pärast. Ta oli õpetades tasakaalukas ja rahulik nagu üldse. Siis on mul meeles minu noorusaja uusaastaööd. Vaatasime öö läbi televiisorit, meeleolukaid uusaastasaateid. Kell kuus hommikul, kui saated lõppesid, hakkasime isaga malepartiisid analüüsima.
Kuipalju välku mängisite?
Kui ma abiellusin, siis alguses isa mängis palju välku minu abikaasa Andresega. Hiljem, kui peres lapsed kasvasid, siis see välgu tagumine vähenes.
Ulvi, sina ise suurenenud perekondlike kohustuste ja ka töö tõttu loobusid üldse malemängust. Kaks kena poissi on nüüdseks suureks kasvatatud. Kas pole tulnud mõtet malesse tagasi tulla?
Olen mõelnud, et võiksin uuesti hakata malet mängima, kui kunagi pensionile jään. Mis siis ikka muud teha!
Jätkan siis isa küsitlemist. Leo, su tütar ütleb, et mis pensionieas ikka muud teha, kui malet vaadata või maleseise uurida.
Nii see on. Kui malet ei oleks, polekski muud teha. Uurin vanu partiisid. Male hoiab meeled elevil.
Sa oled alati olnud sportliku välimusega. Mäletan, et kui Sa veel Mustamäel elasid, nägin Sind vahel spordidressis tänaval jooksmas.
Jooksnud olen jah läbi elu. Aga tead, ükskord olin jalgpallis väravavaht (Leo Teemäe elavneb ja hakkab naerma). See oli Viljandis tehnikumi ajal. Viljandi jalgpallivõistkond sõitis Tallinnasse mängima. Kutsusid kaasa, et panevad mind varuväravavahina kirja. Juhtus nii, et päris väravavaht jäi haigeks ja mul tuligi väravas seista.
Ma ei hakka küsima, mitu palli sa väravasse lasid. Eks iga kogemus on elus kasuks.
Täpselt. Hiljem, kui mu viieaastane lapselaps Andreas kangesti väravaid tahtis lüüa, siis pidin ta palle püüdma. Nüüd on ta juba täismees, mängib jalgpalli parajasti Itaalias, minu abi sel alal enam ei vaja.
Jooksmas sa enam ei käi?
Õues küll mitte. Aga näed, meil on suur korter. Mul on siin oma „marsruut“, mida katsun päevas korduvalt läbida. Liikuma peab.
Sinu maletajateel oleme täna vaid väga põgusalt peatunud. Sirvin oma märkmeid. 1994.a. oled võitnud Kalevi meistrivõistlused. Üks viimaseid ajaleheväljalõikeid Sinu kohta on mul 90ndate aastate alguses pealkirjaga „Leo Teemäe on veteranide parim“. Sa oled võitnud kolmandad Eesti maleveteranide meistrivõistlused. Sinu kohta on öeldud, et oled selle võistluse idee algataja ja iga-aastane organiseerija. On ära toodud ka Sinu võidupartii Valter Heueri vastu sellelt turniirilt.
Rohkem ongi meeles üksikud partiid kui terved turniirid. Näiteks ükskord võitsin suurmeister David Bronsteini, simultaanis muidugi. Oli tore mees. Ajasime korduvalt juttu. Paul Kerese vastu olen simultaanis mänginud neli korda, ühe viigi ikka sain.
On sul mõni nii-öelda elupartii?
1973. aastal võitsin Pärnus Eesti meistrivõistluste A-grupi turniiril Jüri Vetemaad. Paar kuud enne seda olid olnud NSV Liidu meistrivõistlused, mille partiisid võimaluse korral jälgisin. Sealt jäi meelde, kuidas Boriss Spasski võitis Naum Raškovskit. Kasutasin Spasski ideed ka Vetemaa vastu ja võitsin. Veidi aega hiljem püüdis Vetemaa ise selle variandiga võita, kuid ta polnud kõiki peensusi selgeks teinud ja kaotas. Sellega seoses meenub, kuidas Jüri Randviir avaldas mõlemad partiid pealkirja all „Ära hüppa vette tundmatus kohas“, see käis antud juhul Jüri Vetemaa kohta.
Leo Teemäe – Jüri Vetemaa
Sitsiilia kaitse
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 a6 6. Og5 e6 7. f4 Oe7 8. Od3 Rbd7 9. Le2 Lc7 10. 0-0-0 b5 11. Vhe1 Ob7 12. e5 d:e5 13. f:e5 Rd5 14. O:e7 R:c3 15. Lg4 R:d1
16. R:e6 f:e6 17. Od6 0-0-0 18. O:c7 Rf2 19. Ld4 R:d3 20. c:d3 K:c7 21. Ld6+ Kc8 22. Kb1 Rb8 23. Vc1+ Oc6 24. V:c6 R:c6 25. L:c6+ Kb8 26. Lb6+ Kc8 27. L:a6+ Kc7 28. L:b5 Vd5 29. La4 Vhd8 30. a3 V8d7 31. Lg4 V:d3 32. L:e6 Vd1+ 33. Ka2 Ve1 34. Lc4+ Kd8 35. Lh4+ 1:0.
Jaanuari alguses toimub Tallinnas Kalevi korraldatud rahvusvaheline välk- ja kiirmaleturniir „Meenutades Paul Kerest“. Kas osaled?
Ma olen seal ju alati mänginud, eks siis ka seekord.
Mina ka maksin osavõtumaksu ära. Šveitsi süsteemi loosimine on meid seal varemgi malelaua taga kokku viinud, võib-olla nüüdki. Kohtumiseni!
Kohtumiseni!
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
