Käesoleva aasta suvel möödus 50 aastat kõige legendaarsemast malemaailmameistri matšist – kui Reykjavikis 1972. aastal Robert James Fischer ja Boriss Spasski mängisid maailmameistri kroonile. Seda ka sajandi matšiks nimetatud malegigantide heitlust meenutati tänavugi veel paljudes meedia väljaannetes kogu maailmas. Ja kuigi sellest matšist on poole sajandi vältel küllaldaselt kirjutatud, ilmus ka seekord veel paar sellele pühendatud raamatut. Mind huvitas ungarlase Tibor Karolyi mõned kuud tagasi Inglismaal ilmunud „Fischer – Spassky 1972. Match of the Century Revisited“, mis õigupoolest on järg sama autori Fischeri MM-matši eelsele elule pühendatud raamatule „The Road to Reykjavik. Bobby Fischer`s Incredible Journey to the World Championship“.
Rahvusvaheline meister Tibor Karolyi (sünd. 1961) on tuntud kui paljude maleraamatute autor. Ta on töötanud ka treenerina. Tema õpilaste hulgas on olnud Peter Leko. Judith Polgar, Ildiko Madl jt. Ta mängis ka rahvusvahelisel maleturniiril Tallinn-1985. Fischer – Spasski raamatust kirjutama hakates otsustasin Tibor Karolyiga kontakti võtta (mis internetiajastul pole ju keeruline) ja paluda temalt lühiintervjuud. Ta nõustus meelsasti.
Tibor Karolyi oma raamatuga „Fischer – Spassky 1972“. Arhiivifoto.
Mitu maleraamatut olete kirjutanud?
Kas 30 või 31. Valmis on käsikiri lipulõppmängudest, mille oleme teinud koos suurmeister Berkesiga, kuid pole leidnud veel kirjastajat.
Te olete eelistanud kirjutada maailmameistritest?
Mitte ainult, mul on seeria raamatuid „Legendaarsed maletajad“. Need on raamatud-intervjuud kunagiste suurustega, nagu Gaprindašvili, Timman, Portisch, Seiravan, Beljavski, Hort ja Torre. Ma tahtsin kirjutada ka Paul Keresest, kuid mulle öeldi, et on ainult kolm maletajat, kellest on kirjutatud rohkem raamatuid.
Olen kirjutanud ka avanguraamatuid ja midagi paroodialaadset Kasparovi väljaandele „Minu suured eelkäijad“. Mulle meeldib kirjutada malebiograafiaid. Olen pidanud end õnnelikuks kirjutades sellistest läbi aegade suurtest isiksustest, nagu Fischer, Carlsen, Kasparov, Karpov, Tal, Petrosjan ja Spasski. Omamoodi rõõm oli kirjutada kahest ungari maletajast – Szilagui ja Honfi, kes olid minu treenerid, kui ma noor olin ja kellest hiljem said minu lähedased sõbrad. Pean ennast korrigeerima, Honfist kirjutasin vaid peatüki oma raamatus „Geeniuste seljataga“, kus ma tutvustan vähem tähelepanu pälvinud maletajaid. Mul oli kavas kirjutada ka teine seda tüüpi raamat, tegin selle jaoks isegi Tõnu Õimuga intervjuu, kuid selle raamatu valmimiseni pole ma veel jõudnud. Ma kirjutasin kolm raamatut Karpovist ja Kasparovist, kuid ma ei taha seda jätkata, kui nad on läinud poliitikasse. On raske jääda ükskõikseks, teades et Karpov hääletas Venemaa parlamendis „sõjalise operatsiooni“ poolt.
Mida te soovitate lugejale, kes võtab kätte teie raamatud „Fischer – Spassky 1972“ ja „The Road to Reykjavik“?
Kõigepealt nautida neid raamatuid. Sealt võib teada saada paljugi nendest maletajatest ja nii mõndagi, mida võib-olla varem polnud kuulnud. Näiteks, et Fischerile meeldisid odad rohkem kui ratsud. Jah, temalt pärineb palju lausa hämmastavaid meisterpartiisid oda ratsu vastu, kuigi tegelikult tuli tal mängida sagedamini ratsu oda vastu. Või seda, et kui Fischeril oli paar vaba päeva Siegeni maleolümpial, siis tema mängutase seejärel langes: ta kaotas seal Spassskile ja vaevles Portischi vastu. Kui ta Reykjavikis 1972 pidi ootama nädal aega matši algust, siis ta kaotas esimese partii. Fischeri suur ekspert John Donaldson küsis minult, miks Spasski valis üheks oma treeneriks Iivo Nei. Ma loodan, et Ameerika lugejad saavad ka sellele küsimusele minu raamatust vastuse. 1992. aasta matši keskel viidi partiid üle Sveti Stefanist Belgradi, mis tähendas kümnepäevast pausi. Fischer kaotas Belgradis esimese partii ja mängis nõrgemalt ka paaris järgmises partiis. Minu arvates maletajad mängivad tugevamalt ja paremaid partiisid matši teises pooles. Näiteks sooritas Fischer 19. partiis lausa müstilise kuningamanöövri, mille sarnase Apha Zero leidis alles 25 aastat hiljem. See partii on jäänud märkamatuks, kuna Fischer lasi seal võidu käest, kuid kuningamanööver oli uskumatu. Mõnede asjatundjate arvates olen ma leidnud males palju tähelepanuväärset. See on sellepärast nii, et olen kulutanud väga palju aega oma raamatutesse partiisid valides.
Mis teile meenub turniirist Tallinn – 1985, kus osalesite?
Ma nautisin seda turniiri väga, saavutasin seal ühe oma elu parimatest tulemustest. Ja peale selle armusin sügavalt ühesse eesti tütarlapsesse.
Ma tean, et eesti ja ungari keel on sugulaskeeled, aga olin üllatunud, et on palju sarnaseid sõnu, kuigi nende tähendus võib olla erinev. Ka soome keele sõnu sarnaneb ungari omadega, aga neid on märksa vähem.
Sellel turniiril oli mul heameel tutvuda Mihhail Taliga, keda pean tippmaletajate hulgas kõige võluvamaks isiksuseks. Kohtasin Tallinnas palju meeldivaid maletajaid ja inimesi, mängisin palju välkpartiisid Harry Pohla ja teiste tugevate meistritega. Meenub, et analüüsisin ka Harry kirimalepartiisid ja sain teada, et male on Eestis väga populaarne.
Mitme turniiril osavõtjaga – Jouni Yrjölä ja Kalle Kiik – jäingi väga sõbralikesse suhetesse. Muuhulgas ka Kiige perekonnanimel on ungari keeles tähendus, nagu ka Ehlvesti ja Olli nimel. Mida ma kahetsen on see, et ma tollal veel ei mõistnud, kui suur maletaja Paul Keres ikkagi oli. Kui järele mõelda, siis minu arvates on vaid kaks maailmameistrite tasemel maletajat, kes maailmameistrikrooni pole saanud – ja need on Rubinstein ja Keres.
Võib-olla tänu sellele ajale, mis ma veetsin Eestis ja eestlastega, suudan ma täiel määral mõista, millist kahju on teinud sõda Ukrainale.
Matšist möödunud poole sajandi jooksul on sellest kui ka seal maailmameistri tiitli võitnud Fischerist kirjutatud palju, kuid see materjal tundub ammendamatuna. Ka eesti keeles ilmunud Frank Brady raamat „Lõppmäng“ („Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“) on nagu omamoodi põnevusromaan, kus lehekülgedel Reykjaviki matšist on oma kaalukas osa. Ühtegi malekäiku Brady teoses pole.
Tibor Karolyi „Fischer – Spassky 1972“ on puht maleraamat, kuid mõjub samuti põnevikuna, kuigi lõpplahendus on teada. Viiekümneaastatagused sündmused tulevad eredalt meelde. Matš algas ju hilinemisega, kahe kaotusega Fischerile, kusjuures teises partiis ta laua taha ei ilmunudki, esitades üha uusi nõudmisi. Moskvast nõuti, et Spasski keelduks Fischeri nõudmistest, tuleks kodumaale tagasi, säilitades maailmameistri tiitli. Spasski otsustas igal juhul mängida. Nagu Tibor Karolyi kirjutab, tegi Spasski sellega maleajaloole hindamatu teene. Muidugi ei osanud Spasski siis ette kujutada, et järgmisest 19st partiist võidab ta vaid ühe.
Kolmanda partiiga algas Fischeri võitude seeria. On hämmastav, millise põhjalikkusega toob Karolyi järgneva matšikulu meie silme ette. Raamatu alapealkirjaks on „Match of the Century Revisited“, mida tinglikult võiks tõlkida: sajandimatši taas külastades. Tõepoolest on see nagu külaskäik ammumöödunud aega. Nii üksikasjalike kommentaare ei mäletagi. Vaatasin põhjalikumalt 13. partiid, mis sai omamoodi otsustavaks. 74 käiku kestnud partiile on raamatus pühendatud 24 lehekülge ja (lugesin üle!) 64 diagrammi. Tegemist oli Fischerile raske seisuga, kus ta viiki otsis. Edasise kirjeldamiseks tsiteerib Karolyi antud juhul Bradit: „Kuuekümnendal käigul nähtavasti väsinud Spasski eksis. Kui ta mõistis oma viga, ei suutnud ta enam lauale vaadata ja pööras pilgu alandatud ja nördinud ilmel kõrvale. Teinud käigu, millega võttis Spasski kingituse vastu, nõjatus Fischer oma tooli seljatoele ja jäi venelast tükiks ajaks süngel pilgul uurima. Ühe pika, väga pika hetke jooksul ei pööranud ta Spasskilt silmi. Fischeri pilgus oli pisut kaastunnet, mis tegi kogu vahejuhtumi sarnaseks tõelise aristotelliku tragöödiaga.“
Sellised tsitaadid elavdavad teksti. On ära toodud ka tolleaegseid küsitlusi. Maailma parimatelt maletajatelt tahetakse teada, kuidas nende arvates matšist osavõtjad sellel pingelisel ajal magavad? Paul Keres on vastanud: „Ei Spasski ega Fischer ei saa hästi magada. Matš on nii erutav, et ka fännid ei suuda end lõdvaks lasta.“ Kui enne matši juhtivatelt maletajatelt küsiti, kumb võidab, siis jagunesid arvamused umbes pooleks.
Valdav enamus kommentaare on ikkagi malelised. Karolyi on küsinud küllalt sageli arvamust ka kohapeal viibinud Nikolai Krogiuselt ja Iivo Neilt. Noorema põlvkonna maletajad ei pruugi teada, et Spasski treenerina oli Reykjavikis kaasas ka Iivo Nei. Eestlase kaasamine tekitas imestust. Teised kaks treenerit Jefim Geller ja Nikolai Krogius olid ju tippsuurmeistrid, Nei vaid rahvusvaheline meister. Kadedad keeled väitsid isegi, et ta võeti kaasa tennisepartnerina. Seda ka, aga Karolyi kinnitab, et tal on olnud võimalus veenduda, et Nei on ka hea teoreetik. Muidugi ei vaadatud hea pilguga sellele, et ta suhtles matši ajal Ameerika suurmeistri Byrne`iga.
Karolyi kirjutab: „Tahan öelda paar sõna Iivo Nei kaitseks, keda süüdistati isegi info lekitamises Ameerika poolele. Eesti maletajad (väljaarvatud maailmatasemel Paul Keres) olid tol ajal ju täiesti ära lõigatud lääne maailma maletajatest. Ka minu lapsepõlves kuni 17-aastani puudusid mul kontaktid lääne maletajatega. Ja ma mäletan, kui rõõmus ma olin, kui sain rääkida ameeriklase John Donaldsoniga, kui ta külastas Budapesti. Seetõttu võin ma väga hästi kujutleda, kui huvitav oli Iivo Neil olla ühes seltskonnas ameeriklastega. Ma arvan, et Nei ja Byrne tundsid rõõmu teineteisega vestlemisest ja andsid hiljem koos välja raamatu matšist, kuid ma ei usu, et Nei edastas vastaspoolele mingit valgustkartvat informatsiooni. Muidugi maletajana polnud ta Gelleri ja Krogiuse kaliibriga mees, Kuid ta oli siiski võitnud ühe rahvusvahelise turniiri koos Paul Keresega. Temaga koos partiisid analüüsides nägin kui tugev teoreetik ta on, samuti ka meeldiv inimene.“ Nõukogude Liidus võeti kaotust ameeriklasele samahästi kui katastroofi. Järgnesid sanktsioonid ja karistused. Spasskil vähendati stipendiumi, Krogiust ei lubatud Inglismaale Hastingsi turniirile, kuhu tal oli lennukipilet juba ostetud. Iivo Nei suhtes oldi kõige karmim ja tal keelati üldse mitmeks aastaks välismaale minek. Põhjuseks ikka seesama suhtlus Byrne`iga.
Leiab kajastust ka matšijärgne aeg. Fischer praktiliselt loobus mängimast. Teame ju, et ta loobus mängimast matši Karpoviga ja venelane sai maailmameistri tiitli mänguta. Nii et Carlsen pole sugugi esimene male maailmameister, kes oma tiitlit kaitsta ei taha. Muidugi teame ka, et situatsioonid on erinevad ning Fischer ja Carlsen inimestena väga erinevad.
1992. aastal mängisid Fischer ja Spasski uuesti matši, seekord Belgradis. Ka selle matši, mille Fischer võitis 10:5, kõik partiid on raamatus ära toodud ulatuslike nii maleliste kommentaaridega kui ka suusõnaliste arvamusavaldustega tuntud maletajatelt, aga ka Fischerilt ja Spasskilt endalt.
Olles siin kirjutanud Tibor Karolyi raamatust „Fischer – Spassky 1972“ olen vaid mõnele kohale tähelepanu juhtinud. Maleraamatut ju ei jutustagi ümber. Tahan vaid soovitada kõigil endal lugeda (praegu küll vaid inglise keeles) seda paeluvalt kirja pandud 1972.a. matši ja sellega seotud inimeste kirjeldust. Kes me maleajaloo vastu huvi tunneme, arvame tihti, et oleme juba kõike lugenud, teame rohkem kui vaja. Päris nii see pole. Maailmaklassiga maleraamatute autor Tibor Karolyi suudab meile veel palju anda.
Autorist:
RÕTOVA, Merike (sündinud 19. VIII 1936) on maleveteran ja -publitsist. Koostanud maleraamatuid, kirjutanud malest erinevates meediaväljaannetes, rääkinud malevõistlustest raadios.
