menüü

Palju õnne, Erik Terk!

 

Erik Terk.   Foto Merike Rõtova.

Erik, paar aastat tagasi üllatasid sa Eesti maleringkondi vägeva raamatuga „Mehed teisel pool malelauda“, alapeakirjas selgituseks: Paul Kerese konkurendid ja kolleegid. Maletajana sind ei teatud, vähemalt mitte nooremate põlvkondade mängijate hulgas. Nooruses olid vist ikka selle mänguga tegelenud.

Nooruses jah, aga siis tuli mu malega tegelemisse enam kui 40-aastane vahe. Kui mitte arvestada kergeid partiisid mõne vana sõbraga.

Kuidas sa lapsepõlves male juurde jõudsid, kellelt õpetust said?

Algul kodus, isa ja ema omavahel mängisid, siis tulid koolisisesed võistlused. Kusagilt kuulsin, see võis olla vast 1964. aastal, et tulevad Tallinna koolidevahelised võistlused, kus on ka nooremate klasside arvestus. Võtsin mõned oma koolivennad kaasa ja läksime tolleaegsele Lastestaadionile, kus Jüri Randviir seda turniiri korraldas ja ütlesime, et tahame ka mängida. Randviir küsis, kes te sellised olete. Mina teatasin, et oleme võistkond Pelgulinna „Jõud“. Olime Tallinna 46. keskkooli (praegu Pelgulinna gümnaasium) poisid. Randviir kergitas kulmu ja ütles, et „Jõud“ on ikka maasportlaste ühing. Aga hea huumorimeelega inimesena meid ta siis selle nime all kirja pani. Seda ei kontrollinud, kas me käike üldse tunneme. Ei mäleta, kas teistel koolidel ka nii uhked nimed olid. Ma neil võistlustel ikka natuke punkte sain, nii et mingi aeg pärast seda hakkasin trennis käima. Oma kooli võistkonnaga tulime isegi Tallinna meistriks nooremas vanusegrupis, kuni kaheksanda klassi konkurentsis, see oli aga juba hiljem.

Kes sulle algõpetust andis?

Algul Iivo Nei, siis pikemalt Lembit Vahesaar. Noorte maleringide tegevus oli sel ajal kuidagi stiihiline või korraldati seda mitmel korral ringi. Kord oli malering Pioneeride palee juures. See oli muide väga uhke maja, endine Konstantin Pätsi „Centumi“ klubi hoone, kunagine mööbel veel alles sees. Mingeid suuremaid võistlusi peale oma maleringi siseste ei mäleta. Korra käisime Tartus mängimas. Küll aga mäletan hästi vaatamas käidud Tallinnas toimunud tippvõistlusi, kus Keres kaasa tegi, sellega seotud emotsioone: 1964.a. NSV Liidu võistkondlike meistrivõistluste poolfinaal ja 1965.a. individuaalsete meistrivõistluste finaal. Elasin saalis kaasa, kui Keres poolfinaalis partii Talile kaotas, aga finaalis avavoorus ilusa kombinatsiooniga Kortšnoid võitis.

Tõsisemalt hakkasin malega tegelema ja võistlustel osalema pärast seda, kui 1966.a. sügisel Tallinna Malekool avati. See oli Eesti maleelus äärmiselt oluline sündmus, mida ilma Kerese autoriteedita ja tema 50. sünnipäeva tähistamiseta muidugi poleks toimunud. Malekool hakkas tööle vanalinnas, Pühavaimu kiriku kõrval asunud hoones. Akendest oli vaade kiriku hoovi. Malekooli esimestel meistrivõistlustel 1967.a., mis peeti šveitsi süsteemis, õnnestus mul jagada 2.-4. kohta, seda endast aasta-paar vanemate konkurentide hulgas. Selle põhjal arvati mind malekooli tugevamasse treeninggruppi, mida juhendas algul Iivo Nei, hiljem Paul Keres.

Ohhoo, Sinu treeneriks on olnud Paul Keres! Millisena teda mäletad?

Sõbralikuna, aga napisõnalisena. Analüüsitavate partiide kohta ta mingeid pikki sõnalisi seletusi anda ei armastanud, rohkem tegi nuppe liigutades asja selgeks. Kui meist näiteks mõni usinam võttis jutu üles, et Ribli, tol ajal esile kerkima hakanud noor Ungari suurmeister, pakub selles avanguvariandis mängida nii või nii, siis võis Keres vastata: „Ribli on kõva poiss jah.“ Aga seejärel näidata oma vastukäikudega, et ega see Ribli nii kõva poiss polegi.

Kuidas üldse juhtus, et Keres meie gruppi treenima hakkas. Tal polnud ju eriti võimalik regulaarset treeningutööd teha. Oli ta ju sel ajal veel ise tippmaletaja, mängis tihti rahvusvahelistel turniiridel ja kindlasti polnud meie koolipoiste punt mingi nii kõva seltskond, et maailma klassiga maletajat ja supervõimetega analüütikut endale treeneriks saada. Vist tegelik põhjus, millest hakati avalikult rääkima alles paarkümmend aastat hiljem, oli see, et Keresel oli pahandusi KGB liinis ja välismaale mängima teda mõnda aega ei lastud. Sel ajal oli väga tuliselt päevakorras NSV Liidu vägede invasioon Tšehhoslovakkiasse ja nn Praha kevade maha surumine. Keres oli aga Tšehhoslovakkias pärast üht maleturniiri kohtunud tšehhide tippmaletaja ja tuntud maleteoreetiku Ludek Pachmaniga, kellest oli saanud äge nõukogude vastane. Pachmani ja mitme tema mõttekaaslasega toimunud kohtumist tšehhide omaaegse jooksukuulsuse Emil Zatopeki korteris oli aga lindistanud salapolitsei. Keresele tuli „halvas seltskonnas“ viibimise eest korralik pahandus. Keresele ootamatult tekkinud vaba aja kasutas ära Tallinna Malekooli direktor Iivo Nei, kes värbas suurmeistri treeneritööle. Mis ühele õnnetus, see teisele, pean silmas meie koolipoiste seltskonda, õnn. Kui Keres sai jälle välismaal käia, asendas teda Harry Pohla.

Keresega kord nädalas toimunud treeningtunnid koosnesid kaht liiki analüütilisest tegevusest. Esiteks mõne väga keerulise maailma tippmaletajate partii analüüs. Käik käigult, ülidetailselt. Teiseks analüüsisime koos Keresega meie partiisid, mis me ise välja valisime. Minu mälu järgi oli selle vist natuke üle aasta kestnud treeningperioodi vältel analüüsi objektiks vaid kolm partiid. Kõige kauem kulus aega Sousse`i tsoonidevahelisel turniiril mängitud Fischeri ja Steini partiile. Ühe treeningu jooksul võisime edasi jõuda vaid kolme käigu võrra, kusjuures läbivaadatud haruvariandid olid küllalt pikad. Siis ütles Keres, et me vaataks kodus, mis me edasi välja pakume, nädala pärast läheme edasi. Fischer – Steini lõppmängu jõudnud pika partii analüüs võttis kuid ja kuid. Aga see, mis lõpuks välja tuli, oli vähemalt arvutieelse ajastu kriteeriumidest lähtudes peaaegu lõplik tõde. Meie osa keeruliste mustrite lahtimuukimisel, kulisside taha jäänu väljakaevamisel oli muidugi minimaalne. Eks lahtimuukija oli ikka Keres, aga ta tegi seda niipalju kui võimalik meie käike oponeerides ja meie pakutud plaane ümber lükates.

Tagantjärele võib muidugi kahetseda, et meie, treenitavate tase tollal kõrgem polnud, oleksime taolisest treeningust enam saanud. Enamik meist, enda kohta julgen seda kindlasti öelda, ei suutnud mingist momendist alates sellise kõrgpilotaažiga, mis meie kodus mõeldud variantidest kaunis ruttu eemaldus, enam kaasa minna ja vaatas masendunult, kuidas enda ja kaaslaste pakutud variandid üksteise järel põrmustati. Kerese lause, et hea küll, jätame analüüsi seekord järgmise nädalani pooleli, näidake oma partiisid – see lause kõlas nagu päästev koolikell. Oma partiide analüüs oli muidugi põnev ja hariv, suurmeistri abil said kiiresti selgeks nii enda kui vastase vead, alternatiivsed võimalused. Tõsi, pakkusime analüüsiks ikka oma võidetud partiisid, eks igaüks tahtis suurmeistri ees parem välja näha. Vast oleks kaotatud partiide analüüs õpetlikum olnud. Praegu on muidugi võimalik arvutiprogrammi abil mängitud partii kohe läbi vaadata, lihtsama analüüsi jaoks pole tippmaletajast abistajat vaja. Arvutieelsel ajal oli asi teisiti.

Eelnev jutt oli võib-olla liiga kitsalt maleline. Tegelikult oli ehk olulisem muu: tajuda, et niisuguse mastaabiga inimesi nõukogude ajal üldse olemas oli. Et oli võimalus temaga suhelda, ehkki see suhtlus jäi teatud teema piiridesse. Ei meenu, et keegi oleks meist pärast trenni Keresega laiematest elulistest probleemidest rääkinud, eks me olime sel ajal kaunis „jungad“ ka. Suhtlemises külm ta aga kindlasti ei olnud ja kuidagi pinges või krambis me end tema läheduses ei tundnud. Vahel võis ta ka väikest mõnusat nalja visata. Omaette meeldejäävad hetked olid need, kui ta mõnel korral koos Iivo Neiga ka lauatennise reketid kätte võttis, et proovida, milline poiste klass selles mängus on. Kerese füüsiline spordiala number üks oli muidugi suur tennis, aga ka lauatennises oli ta päris kõva käsi.

Mis siis edasi sai?

Nagu ma juba mainisin, läks meie grupp tasapisi üle Harry Pohla käe alla. Minu arvates see, kuidas Harry meid treenis, täiendas Kerese treeninguviisi väga hästi. Ka Harry õpetas meid konkreetsete partiide baasil, aga ta arutles pikalt ka erinevate mängustiilide ja malefilosoofiate üle. Analüüsisime temaga Capablanca ja Nimzowitschi partiisid. See, et ta valis oma stiililt kaks nii erineva stiiliga maletajat, oli väga õnnestunud mõte. Tekkis arusaam maleliste stiilide diapasooni laiusest. Võib ju küsida, mis siis sellest ikka praktilist kasu oli? Keskkooli lõpetamise ajaks on ju oma stiil juba välja kujunenud. Sa ei hakka enam mängima Capa või Nimzo stiilis, hea kui leiad mingid haakekohad. Aga mulle oli selline laiema arusaama tekkimine malestrateegiast ja -filosoofiast väga huvitav, leidsin sellest ka sügavamat mõtlemisainet.

1970.a. lõpetasin keskkooli. Natuke aega üritasin malega veel edasi tegeleda. Mul õnnestus võita „Kalevi“ noortevõistlused ja sain võimaluse, see oli juba tudengipõlve algul, mängida traditsioonilisel „Kalev“ - „Jõud“ kümne laua matšil „Kalevi“ teist noortelauda, esimest mängis Sergei Neff Aleksander Veingoldi vastu. See oli tol ajal päris populaarne matš, eelkõige selle tõttu, et mitmel aastal oli Hillar Kärner „Jõu“ esimesel laual Paul Keresele kõvasti vastu hakanud. Mina olin uhkust täis, et saan mängida oma iidoli, Paul Keresega ühes võistkonnas. Aga Keres seekord kahjuks ei mänginud. Esimese kursuse ajal veetsin päris palju aega malekooli treenerite toas, enamasti Harry seltskonnas, sain seal kuidagi omainimeseks. See oli Spasski – Fischeri matši aeg. Malehuvi oli üldse kõrgpunktis. Kõik suhtusid Spasskisse sümpaatia ja austusega, aga pöialt hoiti kogu südamest Fischerile. Ta lihtsalt pidi nõukogudelastelt tiitli ära võtma.

Järgnesid õpinguaastad Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kas male jäi kõrvale?

Turniiridel mängimine alates teisest kursusest küll. Sattusin õppima TPI majandusteaduskonda tööstuse planeerimise erialale. Võib öelda, et sattusin, aga võib ka öelda et süüdi selles oli meie malekooli sõpruskonnast Helle Talas (hiljem Kivirüüt), kes juba õppis TPI majandusteaduskonnas. Ta tegi mulle keskkooli lõpetamise järel korraliku ristküsitluse, peaaegu et testi selle kohta, mis minusugusele sobida võiks ja jõudis järeldusele, et see eriala mulle klapib. Professor Raoul Üksvärav, kes oli stažeerinud aasta USAs, oli võtnud oma missiooniks õpetada Eestis välja kaasaegset juhtimisteooriat valdav seltskond, kelle abil panna käima USAga sarnane majandusjuhtide koolitamise ja konsulteerimise praktika. Ta oli loonud TPIs väga vinge kateedri, tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri. Mul sellele erialale astudes soovi mingiks ettevõtte direktoriks saada kindlasti ei olnud. Võlus pigem õpeprogrammi suunitlus, mida ka Helle mulle sobivaks oli pidanud. Kateedri õppejõud otsisid endale käealuseid juba nooremate kursuste tudengite hulgast, jäin neile kuidagi silma. Nende omavahelises arutelus, kellele ettepanek teha, oli saanud otsustavaks Madis Habakuke, kellest hiljem sai professor ja Estonian Business School`i looja, arvamus: „Pidavat malet mängima, ei tohiks seega loll olla.“ See, millega kateedri juures tegeldi, oli äärmiselt põnev ja haaras kaasa. Teise kursuse ajal tehti mulle vanemate, kateedri töödesse süvenenud tudengite poolt selgeks, et kui tahad organisatsiooni ja juhtimise asjadega tegelda, siis lõpeta see maleturniiride vahel jooksmine ära. Ja eks nii sai siis tehtudki.

Täiesti malest siiski lahti ei saanud. Olin TPI spordiklubis kirjas maletreenerina. Mingil ajal oli mul väike grupp tudengeid, keda õhtuti ühiselamus natuke treenida üritasin, aga põhitöö spordiklubis oli pigem organisatsiooniline. Viisin igal aastal läbi õppejõudude ja tudengite matši viiekümnel laual. Tallinna rahvusvaheliste turniiride ajal korraldasin osalejate simultaane TPIs (Bronstein, Taimanov jt). Demonstreerisin nendel turniiridel juba 1969.a. partiisid. See võimaldas ligipääsu põnevamatele maletajatele, et neid TPIsse mängima tulekuks ära rääkida. Korraldasin ka mõned sõprusmatšid: Tartu Ülikooliga (nendega saime hakkama) ja väga tugevate maletraditsioonidega Moskva Baumani nimelise Kõrgema Tehnikakooliga (nendele jäime küll alla). Üllatasime moskvalasi, kui sõitsime nendele külla võistkonnaga, kus üle poolte olid tüdrukud. Esimene küsimus mulle oli: kas teed nalja või? Asi oli aga naljast kaugel. Panime Leili Pärnpuu ja Heda Kruusiaugu mängima meeste laudadele ja Moskva noormeestel polnud nende vastu üldse kerge.

Võrreldes turniiridel mängimisega see kõik väga palju aega ei võtnud, aga tegi pika aja jooksul südame külge jäänud maleelust kõrvale jäämise järk-järgulisemaks ja vähem kurvaks. Baumani Tehnikakooliga mängimiskäimise ajal toimusid Moskvas NSV Liidu meistrivõistlused. Need olid viimased, kus tegi kaasa ka Paul Keres. Käisime õhtul pärast mänge oma võistkonnaga seda vaatamas. Keres võitis sel õhtul just hiljuti juunioride maailmameistriks tulnud Aleksandr Beljavskit, mis tegi meil tagasisõidul tuju muidugi väga heaks.

Kui tegin oma kandidaadiväitekirja, mis puudutas otsustamise, eriti strateegiliste otsuste ettevalmistamise meetodeid, siis oli mul kavas ka üks uuringuplokk, kus võrreldakse otsuste ettevalmistamisel, näiteks situatsiooni analüüsis, põhiprobleemi formuleerimisel, variantide hindamisel jne kasutatavaid treeningumeetodeid ettevõtete juhtide ja maletajate treenimisel. Panin isegi mingi algelise eksperimentide läbiviimise metoodika kokku ja käisin Tõnu Truusi käest uurimas, et kas saaks üht-teist tema õpilaste peal katsetada. Tõnu oli nõus, aga siis sain aru, et väitekiri kipub juba liiga mitmeharuliseks ja see idee jäi kõrvale. Äkki keegi teine teeb selle mõtte kunagi teoks.

Ja sinust sai majandusteadlane. Tahtsin sinuga rääkida ainult malest. Aga intervjuud ette valmistades ja erinevatest teatmeteostest sinu kohta lugedes, sain aru, et vaid malega piirdumine oleks vale. Lisan siia tähtsamad etapid sinu eluteelt. Lõpetasid 1974. aastal TPI majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal ja töötasid seejärel TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedris teadurina. 1978-1992 olid Eesti Majandusjuhtide Instituudis juhtimiskonsultant ja projektijuht, 1989-1992 majandusministri asetäitja. Alates aastast 1992 Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi juht ning ajakirja The Baltic Rewiew peatoimetaja, Eesti Panga Nõukogu liige. Hiljem Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku uuringute professor.

Kõike ei jõua loetleda. Oluline on aga märkida, et 2006. a. tunnustati sind Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Nojah, võib tunduda nagu mitu elu. Esialgu tegelesin eelkõige ettevõtete organisatsiooni ja juhtimise problemaatikaga. 1980ndate teisel poolel hakkasid Eestis asjad ikka totaalselt liikuma ja tegevuse pearõhk tõusis paratamatult riigi tasandile. Suur osa minu põlvkonnakaaslastest, sõpradest, noortest majandusteadlastest, sotsioloogidest jt teistest taoliste erialade esindajatest läks kaasa Isemajandava Eesti projekti koostamisega, Rahvarinde tegemistega, Eesti majanduse ja ühiskonna nii-öelda uutele rööbastele keeramisega. Polnud siis minulgi pääsu ning organisatsiooni- ja juhtimisalane tagapõhi kulus sellel hullumeelsel perioodil tegutsemiseks marjaks ära. Hiljem, kui aeg jälle rahulikumaks läks, polnud ma ei ametnikutöö jätkamisest ega ka naha ja karvadega poliitikasse minekust huvitatud. Panin püsti Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi. See oli riigist sõltumatu instituut (inglise keeles private non-profit), leidsin sinna asjalikud inimesed ja püüdsin selle raames hakata läbi viima rakendusuuringuid ja konsulteerimistegevust. Viimasel ajal olen tegelenud eelkõige sellise valdkonnaga nagu geo-ökonoomilised nihked. Lühidalt öeldes, kuidas majandusstruktuurid on maailmas muutumas ja kuidas Eesti saaks neisse muutustesse mahtuda.

Nüüd olen emeriitprofessor, tudengitele enam ei loe, aga jätkan ülikoolis projektijuhina. Tegelikult on mu põhitöö kogu Tallinna Ülikoolis töötamise ajal olnud eelkõige erinevate uurimis- ja konsulteerimisprojektidega seotud. Aga eks neist oli tekkinud ka mingi materjal, mida kõlbas tudengitele koos aseministri ajast saadud kogemusega strateegia loengutel pruukida. Strateegia on muide väga universaalne mõiste, mis on olemas nii malemängus, majanduses, sõjanduses, poliitikas kui ka mujal, igaühes natuke eripäraselt. Sealjuures on ka igas valdkonnas võimalik leida erinevaid strateegia käsitlusi. Näiteks males oli Petrosjanil ja Botvinnikul fundamentaalselt erinev strateegia. Oma strateegialoengutes, mis olid küll valdavalt majanduskesksed, olen kasutanud ka üht-teist maleteooriast võetut kuni maleklassik Tartakoveri paradoksaalse väiteni, et taktika on teada, mida teha, kui midagi saab teha, strateegia aga on teada, mida teha, kui midagi ei saa teha. Petrosjan oleks sellele tõenäoliselt alla kirjutanud, aga kahtlen, kas Botvinnik seda teinud oleks.

Olen püüdnud tegeleda eelkõige selliste projektidega, mis on olulised Eesti kui terviku seisukohalt: Eesti põlevkivi kasutamine pikemaajalises perspektiivis, Eestile sobivate innovatsioonisüsteemide loomine, Eesti seostumine rahvusvaheliste kaugmerevedude marsruutidega ja Rail Baltic projekt.

Tundub kaunis erineva kraamina?

Eks ta ongi. Aga ega ma ei olegi ju mingi klassikaline ökonomist. Minu arvates pole ükski tõeline probleem mõistetav ega lahendatav kitsalt distsiplinaarse lähenemise raames. Pigem põimuvad majandus- ja sotsiaalküsimused, poliitika ja ökoloogia omavahel. Olin küllalt pikka aega Viini lähedal asuva Rahvusvahelise Rakenduslik Süsteeminstituudi nõukogu liige. Seal töötades harjus mõttega, et tegelike probleemide üksikute teadusdistsipliinide prismade kaudu vaatlemine, mis on kahjuks ka tänapäeval ülikoolides valdav käsitlusviis, sobib mingil määral, rõhutan, et vaid mingil määral, tudengite õpetamiseks, mitte tõsiseks tööks neile probleemidele lahenduste leidmisel.

Räägime nüüd ka sinu 2019. a. ilmunud teosest „Mehed teisel pool malelauda“, mis tunnistati aasta parimaks spordiraamatuks. Aasta parim – see on küll vähe öeldud. See peaaegu 800 lehekülge on väga kaalukas lisa Eesti maleajalukku Valter Heueri poolt kirjapandu kõrvale.

Valter Heuer oligi minu suur eeskuju. Tema peaaegu maagilisena mõjuvat stiili on aga võimatu jäljendada, nii et pidin raamatus kasutusele võtma mõnevõrra teistsuguse analüütilisema stiili ja oma nipid välja mõtlema. Milles ma püüdsin Heueriga lähedast liini ajada oli see, et kirjutasin mitte ainult maletajatest, vaid ka ajastust, kus nad elasid: sõjad, majanduskriisid, ideoloogilised tõmblused, mentaliteedi muutus ühiskonnas jm.

 

„Mehed teisel pool malelauda“

Kuidas tekkis mõte kirjutada see raamat?

Lühike vastus on, et vana arm ei roosteta. Omal ajal tellisin ja ostsin maleajakirju ja maleajalehti, isegi mõni jugoslaavlaste ja tšehhide oma sattus hulka. Paljudes neist oli ka maleajaloo rubriik. Venekeelseid maleraamatuid oli mul samuti päris palju kogunenud. Kui malega enam ei tegelenud, siis ega ma seda kirjandust ära ei visanud ega ära ei ärinud. Mingil momendil aastakümnete järel korterit korrastades selgus, et seda kõike on liiga palju. Hakkasin seda lappama, põnevamatest artiklitest tegin koopiad. Olulise tõuke raamatu mõtte poole andis aga see, kui kord juhuslikult internetis kolades sattusin suhteliselt uute malet käsitlevate andmemassiivide peale.

Internet?

Jah, neid hulgalisi materjale vaadates sain aru, et minu arusaamades Kerese aegsest tippmalest on suured augud, kuigi arvasin end „vanast rasvast“ küllalt teadvat. Näiteks polnud mul aimu, mis mees oli argentiinlaste täht Oscar Panno või Jugoslaavia maletaja Borislav Ivkov, kes oli Kerese vastaseks nn sajandi matšil NSV Liit – muu maailm. Rääkimata siitsamast Eestist pärit Paul Schmidtisr, kellega Keres oma karjääri algupoolel ikka kaunis hädas oli.

Ka Heueri lood olid keskendunud valdavalt Kerese ja Botvinniku vastasseisule, selle dramaatikale, muidugi ka Alehhinile. Värvikalt on Heuer kirjutanud Reshevskyst. Eredaid tähti oli Kerese ajal maletaevas aga hulgem. Neist paljude elukäik oli piisavalt põnev. Eesti lugeja jaoks polnud terviklikku kättesaadavat käsitlust isegi Kerese suurest konkurendist 30ndate aastate lõpul Reuben Fine`ist. Mitmete teiste esimese suurusjärgu tähtedega võrreldes olid käsitlused Smõslovist ja Petrosjanist, ka venekeelsed, suhteliselt verevaesed. Selgus, et internet on infot punni täis, kuigi killustatult ja laialipaisatult. Minu kui süsteemset mõtlemist oluliseks pidava inimese jaoks oli väga oluline ka see, et Chessmetricksi graafikute alusel oli võimalik küllalt hästi võrrelda tippmaletajate karjäärikõveraid, selle alusel sai pilti korrastada. Nii hakkasin algul lünki täitma enda jaoks. Aga nägin, et see on kaunis suur töö ja kui sellega juba tegelema hakata, siis võiks tulemus olla selline, mis ka teistele lugeda kõlbab. Pidasin aru sõprade ja tuttavatega: omaaegse trennikaaslasega Kerese grupist Jüri Sakkeusega, Tatjana Fominaga, Margus Söödiga. Öeldi, et kui suurt tööd ei karda, siis võiksid ette võtta küll. Aruteludes täpsustus raamatu formaat. Ajakirjanik ja finantskonsultant Aavo Kokk, kellel on päris suur kogemus raamatute väljaandmisel, võttis asjast tuld ja pakkus oma abi. Tema andis kindlust, et selline kombinatsioon – nii juturaamat inimeste elukäikudest kui ka teatmeteos – võiks töötada. Nii see töö käima läks.

Raamatusse oled maletaevast alla toonud 77 tähte, maailmameistritest kuni koduse Eesti nuputõstjateni. Ikka väga suur töö nende kõigi kohta materjali leida. Tegid seda kõike ju oma teadlasetöö kõrvalt.

Ega põhitöö arvelt aega eriti näpistada ei saanud. Aga õhtuti, nädalavahetustel ja suvel oli väga mõnus vahelduseks male hobiajaloolaseks olekut nautida. Eriti siis, kui midagi põnevat leiad.

Kuidas sa tagantjärgi tunned, kas kellestki olulisest jäi kirjutamata?

Suurmeistritest Polugajevski ja Suetin, eestlastest Etruk. Mingil hetkel hakkas tunduma, et raamat saab liiga mahukas. Mulle on ette heidetud, et partiinäiteid pole. Aga siis oleks raamat veel paksem olnud, niigi ligi 800 lehekülge. Pealegi on huvipakkuvad partiid nii raamatutest kui ka internetist hõlpsalt kätte saadavad. Minu raamatus on püütud anda vaid viiteid, milliseid partiisid ja mis põhjustel tasub huvilistel välja otsida.

Selle raamatu tarvis materjali leidmiseks on keelteoskust vaja.

Vene ja inglise keelega sain enamike autorite osas hakkama. Argentina, saksa ja rootsi maletajate osas oleks hätta jäänud, kui Google translation poleks aidanud. Selle tõlke kvaliteediga on nagu on, aga kui läbi mitme keele proovida ja natuke nuputada, siis saab lõpuks enam-vähem klaariks, mis seal originaalis öeldud oli.

Siin on vist õige koht esitada minu lemmikküsimus maletajatele: millised maleraamatud sulle endale on elus olulised olnud?

Paul Kerese „Valitud partiid“, mis ilmus 60ndate aastate alguses. Väga huvitav oli lugeda David Bronsteini koos filosoof G. Smoljaniga kirjutatud traktaati „Prekrasnõi i jarostnõi mir“ (kui ma ei eksi, siis on see vähemalt osaliselt eesti keelde tõlgitud). Avaldatud 1977. aastal, aga mulle tundub see hulga sügavam kui Garri Kasparovi lähedasse žanri liigituv palju hilisem oopus „Male kui elu mudel.“ Väga on kiidetud Bronsteini Zürichi tiitlipretendentide turniiri raamatut. Peab aga kahjuks ütlema, et seal esitatud paljud hinnangud konkreetsete võtmeseisude kohta ei kannata hästi tänapäeva arvutiprogrammidega testimist välja. Niipalju kui ma vaadanud olen, tunduvad Kerese „Valitud partiide“ analüüsides antud hinnangud ajakontrollile paremini vastu pidanud olevat. NN elulooraamatute sarjas on muidugi omaette pärl Genna Sosonko „Moii pokazanija“. Olen ka autoriga kokku saanud ja juttu ajanud. Äärmiselt sümpaatne inimene.

Sind on viimastel aastatel siiski ka malelaua taga nähtud, Urmas Randma korraldatud Pühajärve turniiril näiteks. Kas seda võib ka edaspidi ette tulla?

Vast ikka, kui mängutuju peale tuleb, kutsutakse ning sümpaatsete partnerite ja korraldajatega tegemist on. Ülikoolidevahelistel õppejõudude võistlustel Tartus olen päris regulaarselt käinud. Koroona tõttu olid need küll vahepeal pausil.

Merike Rõtova

Autorist:

RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.

kommentaarid

Veel artikleid:

  • - Ülar Lauk
  • - Kaido Külaots
  • - Margus Sööt
  • - Merike Rõtova
  • - Erik Terk
  • - Teised kaasautorid